Karda hirmu!
Surmahirmu sügavusi sondeerides ilmneb, et hirmu kätte on tõesti võimalik surra: meie keha reageerib sellele nii ägedalt, et süda muutub rinnus kiviks.
1994. aasta 17. jaanuaril kell 4.30 magasid miljonid Los Angelese elanikud õndsalt oma voodis. Minut hiljem nad sõna otseses mõttes paisati sealt välja – maapind hakkas nii ägedasti kerkima ja vajuma, et vapustas isegi maavärinates karastunud lääneranniklasi.
USA uuema aja maavärin andis pealöögi Californias Northridge’i lähedal, ent selle lained rebestasid kogu osariiki, väänates kõveraks maanteesildu ja purustades mängleva kergusega hooneid. Majade seinad kõikusid, korstnad varisesid kokku, magamistoad olid täis purunenud aknaklaaside kilde ning unesegased inimesed tunglesid käsikaudu ukse poole.
„Mina elan epitsentrist umbes kaheksa miili kaugusel,“ meenutab Los Angelese Samariitlaste haigla kardioloog Robert Kloner. „Ainult paar korda elus on mul vilksatanud peast läbi mõte, et nüüd ma suren. See oli üks neist kordadest.“
Samasugune kohutav mõte rabas veel rohkem kui sadat inimest, vahe oli ainult selles, et nemad surid tõepoolest. Ning mitte sellepärast, et oleksid jäänud rusude alla. Ei – nad surid hirmust. Kaks aastat hiljem uurisid Kloner ja tema kolleegid Los Angelese piirkonna koroneri materjale, mis pärinesid maavärinaeelsest nädalast ja katastroofipäevast, ning võrdlesid neid 1991., 1992. ja 1993. aasta samasuguste perioodidega. Arstid avastasid, et maavärina päeval oli koroner registreerinud tavapärasest viis korda rohkem äkksurmajuhtumeid. Seejuures polnud põhjuseks füüsiline pingutus. „Tüüpiline pilt oli selline, et patsient haaras endal rinnust, kurtis valu ja kukkus siis surnult maha,“ ütleb Kloner.
Enamikul inimestel, kes surevad hirmu kätte, on selleks mingi eelsoodumus, näiteks kolesteroolinaastud, mis võivad veresoonteseintelt lahti tulla ja tekitada fataalseid trombe. Südameatakke võib hirm vallandada niisama hästi kui aiamaa kaevamine või seksuaalvahekordki. Mõnikord võib aga juhtuda ka nõnda, et täiesti terve inimese hirmusööstust rabatud aju korraldusel eritab tema organism väga tugevatoimelisi kemikaale, mille mõjul tulvab südamerakkudesse kataklüsmiline kogus kaltsiumi. Tagajärg on see, et süda tõmbub ägedalt kokku ega lõõgastu enam.
Antropoloogilises teabekirjanduses võib sellise hirmusurma kirjeldusi leida päris rohkesti – juba rohkem kui 40 aastat tagasi rääkis nendest ajakirjas „American Anthropologist“ Harvardi Meditsiinikooli füsioloog Walter Bradford Cannon. Ta kirjeldas, kuidas paljudes primitiivsetes kultuurides on inimese tapmiseks piisanud kõikvõimsaks peetava nõidarsti needusest. Enamasti saabub surm neil puhkudel pikkamööda ja hiilimisi, aga on juhtunud sedagi, et inimene lihtsalt kukub maha ja heidab hinge.
1845. aastal näiteks suri nõnda Uus-Meremaal üks maoorinaine paar tundi pärast seda, kui oli teada saanud, et tema söödud puuvili pärines tabu all olevast kohast. Veidi hilisemast ajast pärineb Haiitil toimetatud rituaali kirjeldus. Antropoloogid olid jälginud, kuidas nõidarstid hoidsid trummipõrina saatel kurjadest vaimudest vaevatud poisi pea kohal kana ning sihtisid tolle pihta luudega, et lind kurjad vaimud poisi seest välja meelitaks. Ühtäkki kana kõõksatas ja heitis hinge. Näib, et ka loomad võivad hirmu kätte surra.
