Amokijooksjad

Eesti entsüklopeedia napi seletuse järgi on amok äkiline märatsushoog, mis avaldub paljudel juhtudel amokijooksuna. Hullunu tormab raevunult ringi ja püüab ettesattunuid tappa.

Sõna „amok” on pärit malai keelest ja tähendab raevu enda ja teiste vastu. Malaisias on juba 16. sajandist teada järgmine tava. Kättemaksuhimust viib inimene ennast oopiumiuima ning hakkab „Amock!” hüüdes pistodaga valimatult lähedalolijatele hoope jagama, kuni ta ise maha lüüakse. Amokijuhtumeid esineb kõigis kultuurides, kuid eelkõige nendes maades, kus tulirelvad on suhteliselt kergesti kättesaadavad.
Amokijooksjad erinevad sarimõrvaritest selle poolest, et nad korraldavad veresauna ainult kord elus ja sellele järgneb tavaliselt enesetapp. Kõik äkkhullunud tegutsevad ühe ja sama stsenaariumi järgi: avavad inimeste pihta tule ja teevad seejärel endale lõpu või hukkuvad politseinike kuulidest. Amokijooksjad on pea eranditult mehed, vanuses 20–40 aastat. Kuid üha sagedamini leidub angloameerika maades äkkhullunute hulgas teismelisi noorukeid, kes näiliselt spontaanselt „ära pööravad”. Tegelikult on oletatavalt äkiline märatsushoog pikaajalise protsessi resultaat. Tulevane amokijooksja tõmbub endasse, ei taha kellegagi lävida ning võib mõjuda isegi rahuliku inimesena, kellel ei paista mingeid probleeme olevat. Tegelikult pulbitseb temas tohutu raev. Juba lapsepõlves alguse saanud konfliktid, depressioonid ja kompleksid (nagu sarimõrvaritelgi) on jäänud välja elamata. Kui nüüd peaksid tulirelvad või lõhkeaine käepärast olema (nagu näiteks USA-s), võib juhtuda, et äkkhullunu valab endasse kogutud raevu süütutele inimestele. Teisalt võib amokijooksja veresauna nimetada argpüksi mõrvaks. Elule jalgu jäänud inimene, kes ei suuda enam endaga toime tulla ja kelle kogu energia kulub veel ainult enesehaletsusele, on otsustanud oma elule lõpu teha. Ent kuna ta on argpüks, ei söanda ta kuidagi kätt enda vastu tõsta. Järelikult on vaja „julgust koguda”. Amokijooks täidab seega kahte eesmärki: inimene saab teisi tappes oma viha välja elada, „kurjale maailmale” kätte maksta, ja teades, milline karistus järgneb massimõrva eest, on juba hoopis kergem endale kuuli pähe kihutada.
Aastatel 1985–95 tegutses Lääne tööstusriikides 196 amokijooksjat, kes tapsid ühtekokku 575 inimest ja haavasid 734.

