Perversne seks
* Milline seks on eriti perversne?
* Kas perverssus on haigus?
* Kus on normaalsuse piirid?
Seks loomadega, nahast aluspesu, kodus vändatud pornofilmid, sadomasohhistlikud mängud – kõigele sellele, mida varemalt peeti perverssuseks, ei vaadata tänapäeval enam nii üheselt hukkamõistvalt. Allpool on toodud kümme küsimust ja vastust selle kohta, mida tuleks perverssuseks pidada ja mida mitte, ning kuidas reageerida, kui partneril on mõni „normiväline” kalduvus.
Millisel juhul võib üldse rääkida perverssusest?
Pole õige rääkida perverssusest, kui kaks inimest seksivad, kuid ei tee teineteisele ei füüsiliselt haiget ega moraalset kahju. Ebanormaalseks tuleb aga pidada sadomasohhistlikku praktikat (näiteks jalalöögid, hammustamised), mil partnerile tekitatakse kehalisi vigastusi. Sellist seksuaalse rahulduse saamise vormi eelistavad pea eranditult mehed, kuigi naiste osaks on olla tavaliselt aktiivses rollis. Kui naised on aga passiivses osas, siis kuuluvad seksimise juurde löögid, piitsahoobid või alandamine.
Ebanormaalseks tuleb pidada ka seksi vanemate ja laste vahel. Kõige ilgem perverssus on laibapilastamine (nekrofiilia) – seksuaalse rahulduse saamine laiba või selle osadega ühtides on kõige ilgem perverssus. Tavaliselt praktiseerivad sellist perverssust seksuaalmõrvarid. Samuti pole normaalne seksimine väikelastega (pedofiilia), loomadega (sodoomia) ning teatud määral (olenevalt olukorrast) on taunitav fetišism, vuajerism ja ekshibitsionism. Seksuaalsed erisused nagu homoseksualism, anaalne vahekord, sidumismängud ja seksuaalsete abivahendite kasutamine, on ainult siis loomuvastased, kui puudub partneri nõusolek.
Milline seksuaalne praktika on kohtulikult karistatav?
Lääneriikides peetakse eriti perversseks seksimist lastega. Tavaliselt on lastepilastajateks mehed, küllalt sageli on nendeks isa või onu. Paraku on intsest üks levinumaid seksuaalkuritegusid.
Näiteks Saksamaal karistatakse lapse vägistamise eest kuni 10-aastase vanglakaristusega. Samuti on karistatav ainuüksi lastepornoajakirjade või videofilmide omamine. Karistatav on iseenesestmõistetavalt seksuaalmõrv, ka nekrofiilia. Kohtulikule vastutusele võtmisega peavad arvestama ka ekshibitsionistid ja vuajeristid, kui nende kohta esitatakse politseisse kaebus. Partneri sundimist sadistlikust seksmängust osa võtma võidakse käsitleda kui tahtlikku kehalise vigastuse tekitamist. Seevastu masohhistidel ja fetišistidel pole vaja korrakaitseorganeid karta.
Milline seksuaalne tegevus on eriti perversne?
Enamikule lääne kultuuriregioonist pärit inimestele on arusaamatu selline seks, millel pole midagi ühist ei poolehoiu ega armastusega. Eriti vastuvõetamatu on näiteks seksuaalse erutuse tundmine higilõhnast või uriini ning väljaheite nägemisest, samuti kõikvõimalike võõrkehade toppimine anusesse või seksimine loomadega. Mingit mõistmist ei leia ka patoloogilised maniakid, kes eelistavad seksuaalpartneriks surnut.
Millised perverssused esinevad kõige sagedamini?
Võrdlemisi laialt on levinud sadomasohhism. Kui suur on nende meeste hulk, kes saavad rahulduse enda alandamisest, näitab seegi, et paljudes Lääne-Euroopa lõbumajades on paljud prostituudid spetsialiseerunud oma kundede nüpeldamisele. Küllalt sageli esineb pedofiiliat, ja mitte harva osutub pedofiil ka sadistlikuks seksuaalmõrvariks. Küllalt praktiseeritav, kuid siiski varjujääv seksuaalne perverssus on fetišism, milles fetišist ei vaja seksuaalse rahulduse saamiseks partnerit, vaid talle piisab enda üleskütmiseks iseenda vaatlemisest, teatud riietusesemete vaatamisest või nuusutamisest. Orgasm saavutatakse fantaasiarikka onaneerimise abil.
Kas sellised inimesed on (vaimu)haiged?
Inimesed, kellel vallandub seksuaalne erutus vaid vägivallaga ja kes saavad rahulduse ainult kedagi tappes, on kahtlemata ebanormaalsed, kuid mitte vaimuhaiged. Üldjuhul on nad oma tegude eest vastutavad. Kuid seksuaalmõrvu pole võimalik vältida, sest mitte ükski kihumõrvar ei pöördu psühhiaatri poole enne esimest mõrva, seega selles staadiumis, mil tema ohtlik kalduvus polnud veel kinnistunud. Üldreeglina astuvad seksuaalmõrvarid oma ohvriga vahekorda kas tapmise momendil või vahetult pärast seda. Sageli tükeldavad nad laiba.
