Saksa okupandid tapsid kõigil okupeeritud aladel massiliselt tsiviilelanikke
Kuriteod, mida sooritati Prantsusmaal või prantsuse kodanikega:
Poliitilisel ja rassilisel ettekäändel toimusid meelevaldsed arreteerimised; see sai osaks üksikisikutele ja gruppidele; peamiselt Pariisis (välisandarmeeria haarang 18. linnajaos; augustis 1941. aastal toimunud haarang 11. linnajao juudi elanikkonnale; haarang juudi haritlaskonnale detsembris 1941; haarang juulis 1942); Clermont-Ferrand’is (haarang Strasbourg’i ülikooli professoritele ja üliõpilastele, kes toodi 25. novembril 1943 Clermont-Ferrand’i); Lyonis; Marseille’s (haarang jaanuaris 1943, 40 000 isikule); Grenoble’is (haarang 24. detsembril 1943); Clunys (haarang 24. detsembril 1944); Figeacis (haarang mais 1944); Saint-Pol-de-Leonis (haarang juulis 1944); Locmines (haarang 3. juulil 1944); Eycieux’s (haarang mais 1944) ja Moussey’s (haarang septembris 1944). Pärast arreteerimist sooritati jõhkrusi ja piinati väga mitmesuguste meetoditega, näiteks kasteti jääkülma vette, lämmatati, väänati jäsemeid, kasutati piinamisriistu, nagu raudkiivrit ja elektrivoolu. Nii toimiti kõikides Prantsusmaa vanglates, peamiselt Pariisis, Lyonis, Marseille’s, Rennes’is, Metzis, Clermont-Ferrand’is, Toulouse’is, Nizzas, Crenoble’is, Annecys, Arrasis, Bethune’is, Lille’is, Leos’is, Valenciennes’is, Nancys, Troyes’s ja Caenis ja gestaapokeskuste piinakambrites.
Koonduslaagrites oli hügieeni- ja töösüsteem selline, et surmajuhtumite arv (andmete järgi loomulikel põhjustel) paisus tohutult suureks, näiteks:
- Jaanuaris 1943 deporteeriti Compiegneְist Ošwiecimi 230 prantsuse naist, kellest suri kurnatuse tõttu nelja kuu jooksul 180.
2. 23. märtsist kuni 6. maini 1943 suri Dachaus kaheksandas majadeblokis kurnatuse tõttu 143 prantslast.
3. 21. novembrist 1943 kuni 15. märtsini 1945 suri Dora blokis kurnatuse tõttu 1797 prantslast.
4. Novembris 1944 suri Doras üldise nõrkuse tagajärjel 465 prantslast.
5. 1. jaanuarist 1943 kuni 15. aprillini 1945 suri Buchenwaldis kurnatuse tõttu 22 761 deporteeritut.
6. 1. jaanuarist kuni 15. aprillini 1945 suri Dachau laagris kurnatuse tõttu 11 560 vangi (enamus neist olid blokist nr. 30, mis oli reserveeritud nõrkadele ja haigetele).
7. Mauthausenis suri 780 preestrit kurnatuse tõttu.
8. Flossenbürgi laagrisse oli sisse kirjutatud 2200 prantslast, neist suri näiliselt loomulikku surma 1600.
Koonduslaagrites rakendati järgmisi hävitusmeetodeid: halb hoolitsus, ebateaduslikud eksperimendid (Ošwi^cimis ja Ravensbrückis steriliseeriti naisi, Ošwiecimis uuriti emakakaelavähi arenemist, Buchenwaldis tüüfust, Natzweileris korraldati anatoomilisi uurimisi, Buchenwaldis südamesse süstimisi, Ravensbrückis luude transplantatsiooni ja lihaste kõrvaldamist jne.), gaasikambrid, gaasiautod ja põletusahjud. 228 000 prantslast paigutati poliitilistel või rassilistel põhjustel koonduslaagrisse, neist jäi ellu 28 000.
