Sarimõrvar John H. R. Christie

Rillington Place on pimedavõitu umbtänav Londoni Notting Hilli linnaosas. Tänav saab alguse St. Mark Road’lt ja tema teine ots piirneb garaažiõuega. Mõlemal pool tänavat asuvad kolmekorruselised majad, mis mõjuvad väikestena ja kokkusurututena. Fassaadidel pole jälgegi värskest värvist. Murenenud krohv annab tunnistust majade halvast seisukorrast ja loob mulje üldisest lagunemisest. Rillington Place 10 asub umbtänava tagumises otsas. Hoone on nii kitsas, et igal korrusel on ainult kaks väikest tuba. Keldrit ja vannituba siin ei tunta. Aias asuvat ainukest käimlat kasutavad kõik majaelanikud. Hoone esimesel korrusel on veel sisse seatud pesuköök.

Täiesti asjatu oleks otsida tänaselt Londoni linnaplaanilt Rillington Place’i nimelist tänavat. Sellist nime enam ei eksisteeri. Seoses kohutavate sündmustega, mis leidsid aset sellel tänaval mõned aastad pärast sõda ja millest kirjutasid kõik toonased ajalehed, nimetati tänav ümber. Umbtänava praegune nimi on Ruston Close. Londoni kriminaalse ajaloo annaalides on sel tänaval halb kuulsus. Ühegi reisibüroo prospekt ei kutsu üles seda paika külastama, kuigi kurikuulus umbtänav asub Hyde Park’ist vaevalt miili kaugusel.
1948. aastal enne lihavõttepühi kolisid majja Rillington Place 10 uued üürilised. Ülemisel korrusel asuvas korteris seadsid end sisse Timothy John Evans ja tema naine Beryl. Evans oli 24-aastane, kidura kehaehitusega ning kõigest 165 cm pikk. Lapsepõlves oli ta paremat jalga vigastanud ja kuna ravi oli jäänud puudulikuks, ei paranenudki jalg täielikult. Sageli paistetas see üles ja siis pidi Evans voodisse jääma või tuli ta koguni haiglasse toimetada. Tema koolitee oli väga lünklik. Kuna ta juba varajases lapsepõlves oli oma vaimses arengus maha jäänud – rääkima õppis Evans alles viieaastaselt -, käisid koolis talle ka kõige lihtsamad ülesanded üle jõu. Peale oma nime ei osanud ta lugeda ega kirjutada ühtegi muud sõna. 24-aastaselt vastas tema intelligents umbes üheteistkümneaastase lapse omale. See-eest oli Evansi fantaasia ülemääragi arenenud. Igal sobival juhul rääkis ta sõpradele, et tema isa olevat üks itaalia krahv, kes kavatseb Inglismaal suuri maavaldusi osta, et neid siis talle pärandada. Tegelikult oli tema isa mäetööline, kes veel enne poja sündimist perekonna maha jättis.
1948. aasta ühel suvepäeval läks Evans koos sõbraga linna peale. Sellel jalutuskäigul tutvus ta meeldiva ja nägusa 18-aastase Beryl Thorleyga, kes töötas telefonistina ja oli elurõõmus ning intelligentne neiu. Juba mõne nädala pärast nad kihlusid ning 20. septembril 1947 peeti pulmapidu.

Mis köitis ilusat Berylit armetu välimusega ja vaimselt piiratud Evansi juures, on jäänud tänaseni mõistatuseks. Pärast pulmi asuti elama Evansi ema juurde St. Mark Roadil, aga kui Beryl 1948. aasta algul märkas, et ta on rase, hakkasid noored endale eraldi korterit otsima. Sobiv korter leitigi majas Rillinton Place 10. Evans töötas autojuhina ja tegi palju ületunde. Kuigi korter oli ilma igasuguste mugavusteta, meeldisid need kaks väikest tuba Evansi naisele.
„Pealegi saame me Christiedega väga hästi läbi. Nad on kenad inimesed,” ütles Beryl Evansi emale. John Halliday Reginald ja tema naine Ethel elasid maja esimesel korrusel. 1948. aasta oktoobris tõi Beryl ilmale tütre, kellele pandi nimeks Geraldine. Sellest ajast algasid noorpaari vahel sagedased tülid. Väikesest sissetulekust ei jätkunud ei majapidamiseks ega lapse eest hoolitsemiseks.
10. novembril rääkis Evans kodutänava inimestele, et ta ütles oma töökoha autojuhina üles. Tegelikult ta vallandati. Juhtus nii, et ta heideti tänavale just 10. novembril – juhus, mis aitas varjutada kahe mõrva asjaolusid. Sama päeva õhtul külastas Evans ema ja rääkis talle, et Beryl sõitis koos Geraldine’iga oma isa juurde Brightoni. Nad olevat naisega tülli läinud ja tõenäoliselt jääbki Beryl koos lapsega isa juurde elama. Ka tema kavatseb Londonist lahkuda. Järgmisel päeval otsis Evans Portobello Roadil üles mööblikaupmehe Hookway, keda talle oli soovitanud mister Christie. Evans valetas kaupmehele, et ta saabus just Egiptusest ja valmistub uueks ülemerereisiks. Pole teada, kas ta enam kunagi Londonisse tagasi tuleb ja seepärast tahab ta mööbli maha müüa.
14. novembril enne keskööd astus Evans Paddingtoni jaamas Cardiffi sõitvale rongile. Cardiffis istus ta ümber linnalähedasele rongile ja saabus kella seitsme paiku Merthyr Vale’i. Varsti jõudis ta majja Mount Pleasant 93, kus elas tema tädi oma mehega. Viimased olid üsna üllatunud, kui Timothy äkki nende ette ilmus.

Mõne päeva pärast teatas Evans, et ta peab sõitma Londonisse palga järele. Ta lahkus 23. novembri varahommikul ja oli tagasi juba sama päeva õhtul. Evans luiskas oma sugulastele, et Beryl jätnud ta maha, kuna ootab ühelt teiselt mehelt last. Väike Geraldine on aga antud tuttavate hoole alla Newporti. Abielupaarile tundus nüüd nende sugulase käitumine kummaline ja 27. novembril kirjutas missis Lynch Evansi emale. Nüüd pääses laviin veerema. Selgus, et ema polnud oma poega näinud juba kaks ja pool nädalat, miniat ja lapselast aga rohkem kui kuu. Beryli Brightonis elav isa vastas telegraafilisele järelepärimisele viivitamatult: tütart tema juures ei ole, ta pole temast juba mitu nädalat midagi kuulnud. Evansi ema ja tema mõlemad õed üritasid Rillington Place’il midagi lähemalt teada saada. Mister Christie ütles, et Evansi jutu järgi sõitnud Beryl koos tütrega Brightoni. Pärast naise lahkumist müüs Timothy korteri sisustuse maha ja sõitis ka ise ära. Selle peale ütles Evansi ema, et midagi selles loos ei klapi ja ta läheb politseisse. Mister Christie soovitas tal seda mitte teha. Ta olevat kunagi töötanud CID-is (Suurbritannia kriminaalpolitsei peavalitsus) ja teadvat üht-teist Evansi kohta. Kui ema peaks praegu Scotland Yardi alarmeerima, võivad sellel tema pojale ebameeldivad tagajärjed olla. Sama päeva õhtul saatis Evansi ema oma vennanaisele kirja, milles palus asja kohta selgust saada.
