Natside sala- ja imerelvad

Hitleri-Saksamaale oli Euroopa riikidest kokku kogutud palju andekaid teadlasi, insenere ja konstruktoreid, kes suutsid saladuskatte all välja töötada suure hulga ime-, super- ja salarelvi, mille abil lootis Hitler viia sõja võiduka lõpuni. Seetõttu nimetati neid relvi sageli võidu-, aga ka kättemaksurelvadeks. Irvhambad aga nimetasid neid lohutusrelvadeks. Paljud Teise maailmasõja ajal leiutatud relvad olid tõeliseks läbimurdeks Saksamaa ja ka kogu maailma relvatööstuses. Siiski jäid paljud suursugused projektid ajapuudusel ja vahendite vähesuse tõttu lõpetamata või ei osutunud mingil põhjusel edukaks.

Raudteekahur Dora

1941. aasta suvel valmis Kruppi tehastes hiigelsuurtükk Dora. Kahuri toru pikkus oli 32 m, mürsk kaalus 7,1 t ja selle pikkus oli 6,79 m. Fugassmürsk kaalus 4,8 t ja pikkus 8,26 m. Dora mürsk võis lüüa läbi meetri paksusest soomusest või kolme meetri paksusest raudbetoonist. Mürsu algkiirus oli 820 m/s. Monstrum oli paigutatud 80 rattaga alusele kahele kõrvuti asuvale raudteele. Dora saadeti teele Sevastoopoli lähistele 1942. aasta aprillis. Hiigelkahuri kohaletoimetamiseks vajati viit rongi kogupikkusega 1653 meetrit. Kahur seati üles 25 kilomeetri kaugusel Sevastoopolist kirde pool Bahtšisarai lähedal. Esimese lasu tegi Dora 5. juunil 1942. Kuni 17. juunini tehti veel 47 lasku, siis olid mürsud otsas. Ühe lasu tegemiseks kulus 19–45 minutit, laskekauguseks oli 28–47 km. 1350-tonnise monstrumi hirmuäratav välimus polnud sugugi kooskõlas tema mõjuga lahingutegevusele. Venelaste andmetel tabasid 48 lasust ainult 10 märki. Lasketäpsusest ei saanud selle kahuri puhul küll rääkida, kõige suurem kõrvalekalle sihtmärgist oli koguni 740 m. Ainsa tõestatud ja tõeliselt efektiivse lasu tegi Dora, tabades Severnaja lahe ääres asuvat lõhkeaineladu, mis asus kuni 30 meetri sügavusel maa all. Pärast Sevastoopoli vallutamist oli aga raske kindlaks teha, millise mürsulehtri oli tekitanud just Dora mürsk. Kõige suurem, kaevu meenutav mürsulehter oli 32 meetrit sügav! Pärast Sevastoopoli vallutamist tehti veel viis lasku, seejärel Dora demonteeriti. Oli küll plaan kasutada monstrumit sama aasta septembris Leningradi vastu, kuid sellest ideest loobuti. 1942. aasta novembris toimetati Dora tagasi Rügenwaldesse, kus kahur uuesti kokku monteeriti. Õppelaskmisest 19. märtsil 1943 võtsid osa Hitler, relvastusminister Speer, kindralfeldmarssal Keitel, samuti ka firma Krupp ainuomanik Alfried Krupp von Bohlen und Halbach. 19. aprillil 1945, päev enne ameerika vägede kohalejõudmist purustati Dora lõhkelaengutega.

Ruhrstahl SD 1400 X – maailma esimene „tark pomm”

Saksa pomm Ruhrstahl SD 1400 X (kaal 1570 kg, pikkus 3262 mm, läbimõõt 562 mm, laskekaugus horiontaaallennul 5 km, lõheklaeng 320 kg) võeti kasutusele 1943. aastal ja see oli sõjaajaloo esimene relv, mille trajektoori sai pärast selle väljatulistamist kontrollida. Nii liitlased kui ka Saksa sõdurid kutsusid seda raadiolainete abil juhitavat pommi Fritx X-iks. Fritz X näitas oma efektiivsust 9. septembril 1943, kui kaks sellist pommi suutsid tabada suurt Itaalia lahingulaeva Roma (45 762 t, pikkus 240 m) ja selle uputada. Itaalia oli sõjas poolt vahetanud ja see suur soomuslaev oli teel liitlaste sadamasse. Laeva laskemoonalaos toimund plahvatused uputasid aluse. Fritz X-i leiutamine siiski sõja käiku ei mõjutanud, sest 1944. aastal töötasid liitlasvägede teadlased välja blokeerijad, mis olid võimelised sakslaste kaugjuhtimissignaale segama.

