1930. aastate tolmutormid USA-s

Üks Texase koolipoiss elas 1930. aastatel läbi unustamatu silmapilgu: naine, kes oli kindel, et viimnepäev on saabunud, põlvitas tänaval ja palus valju häälega: „Armas Jumal, anna neile veel üks võimalus.”
Tohutud tolmutormid, mis tabasid keskläänt 1930. aastate keskel, tekitasid ränka kahju maailma ühele suurimale teraviljakasvatuspiirkonnale ja põhjustasid suurt viletsust talunikele. 1930. aastate põuad said tabava nimetuse dust bowl, mida võiks tõlkida „tolmuvaagen, tolmukauss”.

19. sajandi alguses nimetati Põhja-Ameerika keskosas asuvat Suurtasandikku ning Oklahoma, Arkansase ja Texase osariiki suureks Ameerika kõrbeks, kus vihmasadu oli haruldane.
Esimesed asukad nendes osariikides olid karjakasvatajad. Kui 1862. aastal anti välja asundustalude seadus, mille alusel jagati tasuta 65 ha maad neile, kes viie aasta jooksul asundustalu rajasid, suundusid neile aladele farmerid, kes hakkasid kündma rohumaid ja külvama nisu ning otra. 20. sajandi alguseks oli elanike arv kasvanud kümnekordseks. Kui vihm niisutas maad piisavalt, olid ka saagid rikkalikud. Pole siis ime, et 1920. aastatel hakati seda piirkonda kutsuma Ameerika viljasalveks.
Ettevõtlikud põlluharijad lõikasid maha võsa ja langetasid puud, et oleks hõlpsam suuri põlde harida. Sel viisil eemaldati algne taimestik, mis suutis vahetpidamata puhuvatest tuultest hoolimata kuiva ja liivast pinnast koos hoida.
Järgmisel aastakümnel saabusid kuumalained ja põuad. Termomeetrid näitasid 49 °C varjus ja hävinud saagi tõttu jäi viljakasvatajatel saamata sadu miljoneid dollareid. Tugevad tuuled paiskasid õhku kuiva kaitsmata mulda, tekitades tohutuid tolmutorme, mis halvasid kogu ühiskondliku elu. Kauplused ja koolid suleti, liiklus peatus ja isegi hingamine muutus raskeks.
Aastatel 1933–35 muutusid kohutavad mustad tolmupilved elu lahutamatuks koostisosaks. Tugev torm võis keerutada õhku kuni 8 km ulatuses pinnast, muutes päeva pimedaks kui öö. Paljud pidasid seda jumala vihaks.

1935. aasta märtsis kestis torm vahetpidamata 27 ööpäeva, teed kadusid, majad olid räästani mulla ja liiva alla maetud, nii et katused varisesid sisse. Tolmupilved kandusid Uus-Inglismaani, kus nad põhjustasid halli lumetuisku.
Kõige rohkem kannatasid Põhja- ja Lõuna-Dakota, Nebraska, Kansase, Oklahoma, Minnesota, Iowa, Missouri, Montana, Wyomingi, Colorado, Texase ja New Mexico osariik. Jõed kuivasid, kariloomad hukkusid tuhandete kaupa, endised nisu- ja maisipõllud muutusid kõledaks kõrbeks. 1934. aasta augustis tegi „Newsweek at Home” farmerite olukorrast üsna troostitu kokkuvõtte: „Missouris ei loonud 80–90% teraviljast üldse pead, Kansases hävis 75–90%  saagist, Nebraskas sai ühe nädala jooksul kahjustada 10–15% külvist ja Oklahomas, Lõuna-Dakotas ja Arkansases hävis saak peaaegu täielikult.”
Inimesed ei saanud teha muud, kui vaid jälgida oma elatusallikate hävimist. Ikka ja jälle jutustati lugu farmerist, kes läks lähimasse linna, et saada pangast laenu. Pangajuhataja selgitas, et peab tulema talu vaatama, enne kui otsustab laenu andmise. Nähes äkki tihedat paksu pilve liginemas, ütles talunik: „Ärge muretsege, sealt see lähenebki.”
Lõpuks jõudis tuultest kantud tolm Ühendriikide pealinna Washingtoni, kus kongressiliikmed ja põllumajandusministeeriumi bürokraadid hakkasid diskuteerima, kuidas põua vastu võidelda ja mida teha selleks, et kesklääs ei muutuks Sahara-taoliseks kõrbeks.
1934. aasta suvel töötati välja meetmed, mis pidid tolmutormidele lõpu tegema. Selle plaani järgi kavatseti istutada mitu tuhat miili puudest ja põõsastest koosnevaid rohelisi kaitsevööndeid, mis pidid kuumi tuuli kinni pidama ning takistama maapinna erosiooni. American Tree Association (Ameerika Puuühing) kutsus üles rajama sada 2000 km pikkust kaitsevööndit, mis ulatuksid Kanadast Texaseni. Spetsialistid hoiatasid, et kui tuuli maapinnal miski ei pidurda, siis muutub viljakas kesklääs „suureks Ameerika Saharaks”.
Need olid ränga depressiooni aastad, mil kogu riik kannatas tugevasti ja abi oli väga piiratud. Paljudel peredel ei jäänud muud üle, kui pakkida kogu kraam, jätta talud tuulte meelevalda ja kolida Californiasse, et teenida elatist päevatöölisena. John Steinbeck on seda värvikalt kujutanud oma romaanis „Vihakobarad”. Ligi 70 000 põgenikku lahkus tolmutormidest laastatud osariikidest. Nii mõnessegi piirkonda jäi paigale vaid 40% endisest elanikkonnast ja kaheksa peret kümnest lootsid veel ainult vaesteabile. Riigi keskosa suuri viljakaid alasid majandati, ilma et oleks vähimatki tähelepanu pööratud ökoloogilise tasakaalu rikkumisega kaasnevatele ohtudele. Selline lühinägelikkus maksis kurjalt kätte. 1936. aastal korraldas USA Kongress tolmutormide põhjuste väljauurimise, et võtta kasutusele efektiivsed meetmed, et tulevikus taolisi katastroofe vältida. Põllumajanduse asjatundjate arvates oli tolmutormide puhkemise peamiseks põhjuseks Suurtasandiku liigne ülesharimine, vähemalt pool sellest oleks tulnud jätta rohumaaks.