* * *

5. septembril 1913 pandi Stuttgarti lähedal Degerlochis toime veretöö, millist polnud tükil ajal juhtunud. 35-aastane õpetaja Wagner tapab oma perekonna. Ta lõikab naisel kõri läbi ja tapab noaga neli last. Seejärel tekitab ta külas neljas eri kohas tulekahju. Kolm küüni põlevad maani maha. Kui külamehed amokijooksjale jälile saavad, laseb ta hästisihitud brauningulaskudega kaheksa inimest maha. Lõpuks õnnestub ühel politseinikul Wagner mõõgahoobiga jalust maha lüüa. Wagneri juurest leitakse kott 250 padruniga. Kohutavas raevus rahvahulk lintšib mõrtsuka – tal raiutakse üks käsi maha. Stuttgarti vanglahaiglasse saabumisel ei ilmuta mees mingit märki kahetsusest. Ülekuulamisel ei nimeta ta ka oma tegutsemise motiivi. Amokijooksja mõisteti surma.
1993. aasta suvi. San Francisco ühe pilvelõhkuja 34. korrusel asub advokaadibüroo Petti & Martin. On tavaline tööpäev. Äkki ilmub konverentsiruumi klaasukse taha keegi valges T-särgis ja mustades pükstes mees, käes must mapp. Mees võtab välja püstoli ja hakkab läbi klaasukse tulistama. Puhkeb paanika. Mees jookseb tulistades 30. korrusele ja laseb valikuta kõigi pihta, kes talle ette jäävad. Kaheksa inimest sureb kohapeal, kuus töötajat saab raskesti haavata. Äkki kostab turvateenistuse valjuhäälditest korraldus: „Kõik oma tubadesse! Uksed riivistada! Põrandale pikali heita!”
Lõpuks jõuab kohale kuulikindlates vestides politsei eriüksus. Pilvelõhkuja akende taga tiirutavad helikopterid, huilgavad sireenid. Püstolikangelane sulgub ühte 30. korruse ruumi. Ta on üleni higine ja verine. Täpsuslaskurid on ta sisse piiranud. Klaasistunud pilguga massimõrvar tõstab püstoli, paneb selle vastu lõuga ja vajutab päästikule. Suurekaliibriline kuul purustab amokijooksja kolju. Laiba kõrvalt leitakse kolm püstolit ja 300 padrunit.
Amokijooksjaks osutus 55-aastane kinnisvaraspekulant Luigi Ferri. Mees leidis, et advokaadibüroo oli teda ühe maavaldusega seotud äris 300 000 dollariga tüssanud.
Vihast hullunud spekulant otsustas kätte maksta. Tema taskust leiti nelja lehekülje pikkune kiri, kus ta süüdistab tüssamises 30 inimest. Ohvrite hulgas ei olnud ühtegi kirjas mainitud isikut.

* * *

13. juunil 1994 tapab 24-aastane ohvitserikooli kasvandik Mattias Flink Rootsis Falunis seitse naist.
Flink einestab restoranis „Garbo”. Kuna ta ei taha üksinda süüa, kutsub ta ühte blondiini oma lauda, kuid saab korvi. Hiljem meenutab üks restoranitöötaja: „Noormees sai vihaseks ning tungis naisele kallale. Ma viskasin ta välja.” Sõdurpoiss proovib lähedalasuvas kohvikus veel kord õnne. Jällegi edutult. Siis näeb ta ühes lauas oma endist kallimat koos uue kavaleriga. Kelner meenutab: „Ta tahtis neiule kallale minna ja ma näitasin talle ust.” Flink läheb kasarmusse, paneb selga paraadmundri ja viskab automaadi õlale. Kohviku ette jõudnud, hakkab ta naisi tulistama. Surma saavad neli naissõdurit ja Flinki endine kallim. Flink jookseb linnaparki ning jätkab seal tulistamist. Kuulirahes hukkub üks jalgrattur ja juhuslik möödakäija. Politsei peatab veresauna, tulistades Flinki jalga.

* * *

7. detsember 1993. Keegi neeger siseneb ühes Manhattani metroojaamas rongi kolmandasse vagunisse. Kell näitab 18.10. Töölt koju sõitvad inimesed loevad või põrnitsevad väsinult enda ette. Järgmise jaamani, Merillonini, on jäänud kolm minutit. Äkki tõmbab sinistes teksades neeger oma rohelise pulloveri alt välja poolautomaatse revolvri ja hakkab valimatult enda ümber tulistama…
Sõitjad satuvad paanikasse, nad püüavad pinkide alla peituda, komistavad üksteise otsa. Kõlavad surmahirmus inimeste karjed. Paul Basile, kes seisab ainult mõne sammu kaugusel tulistajast, meenutab hiljem: „Ma mõtlesin algul, et lapsed mängivad pistongidega.”
Neeger jätkab tulistamist. Tema näos ei liigu ükski lihas, ainult silmist kiirgab fanaatiline helk. Siis hakkab ta sihtima naiste ja laste pihta. Keegi mees karjub: „Hädapidur! Tõmmake hädapidurit!”

