Lilled mõrvarilt ehk kartke hulle!

6 minutit lugemist

25. aprillil 1990 esines Saarimaa peaminister ja kantslerikandidaat, 46-aastane Oskar Lafontaine valimiseelsel miitingul Kölni linnahallis. Kellaosutid lähenesid üheksandale õhtutunnile.

Viimane oraator, SPD Maapäeva kandidaat Anke Brunn esines lõppsõnaga ja sellega oli miiting läbi. Inimesed hakkasid laiali minema. Siis ilmus poodiumile keegi valges kleidis naine, kes oli üritanud sinna jõuda juba mitmel korral. Seekord lasti ta läbi: Naise käes oli kaks lillekimpu ja käekott. Laifontaine poole pöördudes ütles naine: „Ma tahaksin teile mõned lilled üle anda, kuna ma teid nii väga austan.“
Lafontaine pöördus peaminister Johannes Rau poole: „Tule, võta ka üks kimp kaasa.“ Rau vastas: „Kuhu ma sellega lähen? Ma sõidan praegu Bonni oma liidumaa esindusse. Ja kuhu sina sõidad?“
„Ma kavatsen praegu koju minna,“ vastas Lafontaine.
„Siis oleks parem, kui sa mõlemad lillekimbud kaasa võtaksid, nii säiliksid nad kõige paremini,“ arvas Rau. Samal momendil asetas valges kleidis tundmatu Lafontaine ette lauale bloknoodi ja palus sinna kirjutada autogramm. Lafontaine kummardus kirjutamiseks, kui naine haaras äkki käekotist noa ning lõi sellega kantslerikandidaadile vastu kaela. Lafontaine haaras käega instinktiivselt haavast, kust verd purskas lausa fontäänina, vaatas suurte küsivate silmadega Raule otsa ning varises kokku. Tekkinud segaduses kukkus ka laud ümber. Ihukaitsjad haarasid välkkiirelt naise käed ja painutasid need selja taha. Naine ei avaldanud vähimatki vastupanu, ei öelnud ühtegi sõna, ainult näol peegeldus ülim rahulolu.

Oskar Lafontaine.

Kahe minuti pärast olid kohal arstid, kes andsid esmaabi. Lafontaine toimetati kiiresti Kölni ülikoplikliinikusse, kus talle tehti vältimatu operatsioon. Vaatamata arstide operatiivsele tegutsemisele jõudis Lafontaine kaotada kolm liitrit verd. Kaks tundi kestnud operatsioon läks hästi. Mehel vedas – noalöögi hoog peatus vaid mõne millimeetri kauguselt unearterist. Selle loo kirjutamise aiaks on Lafontaine juba jõudsasti paranenud. Kas saadud haav aga hiljem komplikatsioone põhjustab, olevat arstide arvates veel vara öelda. Atentaadi motiiv ei tekitanud seekord küsimusi. Naise näoilme ja käitumine ei jätnud kahtlust, et tegemist oli vaimuhaigega. Kui naine valges pärast lillede ulatamist esimest korda pilgu tõstis, mõistis naise olemust ka Lafontaine. Hiljem ta ütles: „Ma sain kohe aru, et naine on hull.“
Kes ta siis ikkagi oli? 42-aastane Adeleid Streidel töötas viimati haiglas hooldajana. 1981. aastal lahutas ta Nürnbergis oma mehest ja kolis tagasi Heppingeni oma ema juurde. Unustas pisarad, õppis naerma ja sulgus samal ajal üha rohkem endasse. Ta võis tundide kaupa istuda pingil ja omaette vahtida. Poliitikud ilmusid tema haiglasesse mõttemaailma 1984. aastal.
„Nad tahavad meid kõiki mürgitada, kas te ei märka mürgipilvi,“ pöördus ta oma tuttavate poole. Samal ajal hakkas Streidel riputama kõikjale endakirjutatud plakateid, kutsudes üles demonstratsioonidele „Bonni valitsuse inimeste tapmise vabrikute“ vastu! Adeleid Streideli vaimuhaigus aina süvenes. 1986. aasta jaanuaris pani ta põlema ühe trükikoja garaaži, kuna oli veendunud, et hoone all on salakäigud, kuhu inimesed kaovad.
27. jaanuaril 1986 saatis kohalik ringkonnakohus naise psühhiaatriahaiglasse. Mitu kuud kestnud ravi ei jäänud tulemusteta. Streidelil lubati koju tagasi pöörduda ning ta võis jälle tööle minna. Mittestatsionaarne ravi aga jätkus. Sama aasta juulis pandi diagnoos: paranoidne skisofreenia.
Aasta hiljem otsustati haige hooldamine lõpetada. 1989. aasta algul leidis raviarst, et haige on juba paranenud ja võib loobuda ka medikamentide. kasutamisest.
3. juunil 1989 suri Streideli ema. See sündmus paiskas naise psüühika segamini, uuesti vallandusid haiglased kujutlused ja sundmõtted. Streideli fantaasia muutub üha haiglasemaks kõigile lisaks jälitavad teda vägistamishimulised mehed. Neitsilikkuse märgiks hakkab Adeleid kandma valget kleiti. Aja jooksul muutub ta transiitreisijaks reaalses maailmas. 9. detsembril 1989 püüab ta endalt tablettidega elu võtta. Isa satub peale, pärib põhjust.