30. novembri hommikul sai missis Lynch kirja kätte. Ta luges selle oma õepojale ette ning ütles talle otse näkku, et too on neid petnud.
Kui Evans hiljem omaette jäi, sai ta aru, et on end nii valedesse mässinud, et pole enam mingit pääseteed. Sama päeva pärastlõunal läks Merthyr Vale’i politseijaoskonda.
„Ma tahan ennast üles anda,” ütles ta politseiametnikule, „ma tapsin oma naise ja peitsin laiba heitveekanalisse.” Seejärel andis Evans kohalekutsutud kriminaaljälituse detektiivi Goughi juuresolekul põhjaliku ülestunnistuse. Oktoobri algul öelnud naine talle, et ootab jälle last, kuid ei taha teda ilmale tuua. Evansil polevat olnud midagi teise lapse vastu. Pärast mõningaid tagajärjetuid abordikatseid olevat Beryl väga halb välja näinud ja öelnud, et võtab endalt ja Geraldine’ilt elu. Järjekordsel kaugsõidul oli Evans mingis kohvikus Ipswichi ja Colchesteri vahel sattunud jutuotsale kellegi tundmatu mehega, kes andnud talle pudeli aborti esilekutsuva vedelikuga ja selgitanud, et neid tilku tuleb võtta hommikul tühja kõhu peale ning need mõjuvat juba mõne tunni pärast. Evans ei tahtnud küll pudelit naisele anda, kuid too leidis selle tema kotist. Otsustavalt keelas ta naisel pudelis olevat vedelikku kasutada. Kui Evans õhtul töölt koju tuli, oli korter pime. Ta süütas tule ja läks magamistuppa. Seal leidis ta voodist elutu naise.
„Öösel kella ühe-kahe vahel,” jätkas Evans, „tassisin naise surnukeha trepist alla tänavale. Maja ees tõstsin üles kanalisatsiooniluugi, viskasin naise šahti, panin luugi uuesti oma kohale ja läksin majja tagasi. Istusin pliidi kõrvale ja süütasin sigareti.”

Järgmisel päeval võttis Evans oma töökohast paberid välja, otsis kedagi, kes hoolitseks Geraldine’i eest, müüs mööbli maha ja sõitis Merthyr Vale’i.
„Sellest ajast peale olen ma siin olnud. See on kõik – T. J. Evans.” See ülestunnistus anti otsekohe telefoni teel Scotland Yardi edasi. Mõni aeg hiljem keeras Rillington Place’i umbtänavale politseiauto. Kolm politseinikku pidid kõvasti pingutama, et maja number 10 ees tänaval olevat kanalisatsiooniluuki üles tõsta. Mehed heitsid pilgu šahti – see oli tühi. Šahti uurimise tulemustest teatati kohe Merthyr Vale’i. Evans polnud veel kuut tundigi politseijaoskonnas viibinud, kui ta uuesti üle kuulati.
Pärast kella üheksat õhtul andis Evans uue tunnistuse. Nädal enne naise surma oli tema poole pöördunud esimesel korrusel elav üürnik mister Christie, kes ütles, et on Beryli abordikatsetest teadlik. Oleks naine kohe Christie poole pöördunud, korraldanuks ta selle asja kiiresti ära. Küsimusele, kas ta niisugustest asjadest ka midagi taipab, vastas Christie, et töötas enne sõda ühe arsti juures ja alustas isegi meditsiiniõpinguid. Seejärel näitas Christie talle arstiraamatuid ning ütles, et operatsioon ei ole ohutu: kümnest naisest üks surevat. 7. novembril oli kõik järgmisele päevale määratud operatsiooniks valmis. 8. novembril läks Evans nagu alati tööle. Kui ta õhtul koju jõudis, võttis mister Christie ta vastu sõnadega: „Mul ei ole midagi head teatada – see ebaõnnestus!” Magamistoas leidis Evans oma naise surnuna voodist. Linadel olid vereplekid.
„Teie naise magu oli mürgitatud,” ütles Christie, „veel üks päev ja ta oleks tulnud haiglasse viia.” Seejärel murdnud Christie kodust ära oleva Kitcheneri korteri ukse lahti ja peitnud laiba sinna.
„Ma toimetan ta kanalisatsioonišahti,” öelnud Christie ja käskinud Evansil järgmisel päeval tööle minna. Ta lubas ise kõik joonde ajada ja leida kedagi, kes lapse oma hoolde võtaks. East Actonis tundvat ta noort abielupaari, kelle juures Geraldine oleks heades kätes. Ülejärgmisel päeval, 10. novembril ütles Evans oma töökoha üles. Õhtul kuulis ta Christielt, et Geraldine on juba East Actonis ja naise laip kanalisatsioonišahti peidetud.
Evansi teine ülestunnistus sisaldas terve rea vasturääkivusi, kuid kõlas usutavamalt kui esimene. Jällegi informeeriti otsekohe Scotland Yardi. Veel samal ööl otsis Notting Hilli politseijaoskonna detektiiv seersant Corfield koos ühe konstaabliga üles Evansi ema.
„Minu pojal,” ütles ema, „on elav fantaasia, ta on kohutav valetaja.” Päev pärast seda, kui Evans end üles andis, kuulati ta Merthyr Vale’is uuesti üle.
„Kas te aitasite mister Christiel laipa alla kanda?” küsis politseinik.
„Nii see oli,” alustas Evans, kirjeldades toimunut mõnevõrra uuendatud versioonis. „Mister Christie ütles, et ma jääksin kööki. Siis kuulsin teda raskelt ähkivat. Läksin koridori. Laip lamas trepil. „Ma ei jõua teda üksinda tassida,” ütles Christie, „võtke jalgadest.” Seda ma ka tegin ja me kandsime naise surnukeha Kitcheneri kööki. Seal nägin ma teda viimast korda.”
Samal ajal jätkusid Londonis otsingud. 1. detsembril pani grupp Notting Hilli politseijaoskonna detektiive majas Rillington Place 10 toime läbiotsimise, et avastada võimalikke kuriteojälgi. Paraku täitsid detektiivid oma kohustusi väga pinnapealselt. Nad heitsid vaid põgusa pilgu üksikutesse ruumidesse ja aeda. Nii ei märganud nad inimese puusaluud, mis oli logisevale aiale toeks pandud. Ka ei pidanud detektiivid tähelepanuväärseks, et Evansi korterist leiti ajalehtedest väljalõigatud mõrvateateid, kuigi Evans oli ülekuulamistel korduvalt rõhutanud, et ta ei oska lugeda, ja oli tol ajal juba üksinda. Kuna detektiivid ei suvatsenud pesukööki isegi mitte pilku heita, jäi loomulikult tähelepanuta ka prügiämber, milles oli inimese kolp. Mõni päeva hiljem leidsid lapsed selle kolba naabruses oleva maja varemetelt ja viisid oma leiu Notting Hilli politseijaoskonda. Sealt saadeti kolp edasi Victoria Embankmentil asuvasse kohtumeditsiinikeskusesse uurimisele. Hoolimata sellest, et kolp leiti Rillington Place 10 lähedalt, ei peetud Scotland Yardis vajalikuks uut üksikasjalisemat uurimist läbi viia. Ekspertiisi protokollis oli öeldud, et kolp kuulus umbes 33-aastasele naisele, kes kannatas polüüpide all. Kohtu-uurijal paluti esitada oma seisukoht.
