KARMA – headuse maagiline jõud
Kord nägi lõvi enda ees hiirt ja tahtis ta just surnuks astuda, kui hiir lausus: „Kui sa mind praegu ära sööd, siis ei saa sa minust kõhtu täis. Kui sa aga kingid mulle elu, siis tahaksin sind aidata, kui peaksid ise kord hätta sattuma.“
Lõvi hakkas naerma ja kinkis hiirele suuremeelselt elu. Mõni aeg hiljem kukkus lõvi küttide seatud lõksu. Tugevad rihmad tõmbusid lõvi ümber pingule. Lõvil ei jäänud üle muud, kui oodata hommikut, mil kütid tulevad ja ta maha löövad. Siis möödus lõksust juhuslikult hiir. Ta näris ühe rihma läbi ja lõvi suutis ennast kammitsatest vabastada. Nii sai väike hiir lõvile tema suuremeelsuse eest väärikalt tasuda.
See loomalugu on pärit ühelt vana Egiptuse papüüruselt 1400 a eKr ning annab piltlikult edasi karma mõtte.
Kuid enne, kui asume karma mõistet lahti seletama, tuleks kasvõi lühidalt peatuda budismi paaril tähtsamal põhiteesil.
Budistide arvates surevad isegi jumalad ja neid asendavad taevastes teised jumalad. See surma ja taassünni mehhaaniline tsükkel toimub universumis, mis ise allub samuti hävimisele ja taasloomisele. Kõik, mis sureb kõikehaaravas hävitustules, sünnib uuel ajastul taas, et korrata eelmist eksistentsi. Samamoodi kordab igasugune inimtegevus mingit eelnenud tegevust.
Inimeste ja teiste olendite üle on valitsenud teinegi seadus, mis määrab nende koha kosmilistes muutustes. See on karma (sõna-sõnalt „tegude, seemne“) seadus. Karma seaduse kohaselt kujuneb olend selliseks, nagu määrab tema tegudest tulenev vaimne pälvimus või selle puudumine. Heale teole järgneb pälvimus ning see viib soodsale taassünnile. Halb tegu, kas kasvatuslik või mitte, viib halbadesse sündidesse. Seega, kui inimene käitub antud elus halvasti, võib ta järgmises elus sündida kas loomana, pretana või allilmaasukana. Kui ta käitub aga väga hästi, siis sünnib ta pooljumala või jumalana, kelle elu on ülimalt naudingurikas. Üheski sfääris ei ole eluiga lõpmatu ning pidev ringkäik sansaaras (sanskriti keeles sansaara tähendabki ringkäiku) jätkub seni, kuni olend saavutab nirvaana. Nirvaanasse saab minna üksnes inimene, sega on inimesel budismis eriline tähendus ning inimeste seisundit peetakse ülimalt väärtuslikuks ja väga raskesti saavutatavaks. Ehk teisisõnu: igaüks olgu oma õnne sepp, sest kedagi ei saa vägisi nirvaanasse aidata. Budismis puudub hinge kui elusolendi aluseks oleva substantsi mõiste hoopiski, millest tuleneb budismi põhiline erinevus hinduismist: viimane pooldab hinge olemasolu, esimene kuulutab hinge puudumise teooriat. Ümber ei sünni mitte hing, vaid surma momendil valitsenud teadvuse seisund, mis muidugi on igas järgnevas elus erinev. Budismi järgi ei kujuta inimeste ümberkehastumine pärast surma mitte ühe kindla indiviidi hinge ümberasumist ühest materiaalsest kehalisest kestast teise, vaid hinge osakeste – dhramade – ühe kombinatsiooni lagunemist ja uute dhramade kombinatsiooni tekkimist. Sel alusel õpetab budism, et elu on lõputu ümbersündide ahel, et neis ümbersündides kehtib teatud järjekestvus, põhjuslik side. Ning sellepärast kannab inimene vastutust (karma) oma eelnevate ümbersündide eest.
Karma ja sansaara seadusel on nii budistidele kui ka mitte-budistidele tänapäevalgi psühholoogiline mõju, ja seda sõltumata taassünniõpetusest või selle keerulistest üksikasjadest.
Hinduismis viivad head teod hea karmani, halvad aga halva karmani, milleks on õnnetused, haigused, surm – eelkõige aga ebaõnn isiklikus elus. Karma teooriat kasutatakse kahjuks tänini, eriti Indias, vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse selgitamiseks ja õigustamiseks.