V-raketid olid sakslaste kuulsaimad salarelvad
Natside tuntumateks kättemaksurelvadeks olid V-tüüpi raketid (Vergeltungswaffe), mida valmistati Wernher von Brauni juhtimisel. Nendeks olid tiibrakett V-1 ja ballistiline rakett V-2 (A-4), mida kasutati peamiselt Suurbritannia ja Londoni pommitamiseks.

Fi 103 (V-1) oli maailma esimene tiibrakett. Kuni 29. märtsini 1945 lasti Lõuna-Inglismaal asuvate erinevate sihtmärkide ja Londoni vastu välja 10 492 tiibraketti. Neist 3000 kukkusid kohe pärast starti tehniliste probleemide tõttu alla, 1847 raketti tulistasid alla Inglise hävituslennukid, 1878 tulistasid alla õhutõrjekahurid ja 232 takerdusid tõkkeaerostaatidesse. 2419 tiibraketti tabasid Londonit, ülejäänud Lõuna-Inglismaad. Alates 1944. aasta lõpust tulistati Antwerpeni 8696 ja Lüttichi suunas 3141 raketti. Fi 103 oli tõeline terrorirelv, mille ülesandeks oli Inglise tsiviilelanikke hirmutada, mis osaliselt ka õnnestus. Inimeste psüühikale mõjus eriti V-1 mootori iseloomulik müra ja raketi langemise pilt. Inglise siseminister Herbert Morrison teatas 26. juulil 1944, et Saksa tiibraketid V-1 olid kas purustanud või tõsiselt kahjustanud 691 000 hoonet. Tiibraketid tapsid 6184 inimest, haavasid 17 981. V-1 kiirus oli 656 km/h, laskekaugus 240 km ja lõhkelaengu kaal 850 kg. Selleks et raskendada võitlust V-1-ga õhus, lasti tiibraketid välja 300–1000 m kõrgusele, kiirusega 400–600 km/h. Madallennu tõttu ei saanud radarjaamad tiibrakette õigeaegselt avastada ja seetõttu jäi nende ründamiseks vähe aega. Viimase V-1 laskis Wehrmacht välja 30. märtsil 1945 Antwerpeni suunas.
Suur samm edasi oli vertikaalselt startiv üheastmeline ballistiline rakett V-2, mille põhiandmed olid järgmised: pikkus 14 m, kere läbimõõt 1,3 m, kaal 13 tonni (sellest kütus 8,5 tonni), lennukiirus 1500 m/sek (langemisel 5700 km/h), lennukaugus 320–380 km kaugusele. Lõhkelaengu kaal oli 975 kg. Esimene edukas V-2 katsetus toimus 3. oktoobril 1942: rakett saavutas 25 sekundi pärast helikiiruse, 59 sekundit pärast starti lõpetas mootor töö, rakett liikus vertikaalsuunas edasi viiekordse helikiirusega, saavutas lennulaeks 84,5 km ja kukkus Läänemerre 190,6 km kaugusel stardipaigast.