„Tõenäoliselt on tegemist ühe pommirünnaku ohvri jäänusega,” kõlas lakooniline vastus. Seejärel käskis ta kolba hävitada. Sellised ilmsest hooletusest tingitud vead aitasid mõrva asjaolusid varjutada ja tasandasid teed ühele kohutavamale sõjajärgsele justiitskuriteole.
1. detsembri õhtul 1949 sõitsid inspektor Black ja detektiiv seersant Corfield Merthyr Vale’i, et Evansit Londonisse tuua. Samal õhtul lonkis kohtukutse saanud John Halliday Reginald Christie Notting Hilli politseijaoskonna poole. Kui Christie politseijaoskonda jõudis, ootas teda seal ees meeldiv üllatus. Nimelt tundis ta ühes politseinikus ära oma endise kolleegi ajast, mil ta ise oli Scotland Yardi teenistuses olnud. Aastatel 1939–43 oli Christie teeninud sõjaväe reservpolitseis abipolitseinikuna. Nüüd hakati koos meenutama ühiseid läbielamisi ja operatsioone, millest Christie oli ihu ja hingega osa võtnud. Kahel korral oli talle koguni „kriminalistlike võimete” eest tunnustust avaldatud. Christie kahetses, et pidi tookord teenistusest lahkuma, võib-olla oleks ta nüüd juba inspektor.
Pikkamööda asuti asja juurde. Christie’t tutvustati Evansi antud tunnistustega.
„See on naeruväärne,” ütles ta, „ma pole teinud aborti Berylile ega ühelegi teisele naisele. Mulle on see lihtsalt arusaamatu, kuidas mister Evans võib minu vastu nii ränga süüdistuse esitada. Me aitasime naisega sageli seda noort abielupaari.” Edasise vestluse käigus – ülekuulamiseks ei saanud seda küll nimetada – jutustas Christie Evansite sagedastest tülidest, nende omavahelistest toorutsemistest ja Evansi ähvardustest. Samuti rääkis ta Beryli abordikatsetest. Christie ise olevat tal soovitanud halva väljanägemise tõttu sellistest katsetest loobuda. 8. novembri paiku, täpset kuupäeva ta ei mäleta, olevat Evans talle öelnud, et tema naine sõitis koos tütrega ära. Mõne päeva pärast hakkas Evans otsima mööblikaupmeest ja Christie soovitas talle üht oma tuttavat. Müünud mööbli maha, sõitis ka Evans minema.
Vahepeal oli ka Brightonist saabunud kinnitus, et Beryl pole sinna jõudnud. Hoolimata sellest, et maja Rillington Place’il oli juba kord läbi otsitud, korraldas juurdluse üle võtnud peainspektor detektiiv George Jennings sündmuskoha teistkordse vaatluse. Koos inspektor Barratiga otsis ta läbi maja kõik korrused. Õues ei märganud ka need mehed aeda toetavat puusaluud, ja prügiämbrisse, kus prahi all oli kolp, pistis Barrat vaid moepärast korraks käe sisse, ilma et oleks ämbri sisu lähemalt uurinud. Seejärel tahtis peainspektor Jennings avada pesuköögi ust, aga see oli lukus. Missis Christie näitas detektiividele, kus hoiti võtit, ja avas ise ukse. Väike ruum oli pime. Jennings süütas taskulambi ja nägi valamu kõrval lauavirna. Ta lükkas mõned lauad kõrvale ja tundis käe all midagi pehmet. Kui lauad olid eemaldatud, tuli nähtavale mingi pamp. Lähedal seisnud missis Christie ütles, et ta ei ole seda varem näinud. Detektiivid lohistasid pambu õue ja pakkisid selle lahti. Rohelise teki seest ilmus nähtavale Beryli laip. Jennings läks pesukööki tagasi ja leidis ukse tagant aastavanuse surnud Geraldine’i.
Kohtumeditsiiniline ekspertiis tegi kindlaks, et ema ja tütar olid kägistatud. Abordist ei leitud jälgegi. Sama päeva õhtul, 2. detsembril saabusid inspektor Black ja seersant Corfield koos Evansiga Paddingtoni raudteejaama, kust sõideti kohe edasi Notting Hilli politseijaoskonda. Peainspektor Jennings oli vahepeal tutvunud juurdluse senise käiguga.
Ta kavatses seda luiskelugusid armastavat noormeest õigust rääkima sundida. Lõppude lõpuks oli siin London, mitte provints, ja Scotland Yard oli igasuguste inimestega hakkama saanud. Alustuseks laotas peainspektor Evansi ette surnute seljas olnud riided.
„Täna leidsime pesuköögist teie naise ja lapse surnukehad,” ütles Jennings. „Need riided olid neil seljas. Mõlemad on kägistatud. Ma oletan, et olete selle eest vastutav.”
„Jaa,” vastas Evans vaevaliselt, „mina tegin seda.”
Nüüd asuti välja selgitama kohutava kuriteo üksikasju. Mõne tunni pärast sai Jennings ülekuulatava nii kaugele, et see esimesele protokollile alla kirjutas. Tema ülestunnistus kõlas:
„Beryl võttis endale kaela ühe võla teise järel, siis ei kannatanud ma seda enam välja ja tapsin ta nöörijupiga. Öösel viisin ta meie all olevasse korterisse, kuna vana mees oli sel ajal haiglas. Ma ootasin, kuni Christied alumisel korrusel olid magama jäänud ja pärast keskööd tassisin laiba pesukööki. See oli teisipäeval, 8. novembril. Kolmapäeva õhtul, kui ma töölt koju tulin, kägistasin magamistoas lipsuga meie lapse ja kui Christied olid magama läinud, toimetasin laiba pesukööki. 2. detsembril 1949, kell 21.55. T. J. Evans.”
Oma tütre Graldine’i tapmist ei osanud Evans millegagi põhjendada. Scotland Yard jätkas juurdlust. Selgus, et novembri esimesel poolel tehti majas Rillington Place 10 remonti. Remontijate esialgsete tunnistuste põhjal kulgesid tööd järgmiselt: 1.–5. novembrini parandasid Frederick Willis ja Frederick Jones abielupaar Christie ärklikorteri, pesuköögi ja käimla katust. Seejärel vahetati Christie korteris välja äravoolutorustik ja kohendati mõnda niiskuses kannatada saanud seina. Kõige lõpuks uuendati esimese korruse põrandaid. Tööd kestsid 14. novembrini ja vähemalt kuni 11. novembri keskpäevani tõid töölised iga päev pesuköögist vett ja käisid seal end pesemas. Kui aga puusepp 11.–14. novembri keskpäevani põrandaid parandas, pesi ta end pärast tööpäeva lõppu Christie korteris. 14. novembril andis ta vanad üleskistud põrandalauad Christiele, kes need pesukööki virna ladus. Kuni selle päevani polnud ükski remonditööline mõne ruutmeetri suuruses pesuköögis märganud mingit jälge kahest laibast.
