Sylvester Stallone – tee tippu

56 minutit lugemist

Vaevalt et kaasajal leidub peale Sylvester Stallone ühtegi teist filminäitlejat, kelle kohta „filmitäht” sobib selle sõna kõige klassikalisemas tähenduses. Tõusta eikellestki üheks populaarseimaks ameeriklaseks, amatöörpoksijast new-wave-kunstnikuks, vaesest vennikesest sponsoriks, räpasest poisikesest eeskujulikuks perekonnaisaks – see on teostunud ameerika unelm.

Stallone ei räägi kunagi meelsasti oma lapsepõlvest ja kui ta seda ka teeb, siis püüab kibedavõitu huumoriga oma tunnetest üle saada: „Kuidas seda nimetada, kui sa pead kükitama ahju juures, et natukegi sooja saada. Mu isal oli väga tugev tagantkäelöök. Ainuke asi, mille vanemad mulle üldse ostsid, oli jupp nööri.”

Stallone vend Frank, kelle sündi perekonnas küll oodati ja teda ka vastavalt koheldi, on aga veelgi avameelsem: „Kui vend välja arvata, siis ma vihkasin oma perekonda. Vanemad valasid kogu oma viha Sly peale. Loomulikult kisklesime ka meie sageli, kuid me hoidsime teineteist sellegipoolest.”

Hell’s Kitchen oli Stallone sündimise aegu üsna trööstitu väljanägemisega New Yorgi linnaosa. Tõsi, eliitlinnaosaks ei ole ta muutunud ka tänapäeval, kuid vahepeal on Lutsifer kolinud ümber ja keedab oma kõige vürtsikamat suppi South Bronxis.

Stallone isa Frank pääses Teise maailmasõja õudustest terve nahaga. Sünnilt sitsiillane – tema perekond immigreerus Ameerikasse, kui ta väike poiss oli –, astus Frank vabatahtlikult USA armeesse, et võidelda Euroopas Hitleri ja Mussolini vastu.

Jõudnud tagasi Ameerikasse, proovib Frank mitut ametit ja otsustab lõpuks juuksuriks hakata. Uut ametit õppides viib saatus teda kokku tantsijanna Jacqueline Labofishiga, kes loobib oma pikki koibi õhku Diamond Horseshoe klubis. Vastandid tõmbuvad. See kehtib täielikult Franki ja Jacqueline’i kohta. Mees on konservatiivne, kahe jalaga maa peal; naine aga ekstsentriline, veendunud horoskoobifänn ja vahetab sageli juuksevärvi.

Nad on teineteist tundnud kõigest mõne kuu, kui astuvad juba altari ette. Noorpaar kolib väikesesse korterisse 9. avenüül.

6. juulil 1946 toob Jacqueline ilmale esimese poja. Sünnitus on raske. Tuleb tangid appi võtta. Arstide vääratuse tõttu jaotub tangide surve ebaühtlaselt ja need vigastavad lapse vasaku näopoole muskulatuuri ning närve. Tagajärjeks on näopoole halvatus silmast kuni huulte ja lõuani. Tugevate närvirahustite mõju alt ärganud ema ootab teine šokk: Frank ütleb, et ta tuleb just registreerimisbüroost, kus ta pani vastsündinule nimeks Sylvester Gardenzio Stallone. Jacqueline on raevust keeletu: nimi Sylvester talle ei meeldi, kuid on juba hilja.

Väike Sylvester Stallone.

Poisi elu algas raskelt ja neid raskusi jätkub veel pikaks ajaks. Sylvesteri kahel esimesel eluaastal nägid vanemad teda ainult nädalalõpul, kuna mõlemad pidid enda vee peal hoidmiseks kõvasti tööd rügama. Poisiga pole kerge, ta on põikpäine, õpib sünnitrauma tõttu väga hilja rääkima ning tema areng ei huvita kedagi.

1950. aastal sünnitab Jacqueline teise poja, kes saab nimeks Frank. Perekond otsustab elukohta vahetada ja mujal õnne otsida. 1951. aastal kolivad Stalloned Silver Springsi Washingtoni lähedal. Isa Frank avab seal juuksuriäri ja töötab seitse päeva nädalas. Vanemad loodavad, et keskkonna vahetus mõjub Sylvesteri arengule soodsalt. Viieaastane Sylvester läheb kooli, kuid midagi ei muutu paremuse poole. Vastupidi. Kaaslaste silmis on Sylvester kõhetu vennike, kes ei oska isegi õieti rääkida. Ideaalne ohver kaklemishimulistele kaasõpilastele. Nad sõimavad teda viltulõuaks ja kartulipeaks ning narrivad ebahariliku eesnime pärast. Rohkem kui üks kord heidab Sylvester oma vanematele ette, et tobe nimevalik on kõigi tema õnnetuste põhjus. Poiss ei leia vanemate juurest mingit turvalisust, tal pole ka sõpru. Iga koolipäev on talle piinaks. Ta räägib väga harva – teda ju niikuinii ei mõisteta. Sylvester ei taha end blameerida ega anda põhjust oma lohiseva artikulatsiooni pilkamiseks.

