Viis sekundit, mis vapustasid maailma

18 minutit lugemist

John Fitzgerald Kennedy oli noorim USA president, kes asus oma ametikohale 43-aastasena. Kennedy poliitiline karjäär kulges õnnetähe all. John Kennedy sündis 29. mail 1917 Brookline’is (Massachusettsi osariik) iiri päritolu katoliiklasest miljonäri perekonnas. 1940. aastal lõpetas Kennedy Harvardi ülikooli ning Teise maailmasõja ajal teenis torpeedokaatril. Tema isa Joseph Kennedy oli aastatel 1937–40 suursaadikuks Londonis ja ka poega Johni oli ta ette valmistanud poliitiku karjääriks. 1952. aastal sai John Kennedy senaatoriks. Inimestele imponeeris pikka kasvu, energilise, avala ja poisikeseliku silmnäoga armastusväärne katoliiklasest presidendikandidaat. Nad imetlesid tema ilusat naist Jacqueline’i ja nende armsaid lapsi.

Valijad teadsid, et Kennedyt oli Teise maailmasõja ajal autasustatud vapruse eest, kuid kõige rohkem plusspunkte kogus ta oma valimiseelse programmiga, milles ta lubas vähendada vaesust, võtta luubi alla rassiline diskrimineerimine ning vähendada pingeid suhetes N. liiduga. Hoolimata oma isiku sarmist, valiti John Kennedy presidendiks USA ajaloo minimaalseima häälteenamusega. Kennedy sai 34 221 355 valijahäält ehk 49,7 protsenti ja tema vastaskandidaat Richard Nixon 34 109 398 ehk 49,6 protsenti.

John F. Kennedy.

Paljud ameeriklased umbusaldasid Kennedy noorust, rikkust ja väheseid kogemusi välispoliitikas. Nii oli tal vaenlasi juba esimesest ametisoleku päevast ning nende hulk aja jooksul aina suurenes. Suurema osa Kennedy esitatud reformiprojekte – kõigile ameeriklastele kodanikuõiguste andmise, maksureformi, haridusele ja sotsiaalhooldusele antava föderaalabi suurendamise – lükkas konservatiivse hoiakuga Kongress tagasi. Finantstuusadele ei meeldinud tema majandusreformid, teised jällegi olid vastu presidendi katsetele parandada neegrite olukorda. Neegriliikumise eestvedajad omakorda leidsid, et Kennedy kavandatud abinõud on ebapiisavad. Kennedy süüks aeti ka Kuuba emigrantide nurjunud, eelmise administratsiooni kavandatud invasioon Kuubasse 1961. aastal. 1962. aastal nõudis president Nõukogude Liidult, et see viiks Kuubalt ära oma raketid. Tekkis maailmasõja puhkemise oht. 1963. aastal lahendati kriis Kennedy ja Hruštšovi kokkuleppega, mis nägi ette kummagi riigi mõjusfääri respekteerimist.
Pärast seda, kui suhted Nõukogude Liiduga hakkasid normaliseeruma, nimetasid parempoolsed Kennedyt kommunistide sõbraks ja soosijaks.
Oma esimese ametis oldud aasta jooksul sai Kennedy 870 anonüümset ähvarduskirja. 170 mundris politseinikku valvasid Valge maja sissepääse, valgustasid läbi kõik postipakid ning hävitasid kingituseks saadetud kommikarbid neid lahti tegemata. Kümned julgeolekuagendid saatsid presidenti ihukaitsjatena tema ametireisidel. Jälgiti isegi roogade valmistamist.

Oli suur risk sõita läbi Dallase lahtises autos.