Seega oli V-2 esimene kosmose piirile lennutatud rakett (orbitaallennu alumiseks piiriks on 100 km).
8. septembril 1944 kell 18.43 kohaliku aja järgi tabas esimene V-2 Londonit Chiswicki linnaosas. Kolm inimest sai surma 10 haavata. 13. oktoobril 1944 lasti Pariisi suunas 21 raketti, millest 19 ka sihtmärki tabasid, 1403 raketti lasti Londoni ja Lõuna-Inglismaa suunas. Ajavahemikul 8. septembrist 1944 kuni 27. märtsini 1945 tabasid sihtmärke 1054 V-2 raketti. Antwerpeni, Brüsseli ja Lüttichi suunas lasti välja 2050 raketti. Kuni 5. aprillini 1945 tabas Belgiat 1675 raketti. 3474 raketist tabasid sihtmärke ainult 2748. Iga viies rakett langes rivist välja. Kõigest hoolimata nõudsid raketiplahvatused palju inimohvreid. 25. novembril 1944 tappis rakett Londonis New Cross Roadil 160 inimest, 108 sai raskesti vigastada. Raketirünnakutes sai surma ühtekokku 2574 inglast ja 6253 haavata. Mõlema raketitüübi tabamuste tagajärjel hukkus ühtekokku 8938 inimest ja haavata sai 24 234. 28 000 korterit purunes täielikult, ligi miljon purunes osaliselt. Suuri inimohvreid oli ka Belgias. Raketirünnakutes hukkus 6448 belglast, 22 524 sai haavata, 9230 korterit purunes täielikult, 51 110 raskelt ja 153 540 korterit sai kergemaid kahjustusi. Muide, raketti V-2 peetakse Teise maailmasõja kõige geniaalsemaks leiutiseks.
Pärast sõda valmistati V-1 ja V-2 baasil rakette N. Liidus, USAs ja Prantsusmaal. Lisaks oli natsidel olemas supersuurtükk V-3, mis oli samuti mõeldud inglaste vastu kasutamiseks. Kuid nende kõrval oli teisigi relvi, mille olemasolu üle võib vaid imestada.

Wasserfall võis tõusta 20 kilomeetri kõrgusele

Aastatel 1943–1945 konstrueeriti maailma esimene maa-õhk tüüpi juhitav õhutõrjerakett. Veidi vähem kui neli tonni kaaluv rakett suutis tabada kiirusel 900 kilomeetrit tunnis sihtmärke kuni 18–20 kilomeetri kõrgusel (senini oli piiriks 10–11 km). Rakett, mida juhiti raadiosignaalide abil, sai liikumise ajal muuta suunda. Võib öelda, et Wasserfall oli raketi V2 vähendatud ja täiustatud koopia.
Mõned eksperdid on väitnud, et natsi-Saksamaa käsutuses olnud paljude relvade hulgas oli Wasserfall ainus, mis oleks võinud sõja käiku läänerindel muuta. Kuid Hitler pidas kaitseotstarbelisi relvi, sealhulgas Wasserfalli lüüasaamise märgiks, mistõttu raketti tootma ei hakatudki. Lisaks polnud tehast, kus masstootmist alustada ja suurt puudust tunti raketikütusest. Eks siin sai oluliseks takistuseks ka sõja lõpp, sest viimased katsetused, mis kinnitasid relva löögivõimelisust, toimusid alles 1945. aasta märtsis. Siis saavutas Wasserfall kiiruseks 780 km/h ja kõrguseks 16 km.
Aastatel 1943–1945 töötasid sakslased välja ja katsetasid veel nelja juhitava maa-õhk raketi mudelit: Henschel Hs 117 Schmetterling, Enzian, Feuerlilie ja Rheintochter.
Juhitavate raketikomplekside kõrval olid saksa konstruktorid veel ka juhitavate õhk-õhk tüüpi rakettide, juhitavate lennukipommide, juhitavate laevatõrjerakettide, juhitavate tankitõrjemürskude loojateks.

Messerschmitt Me 163 Komet – kõige kiirem lennuk
1930. aastate lõpuks töötati Saksamaal Alexander Lippischi juhtimisel välja rakettmootoriga (reaktiivmootoriga) püüdurhävituslennuk Messerschmitt Me 163 Komet, mis võis lennata kiirusega 960 km/h. Seejuures on fakt, et 2. oktoobril 1941 mõõdeti lennuki kiiruseks 1003,67 km/h. Võrdluseks: ameeriklaste tolleaegse hävitaja P-51 Mustang maksimaalne kiirus oli kõigest 700 km/h. Komet oli kõige kiirem hävitaja Teise maailmasõja ajal.
Kokku ehitati sõja ajal üle 350 kahe kahuriga varustatud Kometi. Esimese lahinglennu tegi Komet 1944. aasta mais. Vaatamata suurele üleolekule kiiruses ei olnud nende kasutamine eriti tulemusrikas. Kiirus oli nii plussiks kui miinuseks: lennuk oli piisavalt kiire, et vältida vaenlase suurtükkide tabamusi, kuid manööverdamisvõime liiga aeglane, et võidelda liitlaste lennukitega õhulahingutes. Tehti vaid mõned väljalennud, mille ajal suudeti alla tulistada vaid 9 (teistel andmetel 16) liitlaste lennukit. Messerschmitte kaotati aga vähemalt 10–11.

