Rostovi libahunt – Andrei Tšikatilo

Kui 42-aastane vene keele õpetaja Andrei Tšikatilo kaubamajja siseneb, ei tea ta, et just sel päeval – 22. detsembril 1978 – algab tema aeglane suremine, esiotsa moraalne, hiljem kuklalasu läbi ka füüsiline…

Tšikatilo, pikka kasvu, längus õlgade ja pika kaelaga mees, püüab ostjate hulgas teed leida. Paksude sarvraamidega prillide tagant vaatavad silmad jätavad mulje raskemeelsest ja endassetõmbunud inimesest. Täna on teda taas alandatud, solvatud. Tund aega tagasi tungisid neli tema õpilast talle pargis kallale ja klobisid ta rusikatega läbi. Tema õpilased! Needsamad, kellele ta oli Tolstoi ja Dostojevski loomingut tutvustanud. Ta tundis õpilased ära ja nad teavad seda. Sellest hoolimata julgesid nad teda lüüa ja pilgata. Nad olid kindlad, et võivad karistamatult tegutseda. Tšikatilo oli neil peos. Ühel ööl oli ta poiste magalasse hiilinud ja seal ühe kasvandiku genitaale üritanud näppida. Nüüd võivad nad endale kõike lubada. Nad kasutavad iga võimalust, et näidata oma põlgust. Võib-olla koksavad nad ta ühel päeval koguni maha.
„Ma vajan nuga,” mõtleb Tšikatilo, „mul peab olema võimalus ennast kaitsta.” Tööstuskaupade osakonnast ostab ta endale kokkupandava noa ja toiduaineteosakonnast pudeli magusat gruusia veini, et alkoholi abil oma närve rahustada. Seejärel lahkub ta kaubamajast.

Kuid ei nuga ega vein suuda Tšikatilo pingeid maha võtta. Tema, haritud inimene, kohalike ajalehtede korrespondent, kommunist – ja mingite ülbete poisinagade ohver! Kallaletungi meenutamine toob tema kujutlusse taas alandavaid pilte: klassitäis õpilasi, kes naeravad, suitsetavad, kaklevad ja korralekutsumistele vastavad: „Pea lõuad, hani!” See pilkenimi on Tšikatilole eriti haavav, sest mis saab tema sinna parata, et tal nii pikk kael on.
Tšikatilo ei taha veel koju minna, et kogu õhtu oma naise tühja vadistamist kuulata. Võib-olla tahab naine temaga koguni seksida. Selleks pole tal enam ammu mingit soovi. Fenjal ei ole fantaasiat, ta on osavõtmatu, kombekas ja kammitsetud. Vahekorrast kujuneks järjekordne alandus, Tšikatilo teab seda juba ette. Kuigi Fenja on oma mehe impotentsuse suhtes osavõtlik ja mõistev, on Tšikatilo kindel, et sisimas naine ainult irvitab tema puuduse üle. Mõnikord ta isegi imestab, et tal selle naisega kaks last on. Ei kulu enam palju aega ja tema tütar Ljudmilla teeb ta vanaisaks – kohutav! Tšikatilo muigab omaette, sest see ei muudaks midagi. Oma seksuaalsetelt vajadustelt on ta mees parimais aastais. Ainult et selle tõestamine ei taha kuidagi õnnestuda. Fenja juures mitte kunagi. Ja teiste naistega üha sagedamini. Aga võib-olla mitte täna, sest ta on raevu täis. Täna peab ta pargis üleelatud teotuse eest kätte maksma. Kättemaks! See maandab pingeid. On vaja vaid leida sobiv objekt. Siin liigub ringi piisavalt prostituute, kes on valmis iga tema käsku täitma. Tšikatilo ajab ennast sirgu, ta on jõudnud otsusele. Ta suudab kindlasti tasakaalu leida.
Tšikatilo seab sammud Meševoi tänava suunas. Seal asub tema lobudikust suvila, kus on ainult üks tuba. Napp sisustus koosneb voodist, lauast, kahest toolist ja riiulist. Isegi Tšikatilo nimetab mõttes seda hütti koerakuudiks. Kuid tegelikult on see paradiis, millest keegi midagi ei tea, isegi Fenja mitte (ta ostis selle naise teadmata). Siin on tema salajane pelgupaik, teise, varjatud elu eldoraado. Siin võib ta fantaasiatele anduda.
Suvilani pole enam palju maad. Hakkab hämarduma. Siin, äärelinnas, on tänavavalgustus üsna vilets. Tšikatilo märkab enda ees punases mantlis ja karusnahkse kraega last. Ta kiirendab sammu ja jõuab peagi lapse kõrvale. „Kõige rohkem kümneaastane,” mõtleb Tšikatilo. „Milline kena kaitsetu saak.” Kui meelitaks ta õige oma koopasse ja mängiks temaga nagu kass hiirega. Tüdruk hakkab hirmust piiksuma. Mitte Tšikatilo ei pea hirmu tundma, nagu ennist pargis. Tüdruk on see, kes hakkab hirmu tundma! Paluma ja anuma, et talle midagi ei tehtaks. Milline põnev mäng! Hiir voodis, kass tema kohal. Tappa temas oma hirm! Tšikatilo tunnetab oma rõõmuks erektsiooni. „Mu jumal,” palub ta mõttes, „mingu mul seekord hästi.”
„Kes sa oled, pisike?” küsib Tšikatilo isalikult.
„Leena.”
„Ja kus sa elad?”
„Siit üsna kaugel.”
„Ja võtsid õhtul nii pika teekonna ette?”
„Ma käisin sõbranna juures ja olen nüüd hilja peale jäänud. Ema hakkab kindlasti riidlema.”
„Võib-olla peaksin ma sinu emaga rääkima, et ta ei tõreleks.”
„Kas sa tõepoolest teeksid seda?” Leena on õnnelik, et kohtas nii toredat sõpra.
„Nii armsa väikese tüdruku jaoks teen ma seda meelsasti.”
Mõni aeg kõnnivad nad vaikides. Tšikatilo mõtleb, kuidas tüdrukut oma urgu meelitada. Ta vaatab Leenale otsa. Tüdruku keha on kuidagi krampis.
„Kas sa ei tunne ennast hästi?”
„Tunnen küll,” pomiseb tüdruk, kuid lisab samas otsustavalt: „Aga ma tahan tualetti.”
Tšikatilo juubeldab sisimas. „Sul veab, Leena. Ma elan siinsamas lähedal. Sa võid minu majakeses WC-sse minna.”
Leena noogutab nõusolevalt.
Nüüd on Tšikatilo suvilani jäänud ainult paar sammu. Harvade tänavavalgustite vahelised alad on pimedad, pime on ka suvilas. Enne kui Tšikatilo koos tüdrukuga onni siseneb, piilub ta vargsi ringi: kedagi pole näha. Ta võtab Leenal käest. „Noh, tule.”
Tšikatilo sulgeb ukse. Nad astuvad ainsasse armetusse tuppa. Mees paneb ukse riivi ning tõmbab kardinad ette.

„Kus tualett on?” küsib Leena. Need on tema viimased sõnad, mis ta oma lühikese elu jooksul lausub. Leena jõuab veel vaid paar korda karjatada.
Tšikatilo haarab tüdrukust kinni ja paiskab ta põrandale. Ta laskub Leena kõrvale põlvili, surub oma ohvril suu kinni, rebib tal riided seljast. Maniakk oigab vaikselt, sest erektsioon hakkab jälle ära vajuma. Sellest hoolimata üritab ta tüdrukut vägistada. Sellest ei tule midagi välja. Kirjeldamatus raevus keerab ta end tüdruku pealt maha. Leena loodab vabanemist. Ta hakkab jalgadega vehkima ja karjuma. Tšikatilo märkab tüdruku jalgade vahel verd… ja juhtub ime. Ohvri vastuhakk, tema kohkunud ilme, karjed, veri – ning äkki tunneb Tšikatilo orgasmilainet. Sel hetkel hakkab ta oma orgasmi saladust mõistma – ta peab olema kaitsetu ohvri isand! Ohvri abitus on tema võim. See teeb teda meheks. Sel silmapilgul on ta mees, sest ta saab kauaigatsetud rahulduse. Kerge vaevaga saadud naudingust talle ei piisa, ta tahaks seda korrata ja ta kordab seda! Ta vajab ainult rohkem verd. Tšikatilo haarab noa ja keerab selle tera lahti. Ta taob noaga Leena alakehasse ja näeb verd voolavat. Ta sobrab käega haavades ning ejakuleerub veel kord, otse sureva lapse kehale, segades verd spermaga. Alles siis, kui erutus hakkab vaibuma, mõistab Tšikatilo, mida ta on teinud. Ta tappis, ilma et oleks seda õigupoolest tahtnud. Ta tahtis tegelikult vaid orgasmi saada. Nüüd ta teab, et ta ei vaja tavapärast eelmängu, suudlusi ja muud seesugust, et oma tungi välja elada. Ta ei vaja isegi erektsiooni, et jõuda niisuguse imelise orgasmini, mida talle ei suuda pakkuda ükski naine. Kahjuks on sel naudingute tulevärgil oma hind – mõrv. Ja see tähendab samal ajal ka hirmu. Seda tajub Tšikatilo nüüd eriti selgesti. Ta peab oma teo jäljed hoolikalt kõrvaldama, vastasel korral saab sellest ülimast naudingust tema enda surma eelmäng.
Tšikatilo tõuseb ja asub tuba puhastama. Ta mässib laiba riietesse, võtab selle kaenlasse ja lahkub majast. Ta läheb mööda pimedat inimtühja tänavat jõe äärde. On kõrgvee aeg. Tšikatilo viskab laiba jõkke.