Ilmastik normaliseerus alles 1941. aastaks ning endises põuapiirkonnas hakkas jälle vihma sadama. Inimesed pöördusid regiooni tagasi, et hakata maad harima. Mälestus kohutavatest tolmutormidest vajus ajapikku unustusehõlma. Kas mitte liiga vara?
Paljud kasuahned farmerid hakkasid taas puid ja põõsaid maha võtma, et põllumaad suurendada.
Mälestused 1930. aastate hirmuäratavast „tolmuvaagnast” elustusid USA-s taas aastatel 1976/77, kui keskosariike tabas jälle pikaleveninud põud. Veehoidlad kuivasid, vili ikaldus ja farmerid läksid pankrotti. Vaikse ookeani äärses riigi loodeosas, kus talv ei olnud toonud oodatud lund, mis oleks täitnud jõgesid ja järvi, tekkis hüdroelektrijaamade sulgemise oht. California majandus oli krahhi äärel, sest vili, mille kasv sõltus pidevast niisutamisest, kõrbes veepuuduse tõttu ning farmerid müüsid kogu oma vara ja kolisid ära. Kahjud ulatusid miljardi dollarini. Ka keskosariikides kannatasid farmerid tohutuid kahjusid. Kariloomade sööta oli napilt ning selle hind tõusis nii kõrgele, et karjakasvatajad olid sunnitud loomi tuhandete kaupa tapma või võileivahinna eest müüma. Üheteistkümne põuast haaratud osariigi kubernerid moodustasid operatiivgrupi, et koordineerida päästetöid. Kahjuks tuli häda kõige ebasobivamal ajal, sest valitsus võitles juba niigi Teise maailmasõja põhjustatud majandusraskustega, mistõttu oli hiljuti kärbitud mitmeid föderaalabi projekte vee toomiseks põuastesse piirkondadesse.
Põud saabus uuesti 1988. aastal. Seekord kuulutati katastroofipiirkonnaks kesk- ja lõunaosariigid. Montanas, Põhja-Dakotas, Tennessees, Georgias ja Põhja-Carolinas tuli vähem kui neljandik tavalisest sademetehulgast, mille tagajärjel kuivasid jõed ning karjamaad muutusid viljatuteks lagendikeks. Miljonitel aakritel põllumaadel pühkisid tolmutormid minema pealmise mullakihi ning Mississippis langes veetase nii madalale, et kohati polnud jõgi enam laevatatav.
Analoogiline situatsioon kordus 1996. aasta kevadel. Sellest hoolimata olid paljud farmerid kindlad, et 1930. aastate „tolmuvaagen” ei kordu enam kunagi. Üks Oklahoma elanik väitis enesekindlalt: „Meie põlluharimismeetodid on nii täiuslikud kui üldse võimalik.”
Ameeriklaste enesekindlus äriasjades on muidugi hea omadus, kuid mis puudutab põldude harimisviise, siis peaksid nad alati olema väga tähelepanelikud ning arvestama konkreetse paikkonna ökoloogilise situatsiooniga. Neid teadmisi tuleb anda edasi põlvest põlve, et 1930. aastate õppetund ei ununeks.

©Peter Hagen