Ka mister Christiele polevat midagi silma hakanud. Kuid nagu me teame, asus Evans 14. novembril kell 00.55 Paddingtoni jaamas rongile, et sõita Merthyr Vale’i, kuhu järgmisel hommikul kella seitsme paiku ka jõudis. Seda kinnitasid Lynchid. Järelikult oli Evansi ja remonditööliste tunnistuste vahel ilmne vasturääkivus. Millal mõlemad laibad pesukööki toodi, jäigi selgusetuks ja Scotland Yard ei võtnud tunnistustes esinevate vastuolude selgitamiseks midagi ette. Peainspektor Jennings arvas, et remondimehed eksisid, ja vastavalt sellele ka neid kohtles.
Nad kutsuti uuesti välja. Mõlemad väitsid, et 11. novembril, kui nad pesukööki koristasid, polnud seal ei laipu ega laudu. Pika ülekuulamise tulemusena saadi mehed niikaugele, et nad muutsid oma tunnistuses kuupäeva: viimast korda käinud nad pesuköögis 8. novembril.
Selle väljapressitud ülestunnistusega olid vasturääkivused Evansi ja tööliste ütluste vahel näiliselt kõrvaldatud. Mõlemal mehel lubati koju minna. Hiljem juhtus midagi kummalist. Maja remontinud firma aktidest kadus Willise tööleht, kus olid loetletud iga päev tehtud tööd. Järgmisel päeval pärast tööliste ülekuulamist kutsus Jennings mister Christie veel kord välja. Too tunnistas, et töölised olid kuni 8. novembrini oma tööriistu ja ehitusmaterjali tema korteris hoidnud ning sellest kuupäevast alates polevat nad enam pesukööki kasutanud, kuna selle remont oli lõppenud. Ent kui Christielt päriti vanade põrandalaudade kohta, andis ta põikleva vastuse. Ta oli end neil päevil haiglaselt tundnud, aga suure pingutusega ja valust kõveras siiski kümmekond lauda pesukööki tassinud. Nüüd, kuu aega hiljem, ei suutvat ta enam täpset kuupäeva meenutada. Tema arvates võis see olla 8. novembri paiku.
Edasi läks kõik võrdlemisi kiiresti. Evansile esitati mõrvasüüdistus. Seadusega ette nähtud formaalsused täideti mõne minutiga ja Evans toimetati Brixton Prisoni vanglasse. Kui ema teda mõni aeg hiljem külastas, oli tema esimene küsimus: „Tim, miks sa seda tegid?”
„Mina ei teinud seda, ema,” vastas Evans. „Seda tegi Christie. Ütle mister Christiele, et ta siia tuleks. Ainult tema võib mind aidata.”
Christie lükkas Evansi süüdistuse ja häbematu nõudmise temaga vanglas kohtuda sügava meelepahaga tagasi. Peainspektor Jenningsi juures ülekuulamisel räägitut kordas Evans ka jutuajamistel vangla arsti doktor Mathesoniga. Evansi kaitsmise võttis enda peale advokaat Barrister Malcolm Morris. Ta külastas vanglas oma kaitsealust ja Evans kirjeldas talle toimunut samuti nagu ta teisel ülekuulamisel Merthyr Vale’is. Tema naine olevat surnud Christie poolt tehtud abordi tagajärjel. Sellesama Christie hoole alla andis ta ka oma tütre. Küsimusele, miks ta end süüdi tunnistas, vastas Evans, et ta lihtsalt kartis peainspektorit.
Protsess algas 11. jaanuaril 1950 Old Bailey vandekohtus. Eesistujaks oli kohtunik Lewis, keda vaevas ammune maksahaigus ja kelle elupäevad olid loetud. Haiguse tõttu polnud kohtunik Lewis enam tasemel ega suutnud Evansi protsessile täit tähelepanu pühendada. Süüdistuse esitas Christmas Humphreys. Inglise kriminaalkoodeksi järgi võib kaebealust süüdi mõista ainult ühe mõrva eest. Timothy Evansit süüdistati oma tütre Geraldine’i tapmises. Kuna abielupaar oli korduvalt tülitsenud, võis naise tapmine olla provotseeritud. Seega langes sellekohane süüdistus ära. Kohtuistungi avamisel ei tunnistanud Evans end süüdi. Seejärel pidas Christmas Humphreys süüdistuskõne, milles toetus Timothy Evansi poolt Notting Hilli politseijaoskonnas antud tunnistustele. Pärast prokuröri kõnet kutsuti saali süüdistuse peatunnistaja. Tunnistajapinki astus tõsise olemisega, tugevaid prille kandev kõrge laubaga kiilaspäine 52-aastane mees.
„Vannun jumala nimel rääkida tõtt, ainult tõtt ja mitte midagi muud peale tõe.”
John Halliday Reginald Christie lausus need sõnad pühaliku ja rahuliku häälega. Seejärel esitles Humphreys oma peatunnistajat vandekohtunikele. Tema sõnade järgi pärines Christie heast perekonnast, teenis Esimeses maailmasõjas neli aastat sõdurina, omas autasusid ja oli saanud gaasirünnaku ajal kannatada. Teise maailmasõja ajal oli politseinik, kahel korral avaldati talle tunnustust. Veel nüüdki kannatab ta gaasirünnaku järelmõjude all ja on võrdlemisi haiglane. See kõik ei vastanud tõele. Tegelikult oli ta teeninud ta ainult kaks aastat, kuid tahtis endast vandekohtunikele head muljet jätta ja oli seepärast oma elulugu mõne väljamõeldud detailiga kaunistanud. Kohus ei võinud loomulikult tema eluloo üksikasju teada. Peale selle esitas Christie oma tunnistused viisakas ja selges vormis ning jättis endast parima mulje.
Malcolm Morris rajas oma kaitsetaktika tunnistustele, mida Evans oli andnud Merthyr Vale’i politseinikele ja hiljem temale, kinnitades korduvalt, et rääkis tõtt. Neid ülestunnistusi arvestas kaitsja ka Christie küsitlemisel. Kuid tunnistaja lükkas väite, nagu oleks ta teinud Berylile ebaõnnestunud abordi, kui alatu süüdistuse tagasi. Siis küsis kaitsja, kas Christiel on kodus meditsiinilist kirjandust.
„Jah, kuid ainult kaks raamatut, millest üks on vananenud.”
„Kas te olete ühte nendest raamatutest näidanud kohtualusele?”
„Ei, ma pole seda talle näidanud.”
„Kas te võite mulle sellisel juhul selgitada,” küsis kaitsja, «kust sai Evans teada, et teil on niisugune raamat? Teatavasti on ta kirjaoskamatu.”
Siinkohal avaldas süüdistaja Humphreys protesti ja kohtunik Lewis rahuldas selle.
„Ma söandan oletada,” jätkas Morris Christie ülekuulamist, „et kaheksanda novembri õhtul aitasite te kaebealusel Beryli laipa mister Kitcheneri kööki kanda.”