Cannon arvas toona, et inimestel võib hirm surma põhjustada ainult ebausule tuginevates ühiskondades, tänapäeval aga mõtleb enamik teadlasi teisiti. Kui arvestada, et südameatakk tabab igal aastal miljoneid inimesi ning et umbes kolmandik neist juhtudest on äkilised ja lõpevad surmaga, kujutab faktor, mis põhjustab kasvõi väikest protsenti neist surmajuhtudest, ikkagi suurt ohtu rahva tervisele.
Kassid ja hiired
„See nähtus pole sugugi üksnes kauge mineviku juurde kuuluv asi,“ kinnitab Bostonis asuva Harvardi Meditsiinikooli neuroloog Martin A. Samuels, kes uurib mehhanismi, mille kaudu aju mõjutab südant. Hobi korras kollektsioneerib ta ajaleheartikleid, milles räägitakse hirmu tõttu asetleidnud surmajuhtumitest. Samuels meenutab, kuidas tema kass leidis kord põldhiire. Ta pani üksnes käpa hiire sabale ja patsutas seda natuke aega. Kahekümne minuti pärast hiir suri, ehkki tal polnud mingeid nimetamisväärseid vigastusi. Samuels tahtis pista hiire külmikusse, et näidata loomakest kardioloogist sõbrale, aga naine pani sellele veto.
Teadlased on küll püüdnud selgitada, miks hirm põhjustab surma, kuid on jõudnud järeldusele, et seda valdkonda pole sugugi kerge uurida. Kahtlemata ei tule kellelegi pähe korraldada eksperimente, mille eesmärk on katsealune surnuks hirmutada. Vanasti tehti selliseid katseid loomadega, kuid tänapäeval pole seegi meetod enam vastuvõetav ning teadlased peavad midagi muud välja mõtlema. Mõnikord tulevad neile appi „looduslikud“ eksperimendid, nagu Los Angelese 1994. aasta maavärin. Teise võimaluse pakkus 1991. aasta Lahesõja aegne Iraagi raketirünnak. Peaaegu kõik Iisraeli elanikud põgenesid siis paanilises hirmus varjenditesse, haarates kaasa gaasimaskid.
18. jaanuari hommikutundidel, kui leidis aset esimene rünnak, registreeriti 147 surmajuhtumit. Normaalsetes oludes, arvestades eelmiste aastate andmeid, võinuks sel ajal oodata kõige rohkem 93 surmajuhtumit. Enamasti oli tegemist südameatakiga ning tavalisest kõrgem suremus piirduski esimese rünnakupäevaga. Arvatavasti peitub põhjus selles, et äkksurmasoodumusega inimesed heitsid siis kohe hinge.
Teises uurimuses olid vaatluse all 15 kallaletungi ohvrit, kes surid, ehkki nende vigastused polnud surmavad. Clevelandi koronerid uurisid ohvrite südant ja võrdlesid neid samavanuste kontrollisikute südamega. „Meile pakkus huvi, mil moel ikkagi peksmine kadunukeste südant mõjutas,“ räägib Charles Hirsch. Üheteistkümnel ohvril avastasid nad, et paljud südamelihase kiud olid rebenenud.