Reisijad tormavad uste juurde, kuid ei suuda neid avada. Üks ellujäänu meenutab: „See oli kohutav. Me ei saanud välja.”
Mõned sõitjad püüavad tamburi kaudu teise vagunisse pääseda. Hull neeger tulistab neile selga. Üksikutel õnnestub siiski kõrvalvagunisse põgeneda.
Diana McCleary ütleb hiljem: „See oli põrgu. Ta ei lõpetanud tulistamist. Ikka ja jälle laadis ta oma relva.”
Äkkhullunu jõuab tulistada 45 kuuli, siis on tema kolm magasini tühjad.
Surma on saanud neli inimest, haavata 25. Neeger puistab padrunikestad ühele reisijale sülle, näitamata ikka veel üles märkigi erutusest. Alles siis tormavad kolm reisijat mõrtsukale kallale ja löövad tal revolvri käest.
Diana McCleary: „Kogu põrand meenutas verejärve. Paljudel olid kuulihaavad näos. See oli kohutav.”
Politsei viis massimõrvari endaga kaasa. Tapjaks osutus keegi Colin Ferguson, vallaline, hariduse saanud Long Islandi ülikoolis.
Ferguson: „Jah, ma saatsin korda midagi halba.”
Millest selline verejanu?
„Ma vihkan valgeid, asiaate ja konservatiivseid musti. Ma vihkan neid kõiki — sellepärast ma seda ka tegin.”

* * *

Amokijooksja Thomas Hamilton on mõnes mõttes erandlik, sest tema korraldatud veresaunal oli ilmselge seksuaalne taust.
13. märtsil 1996 vapustab Inglismaad massimõrv. 43-aastane endine skautvanem Thomas Hamilton, kelle eriline armastus kuulus kohalike elanike sõnul väikestele poistele ja tulirelvadele, tungis hommikul hambuni relvastatult Dunblane’i algkooli võimlasse ning avas seal 28 lapse pihta tule. Mees tappis 16 last ja nende 45-aastase õpetajanna ning haavas 12 last ja kolme täiskasvanut. Seejärel tappis mõrvar ka iseenda.

Hamilton oli käinud end pakkumas kooli puutööõpetajaks, kuid saanud eitava vastuse. Dunblane’i tapatööle ei leidu Suurbritannia 20. sajandi ajaloos jõhkruselt võrdväärset.
Kohalikud elanikud teadsid Hamiltoni kui mõneti kummalist meest, kes elas juba pikki aastaid vallalisena omaette. Paljud pidasid teda pedofiiliks. 1974. aastal sunniti Hamiltoni skaudijuhi tööst loobuma, kuna teda kahtlustati sündsusetus käitumises. 1980. aastatel asutas ta Šotimaal siin-seal noorteklubisid, kuid vanemad kaebasid, et mees käitub poistega kahtlaselt. Umbes nädal enne massimõrva olevat Hamilton saatnud koguni kuninganna Elizabethile kaebekirja, kurtes, et võimud ei luba tal noortega töötada. Psühholoogide arvates maksis Hamilton veresaunaga kätte nendele lastevanematele, kes keelasid tal oma poegadega „tegelda”, sest pidasid teda perverdiks.
Dunblane on kena ja rahulik linnake Šotimaa keskosas, umbes tunni autosõidu kaugusel Edinburghist. Peaaegu kõik linnakese 7300 elanikku tunnevad üksteist. Nii ei jätnud hirmus veretöö kedagi puutumata.
Suurbritannias, kus tulirelvade kasutamine on siiamaani erandlik ning ka politsei on tavaliselt relvastamata, tõi tragöödia kaasa arutelu karmimate abinõude kehtestamisest relvade leviku tõkestamiseks. Kummaline oli ka see, et pedofiilias kahtlustatavale mehele anti relvaluba nelja automaatrelva ostmiseks.