„See on naeruväärne,” vastas Christie, „sest mul oli tookord tugev seljavalu ja ma olin dieedil. Mitu nädalat sõin piimaputru ning suutsin vaevu kummarduda. Ma pidin voodist välja ronima, ja kui ma tahtsin midagi põrandalt üles tõsta, tuli mul käpuli laskuda. Juba oma nõrkuse tõttu polnud ma võimeline midagi kandma.”
Lõpuks juhtis Morris tähelepanu tunnistaja isikule. Ta heitis prokurörile ette, et kehtivat reeglit eirates hakkas too tunnistajat heast küljest näitama, ootamata ära vastulauset. Mister Christie ei olevat sugugi nii laitmatu aumees, kui teda siin esitletud on. Ta tahaks ainult mõned tunnistaja seaduserikkumised kohtule teatavaks teha. 1923 rahatrahv, 1924 üheksa kuud vanglakaristust varguse eest, 1929 kuus kuud sunnitööd ettekavatsetud kehavigastuse tekitamise eest, 1933 kolm kuud vanglakaristust autovarguse eest. Paraku taastas prokurör kiiresti oma peatunnistaja kõikumalöönud prestiiži, väites, et kõik see oli toimunud rohkem kui seitsmeteistkümne aasta eest ja hiljem pole mister Christie enam eksinud. Lausa vastupidi! Vaatamata Esimeses maailmasõjas saadud traumale ei kõhelnud ta viimases sõjas sugugi ja astus politsei teenistusse. Missis Christie, kes järgmise tunnistajana üle kuulati, kinnitas oma mehe sõnu. Siis tuli peainspektor Jenningsi kord. Ta rääkis Evansi tunnistusest, ei puudutanud aga vasturääkivusi kaebealuse ja remonditööliste ütlustes. Töölisi kohtusse tunnistajateks üldse ei kutsutud. Nende ülekuulamiste protokollid olid prokuröri aktide vahel. Mister Christmas Humphreys oli kohustatud kaitsjat nendest dokumentidest informeerima, kuid arusaadavatel põhjustel ta seda ei teinud.
Inglise tava kohaselt kuulatakse tunnistajana üle ka kohtualune. Näol peegeldumas hirm, astus Evans tunnistajapinki. Endiselt väitis ta, et ei ole oma naist ja last tapnud. See olnud Christie kätetöö. Alles Notting Hilli politseijaoskonnas kuulnud ta oma tütre surmast. Kuni tolle ajani arvas ta, et Christie on toimetanud lapse noore abielupaari juurde East Actoni. Pärast kohutavat uudist oli ta täiesti endast väljas. Tal ei olnud enam midagi, mille nimel elada. Selleks, et lõpuks rahu saada, oli ta peainspektor Jenningsile valetanud. Evansi ülestunnistused ja asitõendid, nagu köis, lips, roheline tekk jne., olid nummerdatud. Lihtsameelne Evans ajas peagi arvud segamini ega saanud lõpuks enam aru, millistest asjadest on jutt. Nii takerdus ta uutesse vasturääkivustesse, kuid kinnitas endiselt, et ta ei ole kedagi tapnud. Humphreys nimetas Evansit patoloogiliseks valetajaks, kelle ühtegi sõna ei või uskuda.
Prokuröri lõppsõna kestis ainult viis minutit. „Mees, kes mõrvas süüdistatuna kohtu ees seisab, väidab oma advokaadile toetudes, et süüdistuse peatunnistaja koht on kaebealuste pingis. See mees olevat mõrvar, aborditegija ja valevanduja!” hüüdis Humphereys. „Kuid vaadake mister Christiet. Mõlemas sõjas teenis ta kodumaad, teda on selle eest autasustatud, isegi oma tervise ohverdas ta. Mõned tühised seaduserikkumised on jäänud kaugesse minevikku. Kriitilistel novembripäevadel oli ta voodihaige ja seetõttu juba füüsiliselt võimetu saatma korda kahte mõrva. Seega ei ole süüdistuses mister Christie vastu mitte ainsatki õiget sõna. Peale selle puudub igasugune kuriteo motiiv. Seepärast on vähimagi kahtluseta mõrvar Timothy John Evans.”
Malcolm Morrise olukord oli raske. Ta juhtis tähelepanu kaebealuse laitmatule minevikule. Miski ei viidanud sellele, et Evans oleks enne ülekuulamist peainspektor Jenningsi juures oma tütre surmast midagi teadnud. Siis meenutas Morris Evansi antud tunnistust 30. novembril Merthyr Vale’is ning asjaolu, et viimane ei oska lugeda ega kirjutada.
„Kolmekümnendast novembrist on möödunud rohkem kui kuus nädalat,” jätkas kaitsja oma tähelepaneku selgitamist, „kuid Evans, astudes tunnistajapinki, kordas oma tunnistust peaaegu sõna-sõnalt. Mõelge sellele, et mehe puhul, keda süüdistaja kujutab kui valetajat ja kes ka ise tunnistab, et on valetanud, on see ülimalt tähelepanuväärne. Kui politseinik värskendab oma mälu märkmiku abil, siis Evans suudab peast korrata neidsamu valesid – juhul kui need on valed –, mida ta rääkis kolmekümnenda novembri õhtul.”
Seejärel meenutas Morris lugu arstiraamatuga, mis andis süüdistajale põhjust protestiks.
„Kas oskate arvata,” pöördus kaitsja vandekohtunike poole, „mil viisil võis kirjaoskamatu inimene saada teada niisuguse raamatu olemasolust võõras korteris? Keegi pidi talle seda raamatut näitama! Selles asjas rääkis Evans kahtlemata tõtt ja mister Christie valetas.” Evansil ei olnud kahe mõrva sooritamiseks ühtki veenvat motiivi ja on alust tõsiselt kahelda, kas Christie rääkis tõtt. Kutsudes vandekohtunikke üles Evansi suhtes õiglaselt toimima, lõpetas Malcolm Morris oma kaitsekõne.
Kohtunik Lewis tegi kohtuistungist kokkuvõtte ainuüksi süüdistuse põhjal. Evansi süüd kergendavaid asjaolusid ei maininud ta üldse või kujutas neid tähtsusetuna. Vandekohtunike nõupidamine oli lühike: süüdi! Seejärel pöördus kohtunik Lewis kaebealuse poole: „Timothy John Evans, teie süü mõrvas on tõestatud. Kas te võite enda kaitseks midagi öelda, et kohus ei saaks teid surma mõista, nii nagu seadus ette näeb?”
„Ei, söör,” vastas Evans hirmust väriseva häälega. Kohtunik kuulutas välja kohtuotsuse: „Timothy John Evans, kohtupalat otsustab, et teid viiakse siit selleks ettenähtud vanglasse ja sealt hukkamispaika, kus te surete poomise läbi, ja teie surnukeha maetakse vangla territooriumile. Jumal olgu teie hingele armuline!”
Kohtusaalis valitsenud surmavaikuse katkestas esimesena Christie, kes puhkes ohjeldamatult nutma. Evans viidi saalist välja ja toimetati Pentonville’i Prisoni vanglasse.