Kui inimene on rikas ja tal on kõrge seisund, siis tähendab see, et ta oma eelmistes ümbersündimistes elas vaga, vooruslikku elu ja talle on tasuks selle eest antud rikkus ja võim. Kui aga inimene on vaene, kui ta on sunnitud teiste heaks töötama, siis tähendab see, et ta elas minevikus patust elu ja tema vilets seisukord on karma, s.o. karistus niisuguse elu eest ning järelikult pole tal mingit õigust selle üle nuriseda.
Budistid aga usuvad, et nende teod ja mõtted mõjutavad karmat, seega ka kogu elukäiku ja saatust. Kuna karma kontseptsiooni juurde kuulub ka usk uuestisündi, tähendab iga uus elukäik maiste kannatuste kordumist ja pikendamist. Seepärast on budistide eemärgiks mitte enam luua karmat, et uuestisündide ahelast välja pääseda.
Mitte ainult üle kahe miljardi budisti ja hinduistlike religioonide pooldajad ei usu reinkarnatsiooni. Lääne riikides korraldatud küsitlused näitavad, et 25 protsenti elanikest on veendunud, et nad on juba kord varem elanud (kuid teisalt tuleb endale aru anda, et mingi küsitluse tulemus ei saa olla veel millegi tõestuseks). Nii kinnitab Hollywoodi legend Shirley MacLaine, et ta on ühes eelmises elus olnud kuningas Louis XIV õuedaam. Ka paljud teised staarid nagu Richard Gere, Penny Mclean või Ruth-Maria Kubitschek usuvad samuti uuestisündi.
Ka piiblis on kirjeldatud hea karma põhimõtteid. „Ärge eksige! Jumal ei luba ennast pilgata, sest mida inimene külvab, seda ta ka lõikab,“ kirjutab apostel Paulus oma kirjas Galatea rahvale. Ja apostel Matteus manitseb oma testamendis meid head tegema: „Tee teistele inimestele ainult seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks.“
Erinevalt kristlastest, kes usuvad, et hea eest tasutakse taevariigis ja halva eest põrgus (mille üheselt mõistetav kirjeldus piiblis siiski puudub), usuvad Kaug-Ida usklikud, et karmal on mõju saatusele juba inimese eluajal. Inimese sotsiaalne seisund ja elu materiaalne tase on budismi järgi määratud tema käitumisega, tema eluga eelnevates ümbersündimistes.
„Karma mõjud on vältimatud ja eelmistes eludes kogutud negatiivne karma mõjutab meie praegust või järgmist elu,“ ütleb Tiibeti vaimne juht, dalai-laama. Ahnus, jonnakus, viha, kurjus, teadmatus ja segadus tunnetes loovad negatiivse karma. Tagasihoidlikkus, heasoovlikkus ja meelekindlus loovad positiivse karma.
Oma raamatus „Path to Bliss“ (Tee õndsuseni) kirjutab dalai-laama: „Mõned inimesed saavad karma kontseptsioonist valesti aru. Nad võtavad seda õpetust nii, nagu oleks kõik ette määratud ja nagu ei saaks inimene ise midagi muuta. Karma all tuleb mõista aktiivset jõudu, see tähendab seda, et tulevased sündmused on täielikult igaühe enda kätes.“
Kas me saame seega oma elukäiku mõjutada, oma elu heade tegudega positiivses suunas juhtida, nii nagu budism seda õpetab?
Jah, see on võimalik. Nii väidab professor Myriam Mongrain, Kanada Yorki ülikooli meditsiinifakulteedi psühholoog, kes on karma salapärast mõju teaduslikult uurinud. Ja ta on kogunud veenvaid tõendeid selle kohta, et see tuhandeaastavanune religioosne filosoofia ka tõepoolest paika peab. Koos kolleegide Jacguline Chini ja Leah Shapiraga on ta pikka aega uurinud 719 katsealuse käekäiku. Selleks jagati karma-uuringu osavõtjad kahte gruppi. Esimene grupp pidi iga päev 5-15 minutit kaasinimestele väikesi heategusid tegema: näiteks liikumispuudega inimesi aitama, kedagi sõbralikult kõnetama või mõnele heategevusorganisatsioonile väikese annetuse tegema. Teise grupi liikmed ei pidanud midagi taolist tegema.