* * *

Maniaki esimeseks ohvriks oli langenud 9-aastane Leena Zakotnova. Sarimõrvar-inimsööja Tšikatilo kinnipüüdmiseks kulus 12 aastat, kusjuures pärast esimest tapmist, millest eelpool juttu oli, maniakk arreteeriti, kuid lasti taas vabadusse. Tema asemel hukati süütu inimene. Oli see lihtsalt viga, omaaegsete nõukogude miilitsatöötajate saamatus või midagi muud?
Tollases Nõukogude Liidus oli Tšikatilo-suguse kurjategija tabamine puhtobjektiivsetel põhjustel seotud suurte raskustega. Nõukogude Liit oli tohutu suletud süsteem, muu hulgas ka tema riiklik-sotsiaalne struktuur ja ideoloogia. Nagu igas noores ühiskonnas, valitses ka Nõukogude Liidus tegelikkust ignoreeriv optimistlik enesekindlus. Kõik, mis ei sobinud kokku ideoloogiaga, heideti kõrvale või ei eksisteerinud seda vähemalt ametlikult. Nii vaikiti maha ka kuritegevus kui kapitalistliku ühiskonna rudiment. Alles Nõukogude Liidu eksisteerimise viimastel aastatel hakati ajakirjanduses (põhiliselt Rostovi oblastis) avaldama teateid oletatava sarimõrvari tegutsemise kohta. Nii ei hoiatatud elanikkonda ega kutsutud üles ettevaatusele või kaastööle. Mitte keegi ei suutnud uskuda, et nende keskel võiks elada nii kohutav maniakk. Kui järjekordne mõrv teatavaks sai, hakkasid otsekohe liikuma kuulujutud, mis olid nii kohutavad, et tundusid ebatõenäolisena.
Tšikatilo esimesed katsed õpilasi ahistada vaikis kooli juhtkond maha, kuna kartis ebameeldivusi ja piinlikke läbiotsimisi. Nii vabastatigi Tšikatilo töölt omal soovil. Oleks ta juba tollal miilitsas arvele võetud, poleks ta suutnud nii pikka aega karistamatult tegutseda. Sellisel juhul oleks Tšikatilo varem või hiljem miilitsaorganite vaatevälja sattunud.
Sarimõrvarite tabamine eeldab väga head tehnilis-organisatoorset koostööd eri piirkondade uurimisorganite vahel. Nõukogude Liidus ei olnud see võimalik, kui mõelda kas või sellele, et nii mõneski miilitsajaoskonnas puudus isegi kirjutusmasin, rääkimata siis arvutist või andmepangast. Isegi Tšikatilo juhtumi puhul tuli kümneid tuhandeid kaarte käsitsi täita. Mingist operatiivsest andmete võrdlemisest ei saanud juttugi olla. Võrdluskartoteeke eriti raskete kuritegude kohta võib-olla oligi, kuid nende kasutamine oli juba omaette probleem. Alles kaks aastat enne Tšikatilo tabamist sai Kostojevi erikomisjon endale nii vajalikud arvutid.
Oma rolli mängis ka mõttestamp. Ükski miilits ei suutnud uskuda, et haritud inimene, pealegi parteiliige, võiks olla maniakaalne mõrvar. Uurimise käigu tekkisid pinged prokuratuuri ja miilitsa vahel. Vaidlused kompetentsuse küsimustes, konkurents ja vastastikused süüdistused hakkasid uurimist takistama, kui Moskvas moodustati erikomisjon ja Venemaa prokuratuuri eriti tähtsate asjade osakonna ülem Issa Kostojev saadeti Ukrainasse. Rostovi miilits leidis, et on sattunud eestkostealuseks ning lükkas igasuguse kriitika uurimise käigus tehtud vigade osas tagasi.
Kuid oli ka teisi asjaolusid, mida maniakk osavalt ära kasutas. Ta otsis oma ohvreid ühiskonna põhjakihi hulgast. Prostituudi, kodutu või hulkuri kadumist ei märgatud sageli üldse või siis liiga hilja, kui kõik jäljed olid kustunud. Maniaki tegutsemist soosis ka suurlinna anonüümsus ja sagin, mis muutis mõrtsuka samasuguseks näota varjuks nagu tema ohvridki. Kuna maniakk tegutses enamasti metsas, leiti ohvrite jäänused sageli alles siis, kui nende identifitseerimine oli juba kas raskendatud või üldse võimatu.
Enamik sarimõrvareid tapab kindlate tunnustega inimesi, kes vastavad nende sundmõtetes loodule. Seefeldt tappis madruseülikonnas poisse, Dahmer värvilisi homoseksualiste, Bundy keskelt lahku kammitud tumedate juustega naisi. Selline modus operandi võib olla sarimõrvari tabamisel tähtsaks viidaks. Tšikatilo aga ei eelistanud kindlat ohvritüüpi. Ta tappis valimatult naisi, tüdrukuid, poisse ja noorukeid. Seepärast on mõistetav, et pikka aega ei osanud miilits neid mõrvu ühe ja sama kurjategijaga seostada. Samuti muutis Tšikatilo sageli oma tapmisviisi. Mõnikord lõi ta oma ohvri maha, mõnikord kägistas, mõnikord tappis noaga. Ka see on sarimõrvarile ebatüüpiline. Veel üks kummaline seik: enamiku mõrvu sooritas maniakk ilmamuutuse eel, enne äikest või paduvihma.

* * *

1978. aastal ühes Šahtõ tehnikakoolis õpetajana töötanud Tšikatilo tundsid ära Leena naabrid, kes nägid teda mõrvaõhtul koos tüdrukukesega. Nad kirjeldasid mõrvarit nii täpselt, et kunstniku joonistatud pildilt oleks tehnikakooli direktor oma alluva kohe ära tundnud. Samuti nägi Tšikatilo suvila lähedal elav naine mõrvaõhtul õpetaja aknas tuld. Tšikatilo oli väitnud, et teda seal polnud. Ometigi jooksis uurimine ummikusse. Tšikatilo kuulati küll üle, kuid teda ei vastandatud Leena naabritega. Ülekuulamisel läks Tšikatilo närvi ja andis vastuolulisi seletusi. Tema suvila eest leiti verepritsmeid.
Miilits keskendas oma tähelepanu hoopis kuriteopaiga läheduses elavale Aleksandr Kravtšenkole, kes oli varem kohtulikult karistatud mõrva ja vägistamise eest. Ei lugenud isegi see fakt, et vanglast vabanenud Kravtšenko elas viimasel ajal küllaltki korralikku elu. Tal oli perekondki – naine ja laps. Mõrvaõhtul tuli Kravtšenko koju kella 18 paiku. Sel ajal oli Leena veel elus. Kravtšenkol oli raudne alibi. Ent miilits ignoreeris seda ja Kravtšenko naist sunniti valetama. Kui naine keeldus, pisteti ta pokri ja hoiti seal niikaua, kuni ta andis valetunnistuse, et ta mees tuli mõrvaõhtul koju kell pool kaheksa ja purjuspäi.

Kravtšenko arreteeriti ja uurijad peksid teda elajalikult. Lõpuks mees murdus. Toimus kohus. Kravtšenkole määrati surmanuhtlus, mis viidi täide 23. märtsil 1983. Miks nii läks, kas miilits oli tõesti pimedusega löödud? Vähemalt osaliselt tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Üldse näib, et teatud situatsioonides näitasid korrakaitsjad üles lausa hämmastavat põikpäisust. Selle juhtumi puhul tuleks aga kindlasti meenutada vene kriminaaljälituse sügavalt juurdunud praktikat. Juba Tsaari-ajal kasutati järgmist taktikat: kõigepealt peksti kahtlustatav vaeseomaks ja alles siis, kui ta oli ennast süüdi tunnistanud, hakati asja uurima.
1991. aastal tühistas Vene Föderatsiooni Ülemkohus juba kaheksa aastat tagasi täideviidud otsuse. Arhiivimaterjalidest selgub, et Tšikatilol (hüüdnimega „Filoloog”) olid 1978. aastal tunnistajateks „omad poisid”. Ja Tšikatilo oli „oma poiss”, sest ta seisis koputajate nimekirjas. Nõnda pääseski maniakk ilma ühegi alibita vabadusse. „Oma poisi” staatust tugevdas veel teadmine, et „Filoloog” vahetas tihti kortereid, kolis sageli ühest linnast teise.
1984. aastaks oli Rostovi oblasti prokuratuuri eriti raskete kuritegude osakonna ülemal Viktor Burakovil toimikuid 11 avastamata mõrva kohta. Uurimine ei liikunud paigast. Ilmselt polnud kakluste ja väiksemate kuritegude avastamisega tegelnud miilitsatöötajad eales kokku puutunud sarimõrvariga. Samuti otsiti mõrvade registris liiga kaua ühist kriminaalset käekirja. Eri paikades toimunud mõrvasid ei osatud kuidagi üheainsa isikuga seostada.
Salapärase mõrvari tabamiseks loodud erikomisjon nimetati „Metsavööndiks”, sest tapmised pani Tšikatilo toime raudteede- ja automagistraalidevahelistes metsatukkades. Miilits põrkas kokku veel ühe probleemiga. See oli mõrvade motiiv. Kõige lihtsam näis psüühiliselt haige(te) isiku(te) variant. Hakati tuhnima psühhiaatriahaiglates ja eriinternaatkoolides. Samuti arvati, et inimese sperma, väljaheited ja veri kuuluvad alati ühte ja samasse gruppi. Ometi olid lääne spetsialistid juba 1970. aastate lõpus selle väite paikapidamatust tõestanud.

1983. aasta septembris peeti Rostovi trammipargis kinni Šaburovi-nimeline noormees, kes tunnistas üles, et ärandas koos oma kaaslase Kaleinikuga auto ja tappis lapsi. Need ülestunnistused saadi kätte vene kriminaaljälituse parima tehnika – rusikate abil. Noorukid arreteeriti koos kahe eakaaslasega Turovi ja Korozoviga. Kõik neli olid vaimselt alaarenenud ja õppisid Pervomaiski eriinternaadis. Tubli miilits pinnis Kaleinikult välja kaasosaliste nimed ja lõpuks istus trellide taga pea tosin eriinternaatkooli kasvandikku. Üks neist suri eeluurimisvanglas, teine võttis endalt elu.
Tšikatilo tagaotsimise käigus avastati kõikvõimalikke kuritegusid: 95 mõrva, 245 vägistamist, 140 raskete kehaliste vigastuste tekitamist ja 600 muud rasket kuritööd. Nn. „idioodijuhtum” langes 1984. aastasse, mil Nõukogude Liit oli sattunud tõsistesse majanduslikesse ja ideoloogilistesse raskustesse. Tol oma kõige „viljakamal tööaastal” tappis Tšikatilo 15 inimest, neist 10 juulis ja augustis.
1984. aasta sügiseks jõuti versioonini, et tapjaks on homoseksualistist maniakk, sest ohvrite hulgas oli ka palju poisse. Miilitsad tegid ära tohutu töö, kuid asi ei edenenud. Samal aastal kontrolliti rohkem kui 400 Rostovi homoseksualisti, neist 105-le määrati pederastia eest vanglakaristus. Kolm diskrimineeritut võtsid endalt elu.