1963. aasta novembris olid ihukaitsjad raske ülesande ees: president tahtis reisida Texasesse. Selle osariigi Demokraatlik Partei oli jagunenud liberaalide, konservatiivide ja ultraparempoolsete gruppidesse. Kennedy uskus, et oma külaskäiguga suudab ta erimeelsusi tasandada ning kindlustada endale valijahääli, mida ta tungivalt vajas, et teda 1964. aastal tagasi valitaks. Kahepäevasel lennureisil kavatses Kennedy külastada Houstonit, Fort Worth’i, Dallast ja Austinit. See oli ohtlik reis, sest mõrvaähvardusi tuli vasakult ja paremalt. Ühe miljoni elanikuga Dallases, mis oli ekstreemsete liikumiste taimelavaks, suhtuti vaenulikult katoliiklusesse. Dallase meedia avaldas presidendivastaseid kirjutusi. Tollal pandi Dallases aasta jooksul toime rohkem tapmisi kui terves Suurbritannias ning tulirelva võis osta niisama lihtsalt kui võileiba. Kunagi oli FBI šeff öelnud: „Kui keegi võtab tõepoolest pähe presidenti tulistada, siis ma arvan, et me ei suuda teda takistada.” Kindlasti olid need sõnad meeles ka presidenti saatvatel ihukaitsjatel. Presidendi Dallase-reisi ajal tegid tema julgeoleku eest vastutavad ametnikud rea möödalaskmisi, kuid suurim viga oli see, et ajalehes „Times Herald” avaldati presidendi marsruut linnas.

Saatuslike laskudeni on jäänud mõned minutid…

Esimene päev San Antonios ja Houstonis möödus intsidentideta, õhtul lendasid Kennedyd Fort Worthi, kus nad ööbisid. Järgmiseks reisisihiks oli Dallas.
Kui president 22. novembri hommikul äratati, sadas väljas vihma. Kuna lend Fort Worthist Dallasesse kestis kõigest 13 minutit, võis suure tõenäosusega oletada, et ka seal sajab vihma. Sellisel juhul oleks presidendi lahtisele autole pandud peale pleksiklaasist katus. Pärast hommikusööki toimetas presidendi erilennuk Air Force One Kennedyd Dallasesse. Lennu ajal visandas Kennedy kõne, mille ta kavatses pidada Dallases lõunasöögi ajal. Teemadeks olid rahu, võrdõiguslikkus ja sotsiaalne õiglus. Samal ajal hakkas 24-aastane kooliõpikute lao tööline Lee Harvey Oswald tegema ettevalmistusi atentaadiks. Ta tõusis vara üles, pakkis oma lahtivõetud optilise sihikuga vintpüssi pruuni paberikotti ning läks pool kvartalit jala oma kolleegi Wesley Frazieri koju. Frazier sõidutas Oswaldi oma autoga kooliõpikute lao juurde.
Vihmasadu lakkas veel enne, kui nad kohale jõudsid. Oswald sõitis liftiga lao kuuendale korrusele ja peitis seal oma relva ära. Keskpäeva paiku, kui ametnikud läksid lõunale, jäid ülemised korrused inimtühjaks. Oswald kiirustas tagasi kuuendale korrusele ja tegi hoone kagupoolse nurga juures asuva akna alla pappkastidest snaiperipesa, kust presidendi lähenemine ja möödasõit olid oivaliselt jälgitavad. Ainult linna vanglast ja sellest hoonest oli nii hea vaade kolonni liikumisteele.

Fotol on näha salapärane naine pearätikuga ja suurte päikseprillidega. Temast on lähemalt juttu allpool.

Kui presidendi korteeži saabumise aeg hakkas kätte jõudma, kogunesid Oswaldi kolleegid viiendale korrusele. Otse nende peade kohal kuuendal korrusel pani Oswald oma püssi kokku ning laadis selle nelja padruniga.
Presidendi erilennuk Air Force One maandus Dallase lennuväljale kell 12.38. Lennujaamahoone katus kihas politseinikest, lennuväljal aga suruti tervitajad spetsiaalse barjääri taha. Julgeolekutöötajad hoidsid inimestel teraselt silma peal, kuigi enamik kohalolijaist lehvitas presidendile sõbralikult. Grupp kooliõpilasi hoidis käes plakatit tekstiga: „Me armastame Johni”. Teine grupp aga jällegi sisistas vihaselt, siin-seal võis näha ka loosungeid „Sa oled reetur!”
Kennedy sirutas kartmatult käe, tervitades barjääri taga tunglevaid inimesi, seejärel surusid ihukaitsjad ta autosse. Suur tumesinine lahtine Lincoln oli ilma pleksiklaasist katuseta, sest ilm oli taas päikeseliseks muutunud.
Kell 12.55 hakkas kolonn mootorratturitest eskordi saatel liikuma. Esimeses autos istusid politsei- ja julgeolekuagendid. Umbes viis autopikkust tagapool järgnes presidendi Lincoln. Eesistmel, autojuhi kõrval istus salateenistuse agent. Tema taga oleval kahel klappistmel oli aset võtnud Texase kuberner John B. Connally ja tema abikaasa Nellie. President Kennedy koos abikaasaga istus tagumisel istmel. Neli mootorratturit katsid autot külgedelt ja tagant. Lincolni järel sõitis salateenistuse limusiin ihukaitsjatega, kellest kaks seisid astmelaudadel. Kahe ja poole autopikkuse kaugusel järgnes lahtine limusiin asepresident Lyndon B. Johnsoni ja tema abikaasaga. Nende järel sõitis veel üks auto salateenistuse agentidega, järgnesid autod poliitikute, ajakirjanike ja fotograafidega.

