Yosemite’i rahvuspark Californias (2017, galerii)

5 minutit lugemist

The Incomparable Valley (Võrratu org) – nii kutsutakse Yosemite’i orgu Californias. Ta võistleb Colorado kanjonoruga maastiku ilu ja geoloogilise tähtsuse poolest ning ületab teda isegi pisut külastajate arvukuselt. Ent geoloogilised vaatamisväärsused on siin hoopis teistsugused.

Yosemite’i rahvuspark, millest org moodustab väga väikese osa, on Ameerika suurlinnadele lähedamal kui ükski teine suur looduskaitseala. San Francisconi jääb küll veel 340 km, aga lähimad suured lennuväljad on Fresno (150 km) ja Merced, mõlemad viljakas, puuviljast ja veinist rikkas California orus. San Francisco seevastu asub läänepoolsetes Ranniku-Kordiljeerides, Yosemite aga ida pool kulgevates kõrgetes Sierra Nevada mägedes. Nende kõrgeim tipp Mt. Whitney on USA kõrgeim mägi (4418 m),

kui kõrvale jätta Alaska. Sierra Nevada läänenõlv on lauge ja rikkalikult metsastunud, sest siiani ulatuvad veel sademeid toovad läänetuuled Vaikselt ookeanilt. Need tingivad ka paksu talvise lumikatte ja üksikute orvandiliustike esinemise Sierra Nevadas, mille nimi hispaania keelest tõlgituna ongi Lumised mäed. Järsk idanõlv on palju kuivem ja läheb üle osalt kõrbeliseks Suureks nõoks.

« 1 kohta 2 »

Tänapäeval külastab Yosemite’i orgu peaaegu 2,5 milj. inimest aastas, tundub aga, et esimene valge nägi orgu alles 1833. aastal. Asustasid ju valged Ameerika lääneosa, Metsiku Lääne, võrdlemisi hilja. Tegelikult avastati org koguni 1852. aastal, mil siia jõudis üks indiaanlaste vastu võidelnud ameeriklaste pataljon. Tollal tähistati Yosemite’i nimega ka orgu, milles voolab Mercedi jõgi. See lõunapoolsete mivoki-indiaanlaste keelne nimi tähendab eesti keeles grislit (üks karuliik). Sõdureid hämmastasid oru võimsad järsud nõlvad ja suurejoonelised joad, samuti hiiglasuured sekvoiad (mammutipuud). Juba noil aastail rakendati oru kaitseks mõningaid abinõusid. Uks väljapaistvamaid looduskaitse ideede propageerijaid oli Horace Greely, ajalehe „New York Tribune“ asutaja. Juba aastal 1864 kirjutas president Abraham Lincoln alla kaitsemäärusele. See oli ajalooline sündmus, sest esmakordselt kogu maailmas kuulutati terve suur piirkond looduskaitsealaks. 1890. aastal sai sellest rahvuspark.

Yosemite’i rahvuspargi ulatus on 50×70 km2, seega hõlmab ta peaaegu 3000 km2 (rohkem kui Luksemburgi territoorium). Tema koosseisu kuuluvad nii suhteliselt madalad rahuliku reljeefiga alad roheliste aasade ja ojadega kui ka liustikega kaetud kõrgmäestik. Risti läbi pargi kulgeb autotee. Mõned teised teed viivad Yosemite’i orgu ja Glacier Pointi imepärasesse vaatluspunkti rohkem kui 2150 m kõrgusel. Suurem osa rahvuspargist on läbitav ainult jalgsi või hobusel. Et ameeriklased eelistavad reisida autoga, tähendab see loomulikult peaaegu kogu võimsa külalistevoolu kontsentreerumist Yosemite’i orgu. Hulk kämpinguid mägede keskel näitavad siiski, et on ka tõelisi rändureid. Yosemite’i orus, 1200 m kõrgusel merepinnast, asub rahvuspargi turismikeskus – peaaegu terve väike küla. Talvel on siin rikkalikult lund ja seepärast ka rohkesti suusatajaid. Suvi on kuiv, juunist septembrini peaaegu ei sajagi, nii et jugasid on kõige parem imetleda kevadel, mais–juunis.

Geoloogi ahvatlevad oru äärmiselt mitmekesised iseärasused: kivimid, mäestiku jääaegne arengulugu, tema joad, mammutipuud.