Meeletust musta töö mahust kõneleb ka fakt, et uurimise järgmisel etapil – autojuhtide kahtlustamisel – võeti vereproovid 165 000 autojuhilt. Suure töö ainsaks tulemuseks oli see, et paljude autojuhtide passidesse ja juhilubadesse ilmusid lääneriikide eeskujul andmed veregruppide kohta.
„Me elasime aastatel 1941–1943 okupeeritud alal,” märkis Tšikatilo hiljem ülekuulamisprotokolli. „Minu isa oli partisaniüksuse komandör.” Poiss elas oma kodumaal sõja ajal läbi kirjeldamatuid õudusi. Juba 1933. aastal, suurel näljaajal Ukrainas püüti kinni tema vend ja söödi ära. Kahjuks olid need detailid tundmatud nii Rostovi miilitsale kui ka erikomisjoni „Metsavöönd” töötajatele.
Kui 1980. aastate keskel mõrvad äkki mõneks ajaks lakkasid, püstitati kohe mitu uut versiooni: mõrvar tegi endale otsa peale, pandi mõne teise kuriteo eest vanglasse või sõitis Rostovist kuhugi kaugemale. Rostovi oblastis, Šahtõs, Novotšerkassis ja teistes paikades patrullisid tugevdatud miilitsasalgad. „Filoloog” oli selleks ajaks kolinud Rostovisse, kus ta pidas suures tehases varustajaametit, viibis komandeeringutes, vaatas telerit, hoidis lapselast.
1985. aasta sügisel liitus „Metsavööndiga” Venemaa prokuratuuri eriti tähtsate asjade osakonna ülem Kostojev. Tema algatusel hakati metsavööndites kontrollima kõiki elektrironge, mis kurseerisid jaamade läheduses, kust oli leitud tapetuid. Selline kontroll jätkus 1986. aasta juulini. Miilitsad ja kõige aktiivsemad rahvamalevlased tegid ära suure töö, kuid mõrtsukat ei tabatud. Ei saadudki tabada, sest kontrollimisel osales ka siseasjade valitsuse ustav kaastöötaja, Rostovi ülikooli kasvandik, suure tehase soliidne töötaja Tšikatilo. Otsis iseennast! Tänu käimasolevale kampaaniale ei julgenudki maniakk tol aastal kedagi tappa.
Hirmust võitu saanud, võttis Tšikatilo uuesti noa kätte 1987. aasta suvel, pärast 19 kuud kestnud „puhkust”. Sarimõrvar hakkas taas tapma erinevates paikades ja linnades – Moskvas, Uuralis, Leningradi lähistel ja Zaporozjes. Miilits jätkas oma rasket, poole miljoni inimese kontrollimisega lõppenud operatsiooni. Kuna tapetute kehadelt oli tihtipeale eemaldatud suguorganid, tulid uurijatel juba 1982. aastal mõttele, et mõrvariks on kas arst, kes tegeleb elu ja surma probleemidega või terve organisatsioon, kelle ülesandeks on suguorganite transplantatsioon. Alles kaheksa aastat hiljem tuli uurija Burakov lõpuks mõttele paluda kurjategija tabamiseks appi spetsialisti, inimest, kes on kodus nii psühholoogias kui ka psühhiaatrias. 9. novembril 1990 läks Burakov dr. Buhhanovski juurde, pani aktid ja fotod lauale ning ütles: „Aita mind!”

49-aastane Rostovi psühhiaater dr. Aleksandr Buhhanovski tutvus Kohtumeditsiini Instituudi lahkamisprotokolliga. Kolm päeva tagasi oli ühes metsatukas tapetud 20-aastane Svetlana R. Naise keha oli lõhki lõigatud, silmad välja torgatud, samuti puudusid mõlemad rinnanibud… See oli juba 35. sel moel tükeldatud ohver! Tutvunud kurjategija „käekirjaga”, hakkas Buhhanovski looma mõrvari psühholoogilist portreed, mis osutus niivõrd täpseks, et sellest oli Tšikatilo tabamisel suurt abi. Psühhiaater püüdis ohvrite fotode põhjal saada selgust, miks mõrvar oma ohvreid tükeldab.
Miks torkab mõrvar alati ohvril silmad välja?
Kuna ta ei suuda taluda ohvri pilku, ta ei suuda üldse taluda, kui talle otsa vaadatakse. Järelikult on tegemist inimesega, kellel on tõsiseid suhtlemisraskusi. (On ka teine selgitus: Tšikatilo vihkas neid, kellel oli nägemine korras, ning maksis sel moel kätte omaenda lühinägelikkuse eest. Toimetaja märkus.) Miks lõikab ta ohvril keele suust?
See on omamoodi „armutõend” – perversne asendustegevus õrnustele ja hellitustele, mida mõrvar sooviks kogeda, kuid ei koge.
Miks mõrvar eemaldab naisohvritelt rinnad?
Rind on talle emalikkuse sümboliks. On ilmne, et ta vihkas oma ema.
Miks mõrvar lõikab ohvritelt ära suguelundeid ja sööb neid?
Kannibalism on alati seotud uskumustega. Ka ürgrahvad sõid vaenlase aju, et tema mõistust endale saada. Võimalik, et mõrvar püüab säärase rituaali abil oma potentsi suurendada.
Maniakk ei muutnud oma käekirja, vaid jätkas tapmisi suisa kodulinna külje all. Kõik Rostovi lähedal asuvad metsad, koolid, bussi- ja raudteejaamad olid blokeeritud. Miilitsad olid väga häiritud, sest kurjategija tabamine näis lausa lootusetu.
1990. aastal mõrvaseeria jätkus. Mõne kuu jooksul tappis Tšikatilo seitse inimest, ainuüksi oktoobris kaks 16-aastast noorukit. 14. augustil 1990 pani maniakk toime oma kõige jälgima mõrva. Tšikatilo jälitas rannas ühte 11-aastast poisikest, meelitas ta kõrkjastikku ja tappis seal arvukate noahoopidega. See oli tema viiekümnes ohver.
Kas ta tahtis, et teda tabatakse või oli ta muutumas ettevaatamatuks? Hiljem, eeluurimise käigus ütles ta: „Mõnikord oli mul tunne, et mind kaitseb nähtamatukstegev müts.”

1990. aasta novembris hakati Tšikatilo jälile saama. 6. novembril panid uurija Jandijev ja major Vorobinski Kostojevi lauale ülekuulamisprotokolli. Esimest korda kõigi nende aastate jooksul oli seal kirjas pealtnägija seletus.
Svetlana Naprasnikova õppis Šahtõ meditsiinikoolis. Kodunt kooli sõitis ta elektrirongiga. Umbes aasta tagasi olid nad koos sõbratariga näinud vagunis kummalist vahejuhtumit. Keegi vanem mees keelitanud üht poisikest oma seltsis mingis vahejaamas väljuma. Mees tirinud poissi kättpidi, poiss nutnud ja klammerdunud pingi seljatoe külge. Arusaamatu madin kestnud Šahtõni. Siis pannud poisike putku. Ka mees astunud rongilt maha. Oligi kõik.
Kostojev rõõmustas: sõbratarid olid mehe meelde jätnud, näinud teda veel mitu korda ja arvasid ta ära tundvat.
12. novembril 1990 näidati neile üht võimalikku kurjategijat. See ei olnud tema. Neiud andsid nõusoleku koos uurijatega elektrirongis sõita.
13. novembril kell kolm päeval läksid neiud koos saatjatega rongile. Poole tunni pärast tõttas Kostojev uude kuriteopaika, jälle Metsamajandi jaamas. Paduvihma all seisis uurija uue ohvri laiba kõrval. See oli juba kolmas selle jaama ümbruses mõrvatu. Miilitsaosakonnas luges Kostojev läbi militsionäär Rõbakovi raporti.
Tšikatilo viimaseks ohvriks langes 22-aastane Svetlana Korostik. Maniakk tappis ta 6. novembril 1990 Metsamajandi raudteejaama perrooni lähedal asuvas metsas.
Samal päeval märganud Metsamajandi jaamas valves olnud Rõbakov meeskodanikku, kes metsatukast välja tuli, veeloigus kingi puhastas ning siis rongi ootavate seenelistega ühines. Tal oli sõrm kinni seotud ja kõrvanibu kriimustatud. Militsionäär palunud esitada isikuttõendava dokumendi. Mees näidanud passi, astunud rongi ja sõitnud ära. Rõbakov jättis ta nime meelde.
Kostojev selgitas välja, et tegemist oli varem kahel korral – 1979. ja 1984. aastal – mõrvas kahtlustatud isikuga. Toona oli tal õnnestunud pääseda. Kostojev hakkas uurima 1984. aastast pärit Rostovi operatiiv-jälitusosakonna dokumente. Selgus järgmist.
6. septembril 1984 tapeti Rostovi lennujaama lähedal metsasalus Kutšinskaja-nimeline neiu – aasta jooksul juba üheteistkümnes ohver. Paar nädalat varem tuli Rostovi militsionäär Zanossovski ühel õhtul bussijaama valvesse. Äsja oli samas kandis mõrvatud keegi Gansovskaja. Zanossovski tähelepanu paelus vanem mees, kes ühe piiga kõrvale istus ja temaga poolteist tundi juttu ajas. Siis tõusis piiga püsti ning lahkus. Mees aga jäi bussijaama, kõndis seal ringi ja kõnetas veel üht neidu. Nende jutt jäi üürikeseks. Miilits kontrollis mehe passi, pani ta nime kirja ning laskis tal minna, sest polnud alust teda kinni pidada.
Kolme nädala pärast nägi Zanossovski meest uuesti bussijaamas. Koos valvekorrakaaslasega otsustasid nad teda jälgida. Kolm tundi loksutas kahtlustatav neid bussis. Ta sõitis bussijaamast kesklinna ja sealt tuldud teed tagasi. Seejärel bussijaamast lennujaama ja uuesti tagasi. Ise piidles kogu aeg naisi. Kella üheteistkümne paiku õhtul astus ta bussijaamas järgemööda kolme neiu juurde ja üritas nendega jutule saada. Asjata. Viimaks tal vedas. Üks naine istus tema kõrvale, pani pea ta sülle. Kuid seegi naine tegi varsti minekut. Kahtlustatav mees peeti kinni. Tema portfellist leiti teravaksihutud puss, vaseliinituub ja nöörikera.