Mis puutub aga teistesse seksuaalsetesse eelistustesse, siis ei kiirusta seksuoloogid ühese negatiivse hinnangu andmisega, sest seksuaalse rahulduse saamise eri viise on tuntud juba aegade hämarusest saadik. Erinevatel epohhidel ja erinevates kultuurides on alati leidunud neid, kes on suhtunud „perverssustesse” mitte ainult sallivalt, vaid on käsitlenud teatud eelistusi peaaegu et pühade talitustena.
Kus on normaalsuse piirid?
Selgeid piire muidugi ei ole, sest iga „normaalne” inimene on pisut biseksuaalne, vuajerist, ekshibitsionist, fetišist, sadist või masohhist. Perverssusest võiks rääkida siis, kui seksimisel pole enam tähtis mitte emotsionaalne side partneriga, vaid ainult iseenda rahuldamine.
Kas inimese mõne ilmingu põhjal võiks väita, milline on tema seksuaalne eelistus?
Üldiselt inimese näoilmes, žestides või miimikas tema seksuaalsed kalduvused ei peegeldu, küll aga jutus. Millisele järeldusele keegi oma vestluspartneri suhtes jõuab, oleneb juba sellest, kui hea inimesetundja keegi on. Üldreeglina on üsna kergesti äratuntavad lesbid ja homod.
Väliselt torkavad silma aga sadomasohhistidest homoseksualistid oma nahkriietusega. Nad kannavad näiteks kas väga kitsaid nahkpükse või rõhutavad muudmoodi teadlikult oma suguelundeid. Samuti eelistavad nad kette, nahkmütse, neete ja robustseid saapaid. Osalt eelistatakse sellised maskuliinseid riietusesemeid sellepärast, et imponeerida partnerile meheliku mehena. Kes neid „nahkmehi” aga näinud on, märkab kohe, milline kontrast on sellise meheliku rõivastuse ja selle kandja naiseliku olemuse vahel.
Põhimõtteliselt pole võimalik seksuaalseid kalduvusi inimese välimuse põhjal kindlaks teha. Kas üks või teine on perversne, selgub alles siis, kui jõutakse intiimkontaktini.
Kas tänapäeval esineb rohkem perverssusi kui minevikus?
Sellele küsimusele on väga raske vastata, sest perverssustega tegeldakse üldreeglina salaja, mistõttu pole võimalik esitada ka mingeid võrdlevaid arve või protsente.
Enamik seksuolooge arvab, et tänapäeval ei esine loomuvastasust sagedamini kui minevikus. Ainult et tänapäeval räägitakse sellel teemal avameelsemalt ning ühiskond on teatud „nõrkuste” suhtes märksa tolerantsem kui varemalt.
Millest on sellised hälbed tingitud ja kas neist on võimalik või vajalik ka vabaneda?
Seksuaalsete hälvete tekkepõhjusi tuleb otsida lapsepõlvest. Kalduvustega inimesed olid oma vanematest kas liiga sõltuvad või neid kasvatati liiga rangelt, kusjuures seksiteema oli perekonnas täielik tabu. Või sisendasid vanemad lapsele, et seks on midagi eriti räpast ja keelatut. Osa inimestest aga on pettunud oma partneris, nii et nad elavad oma seksuaalset rahuldamatust välja perverssustes. Täiesti ravimatud on seksuaalmõrvarid. Sellest on tasapisi hakanud aru saama ka need õiguskaitseorganite töötajad ja psühholoogid, kes senini püüdsid seeriamõrvareid ravida või leidsid, et neid ei tuleks liiga rangelt karistada. Üldiselt kehtib ka sugukõlvatusest väljaravimise puhul sama arusaam, mis narkomaanide ja alkohoolikute puhul: kui inimene ei taha ise teatud pahest vabaneda, siis pole teda ka võimalik aidata.
Mida teha, kui partneri juures ilmnevad pahelised kalduvused?
Seni, kuni inimene kasutab seksuaalse rahulduse saamisel partnerit, on psühhoterapeutide meelest teda võimalik veel aidata. Paljugi sõltub seejuures kaaslasest ja tema mõjust: vastaspool kas püüab perverdi mõtteid tema kalduvustelt kõrvale juhtida või aktsepteerib neid. Üheks näiteks, kus mees elab oma seksuaalseid fantaasiaid välja, on prostituutide juures. Kõige parem oleks siiski veenda kalduvustega partnerit minema psühhoterapeudi juurde. Võiks ka täiesti avameelselt tema kalduvustest rääkida ja püüda teda aidata neist vabaneda. Kuid selles osas ei maksaks erilisi illusioone luua. Püüdke välja selgitada, kui varases eas tal hälve tekkis ja mis asjaoludel. Kui on karta, et tema kalduvus kõigest hoolimata progresseerub (eriti siis, kui partneri juures avaldub sadism), siis on targem suhted lõpetada.
MAAJA
NB! Loe ka:
Täiskasvanute mängud