Tavaline südameatakk, mida põhjustab kolesteroolinaast või vereklomp, poleks neid kiude purustanud. Tuginedes 1950. ja 1960. aastatel korraldatud üsnagi sadistlike loomkatsete tulemustele, võis Hirsch öelda, et tegemist on hirmu tõttu tekkinud rebenditega. „Toona sooritasid inimesed tõepoolest eksperimente, millega hirmutati loomad – ja nende hulgas ka inimahvid – surnuks,“ imestab Samuels. „Kui nende katsete kirjeldusi lugeda, tõusevad ihukarvad püsti. Üks uurija näiteks laskis rottidel kuulata linti, millele oli salvestatud kasside ja rottide vaheline võitlus,“ räägib Verrier. „Rottidele oli see kohutav elamus.“
Adrenaliinitulv
Surmahirm või suvaline tugev emotsioon, sealhulgas ka suur rõõm, vallandab organismis reaktsiooni, mille võib kokku võtta sõnadega „hakka vastu või lase jalga“. Hüpotalamuseks nimetatav ajuosa annab adrenaliininäärmetele korralduse hakata pumpama verre ka tehhoolamiine, nagu adrenaliini ja noradrenaliini. Need ahendavad veresooni ja suurendavad vere hüübimisvõimet, mis vähendab verejooksu (juhul kui te ei jookse küllalt kiiresti ja kuri loom teid jalast ampsab), laiendab pupille, et te paremini näeksite, kiirendab südamelööke, suunab seedetraktis oleva vere lihastesse ja nõnda edasi. Muu hulgas stimuleerib aju ka siseelundeid, sundides närve eritama katehhoolamiine otse nendesse.
Just nimelt sellised närvid võivadki teha kõige rohkem paha. Südamerakkudes on kanal, mille kaudu nendesse pääseb kaltsium. Seda kanalit reguleerivad katehhoolamiinid. Kui närvid eritavad katehhoolamiine otse südamesse, avanevad kanalid otsekui vesiväravad ning kaltsium tulvab südamesse, vallandades lihaskiudude kokkutõmbumise. Teooria kohaselt eritub surmahirmu ajel katehhoolamiine tohutu suurtes kogustes, mistõttu kaltsiumi voolab lihaskiududesse nii palju, et need tõmbuvad viimseni kokku. „Süda muutub paari sekundiga kiviks,“ selgitab Samuels. „Surm on sel puhul peaaegu silmapilkne, sest kahjustatud lihasega südames valitseb kaootiline arütmia.“
Asjaolu, et aju emotsionaalne seisund võib nii drastiliselt mõjutada kaugel asuvat elundit, on murettekitaval Mis veelgi hullem: selleks pole tarvis isegi tugevat emotsiooni, vaid piisab, kui vastavat ajukeskust tabab rabandus või mõni muu tegur. Neuroloogid on sageli täheldanud, et epileptikutel või rabandusest kahjustatud ajuga inimestel on kardiogrammis veidraid hälbeid. Samuels meenutab ühte epileptikut, kes kallutas mõnikord pea paremale ja ütles vaikselt: „Mul on naljakas tunne!“ Kuigi ta tundus igas mõttes terve olevat, näitasid „ajupildid“, et tal oli neil hetkedel sellel ajupoolel elektriline epilepsiahoog. Kui arstid ta elektrokardiograafiga ühendasid, ilmnes et patsiendil oli samal ajal ka tugev südame arütmia, mis kadus, niipea kui langetõvehoog lõppes. Seda meest lahutas ainult millisekund äkksurmast,“ nendib Samuels jahmunult.
Äärmuslikel juhtudel eritub südamesse aju korraldusel nii palju ka tehhoolamiine, et selles tekib verejooks. Samuels meenutab ühte tasakaalutut noormeest, kes seisis mitu tundi haigla katuse serval, plaanitsedes alla hüpata. Psühholoogid püüdsid veenda teda sellest plaanist loobuma, ent ta hüppas lõpuks ikka. Tema sõpradele ja omastele oli see kohutav tragöödia ning haigla mainele suur löök, aga Samuelsile pakkus see äärmiselt huvitava lahkamisjuhtumi. „Surma põhjustas trauma,“ räägib ta. „Aga tema südant uurides nägime, et see oli täis sadu verevalumeid – süda oli neid tihedalt täis. Arvasin toona, et olen esimene, kes sellise juhtumi avastas.“
Kui ta selle teemaga teaduskonverentsil esines, selgus aga, et samasugune leid oli ilmsiks tulnud Eiffeli tornist allahüpanud mehel. Allahüppamise plaanist tekkinud hirm põhjustas ilmselt südames verejooksu.