Küsimusele, miks kannab mees portfellis teravat nuga, vaseliinituubi ja nööripundart, vastas too: „Habemeajamiseks.” Nõnda kirjutati ka protokolli ja lihtsameelsed miilitstöötajad jäid meelekindlat sarimõrvarit uskuma. Kahjuks ei suutnud nad mõista, et ükski normaalne mees ei hakka lihtsalt heast peast võhivõõraid inimesi, ammugi siis noorukeid või lapsi tülitama. Ja pealegi, kes ajab kööginoaga ja vaseliiniga habet! Miilitsate lihtsameelsuse hind oli ränk.
Uurija kuulas kinnipeetu üle ja jõudis järeldusele, et tegu on üpris huvipakkuva isikuga. Ta elas Novošahtinskis, töötas 1984. aasta augustist varustajana Rostovis. Abielus, perekonnas täiskasvanud poeg ja tütar. Omal ajal õpetanud vene keelt ja kirjandust Šahtinski internaatkoolis, kust vallandatud naisõpilastele ligitikkumise pärast. Sellega seoses kurtis Tšikatilo uurijale seksuaalset alaväärsuskompleksi, millest tal olevat oma ea tõttu piinlik rääkida.
Uurija tegi operatiivtalitusele korralduse üles otsida kunagised internaatkooli õpilased, kellele T. oli ligi tikkunud, koguda andmeid tema endisest ja praegusest elu- ja töökohast. Õpilased tunnistasid, et õpetaja teinud tõesti kõlvatusi. Kolleegide meelest oli Tšikatilo veidrik, kes ei raatsinud hetkekski portfellist loobuda. Naabrid iseloomustasid teda kui endassesulgunud, kummalist inimest.
Kuid tähtsaim teave sisaldus Šahtõst saadetud salajases dokumendis. Seal oli öeldud, et Tšikatilo oli miilitsa huviorbiiti sattunud juba 1979. aastal seoses ühe 9-aastase tüdruku mõrvalooga. 22. detsembril 1978, mõrva toimumise päeval, olid naabrid märganud Tšikatilo suvila aknas valgust. Samuti olevat nad sama aasta suvel ja sügisel mitut puhku näinud, kuidas Tšikatilo sinna tüdrukuid kaasa tõi.
Ent edasi seisis teatises, et varsti peeti mõrvas kahtlustatuna kinni keegi Kravtšenko-nimeline kodanik. Tšikatilo enam miilitsat ei huvitanud ja kogutud andmed jäid lõpuni töötlemata.
Taas pääses Tšikatilo 1984. aastal. Millega seda seletada?
Uurimiskokkuvõttes öeldi: arvataval mõrvaril peab olema neljas veregrupp, aga T-l on teine. Tapja vere jälgi polnud kuskilt leitud, küll tehti kindlaks tema spermagrupp – neljas. Pea alati on need kaks gruppi vastavuses. Kuid täheldatakse ka üksikuid erandeid. Kas seda ei teatud?
Kuna 1984. aastal tapetud 10-aastase Dima Patašnikovi kehalt leiti sperma jälgi, võeti Tšikatilolt igaks juhuks vereproov. Tšikatilo veregrupp erines laibalt leitud spermagrupist. Analüüs ise võis olla korralikult sooritatud. Selgus, et Tšikatilol on A-grupi veri, mitte AB, nagu see oli laibalt leitud sperma omanikul.

Tšikatilo saadeti oma elukohta Novošahtinskisse, kus uuriti Petja Kašnikovi tapmist. Tunnistajate ütluste kiuste tuli ta sellestki asjast puhtalt välja. Varustaja mõisteti süüdi hoopis linoleumi riisumises, istus kolm kuud kinni ja pääses jälle vabadusse.
Nüüd Kostojevi kätte sattunud dokumente võis tollal näha vaid mõni Rostovi siseasjade valitsuse juhtivtöötaja, kes oli Šahtõs 1978. aastat toimunud mõrva uurimisest ise osa võtnud ja teadis, et Kravtšenko on ammu hukatud. See oletus aitab aru saada, miks uurijad pealtnäha nii tölplaslikult talitasid.
13. novembril 1990 dokumendid läbi lugenud, tegi Kostojev üheainsa korralduse: kontrollida, kas Tšikatilo võis 14. mail 1988 olla Donetski oblastis Ilovaiski jaamas, kus tapeti 9-aastane poiss. Võis küll, sest ta käis Artjomovskis komandeeringus…
20. novembril 1990, sombusel sügispäeval tuli Tšikatilo töölt. Tema abikaasat Fenjat polnud kodus. Tšikatilo kavatses minna õlut ostma ja kui oleks vedanud, siis oleks ka mõne poisi tükkideks hakkinud. Hallipäine mees tõmbas selga pruuni jopi, pani tühja taara võrku ja võttis vanast harjumusest kaasa portfelli, milles oli nöör ja kokkupandav nuga. Kui ta oma korterist lahkus, teda mitte ainult jälgiti, vaid koguni filmiti. Miilits tahtis elajat otse teolt tabada. Tšikatilo ostis kioskist kannu õlut. Kavatses ta koju tagasi minna? Areldi astus maniakk kohvikusse ja kõnetas lapsi. Tänaval üritas ta veel kord ühe poisikesega jutujärjele saada, küsides: „Kas sa nätsu tahad?”
Ettevaatlik laps jooksis minema. Hämaral alleel võeti Tšikatilo lõpuks kinni. Videofilmile on jäädvustatud, kuidas viis meest Andrei Romanovitš Tšikatilo ümber piiravad. Lühike sõnavahetus, ja maniaki randmete ümber sulguvad klõpsatades käerauad. Tšikatilo pidas end üleval nagu inimene, kes oli seda hetke ammu oodanud.
Tšikatilo sujuvalt kulgenud vahi alla võtmisega lõppes Nõukogude Liidu ajaloo kõige üks kauakestvamaid ja ulatuslikumaid jälitusoperatsioone, millesse oli haaratud 127 kriminaaljälituse töötajat, Moskva prokuratuuri eribrigaad ja sadu miilitsa mittekoosseisulisi töötajaid ning „peibutuslinde”.
Tšikatilot süüdistati 53 inimese tapmises (neist 18 neidu ja noort naist, 14 tütarlast vanuses 9–17, ja 21 poissi vanuses 8–16 aastat) ja elajalikul viisil tükeldamises. Kohtutoimikud moodustasid 222 köidet.
Kostojev laskis parimatel spetsialistidel teha uued Tšikatilo vere- ja spermaanalüüsid. Tulemus: kahtlusaluse veregrupp oli A, mõrvari spermal aga AB. Kostojev kartis, et Tšikatilo võib ka seekord terve nahaga pääseda. Jaapani seroloogid olid 1988. aastal avastanud, et sperma järgi ei saa mitte alati kindlalt veregruppi määrata. Nad leidsid, et vaid ühel mehel sajast tuhandest kuulub sperma teise gruppi kui veri. Tšikatilo sperma ja vere uurimisel selgus, et tema spermagrupp on AB! Tähtsaim süütõend oli leitud. Nüüd jäi vaid üle mõrvar rääkima panna.

Pärast arreteerimist mängis Tšikatilo kümme päeva uurijatega kassi ja hiirt. Siis pani Burakov lauale psühhiaater Buhhanovski psühholoogilise analüüsi. Andrei Tšikatilo hakkas seda lugema ja murdus, öeldes vaid: „Ma räägin ainult mehega, kes selle kirjutas.”
Kaks võrdset inimesetundjat, Buhhanovski ja Tšikatilo, said jutusoonele. Need jutuajamised kestsid ühtekokku 40 tundi, mõrvar tunnistas kõik üles.
„Tšikatilol puudus täielikult huumorimeel,” meenutas tollane eriti tähtsate asjade uurija Amurhan Jandijev, kes Tšikatilot esimesena üle kuulas. „Julm? Ma ei ütleks, et ta seda igapäevaelus oli. Ta oli selline vedel. Kui keegi oleks teda jalaga tonksanud, oleks ta ehmunud, kuigi oli pikk kolask, vimmas, põlved kõverdunud. Ta peres polnud kunagi jõukust. Elati ainult pisut paremini tavalistest hulgustest, säästeti iga kopikat. Lähetuselt tulles lisas aruandele iga bussipileti. Võis toituda ka ainult kartulitest. Särama lõi ainult oma ohvrite juures: siis oli ta maniakkide kuningas.”
Vestluses ameerika reporteriga Richard Louriega meenutas Kostojev, kuidas ta oli lihtsa triki abil suutnud maniakil keelepaelad valla päästa. Selleks et keelitada Tšikatilot üksikasjalikke tunnistusi andma, ütles ta vahialusele: „Andrei Romanovitš, ma ei saa aru, miks te olete nii endassetõmbunud. Te olete haige inimene. Teadlased tahavad väga teie hingehädasid uurida. Ärge laske juhust mööda. Vabanege oma rasketest sisemistest konfliktidest. Minu ülesanne on teiesugustel inimestel uuesti elu ja teiste inimeste juurde teed aidata leida. Teil on valida teraapia ja hukkamise vahel. Kui õnnestuks teid terveks ravida, poleks mingit vajadust teid kliinikus või vanglas pidada. Te oleksite vaba mees, vaba ja elus. Kas te olete tõesti nii põikpäine, et eelistate selle asemel surma?”
Ja Tšikatilo läks õnge: teraapia ja vabadus hukkamise asemel! Ka Buhhanovskil õnnestus maniakk rääkima panna. Oma esimese mõrva kohta ütles Tšikatilo järgmist: „See oli nagu meeltesegadus, mille käigus mind haaras elajalik kirg. Ma arvan, et pärast seda mõrva muutus minu psüühika täielikult.” Ja hiljem: „Naisi tappes tundsin alati soovi tungida nende alakehasse, suguorganid välja lõigata ja minema visata. Ma ei suuda selgitada, kuidas mul selline soov tekkis. Ma kandsin endas viha ega leidnud viisi seda maandada.”
Ka mõrvapaikades andis Tšikatilo üksikasjalikke selgitusi, kuid muutus otsekohe sõnaahtraks, kui küsiti tema kannibalismi kohta. Uurija: „Teie naine ütles, et võtsite sageli panni või poti kaasa, kuigi te ei oska süüa teha. Mõne ohvri lähedal on leitud laagritule jälgi.”