Introvertne poiss põgeneb koomiksimaailma. Alates 1949. aastast ilmuva koomiksiseeria kangelane Superman muutub tema iidoliks, kellega ta end samastab. Sylvester palub emal õmmelda endale superboy kostüüm – sinine särk suure punase S-tähega rinnal. Koolis kannab Sylvester seda särki pluusi all – see annab talle salajase kindlustunde. Kui ta siis kord ühele kaaslasele oma suure saladuse reedab, ei tea too muud nõu, kui jookseb õpetajale kaebama. Eeskujulik pedagoog käsib Sylvesteril klassi ette tulla ja pluusi seljast ära võtta. Blamaaž on täielik!

7-aastaselt astub Sylvester skaudiks. Aukoodeks, head teod ja šikk sinine univorm. Ajalooline moment – Sylvester astub esimest korda näitlejana üles. Nimelt mängib ta näidendis „Karu Smokey” karu tagumist poolt. Edust tiivustatuna pakub ta end järgmise näidendi „Mr. Toad Goes West” peaossa. Sylvester peab proovis imiteerima inglise aktsenti. Selle katsega on valulävi ületatud ja ta jääb osast ilma. Sedapuhku Stallone näitlejakarjäär katkeb…

Perekonna äri õitseb, kuid abielu jookseb karile. Vaesuspäevil püsis perekond koos. Nüüd, mil teenitakse nii palju raha, et suudetakse endale lõpuks isegi farm osta, abielu laguneb.

Isa jääb Marylandi, ema kolib poistega Philadelphiasse. Mitte just esinduslikus linnaosas leiavad nad endale väikese korteri. Sylvester on kaheteistkümnene, kui ema teist korda abiellub. Kasuisaks on keegi pitsaküpsetaja.

Vend Frank leiab uues elukohas kergesti uusi kambajõmme, lohiseva kõnemaneeri ja kurbade silmadega Sylvesteriga ei taha aga keegi sõbrustada. Niipea kui Sylvesteril on taskus 50 penni, lippab ta kinno. Poisile meeldivad üle kõige piraadifilmid Kirk Douglase ja Burt Lancasteriga. Tema lemmikkangelane on aga Steve Reeves, kes mängis filmis „Herakles”.

„Kui ma nägin esimest filmi Steve Reevesiga, pidin vaimustusest äärepealt toolid põranda küljest lahti kiskuma,” meenutab Stallone.

Selliseks filmikangelaseks nagu Steve Reeves, tahab saada ka 12-aastane Sylvester. Ema märkab neid muutusi poisi juures ja kingib talle kaks hantlit. Poisi vaimustus ei osutu hetketujuks, ta treenib iga päev raudse järjekindlusega. Kui ta kolib tagasi isa juurde, võtab ta hantlid kaasa. Kui Frank seenior neid näeb, ütleb ta lause, mille Stallone pani hiljem ka oma filmi „Rockey” stsenaariumi: „Sa pole just erilise arukusega siia ilma tulnud, niisiis arenda parem oma keha.”

Perepilt aastast 1962. Vasakul Frank, ema Jacqueline hoiab süles poolõde Tonianni, paremal Sylvester.

15-aastasena on Sylvester kulutanud juba 12 kooli uksi. Igal pool ainult pahandused. Marylandi katoliiklikus koolis peidab ta ära nunnade krutsifiksi, Philadelphias lendab koolist, sest kasutas paberikorve tõrvikutena ja kakles kaasõpilastega.

Lõpuks on 16-aastasele Sylvesterile kõrini nii õpetajatest, halbadest hinnetest kui ka alalistest konfliktidest. Kui ta nüüd mõtleb, kas astuda sõjaväkke või veeta oma ülejäänud elupäevad lambakarjusena Austraalias, räägib isa ta pehmeks, soovitades juuksuriks hakata. Kuus kuud punnib Sylvester vastu, siis annab järele. Kuid selle asemel, et lokke keerata, tahaks ta parema meelega õppida. Paraku ei taha ükski kool nii pika pattude registriga noormeest vastu võtta. Lõpuks sokutab Jacqueline oma üleannetu võsukese 10 000 dollari eest Manori raskesti kasvatavate laste erikooli.

Esimest korda tunneb Sylvester end koolis hästi. Eriti meeldib talle tema uus nimi. Nimelt lubab direktor tal esitleda end kõikjal Mike’i nime all. Koolis on ainult sada kasvandikku ja kord nädalas peavad nad minema psühholoogi jutule. Kahe aasta pärast, vahetult enne kooli lõpetamist, tuleb Sylvesteril ka Manorist lahkuda. Klassikaaslase tüdrukuga seksimine lõpeb sellega, et petetu hakkab neid jälitama ja korraldab skandaali, mis lõpeb kaklusega.

Jacqueline on jälle emaks saanud. Tütrele pannakse nimeks Toriann. Ema leiab ka nüüd lahenduse. Sylvester saadetakse Šveitsi. Sealne ameerika kolledž on nõus poisi vastu võtma, kui õppemaks ette makstakse. Juhul kui poiss välja visatakse, on koolil õigus raha endale jätta. Sylvester pakib asjad kokku ja sõidab Alpide maale. Mäestikuõhk mõjub talle hästi, ka käitub ta üsna korralikult. Sylvester teeb kõvasti trenni poksimeeskonnas, loeb isegi klassikalist kirjandust ja oskab saada tüdrukute lemmikuks. Viimased panevad talle meelitava hüüdnime Studly (sugutäkk). Peale kõige muu näitab Sylvester üles head ärivaistu. 20 dollari eest näitab ta klassikaaslastele, kuidas tuleb kontrolltöö ajal teeselda astmahoogu.