„Oli lihtsalt vapustav näha, kuidas inimesed tunnevad õnnelikuna, kui nad saavad kellelegi head teha,“ ütleb psühholoog Myriam Mongrain. „Heade tegude grupi liikmed tundsid ennast kokkuvõttes õnnelikumana kui teise grupi liikmed ja nad tundsid ennast märksa enesekindlamalt.“
Psühholoogi meelest on lausa hämmastav, kui vähe on vaja selleks, et seda efekti saavutada: „Me räägime siin mõnedest minutitest päevas, mil head tehakse. Me ei nõudnud ju inimestelt, et nad läheksid Aafrikasse misjonäriks.“
Karma-uurimus on ainult osa kanada teadlaste suuremast uurimusest. Yorki ülikooli teadlased tahavad välja selgitada, kuidas oleks võimalik inimeste meelsust parandada. Kümnest uuritud meetodist, mille hulka kuulus muusika, tänulikkus või isegi enesehaletsemine, avaldas heade tegude meetod kõige tugevamat mõju.
„Mida rohkem head inimesed tegid, seda paremini katsealused ennast tundsid,“ räägib Mongrain. Katsealused mitte ainult ei tundnud ennast paremini, vaid neid ei kimbutanud ka depressioon. Isegi kuus kuud pärast heade tegude katse lõppemist oli selle positiivne mõju ikka veel tunda. Katsealused olid endiselt rõõmsameelsed, ei kannatanud depressioonide all ja olid märksa enesekindlamad.
Seda et positiivne karma kiirgab enneolematut jõudu, kinnitavad ka USA Harvardi ülikooli teadlased. Doktorand Kurt Gray valis lähedal asuvast metroojaamast välja 91 igapäevast sõitjat. Psühholoog jagas 49 naist ja 39 meest, kelle keskmine vanus oli 32 aastat, kahte rühma. Esimese liikmed pidi annetama ühe dollari UNISEF-le, teised võisid selle dollari endale jätta. Seejärel pidid katsealused hoidma ligi kahekilost hantlit väljasirutatud käes. Vapustav tulemus: annetajad suutsid hantlit hoida keskmiselt seitse sekundit kauem kui mitteannetajad.
Gray järeldas sellest, et inimestel, kes teevad head või kujutavad ette, et kuidas teisi inimesi aidata, on tugevam füüsis, rohkem sitkust, rohkem tahtejõudu. „Ei Mahatma Gandhi ega ema Teresa olnud suure füüsilise jõuga. Tugevaks muutis neid see, et nad olid leidnud elus väga selge ja õilsa eesmärgi,“ ütleb uurija.
Gray nimetab seda efekti „moraalseks transformatsiooniks“. Soov head teha annab mõnele inimesele enneolematu jõu ning ekstreemsetes olukordades on ta valmis lausa üliinimlikeks tegudeks.
5. sajandil e Kr jooksis kreeka sõdur maha 42 kilomeetrit Marathoni asulast Ateenani, andis edasi teate kreeklaste võidust pärslaste üle ja langes siis surnuna maha.
Rooma noormees Mucius sattus vangi, püüdes tappa etruskite kuningat Porsenat, kes piiras Roomat 508. aastal e Kr. Raevunud kuningas käskis süüdata ohvritule, et piinata noorukit ja teada saada, kes on ta kaaslased. Mucius astus uhkelt ohvrialtari juurde ja pani parema käe tulle. Rääkides kuningaga, hoidis ta kätt tules seni, kuni see söestus. Hämmastunud noore roomlase käitumisest, kes oli oma rahva tahtejõu väljendajaks, vabastas Porsena ta ja lõpetas Rooma piiramise.
Teise maailmasõja ajast on teada mitu juhtumit, kus tahtepingutus lükkas edasi teadvuse kaotamise ja isegi surma. On teada juhtum, kus nõukogude lendur „pidas kinni“ surma kuni lennuki maandumiseni, olles aga maandunud, suri otsekohe. Oli juhus, kus mees tõi põlevast majast välja seifi tähtsate dokumentidega. Tavaolukorras poleks ta seda seifi isegi mitte liigutada suutnud.
Kuidas seda seletada, et positiivne karma nii palju jõudu annab? Oregoni ülikooli teadlased selgitasid välja, et vastus sellele küsimusele peitub inimese ajus. Nad uurisid 19 katsealust kompuutertomograafiga. Juhul kui katsealused olid ennist raha annetanud, eraldas aju „tasustamiskeskus“ nn õnnehormoone.