„Mulle meeldisid ülakehaorganid või emakas. Need on nii roosad ja elastsed. Aga pärast seda, kui olin neid pisut näksinud, viskasin nad minema.”
Tšikatilo selgitas, miks ta oli oma ohvrid nii julmal viisil tapnud: „See oli suguakti imitatsioon, olgugi et armetu.”
Tegelikult on asi selles, et kihumõrva ajal saabuv orgasm vabastab inimese mitte ainult seksuaalsest, vaid ka psüühilisest pingest, millel võib olla palju põhjusi. Tunnistas ju Tšikatilo ise, et tapmise ajal nautis ta piiramatut vabadust ja võimu.
Tema käsitsikirjutatud tunnistused on stiilsed, neis puuduvad nilbed sõnad ja väljendid, neid on dikteerinud peaaegu fotograafiline mälu. Tšikatilo tunnistus on jube dokument nekrosadismist ja kannibalismist.
Iga mõrv jutustas midagi maniaki lapsepõlvest. Lapsepõlv aga omakorda üht-teist Tšikatilost kui tulevasest mõrvarist. Tõsiasi, et tema vend söödi nälgijate poolt ära, aitab mõista kurjategija nekrofiilset olemust. Inimsöömine oli tema jaoks reaalsus, mitte abstraktsus, nagu enamikule inimestele. Kuigi ta sai inimsöömisest teada ainult juttude kaudu, võib oletada, et see jättis sügava jälje psüühikasse ja juhtis paljuski tema tegevust, ehkki ta seda ei tunnetanud. Peale selle nägi ta lapsepõlves palju laipu ja surma ning arvestades tema isiksuse struktuuri, oli see tema arengus oluline.
Tšikatilo tegi alla kuni 12-eluaastani, mis on neurootilisuse märk. Psühhiaater Oskar Pfisteri arvates pole allapissimisel sugugi somaatilised põhjused. Tegemist võib olla alateadliku öise hellituste väljapressimisega, et saavutada ema suuremat tähelepanu ja hoolitsust. Kas Tšikatilo oli emaarmastusest ilma jäänud? Kindlasti. Vanemad noort Tšikatilot ei kaitsnud. Seetõttu tekkis ja kinnistus tal juba varases lapsepõlves ettekujutus, et ümbritsev maailm on talle võõras ja vaenulik.
Oli veel üks seik, mis Tšikatilot mõjutas. Nimelt käitus Tšikatilo naine oma mehega nagu põrandamatiga. Nii kordus uuesti see alandus, mida viimane juba lapsepõlves oli ema poolt kogeda saanud. Seda esiteks, teiseks vihkas ta oma ema ka selle pärast, et too ikka ja jälle jutustas, kuidas tema kuueaastane vend näljaajal ära söödi.

* * *

Andrei Romanovitš Tšikatilo sündis 16. oktoobril 1936. aastal Sumski oblastis. Isa oli aktiivne ja võitlev. Sageli jutustas ta pojale sõjast ja sellest, kuidas ta oli olnud vangilaagris. Ema oli pehme iseloomuga, lahke ja religioosne. Tšikatilo lapspõlv oli olnud raske, perekond nälgis. Lapsepõlves oli Andrei endassesulgunud ja häbelik, lähedasi sõpru tal ei olnud. Sageli laskus ta unistamisse ja fantaseerimisse, vahetevahel meenutas hirmuga sõja ajal nähtud laipu, lihatükke ja vereloike. 1946.–47. aasta nälja ajal kartis, et teda võidakse varastada ja ära süüa ning seepärast ei julgenud kodunt kaugemale minna. Õppimine oli poisi jaoks raske. Ta jäigi endassetõmbunuks, vaikivaks, teistele võõraks. Ühistest mängudest ta osa ei võtnud. Tüdrukutega Andrei ei sõbrustanud, vaid vältis neid, kiindumust tütarlaste vastu pidas häbiväärseks. Tema seksuaalne areng algas hilja, esimest korda olevat ta onaneerinud alles 17-aastaselt. 10. klassis armus Andrei omavanusesse neiusse. Talle hakkas meeldima neiu pehmus ja naiselikkus, kuid ta ei osanud temaga millestki rääkida. Ühel õhtul, kui külapoisid embasid tüdrukuid, embas ka tema oma tüdrukut. Kui too hakkas naljapärast vastu rabelema, toimus spontaanne seemnepurse koos mõnutundega, millist ta ei olnud varem kogenud.

Pärast keskkooli lõpetamist sõitis Tšikatilo Moskvasse, et hakata õigusteadust õppima. Isa mineviku tõttu teda Moskva Riiklikku Ülikooli vastu ei võetud. Hiljem lõpetas ta sideinstituudi, ja asus tööle Põhja-Uuralites. Tšikatilo äratas kaaskondsete tähelepanu äärmiselt korratu riietusega. Korduvalt püüdis ta naistega vahekorda astuda, kuid nõrga erektsiooni tõttu see alati ebaõnnestus. Seetõttu tekkisid mehel meeleolulanguse perioodid. Temas süvenes alaväärsus ja ta elas sügavalt läbi, et ta „ei ole selline kui teised”. Siiski jätkas ta õpinguid, astudes elektromehaanika instituudi kaugõppeosakonda. Tol perioodil hakkas ta võitlema ebaõiglusega, kirjutades kõikvõimalikke kaebusi. Aastatel 1957–60 teenis Tšikatilo KGB vägedes ja astus parteisse. Ta elas sügavalt läbi kaaslaste pilkeid oma naiseliku talje ja rinna üle. Armees olid tal ka esimesed passiivsed homoseksuaalsed kontaktid. Onaneerimisel õiget erektsiooni ei olnud, seemnepurskeid vältis, sest pidas seda kahjulikuks. 25-aastaselt kurameeris Tšikatilo tüdrukuga, kellega üritas kahel korral vahekorda astuda, kuid mõlemad korrad ebaõnnestusid. Kui neiu hakkas naljatades tema käest lahti rabelema, toimus mehel seemnepurse ilma erektsioonita. Tšikatilo elas oma ebaedu armuasjades rängalt üle, kuid vaevalt et ta tollal oskas endale teadvustada, et teda erutas naise vastuhakk, vägivald partneri kallal.
Pärast ajateenistust asus elama Rostovisse, kus 27-aastaselt abiellus. Sündisid lapsed. Tabamise ajaks oli tal juba kaks lapselast. Perekonnas kamandas harilikult naine, sest Tšikatilole meeldis alluda. Naine iseloomustas meest kinnisena, napisõnalisena. Tšikatilo armastas väga lapsi ja mängis nendega sageli. Juba kooselu esimestel päevadel märkas naine mehe seksuaalset nõrkust. Neil oli 2–3 vahekorda kuus, kuid 6–7 aastat enne Tšikatilo vahistamist need lakkasid…
Oma laste jaoks oli Tšikatilo kõige austusväärsem inimene. Poja sõnul olevat isa kartnud verd, kahvatunud selle nägemisel ja tundnud, et kaotab kohe teadvuse.
1964. aastal astus ta Rostovi ülikooli filoloogiateaduskonda, mille lõpetas 1970. aastal. Kuni selle ajani töötas ta sideasutustes. Ta oli endassetõmbunud, ei suhelnud kellegagi ega teinud pingelist tööd, ent pühendas palju aega ühiskondlikpoliitilisele tööle, luges palju ja kirjutas sõnumeid kohalikesse ajalehtedesse. Kuid temas oli midagi sellist, mis põhjustas teiste vastumeelsuse.
Õpetajana tööle asudes valmistus ta innukalt ja suure huviga tundideks, ehkki ei suutnud seal korda tagada. Õpilased irvitasid tema üle, suitsetasid avalikult tundides. Õpilased kutsusid teda Antenniks, sest ta võis seista terve tunni, käed selja taga, ilma et oleks lausunud ühtegi sõna.
1980. aastal ta küll vallandati koolist, kuna tuli kaebus, et ta püüab läheneda noortele tütarlastele, kuid miski ei takistanud tal teise kooli õpetajaks minemast. Oli selge, et pedagoogiks ta ei sobinud. Aastatel 1981–84 töötas ta insenerina. Tööülesandeid täitis passiivselt, oli äärmiselt kinnine ja keegi teda ei armastanud. 1984. aastal visati Tšikatilo seoses riisumise eest vastutusele võtmisega parteist välja.

Aastail 1985–90 töötas ta värvilise metalliga tegelevas ettevõttes sama edutult kui kõigis eelmistes töökohtades. Paljud kaastöötajad ja õpilased rõhutasid Tšikatilo ebatervet huvi tüdrukute vastu. Ta armastas suruda end nende vastu, püüdis neid puudutada.
Loetlegem siinkohal kõik teadaolevad põhjused, mis otseselt või kaudselt võisid kaasa aidata Tšikatilo psüühika väärastumisele, sellele, et temast sai lõpuks massimõrvar.
– Koolis tuli tal oma tugeva lühinägelikkuse tõttu sageli kaasõpilaste pilkeid taluda.
– Nõrga poisina sai ta alailma tugevamate kaaslaste käest klobida.
– Isa äraolek, alguses sõjas, hiljem asumisel.
– Lektüür partisanide kangelastegudest ja häbi, et ta on desertööri poeg.
– Põgenemine metsa, kus ta mängis üksikut partisani ja tappis kujuteldavaid vaenlasi. (Hiljem sooritas Tšikatilo enamiku mõrvadest metsas.)
– Somaatilised ja psüühilised seksuaalelu häired, mis süvendasid tema alaväärsuskompleksi ja ajasid ta sageli raevu.
– Jätkuv eraldumine kaasinimestest.
– Soov õppida juurat, mis poliitvangi pojana ei õnnestunud. Selle asemel õppis ta ülikoolis vene keelt ja kirjandust.
– Õpilased märkasid õige pea Tšikatilo ebakindlust. Ta oli võimetu õpilastes õppeaine vastu huvi äratama. Tema tundides puudus distsipliin. Õpetajana teda pilgati, õpilased korraldasid talle kambakaid.
– Äpardunud katsed saavutada laste abil seksuaalset rahuldust.
– Varustajana ei võetud teda tõsiselt.
– Seksuaalne frustratsioon abielus ning kaksikelu psüühiline koorem.