Atentaadi üksikasjalik skeem.

Korteež sõitis lõuna suunas linna keskuse poole. Ihukaitsjate meelehärmiks laskis president kahel korral auto kinni pidada. Esimesel korral kätles ta lapsi, teisel korral gruppi nunnasid. Alguses oli tee ääres uudistajaid hõredalt, kuid nende read tihenesid, kui kolonn hakkas lähenema kesklinnale. Akendest lehvitasid naeratavad bürootöötajad, rahvahulk üritas ennast pressida sõiduteele ja Kennedy autojuht pidi tunduvalt kiirust vähendama. Üks järelsõitva auto astmelaual seisvatest agentidest hüppas korduvalt maha, et presidendi abikaasat oma kehaga varjata.
Kell 13.21 jõudis korteež Dallase linnavanglani ning pöördus paremale Main Streetile, mis oli ehitud lippude ja jõulukaunistustega. Kõikjal plaksutati. Ebasõbralikuks peetud Dallases võeti presidenti sellel reisil kõige südamlikumalt vastu.

Esimese kuuli trajektoor.

Main Streetilt sõitsid esimesed autod paremale Houston Streetile, seejärel vasakule Elm Streetile, enne kui nad pöördusid kaubanduskoja poole. Kui presidendi auto jõudis Houston Streetile, oli aplaus nii tugev, et Nellie Connally lausus: „Härra president, nüüd te küll ei või öelda, et Dallas teid ei armasta.” Kennedy vastas muiates: „Ei, seda ei saa öelda.” Sel hetkel möödus limusiin 17–18-kilomeetrise tunnikiirusega kooliõpikute laost. Kell oli 13.30. Äkki märkas presidendi autojuht, et ees raudteeviaduktil seisab rühm töölisi, kuigi julgeolekuagendid olid nõudnud, et seal kedagi ei oleks. Kuid tegelik hädaoht luuras hoopiski auto taga. Presidendi auto oli jõudnud juba Elm Streetile ning lähenes raudteeviaduktile.

Erinevad versioonid kuulide trajektooride kohta.

Hetkel, mil president tõstis käe, et vastata rahvahulga tervitustele, kõlas üksteise järel mitu lasku. Esimene, umbes 80 meetri kauguselt lastud 6,5-mm kuul tabas Kennedyt kuklasse, muljus paremat kopsu, tungis läbi hingetoru ning kõri kaudu väljudes rebis katki lipsusõlme. Oma lendu jätkates läbistas kuul kuberner Connally selja, rinnakorvi, parema käerandme ja vasaku puusa.
Connally ei saanud esimese ehmatusega üldse aru, mis oli juhtunud. Kennedy haaras kõrist ning kähises. Hetk hiljem tabas teine kuul teda pähe ning rebis koljust tüki välja – autosse pritsis verd ning sinakasrohelist ajumassi.

Teise kuuli trajektoor.

Jacqueline pöördus mehe poole, nägi tema nõutut pilku ja seda, kuidas ta käe lauba juurde tõstis. Siis vajus surmavalt haavatud president naise sülle. Kolmas lask läks kaugelt mööda. Jacqueline karjus: „Mu jumal, mida nad teevad? Mu jumal, nad tapsid Jacki, nad tapsid mu mehe!” Julgeolekuagent Clint ronis auto tagaosale, Jacqueline aitas ta masinasse ning ametnik surus naise istmele, kattes teda edasiste laskude ootuses oma kehaga. Seejärel suurendas auto järsult kiirust. Rahvas oli juhtunust vapustatud.

Presidendi auto pärast atentaati.

