Kurjuse tuhat palet

On tuhandeid mooduseid olla väga halb inimene, sealjuures ühtki seadust rikkumata.
Francois de la Rochefoucauld

Kui ma olin noor ja loll, siis mõtlesin, et halb ja kuri inimene on see, kes kõrvalises kohas tapab juhusliku inimese. Arvasin ekslikult, et kuri ja pahatahtlik inimene on ainult see, kes röövib tänaval võõralt inimeselt rahakoti või käekella. Oh ei, nüüd elukogenumana ja targemana, olen hakanud aru saama, et kurjus pole mitte alati seotud ainult kriminaalse tegevusega. Kurjusel on tuhat palet! Kuri, tige ja õel pole ainult kihu- või röövmõrvar. Kurjus võib varjuda ka näilise seaduslikkuse või näilise normaalsuse maski taha. Ja seda nii osavalt, et me ei suuda seda sageli isegi mitte aduda…

„Mis kiirusega me sõidame?“
Sellise küsimuse esitas mulle kord liikluspolitseinik. Milline hoolitsus, milline imal-õline heatahtlikkus kõlas politseiniku mesimagusas hääles. Ja siis järgnes trahv! Minu küsimuse peale, kas ma ohustasin kiirust ületades kellegi elu, kas tekitasin liiklusohtliku olukorra, ei osanud korravalvur mulle midagi vastata. Tähtis oli trahv! Üks naisliikluspolitseinik tunnistas kord, et nad PEAVAD mulle trahvi tegema. Oot, oot, mis tähendab „peame“? Kas mõni liikluspolitseinik kannatab sundmõtete all? Aga sundmõtted kuuluvad juba psühhiaatria valdkonda. Aga võib-olla ka liiklustrahvid?.
Kas minu suhtumine on ebaobjektiivne? Oh ei, kaugel sellest. Me kõik ületame kiirust, mitte ükski juht – kui ta just 90-aastane seniilne rauk ei ole – ei sõida kiirusega täpselt 50, 70 või 90 km/h. Teisalt on riik igal aastal oma eelarvesse planeerinud trahvide kogusumma (2019. aastal oli see juba koguni 17 miljonit eurot!). Ja see plaan – täpselt nagu Stalini ajal – tuleb tingimusteta täita. Milles küsimus?! Kui kavalatel kohtadel passida, siis pole trahviplaani täitmisega mingeid probleeme! Teisalt tekib kiuslik küsimus: miks liikluspolitsei arvab, et ainuüksi rahatrahvide abil on võimalik täiskasvanud või isegi kuldsesse keskikka jõudnud inimesi kasvatada ja sundida neid kiirusepiirangutega arvestama? Võiks ju kiiruseületajatele vitsa anda, häbiposti panna, bambuskeppidega vastu jalataldu peksta, põleva küünla vaha näkku tilgutada või sulatina suhu valada…

Asi pole liiklusohutuses või kasvatamises (kasvatada võib kartuleid ja kapsaid, aga mitte täiskasvanud inimest – nagu nõukogude ajal armastati öelda), vaid meie armetumast armetuma riigi eelarveaukude lappimises. Ma tahaksin siinkohal meenutada ühte oma kena ja rinnakat naistuttavat, kes on Pirita teel vähemalt viis korda kiiruse ületamiselt tabatud, kuid talle pole kordagi trahvi tehtud. Miks siis? Kas rinnakat naist polegi vaja kasvatada? Või määrab karistuse rakendamise vajaduse ainult läbi pluusi kumavate ja rindade  suurus? Aga miks mitte suguti suurus või selle läbimõõt?! See selleks…
Eriti vastik oli mingil ajal Eesti politseinike USA ametivendade järgi ahvitud komme sinatada ja kõnetada eesnime pidi (viimasel ajal on see loll komme õnneks ära kadunud). „Kus P. töötab?” Issver, kui armas. Eriline soojus poeb südamesse, nagu oleks vana head kallist sõpra kohanud! Aga tegelikult avaldub selles suhtumises ainult ilgelt rafineeritud soov oma võimu nautida, ja selles näilises sõbralikkuses on varjul imepisike annus mõnusat-mõnusat sadismi – tegin sulle raisale ära, sain oma võimu näidata, naeratades ja kõiki viisakusreegleid järgides, ise sõbralikult pärides: „Mis kiirusega me sõidame?“