Kõige tulutoovamaks kujuneb aga passijaamet tüdrukute ühiselamus. Paha aimamata on kooli juhtkond teinud kitsest kärneri. 5 frangi eest lubab Sylvester paarikesel veeta oma toas tunnikese, 2 frangi eest kindlustab ta hea koha akna juures, kust avaneb vaade tüdrukute duširuumile.

Sylvesteri eelistatuimaks spordialaks on poks. Kord oli tal isegi võimalus astuda Rodeesia poksimeistri vastu. Täpse obadusega õnnestub tal raskekaaluline politseiohvitser juba esimeses raundis pikali virutada.

„Siis ta aga toibus ja hakkas mind klobima nii, et matš tuli katkestada,” meenutab Sylvester.

Ta üritab uuesti lavale pääseda. Kolledži mängukavas seisab Arthur Milleri näidend „Proovireisija surm”. Pärast proovi julgustab teda õpetaja, öeldes: „Pole paha poisi kohta, kes näeb välja nagu neandertallane.” Sylvester saab Biff Lomani osa. Edu on täielik…

Kojuigatsusest haaratud Sylvester pöördub tagasi Ameerikasse. Seal üritab ta pääseda Miami ülikooli, et jätkata õpinguid draama ja kujutava kunsti alal. Sylvester võetakse vastu. Viibimine päikesepaistelises Floridas kujuneb aga lühiajaliseks. Pärast mõningat ebaedu ja arusaamatusi professoritega otsustab 23-aastane Sylvester otsida õnne sealt, kus ta pärit on – New Yorgist.

1969. aasta sügisel otsustab Sylvester kindlalt hakata näitlejaks. Emalt on ta pärinud usu tähtede mõjusse. Veel enne New Yorgi vallutamist laseb ta emal koostada horoskoobi. Vähi tähtkujus sündinud pojale ennustab mamma nii halba kui head. Halb: järgmised seitse aastat on täis viletsust ja pettumusi, kuid siis, pärast läbimurdmist, järgneb edu, mitte näitlejana, vaid autorina. Enesekindlusest Sylvesteril puudu ei tule. Aasta menufilmi „Easy Rider” kohta ütleb ta: „Midagi halvemat poleks ka mina võimeline kirjutama.” Ühes hotellis üürib Sylvester viletsa toapugeriku.

„See oli väga praktiline tuba. Kui ma voodis lamasin, võisin väljasirutatud käega ulatuda nii ukselingi, akna kui ka veekraanini,” meenutab Stallone. Kirjutusmasinal tipib ta oma esimese stsenaariumi „Cry Full, Whisper Empty, In The Same Breath” (tõlkes umbes nii: karju kõvasti, sosista tasa, mõlemat ühe hingetõmbega). Tõenäoliselt peletas produtsente juba ainuüksi selline pealkiri. Järgmise käsikirja pealkiri kõlab juba paremini: „Sad Blues”. See on lugu rokilauljast, kes peab südamerikke tõttu sööma iga päev nii ja nii palju banaane. Ühel õhtul unustab ta enne esinemist banaane süüa ja variseb laval kokku. Kuigi ekssõbranna tormab terve banaanikimbuga poodiumile, on juba hilja. Laulja sureb tema käte vahel. Ka kolmandal käsikirjal „Till Young Men Exit” (grupp edutuid näitlejaid röövib ühe Broadway produtsendi) pole menu.

Sylvester pakub end osatäitjaks näidendisse „Fortune and Men’s Eyes”. Kuid juba proovis tekib tal lavastaja Sal Mineoga konflikt ja ta jääb osast ilma. Kuid see-eest saab ta Minotauruse osa näidendis „Desire By The Tail”, mis oli kunstnik Picasso ainuke teatritükk. Kahjuks toob näidendi lavale Bronxi isetegevuslik näitering. Saalis on tavaliselt kõige rohkem seitse pealtvaatajat, needki näitlejate endi sõbrad ja tuttavad. Palka ei maksta sentigi.

24-aastane Stallone.

1970. aasta maiks on Sylvesteril viimased rahatagavarad kulutatud ja tal tuleb hotellist lahkuda. Ta viib oma vähese varanatukese pakihoiuruumi ja ühineb kodututega 42. tänava bussijaamas. Veel paar päeva ja ta on valmis asuma kuritegelikule teele.

Äkki leiab ta ühest ajalehest kuulutuse, milles otsitakse peaosatäitjat filmi „Kitty and Studs”. Läbi telefoni küsivad produtsendid, kas ta on ka valmis lahti riietuma.

„Miks mitte? Ma võtan end igal õhtul koguni tasuta riidest lahti,” on Sylvesteri vastus.

Ühe võttepäeva eest makstakse talle sada dollarit ning tal tuleb mängida ebatavalise libiidoga meest. Filmi sisu on järgmine. Mehel pole oma sõbrannast küllalt ja ta keelitab viimast seksiorgiast osa võtma. Saabuvad külalised, tutvuvad üksteisega ja hakkavad end paljaks koorima. Niipaljukest siis stsenaariumi. Ülejäänu on puhas grupiseks. Isegi pornoringkondades peetakse seda kahe päevaga vändatud filmijuppi viletsaks.

