Timukas, täida oma kohus! (galerii)

14 minutit lugemist

Õigusemõistmine on läbi aegade olnud julm, õigemini sadistlik. Veel 18. sajandi algul olid näiteks Inglismaal igas kohas, alates väikesest külast kuni pealinnani, seatud üles võllad. Tollal öeldi Londoni kohta „The City of Gallowses” (võllaste linn). Kuni 19. sajandini kuulus Inglismaa nende riikide hulka, kus olid kõige rangemad karistusmäärad. Kes üritas varastada küülikut, pani pihta suurema summa kui 40 šillingit ja 6 penni või võltsis dokumenti, mõisteti surma „kaelast poomise läbi, kuni ta on surnud”. Kui Inglismaal oli tervelt 232 seaduserikkumist, mille eest oli ette nähtud kõrgeim karistusmäär, siis Prantsusmaal oli neid ainult kuus. Alles 1870. aastal tühistati Inglismaal keskaegsed seadused, mis nägid ette pea maharaiumist, neljaksraiumist või hukatava toimetamist võlla juurde hobuse järel lohistades.

Keskajal hukkasid surmamõistetu elukutselised timukad, kelle töökohustuste hulka kuulus ka piinamine, autodafee korraldamine, ihunuhtluse andmine või tulise rauaga häbimärgistamine. Timuka ülesanne oli „seaduse, jumaliku õigluse või rahva nimel” hukata surmamõistetu, kusjuures hukatava surm pidi olema aeglane ja piinarikas.

Läbi sajandite on timukas olnud lausa müstiline figuur. Keskaegsetes kultuurides oli timukas sageli preestri kohustes, ohverdades vangivõetud vaenlased võitjate jumalatele. Tihti sooritati neid protseduure erilise julmusega, mis nõudis muuhulgas ka inimese keha funktsioonide täpset tundmist. Veel 18. sajandil olevat nii mõnigi timukas tundnud inimese anatoomiat paremini kui kirurg.

Vanas Lähis-Idas oli timukaamet sama hästi kui tundmatu. Näiteks vanad heebrealased loopisid abielurikkuja või jumalateotaja kividega surnuks. Sageli valiti aga timukas loosiga – see tava kehtis ka paljudes germaani suguharudes.

Vanas Roomas ja Väike-Aasias kasutatud rafineeritud piinamisviisid ja piinarikkad hukkamised olid sageli seotud sadistidest valitsejate omavoliga ning täideviijateks olid orjad või jõhkarditest sõdurid, kelle jaoks oli inimese piinamine või hukkamine niisama iseenesestmõistetav kui hobuse saduldamine või majapidamistööde tegemine.

Elukutselised timukad tegutsesid Vanas Hiinas, kus ülimalt valulised piinamis- protseduurid olid üksikasjaliselt kirja pandud. Hiina õigusemõistmise põhimõte oli selline: süüdimõistetu peab võimalikult kaua teadvuse juures olema ning enne surma maksimaalselt kannatama. Samasugune suhtumine oli ka vanades islamimaades, kuid erinevalt õhtumaade timukatest olid kohtuotsuse täideviijad suure au sees.

Julmad ja sadistlikud on karistused islamimaades ka tänapäeval. Vargal lüüakse maha käelaba, kuriteo kordamisel ka jalg. Napsitamisega vahelejääjat ootab ihunuhtlus. Abielurikkuja loobitakse kividega surnuks või tal lüüakse pea maha. Spioonidel torgatakse silmad välja, reeturitel lõigatakse keel ära. Iraagis aga loovutatakse pärast otsuse täideviimist hukatu surnukeha omastele, kes peavad kandma ka hukkamiskulud. Surmanuhtlus ootab neidki, kes laimavad usku või koraani – sealt siis ka moslemite püha viha raamatu „Saatanlikud värsid” autori Salman Rushdie vastu. Need julmad seadused kehtivad islamimaades muutumatul kujul juba pea 1300 aastat. Saudi Araabias hukatakse abielurikkuja avalikult. Pärast pea mahalöömist hüüavad pealtvaatajad traditsioonilise „Allah on suurim!” Kividega surnukspildumist praktiseeritakse tänapäeval veel Iraanis, Pakistanis, Araabia Ühendemiraadis, Jeemenis, Saudi Araabias ja Sudaanis. Pea maharaiumist mõõgaga aga Saudi Araabias ja Araabia Ühendemiraadis.