Ent nagu öeldud, saab aju niisuguse pahateoga mõnikord hakkama ka siis, kui hirmu ei tuntagi. Malesuurmeister Jose Raul Capablanca suri 1942. aastal südamerabandusse, olles viibinud pikka aega tugeva vaimse pinge all.
Lahkamise ajal leidsid arstid tema südames palju verevalumeid, kuid keegi ei osanud neile mingit tähtsust omistada. Havanna neurokirurg Orlando Hernandes-Meilan uuris hiljem lahkamismärkmeid ja järeldas, et ajurabandus oli kahjustanud Capablanca südant, aktiviseerides sümpaatilised närvid.
Surmav praht
Inimesed võivad pidada sellist südame surmakangestust või verejooksu südameatakiks ja ega nad nii väga eksigi, ehkki see atakk on tavalistest mõnevõrra erinev: enamikul juhtudel ju südamelihase kiud ei rebene ega veritse. Süda ei tõmbu tavaliselt krampi, vaid jääb lihtsalt hapnikunälga.
Muidugi võib ka tavalisi südameatakke põhjustada hirm. Erituvate hormoonide tõttu arterid ahenevad ja vereliistakud seavad end valmis aitama verel hüübida. Läbi ahenenud soonte voolav veri tõmbab veresooneseintelt lahti sinna kinnitunud kolesteroolinaaste. Kui need vallanduvad, võib see „praht“ moodustada klompe, mis ei lase verel südamelihasesse voolata.
Kui nüüd mõnel inimesel juhtuvad veresooned juba niigi ahenenud olema, suurendab see võimalust, et süda ei saa piisavalt verd, vere- ja hapnikunäljas südame elektrisüsteem aga hakkab käituma ettearvamatult. Paljudele inimestele võib niisugune arütmia tuua äkksurma, aga mõnda on võimalik õigeaegse arstiabi korral päästa.
Ükskõik kas sellise seisundi kutsub esile hirm või füüsiline pingutus – arstidel oleks võimalik seda tüüpi südameatakid vältida, kui nad teaksid, millistel inimestel leidub vallandumisohtlikke naaste. Neile võiks siis anda arstimeid, mis takistavad kolesteroolinaastude vabanemist, või vähendada atakiohtu kirurgilise operatsiooni abil.
„Teadlased on üritanud selliseid isikuid identifitseerida, vaadeldes südame pärgartereid sonograafide ja infrapunaspektroskoopide abil, kuid ohtlikke naaste pole kunagi õnnestunud õigel ajal avastada,“ räägib Kentucky Ülikooli neuroloog James Müller, kes uurib südameatakki vallandavaid faktoreid.
„Inimesele, kes jalapealt kokku variseb, on see kerge surm, aga mõjub rängalt omastele, kes ei saa armsa inimesega isegi jumalaga jätta. Selles mõttes tuleb kardioloogidel tunnistada oma jõuetust: me ei suuda kindlaks teha riskigruppi kuuluvaid inimesi.“
Niisiis on väga raske tuvastada, milline inimene kõnnib ringi naastuga, mis on valmis iga hetk veresooneseinast irduma. Veelgi raskem on aga välja nuputada, milliste inimeste kohutatud närvisüsteem võib ühel hetkel nende südame kiviks muuta.
James Müller ja tema kolleegid hakkasid uurima 2000 inimest, kellele on pärast esimest eluohtlikku südameatakki paigaldatud defibrillaator. Uurimuse eesmärk on täpsemalt välja selgitada, mis laadi füüsiline ja psüühiline stress võib arütmiat esile kutsuda.
Paraku ei saa arstid testida nõndaviisi kõiki inimesi, sest eks ole meie hirmud ju üpris individuaalsed. Pole niisiis mingit võimalust teada saada, mis südamele surmahoobi annab, enne kui see tegelikult juhtub. „Minu arvates on seda liiga palju tahta. Peame arvestama, et see oht on olemas ning võib tabada meid kõiki,“ ütleb Samuels.