Pärast „Rocky” edu tahtsid produtsendid müüa filmi originaalnegatiivi 100 000 dollari eest Stallonele, kuid viimane keeldus ostmast ja nii jooksis film pealkirja „The Italian Stallone” all paaris pornokinos ja hiljem levitati seda veel videokassetina.

Taskus 200 dollarit, hakkab Sylvester otsima uut eluaset. 71 dollari eest kuus üürib ta väikese toa 56. tänava ja Lexingtoni avenüü nurgal. Kogu mööbel koosneb lauast ja toolist. Voodiks on põrandale laotatud mantel, köögiks elektripliit. Pesupäeval seisab ta koos kingadega duši all. Peatoidust teenib alguses pitsaküpsetajana, siis väljaviskajana ja käskjalana.

1 dollari ja 12 sendi eest tunnis puhastab ta Keskpargi loomaaias röövloomade puure. Kui aga ühel päeval üks lõvi ta täis pissib, ütleb ta koha üles („Uskuge või mitte, aga lõvid tabavad täpselt ka viie meetri pealt”).

Äärmiselt tulutoovaks kujuneb aga kohanäitaja amet Walter Reade’i kinos „Baronet”. Tõsi, sinine vormiriietus lõhnab veel tugevasti endise omaniku järele ja ametlik palk on 37 dollarit nädalas. Kuid kinofännid on 20–30-dollarise jootraha eest nõus laskma end vaikselt kassast mööda juhatada, et saada saalis head kohta. Ühel nädalalõpul teenib Sylvester sel moel isegi 600 dollarit. Kahe nädala pärast on aga ilusal äril lõpp. Sylvester pöördub elegantselt riietatud härrasmehe poole: „Ma võin teile 20 dollari eest hea koha muretseda.” Džentelmen valges smokingis vastab: „Ma võin teile teie paberid muretseda. Tasuta. Minu nimi on Walter Reade.”

Ebaõnn elus, kuid edu armastuses. Kinokassas istub ilus blond neiu, kes tahaks samuti filminäitlejaks saada. Tema nimi on Sasha Czach ja ta on pärit Chesterist, Pennsylvania osariigist.

Juba esimesel jutuajamisel läheb Sylvester täispanga peale, öeldes: „Ma usun, ma armastan sind.”

Steeve Reeves filmis „Herakles”. Stallone meenutab: „Suurest vaimustusest oleksin tahtnud kinotoolid põranda küljest lahti rebida.”

Tüüp, kes räägib, nagu oleks tal suu vatti täis, ei vasta just Sasha unetute ööde printsile. Ka kannab too printsikandidaat vaseliiniga impregneeritud vihmamantlit ja oma õlgadeni ulatunud juukseid on ta just äsja küünekääridega püganud. Sellest hoolimata nõustub neiu kohtuma. Noored ei piirdu esimese randevuuga, varsti kohtuvad nad iga päev ja lõpuks kolib Sasha noormehe toapugerikku.

1970. aasta esimene pool on ärilises mõttes täielik ebaõnn. Suvel saab Sylvester kõrvalise osa teatritükis „Score”. Kuigi ka selles näidendis peab ta end lahti riietama, makstakse talle vähemalt ametiühingutariifide järgi. Seksirevolutsioon on jõudnud Euroopast Ameerikasse ja provokatsioonilisi instseneeringuid kohtab New Yorgis igal tänavanurgal. Seks hakkab muutuma igapäevaseks kaubaks, mis tõmbab inimesi teatrisse. Stallone mängib lihtsameelset telefonimontööri, kes satub partnerite vahetamise peole. Teda palutakse kaasa lüüa. Pärast 23 etendust kustutab intendant „Score’i” mängukavast. Erialaajakirja „Variety” kriitika on hävitav, kuid mainib samas: „Kõige paremat mängu pakub Sylvester Stallone.”

Noormehele on see lause sama hea kui „Oscari” auhind. Ka 1971. aastal ei paista edu tulevat. Kaks väikest osa filmides ja kogu lugu. Ka vend Frank on asunud elama New Yorki ja proovib õnne kitarristi ning lauljana. Sylvester ja Sasha lähevad igale tema kontserdile ja toetavad punti marulise aplausiga. Sellest ajast peale, kui Sasha töötab ettekandjana, on neil piisavalt süüa. Sasha toob koju järelejäänud söögikraami, mis ei näe just isuäratav välja, kuid on täiesti söödav.

1972. aastal majanduslik olukord pisut paraneb. Sylvesteril õnnestub müüa televisioonile mõned oma stsenaariumid. Saadud 2500 dollarit on aga juba ilus raha. Sügisel paneb ta oma säästud ühe sõbra omadega kokku ja mõlemad väntavad 16-mm filmi „Horses”. Film on nii igav, et, nagu Stallone ise hiljem tunnistas, lahkusid vanemad selle vaatamise ajal saalist, kuigi nad muidu võisid tundide viisi vahtida diapositiive lilledest.