Kesk-Aasias ja Lähis-Idas tegutsenud timukad olid oma tähtsusest teadlikud. Pea kõik timukad oskasid oma „klientide” arvel rikastuda. Korraliku tasu eest võis timukas piinamist ainult simuleerida või siis korraldas kiire ja valutu hukkamise.

Ühe Hiina timuka kohta on kirjutatud: „Ta pidi lööma pea maha röövlil, kelle vanemad olid talle hukkamispäeval suure summa maksnud, et ta lööks surmamõistetul kaela puhtalt läbi. Nii päästis timukas nende poja piinarikkast surmast…”

Vanas Dahomee kuningriigis olid timukateks naised, kes surmamõistetul pea nüri noaga maha nüsisid. Kuid ka nende hulgas leidus vastutulelikke ja äraostetavaid, kes ohvri piinu teravat nuga kasutades lühendasid.

Kui Aasias olid timukad austatud ja kardetud, siis õhtumaades oli suhtumine timukasse väga vastuoluline. Ühelt poolt muutusid piinamis- ja hukkamisviisid järjest mitmekülgsemaks ja julmemaks, vanglakaristused aga üha pikemaks, teisalt mõistis kirik hukka kõik need, kes määrisid oma käsi ligemese verega. Kuigi keskajal oli timukas üks tähtsamaid ühiskonnaliikmeid, põlati teda selle ametiga kaasnevate õuduste tõttu. Kuid leidus ka timukaid, kellele nende elukutsega seotud jubedused vastu hakkasid, nii et nad oma ameti maha panid. Nii loobus Frankfurdi timukas 1446. aastal oma tööst ning elas elu lõpuni eremiidina.

Juba 13. sajandi paiku oli timukas langenud ühiskondliku hierarhia alumisele pulgale ning teda võrdsustati surnumatjate, sulide ja mänguritega. Põlgus timuka vastu kandus üle ka tema suguvõsale. 16. sajandil peeti igasugust kontakti timukaga väärituks. Seepärast pidi timukas elama väljaspool linnamüüre, ja et ta ei puutuks kokku auväärsete linnakodanikega, tuli tal kanda erilist tunnusmärki. See kehtis ka tema naise ja laste kohta. Kuigi timukas oli õigusemõistmise teenistuses, polnud tal neid õigusi, mis teistel linnakodanikel. Samuti polnud timukal ega tema pereliikmetel lubatud kõrtsi või öömaja pidada. Kui aga timukal tuli tuju kõrtsi minna, siis pidi ta teistest eemal eraldi lauas istuma ning ka kirikus ei tohtinud ta viibida teiste koguduseliikmete hulgas.

Kägistamine garottil Hispaanias.

Ühiskondlik põlgus timuka elukutse vastu viis selleni, et see amet muutus aja jooksul päritavaks. Tegelikult ei jäänudki timuka poegadel muud üle, kui isa amet üle võtta, sest paljudel teistel aladel töötamine (näiteks arstina või kirurgina) oli neil keelatud.

Suhtumine timukasse hakkas muutuma alles 18. sajandil, kui vähemalt timuka lapsed ja lapselapsed kuulutati „auväärseteks”. Ka võis pensionile jäänud timukas omandada kodanikuõigused. Suure Prantsuse revolutsiooni ajal muutus timukas Prantsusmaal lugupeetud ühiskonnaliikmeks ning revolutsiooni vaenlaste hukkajat peeti patrioodiks. Kuna revolutsioonipäevil oli timukatel tööd küllaga (ainuüksi 10. juunist kuni 27. juulini 1794 saatis Revolutsioonitribunal giljotiini alla 1375 inimest), kippusid nad ahnitsema, nii et nende rahaahnus muutus lausa vanasõnaliseks. Nii mõnegi linna magistraat oli sunnitud nende põhjendatud ja põhjendamata nõudmised rahuldama.

1757. aastal määras Artoise kuninglik volinik järgmised tariifid: „Pärast põhjalikku kaalumist otsustas kohus, et kehaliste karistuste läbiviimine tasustatakse järgmiselt: põletamine 54 liivrit, tuha laiali- puistamine 6 liivrit, luude murdmine 60 liivrit, rattale tõmbamine 15 liivrit, poomine 30 liivrit, häbipost 3 liivrit, piinamine 15 liivrit, piitsutamine ja häbimärgistamine 22 liivrit, huulte põletamine 6 liivrit, võlla püstitamine 6 liivrit.” Eraldi tasustati vajaliku inventari muretsemine, samuti sulased ning reisikulud.