Päästvad hirmud
…Ootamatult kihutab nurga tagant trammiteele tohutu suur tulipunane veoauto. Kokkupõrge on kohutav. Kolmest veoautos olevast inimesest jääb ellu ainult üks. Trammijuhile sööbivad mällu naise suured sinisilmad…
„See oli kõigest unenägu,“ rahustab end ärganud trammijuht. Ees ootab tööpäev. Unes nähtud avariikohale lähenedes vähendab ta tahtmatult kiirust ja samal hetkel näeb, kuidas otse trammi poole sööstab veoauto. Nad mööduvad teineteisest mõne sentimeetri kauguselt. Veoauto üks külg on punaseks värvitud. Kabiinist väljavaatav erksiniste silmadega naine lehvitab talle sõbralikult.
Õnnetusi ja haigusi ettekuulutavad unenäod jäävad alateadvusesse ja rikuvad tuju, aga neil on ka omad head küljed: sind on hoiatatud, järelikult on relvad käes.
Olmelist laadi psüühiliste nähtustega tegelev Ameerika parapsühholoogia „vanaema“ Louise Rhine (1891–1983) uuris peaaegu 15 000 hallutsinatsiooni, unenäo ja spontaanse selgeltnägemise juhtu. Üle poolte nendest olid sünged ja puudutasid tulevikku.
Kuidas vältida õnnetusi?
Miks nähakse ette peaasjalikult õnnetust? Kas see on pelgalt juhus? Vaevalt küll. Õnne kätte pole veel keegi surnud, aga õnnetust, kui see ei tule ootamatult, saab vältida ja seda tulebki teha.
Rhine’i statistika näitab, et see õnnestus kahel juhul kolmest. Õnnetuse eest hoiatatud 462 inimesest püüdis 271 unenäo võimalikult kiiresti unustada – isegi kui unenägu oli paras õudusfilmi stsenaarium. Võiks öelda, et mida hirmsam oli unenägu, seda visamalt püüti seda unustada. Mõned suhtusid sellesse kergekäeliselt, teised ei saanud segastest vihjetest aru.
Siiski püüdsid inimesed 191 juhul õnnetust ennetada, kusjuures 131-l see õnnestus, aga 60 juhul lõppes asi ometi katastroofiga. Põhjus peitus ennekõike selles, et ended olid liiga „šifreeritud“, nii et inimene ei saanud aru, mis või kus juhtub. Oli veel teinegi põhjus: mõned inimesed oleksid suutnud krahhi vältida, kuid ei teinud seda, sest ei uskunud ettekuulutusi ja endeid.
Puudutame nüüd põgusalt ka niisuguseid situatsioone, mille puhul ettekuulutuse eesmärk polnud katastroofi ennast ära hoida, vaid inimese elu päästa. Õnnetust vältida pole ju alati võimalik. Kujuta ette, et kuskil taevases kantseleis on eesseisvate lennu- ja rongikatastroofide, terroriaktide ja riigipeade elu kallale kippumise plaan juba kinnitatud ning ettekirjutuse täitjatele on see kohustuslikuks tehtud – näiteks mingi riigi peaministri hukkumine. Täidesaatjatel on ükspuha, kui palju lennukis peale ministri veel inimesi on – neil on sihikul ainult üks. Lihtsurelik ei saa seal midagi muuta ning teda võib päästa ainult intuitsioon, mis keelab teda selle lennukisse minemast. Ennast võib ta päästa, kuid katastroofi ära hoida ei suuda.
Niisiis ära ehmu hirmsate eelaimuste korral. Öised hirmuunenäod on saadetud sulle hoiatuseks. Kahel juhul kolmest võid end päästa.
MAAJA
NB! Loe ka:
Miks inimene võib hirmust surra?
Kui õudus paneb vere tarduma