Prantsusmaal toimus süsteemikindel hävitamine, eriti järgmistes paikades, nagu Asq – 1. aprillil 1944, Colpo – 22. juulil 1944, Buzet-sur-Tarn – 6. juulil 1944 ja 17. augustil 1944, Pulvignier – 8. juulil 1944, Rennes – 8. juunil 1944, Grenoble – 8. juulil 1944, Saint-Flour – 10. juunil 1944, Ruisnes 10. juulil 1944, Nimes, Tulle ja Nizza, kus piinatutest tehti näitus ja Oradour-sur-Glane, kus kõik kohalikud elanikud maha lasti või kirikus elusalt põletati.
Massilisest tapmisest kõnelevad kontidega täidetud augud. Neist äratavad kõige enam tähelepanu augud, mille asukohaks on Pariis (Cascade du Bois de Boulogne – Boulogne’i mets), Lyon, Saint-Genis-Laval, Besanqon, Petit-Saint-Bernard, Aulnat, Caen, Port-Louis, Charleval, Fontainebleau, Bouconne, Gabaudet, L’Hermitage, Lorges, Morlaas, Bordelongue, Signe.
Plaanipärase terrorisõja ajal, mille sakslased 1943. aasta teisel poolel Taanis teostasid, tapeti 600 taanlast, ja hiljem Saksa okupatsiooni ajal Taanis koheldi paljusid taanlasi julmalt ja piinati mitmet moodi. Peale selle piinati surnuks ja tapeti mitmesugusel moel umbes 500 taanlast Saksa vanglates ja koonduslaagrites.
Belgias, nimelt just Brüsselis, Lüttichis, Monsis, Gendis, Namuris, Antverpenis, Tournai’s, Arlinis, Charleroi’s ja Dinantis kasutati igal pool samasuguseid mitmekesiseid piinamisvõtteid.
Vughtis (Holland) lasti laagri likvideerimise ajal maha umbes 400 isikut.
Luksemburgis tapeti Saksa okupatsiooni ajal 500 isikut ja peale selle hukati ebaseaduspäraselt, nn „erikohtu korralduse“ kohaselt, veel 521. Gestaapo piinas Luksemburgis väga paljusid inimesi. Saksa okupatsiooni ajal oli Luksemburgis vähemalt 4000 isikut vangis, kellest tapeti vähemalt 400.
1944. aasta märtsist kuni 1945. aasta aprillini tapeti Itaalias, Civitellas, Rooma Ardeatiini koobastes ja teistes kohtades Saksa sõjaväe poolt vähemalt 7500 mõlemast soost ja mitmes vanuses isikut.
1945. Nõukogude Liidus, s. t. Valgevene, Ukraina, Eesti, Läti, Leedu, Karjala-Soome ja Moldaavia NSVs, Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi 19-s rajoonis; Poolas, Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, Kreekas ja Balkanimaadel (nimetame edaspidi „ida-alad“) ja Saksamaa selles osas, mis asub läbi Berliini tsentrumi, põhjast lõunasse kulgevast joonest ida pool (nimetame edaspidi „Ida-Saksamaa“).
Alates 1. septembrist 1939, siis kui Saksa armee marssis Poolasse ja 22. juunist 1941, kui ta NSV Liidule kallale tungis, seisis Saksa valitsuse ja Saksa vägede ülemjuhatuse poliitika tsiviilelanikkonna süsteemikindlas tapmises ja piinamises, seda rakendati ida-aladel, mille Saksa armee samm-sammult okupeeris. Sellised tapmised ja piinamised toimusid vahetpidamata, kuni Saksa sõjaväeosad nimetatud maadest välja aeti.
Nende mõrvade ja piinamiste ulatus on järgmine:
a) mõrvad ja julmused koonduslaagrites ja sellesarnastes paikades, mida sakslased idapoolsetesse maadesse ja Ida-Saksamaale asutasid, kaasa arvatud Maidanek ja Ošwiecim.
Nimetatud julmused sooritati kõigis ülalmainitud paikades väga erinevalt, näiteks:
Maidanekis tapeti umbes 1 500 000 inimest ja Ošwiecimis umbes 4 000 000 inimest, nende hulgas oli nii Poola kui ka NSV Liidu kodanikke, Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa ja teiste maade kodanikke.
Lvivis ja selle ümbruses hävitasid sakslased umbes 700 000 Nõukogude kodanikku, nende hulgas 70 kunsti, teaduse ja tehnika esindajat ja Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia ja Hollandi kodanikku, kes olid siia toodud teistest koonduslaagritest.