Lõpuks saabub kauaoodatud võimalus. Stallone saab peaosa filmis „The Lords of Flatbush”. Tõsi, honorar on ainult 2000 dollarit, kuid lugu neljast sõbrast 1950-ndate lõpuaastate New Yorgis on lustakas ja originaalne. Kuna filmitegijatel alatasa raha napib, venivad võtted üle kahe aasta. Ikka ja jälle tuleb töö katkestada, et leida uusi investeerijaid. Probleemiks kujuneb Sylvesteri kaal: ta mängib Stanley-nimelist õgardit ja on end ligi kahesajakiloseks nuumanud. Et võtete vaheajal mitte kaalus maha võtta, on ta sunnitud alatasa jäätist ja kooke õgima. Samal ajal saab ta peaosa filmis „No Place to Hide”, kus mängib terroristi. Paraku ei leia see film ühtegi laenutajat. Film „The Lords of Flatbush” saab aga edu osaliseks. Kompanii „Columbia” 35-mm filmile võetud lugu toob sisse 4 miljonit dollarit. „Time-Magazine’ilt” saab Stallone aga kiita.

Stallone (vasakult kolmas) peaosas filmis „The Lords of Flatbush”.

1974. aasta varasuvel otsustavad Sylvester ja Sasha proovida õnne filmitööstuse Mekas Hollywoodis. 40 dollari eest ostavad nad kümme aastat vana „Oldsmobile” ja sõidavad risti läbi USA. Autoloks ütleb aga lõplikult üles enne Los Angelesesse jõudmist. Hollywood Boulevardis üürivad noored 215 dollari eest kuus korteri. Sylvester tõttab ühelt filmiproovilt teisele, kuid ei pääse esialgu löögile. Peaaegu oleks ta saanud osa filmis „Stay Hungry”, kus tal oleks tulnud mängida atleetvõimlejat. Viimasel minutil otsustavad aga produtsendid Austriast pärit uustulnuka kasuks. See ei ole keegi muu kui Arnold Schwarzenegger. Stallonel õnnestub saada kõrvalosa ühte telefilmi. Veel mängib ta kriminaalfilmis „Sõida põrgu, armsam” ja gangsterifilmis „Capone”. Paul Bartel võtab Stallone filmi „Fankesteini surmavõidusõit”. Lugu on võidusõidust läbi USA. Võitjaks tuleb see, kes ajab kõige rohkem inimesi alla, kusjuures kõige enam punkte saab pensionäride pealt.

Hollywood näitab end kõige paremast küljest, Stallonede elu läheb kenasti. Sylvester tähistab ka stsenaristina oma esimest võitu: 21 500 dollari eest müüb ta produtsentidele John Roachile ja Ron Suppale filmistsenaariumi „Hell’s Kitchen”. See on lugu kolmest vennast, kes 1940-ndate aastate lõpus astuvad New Yorgi poksibisnessi.

28. detsembril 1974 astuvad Sylvester Stallone ja Sasha Czach altari ette. Noorpaar ei kiirusta järelkasvu muretsemisega. Astroloogilistel kaalutlustel peab laps ilmale tulema 1976. aasta mais.

See-eest sünnib kolme kuu pärast (täpsemalt 24/25. märtsi öösel 1975) legend.

Raskekaalupoksijale Chuck Wepnerile on 24. märts 1975 suurpäev. Aastaid on ta osalenud vaid teisejärgulistes matšides. Poksijate eliidi hulka pole spordiklubi „Bayonne Bleeder” kunagi pääsenud, kuid nüüd on asjalugu siiski niikaugel. Wepneri vastaseks on Muhammad Ali. Wepnerile võitu ei ennustata, Ali on ilmselgelt üle. Kuid siis saab Wepner hakkama sellega, mida poleks julgenud ennustada ka kõige suurem optimist. Wepner peab vastu 15 raundi. Show muutub ehtsaks võitluseks. Pärast 45 minutit kestnud armutut kolkimist lahkub Wepner küll kaotajana, kuid püstipäi. Kaotusest hoolimata on see matš tema karjääri suurpäev. Kaotus tegi mehest kangelase, löödust sai võitja. Ameerika ei kandnud võistlust televisioonis üle, seda näidati ainult kinos. Ühes viletsas kinos näeb seda võitlust ka Sylvester Gardenzio Stallone. Hiljem koduteel sünnib tema peas Rocky Balboa. Pärast kolmekuulist seedimist on stsenaariumi esimene variant valmis. See erineb oluliselt hilisemast. Vastane Apollo Creed on peaaegu neljakümnene ja treener Mickey on kõige pesuehtsam fašist. Rocky kaotab meelega.

Stallone näitab oma käsikirja talentide otsijale Gene Kirkwoodile. Too on vaimustuses, kuid talle ei meeldi lõpp ja fašistist treener. Stallone läheb koju ja kirjutab uue lõpu. Mõnda aega ta mõtleb, et laseb Rockyl võita, kuid see tundub talle endalegi ebausutav ega sobi kokku looga mehest tänavalt. Sylvester dikteerib ja korrigeerib. Sasha tipib masinal. 86 tunni pärast, osalt tänu kofeiinitablettidele, on stsenaarium valmis.

1975. aasta juulis esitab Stallone käsikirja produtsentidele Irwin Winklerile ja Robert Chartoffile. Mõlemad mehed on tuntud filmiga „Äraaetud hobused lastakse maha” ja Barbara Streisandi filmiga „Liivakastimängud”. Winkler ja Chartoff pöörduvad United Artistsi poole: kas kompanii tooks „Rocky” ekraanile?