* * *

28. aprillil 1996 avab 28-aastane Martin Bryant tule Tasmaania populaarseimas turismikeskuses Port Arthuris ühes kohvikus ning jätkab tulistamist hotellis ja tänaval. Hullumeelse mõrtsuka ohvrid on peamiselt austraallased. Kohapeal saab surma 32 inimest, haavata 19 inimest, nende hulgas üks Kanada diplomaat oma abikaasaga.

Pärast veresauna varjub mees koos kolme pantvangiga linnaserval asuvasse suvilasse. Politsei erirühma liikmed püüavad püssikangelasega läbirääkimistesse astuda. Bryant nõuab endale helikopterit. Õhtul ta aga politseinike helistamisele enam ei vasta. Järgmise päeva varahommikul süttib hoone põlema ning mõrvar tabatakse põgenemiskatsel. Maja ahervaremetest leiab politsei kahe pantvangi surnukehad, kolmanda pantvangi põrm jääbki leidmata.
Pealtnägijate sõnul saabus heledajuukseline kurjategija Port Arthuri vanglamuuseumi territooriumile oma Volkswageniga, mille katusele oli kinnitatud lainelaud. Hetk hiljem haaras mees spordikotist relva ja avas külma rahuga tule muuseumi kohvikus viibivate inimeste pihta. Parklas ja muuseumi väravas sihtis ta veel ka mitut turismibussi.
Uurimisel selgus, et Bryant oli oma naabritele pidevaks hirmuks: ta tundis ilmselget kirge tulirelvade vastu ning ähvardas tappa igaühe, kes tema valdustesse tungib. Lisaks sellele käitunud noormees sageli kummaliselt ning maganud naabrite sõnul ühes voodis seaga.
Kuidas sai vaimselt alaarenenud inimene soetada tulirelva? Tasmaanias on Austraalia kõige leebem relvaseadus: seal võib omada poolautomaatrelva, kuid pole kohustust seda isegi registreerida. Austraalia ajaloo kõige ohvriterikkam kuritegu juhtis riigi võimuesindajate tähelepanu vajadusele aega viitmata ühtlustada relvaseadustikku ja karmistada tulirelvade soetamise ja hoidmise tingimusi.
1996. aasta novembris mõistis kohus Bryantile 35-kordse eluaegse vanglakaristuse, ja nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, veel 777-aastase vanglakaristuse. Eksperdid pidasid kurjategijat süüdivaks, kuigi tema intelligents vastas 11-aastase lapse omale.

* * *

Veretöö, mis vapustas kogu USA-d, toimus 24. märtsil 1998 Arkansase osariigi Craigheadi maakonna väikelinna Jonesboro koolis. Kui mõlemal poisil oleks kaasas olnud paar rakulkat, oleks kogu intsident lõppenud paari purustatud akna ja sinikaga. Paraku oli 13-aastasel Mitchell Johnsonil ja tema 11-aastasel sõbral Andrew Goldenil kaasas tugeva tulejõuga poolautomaatne karabiin ja mitu suurekaliibrilist revolvrit, samuti mitusada padrunit. Mõlemad tapjad kandsid kaitsevärvi riietust. Johnson ja Golden lülitasid sisse tuletõrjealarmi ja varjusid koolimaja lähedal põõsastikku. Kui õpetaja ja õpilased õue jooksid, avasid Mitchell ja Andrew nende pihta tule. Kuulide läbi hukkusid 12-aastased Natalie Brooks, Paige Herring, Stepanic Johnson ja 11-aastane Brittheny Varner. 32-aastane õpetajanna Shannon Wright suri sama päeva õhtul haiglas. Üheksa õpilast ja üks õpetaja said haavata. Politsei teatel tegid tulistajad vähemalt 27 lasku.