Mitte ükski neist asjaoludest eraldivõetuna ei tee veel kellestki massimõrvarit, isegi mitu tegurit koos mitte. Kuid Tšikatilo traumeeritud psüühika, tema nõrk potents süvendasid alaväärsustunnet sellisel määral, et ta hakkas nii iseennast kui kogu ümbritsevat maailma vihkama. Seda (ja pessimistlikku ellusuhtumist) võis leevendada ainult mõrv. Tšikatilo: „Oma ohvrite genitaalide juures valasin ma välja kogu oma kättemaksuhimu ja viha. Mõnikord ei toonud see mulle kergendust, nii et ma viimases raevus tagusin noaga läheduses kasvavat puud.” Seejärel, kui piiramatu võimu uim oli haihtunud, lõi ta ohvri surnukeha ümber tantsu, sõi tema liha ning tundis ennast „klassivaenuliku elemendi põhjakihi” võitjana. Pärast Sveta Korostiku tapmist olevat ta surnukeha ümber tantsides karjunud: „Maha fašistid! Surm okupantidele! Elagu meie sotsialistlik isamaa!” Ta võttis oma mõrva kui patriootilist tegu. Pärast veretööd tundis ta end võiduka partisanina, lapsepõlve püha iidolina, kes metsavaikuses oma verist ülesannet täidab.
Kord nimetas Tšikatilo ennast elajaks, kord aga hellaks ja tundlikuks inimeseks, kes on oma nõrkuste suhtes täiesti kaitsetu.
Pärast Tšikatilo kuritegude uurimise lõppemist viidi maniakk Moskvasse täiendavale psühhiaatrilisele uuringule. Eksperdid tulid järeldusele, et Tšikatilo ei põe kroonilisi psüühilisi haigusi, kuid tal esinevad psühhopaatia tunnused koos seksuaalsete perverssustega, mis on arenenud orgaaniliste kahjustuste pinnal. Sellele viitasid anamneesi andmed tema kaasasündinud tserebraalorgaanilistest kahjustustest, lühinägelikkusest, samuti noorukieas ilmnenud hüpotalamuse sündroomist koos minestamisega ning seksuaalsust formeeriva bioloogilise baasi häiretega. Epileptiliste hoogude puudumisele vaatamata võib diagnoosida teatavat epileptoidset arengut. Ka kannatas Tšikatilo funktsionaalset laadi impotentsuse all. Tšikatilol oli olnud mitu koljutraumat, mis avaldasid tema isiksusele kahtlemata mõju, põhjustades ärrituvust, tigedust, kannatamatust. Oma olemuselt kuulus ta epileptoidsesse isiksuse tüüpi sellele iseloomuliku julmuse ja halva meelespidamisega. Nagu öeldud, oli tal küll teatud ajukahjustus, kuid see veel poleks muutnud teda mõrvariks.
Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi otsuses on muu hulgas öeldud: „Oleks väär kategooriliselt väita, et ühel või teisel seigal Tšikatilo varajasest lapsepõlvest oleks olnud määrav mõju tema kujunemisel patoloogiliseks mõrvariks. Fakt on aga see, et tapmistung arenes mitme teguri koosmõjul. (1947. aastal oleks Tšikatilo äärepealt nälga surnud. Toimetaja märkus.) Näiliselt ebaolulised seigad kombineerusid ja võimendusid. Eraldi võetuna ei ole ükski neist midagi ainulaadset, kuid üheskoos esinedes tegid nad kohtualusest ometi mõrvari.”

Noorukieas tekkisid Tšikatilo psüühilise infantilismi taustal ka psühhoseksuaalsed arenguhäired – sugutungi alaareng, puudulik erektsioon, millega kaasnesid erootilised, sadistliku iseloomuga fantaasiad. Lühidalt, eri tegurite põimumine avaldus juba tema varajases lapsepõlves sadistlike fantaasiate eskalatsioonina. Tšikatilo: „Ma fantaseerisin kogu elu ja nii mõnigi kord ei suutnud ma tõelisust fantaasiast eraldada.”
Eksperdid tegid kindlaks, et Tšikatilol arenesid juba lapsepõlves sadistlikud fantaasiad. Ta kujutas ette, et on tugev mees, kes võitleb kurjuse vastu ja teeb seda väga brutaalselt. Sellised fantaasiad kinnistusid aja jooksul Tšikatilo teadvuses. Neist ta loomulikult kellelegi ei rääkinud ja nii ei märganud keegi poisi psüühikas toimunud muutusi.
Tähelepanu äratavad need tingimused, mis aitasid kaasa sadistliku tungi lõplikule väljakujunemisele ja mis lõpptulemusena viisid esimese tapmiseni. Sellele eelnes subjektiivselt keerulise situatsiooni tekkimine. Emotsionaalne seisund halvenes, afektiivsed häired süvenesid, tugevnes alaväärsuskompleks, millele lisandus jälitamismaania. Sellises seisundis kasutas Tšikatilo juhuslikult kujunenud situatsiooni oma agressiivse sadistliku valmisoleku realiseerimiseks. Sadistliku tungi tekitamist psühhogeensete faktorite kaudu kinnitab tõsiasi, et 1984. aastal, kui Tšikatilol teravnesid järsult suhted töökohas ja ta võeti kriminaalvastutusele, pani ta toime 15 tapmist. Maniaki tegutsemise viimastel aastatel sagenes ka tema homoseksuaalne aktiivsus.
Kas Tšikatilo oli hull, ajukahjustuse ja psüühiliste häirete ohver? Kordame veel kord psühhiaatrite seisukohta: Kuigi Tšikatilo teod olid seotud terve kompleksi omavahel seotud põhjustega, oli ta igal juhul oma tegude eest vastutav, sest ta ei tegutsenud vastupandamatu tungi ajel. Mõrvad olid hoolikalt läbi mõeldud, aeg ning koht hästi valitud. Ta luuras oma ohvrit tundide kaupa ning valis alati sellise, kellelt polnud arvestatavat vastupanu oodata. Need olid naised, lapsed või noorukid, mitte kunagi täiskasvanud mehed. Tšikatilo meelitas ohvri kohta, kus võis ta segamatult, kõrvaliste isikute pealesattumist kartmata tappa. Pärast mõrva kõrvaldas aga kõik reetlikud jäljed. Kui tekkis oht vahele jääda, loobus ta otsekohe plaanist. Järelikult suutis ta väga hästi oma tapmistungi kontrolli all hoida. Ka ei saa öelda, et ta oleks tapmise ajal hämarolekus olnud, sest oli võimeline hiljem kõiki veretööga seotud üksikasju meenutama. Hämarolekuga kaasneb aga alati mälulünk. Seepärast, hoolimata kõigist hälvetest, säilitas Tšikatilo ka ekspertiisi ajal võime anda aru oma tegudest ja neid juhtida.

* * *

„Olen palju maal korda saatnud ja nüüd on mul aeg ära minna,” ütles Tšikatilo kord kohtus, ning lisas: „Ma tahtsin end isegi üles puua.”
Keegi saalist hüüdis: „Ja miks sa, madu, seda siis ei teinud?” Ent vaevalt ta end üles puua kavatses. Tšikatilo kui tüüpiline sarimõrvar tahtis väga elada! Kord juurdluseksperimendi ajal, kui tuli läbida raudteetunnel, tundis ta hirmu: „Läheme kiiremini, muidu jääme rongi alla.” Teine kord, kui uurimisgrupi liikmed otsustasid pärast tööd veidi lõõgastuda ning tegid ettepaneku: „Jookseks õige veidi?”, keeldus Tšikatilo kategooriliselt: „Mina jooksen ja teie lasete mu maha.”
Ka eeluurimisisolaatoris nõudis ta iga päev arsti, mõeldes välja üha uusi haigusi.
Tunnetades juba reaalse finaali saabumist, keeldus Tšikatilo alalhoiuinstinktist tunnistusi andmast. Tema käitumine muutus järsult. Ta mängis lolli, pööritas silmi, rääkis segaselt ja püüdis iga hinna eest endast süüdimatu inimese muljet jätta. Kord teatas ta koguni, et on rase. Kuid samal ajal vastas ta ootamatutele küsimustele loogiliselt ja täpselt. Ka psühhiaatrid, kes tegid Tšikatilole statsionaarse ekspertiisi, tunnistasid kohtus, et ta on süüdiv.
Riiklik süüdistaja ütles oma lõppsõnas: „Seksuaalsetel motiiviidel tapmises pole midagi uut, üksnes korda saadetud kuritegude arv tõi Tšikatilole kurva kuulsuse. Kohus on vaba otsustama, kellega on tegu: kas psüühiliselt haige inimesega või mõrvariga, kes teadis väga hästi, mis ta tegi. Mina kaldun teise variandi poole. Mäletate Sokolova tunnistust. Ta teatas, et on palju aastaid kohtualuse perekonnaga läbi käinud, kuid mingeid kõrvalekaldeid ta tema juures pole märganud. Ta ütles, et tundis uhkust, kui nende lapsed abielluma hakkasid. Seda laadi tunnistusi oli palju. Tšikatilol kujunes juba pärast esimesi mõrvu välja kiskjalik jahiinstinkt. Tal oli alati kaasas nuga ja nöör. Oli juhuseid, mil jaht ebaõnnestus, mil ohver suutis kurikavalalaid lõkse vältida. Kuid seda juhtus harva. Küsimusele, miks inimesed nii meeleldi temaga kaasa tulid, vastas Tšikatilo: „Ma pakkusin neile seda, mida nad hetkel kõige enam vajasid.” Ta oli hea inimesetundja, suutis tabada meeleolu, mängis inimlikel nõrkustel. Minu arvates on kõik episoodid leidnud uurimisel tõestust. Arvesse võttes süüaluse isikut ja sooritatud kuritegude ohtlikkust, väärib Tšikatilo erakordset karistusmäära – surmanuhtlust”.
Pärast osapoolte väitlust toodi Tšikatilo taas saali, kust ta oli vääritu käitumise pärast kõrvaldatud. Talle anti viimane sõna, ent ta isegi ei tõusnud püsti, istus ja vaikis, pea langetatud. Eesistuja teatas, et kohtuotsus kuulutatakse välja järgmisel päeval, 15. oktoobril.
Ajakirjanikud polnud veel jõudnud saalist lahkuda, kui üks kannatanuist viskas läbi trellide Tšikatilo poole metallvarva. See möödus napilt süüaluse peast. Konvoeerijate hetkeline tähelepanematus oleks kalliks maksma läinud. Viskaja võeti kinni. Ta oli näost kaame ja hoidis rinnust kinni. „Olen valmis karistust kandma, ent närvid ei pidanud enam vastu. Ta piinas elajalikult surnuks mu õe.”
Järgmisel päeval, 15. oktoobril 1992 mõistis Rostovi oblastikohus Andrei Tšikatilole erakordse karistusmäära – surmanuhtluse. Kuid alles 14. veebruaril 1994 hukati Tšikatilo Novotšerkassi vanglas kuklalasuga.