„Kas Stallone müüb stsenaariumi?” on napp vastus. Ühtlasi tehakse ka juttu peaosalisest. Sõelale jäävad Ryan O’Neal, Paul Newman, Robert Redford ja James Caan. Järgmisel kohtumisel pakuvad Winkler ja Chartoff Stallonele 75 000 dollarit. Kuid Stallone kõhkleb: „Tänan, kuid ma ei saa Rockyt niisama lihtsalt müüa. Mina mõtlesin ta välja ja mina pean teda mängima.” Niisiis tahab Stallone kaubelda. Ta nõuab 125 000 dollarit. Kuid siis jääb ta „ei” juurde ka selle summa puhul, kuigi endal on pangas ainult 106 dollarit ja kodus last ootav naine.

„Mul hakkas ainuüksi sellist raha ette kujutades halb. Ma polnud kunagi varem mõelnud, et ühes hunnikus võiks olla nii palju raha,” meenutab Stallone. Lõpuks lepitakse kokku 350 000 dollari peale. Winkler ja Chartoff aga toonitavad ikka ja jälle, et ilma staarita pole filmil edu loota. Läbirääkimised jooksevad ummikusse. Lõpuks annab United Artists järele ja Stallone saab oma võimaluse. Kuid ainult järgmisel tingimusel: 1) kui pärast esimesi vändatud stseene selgub, et Stallone ei mõju, võib stuudio ta välja vahetada; 2) eelarvet vähendatakse drastiliselt ühe miljoni dollarini; 3) lisakulutused tuleb Winkleril ja Chartoffil endal kanda; 4) Apollo Creed peab muutuma arrogantsemaks, sest sarnasus Muhammad Aliga on liiga silmatorkav ja pole vaja tema fänne pahandada.

350 000 dollari asemel saab Stallone stsenaariumi eest 20 000. See-eest saab näitleja Stallone oma elu suurima võimaluse.

„Ma oleksin Rockyt mänginud ka sooja lõunasöögi ja 1 dollari 50 sendi eest päevas,” tunnistas Stallone tagantjärele.

Miljon dollarit on ühele inimesele suur raha, ühele Hollywoodi filmile aga samahästi kui mitte midagi. Töö läheb lahti. Filmis esinevad ka perekond Stallone teised liikmed. Vend Frank on tänavalaulja, isa Frank aga poksikohtunik. Sasha mängib fotograafi ja koer Butkus iseennast. Raskusi oli ka režissööri leidmisega. Kellele ei meeldinud lugu ise, kellele peaosatäitja, kes polnud rahul pakutud honorariga.

John G. Avildsen on aga käsikirjast vaimustuses ja valmis asja kallale asuma. Lõpuks ulatuvad võttekulud 1 050 000 dollarini.

„Ma ei suuda ikka veel uskuda, kui raske oli viimast 50 000 dollarit kokku sada,” meenutab Irwin Winkler. Stallone advokaat Jake Bloom saab hakkama juriidilise meistritööga. Ta surub lepingusse punkti, mille järgi stuudio võib Stallone välja vahetada alles 17. võttepäeval. On selge, et sellisel juhul mõtleb United Artists enne kolm korda järele, kui alustab võtteid otsast peale.

15. detsembril 1975 algavad Philadelphias 15-kraadise pakase käes „Rocky” välisvõtted. Esimene võttepäev algab hommikul kell 4.35. Rocky Balboa astub stsenaariumist tegelikkusse. Ta jookseb ja jookseb – iga päev 34 kilomeetrit. Võtete kavas on kindel treeninguplaan: järgmisel päeval tuleb joosta 18 miili. Jooksmine kõval asfaldil ei jää tagajärgedeta. Stallone vana häda, lihaserebend, annab ennast tunda. Õhtuse filmistseeni ajal kukub ta tänaval kokku.

„Ma lamasin ja ootasin, et keegi küsiks, mis lahti on, ja aitaks mind autosse. Ma ei suutnud enam. Selle asemel tuli Avildsen joostes ja karjus: „Filmige seda, filmige! Kas sa suudad veel natuke roomata, Sly?” Ma oleksin selle vennikese kõige parema meelega kägistanud.”

Siis algavad võitlusstseenid. Stallone on end hästi ette valmistanud, kehaliselt on ta tippvormis, võtab päevas 113 vitamiinipilli, sööb ainult krabisid ja pitsat. Ta jookseb iga päev 5 miili Malibu rannas ja peale selle teeb ka üldfüüsilist trenni. Tema poksipartneriks on ehtne poksija. Stallone meenutab: „Mõnikord virutas ta nii tugevasti, et ma ei suutnud isegi oma telefoninumbrit meenutada. Poks on ainuke spordiala, mille puhul sa oled pärast lollim kui enne.”

Stallone elab osasse sügavalt sisse. 1976. aasta veebruaris on asi niikaugel, et alustatakse matšistseenidega. Finaal filmitakse Los Angelese Sports Arenal. Publikuks on 4000 Los Angelese päevavarast, kes elavad matšile väga temperamentselt kaasa.

Mitte ainult kinolinal, vaid ka võtetel teeb Stallone end vastuvõetamatuks.

