20. sajandi Herostratosed

356. aastal süütas Efesose elanik Herostratos (pärimuse järgi Aleksander Suure sündimise päeval) Artemise templi, mida peeti üheks seitsmest maailmaimest. Teo motiiv: mees tahtis kuulsaks saada, oma nime sõna otseses mõttes ajalukku põleta. Tänapäeval on Herostratose tegu saanud kõnekäänuks ning tema järgijaid on leidunud läbi aegade.

21. mail 1972 tormas Ungari päritolu 34-aastane vaimuhaige austraallane Lazlo Toth Rooma Püha Peetruse kirikus Michelangelo (1475–1564) marmorskulptuuri „Pieta” juurde, lõi hüüdega „Ma olen ülestõusnud Jeesus Kristus” madonnal käe küljest ning vigastas nägu. Toth jõudis virutada skulptuuri pihta kümmekond lööki, enne kui ta kinni võeti. Madonna käsi purunes kildudeks. Vatikani muuseumi laboratooriumis alustati vaevarikast restaureerimist ning juba sama aasta jõuludeks olid skulptuuri vigastatud kohad taastatud.
21. aprillil 1988 sõitis Hamburgis elav 51-aastane Hans-Joachim Bohlmann Münchenisse, et vaadata Vanas Pinakoteegis Albrecht Düreri tööde väljapanekut. Ta ei lasknud ennast teistest külastajatest eksitada, vaid pritsis pudelist väävelhapet 16. sajandist pärit maalidele „Paumgartner Altar”, „Kristuse leinamine” ja „Kannataja Maria”. Seejärel läks Bohlmann valvurite juurde ja palus ennast vahistada.
Bohlmanni käitumine on tüüpiline paljudele nüüdisaja Herostratostele – ta ei üritanud esimesel korral kunstiteost purustada. Hiljem selgitas ta, et pärast naise surma 1977. aastal hakkas ta vanu maale vihkama. Sellest ajast alates oli ta kahjustanud pilte Hamburgis, Düsseldorfis, Essenis, Bochumis ja Kasselis. Kahjutasuks pidi ta iga kuu loovutama oma pensionist 158 marka. Münchenis toimepandut nimetas ta kättemaksuks oma sissetuleku vähendamise eest.
14. septembril 1975 langes vandaali ohvriks Amsterdami Riigimuuseumis asuv Rembrandti 1642. aastal maalitud „Öine vahtkond” (tunnuspildil). 38-aastane hollandlane, endine õpetaja Arie van Dyck, kes väitis end olevat Rembrandti poja, vigastas maali puuviljanoaga. Enne kui muuseumivalvurid jaole said, jõudis Dyck lüüa lõuendisse 13 auku ning tekitada kümmekond kriimustust. Religioosse luulu all kannatav skisofreenik Dyck paigutati vaimuhaiglasse, kus ta mõni kuu hiljem endale lõpu tegi.
1990. aastal ründas maali taas vaimuhaige. Keegi skisofreenik valas maalile kontsentreeritud väävelhapet. Neutraliseeriva lahusega õnnestus seekord suuremad kahjustused kohe kõrvaldada, nii et hiljem oli restauraatoritel juba kergem happest söövitatud kohti taastada.
Psühholoogide arvates on selliste Herostratoste puhul tegemist üksikuks jäänud inimestega (sageli on nad vaimuhaiged), kes püüavad tähelepanu äratada. Ühtlasi tõstab hinnalise kunstiteose vigastamine vandaali väärastunud enesehinnangut.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Lilled mõrvarilt ehk kartke hulle!
Meistervõltsijad
Rahavõltsijad ja nende trikid