Miks pedagoogid lapsi ei armasta?
Kindlasti teab iga lugeja une pealt järgmist anekdooti: Mis vahe on pedagoogil ja pedofiilil? Pedofiil vähemalt armastab lapsi! Julm nali, kuid paneb asja olemuse väga täpselt paika. On naiivne arvata, et üks naine valib õpetaja elukutse ainuüksi piiritust armastusest laste vastu, soovist neile oma rikkalikke teadmisi edasi anda. Kaugel sellest! Pedagoogi elukutse valitakse eelkõige sellepärast, et nautida pikka suvepuhkust (lisaks veel mitu puhkust kevadtalvel). Iga inimene, kes valib õpetaja elukutse, teab väga hästi, et palk pole suurem asi, kuid see pole peamine… Peamine –  õpetaja amet suurepärase võimaluse tunnetada oma võimu, oma üleolekut lastest (kuigi tegelikult tahaks see inimene olla keisrinna või veel parem maailmavalitseja)!
Meenutan oma kauget lapsepõlve.
Minu algklasside eesti keele õpetaja alati blondeeritud E. P. oli tõeline mürkmadu, kes nautis oma ametiga kaasnevat armetut võimu, et „halbu” õpilasi igal võimalusel alandada, alandada ja veel kord alandada! Ja kes ta ise oli? Õpetajate seminari (3. järgu kõrgharidus) lõpetanud nõid, kes oleks sobinud mistahes saksa koonduslaagrisse ülevaatajaks, gaasikambrisse ajajaks aga mitte õpetajaks. Ma ei unusta kunagi järgmist juhtumit.
Meil tuli mingi luuletus pähe õppida. Ma ei olnud seda luuletust pähe õppinud ja järgmisel päeval oli selle nõiamoori tund. Mul on tänini meeles, kuidas see ilge madu vaatas klassis teraselt ringi, tunnetades oma kaheharulise keelega püsisoojase saaklooma lähedust. Lõpuks peatus mao pilk minul. Madu tunnetas ta kohe, et ma kartsin vastamist. Madu tõmbus looka, reageeris välkkiirelt ja leebelt sisisedes kutsus mind klassi ette. Muidugi ma ei teadnud luuletust peast. Heitsin silmanurgast pilgu mürkmaole. Millise mõnuga, millise erakordse naudinguga, võidurõõmust lausa võbisedes pani see mürkmadu mulle kahe! See oli kindlasti tema elu üks õnnelikumaid hetki! (Võimalik, et ta sai sel hetkel ka ühe või koguni mitu orgasmi, aga naised sellistest asjadest ei räägi). Kui oleks tegemist olnud inimesega, siis poleks ta mind vastama kutsunud, ta oleks mulle halastanud. Aga sellisel mürkmaol oli vaja maksimaalselt mürki pritsida, oma võimu nautida, tunnetada oma üleolekut, lühidalt – teha kurja. Mäletan veel teisigi juhtumeid sellesama õpetajaga, kuidas ta koridoris jalutas, ise tähtsusest lausa lõhkemas. Ja kuidas ta õpilastega suhtles. Sellest nõiast õhkus tema enda alaväärsusest tingitud ülbet upsakust ja alalist soovi „halbadele õpilastele“ igal võimalusel koht kätte näidata, veel parem karistada – ükskõik kui tühise eksimuse eest, aga igal juhul karistada! Ja veel üks huvitav tähelepanek, erilised nõiad olid naistest matemaatikaõpetajad. Oli selline õpetaja S., kes ei tundnud õpilastega lävides muud varianti kui ainult karjumist. Ise näost punane, vihikupakk kaenla all, ta ainult karjus ja röökis, röökis ja karjus, muid kõnemaneere ta ei tundnud. Kõik need, kelle pea algebrat eriti ei jaganud, olid selliste õpetajate meelest väärt vähemalt elusana lõkkesse heitmist. Oleks sellistele naisSS-lastele lambakoer oheliku otsas kätte antud, oleksid nad koera kõhklemata laste peale lahti lasknud.
Vastik oli vaadata, kuidas tolleaegsed õpetajad-tuulelipud pugesid nende laste ja nende vanemate ees, kellel „oli nimi“.
Mäletan, kuidas IV klassis õpetaja küsis ühelt tüdrukult, kust ta selle kampsuni on saanud. Riina vastas siiralt: „Tädi kudus.“ Otsekohe mürkmadu (vabandust – õpetaja) salvas: „Kust see tädi seda lõnga sai, lõng on ju kallis.“
Nii palju siis pedagoogidest ja lastearmastusest.