Nii kostüümide valikul, soengu tegemisel kui ka võtetel – igal pool tekitab ta konflikte, sest tahab igas asjas kaasa rääkida. See tekitab paksu verd. Mitmed filmitegijad ei talu, et mingisugune algaja neid õpetama tuleb, ja nõuavad koguni, et filmi tiitris nende nimesid ei oleks. Stallone tülitseb ka Avildseniga ja nagu „Newsweek” kirjutab, läksid mehed isegi käsitsi kokku. Mõnes mõttes võib Stallonet mõista, sõltus ju filmi õnnestumisest kogu tema edasine karjäär.

  1. aasta veebruari lõpuks on film valmis. United Artistsi eestseisus on tulemusega rahul.

„Poksifilmidel pole minekut,” nii kõlab vana filmilaenutajate juhtlause. Ükski poksifilm pole peale minimaalse tulu midagi sisse toonud. Nii ei taha laenutus reklaamida „Rockyt” poksifilmina, vaid kui lugu autsaiderist, kes võidab, kuigi ta kaotab. Seepärast pole ka reklaamplakatil kujutatud mitte võitlusstseeni, vaid Rockyt ja Adriani. United Artists lähtub sellest, et kui kõik hästi läheb, toob „Rocky” sisse 4–5 miljonit dollarit. Igal reeglil on aga erand.

Sylvester Stallone talle üleöö kuulsust toonud filmis „Rocky”.

1976. aasta sügisel tuleb „Rocky” ekraanile. Edu on vapustav: 112 miljonit puhastulu, millest „United Artists” saab 56 miljonit. Sellest summast langeb üks protsent autor Stallonele, kaks protsenti näitleja Stallonele – kokku 2 miljonit dollarit. Täiesti tundmatu mees on üleöö staar. Kahekohalisest pangaarvest on saanud seitsmekohaline. Stallone alustab uut elu sellest, et saadab oma vana Oldsmobile prügimäele ja ostab uue auto Mercedes Benz 450.

„Rocky” tunnistatakse aasta parimaks filmiks. 1977. aasta varakevadel tehakse teatavaks „Oscari” kandidaadid. „Rocky” seisab nimekirjas üheksa korda, muu hulgas ka kui aasta parim film. Sylvester Stallonet esitatakse kui parima stsenaariumi autorit ja kui parimat näitlejat. Filmiajaloos on midagi niisugust saavutanud ainult Charlie Chaplin ja Orson Welles. 1977. aastal ka veel Woody Allen filmiga „Linnaneurootikud”. Pole paha seltskond!

„And the winner is…”, „Oscar” parima filmi eest, „Oscar” režissöör Avildsenile ja „Oscar” monteerijale Richard Halseyle. Veel viis kuud hiljem on „Rocky” maailma menukaimate filmide hulgas ja Stallone valitakse USA 8000 kinoomaniku poolt aasta staariks.

Üleöö on Stallone saanud kuulsaks ja tuntuks. Autogrammid supermarketil, vastuvõtt kuberneri juures, parim laud restoranis, eeskujulik teenindamine bensiinitanklas. Alguses Stallonele meeldib selline populaarsus: ta on saavutanud rohkem, kui oleks eales julgenud unistada. Kui aga pole võimalik isegi rahulikult hamburgerit süüa, ilma et sind kolmkümmend fotograafi ei luuraks, siis hakkab see närvidele käima.

Perekond Stallone kolib ümber. Korter Hollywoodis vahetatakse maja vastu Coldwater Canyonis. Kitšimaiguline villa purskkaevude ja kunstlike ämblikuvõrkudega veinikeldris kuulus varem koomik Ernie Kovacsile.

1976. aasta mais sünnib poeg, kellele pannakse nimeks Sage Moonblood. Sage tähendab tarkust, Moonblood oli aga stsenarist Stallone üks pseudonüüme. Stallonet häirib mõnevõrra, et temasse endasse suhtutakse nagu primitiivsevõitu poksijasse Rockysse. Stallone filmitegelastest kolleegid peavad teda ühepäevaliblikaks: tüübil oli lihtsalt õnne, kuna mängis iseennast. Nüüd vajab Stallone filmi, millega ta võiks tõestada, et on võimeline mängima ka teisi rolle. Pakkumiste vähesuse üle ei saa kurta, kuid tegemist on alati kas gangsteri- või poksifilmiga. Kõne alla tuleks ka peaosa filmis „Superman”. Monstrumliku linateose maksumuseks arvatakse tulevat umbes 30 miljonit dollarit. Marlon Brando mängib 4 miljoni dollari eest Supermani isa, kusjuures Brandot ennast on ekraanil näha ainult 12 minutit!

Stallone vajab nüüd midagi erilist, mitte filmi „Rocky 2”. Sellal kui ta otsib sobivat osa, müüb ta oma stsenaariumi „The Bodyguard”. See on lugu ihukaitsjast, kes peab kaitsma ühe miljonäri naist ja last. Kui mõlemad ikkagi tapetakse, hakkab ihukaitsja mõrvareid otsima. Stallone saab story eest 200 000 dollarit ja lubaduse, et stsenaariumis (hiljem ka filmis) esinenud auto Porsche Carrera saab pärast filmivõtteid tema omandiks. Fännid muutuvad aga üha pealetükkivamaks.