Messerschmitt Me 362 Schwalbe – esimene reaktiivlennuk

Esimene reaktiivlennuk, mis sai rattad maast lahti, oli He 178. Piloot Erich Warsitz tegi He 178-ga esimese katselennu 27. augustil 1939 Marienehes Rostocki lähedal. Lennuk oli varustatud firma Heinkel reaktiivmootoriga He-S3-b (reaktiivtõuge stendil 378 kg). Mootori konstrueeris dr. Hans Pabst von Ohain. Mootorit katsetati esimest korda 1937. aasta augustis.
Kahe turboreaktiivmootoriga Me 362 oli esimene reaktiivlennuk, mis läks seeriatootmisse ja mida kasutati lahingutegevuses.
Kuigi lennukit toodeti 1433 eksemplari, jõudis neist lahingutegevusse ainult umbes 300.
Kahjuks oli 18. juulil 1942 oma esimese katselennu teinud Me 362 sõna otseses mõttes alles lapsekingades. Mootorid ei olnud kuigi töökindlad, kütusest piisas patuga pooleks üheainsa lahingulennu jaoks. Pikk hoovõtt tegi lennuki startimisel haavatavaks. Õhulahingus sai Me 362 oma suure kiiruse tõttu vastast ainult tagapoolt rünnata. Kuna pardarelvad olid justeeritud 400 meetri peale, jäi piloodil sihtimiseks aega ainult mõned sekundid. Peamiseks eduka tegevuse takistuseks olid liitlaste pommirünnakud, mis ei lubanud Messerschmitte lennuväljadele ja lahingupiirkondadesse transportida. Oluliseks takistuseks oli ka kogenud lendurite puudumine ja sõja lõpuajal juba ka kütuse nappus. Samas oli ta üsna edukas vastase lennukeid hävitama: alla tulistati enam kui 500 liitlaste lennukit. Saksa lennukeid hävis sadakond. 18. märtsist kuni 25. aprillini 1945 tulistasid Me 262-tüüpi lennukid alla 176 vaenlase lennukit ja kaotati 44 Me 262.
Nii NSV Liit kui USA pärast sõda Me 262 põhimõtteid oma reaktiivlennukite konstrueerimisel. Briti sõjaväelendur Eric Melrosse Brown toimetas trofeeks saadud ühe Me 262 juunis 1945 Inglismaale ja oli sellest vaimustuses: „Ma lendasin kõige väärtuslikuma saksa lennukiga koju. Sel lennukil oli koletuslik väljanägemine – ta meenutas haikala. Pärast lendu ma mõistsin, kui palju muret oleksid saksa piloodid võinud meile selle suurepärase õhusõidukiga valmistada. See oli lennunduses tõeline läbimurre. Me 262 oleks võinud muuta sõja käiku, kuid natsid said ta oma käsutusse liiga hilja.“

Suurtükid, öönägemissseadmed, akustilised torpeedod
Saksa teadlased mõtlesid välja või nende tehastes toodeti akustilisi suurtükke, röntgenvintpüsse ja -kahureid, reaktiivgranaadiheitjaid (Panzerfaust), infrapunakiirgusega öönägemisseadmeid (Infrarot-Scheinwerfer), suborbitaalseid pommitajaid (Silbervogel), ülikiireid reaktiivhävitajaid (Heinkel Не 162 Volksjäger), avatud kokpitiga helikoptereid (Flettner Fl 282 Kolibri), transport-purilennukeid (Messerschmitt Me 321), akustilisi torpeedosid (Zaunkönig) jne.
Esimene ründeautomaat MP44 koos öösihikuga andis idee nõukogude relvameistrile Mihhail Kalašnikovile oma automaadi AK-47 valmistamiseks. Tegelikult on AK-47 puhtalt MP44 pealt maha viksitud. Polnud ju 7-klassilise haridusega Kalašnikov omaenda tarkusest suuteline sellist automaati looma. Poolautomaatne vintpüss Gewehr 41 ehk G41 aga töötas püssirohugaasidel. Maailma esimene reaktiivmootoritega varustatud pommituslennuk Arado Ar 234 Blitz jäi oma suure kiiruse tõttu (780 km/h) liitlaste lennukitele kättesaamatuks.