Sellest hoolimata kurtis Prantsusmaa kuulsaim timukas Henri Samson korduvalt oma suurte välja- minekute üle. 1792. aastal revolutsioonilisele direktooriumile saadetud kirjas ütleb ta: „Praegu praktiseeritav hukkamisviis suurendab väljaminekuid aastas kolmekordselt. Süüdimõistetute suur arv sunnib mind pidama suurt hulka abijõudu, et oma töökohustustega korralikult toime tulla. Et selle töö jaoks asjalikke inimesi leida, tuleb varasemast kaks korda rohkem maksta. Minu käsutuses on pidevalt 14 inimest, kellest 8 on abitöölised, peale selle veel kolm hobust, kolm kalessi ning kogu instrumentaarium…”

Kurtmisest hoolimata teenis Samson aastas tohutu summa – 17 000 liivrit. Kuigi timukad olid mitme sajandi vältel paljudest kodanikuõigustest ilma jäetud, tehti neile siiski materiaalseid soodustusi. Neile anti riigi kulul tasuta eluase ning sageli ka rõivad. Peale selle äritsesid timukad laibaosadega, millele omistati maagilist mõju. Nii olevat poodu kolp olnud hinnatud vahend epilepsia ravimisel. Tõsi, seda jaburat ebausku levitasid tolleaegsed tohtrid. Eriti tulus oli aga müüa laipu meditsiiniüliõpilastele. Nimelt olid igasugused eksperimendid laipadega range karistuse ähvardusel keelatud, kuid eesrindlikud üliõpilased ja professorid leidsid sellest hoolimata võimalusi inimese anatoomia tundmaõppimiseks. Kuna muul teel laipu hankida ei olnud võimalik, tuli timukatega äri teha.

Giljotiini kasutati Prantsusmaal hukkamiseks kuni 1977. aastani.

Pole mingi ime, et timuka õudne amet on läbi aegade olnud seotud maagia ja salapäraste müütidega. Nii usuti, et võlla all kasvab müütiline alraunijuurikas, mis hakkab idanema hukatava viimasest spontaansest seemnepurskest. Nutikad timukad ei müünud mitte ainult neid müütilisi juurikaid (loomulikult purustatuna, et lihtsameelsed ostjad ei saaks aru, mis taimega on tegemist), vaid ka surmamõistetute juukseid, verd ning isegi rõivaid, mida „asjatundjad” kasutasid kõikvõimalikel maagilistel protseduuridel.

Kuid ka ohvritega tegid timukad head äri, müües hukatavale kalli raha eest morfiumi või belladonna mikstuuri, et võimaldada talle kergemat surma või piinamise paremat talumist. Samuti oskasid timukad ära kasutada inimeste fetišistlikke kalduvusi ning korraldasid raha eest oma instrumentaariumi näitusi. 17. ja 18. sajandil tegutsenud timukad lasksid aga vaestel üliõpilastel koostada lendlehti, millel üksikasjaliselt kujutati pildis ja sõnas surmamõistetu kuritegusid ning tema hirmsat otsa. Nendel lehtedel (meie teatrikavade eelkäijatel) oli suur minek aastalaatadel ja avalikel hukkamistel.

18. sajandist pärit vasegravüüridel ja teistel taiestel on timukat kujutatud üpris ebarealistlikult: viimase moe järgi riietatuna, puuderdatuna ning laitmatu soenguga. Tegelikult oli timukas oma ametikohustuste täitmisel riietatud punasesse või musta ning kandis sageli maski, et kohalviibijad teda ära ei tunneks ega saaks hiljem kätte maksta. Hilisema aja timukad riietusid aga musta ülikonda ning meenutasid rohkem matuseametnikke.

Kellest sai timukas ning kuidas selline amet omandati? Kas oli timukate puhul tegemist julmade ja sadistlikke kalduvustega inimestega? Kas oli timukaks tundetu natuuriga jõhkard, kellele teise inimese kannatused korda ei läinud? Milline oli nende psüühika, kes tegid oma ligimeste tapmisest ja piinamisest lausa teaduse?

Kindlasti oli paljude timukate puhul tegemist sadistidega, kuid enamik selle kurva elukutse esindajaid suhtusid oma töösse kiretu asjalikkusega.

