„Te olete surma mõistetud!“

7 minutit lugemist

Ta lootis ikka veel, närveeris. Värisevate põlvedega tõusis noor naine kaebealusepingis püsti, kui kohtunik ja vandemehed kohtusaali astusid. Veel otsisid Deidre Hunti silmad kohtuniku näol märki halastusest, Samal momendil kostsid sõnad, mis unetutel öödel vanglakongis ikka ja jälle olid tema peas vasardanud: „Te olete surma mõistetud!“

Keegi fotograaf jäädvustas kohtualuse hääletu karje surmaotsuse väljakuulutamise momendil. Deidre Hunt puhkes nutma, kui kuulis, et ta peab surema elektritoolil…

Ühel kohtuistungil olid saalis üles seatud videomonitorid ja kohtule näidati videolinti, millele mõrvar oli ise jäädvustanud oma kuriteo. See juhtus 20. oktoobril 1989 Daytona Beachi (Florida osariik) lähedal metsas. Deidre Hunt tõmbas kabuurist summutiga püstoli ja tulistas 19-aastase Mark Ramsey’ pihta kolm lasku. Siis haaras ta ohvri juustest, surus relva vastu meelekohta ja vajutas veel kord päästikule. Videolindi demonstreerimise ajal hoiab Deidre Hunt kõrvu kinni ja pöörab näo kõrvale – oma kuritegu on isegi kurjategijal endal halb vaadata. Kõhklevalt püüab Hunt kohtule selgitada, et temast sai mõrvar ainult sellepärast, et ise ellu jääda. „Ma pidin tulistama, muidu oleks mind ennast maha lastud,“ kinnitas kohtualune. Pärast videolindi demonstreerimist ei usu kohtualust enam keegi. Deidre Hunti süüdi tunnistades olid vandemehed üksmeelel selles, et 21aastane Hunt tappis kaitsetu ohvri selleks, et pääseda professionaalsete tapjate klubi liikmeks. Mõrva filmis „tööandja“, 31-aastane ärimees Kosta Fotopoulos. 19-aastane ohver pidi surema, kuna ta teadis liiga palju Fotopoulose illegaalsest ärist. Viimane sattus ka ise kohtupinki, peale muude pattude oli mehe hingel ka veel üks teine mõrv. Ärimees tegi Deidre Huntile ja 18-aastasele Brian Chase’ile ülesandeks tappa tema oma naine. Aktsiooni käigus sai Chase surma. Fotopoulos selgitas politseijaoskonnas, et tegutses hädakaitse seisundis. Tema naine elas atentaadi üle.

1991. aasta augustis möödus 100 aastat päevast, mil USAs Võeti hukkamiseks kasutusele elektritool, mille leiutas ameerika arst dr. Alfons Rockfell. 1887. aasta märtsis esitas ta patenditaotluse „parandatud ja täiustatud hukkamisseadeldisele“. Kolm aastat hiljem, 6. augustil 1890, hukati elektritoolil oma pruudi tapmise eest William Kemmler. Juba esimene surmamõistetu suri piinarikkalt. Kemmler seoti tooli külge jalgade ja paljaksaetud kukla külge kinnitati elektroodid ning nägu kaeti musta maskiga. Direktor noogutas ja timukas pööras lülitit. Tervelt 50 sekundit väristas 2000 volti hukatava keha. Paus – 500 volti. Jälle 2000 volti – 15 pikka minutit. Üks hukkamise tunnistajatest meenutas hiljem: „Kinniköidetud Kemmler viskles, ruum täitus kõrbenud liha lõhnaga: Hukatava surmaeelset karjet ei suuda ta kunagi unustada.“

Elektritoolil on surnud süüdlased ja süütud. Juba esimest hukkamise järel Vallandus kriitika: surm elektritoolil pole valutu, vaid sarnaneb rohkem piinamisele. Ka 100 aastat hiljem pole see diskussioon mine tanud aktuaalsust.

4. mail 1990 kell 7.07 kohaliku aja järgi tegi maskeeritud timukas esimese lülituse. Sel momendil, kui 2000 volti raputas hukatavat Jesse Taferot, lõid mehe pead katva maski alt väija 15 cm pikkused leegid. Kaks minutit hiljem, pärast teist lülitust 43-aastane surmamõistetu hingas veel. Kuklast tõusis suitsu. Tafero suri alles kuue minuti pärast. Kui timukas eemaldas hukatu näolt maski, pudenes tolle särgile tuhka. Florida kuberner Bob Martinez, kes oli kaks politseinikku tapnud Tafero armuandmispalve tagasi lükanud, organiseeris nüüd uurimise. Tafero kaitsja Mark Olive nimetas taolist hukkamist piinamiseks. Mis siis Tafero hukkamisel juhtus? Vastavalt Florida Starke’i vangla eeskirjadele asetatakse hukatava raseeritud kuklale soolalahuses immutatud švamm, millesse lastakse elektrivool. Selgus, et leegid tekkisid švammi süttimisest. Eelmine švamm oli pidanud vastu 21 hukkamist. 1979. aastal asendati vana švamm uuega – too oli aga teisest materjalist ning süttis. Äpardused hukkamisel pole haruldased, kuid mõned neist on olnud lausa kurioossed.

* Üliinimliku jõuga kaitses end 37-aastane mõrvar Daniel Thomas, kui teda taheti Starke’i vanglas elektritooli külge siduda. Surmamõistetu lõi timukale jalaga kõhtu ja hammustas metsikult ümberolijaid. Madin elu ja surma peale kestis tervelt seitse minutit. Lõpuks õnnestus viiel timuka abilisel mees tooli külge siduda.