Parklandi Memoriaalhaiglas tegid arstid kõik, mis nende võimuses. Valvekirurg Carrico viis haavatu suu kaudu sisse toru, et puhastada hingamisteid. Vasakusse jalga viidi kateeter Ringeri laktaadilahusega. Selleks ajaks olid presidendi pupillid maksimaalselt suurenenud, nägu tumesinine, ta hingas juba surmakrampides, tema lõug tõmbles. Kirurg Perry tegi presidendi kõrisse haava alla lõike ja alustas trahheotoomiat. Samal ajal ühendati kõrisse viidud toru respiraatoriga. Kuid paraku osutus ajuvigastus surmavaks. Mingi aja registreerisid aparaadid veel ebakorrapärast hingamist ja südametegevust, siis need lakkasid. Südamemassaaž ei andnud soovitud tagajärgi. Kell 14 tunnistas peaneurokirurg Clark presidendi surnuks.
See atentaat vapustas kogu maailma. USA väed maailma eri paikades asuvates baasides seati lahingukorda. Wall Streetil kukkusid aktsaid, Broadwayl suleti teatrid. Kutsuti kokku ÜRO Peaassamblee istung ning isegi Nõukogude Liit katkestas telesaated, et toimunust teatada.

President Kennedy auto muuseumis.

Vahepeal asus aga Dallase politsei mõrvarit otsima. Lee Oswald oli laost küll põgenenud, kuid jätnud püssi maha. Üsna varsti said politseipatrullid raadio teel tema kirjelduse. Kell 14.15 peatas politseinik Tippit oma auto, et kontrollida kahtlase välimusega meest. Tundmatu tõmbas välja revolvri ning tappis politseiniku nelja lasuga. Keegi nägi mõrvarit põgenevat kinosse Texas. Politseinikud järgnesid talle. Seekord tekkis Oswaldi püstolis tõrge ja ta vahistati, süüdistatuna kahe inimese tapmises. Kuid Oswaldil ei olnud jäänud kaua elada. Kaks päeva pärast Kennedy mõrvamist tahtsid kriminaalpolitsei ametnikud viia Oswaldi läbi keldrigaraaži politseivanglast riigivanglasse. Uudishimulike hulgas oli ka striptiisibaari omanik, 52-aastane Jack Ruby. Kui Oswald lähemale jõudis, tõmbas Ruby välja revolvri ja laskis ta maha. Nii jäi Oswaldi roll ja atentaadi motiiv igaveseks välja selgitamata.
Avalikkus läks Kennedy ja Oswaldi surmast ärevile. Uus president Lyndon B. Johnson moodustas Kennedy tapmise asjaolude väljaselgitamiseks komisjoni, mille juhiks määrati ülemkohtunik Earl Warren. Mitte ühtegi teist sündmust USA ajaloos ei ole sellise põhjalikkusega dokumenteeritud. Pärast üheksa kuud kestnud tööd, 25 000 inimese ülekuulamist ning 26-köitelise tõendusmaterjali kogumist tegi Warreni komisjon lõppjärelduse, et Oswald tegutses üksinda – nii nagu uus president L. Johnson seda soovinud oli.

Lee Harvey Oswald.