Kui Euroopas oli timukaamet kuni 19. sajandini põhiliselt päritav, siis Hiina timukad võeti ametisse konkursi korras. Selleks et timukaks saada, tuli kohataotlejal näidata põhjalikku inimese anatoomia tundmist, sest ta pidi olema suuteline hukatavat enne tolle surma võimalikult kaua piinama. Kuid samas praktiseeriti ka hukkamisviise, mis nõudsid osavat kätt. Hiina timukas pidi oma ametialast osavust näitama avalikul hukkamisel, lüües püstiseisval surmamõistetul pea maha.

Euroopas pidi tulevane timukaõpilane harjutama aastaid isa käe all, enne kui linna magistraat andis talle loa iseseisvalt töötamiseks. Tulevaselt timukalt nõuti, et ta oskaks sooritada kindlakäeliselt kõiki hukkamisviise. Eriti kehtis see tapakirve ja mõõgaga hukkamise puhul. Mõõka kasutati ainult kõrgest soost isikute teise ilma saatmiseks. Kuid mitte iga timukas polnud küllalt osav mõõka käsitsema, nii et näiteks kuninganna Anne Boleyni, Inglise kuninga Henry VIII teise naise hukkamiseks tuli tellida timukas Prantsusmaalt.

Timuka osavusest hukkamisel sõltus tema karjäär. Vähimatki vääratust saatis pealtvaatajate pahameeletorm. Juhtus sedagi, et saamatult timukalt võeti kutseõigus. Juhindudes vanadest tavadest, kingiti surmamõistetule elu teatud tingimustel. Juhtus hukkamisel poomisköis katkema või purunes tapalavale viiva redeli pulk, nähti selles jumalikku kohtuotsust, mis oli hukkamise vastu.

1893. aastal kinnitas Joseph Samuels Uus-Lõuna-Walesis Austraalias võlla all seistes, et ta on süütu, temale inkrimineeritud kuriteo olevat sooritanud hoopis üks teine mees. Köis katkes kaks korda. Kolmandal korral aga venis köis nii pikalt välja, et Samuelsi jalad puudutasid põrandat. Kuberner andis talle armu. Hiljem õnnestus tabada õige kurjategija, kes poodi samasse võlla.

1895. aastal üritati Inglismaal Exeteri vanglas John Leed kolm korda üles puua. Kõigil kolmel korral ei avanenud tapalava luuk. Hiljem arvati, et luuk kiilus kinni kõverdunud põrandalaudade tõttu, sest vangla kogukas pastor seisis hukatava lähedal. Pärast kolmandat ebaõnnestunud poomist asendati surmanuhtlus eluaegse vanglakaristusega. Hiljem anti John Leele armu ja ta emigreerus USA-sse, kus elas oma elu lõpuni 1933. aastani.

Ka võis surmamõistetu eluga pääseda, kui leidus naine, kes lubas võlla all, et abiellub temaga. Prantsuse õigusajaloolane Henri Estienne kirjeldab üht taolist juhtumit:

„Surmamõistetu seisis juba redelil, kui tema juurde juhatati keegi vaene lõbunaine, kes ei olnud suutnud endale kuidagi meest leida. Naine lubas surmamõistetule, et päästab ta elu, kui mees oma hingeõnnistuse juures tõotab, et võtab ta endale naiseks. Kui aga mees märkas, et naine lonkab, hüüdis ta timukale: „Las käia, täida oma kohus!””

Halvasti käis selle timuka käsi, kes näitas hukkamisel üles saamatust. Nii kirjeldab M. Braun oma raamatus „Šveitsi kuulsad kohtuprotsessid” mitme tulesurma mõistetud Berni munga piinarikast surma:

„Kui tuli oli süüdatud, kandis tugev tuul leegid munkadest eemale ja ainult nende jalad hakkasid söestuma, mis pikendas tunduvalt hukatavate kannatusi. Raevunud pealtvaatajad karjusid timukale needusi. Timukas läks ohvrite valukarjeid ja juuresolijate sõimu kuulates endast välja ega osanud muud teha, kui tuliste tukkidega munki loopida, kuni nood surid. Timukas vallandati samal päeval…”