Andrei Tšikatilo kuritegude selgitus

Selleks, et mõista Tšikatilo poolt toime pandud kuritegude seeriat, on vaja silmas pidada kahte tingimust:

1. On vaja arvestada tema isiksuse iseärasusi ja tema elulugu (seepärast pöördume allpool veel kord selle juurde).
2. Tuleb uurida tema kuritegude põhjusi, nende eesmärke, mis paljuski olid arusaamatud kurjategijale endalegi. On vaja määrata kindlaks kuritegude tähendus, tehtu sümboolsus.

Järgnevalt esitame fakte Tšikatilo biograafiast. Nagu juba mainitud, ei jäänud ta sellele tööle, milleks oli ette valmistatud. Tema ees avanes ilus tulevik, kuid see oli ainult perspektiiv, mitte reaalsus. Tšikatilo oli NLKP liige, kuid seoses arreteerimisega, süüdistatuna riisumises, heideti ta sealt välja – seega kaotas ka ka sellise formaalse tunnustuse, nagu valitsevasse parteisse kuulumine.
Mõned asjaolud takistasid Tšikatilo sotsiaalset edasiliikumist. Paljudel inimestel kutsus ta esile tugeva antipaatia ja vaenulikkuse. Ta ise rääkis, et tööl solvasid teda kõik: nii tavaline neiuke kui ka ülemus. Kord tuli Tšikatilo puhkuseavaldusega ülemuse juurde, kuid too peksis ta läbi. Samuti mõjus takistavalt see, et ta astus õpilastega sobimatutesse vahekordadesse, mõnedega ka homoseksuaalsetesse, kusjuures temal oli passiivne roll. Õpilased peksid teda ja ka direktor solvas teda õpilaste juuresolekul. Ka armees ja eeluurimisisolaatoris oli ta passiivne pederast. Perekonna liikmed (naine, poeg, tütar) suhtusid temasse teisiti. Naine märkis muuhulgas: „Meid ei puudutanud ta kunagi sõrmegagi.” Kuid meenutame Tšikatilo juttu, et mõnikord nimetas naine teda tühisuseks või impotendiks – see vastaski tegelikkusele. Naine tunnistas ülekuulamisel: „Ta ei suutnud sooritada suguakti ilma minu abita. Aja jooksul suguline nõrkus muutus veelgi märgatavamaks. Viimase 6–7 aasta jooksul ei olnud meil ühtki vahekorda”.
Parema iseloomustuse andis tema tütar: „Isa on hea, rahulik inimene. Ta armastas lugeda ajalehti ja vaadata televiisorit. Tal olid terved eluviisid, ei suitsetanud, alkoholi ei kuritarvitanud. Väga armastas lapsi, mingeid kummalisi iseärasusi ma tema juures ei märganud”.
Need kaks iseloomustust näitavad, et hea, rahulik mees muutus metsikuks vaid teatud juhul – vaid oma ohvrite suhtes, kusjuures vastava situatsiooni tekitas ta ise. Kõigil muudel juhtudel oli ta passiivne ja teistele sedavõrd alluv, et ei suutnud kellelegi oma solvajatest vastu hakata ei tööl, perekonnas, armees ega eeluurimisisolaatoris. Veelgi enam, paljudes iseloomustustes märgitakse tema viisakust, mida võib vaadelda hirmuna ehk katsena ennetada kallaletunge, et mitte põhjustada enda vastu agressiooni. Suhtumine naisesse ja lastesse tuleneb ilmsest süütundest nende ees, kellele ta enda sõnade järgi ei suutnud normaalset elamist kindlustada.
Alati ei olnud ta millegagi rahul, viidates tavaliselt oma parteisse kuulumisele. Mõrvade tippaastal kirjutas ta üle 50 kaebuse ja sõitis Moskvasse õigust nõudma. See viitab allasurutud agressioonile, mis väljendus kaudses sadismis kaebuste näol.
Tšikatilo oli küll agressiivne, kuid ta ei julgenud avalikult kedagi rünnata, sest oli arg ja kartis alati füüsilist mõjutamist. Kaebuste kihutamine oli temale emotsionaalselt oluline – see vähendas tema psüühilist pinget, leevendas läbielamisi, mis tulenesid tema õnnetust elust.
Solvamisi ja saatuselööke oli tal pidevalt. Näiteks kukkus ta õigusteaduskonna sisseastumiseksamitel läbi, kuigi tahtis saada uurijaks või prokuröriks, mis seostus hästi tema õigluseotsingutega. Tšikatilo ei saanud tööd, mida ta enda arvates oleks väärinud. Teda alandati pidevalt pisiasjade pärast. Talle ei antud väärilist elamispinda, kogu perega elas ta ühes toas, kus puudusid mugavused. Ta mõisteti süüdi olematu riisumise eest. Ja nii edasi.
Tšikatilol oli olnud mitu koljutraumat, mis avaldasid tema isiksusele kahtlemata mõju, põhjustades temas ärritavust, tigedust, kannatamatust. Oma olemuselt kuulub ta epileptoidsesse isiksuse tüüpi sellele iseloomuliku julmuse ja halva meelespidamisega.
Oma seisundeid enne kallaletunge ja kallaletungide ajal iseloomustab ta nii: „ma ei saanud endaga midagi teha”, „see pakkus mulle kirjeldamatut rahulolu”, „tundsin, et kui kohe ei ründa, siis kaotan teadvuse”, „ei oska öelda, mis eesmärgil ma seda tegin, kuid ohvri oiged, karjed, agoonia laadisid mind tühjaks, pakkusid mulle naudingut. Mitte midagi ei saanud endaga teha. Ühte tüdrukut, kelle metsa viisin, torkasin noaga. Mind haaras vabin, toimus seemnepurse”, „verd nähes hakkasin vabisema, värisesin üleni, tegin korratuid liigutusi”, „ma ei pööranud tähelepanu ohvri oietele ja karjetele, ei mõelnud sellele, et mind võidakse tabada, tegutsesin kui üleskeeratud”, „lõikasin, torkasin, peksin mitte ainult ohvrit, vaid ka tema riideid, puid, põõsaid, rohtu. Kiskusin ja murdsin oksi, loopisin kehaosad laiali, vahel kandsin mõnda kehaosa endaga mööda metsa kaasas ja alles hiljem matsin maha, kaasa viisin nina, rinnad, keeleotsa, emaka, soolikad. Kui need olid mul kaasas, andis see kergendust, vastutahtmist viskasin need ära. Kui lõikasin, siis kõigutasin ennast, imiteerides suguakti”, „pärast kõike seda tundsin end jõuetuna, mitte midagi ei huvitanud, isegi siis, kui miilits mind jaamas kontrollis, tundsin end rahulikuna, tapmise ajal aga olin poolteadvusetus seisundis”, „oma meeleheite valasin välja suguorganitele – need organid olid minu õnnetuse põhjuseks”.
Nende ütluste, aga ka muude Tšikatilo poolt sooritatud kuritegude asjaolude analüüs näitab, et enamiku tapmiste ajal oli ta ekstaasiseisundis.
Ekstaas sarnaneb paljuski afektiga ning selget piiri afekti ja ekstaasi vahel on võimatu tõmmata. Igal juhul oli Tšikatilol palju ekstaasi tunnuseid: mõnede detailide unustamine, täielik rahunemine pärast sooritatut, vahel ka uni. Mõrvar tunnistas, et pärast iga tapmist magas ta peaaegu terve ööpäeva, ning tukkus ka tööl.
Miks Tšikatilo langes ekstaasi? Võib oletada, et kuriteo ajal lahkus ta reaalsest elust, mis teda pidevalt muserdas, ta oli eufoorias ja tundis rahuldust, isegi naudingut, millest oli reaalses elus ilma jäetud. Teisiti öeldes – absoluutne üleminek olemise teisele tasemele. See oli üheks põhjuseks, miks ta pärast verist orgiat rahunes, oli õnnelik ega vajanud midagi enamat. Tšikatilo saavutas rahulolu globaalse hävitamisega, ja just hävitamist oli vaja sellele võõrdunud, endassesulgunud, oma muredesse ja läbielamistesse laskunud ning oma sisemaailma sulgunud introverdile. Võib isegi öelda, et ta meeldis endale sellisena oma salajases elus, kus ta oli täielik peremees. Seega võib Tšikatilot pidada nartsistlikuks, end armastavaks natuuriks.
Ekstaasimomendid olid mõrvarile hindamatult kallid sellepärast, et tema, impotent ja hädavares, elas neil minutitel täieverelist elu, oli peremees ja valitses teiste üle. Ei ole oluline, et ohvrid olid naised, alkohoolikud, debiilikud ja alaealised noorukid. Tähtis oli see, et nad olid inimsoo esindajad, kellelt ta oli saanud ainult solvanguid ja kes olid ta eemale tõuganud. Kuid ka härra rollis jäi ta tühiseks: poisikestele, keda oli pettusega metsa meelitanud ja kätest kinni sidunud, teatas mõrvar, et ta on „partisan” ja võtab nad vangi kui „keeled”, kusjuures peaaegu alati ütles ta küllaltki tähendusliku fraasi: „Ma viin sind salga komandöri juurde”. Pärast seda algas julm vägivald. Isegi metsas, kus ta oleks võinud end nimetada kasvõi marssaliks, võttis see inimene endale vaid reamehe rolli, aga komandöriks tegi oma kujutluses kellegi teise.
Tšikatilo veriste kuritegude selgitamiseks on vaja leida vastus küsimusele, miks ta tappis erilise julmusega, tükeldas laipu ning tassis nende tükke kaasas. Vastust tuleb otsida selle inimese sadismis, mis on omane mitte ainult temale, vaid ka teistele seksuaalmõrvaritele. Selle kurjategija võib liigitada nii seksuaalsete kui ka aseksuaalsete nekrofiilide ja sadistide hulka. Tšikatilo ei astunud küll vahekorda tema poolt tapetud inimestega, kuid ta ei teinud seda vaid sellepärast, et oli impotent, ja tema hilisemast tegevusest on näha, et ta püüdis oma sugulist nõrkust mitmesugusel viisil kompenseerida.
Tšikatilot tundvates inimestes kutsus ta esile antipaatiat. Nende sellise suhtumise dikteeris Tšikatilo näo värv, monotoone, ilma emotsioonideta kõne, naeratuse puudumine, oskamatus ja soovimatus naljatada, kogu tema väline olemus. Ei ole ka välistatud, et paljudele sisendas Tšikatilo hirmu, ja just see tingis vaenu tema vastu.
Mõrvar sai rahulduse ohvrite agooniast ja piinadest, nende kehade tükeldamisest, s.t. seksuaalne erutus ja rahuldus olid talle kättesaadavad üksnes sadistliku tegevuse kaudu. Sellistest inimestest on vähe kirjutatud, välja arvatud muidugi E. Frommi suurepärane uurimistöö Hitlerist. Seksuaalsest nekrofiiliast kui seksuopatoloogilisest nähtusest on kirjutatud küllaltki palju, kuid aseksuaalset nekrofiiliat pole eriti palju käsitletud.
Millise järelduse võib teha selle inimese elust? Kuidas ta ise hindas seda? Mõrvar rääkis selle kohta nii: „Kogu elu mind alandati, tallati, ma olin iseloomutu, ei suutnud kaitsta end poiste eest – mäletan, peitsin end umbrohtu, kuni tuli ema. Mind peksti kohmakuse, aeglaste liigutuste, hajameelsuse eest, hüüti kobakäpaks, hädavareseks, eideks, ma ei suutnud poistele vastu hakata. Ma olin alati kõhn, alles armees kosusin veidi.
Mäletan lapsepõlve, sõda, pomme, tapetuid, verd. Isa oli vaikne, tagasihoidlik, ma sarnanen rohkem temaga. Ta kaitses mind, kuid mitte väga, seepärast ma püüdsin mitte minna tänavale. Ma palusin jumalat, et isa tuleks kiiremini asumiselt tagasi ja kaitseks mind. Mul oli ka vanem vend. Ta söödi 1933. aasta nälja ajal Sumski oblastis ära – nii rääkisid mulle ema ja isa. Mäletan nälga pärast sõda. Mäletan surnuid, inimesi maeti ilma kirstuta. Emaga on suhted normaalsed, üldiselt head. Ta ei karistanud kunagi, kuid ka ei hellitanud, ja millised hellitused seal olla saidki, kui töö kestis koidust ehani. Siis surid kõik nälga, kõige suurem hellus oli tollal tükike leiba. Pärast seda, kui ma kukkusin õigusteaduskonna sisseastumiseksamitel läbi, ma enam koju ei läinud. Oli häbi, hakkasin elama üksi Kurski oblastis. Olin juba 24-aastane kui magasin esimest korda naisega – ma häbenesin neid kogu aeg, ka riietatud olin kehvasti, kandsin prille. Ma ütlesin „magasin” – see ei olnud päris nii, sest mul ei tulnud midagi väljaja naine hakkas minu üle naerma. Mõne aasta pärast abiellusin, oma naisega oli kergem vahekorda astuda, sest ta aitas mind rahulikult ega mõnitanud. Kuid viimastel aastatel ütles ta mulle korduvalt: „Idioot, mine ravi end”. Juba palju aastaid ei ole ma temaga vahekorda astunud”.
See jutustus nõuab hinnangut ja üksikasjalikku analüüsi.
Esmalt näeme traagilist lapsepõlve, mis möödus tapetute, nälga surnute, laipade ja vere kõrval. Tõsiasi et, tema vanem vend söödi nälgijate poolt ära, aitab mõista kurjategija nekrofiilset olemust. Inimsöömine oli tema jaoks reaalsus, mitte abstraktsus, nagu enamikule inimestele. Kuigi ta sai inimsöömisest teada ainult juttude kaudu, võib oletada, et see jättis sügava jälje psüühikasse ja juhtis paljuski tema tegevust, ehkki ta seda ei tunnetanud. Peale sellel nägi ta lapsepõlves palju laipu ja sunna ning arvestades tema isiksuse struktuuri, oli see tema arengus oluline.
Vanemad noort Tšikatilot ei kaitsnud. Seetõttu tekkis ja kinnistus Tšikatilol juba varases lapsepõlves ettekujutus, et ümbrus on talle võõras ja vaenulik. Lisaks sellele kujunes tal ka hirm – surmahirm. Järgnevad aastad suurendasid hirmu, sest ta sai pidevalt tunda alandusi ja seksuaalset vägivalda.
Surmahirm on tapjatele iseloomulik. See ei ole kliiniline sümptom ja seda võib väga harva jälgida otseselt inimese enda ütluste järgi. Surmahirm peitub isiksuse olemise ontoloogilises põhjas, õiguses ja usus oma olemisele, oma identiteedis, mina ja mitte-mina eraldatuses. Selline hirm on peaaegu alati teadvustamatu, kuid ta moodustab isiksuse dispositsiooni olulise osa, teatud nägemuse maailmast, oma filosoofia. Surmahirm kujuneb lapsepõlves, kui puudub ohutuse tunne.
Surmahirm ei ole ainult mõrvarite pärisosa – see on ka töö ja loomingu võimas stiimul. Kui inimene saab surmahirmust üle, võib ta koguda hüvesid, et anda neid lastele ja lastelastele, luua kunsti- ja kirjandusteoseid, aktiivselt tegutseda teaduses.
Tšikatilo elu oleks võinud areneda teistmoodi. Kuid sekkus uus võimas hävitav faktor – impotentsus. See hävitas lõplikult tema viimased katsed kohaneda julma ja südametu keskkonnaga, näiteks õnnestunud abielu abil. Teatavasti sooritas ta et esimese tapmise pärast sugulise nõrkuse tekkimist.
Surmaga olid tal omapärased, ambivalentsed suhted – see tõmbas teda enda poole ja ühtlasi tõrjus eemale. Tung surma poole väljendus paljudes veristes kuritegudes – nende abil sai ta üle ka surmahirmust, sest iga kuriteoga lähenes ta surmale, otsis sellelt armuandi. Võib-olla seepärast sõigi mõrtsukas ohvrite kehaosi või kandis neid metsades kaasas. Ta võis käsitada laibatükke surma sümbolina.
On tähelepanuväärne, et ta enamikul juhtudel sõi mõrvar laiba suguorganeid. Seda võib käsitada nii: kurjategija ei olnud võimeline valdama oma keha seksuaalselt, seepärast sõi ta ära ohvri suguorganid, astudes sel viisil ohvriga vahekorda. Võimalik, et suguorganeid süües püüdis ta suurendada oma seksuaalset potentsiaali, seda endale teadvustamata.
Teeme kokkuvõtte. Eeldatavasti olid Tšikatilo kuriteod kättemaks ümbritsevale maailmale ja tema motiiviks oli püüd eneseteostusele. Tõsi, tekib küsimus: miks selle motiivi realiseerimine kujunes nii veriseks ja traagiliseks? Ilmselt tuleb vastust otsida selle mõrtsuka sadistlikus olemuses, tema hirmus sunna ees ja tema tungis selle poole.
Tšikatilo oli erakordselt vastuoluline nähtus. Ühest küljest oli ta tühine, väike, kõigi poolt põlatud inimene, teisest küljest aga kohutav ja halastamatu mõrtsukas. Ta kasvas koletuks figuuriks, kurjuse absoluutseks kehastuseks.
Ta sai elult selle, mida nõudis tema hävitav olemus, ja selles suhtes ta ei kaotanud. Tšikatilo ei kahetsenud sugugi oma roimi ega tundnud ohvrite vastu vähimatki kaastunnet. Aga kas võiski seda oodata inimeselt, kes oli muutnud tapmise oma ametiks? Ta ei kartnud kohut ega peatset surmaotsust, mitte millegagi ei näidanud välja oma hirmu surma ees. See oli tung surma poole, seekord iseenda surma poole.