Nauding tapmisest
„Kõikjal maailmas nõutakse sõdurilt kuulekust, iseäranis siis, kui lastakse lahingumoonaga, sest vastasel korral kaoks väiksemgi võimalus juhtida vägesid lahingus. Sõdur ei tohi käsule vastu hakata, vaid peab selle täitma – sõltumatult sellest, kas käsk näib temale olevat õige või ebaõige.“ Nii oli kirjas Saksa Wehrmachti määrustikus. Tsiteeritu kehtib tegelikult kõikide armeede kohta. Õigus tappa, võimalus tappa. Sõdur ei mõtle, vaid täidab käsku! Õige, tubli, selline peabki sõdur olema. Kuid kas alati? Kas sõdur peab täitma käsku, mis on kuritegelik, ja kui tal on võimalus oma elu ohtu seadmata jätta see käsk täitmata? Kus on garantii, et ühe või teise riigi armeesse või korrakaitseorganitesse pole sattunud sadist, kes kasutab täiesti seaduslikku võimalust tappa, seda ka siis, kui selleks vajadust ega õigustust pole. Palju aastaid tagasi rääkis üks Saksa okupatsiooni Ukrainas üle elanud naine mulle järgmise loo. Sakslaste taganemisel anti sõduritele käsk üks küla maatasa põletada ja kõik elanikud maha lasta. Üks Saksa sõdur astus tarre, kus oli surmani ehmunud ema koos oma lapsega. Sõdur andis käega märku, et nad laua alla poeksid, pani siis sõrme suule, andes mõista, et ema oleks vait ja ei reedaks ennast. Seejärel tulistas sõdur valangu tare nurka, väljus ja valetas oma ülemusele, et laskis tares olnud inimesed maha. Kas tuleks teda kui füürerile vande andnud sõdurit hukka mõista – jättis ta ju korralduse täitmata? Kas ta käitus kuritegelikult ja reetlikult Suur-Saksamaa suhtes? Või oli ta hoopiski tõeline õilishing, kes jättis ilmselgelt kuritegeliku ja sadistliku käsu täitmata?
Näiteid inimeses peituvast sadismist võiks tuua palju. Seoses Tartu tankitõrjekraavis toimunud sõjaaegse massimõrvaga kuulati 1960. aastatel Tartus peetud kohtuprotsessil üle laagri endist komandanti kapten Juhan Jüristet (s 1897, hukatud kui sõjakurjategija 1962). Viimane seletas, et hukkamise päevadel tungles Näituseväljaku väravate taga alati salkkond noori eesti mehi, vabatahtlikke, kes pakkusid end naiste ja laste mahalaskmisel abiks. Valik oli suur. Mingit tasu ei makstud, järelikult polnud vabatahtlikul ka materiaalset motiivi (anti vaid sigarette). Vaevalt sai põhjuseks olla ka nn. klassivaen, sest ohvrid olid enamasti teistest riikidest Eestisse toodud juudid, mustlased jt. Mis ajendas siis inimesi vabatahtlikult tapmistes osalema? Ilmselt ikkagi verejanu, sadism, võimalus joobuda tapmisest saadavast erutusest. Et niisuguseid inimesi on ikka olnud, seda näitavad ka ajaloo õppetunnid, kõikvõimalikud revolutsioonid, pogrommid ja sõjad.
Võiks kirjutada mitu paksu raamatut sõduritest, kes on käitunud tõeliste sadistidena, loomastunud SS-i vangivalvuritest või sadistlikest nekrofiilsetest timukatest. Kindlasti mäletab lugeja juhtumit, kus ameerika sõdurid tulistasid helikopterilt oma lõbuks Afganistani tsiviilelanikke. Või USA naissõdur, kes pildistas alandavas situatsioonis alasti meesvange. Omal ajal anti nõukogude miilitsatele kumminuiad. Läks aega mis läks, aga mingil ajal korjati need nuiad miilitsatelt ära, sest liiga palju oli kaebusi kumminuia põhjendamata kasutamise kohta. Aga peksta on ju tore, oi kui tore, eriti kui su politseiniku amet seda võimaldab – ainult peksaks, oi kuidas peksaks, vaata et jääkski peksma!