Oskar Lafontaine pärast atentaati.

„Ma tahtsin ainult ema juurde,“ vastab Adeleid. Nüüd haarab teda uus maania, ta küürib ja puhastab hoolega kogu maja, miski pole küllalt puhas. Kõigest hoolimata on ta võimeline haiglas edasi töötama. Dr. Assmann hindab Streidelit kõrgelt ja loodab, et viimane jääb tööle ka pärast prooviaega. Arst ei tea midagi Streideli minevikust ega eraelust, lihtsameelne dr. Assmann maandub pilvedest alles pärast atentaati, kui ta saab teada, et tema tubli töötaja oli skisofreenik.
17. jaanuaril saatis Adeleide õde Irene Niehues tervishoiuametile avalduse, milles palus määrata end õe hooldajaks kuna tolle vaimuhaigus oli hakanud jällegi süvenema. Asjaajamine aga venis. Alles 24. aprillil saatis dr. Rita Fuchs ringkonnakohtule esildise psühhiaatriliseks ekspertiisiks. Streideli õde sai kutse kätte 25. aprillil. Liiga hilja! Nimetatud päeva hommikul märkasid kolleegid, et Streidel on eriti rahutu. Keskpäeval, pärast töö lõppu, ehtis naine end nagu altari ette minev pruut. Valge seelik, valge pluus, tulipunaseks võõbatud suu. Juba mitu nädalat varem, ostis Streidel endale laia terava lihalõikamisnoa. Puhuks kui see oleks murdunud, oli tal veel teine väiksem nuga tagavaraks…
Atentaadijärgsel päeval andis Adeleid Streidel politseis tunnistusi: „Ma olen arvamusel, et poliitikuid võib niisamuti tappa, kui nemad elanikke tapavad… Mul ei olnud mingit kaastunnet, mul on väga kahju, ühest saksa poliitikust pole mul kahju.“
Ning lisas: „Ma tahtsin anda signaali, inimestevabrikute ja maa-aluste operatsioonisaalide vastu, kus inimesi kehaliselt ja vaimselt ümber vormitakse. Selles on süüdi poliitika. Sellepärast tahtsin ma ühte poliitikut tappa. Oma tegu ma ei kahetse.“ Ühel järgneval ülekuulamisel ütles Streidel, et talle oli ilmutanud Jeesus… Tõsi, algul oli tal kavatsus tappa Johannes Rau, kuid viimasel momendil mõtles ümber, kuna Lafontaine tundus talle „poliitiliselt väärtuslikumana“.
Polnud kahtlust, et psühhiaatriline ekspertiis kuulutas Streideli süüdimatuks ja ta lõpetab oma elupäevad kusagil vaimuhaiglas.

Alfred Herrhauseni Mercedes pärast pommiplahvatust.

Praegusaja tipp-poliitikute ihukaitsjate töö on raske ja pingeline. Sajaprotsendilist garantiid, ei ole. Nii lasti 30. novembril 1989 koos oma soomustatud Mercedesega õhku Saksa panga juhataja Alfred Herrhausen, keda peeti Saksa Liitvabariigi kõige paremini kaitstud meheks. Vaenlastega võib veel toime tulla, kuid vaimuhaigete eest ei ole keegi kaitstud ja pole võimalik ette näha, millal jälle üks püstoli või pommiga hull kusagil välja ilmub. Viimase paarikümne aasta jooksul Saksamaa LV-s toimepandud atentaadid poliitikutele tuleb panna fanaatiliste terroristide arvele.
Sama tuleb öelda ka presidenditapjate kohta USA-s. Atentaadikatse on tehtud 11 presidendile ja presidendikandidaadile – tapeti viis. Pea eranditult püüdsid tapjad anda oma teole poliitilist värvingut. Erandiks oli vaimuhaige John W. Hincley, kes 1981. aasta märtsis tulistas Ronald Reaganit, püüdes selle teoga, imponeerida filminäitlejale Jody Fosterile. Hinckley tunnistati süüdimatuks ja lasti vabaks. Ajalehed kommenteerisid otsust nii: „Hullumeelsuse triumf“. Keegi pole kokku arvanud, kui palju on olnud revolutsionääride pommipanijate, riigipöörajate ja fanaatiliste „uue elu“ eest võitlejate hulgas psüühiliselt ebanormaalseid inimesi. Nendest märksa ohtlikumad on aga poliitikud ja rahvajuhid, kes oma psühhopaatilise loomuse või diagnoosimata jäänud vaimuhaiguse tõttu on tervetele maadele ja rahvastele tekitanud tohutult kahju. Kuid see on juba teine teema.

©Peter Hagen

0

Your Cart