Intervjuu Andrei Tsikatiloga

Katkend Venemaa prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurimise osakonna ülema asetäitja Issa Kostojevi korraldatud ülekuulamise protokollist.

„Kas te olete andnud seletuse kõigi episoodide kohta?”
„Jah, kõigi kohta.”
„Ega te ole midagi varjanud?”
„Mitte midagi. Võite kindel olla, et mu seletused peavad eksimatult paika. Olen kõik välja ladunud nagu pihil.”
„Teie seletustest ja teistest uurimismaterjalidest nähtub, et te olete tapnud 34 naissoost ja 21 meessoost isikut. Kas kõik kuriteod on sooritatud seksuaalsel pinnal?”
„Seda ma ei oska öelda… Mul oli ükspuha, kas naine või mees… Üldiselt küll seksuaalsel pinnal. Tagakiusamine etendas ka oma osa… Mu närvid olid kurnatud.”
„Te väidate, et teid kiusati taga ja mõrvades avaldus teie sisemine protest. Millega seletada, et ajavahemikul detsembrist 1978–81. aasta septembrini ei pannud te toime ühtki kuritegu?”
„Millega seda seletada? Ma lihtsalt ei sõitnud kuhugi, istusin kogu aeg kodus.”
„Kas te teadsite, et teie esimese mõrva eest võeti vastutusele teine inimene?”
„Teadsin…”
„Selle asja uurimine kestis kaks ja pool aastat. Kas põhjust ei tule siit otsida?”
„Oh ei… Mul oli parajasti üldkriis – seksuaalne ja psüühiline.”
„Millised perekondlikud või isiklikud asjaolud etendasid oma osa 1982. aastal, mil te sooritasite seitse mõrva? Mäletatavasti kolisite siis uude korterisse.”
„Sel aastal oli mul kole palju komandeeringuid.”
„1986. aastal ei tapnud te ühtki inimest.”
„Siis läks mul tööl hästi. Sain viiekümnendaks sünnipäevaks auaadressi. Psüühika oli korras.”
„1987. aastal tuli teie arvele jälle kolm mõrva. Kas te kutsusite inimese selleks kaasa, et teda tappa?”
„Juhtus jah, et ma ta tapsin. Mul oli kujunenud harjumuseks saada seksuaalset lõõgastust. Kutsusin inimese sel eesmärgil kaasa, tapmiskavatsust mul kohe ei olnud.”

©Peter Hagen

NB! Vaata ka YouTube:
Последнее слово Чикатило [документальный фильм] [1/2] Chikatilo in Court

Loe ka:
Boamao jälg – Sergei Golovkin
Anatoli Slivko
Gennadi Mihhassevitš
Mille poolest erineb psühhopaat sotsiopaadist?