Morris esitas apellatsioonikaebuse. 20. veebruaril 1950 lükkas ülemkohtunik lord Coddardi eesistumisel toimunud apellatsioonikohus tagasi. Pentonville’i vanglas äratas Evans tähelepanu oma fataalse rahuga, sõi isukalt ja magas hästi. Tema käitumisele ei saanud midagi ette heita. Vangi juures ei avaldunud ühtegi märki ei kahetsusest ega südametunnistuse piinadest. Keegi ei näinud teda kunagi tigedana. Kõigil, kes Evansiga kokku puutusid, oli olnud ühest abikaasa- ja lapsetapjast hoopis teistsugune ettekujutus.
Siseminister lord Chuter Ede soovitas kuningal tuhat kaheksasada allkirja kandva armuandmispalve tagasi lükata. 9. märtsil 1950 kell üheksa hommikul Timothy John Evans hukati.
Majas Rillington Place 10 oli muutunud vaikseks. Evansi korter jäi tühjaks. Mister Kitchener jäi täiesti pimedaks ja kolis ära. Londoni postipank vallandas oma ametniku John Halliday Reginald Christie, kuna kohtuprotsessi ajal olid tolle vanad patud päevavalgele tulnud. See kõik oli Christiele ilmselt füüsiliselt väga kurnav, sest unehäirete ja närvide tõttu oli ta kogu suve ravil.
3. augustil 1950 vahetas Rillington Place 10 omanikku. Maja ostis jamaikalane Charles Brown ja üüris kaks ülemist korrust oma kaasmaalastest sisserändajatele. Christied võisid oma korterisse edasi jääda, elasid aga uute naabritega alalises tülis. Kaevates kodurahu rikkumise peale, saavutas mister Christie teatud edu. Kuigi ta pidi ka edaspidi aias asuvat käimlat teiste üürnikega jagama, lubati tal väikest aeda üksinda kasutada. Alates 1950. aasta sügisest töötas Christie ühes tänavaehitusfirmas kirjutajana.
6. detsembril 1952 ütles ta oma koha üles põhjendusega, et tahab koos naisega asuda elama Seefeldi, et võtta vastu ühe sealse firma soodus pakkumine. Kuus päeva hiljem, 12. detsembril, läks missis Ethel Christie oma pesu Walmer Roadil asuvasse pesumajja viima ja rohkem teda enam Rillington Place’il ei nähtud. Mister Christie rääkis missis Swanile, ühele naabrile, et naine sõitis juba Seefeldi, kuhu ta ise peagi järgneb. Jõulud veetis Christie veel Londonis.
Jaanuari algul müüs ta oma napi korterisisustuse maha. Alles jäi vana madrats, leentool, laud ja kaks köögitooli.
13. märtsil 1953 lahkus ta majast. Majaomanik Charles Brown üüris esimese korruse oma kaasmaalasele Beresford Brownile. Korter oli määrdunud ja laokil. Uus üürnik viskas vana koli välja ja nägi ränka vaeva ruumide puhastamisega. Ta küüris põrandaid ning seinu, kuid hais korteris ei kadunud.
24. märtsil tahtis Brown köögiseinale raadio jaoks riiulit kinnitada. Haamrilöögid kõlasid õõnsalt. Nael ei jäänud seina pidama. Mees proovis teist korda, löök – ning nael oli kadunud. Brown vandus tulist kurja ja rebis seinalt tüki tapeeti. Ta arvas, et tegemist on välisseinaga, kuid ilmselt oli siin veel midagi alkoovitaolist. Mehes tärkas uudishimu. Ta tõi taskulambi, heitis pilgu avausse seinas ja tardus: lambivalguses ilmus nähtavale istuvas asendis alasti naise laip. Karjatades laskis Brown taskulambi kukkuda, kõigest mõne sekundiga oli ta teisel korrusel ja teatas erutatult naabrile oma kohutavast leiust. Siis tormas ta Notting Hilli politseijaoskonda ja hüüdis juba ukselt: „Tulge kiiresti, kohutav leid! Naise laip Rillington Place 10, endises Christie korteris!”
Politseinike mälust polnud selle majaga seotu veel kustunud ja nii jõudis erikomando tavalisest kiiremini õuduste maja ette. Vahesein alkoovi ees kisti maha ja avanev vaatepilt oli oodatust hirmsam. Peidikust leiti kolm naise laipa. Nüüd otsiti läbi kogu maja. Hilisõhtul leiti esimese korruse elutoa põranda alt neljas laip, kelles tunti ära missis Ethel Christie. Alkoovist leitud kolme naise identifitseerimine ei valmistanud raskusi. Need olid Kathleen Maloney, Rita Nelson ja Hectorina MacLennan. Naised olid prostituutidena arvel ja peale selle registreeritud teadmata kadunute kartoteegis. Kõigil kolmel juhul märkis kohtumeditsiiniline ekspertiis surma põhjusena kägistamist algavas, kuid mitte surmavas gaasimürgituses. Vastupanust puudusid vähimadki jäljed. Sissehingatud gaasi hulk pidi olema küllalt suur, et naised polnud enam võimelised end kaitsma. Esialgsete hinnangute järgi oli surm saabunud vastavalt üksteist, kümme ja kolm nädalat tagasi. Missis Christie puhul tuvastati ainult kägistamine. Surm pidi olema saabunud umbes nelja kuu eest. Londoni ajalehti täitsid sensatsioonilised teated leidudest majas Rillington Place 10. Lugejad sattusid paanikasse. Kogu lugu meenutas Jack Rappija aegu. Scotland Yard aga otsis palavikuliselt John Halliday Reginald Christiet.
Vahepeal jätkasid detektiivid Rillington Place’il läbiotsimist. Maja järel võeti käsile aed. 27. märtsil leiti lillepeenrast mõned luud. Arst tegi kindlaks, et need pärinevad inimese skeletist. Nüüd kaevasid detektiivid terve aia üles. Leiti veel hulk luid ja inimese juuksekarvu. Lõpuks sattusid politseinikud ka puusaluule, mis oli aastaid aiale toeks olnud. Scotland Yardi kohtumeditsiini instituudis ja veel kahes instituudis asuti luid uurima. Tehti kindlaks, et need kuulusid kahele naisele. Ühel skeletil puudus kolp. Hambakroon võimaldas esimese skeleti identifitseerida. Tegemist oli Ruth Fuersti maiste jäänustega. Naine oli 1943. aasta augustis teadmata kadunuks kuulutatud. Enne sõja puhkemist saabus Viinist pärit 17-aastane tütarlaps Londonisse, kus asus tööle meditsiiniõe õpilasena. Sõja algul läks Ruth Fuerst tööle laskemoonavabrikusse. 1943. aastal elas ta ühes möbleeritud toas Oxford Gardens 41, ainult mõne minuti tee kaugusel Rillington Place’ist. Ühel augustikuu varahommikul läks 21-aastane Ruth tööle ega tulnud enam koju tagasi.
Teine skelett kuulus Muriel Eadyle, kes 1944. aasta oktoobris oli äkki kadunuks jäänud.