Kuid paljud olid veendunud, et Oswaldil oli kaasosalisi ning komisjoni ülesanne oli ainult atentaadi tegelike tagamaade mahavaikimine. Aja jooksul on president Kennedy atentaadi organiseerimises süüdistatud küll maffiat, CIA-d, venelasi ning paremäärmuslasi, kes olevat kasutanud Oswaldit ainult etturina. Isegi veel 1970. aastatel spekuleerisid leidlikud reporterid näiliselt usutava tõendusmaterjaliga, mis olevat komisjonil kahe silma vahele jäänud või koguni maha salatud. Paraku osutavad aga kõik tõendid sellele, et Oswald tegutses tõepoolest üksinda. Kes oli Lee Harvey Oswald?
Ta oli endasse sulgunud nohik, kelle elufilosoofia oli üsna segane. Kuigi ta oli juba 15-aastasena lugenud suure vaimustusega Marxi „Kapitali”, ei saanud temast sellepärast veel veendunud kommunisti. On väidetud, et ta oli paranoik. Igal juhul näib tema elukäik seda diagnoosi kinnitavat. Ta ei saanud millegagi hakkama, tema isiklikus elus järgnes üks nurjumine teisele.
Pärast üheksanda klassi lõpetamist lahkus Oswald koolist. Ta astus vabatahtlikult merejalaväkke ning sai snaiperi väljaõppe. Kolm mundrikandmise aastat kujunesid armetuks väiksemate üleastumiste reaks ja kaheks kohtuasjaks, mis lõppesid pärast Oswaldi katset põgeneda Nõukogude Liitu tema kui soovimatu isiku vallandamisega.
Hiljem saadeti ta aega teenima ühte USA õhujõudude baasi Jaapanis. Sealt startisid Ameerika luurelennukid U-2 spionaažilendudele Nõukogude Liidu kohale.
1959. aastal sõitis Oswald Moskvasse ning pakkus venelastele temale teadaolevaid sõjasaladusi. Vastutasuks palus ta poliitilist varjupaika, mida talle keelduti andmast, kuna leiti, et Oswaldi asüüli taotlemise motiiv polnud piisavalt põhjendatud. KGB püüdis välja selgitada, kas Oswaldit oleks võimalik ära kasutada, kuid paraku osutus mees keskpäraseks ning ebahuvitavaks isikuks. Oswald ähvardas ennast tappa, kui tema asüülitaotlust ei rahuldata. Siis otsustati tema avaldus vastu võtta ja teha nägu, nagu tegeldaks sellega. KGB tahtis lihtsalt näha, millega lugu lõpeb. Lõpuks otsustati Oswaldi avaldus rahuldada ning ta asus elama Minskisse. KGB ei kahelnud selles, et Oswald ei ole USA spioon, sest vaevalt et ükski luureorganisatsioon oleks spiooniks valinud nii rumala ja piiratud mehe, nagu oli Oswald. Muidugi polnud välistatud, et spioon meelega mängib lolli, et vastast eksitada, kuid Oswaldi puhul oli see äärmiselt ebatõenäoline.
Minskis abiellus Oswald venelannaga. 1962. aasta juunis sõitsid mõlemad Texasesse. Oswald vahetas sageli töökohti, tema abielu jooksis karile. New Orleansis puutus ta kokku Kuubast pärit kommunistide ja nende vastastega, Mehhikos nõukogude salateenistusega, Dallases valgevenelastega. Tõenäoliselt mängis ta kahekordset mängu, mille ähmased eesmärgid on veel praegugi arutlusobjektiks.
Väide, et Oswald tappis Kennedy Nõukogude Liidu ülesandel, näib absurdsena, sest presidendi surm poleks mingil juhul paralüseerinud Ameerika valitsusaparaadi tegevust. Johnson viis Kennedy kavandatud reformid ellu. Tõsi, Johnsoni ametisoleku ajal hoogustus sõda Vietnamis, mis nõrgendas USA valitsust ning kahjustas selle mainet maailma avalikkuse silmis, kuid sündmuste sellist kulgu ei võinud Oswald mingil juhul ette näha.

Kes oli salapärane babuška-leedi?
Salapärane naine pearätikuga ja suurte päikseprillidega (fotol märgitud punase noolega) on jäädvustatud kümnetel enne president John F. Kennedy tapmist tehtud fotodel. Ka on ta näha kuulsaks saanud Abraham Zapruderi fillmilõigul. Naine seisis atentaadipaiga vahetus läheduses (fotol märgitud punase noolega) ja ta jätkas pildistamist isegi siis, kui paanikas inimesed pärast laske üritasid varju otsida. Selle naise fotod oleksid hindamatu väärtusega, sest ta oli presidendist vähem kui kümne meetri kaugusel, kui kõlasid surmavad lasud. Kuid isegi pärast aastakümneid kestnud FBI ja eradetektiivide intensiivseid otsinguid pole selgunud, kes see naine oli. Paljudel fotodel on ta näha küljelt või tagant, tema nägu aga varjasid päikeseprillid või näo ees olev fotoaparaat. Nime Babuška-leedi sai too müstiline isik selle järgi, et ta kandis pearätikut vene memmede kombel lõua alti kinni seotuna.
Veelgi mõistatuslikum: 1970. aastal ilmus avalikkuse ette keegi naine nimega Beverly Oliver, kes väitis end olevat tagaotsitava Babuška-leedi. Juba päev pärast atentaati olevat FBI-agendid tulnud tema juurde ja konfiskeerinud fotoaparaadi. Nad lubasid aparaadi peatselt tagastada, kuid rohkem pole ta neist midagi kuulnud. 1988. aastal kinnitas Oliver ühes TV-saates oma sõnu, kuid hakkas keerutama, kui tema käest küsiti, mis tüüpi fotoaparaadiga oli tegemist. Seega jääb Babuška-leedi nagu ka paljud muud Kennedy tapmisega seotud asjaolud endiselt lahendamata mõistatuseks.