Iga seaduserikkumine ei ole veel kuritegu!
Kaur Kenderi kaasus sai alguse 2014. aasta detsembri lõpus, kui Eesti kodanlik politsei käivitas tema ekstsellentsi prokurör Lea Pähkel’i kriminaaluurimise internetilehel nihilist.fm Kaur Kenderi nime alt avaldatud postitusega „Untitled 12.” Seega kestis antud kaasus ligi kaks ja pool aastat. Aga eks ütleb rahvasuugi: kaua tehtud kaunikene!
2016. aasta kevadel alanud kohtuprotsess kuulutati suure osa ajast kinniseks. Esmakordselt lubati huvilised ja ajakirjandus saali alles 2017. aasta märtsis. Protsess takerdus korduvalt. Näiteks saatis kohus Kenderi talvel psühhiaatrilisse ekspertiisi, mis tunnistas kirjaniku süüdivaks. Väheusutav, et tema ekstsellents prokurör Lea Pähkel kahtles Kenderi vaimses tervises, kuid süüaluse psühhiaatrilisse ekspertiisi saatmine andis talle oivalise võimaluse oma sõnakat vastast ALANDADA! Tema ekstsellentsi prokurör Lea Pähkel’i sõnul kirjeldab Kender oma teoses korduvalt alla 14-aastaste laste julma seksuaalset kohtlemist. „Kas kirjandus või kunst? Sel pole tähtsust,“ viitas ta,  seaduse kohaselt on tegu lapspornograafiaga, mis on kuritegu.
Eesti karistusseadustiku § 178 lg 1: Nooremat kui 18-aastast isikut pornograafilises või nooremat kui 14-aastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
23. märtsil 2017 ütles Kenderi kaitsja vandeadvokaat Paul Keres kohtus järgmist: „Ühte ütlen ma küll selle protsessi kohta, ilma et peaksin seda paberilt lugema, see süüdistus on halvamaiguline lastekaitsetegevuse paroodia. See on asendustegevus, see on PR-tegevus ja võimunäitamine. Midagi sellist, mida demokraatlikus õigusriigis olla ei tohiks. Tegemist on paragrahviväänamisega kõige jultunumal ja pahatahtlikumal moel.”
Harju maakohtu kohtunik Leo Kunman luges 16. mail 2017 ette kohtuotsuse, mis mõistis süüaluse õigeks. Kohtunik luges ette kohtuotsuse resulatiivosa, milles ütles, et tema otsus toetub põhiliselt semiootikute ekspertiisi tulemusele, mille järgi on tegemist ilukirjandusega, mitte pornograafilise teosega. Kohtukulud 35 000 eurot tuli hüvitada riigil.
„Mind mõisteti küll õigeks, aga sõda ma ei võitnud,“ möönis Kender 16. mail 2017 eetris olnud saates „Ringvaade“. „Prokuratuur on võitnud, prokuratuur on näidanud, et nad võivad suvalise inimese võtta ja visata hakklihamasina vahele, teda aastaid vintsutada ning nad ei vastuta mitte millegi eest.“
Nendele Kaur Kenderi sõnadele on väga raske vastu vaielda. Eesti prokuratuur on kõikvõimas, absoluutselt eksimatu ja mitte kunagi mitte millegi eest vastutav – ka alusetu kahtluse korral kahtlustatavale tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest!
Kenderi kaasuse puhul kerkis tahtmatult üles küsimus: kui on tegemist kuriteoga, siis oleks kohtusaalis pidanud viibima ka kahjukannataja konkreetse isiku näol. Kuid just seda – kahjukannatajat ei olnud. Mis moraalsest kahjust sai sellisel juhul üldse juttu olla? Tänapäeval, mil internet on paksu pornot täis – nii sõnas kui pildis – on küünte ja hammastega § 178 lg 1 küljes rippumine lihtsalt naeruväärne, haiglane ja üdini pahatahtlik norimine. Igal juhul meenutas Kenderi kaasus Stalini-aegseid näidiskohtuprotsesse, kus kohtualune seaduslikkuse maski varjus lavastati küll inglise, küll saksa spiooniks, rahvavaenlaseks, kulakuks, trostkistliku bande liikmeks jne.
Olgu siinkohal märgitud, et tema ekstsellents prokurör Lea Pähkel kaotas ka ringkonnakohtus.
Iga seaduserikkumine ei ole veel kuritegu, mille eest inimest kuude viisi väntsutada, alandada ja psüühiliselt terroriseerida. Seekord jäi kaotajaks seaduslikkuse maski taha varjunud INIMLIK-NAISELIK KURJUS. Tema ekstsellentsi Lea Pähkel’i suguste prokuröride arvates eksisteerib ainult kahte tüüpi mehi: ühed, kes on pedofiilid ja teised… kes veel pole pedofiilid. Paraku ei saa mehi nii lihtsa skeemi järgi lahterdada! Kurb, aga tõsi! Ja ennäe imet, ühel heal päeval vahetas Lea Pähkel ametit ja hakkas advokaadiks. Saulusest sai Paulus!

©Peter Hagen

Tunnuspildil: Nii ikka juhtub, kui mõni ment liiga ülbeks läheb!

NB! Loe ka:
Meis kõigis uinub sadistlik koonduslaagri valvur!
Keelatud piltide kütid
Generalissimus Stalini suurimad vead