Muriel Eady töötas samas ettevõttes kus Christie ja sai temaga hästi läbi. Sõja ajal tuli Londoni politseisse arvutu hulk teateid teadmata kadunuks jäänud inimeste kohta. Paljud linnaelanikud hukkusid fašistide pommirünnakute tagajärjel kaugel oma kodudest ja arvati teadmata kadunute hulka. Sageli nende otsimine lõpetati. Pärast skeletileide aias hakkas Scotland Yard intensiivselt otsima meest, kes tõenäoliselt ainsana võis anda informatsiooni kuue kuriteo kohta. Esimene jälg jooksis liiva. 13. märtsil oli Christie läinud Rowton House’i King Roadil ja ostnud seitsmeks ööks voodikoha. Kui 25. märtsil ilmusid ajalehtedes esimesed teated Rillington Place 10-st leitud laipade kohta, kadus Christie öömajast.
31. märtsi varajasel hommikutunnil patrullis seersant Thomas Ledger Putney linnaosas. Kella üheksa paiku jõudis ta üle Thamesi viiva Putney silla juurde. Selles kohas on jõe kaldad kammitsetud kivirinnatisega. Piimjas udus märkas seersant üle kivimüüritise kummarduvat meest.
„Mis te seal teete?” küsis seersant midagi mõtlemata. „Olete töötu, otsite tööd?”
Tundmatu pööras end aeglaselt ringi.
„Nii see on,” vastas ta, „aga ma pole saanud töötu kaarti.”
„Kas ma tohiks teie passi näha?”
„Mul pole passi kaasas.”
Seersandile tuli see mees korraga kuidagi tuttav ette.
„Võtke kaabu peast!” nõudis ta.
Tundmatu paljastas pea. Mees oli kiilaspäine ja peale selle kandis tugevaid prille. Seersant ei kahelnud enam, et tema ees seisab John Halliday Reginald Christie. Teel politseijaoskonda ei teinud Christie ühtegi katset põgeneda. Läbiotsimisel leiti isikutunnistus ja teised isikut tõendavad dokumendid John Halliday Reginald Christie nimele. Scotland Yardist kiiresti kohale toodud peainspektor Griffin alustas ülekuulamist.
Veel samal päeval andis Christie esimese tunnistuse. Küsimusele oma naise surma kohta vastas ta: „14. detsembril 1952 ärkasin pärast kella kaheksat ja nägin, kuidas mu naine voodis krampides viskles. Ta oli näost sinine ja hingeldas. Ma tegin mis minu võimuses, et naise hingamist kergendada, kuid mu jõupingutused olid asjatud. Ma ei suutnud enam tema kannatusi näha, haarasin ühe suka ja sidusin selle talle kaela ümber, et ta piinadele lõpp teha. Hiljem avastasin, et naine oli sisse võtnud kakskümmend kolm unerohutabletti. Ma jätsin laiba kaheks või kolmeks päevaks voodisse, et teda siis põrandalaudade alla peita.”
Kohtumeditsiinilisel uurimisel ei avastatud Ethel Christie kehas jälgegi uinutitest, surm oli saabunud kägistamise tagajärjel. John Halliday Reginald Christie oli oma naise külmavereliselt tapnud. Arvukatel ülekuulamistel kasutas Christie ühte ja sama taktikat: tunnistas üht-teist üles, liialdas ja valetas veel rohkem. Paljusid asju ei suutnud ta aga enam üldse meenutada. Ilmselt taotles Christie, et teda tunnistataks vaimuhaigeks. Alkoovist leitud kolm naist oli tapnud tema, samuti Beryli, kelle surma eest oli süütu Evans oma eluga maksnud. Väikese Geraldine’i surma kohta ei osanud Christie midagi öelda, ka ei teadnud ta midagi aiast leitud kahe naise kohta, kuid väga võimalik, et ta nad tookord tappis.
Seitse naist ja ühe lapse tapnud deemonlik mõrvar oli lõpuks Scotland Yardi poolt tabatud. Täpselt kolm aastat ja kakskümmend kaks päeva enne Christie vahistamist hukati süütu Evans Pentonville’i vanglas. Kohus oli eksikombel surma mõistnud inimese, keda halastamatud detektiivid sundisid valetunnistust andma. Keda vastutustundetult ja kergekäeliselt töötav politseiaparaat süüdistas kontrollimata kaudsete tõendite najal. Nii Scotland Yardi eeluurimisel kui ka kohtuprotsessil tuli ilmsiks terve hulk asjaolusid, mis andsid tunnistust Evansi süütusest, kuid need tõendid jäeti tähele panemata. Selleks, et juurdlus kiiremini lõpetada ja süüdlane LEIDA, sundis Scotland Yard remonditöölisi Jonesi ja Willist valetunnistust andma. Korrektsemalt töötades oleksid detektiivid varem või hiljem avastanud Christie kuriteod ja hoidnud ära nelja naise tapmise. Süüdistaja teadis remonditööliste vasturääkivatest tunnistustest. Kaitsja juhtis korduvalt tähelepanu süüd kergendavatele asjaoludele, kuid prokuröril oli ainult üks eesmärk: Evans peab süüdi jääma! Christie vastu esitatud süüdistusi ei lasknud Humphreys kontrollida ja julges koguni väita, et vaatamata tunnistaja kriminaalsele minevikule, on Christie igati lugupeetav kodanik. Mõni päev enne protsessi oli Humphreys nimetatud vanemnõunikuks rahandusküsimustes. Evansi kohtuprotsessil tahtis ta vankumatu järjekindlusega tõestada oma sobivust kõrgele ametikohale. Kuigi Timothy John Evans oli üheteistkümneaastase lapse intelligentsiga, oli ta siiski heatahtlik inimene, kes küll aeg-ajalt proovis oma fantaseerimisega tähelepanu võita ja pidi selle eest oma elu ohverdama. Loomulikult tekib nüüd küsimus, mis järeldusi sellest kohtu eksitusest tehti. Enne kui vastame, tuleks veel kord Christiel peatuda.
John Reginald sündis 8. aprillil 1898. 15-aastaselt üritas Christie ebaõnnestunult esimest seksuaalvahekorda. Tütarlaps lobises juhtunu välja ja Christie sai endale häbistava hüüdnime, mida poisid ning tüdrukud talle tänaval järele hõikusid.
Alandav stseen, mida ta kuidagi unustada  ei suutnud ja seksuaalne puudulikkus määrasid edaspidi tema suhtumise naistesse, mis ajapikku muutus patoloogiliseks vihkamiseks. 1920. aastal abiellus Christie Ethel Waddingtoniga. Ta läks tööle postiteenistusse ja sai seal hakkama oma esimese kelmusega, millest algas Evansi protsessil mainitud kuritegude ahel. Christie seaduserikkumised ja tema katsed prostituutide juures seksuaalset rahuldust saada andsid vanematele põhjuse oma poega pärandusest ilma jätta. 1924. aastal läks Christie naisest lahku ja asus elama Londonisse. Üheksa aastat hiljem leidsid abikaasad teineteist taas ja hakkasid uuesti koos elama. 1938. aastal koliti majja Rillington Place 10.