KRONOLOOGIA (ÜHENDRIIKIDE IDAVÖÖNDI AEG)

KOLMAPÄEV, 20. NOVEMBER
8.45 John F. Kennedy hommikueine Kongressi liidritega.
18.15 Jacqueline B. Kennedy (esimene leedi) tervitab Ülemkohtu liikmeid.
18.30 Vastuvõtt Valges Majas.
20.30 RFK sünnipäevapidu Hickory Hillis.
21.20 Riigisekretäri asetäitja Ball helistab JFK-le.

NELJAPÄEV, 21. NOVEMBER
9.00 Hallases levitatakse lend lehte „Otsitakse taga riigireetmise pärast“.
9.15 Caroline jätab isaga hüvasti.
10.42 John F. Kennedy saab Texase ilmateate.
11.00 John F. Kennedy jätab hüvasti John-nooremaga.
11.05 Presidendi lennuk AF-1 stardib Andrewsi lennuväljalt.
11.35 Lee Harvey Oswald näeb korteeži marsruuti ajalehes.
14.00 Lyndon Baines Johnson laseb juukseid lõigata.
14.30 AF-1 maandub tervituste saatel San Antonios.
16.15 Kabinetilennuk stardib Californiast Hawaile.
16.52 AF-1 lahkub Kelly Fieldilt. JFK ja JBK viimane tund omavahel.
17.37 AF-1 maandub Houstonis.
17.40 Lee H. Oswald sõidab Frazieriga Irvingisse.
18.25 Lee H. Oswald ja Marina tüli.
21.25 JFK ja LBJ sõnalahing.
21.52 Lee H. Oswald kontrollib oma karabiini (C 2766).
21.58 JFK esineb Houston Coliseum’is.

REEDE, 22. NOVEMBER
00.07 AF-1 maandub Fort Worthis.
00.10 Oswaldi ema murrab läbi politseitõkkest.
00.50 JFK saabub Hotel Texasesse.
7.30 Lee H. Oswald riietub, räägib Marinaga.
8.08 Politseiülem Curry hoiatab televisioonis Dallast.
8.23 Lee H. Oswald astub koos C 2766-ga Frazieri autosse.
9.50 JFK läheb esinema parkimisplatsile.
10.00 Abraham Zapruder läheb koju kaamera järele.
10.02 JFK peab nõu Connallyga.
10.05 Nixon lahkub Dallasest, JFK sööb hommikueinet.
11.30 JFK räägib atentaadivõimalusest.
12.03 Kabinetilennuk lahkub Honolulust.
12.25 AF-1 lendab Love Fieldile.
12.55 Korteež lahkub Love Fieldilt.
13.18 Brennan ronib rinnatisele LHO akna all.
13.22 H. L. Hunt näeb JFK korteeži möödumas.
13.24 Korteež möödub agent Hostyst.
13.29 Korteež pöördub Main Streetilt Houston Streetile.
13.30 Lee. H. Oswald tapab kahe püssilasuga presidendi.
13.31 Politseinik Baker peatab LHO.
13.33 Lee H. Oswald lahkub õpikutelaost.
13.34 UPI esimene välktelegramm.
13.38 Parklandi haigla EMO vastuvõtuosakond registreerib haigusloo nr. 24 740.
13.40 Agent Ready kutsub preestri, Cronkite ilmub teleekraanile. LHO astub bussi seitsme kvartali kaugusel õpikutelaost.
13.45 J. Edgar Hoover helistab RFK-le.
13.47 Lee H. Oswald astub Whaley taksosse.
13.50 Roy Truly loeb mehed üle. Kabinetilennuk pöörab Vaikse ookeani kohal ringi.
13.54 Politseinik Tippit saab raadio teel käsu.
13.57 Isa Huber saabub Parklandi haiglasse.
14.00 Neurokirurg Kemp Clark konstateerib president Kennedy surma. 75 miljonit ameeriklast teavad laskmisest. McNamara kutsub staabiülemad enda juurde. Washingtoni telefonisüsteem ütleb üles.
14.03 Lee H. Oswald lahkub kodunt, püstol taskus.
14.05 Robert F. Kennedy saab teada, et vend on surnud.
14.13 Agent Roberts teatab sellest Lyndon B. Johnsonile.
14.15 Lee H. Oswald tapab Tippiti.
LBJ ja O’DonnelIi nõupidamine. Staabiülemad kuulutavad Ameerika sõjaväebaasides välja häire.
14.18 McCormack arvab ekslikult, et ta on president.
14.26 LBJ lahkub Parklandist.
14.22 UPI tsiteerib Huberit: „Jah, ta on surnud …“ Lady Bird näeb pooles vardas lippu.
14.33 LBJ asub AF-1 pardale. Kilduff kinnitab JFK surma.
14.40 Lee H. Oswald jookseb kinno.
14.50 Lee H. Oswald võetakse kinni.
15.00 Marina leiab LHO laulatussõrmuse.
LBJ helistab RFK-le.
15.06 LBJ helistab kolmele Hallase advokaadile, püüdes hankida ametivande teksti.
15.08 Kennedy surnukeha viiakse pärast skandaali Parklandist ära.
15.30 Kabinetilennuk tangib Honolulus.
15.38 LBJ annab vande Ühendriikide 36. presidendina.
16.15 Ringhäälingud teatavad LHO arreteerimisest.
17.20 RFK, McNamara ja Taylor lahkuvad Pentagonist.
18.05 AF-1 maandub Andrewsis.
18.14 LBJ esimene avaldus televisioonis.
19.30 McNamara saabub Bethesdasse.
19.40 LBJ kohtub Kongressi liidritega.
20.09 Algab Kennedy surnukeha lahkamine.