Kas õnnetunne pärast heategu on selle põhjuseks, miks nii paljudel inimestel on nn abistajasündroom?
Uurija Mongrain: „Kõige lihtsam vastus oleks, et õilsus ja heategevus lasevad meil tõepoolest ennast paremini tunda. Sellisel juhul elame teadmisega, et me oleme head inimesed ja seega ka ühiskonna poolt lugupeetud.“
Kuid teistest enesetunnet turgutavatest teedest ei pea ta suurt midagi. „paljudele inimestele on omane väline sära või nad üritavad avaldada oma töökuse ja püüdlikkusega bossile muljet. Aga isegi siis, kui enesehinnang rajaneb sellistel välistel pingutustel, tekib kiiresti pettumus juhul, kui neid pingutusi kõrgelt ei tasustata.“
Mongrain on veendunud: sa saad ainult siis õnnelikuks, kui sa teed teisi õnnelikuks. Selles osas jagab ta dalai-laama seisukohta. Nii pole ka midagi üllatavat selles, et just nendest inimestest, kes kunagi külvasid viha ja vägivalda, saavad heategijad. Kõige kuulsamaks näiteks on piiblist pärit lugu kristlaste vihkajast Saulusest, kellest sai apostel Paulus.
Meie päevilt võib näiteks tuua Saksamaalt Mannheimist pärit poksija Charles Grafi, kes oli neegrist USA sõduri ja alkohoolikust ema poeg. Ta istus sutenöörluse, kehalise vigastuse tekitamise ja keelatud hasartmängude eest mitu aastat vanglas. Praegu aga üritab ta eksinud noori õigele teele suunata ja ta on veendunud, et vägivallatsejad on tegelikult argpüksid ja saamatud memmekad.
Teine näide on araabia päritolu 31-aastane Fadi Saad, kes kahetses oma kriminaalset minevikku Berliini allmaailmas ja üritab nüüd avalikult teisi immigrante hoida halvale tele sattumast.
Üha rohkem ja rohkem inimesi avastab enda jaoks, kui hea on teiste jaoks head teha. Nii kummaline kui see ka ei ole, kuid Läänes on läinud moodi anonüümne heategevus. Nad jätavad näiteks metroojaamadesse raamatuid pühendusega: „Te olete saanud anonüümse kingituse. Me soovime teile ilusat päeva.“ Teised hoiavad heast tahtest naabermaja esise lumest puhtana, kuigi nad ei peaks seda tegema. Või puhastavad naabri auto aknad lumest või sokutavad salaja kodutu taskusse rahatähe, loomulikult ennast kui heategijat avalikustamata. Võib-olla vajab nii mõnigi inimene väikest karma-hiirt nii nagu lõvi vana Egiptuse muinasjutus.
* * *
Kas ohvrid on ise süüdi?
Esoteerika- ja religioonikriitikud osutavad probleemidele, millega karmaõpetusel tuleb kokku puutuda. Nii võib iga häbitegu õigustada, sest inimene on ise süüdi, kui tal halvasti läheb, ta sooritab vägivaldse teo või ta ise koguni tapetakse. Kõik see juhtub ju ainult sellepärast, et ta oli eelmistes eludes halbu tegusid teinud.
Natsionaalsotsialistid kasutasid ja neonatsid kasutavad karma-õpetust oma inimvihkajaliku ideoloogia huvides ära. Juudid olevat ise selles süüdi, et neid on läbi aegade taga kiusatud, sest nad olevat oma pika ajaloo jooksul ikka ja jälle endale süüd kogunud.
* * *
Budism: Kuidas halb karma inimest mõjutab
Suutra „Tegutsemise põhjustest ja mõjudest“ järgi avaldab halb karma mõju ka järgnevatele eludele. Mõned väljavõtted:
* See, kes seadust rikub, sünnib kurdina.
* Mõrvar peab uuesti sündimisel arvestama lühikese eluga.
* Inimene, kes on teist aheldanud, sünnib halvatuna.
* Uhke ja ülbe inimene sünnib uuesti madalast seisusest pärit perekonda.
* Inimene, kes solvab temast kõrgemal seisvat inimest, sünnib kõnehäirega.
* See, kes teisi põlgab, sünnib uuesti lühikeste jalgadega.