Christie psühhiaatrilise läbivaatuse põhjal võis öelda, et oma seksuaalse puudulikkuse tõttu on kohtualusel küll ebanormaalsed kalduvused, kuid vaimuhaige või süüdimatu ei ole ta mingil juhul. Christie protsess toimus 22.–25. juunini 1953 Old Bailey kohtus. Prokurör süüdistas Christiet oma naise tapmises. Advokaat püüdis kaitsekõnes kohtualuse süüdimatust tõestada, kuid eksperdid lükkasid tema väite ümber. Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist toimetati Christie samasse kongi, kus kolm ja pool aastat tagasi oli ma viimset tundi oodanud Evans.
15. juulil 1953 mitmekordne mõrvar John Halliday Reginald Christie hukati. Juba Christie kohtuprotsessi ajal oli alanud häbiväärne mäng. Scotland Yard ja inglise justiits püüdsid iga hinna eest oma ilmeksimatust tõestada. Peaprokurör sir Lionel Heald ei saanud oma süüdistuskõnes Evansi kohtuasja puutumata jätta. Avalikkuses süvenes kahtlus, et Evans langes justiitsmõrva ohvriks. Oma kõnes toonitas auväärne peaprokurör, et Evans mõisteti süüdi oma tütre, mitte naise tapmise eest. Pealegi eitavat Christie, kes vabatahtlikult tunnistas üles seitse mõrva, et ta oleks tõstnud käe Geraldine’i vastu.
„Kas teil on juurdluse tulemusi silmas pidades mingit põhjust oletada, et pärast Evansi protsessi hukati vale inimene?” pöördus peaprokurör peainspektor Griffini poole.
„Mitte kõige vähemalgi määral,” vastas detektiiv enesekindlalt. Scotland Yard püüdis täiesti tõsiselt tõestada, et väikeses majas Rillington Place’il elasid täiesti juhuslikult ühe katuse all kaks deemonlikku mõrvarit, kes ühel ja samal viisil tapsid oma ohvrid ja peitsid nad ühte ja samasse kohta. Evansi ema pöördus alamkoja saadiku George Regersi poole. Asja võtsid käsile ka teised saadikud. Siseminister sir David Maxwell Fyte – tollal juba tuntud kui lord Kilmuir –, ei saanud teisiti, kui pidi midagi ette võtma. 6. juulil 1953 tegi ta Portsmouthi linnakohtunikule Scott Hendersonile ja Scotland Yardi peakonstaabli abile Georg Blackburnile ülesandeks Evansi süüasi uuesti läbi vaadata. Ei ole teada, millised instruktsioonid sir David mõlemale ametnikule andis, teada on vaid see, et kahe lihtsa triki abil tahtis ta juba algusest peale vältida tõe avalikukstulekut. Henderson, kes polnud asjaga üldse kursis, pidi läbi töötama kohtutoimiku mitu tuhat lehekülge ja tegema ettekande veel enne 15. juulit. Sellel kuupäeval pidi toimuma Christie hukkamine. Kõigele lisaks ei tohtinud juurdlust avalikustada ega lasta materjalide juurde advokaate. Hoolimata sellest, et remondimeeste tunnistused, mis peainspektor Jennings omal ajal välja pressis, olid mingil määral ka avalikkusele teatavaks saanud, ei pidanud Henderson ja Blackburn vajalikuks Jonesi ja Willist uuesti välja kutsuda. Selle asemel kuulasid nad meeleldi Christie uusi valesid.
13. juulil lõpetas Henderson oma vassiva ettekande. Sellest dokumendist olid välja jäetud kõik Evansi süütust ja Christie süüd tõendavad asjaolud. Ettekande kohaselt oli Christie väide, nagu oleks ta Beryli kägistanud, ülimalt ebausutav. Evansi tunnistus, millega ta end kahel korral ise rõõnas, olevat õige ja mingist väljapressimisest Scotland Yardi poolt ei saa juttugi olla. Ettekanne lõppes valeliku konstateeringuga, et Evansi süüasjas ei olnud tegemist kohtualuse mõjutamisest tingitud valeotsusega.
Endine siseminister Chuter Ede, kes omal ajal oli lükanud tagasi Evansi armuandmispalve, söandas siiski tunnistada: „Ma usun, et Evansi süüasja puhul on tegemist kohtu eksitusega.” Pärast tema partei kaotust alamkoja valimistel 1951. aastal pidi leiboristlik poliitik Ede loovutama oma ministrikoha konservatiiv sir Donald Maxwell Fyfele. Evans langes aga kohtu masinavärgi ohvriks siis, kui võimul olid leiboristid. 29. juulil 1953 arutati inglise alamkojas Evansi kohtuasja. Leiboristide partei saadikud kritiseerisid teravalt nii Hendersoni ettekannet kui ka politsei ja kohtu tegevust ajavahemikul 1949. aasta novembrist 1950. aasta märtsini. Et just see partei haaras departeerimisel initsiatiivi, ei olegi nii imekspandav, kui esimesel silmapilgul võib näida.
Muu hulgas küsiti siseministrilt, miks Henderson pidi juurdluse läbi viima nii lühikese aja jooksul ja miks seda tehti kinniste uste taga? Kui ettekanne oli vaja lõpetada enne Christie hukkamist, miks ei võidud siis kohtuotsuse täitmist edasi lükata, et anda Hendersonile aega põhjalikumalt analüüsida? Või kavatses siseminister politseid ja kohut puhtaks pesta?
Sir David lükkas kõik etteheited otsustavalt tagasi. Ta olevat juba varemgi avaldanud arvamust, et Inglismaal on mõrvaprotsessil kohtu eksitus praktiliselt välistatud ja mister Scott Hendersoni läbiviidud juurdlus on seda arvamust veenvalt kinnitanud. Christie hukkamist ei olnud võimalik edasi lükata, kuna tema, sir David on läbi ja läbi humaanne inimene. Kui keegi teab, et ta peab surema, siis ei tohi teda oodata lasta. Seega ei ole etteheited auväärt saadikule õigustatud, kuid sellest hoolimata palub ta mister Hendersoni oma juurdluse tulemusi veel kord kontrollida.
28. augustil 1953 esitas Scott Henderson uue ettekande, milles ta teises sõnastuses kordas sama, mida oli väitnud esimeses. Saadikud tundsid, et neid on ninapidi veetud ja 5. novembril arutati alamkojas nii Evansi kohtuasja kui ka Hendersoni ettekannet.
Sir David kaitses end ka seekord Portsmouthi kohtuniku kaasabil ja nii lõppes seegi debatt tulemusteta. Inglise üldsus ei lasknud end sellest ringmängust petta. Nõudmised Evansi kohtuasi uuesti läbi vaadata ja süütu inimene rehabiliteerida ei lakanud. Briti võimud venitasid kaksteist aastat, enne kui andsid üldsuse survele järele.
Ühel 1965. aasta sügispäeval toimus Pentonville’i vangla territooriumil uudishimulike pilkude eest varjatult Timothy Evansi haua ekshumatsioon. Evansi ema soovil maeti tema poja põrm Greenville’i surnuaiale. Kuid ka see hilinenud rehabiliteerimine ei suutnud Scotland Yardi ja kohtu kuritegu lunastada ega olematuks teha.

©Peter Hagen