LAUPÄEV, 23. NOVEMBER
00.35 Kabinet maandub Andrewsis.
2.30 Lee H. Oswaldile esitatakse süüdistus JFK mõrvamises.
3.30 LBJ heidab magama.
3.56 Kiirabiauto lahkub Bethesdast.
4.34 Puusärk tuuakse Valgesse Majja.
5 00 Kleini kaupluses tehakse kindlaks, et Lee H. Oswald ostis C 2766.
9.00 McNamara käib Arlingtonil.
10 00 Missa Idasaalis perekonnale ja sõpradele.
11.30 LBJ peab nõu Eisenhoweriga.
14.30 Kabineti esimene istung; RFK hilineb.
16.51 LBJ kuulutab välja leina.
20.15 Lee H. Oswald viiakse tagasi kongi.

PÜHAPÄEV, 24. NOVEMBER
1.30 JBK kirjutab JFK-le hüvastijätukirja.
2.15 Hoover soovitab LHO salaja krahvkonnavanglasse viia.
12.18 Ruby väljub telegraafikontorist.
12.21 Ruby tulistab Lee Harvey Oswaldit, NBC kannab selle üle televisioonis.
12.44 Lee H. Oswaldi operatsioon algab.
13.08 Suurtükilafett lahkub Valge Maja juurest.
14.02 Mike Mansfield alustab matusekõnet.
14.07 Lee H. Oswald  sureb Parklandis.
14.17 Ringhäälingud teatavad LHO surmast.
14.45 Jaqueline Kennedy soovib, et hauale pandaks igavene tuli.
20.18 Kapitooliumi ees on 200 000 inimest. Kesköö. Stseen Tundmatu Sõduri hauasamba juures.

ESMASPÄEV, 25. NOVEMBER
2.03 Järjekord Kapitooliumikünkal on 3 miili pikk.
9.00 250 000 inimest on sarga eest läbi käinud.
10.45 Kolm Kennedyt põlvitavad rotundis.
10.59 Suurtükilafett lahkub Kapitooliumikünkalt.
11.35 JBK juhib jalgsiprotsessiooni kirikusse.
12.14 Puusärk kantakse Püha Matteuse katedraali.
13.21 John-noorem annab isa puusärgile au.
13.30 Matuserongkäik lahkub katedraalist.
14.54 AF-1 lendab üle haua.
15.07 Trompet.
15.13 JBK süütab igavese tule.
15.50 JBK võtab vastu Prantsuse presidendi Charles de Gaulle’i.
16.00 Sorensen kirjutab kõnet.
17.00 LBJ vastuvõtt riigidepartemangus.
Kesköö, TBK asetab lillekimbu igavese tule kõrvale.

0

Your Cart