10 ohtlikku nakkushaigust

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni majandus- ja sotsiaalnõukogu 1946. aastal otsuse kohaselt asutati Genfis Ülemaailmne Tervishoiu Organisatsioon (ÜTO). Ametlikult alustas see tegevust 7. aprillil 1948, kui vajalik arv ÜRO liikmeid (26) olid ÜTO põhikirja ratifitseerinud. Seda päeva tähistatakse maailmas tervisepäevana.

ÜTO eesmärgiks on „saavutada kõigi rahvaste võimalikult kõrgem tervise tase“. Organisatsioon kogub ja avaldab statistilisi andmeid tervishoiust, sündimusestja suremusest kogu maailmas ning selle üksikutes osades, aitab oma liikmesriikidel võidelda eriti ohtlike haiguste vastu, korraldab arstide teadmistetäiendamist jms.
Inglise, vene, hispaania, prantsuse ja portugali keeles välja antav ÜTO ajakiri „MaailmaTervis“ avaldas ülevaate võitlusest mitme ohtliku haiguse vastu kogu maailmas. Nimetatule tuginedes anname lühendatult kokkuvõtte ohtlikumate haiguste esinemisest.

Gripp
on tuntumaid ja levinumaid viiruslikke nakkushaigusi. Mõned viirused, sealhulgas gripitekitajate viiruste hulgast vorm A₂, on üsnagi muutliku loomuga. Gripipuhangu tekkimisel eraldavad üks või mitu levikukolde piirkonnas asuvat laboratooriumi parajasti haigust esile kutsuva viirusetüve proovid ja saadavad need rahvusvahelisse keskusse. Seal võrreldakse saabunud proove varem kogutud näidiste kollektsiooniga ja tehakse kindlaks, milliste omadustega tüvede gruppi saabunud näidis kuulub. Kui tuleb tegemist uute omadustega tüvega, saadetakse sellest proovid kõigisse rahvuslikesse laboratooriumidesse vaktsiini valmistamiseks. Nii on igal laboratooriumil võimalik juba paar nädalat pärast epideemia puhkemist välja lasta just seda maad ohustava gripiviiruse tüve vastast vaktsiini.
Seniste uurimistööde põhjal selgitati, et grippi ja nohu tekitavaid viirusetüvesid leidub umbes 80. See raskendab universaalse, igal juhul tõhusalt mõjuva vaktsiini tootmist.

Koolera,
kiiresti ja ägedalt kulgev ning leviv nakkushaigus, on ajaloo kestel sageli hirmul hoidnud kogu nn. Vana maailma (Aasia + Euroopa + Aafrika). Haigusidud, sattudes saastunud joogi või söögiga inimese seedetrakti, põhjustavad nakatanul juba esimestel tundidel ägeda kõhulahtisuse ja alatemperatuuri, jõuetuse ning loiduse. Edasise 2–7 päeva jooksul järgneb kusepeetus ning surmatoov kollaps; mõnel juhul sureb haigestunu paari tunni jooksul. Suremus ravi puudumisel on 20–60%, lastel ja raukadel kuni 90%. Ravimite õigeaegse manustamise puhul on suremus koolerasse tänapäeval siiski vaid 1–3%.
Epideemialained saavad tihti alguse Gangese oru piirkonnast ja levivad kiiresti mööda maailma. Ka Eestisse (eriti 19.sajandil) jõudis mõnigi epideemialaine. Saksa arst Robert Koch (avastas 1882. aastal tuberkuloositekitaja – nn. Kochi kepikese) sõitis 1883. aastal Egiptusse seal puhkenud kooleraepideemia vastu võitlema ja avastas Aleksandrias kooleravibriooni.
Kooleralaine sissetungist ohustatud maades organiseerib ÜТО karantiinieeskirjade rakendamist ja elanikkonna vaktsineerimist. Kahjuks kestab vaktsiini mõju vaid 6 kuud. Pealegi jääb koolerat põdenud perekondade liikmeist umbes üks kolmandik pisikukandjaiks kuni kolmeks aastaks, mistõttu epideemia võib selle aja jooksul taas puhkeda. Profülaktika seisneb peamiselt toitlushügieenis ja vee kvaliteedi kontrollimises ning tagamises.

Malaaria
ehk halltõbi on eosloomade (Sporozoa) klassi kuuluva vereparasiidi plasmoodiumi tekitatud perioodiliselt taastuva palavikuga haigus. Haigustekitajat kannab edasi ja on selle arenemise üheks vältimatuks lüliks hallsääsk (Anopheles). Seetõttu esineb malaariat just hallsääse eluks sobivates asustatud maakohtades, kus leidub seisvaid madalaid veekogusid, soid ja on vajalik temperatuur. Rahvapärimuste järgi haigestuti halltõppe varematel aegadel ka Eestis. Kogu maailmas on nüüdseks 76% malaaria võimalike esinemispiirkondade elanikest tõveohust praktiliselt vabastatud. Näiteks Bulgaarias registreeriti veel aastail 1946–1955 üle 400 000 malaariajuhu, 1965. aastal aga jõuti selle haiguse likvideerimisega lõpule.
Malaariatõrje seisukohast rasketeks piirkondadeks loetakse praegu Iraani, Mehhikot ja Kesk-Ameerika riike (Salvadori, Nicaraguat, Guatemalat, Hondurast, Venetzuelat). Haigestunute ravimine on küllaltki keerukas, sest inimesele ohutuis annustes ravimid ei hävita veres plasmoodiumi tema arenemise kõikides faasides.