Juudi getos piinati ja lasti maha 7. septembrist 1941 kuni 6. juulini 1943 üle 133 000 isiku.
Livinetsi linna agulites ja metsas korraldati elanike massilist mahalaskmist.
Ganovi laagris hävitati 200 000 rahulikku kodanikku. Siinjuures rakendati eriliselt väljanuputatud julmusi – nimelt lõigati inimestel kõhud lõhki ja külmutati siis veeanumates surnuks. Massilised mahalaskmised toimusid muusika saatel, kusjuures orkestrandid olid vangid.
Alates juunikuust 1943 hakkasid sakslased abinõusid tarvitusele võtma, et kaotada oma kuritegude jälgi. Nad kaevasid laibad maast välja ja põletasid, jahvatasid kondid masinatega peeneks ja kasutasid siis väetisena.
1944. aasta algul, enne Punaarmee saabumist, asutasid sakslased Valgevene NSVs Ozaritši rajoonis kolm koonduslaagrit, kus majutamiseks hooneid ei olnud, ja panid sinna kinni kümneid tuhandeid ümbruskonna elanikke. Nad tõid sinna laagrisse palju haigeid tüüfusehaiglatest põhjusel, et nakatada teisi vange ja levitada haigust neis rajoonides, kust Punaarmee sakslasi välja ajas. Neis laagreis tapeti palju ja sooritati teisi kuritegusid.
19. septembril 1944 lasksid sakslased Eestis Klooga laagris ühe päeva jooksul, maha umbes 2000 rahulikku kodanikku. Nad põletasid laibad hiiglatuleriitadel.
Leedus tapeti Nõukogude kodanikke massiliselt, näiteks: Panerais vähemalt 100 000; Kaunases üle 70 000; Alytus umbes 60 000; Prenais üle 3000; Williampolis umbes 8000; Kapsukases umbes 7000; Trakais ja naaberlinnades 37 640.
Läti NSVs tapeti 577 000 inimest.
Kõigis laagreis valitsev režiim allus süsteemile, mille põhjal kõik vangid olid surma määratud.
Salajases korralduses, „Koonduslaagrite administreerimine“, millele Himmler 1941. aastal oli isiklikult alla kirjutanud, olid ära märgitud rasked karistusnormid vangidele. Sõjavange lasti massiliselt maha või nad surid külma ja piinamiste kätte.
b) mõrvad ja julmused idapoolsetes maades ja Nõukogude Liidus, välja arvatud see, mida laagris praktiseeriti (vaata punkt a), olid Saksa okupatsiooni erinevatel aegadel järgmise ulatusega:
Kui sõjaväevõimudel paluti kõrvaldada miinid Sychevi rajoonis Cholmetz’i küla lähedal, siis ajasid Saksa sõdurid 101. Saksa ; alaväediviisi komandöri, kindralmajor Fisleri käsul Cholmetzi küla elanikud kokku ja käskisid nendel tänavalt miinid ära korjata. Kõik need inimesed said lõhkevate miinide läbi surma.
Leningradi oblastis piinati ja lasti maha üle 172 000 inimese. Siia hulka kuuluvad ka need 20 000 isikut, kes kahurväe barbaarse tulistamise ja õhurünnakute läbi Leningradi linnas surma said.
Kümned tuhanded said surma Stavropoli rajoonis ühes tankitõrjekraavis Mineralnõje Vodõ jaama lähedal ja teistes linnades.
Pjatigorskis koheldi inimesi kuritegelikult ja piinati nii, et nad tõmmati lakke, ja kasutati veel palju teisi meetodeid. Hiljem lasti paljud neist piinatutest maha.
Krasnodaris tapeti gaasiautos umbes 6700 eraisikut mürkgaasiga või neid piinati ja lasti maha.
Volgogradi oblastis piinati ja tapeti üle 40 000 isiku.
Pärast seda, kui sakslased Volgogradist välja aeti, leidsid kohalikud elanikud üle 1000 moonutatud laiba, märgatavate piinamis- tunnustega. Avastati 139 naist, kelle käed olid piinarikkal kombel taha väänatud ja traadiga kinni seotud. Mõnel olid rinnad ära lõigatud ja kõrvad, sõrmed ja varbad amputeeritud. Laipadel olid põletusarmid. Meeste laipadele oli viisnurkne täht rauaga sisse põletatud või noaga välja lõigatud. Mõnedel oli kõht lõhki lõigatud.