Yosemite’i oru territoorium koosneb peamiselt graniidist, mis on osa suurest Sierra Nevada batoliidist. Kihid, mis seda sügavuses tardunud

kivimit esialgu katsid, on suuremalt jaolt juba ammu ära kulutatud. Siinne graniit on hele kivim, mis järskudele kaljuseintele vaatamata annab ümbrusele sõbraliku ilme. Ta on palju noorem Kesk-Euroopa karboniaegsest graniidist. Kaaliumi-argooni meetodiga on ta vanuseks saadud 80–90 miljonit aastat, mis näitab graniidi kuulumist hiliskriidi ladestikku. Sel ajal toimus Ameerika Kordiljeeride tugev kurrutamine. Sellele kurdmäestikule on iseloomulikud arvukad, paiguti hiiglaslikud graniidi- massiivid. Sierra Nevada kerkimine nüüdisaegsele kõrgusele on toimunud peamiselt hilises tertsiaaris.

Silmatorkavalt sageli moodustab graniit järsult kerkivaid piklikke või ümaraid kupleid (ingl. k. dome). Murenemis- ja kulutusprotsesside käigu määrab siin kestakujuline lõhelisus, mistõttu kivim meenutab sibulat läbilõikes. Majesteetlikult kerkib rohkem kui 900 m kõrgusele oru kohale El Capitan. Tugevasti on välja kujunenud ka vertikaalne lõhelisus. Lugematud püstised praod, mis tekivad järk-järgult murenemise tagajärjel, läbistavad graniiti. Nii on tekkinud näiteks omapärase poolkeraja Half Dome’i järsk sein.

Tänu püstlõhedele on tekkinud järsakud ka Yosemite’i oru ülemjooksul. Need kujunesid juba süvakivimi (graniidi) tardumisel, ent nende modelleerimises on olulisel määral osalenud hoopis teistsugune geoloogiline tegur – liustikujää. Tänapäeval asub igilume piir Sierra Nevadas üle 4000 m kõrgusel, kvaternaari jääaegadel oli see aga Loode-Californias kõigest 2000 m kõrgusel. Seetõttu oli mäestik ulatuslikult liustikega kaetud ja üksikud liustikukeeled laskusid sügavale alla kuni Mercedi jõe oruni. See Yosemite’i liustik ongi välja hööveldanud oru nüüdisaegse U-kujulise ristlõike analoogiliselt sellega, mida paljud liustikud on teinud Alpides.

Liustike hääbumine leidis aset mitte rohkem kui 10 000 aastat tagasi. Veel praegu võib mõlemal pool maanteed ära tunda lamedaid, suurte rahnudega valle, mida jää otsamoreenidena on üles kuhjanud ja mis tähistavad kunagiste liustikukeelte kaugeimat edasitungi. On teada ka vanemate kvaternaarsete jäätumiste jälgi, mis pärinevad ajast 1–2 milj. aastat tagasi.

Sügavale uuristatud liustikuorgude eriliseks tunnuseks on nn. rippuvad külgorud. Lisajõed ei ole suutnud peaorus toimunud erosiooniga sammu pidada ja nii lõpevad nende orud sageli sadu meetreid peaorust kõrgemal. Seda tuleb tihti ette Alpides, aga ka Yosemite’i orus. On selge, et niiviisi võivad tekkida kõrged joad – lisajõed sööstavad alla peaoru järsust seinast.

Yosemite on kuulus oma väga kõrgete jugade poolest; mõned neist kuuluvad maailma kõrgeimate hulka. Graniitide vertikaalne lõhestatus soodustab siin eriti astangute kujunemist jõgede pikiprofiilis. Kahjuks on kõikidel nendel jugadel üks suur puudus: osa aastast on nad veeta, üksnes kevadel pärast lume sulamist võib neid imetleda nende täies ilus.

Kõrgeimad on Yosemite’i joad, mis koosnevad 430 m kõrgusest Ülemisest joast, 203 m kõrgusest jugadetrepist ning 96-meetrisest Alumisest joast. Yosemite’i jugade summaarne kõrgus on 730 m, mida suudab ületada üksnes Angeli juga Venetsueelas. Sentinel, Ribbon, Silverstrand, Bridalveil, Nevada, Cascade, Illilouette – kõik need joad kuuluvad Yosemite’i oru rohkem kui 100 m kõrguste jugade hulka.