Tuberkuloosi
põeb maailmas 15… 20 miljonit inimest. Enamik neist (üle 80%) elab endistesasumaades. Euroopa riikides kulutatakse tuberkuloosi raviks keskmiselt 5 dollarit iga haige kohta, Aasia maades aga 100 korda vähem, kuigi tuberkuloosioht on seal kümme korda teravam kui Euroopas.
ÜTO eestvedamisel töötati välja spetsiaalne troopikamaades kasutamiseks kohandatud tuberkuloosivaktsiin (tuberkuliin), mis ka kuumas kliimas säilib pikka aega. Lihtsustatud vähekulukas üheastmeline vaktsineerimine ei nõua kvalifitseeritud meditsiinitöötajaid ja kiirendab iga lapse immuniseerimist.
Euroopas ulatuslikult rakendatud sanatoorne ravi läheb maksma kuni 5000 dollarit haige kohta. Arenevatele maadele pole säärased kulutused jõukohased. ÜTO soovitab neile küllalt tõhusat (90% juhtudel haiged paranevad) ja 500 korda odavamat raviviisi, mida saab rakendada koduste või isegi tööl käivate haigete juures.

Treponematoosid
Troopikamaade üheks nuhtluseks peetakse framböösiat ehk vabarntõbe (saksa k. Himbeerkrankheit), mida tekitab spiroheet Treponemapertenue. See nakkushaigus ründab eriti lapsi ja kandub edasi kokkupuute teel. Haiguse nimetus pärineb tema iseloomulikust tunnusest – vaarikaid meenutavate sõlmekeste tekkimisest haige nahale. Tõbi avaldub kolmes järgus – esimene kohe pärast nakatumist, teine 6… 12 kuud ja kolmas aastaid hiljem. Inimese nahale tekivad villid ja haavandid ning liigeseid ja luid tabab väärareng. Teadlaste ja arstide ühiste jõupingutustega suudeti inimkehamoonutavat haigust tugevasti kahandada, eelkõige tänu penitsilliiniravile.
Maades, kus framböösia sel teel praktiliselt likvideeriti, märgati peagi teise nakkushaiguse, peamiselt suguhaigusena tuntud süüfilise ulatuslikku levikut. Seda haigust tekitab spiroheet Treponema pallidum (Spirochaeta pallida), mis, nagu nimetusestki näha, on framböösia tekitajale kaunis lähedane. Selgus tähelepanuväärne tõik: framböösiahaige ei nakatu süüfilisse ja vastupidi. See sunnib arstemõlema haiguse vastu peetavat võitlust kooskõlastama.

Kollapalavikku
ja mitmeid teisi viirushaigusi (hemorraagilist palavikku, Denge palavikku, tšikungunjat) kannab edasi sääsk Aedes degypti. ÜТО ülevaates nimetatakse teda kõige „kodunenumaks“ sääskede hulgas. Ta areneb troopikas eriti vihmaperioodidel, aga ka muul ajal igasuguses seisvas veehulgakeses – katmata jooginõus, äravisatud tühja konservikarpi, isegi vanasse autokummi kogunenud vihmavees. Eriti rohkesti siginevad need sääsed korrastamata asulates, suurlinna agulites jm. Kõige tõhusamini saabki selle sääse vastu võidelda asulate heakorrastamisega ja veevärgi sisseseadmisega. Insektitsiidid osutuvad mõnelgi juhul nende vastu võimetuks.
Kollapalavikku haigestuvad elanikud Aafrikas ja Ameerikas Kariibi mere piirkonnas. Hemorraagiline palavik on Kagu-Aasia maade haigus, mis ründab sageli 5–7-aastasi lapsi, tekitades mao- ja soolteverejookse, šokiseisundit ja krampe ning lõpeb 10% juhtudel surmaga. Haiguspuhangud korduvad umbes 4 aasta järel. Esmakordselt diagnoositi seda haigust 1954. aastal Manilas (Filipiinidel). Uuesti puhkes ta 1958. aastal Bangkokis. Alles 1963/64. aastal, kui see haigus levis Indias üldepideemia na, suutsid arstid tema loomule ja tekkepõhjustele jälile jõuda. Denge palavik tekitab suuri valusid liigestes ja lihastes. Ägedad epideemilised puhangud ei too siiski kaasa palju surmajuhtumeid.
Nimetatud viirushaigused esinevad sageli erinevais tegevusastmeis. Vaktsiine nende vastu pole seni suudetud luua.