Orjolis tapeti üle 5000 inimese.
Novgorodis ja selle ümbruses lasti maha, näljutati ja piinati surnuks mitu tuhat Nõukogude kodanikku. Minskis tapeti samal viisil kümned tuhanded kodanikud.
Krimmis aeti rahulikud kodanikud praamidele, sõidutati merele ja uputati: nii sai surma 144 000 inimest.
Nõukogude Ukrainas tegid natslikud vandeseltslased tohutuid kuritegusid. Kiievi lähedal lasksid nad maha üle 100 000 mehe, naise, lapse ja rauga. Selles linnas arreteerisid sakslased jaanuaris 1942, pärast plahvatust Saksa peakorteris, Dzeržinski tänaval, 1250 isikut pantvangiks – raugad, alaealised, naised imikutega. Kiievis nad tapsid üle 195 000 isiku.
Rovnos ja selle ümbruses piinasid ja tapsid üle 100 000 rahuliku kodaniku.
Dnepropetrovskis transpordiinstituudi läheduses lasti maha või visati elusalt suurde kuristikku 11 000 naist, rauka ja last.
Kamenets-Podolski oblastis lasti maha ja hävitati 31 000 juuti, sealhulgas 13 000 isikut, kes olid sinna toodud Ungarist. Odessa oblastis tapeti vähemalt 200 000 Nõukogude kodanikku.
Harkovis piinati surnuks, lasti maha või gaasitati gaasiautodes umbes 195 000 inimest.
Gomelis ajasid sakslased elanikke vangi, piinasid ja julmutsesid, viisid siis linna keskusesse ja lasksid avalikult maha.
Lidas, Grodno oblastis, aeti 8. mail 1942 5670 täiesti alasti inimest sajakaupa latritesse ja lasti siis kuulipildujatest surnuks. Paljud maeti elusalt.
Natslikud vandeseltslased hävitasid südametult koos täiskasvanutega ka lapsi. Nad tapsid neid koos vanematega, rühmades ja üksikult. Nad tapsid neid lastekodudes ja haiglates, matsid neid elusalt, viskasid tulle, torkasid tääkidega läbi, mürgitasid, tegid nendega eksperimente, võtsid neilt verd Saksa armee jaoks, heitsid vanglasse ja gestaapo piinakambritesse ja koonduslaagritesse, kus nad nälja, piinamiste ja tõbede kätte surid.
1942. aasta 6. septembri ja 24. novembri vahel laskis eriline karistussalk maha Bresti, Pinski, Kobrini, Divini, Malorita, Berezy-Kartuzsky rajoonis umbes 400 last.
Janovi laagris Lvovis tapsid sakslased 8000 kahekuulist last.
Tiberda kuurordis tapsid sakslased 500 last, kes põdesid luutuberkuloosi ja kes olid sealses raviasutuses.
Lätis tapsid saksa sissetungijad tuhandeid lapsi, keda nad olid sinna viinud Valgevene NSVst, Kalininist, Kaluugast ja teistest Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi rajoonidest.
Tšehhoslovakkias hukati üle 20 000 isiku Brno, Seimi ja teiste paikade gestaapo vanglates, piinamiste, peksu, poomise ja mahalaskmise läbi. Peale selle koheldi roimarlikult, peksti ja piinati mitmeid tuhandeid vange.
Enne sõda ja sõja ajal võeti pantvangidena kinni tuhandeid tšehhi patrioote, eriti katoliiklasi ja protestante, advokaate, arste, õpetajaid jne. ja paigutati vanglasse. Suure hulga neist pantvangidest tapsid sakslased.
1941. aasta oktoobris lasti maha Kreekas – Amelofitos, Klistonis, Kizonias, Mesovunoses, Sellis, Ano-Kerzilionis ja Kato-Kerzilionis 16 kuni 60 aasta vanuseid meessoost elanikke – kokku 416 isikut.
Väljavõte Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu süüdistuskokkuvõttest
NB! Loe ka:
„Möödub tuhat aastat ja need ei lunasta Saksamaa süüd.”