Mõlemad püstolikangelased lasksid ennast sõnagi lausumata kinni võtta. Mis viis kaks ontlikust perekonnast pärit poissi selle veretööni?
Haavatute hulgas oli ka Mitchelli sõbratar Kim Candace, kellega ta oli eelmisel päeval tülli läinud. Võimalik, et tüli tüdrukuga oligi üheks tragöödia põhjuseks.
Mitchell Johnson oli alati käitunud pisut kummaliselt. Ühe koolikaasalase sõnul polnud tal tüdrukute juures menu, ta rääkis alati relvadest ning hooples, et kuulub mingisse bandesse. Ükski poistest ei võtnud teda tõsiselt, kui ta esmaspäeval teatas, et laseb maha kõik tüdrukud, kes on teda pilganud. „Ma pean terve hulga inimesi tapma. Homme saate teada, kas te jääte ellu või surete,” ütles Mitchell.
Mõlemad lapsmõrvarid pärinesid keskklassi perekonnast. Poisid käisid juba mitu aastat koos Andrew’ isa Dennisiga jahil. Postiametnikust isa on harrastusjahimees ja kirglik laskur. Andrew hakkas märki laskma juba seitsmeaastasena, ajal, mil tema kaaslased mängisid alles puust püstolitega. Vanaisa meenutas uhkusega, et oli poisile kinkinud esimese tulirelva siis, kui lapselaps ei osanud veel käiagi.
20. aprillil 1999 hukkus Colorado osariigis Littletoni Columbine’i keskkoolis kahe õpilase rünnakus kuulide ja pommide läbi 15 ja sai haavata 24 inimest. Tragöödia üks tunnistajaid oli vahetusõpilane, Kölni koolitüdruk 17-aastane Miriam Gensowski, kes jutustas juhtunust järgmist: „Ma olin umbes 100 kaasõpilasega kooriproovis ja istusin klaveri taga. Kuulsime koridoris karjeid ja arvasime, et keegi lihtsalt käratsedes ringi tormab. Kuid siis jooksis üks õpilane meie ruumi ja karjus, et peame välja jooksma.”
Õpetaja tahtis õpilasi esmalt klassis hoida, kuid siis kostis tuletõrjehäire ning koridorides kajasid lasud. „Seepeale sööstsime läbi kitsa ukseava õpetajate tuppa, mida polnud välja näha. Seal varjasime end ja suundusime siis peasissekäigu poole. Ma ei kuulnud ega näinud enam midagi, vaid ainult tormasin ja tormasin.” Tüdruk jooksis peaukse juurde ja sealt kooli hoovi. „Hetk pärast minu väljajõudmist ilmus uksele üks tulistajatest ja vedas ühe minu klassikaaslase koolimajja tagasi.”
Kaks noorukit, 18-aastane Eric Harrise ja 17-aastane Dylan Klebold, kes 12 kaasõpilast ja ühe õpetaja tapsid ja siis endalt elu võtsid, jätsid maha kirja. „Ärge süüdistage meie tegudes kedagi teist. See oli viis, kuidas me tahtsime maailmast lahkuda.”

Viimaste aastakümnete amokijooksjaid (valik)