* Suure vaevaga suudeti maailma kõige paksem mõrvar Martha Beck (29) suruda elektritooli käetugede vahele. Hukatava keresse tuli kihutada kuus elektrilaengut – alles siis 280 naela raskune naine suri.

* USA Angola vanglas oli timuka käsi juba lülitil, kui 25-aastane mõrvar Jimrny Glass hakkas naerma: „Õigupoolest tahaks ma parem kalade minna!“

* Edwina Briley (57) vaatas nuttes pealt (ei ole teada, miks pidi ema hukkamist pealt vaatama), kuidas teineteise järel hukati tema kaks poega. Pojaraasukesed olid kahe peale tapnud kümme inimest.

* 17-aastane Willie Francis pidas hukkamisel elektrilöökidele vastu ja jäi ellu. 1947. aastal, aasta pärast ebaõnnestunud hukkamist, istus Francis uuesti Louisianas elektritoolil. Seekord nii kaua, kuni ta suri.

Julm on olnud õigusemõistmise ajalugu. Veel 18. sajandi algul olid näiteks Inglismaal igas kohas alates väikesest külast kuni pealinnani seatud üles võllad. Tollal öeldi Londoni kohta „The City of Gallowses“ (võllaste linn). Kuni 19. sajandini kuulus Inglismaa nende maade hulka, kus olid kõige rangemad karistusmäärad. Kes üritas varastada küülikut, pani pihta suurema summa kui 40 šillingit ja 6 penni või võltsis dokumenti, mõisteti surma „kaelast poomise läbi, kuni ta on surnud“. Tervelt 1232 seaduserikkumise eest oli nähtud ette kõrgeim karistusmäär, samal ajal Prantsusmaal ainult kuus. Avalikud hukkamised Londonis Tyberni väljakul kujutasid endast rahvalõbustust. Hukkamised, olenemata viisist, meelitasid alati kohale närvikõdi januneva rahvamassi. Rikkad jälgisid erutavat vaatepilti majade akendest või selleks ehitatud tribüünidelt. Tollane õigusemõistmine oli segu sadistlikust vägivallast, kohutavast julmusest ja kättemaksust. Viimane avalik hukkamine Londonis oli 1867. aastal. Alles kolm aastat hiljem loobuti vastava seaduse alusel pea maharaiumisest, neljaks raiumisest ja hukatava toimetamisest võlla juurde hobuse järel lohistades.

Julmad ja sadistlikud on karistused tänapäevalgi islamimaades. Vargal lüüakse maha käelaba. Retsidiivi korral ka jalg. Kes jääb vahele napsitamisega, seda ootab ihunuhtlus piitsaga. Abielurikkuja loobitakse kividega surnuks või tal lüüakse pea maha. Spioonidel torgatakse silmad välja, reeturitel lõigatakse ära keel. Iraagis aga loovutatakse pärast otsuse täideviimist hukatu, surnukeha omastele, kes peavad kandma ka hukkamiskulud.

Surmanuhtlus ootab neidki, kes laimavad usku või koraani – sealt siis ka püha viha raamatu „Saatanlikud värsid“ autori Rushdie vastu. Need julmad seadused kehtivad islamimaades muutumatul kujul juba pea 1300 aastat. Saudi Araabias hukatakse abielurikkuja avalikult. Pärast pea mahalöömist hüüavad pealtvaatajad traditsioonilise „Allah akbar“ – jumal on kõige suurem.

Vaatamata rangetele karistustele, ei vähenenud omal ajal kuritegevus Inglismaal ega ka teistes riikides. 1300 aastat julma kohtumõistmist pole kuritegevust likvideerinud ka islamimaades. Kuues Euroopa riigis läbiviidud kuriteostatistika uurimused näitasid, et ajavahemikus 1931–61 kordas ainult kuus mõrvarit oma kuritegu.

Saksamaa Liitvabariigis anti 1945. kuni 1979. aastani 656 mõrvarile armu, vaid 0,6% neist sooritas hiljem uue mõrva. Maailmas on 80 riiki, kus on kaotatud surmanuhtlus. Sajas riigis peetakse surmanuhtlust ikka veel hädavajalikuks karistusabinõuks. Eriti agaralt võitleb surmanuhtluse kaotamise eest rahvusvaheline organisatsioon Amnesty International. ÜRO ülesandel korraldati 1988. aastal laialdane uurimus, milles on tehtud järeldus: „Üldandmed ei toeta endiselt hüpoteesi, mille kohaselt surmanuhtlus aitaks kuritegevust ära hoida.“ Kahjuks pole öeldud, kellelt selline hüpotees pärineb. Surmanuhtlust rakendatakse mitte kuritegevuse kaotamiseks, vaid konkreetse isiku karistamiseks konkreetse kuriteo eest. Iseküsimus on, kas surmanuhtluse rakendamine on õigustatud. Kogu maailmas ollakse hädas roolijoodikutega. Mingid trahvid ega vanglakaristused ei suuda nende arvu vähendada. Meil suurendatakse järjekindlalt trahvimäärasid ühiskondlikes transpordivahendites, kuid „jäneste“ arv ei vähene. Inimene harjub kõigega. Ja siit moraal: olgu karistused ranged või leebed, ei mõjuta karistusviis oluliselt kuritegevuse dünaamikat. Kuritegevus suureneb sedamööda, mida vastuolulisemaks ja keerulisemaks muutub ühiskond. Mingil määral on kuritegevuse kasv seotud ka elanikkonna kasvuga rahvaste rändamisega ja üha uute kuriteoliikide tekkimisega. Võib arvata, et auto ärandamine enne auto leiutamist polnud kuidagi võimalik.

Seadusandlike ja õigusorganite võitlus kuritegevusega on alati toimunud vahelduva eduga ja see jääb kestma kuni eksisteerib inimkond.

©Peter Hagen