Zaunkönig – esimene akustiline torpeedo

Suurt tähelepanu pöörasid saksa insenerid torpeedo täiustamisele. Seni kasutusel olnud güroskoopiliselt stabiliseeritavate torpeedode suur puudus oli nende juhitamatus. Märgi tabamine torpeedoga sõltus paljudest teguritest, millest esikohal oli allveelaeva meeskonna vilumus. Ameeriklased, kellel puudusid allveesõja kogemused, lasksid esimestel Jaapaniga sõja kuudel 232 torpeedost tervelt 214 märgist mööda.
Et suurendada torpeedo tabamistäpsust, oli vaja ta muuta isesuunduvaks. Kuigi sakslaste akustiline elektritorpeedo T 5 Zaunkönig oli välja arendatud juba enne sõda, sai ta lahingukõlblikuks alles 1943. aastal. Selle akumulaatoritel töötava torpeedo eelis oli, et ta ei jätnud liikumisel enda taha kaugele nähtavat vahujälge, mis alati reetis suruõhutorpeedo liikumistee ja võimaldas rünnataval laeval surmatoova sigari eest kõrvale põigata. Mikrofonid, võimendi ja seadeldis, torpeedo T 5 peas juhtisid torpeedo heliallika keskme suunas, milleks oli rünnatava laeva töötav sõukruvi. Akustilise torpeedo mikrofonid hakkasid reageerima umbes 300 m kaugusel rünnatavast laevast. Zaunkönigi kiirus oli küll ainult 23–25 sõlme, kuid akustiline märgiotsimispea suurendas rünnatava laeva tabamise tõenäosust. Peale selle oli torpeedo varustatud distantssütikuga, mis reageeris rünnatava laeva magnetväljale ja pani torpeedo plahvatama ka siis, kui see sõitis laevast mööda. Pärast katsetusi Vahemeres varustati 1943. aasta sügisel 21 Põhja-Atlandil tegutsenud allveelaeva lisaks harilikele ka akustiliste torpeedodega. Viimaseid hoiti eelkõige selleks puhuks, kui allveelaeva ennast ründasid vastase pealveelaevad. Akustiliste torpeedodega uputati 1944. aasta novembri lõpuks 24 laeva, millest enamiku moodustasid laevakaravanide saatelaevad. 1944. aastal said Saksa allveelaevad torpeedo G 7a, mille sõidukaugus kiiruse 44 sõlme (81,4 km/h) juures oli 6000 meetrit. Torpeedo lõhkelaeng oli 280 kg. See algelise programmjuhtimisega torpeedo kujutas endast siiski üsna suurt ohtu liitlaste laevakaravanidele. Torpeedo liikus kas siksakiliselt või siis, olles teatud vahemaa läbinud, pöördus tagasi, hakates liikuma spiraali mööda. Torpeedo selline liikumisviis suurendas laeva tabamise tõenäosust, sest sõitis ju konvois kümneid aluseid. Kuid oli ka oht, et torpeedo võis tabada teda ennast välja saatnud laeva!