Poliomüeliit
ehk lastehalvatustõbi on samuti viirusepideemia, mis ka meie mail aeg-ajalt pead tõstis. ÜТО andmed reast Euroopa riikidest ja Põhja-Ameerikast näitavad, et neis maades haigestus poliomüeliiti aastatel 1951–1955 keskmiselt 52 000 inimest aastas. Pärast seda, kui ameerika arstiteadlane Sabin 1959. aastal töötas välja massiliseks kasutamiseks sobiva vaktsiini, langes neissamades maades haigusjuhtude arv 240-le aastas.
Kogu maailmas on dr. Sabini vaktsiiniga siiani immuniseeritud 350 miljonit inimest. Kuid suuremas osas maailma maades, eriti troopikapiirkondades, näitab statistika lastehalvatuse leviku suurenemist. Enamasti (70%) haigestuvad lapsed alla 4 aasta vanuses. Vaktsineerimise mõju on seal olnud nõrgem ja ebakindlam. Seepärast püüavad teadlased vaktsiini tõhustada.

Bilhartsioos
ehk šistosomoos, vereimiusstõbi, esineb mitmetes Aafrika maades (Araabia ÜV-s, Tansaanias, Nigeerias, Senegalis jm.), kus kahjustab nooremaid lapsi (kohati on kuni pooled õpilastest haiged). Haigustekitajaks on keeruka arenemiskäigu ja omapärase kehaehitusega siseparasiit, kes harilikult elutseb inimese suurtes veenides ja kahjustab kuse-suguelundeid, mõni vorm (Ida-Aasias) ka maksa.
ÜТО algatusel ette võetud sammud Araabia ÜV-s näitavad, et haigust saab täielikult ja eriliste kuludeta likvideerida parasiidi vaheperemeheks olevate veetigude hävitamisega. Pärast veekogude tervistamist pole AÜV-s registreeritud ühtki uuteelkooliealiste laste haigusjuhtu.

Trahhoom
ehksilmamarjad, täpsema nimetusega krooniline nakkuseline silma sidekesta põletik. Alles pool sajandit tagasi õnnestus teadlastel trahhoomi tekitajat laboratooriumis paljundada. See avas tee ka vastava vaktsiini väljatöötamisele. Vaktsiin annab aga immuunsuse ainult väga lühikeseks ajaks.
Trahhoom võib tabada ka suguelundeid. 50 aasta eest Londonis ja Kopenhaagenis tekkinud sporaadilised haiguspuhangud tekkisidki nähtavasti tõve edasiandmisest sugulisel läbikäimisel.
Silmamarjadest teab meie lugeja vahest üksnes minevikuainelise ilukirjanduse vihjete põhjal. Maailma ulatuses esineb seda haigust siiski muret tekitava sagedusega. Laugude sisepinda ja sellega kokku puutuvat silmamuna välispinda katval silmaside kestal tekivad trahhoomi puhul sõmerjad nääpsukesed („marjad“), hiljem aga haavandid ja lauge moonutavad armid. Kandub põletik üle silma sarvkestale, muutub see häguseks ja haige kaotab nägemise.
Tänapäeval ravitakse seda haigust antibiootikumidega, kuid nende mõju osutub mõnel juhul nõrgaks. Maailmas on praegu umbes 400 miljonit trahhoomihaiget ja see arv näitab tõusutendentsi, nähtavasti „tänu“ täiendatud statistikale – registreeritakse haigestumisi varem statistikahaardest väljajäänud elanike kontingentidel.

Leeprat
ehk pidalitõbe tunneme tänapäeval peamiselt August Mälgu ja Aadu Hindi romaanide kaudu. Eestis oli 1930-ndate aastate paiku umbes 200 leeprahaiget, keda raviti ja peeti isoleerituna kinnistes raviasutustes – leprosooriumides. Tänapäeva arstiteadus ei pea haigestunute ranget isolatsiooni üldiselt vajalikuks, väljaarvatud mõned nn. lahtised juhud.
Tõbi lööb välja aastaid pärast nakkust nahale tekkivate tundetute laigukestena, mis pikkamööda arenevad köbrukesteks. Hiljem kahjustuvad närvid, jäsemed moonduvad ning kärbuvad.
Tuberkuloosi tekitajale lähedase Mycobacterium leprae avastas norra arst G. А. H. Hansen (1842–1912). Siiani pole õnnestunud seda pisikut kultiveerida ega katseloomi temaga nakatada, mis raskendab leepravastase vaktsiini väljatöötamist. Ka pole veel leitud küllalt tõhusaid ravimeid ja ravi ise kestab väga kaua.
Maailmas (peamiselt Aasias, Lõuna- Ameerikas, Aafrikas) on praegu umbes 10 miljonit pidalitõbist, neist 4 miljonit kehaliste vigastustega. 37 riigis ravitakse umbes 1,7 miljonit haiget; neist paranes näiteks 1964. aastal 10%.

Tunnuspildil: Malaaria levitaja Amopheles mosquito

NB! Loe ka:
1918.–1920. aasta gripiepideemia
Must surm – katku ajaloost