18.05.1927. Bathis (Michigan) hukkub 55-aastase Andrew Kehoe poolt toimepandud pommiplahvatustes 45 inimest, 58 saab haavata, osa neist raskelt.
11.06.1964. Kölnis tapab keegi mees läbi klassiakna suunatud leegiheitjaga kaheksa last. Seejärel tapab ta piigiga kaks õpetajannat ning sooritab mürgiga enesetapu.
26.04.1982. Lõuna-Koreas püstitab purjus politseinik amokijooksjate rekordi, lastes kaheksa tunni jooksul maha 69 inimest. Seejärel tapab ta ennast käsigranaadiga.
10.08.1987. Amokijooksja tapab Melbourne’i tänaval kaheksa inimest.
19.08.1987. 27-aastane mees laseb Lõuna-Inglismaal Hungerfordis maha üheksa inimest, kelle hulgas on ka üks politseiametnik. Haavata saab 14 inimest. Mees avab kõigepealt tule tankla kassiiri pihta, sõidab siis linna keskusesse ning põgeneb vanematekoju, kus laseb maha oma ema. Kui politsei kohale ilmub, süütab mees maja põlema ja lahkub tagaukse kaudu. Jõudnud ühele äritänavale, jätkab ta sihitut tulistamist. Seejärel varjub ta koolimajja, kus teeb enesetapu.
28.12.1987. 47-aastane Gene Simmons laseb Russellville’is maha kaheksa inimest ja haavab nelja, enne kui ennast politsei kätte annab. Politsei arvates võis massimõrval olla seos sellega, et Simmons oli samal päeval helistanud kauplusesse, kus ta töötas, ning ütles väikest palka põhjuseks tuues oma töökoha üles. Tapetute hulgas oli Simmonsi poeg, tema abikaasa, nende tütar koos oma mehega ja seitsmeaastane lapselaps.
17.01.1989. Hambuni relvastatud, dessantväelase mundris 24-aastane mees korraldab Stocktonis (California osariik) veresauna, tappes viis 6–9 aasta vanust aasia päritolu last. 35 inimest, nende hulgas palju lapsi, saavad raskesti haavata. Pärast massimõrva sooritab mees enesetapu.
12.07.1989. Ida-Prantsusmaal Besançoni linna lähedal tormab amokijooksja läbi kahe Prantsuse küla ning tapab oma teel vähemalt 14 inimest. Ohvrite hulgas on kolm last.
4.09.1991. Phoenixis laseb amokijooksja maha politseiniku ja noore, jalgrattaga sõitva naise ning haavab veel viit inimest. Seejärel varjub ta viis tundi ühes hoones. Lõpuks vallutab politsei maja, kust leiab enesetapu teinud püssikangelase.
16.10.1991. Automaadiga relvastatud George Hennard sõidab furgoonautoga ühte Texase söögikohta ja hakkab seal inimesi tulistama. Haavata saab 18 inimest, surma 22. Selle verise teo motiiv jääbki välja selgitamata, sest mõne minuti pärast pöörab mees püssitoru enda poole ja sooritab enesetapu.
9.03.1994. Saksamaal Euskirchenis laseb 40-aastane Erwin Mikolajczyk maha kuus inimest. Seejärel lõhkab pommi, mille plahvatamisel hukkub ka ise.
24.09.1995. Prantsuse väikelinna Cuersi lähedal tapab 16-aastane Eric Borel oma ema, kasuisa ja poolvenna. Seejärel laseb ta maha veel kümme inimest ja iseenda.
16.04.2007. USAs Blackburgi polütehnlises instituudis tapab Lõuna-Koreast pärit 23-aastane üliõpilane Cho Seung-hui 32 inimest ja haavab 29. Politsei saabudes laseb noormees ennast maha.
14.12.2012. Newtownis (Connecticut) tapab 20-aastane Adam Lanza 28 inimest (nende hulgas 20 last – 12 tüdrukut, 8 poissi –, 6 kooliametnikku ja oma 52-aastase ema). Seejärel tappis Lanza enda.

Tunnuspildil: 1. oktoobril 2017 avab Las Vegases Mandala Bay Resort hotellis peatuv 64-aastane Nevada elanik  Stephen Craig Paddock 32. korrusel asuva numbritoa purustatud aknast tule väljakul asuvate inimeste pihta. 58 inimest saab surma, 851 haavata. 28. septembril hotellis toa võtnud mees toimetas numbrituppa 21 kohvris 22 tulirelva. Ja mitte üheski hotelli turvatöötajas ei tekitanud vähimatki kahtlust asjaolu, et üks mees nii palju kohvreid oma numbrituppa tassib?! Tõepoolest, mõistus pole oma teha!!!

©Peter Hagen