U-480 Alberich – nähtamatu allveelaev

Augustis 1944 hävitati Lõuna-Inglismaa ranniku lähistel viie päeva jooksul saladuslikul kombel neli liitlaste laeva. Pahandusetegijaks oli sakslaste allveelaev U-480 Alberich, mille komandöriks oli Hans-Joachim Förster. Üldse sooritati seitse torpeedorünnakut ja tervelt neli neist osutusid edukateks. Saksamaa juhtkond hindas Försteri saavutust väga kõrgelt, sest senini olid allveelaevad tundnud kaotust kaotuse järel. Pealegi ei rünnanud U-480 pimesi vee alt, vaid kasutas selleks periskoopi. See nõudis komandörilt suurt mehisust, sest periskoopi kasutav laev oleks võidud avastada ja hävitada.
U-480 oli eksperimentaalne allveelaev, mis oli kaetud spetsiaalse kummikihiga, mis muutis ta sonari jaoks nähtamatuks. Kattekiht neelas umbes 85% inglaste hüdrolokaatori ASDIC impulssidest, mistõttu allveelaeva ei avastatud kunagi. Kuid tavamiinist laev jagu ei saanud. U-480 uppus 1945. aasta veebruaris liitlaste miinile sõites. 1997. aastal avastasid sukeldajad laeva vraki 20 km kauguselt Wighti saarest 55 meetri sügavuselt.

Walteri allveelaev
1944. aastal, kui Kolmanda riigi kokkuvarisemine oli vaid aja küsimus, ähvardas keegi Saksa raadiokommentaator liitlasi totaalse allveesõjaga, millest võtavad osa täiesti uut tüüpi allveelaevad ja mille vastu ei leiduvat ühtki tõrjeabinõu. Nagu sõja lõpul selgus, oli insener Helmut Walteri juhtimisel Kielis suure saladuskatte all tõepoolest ehitatud erilisi allveelaevu. Juba 1930. aastate alguses tuli Walteril mõte kasutada allveelaeva mootorites orgaanilise kütuse põletamisel oksüdeerijana vesinikperoksiidi (vesinikülihapendit).
Kütuse- ja jõuallika probleem oli allveelaevade ehitamise sõlmpunkte. Elektrimootorid suutsid anda allveelaevale vee all maksimaalseks kiiruseks 7–10 sõlme. Sedagi kiirust võis arendada vaid lühikese aja jooksul. Allveelaeva keskmine kiirus vee all ulatus aga kõigest 2–4 sõlmeni ja sõidukaugus 100–200 miilini. Nii väikese kiirusega liikuv allveelaev ei olnud võimeline jälitama ka kõige aeglasema käiguga kaubalaeva. Veealuseks liikumiseks määratud energiaseadmed kaalusid 60–70 kilo ühe hj kohta, nende arvele langes ligi veerand laeva veeväljasurvest. Oli selge, et kiirust võis suurendada vaid pärast kergete ja võimsate mootorite loomist.

Juba 1935. aastal konstrueeris Walter oma esimese allveelaevadele määratud turbiini, mis töötas tema leiutatud põhimõttel. Walteri masina tööpõhimõte seisneb gaasiturbiini töötamises suletud tsirkulatsioonis hapnikurikka kütusega. Energia ümbermuutmine toimub kahes etapis. Esimeseks on külmmenetlus. Hapnikukandjana kasutatav kontsentreeritud vesinikülihapend juhitakse läbi katalüsaatorite. Reaktsiooni käigus tekib temperatuur 600–700 kraadi, kusjuures vesinikülihapend laguneb veeks ja atomaarseks hapnikuks. Nüüd muudetakse menetlussaadused kuumaks. Põlemiskambris pritsitakse auru-gaasi segu sisse diislikütust ja süüdatakse, tekib umbes 2000-kraadine temperatuur.
Samal ajal juhitakse juurde jahutusvett, mis hetkega aurustudes alandab temperatuuri 500–600 kraadini. Nii moodustub auru-gaasi segu, mis suure surve all (36–40 at) käitab turbiini. Juba külmmenetluse ajal tekkivad saadused on kasutatavad mitmeks otstarbeks. Näiteks joogiveeks, laevaruumide kütmiseks ja meeskonnale hingamiseks vajaliku hapnikuna. Et turbiin oli omakorda ühendatud akumulaatoreid laadiva generaatoriga, võis allveelaev vajaduse korral liikuda ka elektrimootorite jõul. Seniste diiselelektriliste allveelaevade väliskuju ei sobinud 25–30-sõlmeste kiiruste saavutamiseks, milleni loodeti uue mootori abil jõuda. Mudelite katsetamine aerodünaamilises torus aitas valida laevakerele optimaalset kuju.