Kuigi kõrgest soost isikute peade mahalöömisel oli nõutav suur osavus, juhtus just siis kõiksugu äpardusi. Nii ei õnnestunud pead ühe hoobiga maha lüüa Mary Stuartil ja hiljem kuningas Charles I-l. Hertsog Monmouthi hukkamine kujunes aga tõeliseks lihunikutööks, nagu Maurice Soullie sellest oma Inglise ajaloo suurtest protsessidest pajatavas raamatus jutustab: „Esimese löögiga timukas ainult vigastas hertsogit. Monmouth varises kokku, kuid tõstis siis pea ning vaatas timukas John Ketchile etteheitvalt otsa. Too lõi veel kolm korda, ilma et oleks suutnud pead krampides tõmblevast kehast eraldada. Pealtvaatajad karjusid metsikult ning kohkunud timukas viskas mõõga maha, hüüdes: „Ma ei suuda seda teha, mul ei jätku selle jaoks südant.” Kohtunik hüüdis talle, et ta võtaks mõõga ja täidaks oma kohuse. Rahvahulk märatses, ähvardas tapalavale tungida ning timuka lõhki kiskuda. Lõpuks võttis timukas mõõga ning lõi veel kaks korda, kuid ei suutnud ikkagi pead keha küljest lahti lüüa. Lõpuks lõikas ta selle noaga kaela küljest ära. Kui ta siis pead rahvale näitas, lausudes traditsioonilise vormeli „Vaadake reeturi pead”, tormasid pealtvaatajad talle kallale. Oli vaja rühma sõdurite abi, et teda rahva omakohtu käest päästa.”

Pole kahtlust, et vanasti olid inimestel palju tugevamad närvid ning igasugune valu näis iseenesestmõistetavana elu juurde kuuluvat.

„Vastuolud elus olid teravamad ja värvikamad. Kerjused vigastasid oma lapsi, et need ärataksid kaaskodanikes rohkem kaastunnet. Maanteedel rändasid paljaste ja veriste ülakehadega flagellandid. Linnades ulatus mustus ja umbrohi põlvini. Võllakünkad ja hukkamis- väljakud olid kõige armastatumad rahvalõbustuskohad ning avalike piinamiste või hukkamiste aegu valitses seal samasugune lõbus elevus nagu aastalaadalgi.

Prantsusmaa kuulsaim timukas Anatole Deibler (1863–1939).

Tollal osati väärikalt surra – poomis- või rattasurma mõistetud teeröövlitele või mõrvaritele oli auasjaks näidata viimase võimaluseni oma vastupidavust. Redelit mööda võlla alla roniv röövel, kellel jätkus veel südikust nalja heita, teenis ära pealtvaatajate sümpaatia.”

Nii kirjeldab ameerika ajaloolane W. Durant oma teoses „Inimkonna kultuuri ajalugu” 16. ja 17. sajandil valitsenud aru- saamasid elust, valust ja kannatustest.

19. sajandil keelustati paljudes maades ihunuhtlus ja piinamine või usaldati see vanglapersonali hooleks. Seega jäi vaid timuka põhitööks hukkamine. Kuid nii mõnegi timuka juures hakkasid avalduma nekrofiilsed kalduvused. Kuulsa prantsuse timuka Deibleri kohta räägiti, et ta oli lausa hull giljotineerimise järele. Mõnikord olevat ta istunud terve päev, kaabu peas ning mantel toolikorjul, oodates kohtuministri kutset hukkamisele. Deibler ise olevat küll väitnud, et ta täidab oma kohust ilma mingite emotsioonideta ning jälgib ainult seda, et hukkamine toimuks kõigi reeglite järgi. Deibler osales 395 surmamõistetu giljotineerimisel. 99 juhul assistendina ja 296 juhul timukana.

Ajapikku kaotati paljudes maades avalikud hukkamised. Londonis toimus viimane avalik hukkamine 1867. aastal, USA-s Kentucky osariigis aga alles 1936. aastal.

Pärast seda, kui lõpetati avalikud hukkamised ning surmaotsuseid hakati täide viima vanglamüüride vahel, kaotas timukaamet paljugi oma markantsest mainest. Nii mõnegi timuka puhul jäi tema timukaamet väljaspool vanglat teadmata. Tänapäeva USA-s toimetab hukkamist vanglapersonal, mitte elukutseline timukas. Sageli on elektritooli juhtimispuldil mitu nuppu, mida vajutavad üheaegselt mitu inimest, elektroonika määrab, milline nupp annab surmava elektrilöögi.

Seega lõppes timukate ja piinajate suur ajastu 19. sajandi alguses seoses piinamise ja avalike hukkamiste või koguni surmanuhtluse keelustamisega. Liechtenstein oli maailma esimene riik, kus juba 1798. aastal loobuti surmanuhtluse rakendamisest. Kuid meie sajandil eksisteerinud totalitaarsetes riikides jätkus tööd nii timukatele kui ka sadistlikele piinajatele.

Peter Hagen

0

Your Cart