Juhtimissüsteemi ehitamisel kasutati lennukiehitajate kogemusi ning laevale paigutati Junkers 52 pöörde- ja kõrgustüüride eeskujul valmistatud tüürid. 7500 hj Walteri turbiiniga varustatud allveelaev, mis sai koodnimeks XXVI Wa, saavutas katsesõidul kiiruseks 24 sõlme tunnis (44,5 hm/h). Loomulikult ei olnud niisugusel kiirusel periskoobi kasutamine mõeldav. Laeva kiiruse määramiseks kinnitati tekile väike hermeetiline prožektor, mis suunas valguse otse üles. Katsetati õhtul, kui valgus läbi veekihi hästi silma paistis. Laeva kohal sõitis torpeedokaater, mille logi abil mõõdetigi kiirust. 22-sõlmese tunnikiirusega võis Walteri allveelaev läbida vee all 160 miili, kulutades selleks 55 tonni vesinikülihapendit. Edasi tuli sõita tavalisi jõuseadmeid kasutades.
Allveelaeva energiaallika probleemi lahendas alles pärast sõda aatomireaktor. Nüüdisaegsetel aatomiallveelaevadel on pardal nii hapniku kui ka magevee tootmise agregaadid, nii et teoreetiliselt võivad allveelaevad vee alla jääda kolmeks aastaks. Kuid nii naljakalt kui see ka ei kõla, pole aatomiallveelaev midagi muud kui vana hea aurulaev, sest selle turbiine ei käivita mingi imeline aatomienergia, vaid vana hea aur, mida tekitavad aatomireaktorid.
1944. aastal olid uued XXI ja XXVI Wa tüüpi, allveelaevad alles katsestaadiumis. Kuigi Walteri laeva loomiseks kulutati üle kümne aasta ja tohutuid ainelisi vahendeid, ei saavutanud need vajalikku töökindlust ega võtnud sisuliselt sõjategevusest osa. 1944. aasta lõpuks uputas Saksa allveelaevastik 131 liitlaste kaubalaeva, kuid kaotas ise 264 allveelaeva! Saksa allveelaevakonstruktorite viimane saavutus oli kaks väikeallveelaeva. 1944. aasta septembris mereväele üle antud kahemeheallveelaeva Seehund eelis oli, et ta võis täiskiirusel sõites sukelduda töötava diiselmootoriga ja oli veepinnalt kadunud juba 4 sekundiga. Veel 1945. aastal uputasid seda tüüpi allveelaevad 120 000 brt laevaruumi. Katsestaadiumis oli projekt Schwertwal. Jõuallikana kasutati sellel kääbusallveelaeval 500-hobujõulist Walteri turbiini, mille abil saavutati vee all kiiruseks 28–30 sõlme tunnis. 1945. aasta aprillis olid selliste allveelaevade esimesed lahinguüksused tegevusvalmis, kuid oli juba hilja. Allesjäänud allveelaevad kapituleerusid 8. mail 1945.

Kõigi aegade parim kuulipilduja MG-42 – „Hitleri saag”
On avaldatud arvamust, et Nõukogude Liit võitis sõja eelkõige massiga. Ja see oli tõepoolest nii. Kaotused Punaarmee elavjõus olid tohutud. Ainuüksi Berliini pärast peetud lahingutes kaotas Punaarmee aprillis 1945 kahe nädala jooksul langenutena 300 000 sõdurit! Sellise surmatrotsiva massi rünnakute vastu oli saksa jalavägi võimetu.
1942. aastal võttis Wehrmacht kasutusele uue kuulipilduja MG 42, mille teoreetiline tulejõud oli 1200 lasku minutis! Kahe sõja-aasta jooksul valmistati rohkem kui 350 000 sellist kuulipildujat, mida hakati selle suure tulejõu tõttu Wehrmachtis kutsuma „Hitleri saeks“ („Hilterssäge”) või ka „Singende Säge” – laulev saag, aga ka „Hitleri kammiks”.
MG 42 vintraua pikkus oli 53 cm, relva kogupikkus 123 cm, kaal 10,6 kg, efektiivne laskekaugus 1000 m, kaliiber 7.92×57 mm, kuuli algkiirus 820 m/sek. Kuulipilduja lint mahutas vaid 50 padrunit, iga viie lindi tühjakslaskmise järel tuli vintraud välja vahetada.

MG 42 uudsuseks oli ka tootmise maksimaalne tehnoloogilisus, kasutades põhiliselt stantsimist jt. kiirtöövõtteid seni valitsenud treimisest-freesimisest. Teiseks oli MG 42-l jalaväekuulipilduja kohta ennenägematu laskekiirus – 20 ja enamgi lasku sekundis tavapärase 10 asemel. Sellega paratamatult kaasnev relva kiire kuumenemise probleem lahendati kiiruselt ja ning lihtsuselt tänini ületamatu vintrauavahetusega. MG 42 on täpne ning laskmisel stabiilne, sest raud, lukutee ja pära toetuspunkt asuvad ühel joonel.
Kuid venelaste massi vastu ei aidanud ka selline superkuulipilduja. Endised Wehrmachti sõdurid, kes kasutasid „Hitleri kammi“, teadsid rääkida, kuidas sageli peaaegu relvitud punaväelased tormasid rünnakule MG 42 niitva tule ette, langenutele järgnesid aga üha uued ja uued sõduriteahelikud… Lähedalt tulistades murdus ründav sõdur sõna otseses mõttes pooleks.
Olgu veel märgitud, et too kurikuulus kuulipilduja on modifitseeritud kujul kasutusel MG 3 nime all Saksa LV-i ja veel mõne teise riigi armees, eeskätt Tšiili sõjaväes, kus seda kuulipritsi kutsutakse tänini „Hitleri kammiks“. Liitlased kutsusid seda kuulipildujat aga „Linoleum ripper’ks”. MG 42 ja tema hilisemaid modifikatsioone peetakse sõjaajaloo parimateks kuulipildujateks.

Supertankid ,,Hiir“ ja ,,Rott“

Hitleri megalomaania leidis väljenduse tõelise monstrumi loomises – 1944. aastal sai valmis tollel hetkel maailma suurim soomusmasin, mida kutsuti hellitlevalt Hiireks (Panzerkampfwagen VIII Maus). Superrasketank Hiir projekteeriti ja ehitati Ferdinand Porsche juhendamisel. Monstrum-tanki mõõtmed olid aukartustäratavad: kaal 188 tonni, mõõtmed 1026×367×363 mm, ühe roomiku laius 1,10 m, kaal 8,2 t. Tanki esiküljel olid 128- ja 75-mm kahur. Torni esikülje paksus oli eri anmeil 210 või 240 mm, torni küljesoomuse ja tagakülje soomuse paksus 210 mm. Daimler-Benzi karburaatoprmootori võimsus oli 1080 hj, Hiire kiirus aga kõigest 20 km/h. Maanteel kulutas tank 1400 l ja maastikul kuni 3100 l 100 km kohta. Oma esimese proovisõidu tegi Hiir 6. juunil 1944. Seda soomusmasinat ehitati vaid kaks eksemplari (teistel andmetel jäi teise tanki ehitamine pooleli). Kuna tanki valmimisaeg jäi sõja lõpukuudele, siis sõjatingimustes seda katsetada ei õnnestunud.
Hitler oli Mausi üle küll õnnelik, kuid selle suurus ja võimsus ei rahuldanud teda. Nii ilmusid veelgi gigantlikumad tankid, mis oli Mausist mitu korda suuremad. Näiteks Landkreuzer P1000 Ratte oli 35 meetrit pikk, kaalus üle 1000 tonni ja selle meeskonda kuulus 20–40 meest. Seevastu Landkreuzer P 1500 Monster oli 42 meetrit pikk, kaalus 1500 tonni ja meeskonnas oli üle saja mehe. Kui Ratte kiirus oli 40 km/h, siis Monster suutis liikuda vaid 15-kilomeetrise tunnikiirusega.

Tunnuspildil: Rakett V2.

NB! Loe ka:
Ränk elu Saksa allveelaevas
Saksa lahingulaeva „Bismarcki“ võit ja hukk
Allveelaev – nähtamatu vaenlane