Stallone satub autoõnnetusse, keegi tüüp sõidab tema masinale tagant sisse. Pärast traditsioonilist „Go to hell” tahab süüdlane vehkat teha, kuid selle peale saab ta tunda Stallone raudset kätt. Kohus mõistab kahjutasuks 15 000 dollarit. Stallone väldib avalikkust. Perekond kolib jälle ümber. Uus villa Pacific Palisadesés sarnaneb rohkem kindlusega: ihukaitsjad ja kuus 360-kraadise pöördenurgaga videokaamerat valvavad filmitähe rahu.

Abielu hakkab mõranema. Siiani oli tehtud kõike koos. Nüüd istub Sasha päevad läbi lapsega villas, Sylvester aga töötab terve päeva ja jõuab hilja õhtul puruväsinuna koju. Ta sööb kiirustades ja heidab kohe magama. Sasha tahaks saada professionaalseks fotograafiks, kuid sitsiillane Stallone ei taha, et tema naine töötab.

Lõpuks saab Stallone osa filmis „F.I.S.T”. See on lugu veoautojuhist, kes töötab end üles transpordiametiühingu kõikvõimsaks funktsionääriks. Jack Nicholson ja Johnny Kovak ütlevad osast ära, Stallone aga nõustub vaimustusega ja hakkab telefoniraamatupaksust käsikirja stsenaariumiks kohendama.

„F.I.S.T” on halva tähe all sündinud. Kõigepealt läheb Stallone tülli käsikirja autori Joe Esterharziga. Stallone töötab viis kuud käsikirja kallal, kohendab rolli oma karakterile ja lühendab seitsmetunnise filmi talutavale pikkusele. Paksu pahandust kui palju: kes ja mida on kirjutanud. Nüüd järgneb jagelemine stuudioga „United Artists”. Stallone ei nõustu sellega, et peab võtete ajal elama mingisuguses 70-dollarises ubrikus, samal ajal kui režissöör Jewisoni käsutuses on terve maja. Pahandused jätkuvad. Jewison tahab, et film lõpeks peakangelase surmaga, nii nagu käsikirja algvariant seda ette nägi, Stallone aga arvab, et kurb lõpp tapab iga filmi. Peale selle ei tohi lasta Rockyl surra. Jagelemine selle õnnetu 8 miljonit dollarit maksma läinud filmi ümber kulmineerub kolossaalse läbikukkumisega.

Kõmuajakirjandus on leidnud uue ohvri – Sylvester Stallone. Iga jumala päev võib lugeda skandaalseid lugusid mister S.-i suurusehullustusest. Stallone võib protesteerida palju tahab – kus suitsu, seal ka tuld. Selge, et Rocky oli juhuslik edu. Kui veel ajakirjandusse imbub, et Stallone kavatseb teha filmi, olles ise stsenarist, peaosaline ja rezissöör, läheb mölluks lahti.

Film „Paradise Alley” on lugu 1940-ndate aastate New Yorgist, kus kolm venda üritavad maadlusmatšidega suurt raha teha.

1978. aasta jaanuaris algavad filmivõtted, saadetuna bulvariajakirjanduse õelatest repliikidest ja pahatahtlikest kommentaaridest. Stallone abielu ähvardab lõplikult karile joosta. Sasha annab lahutuse sisse, kuid Stallone palub ajapikendust. Kolm-neli korda nädalas tuleb Stallone koju, mängib lapsega ja püüab parandada suhteid Sashaga.

„Paradise Alley” võetakse kriitikute poolt üsna hästi vastu, kuid toob veel vähem sisse kui „F.I.S.T”. Alles palju aastaid hiljem, kui mõned telestuudiod ostavad filmi ära, hakkab ka mingit tulu tulema.

Kolmandat läbipõrumist ei saa Stallone endale lubada. Üldreeglina toob ühe menufilmi järg sisse vähemalt 60 protsenti esimese filmi tulust. Isegi siis, kui „Rocky 2” tooks sisse sensatsioonilise 70 miljonit, ei kujutaks see endast midagi erilist.

Stallone tahab saavutada enamat. Ta tahab näidata, et ta lööb läbi nii autorina, näitlejana kui ka režissöörina. Teda haarab tohutu edujanu. Veel enne, kui „Rocky” ekraanile tuli, teatas Stallone, et tuleb ka järg, et „Rocky” on triloogia esimene osa ja et Avildsen jätkab rezissöörina. Nüüd tahab aga Stallone ise kaamera taga seista ja kõik niidiotsad enda kätte võtta. Filmist „Rocky 2” peab saama tervenisti tema film. Stallonel on juba piisavalt kogemusi, et režissöörina läbi lüüa. Ta asub tööle ja kirjutab stsenaariumi valmis. Esimene film oli lugu edust, teisest peab tulema asjatundlik reportaaž.

  1. aasta oktoobris algavad filmivõtted, mis kestavad jõuludeni. kuid kolm aastat on oma jälje jätnud.

„Kui ma esimest „Rockyt” väntasin, olin ma 29-, nüüd 32-aastane. Vanus annab end tunda,” tunnistas Stallone.

Talle ei valmista peavalu mitte ainult vanus, vaid ka füüsis. Balboa ja Creedi võitlus kestab neli korda kauem kui esimeses filmis. Treeningul surub Stallone üles 220 naela ja vigastab ennast. Musklirebendit opereeritakse neli tundi: 156 õmblust.

Produtsent Irwin Winkler nõuab filmi kuludeks 3 miljonit dollarit. Stallone aga tahab, et võitlusstseeni filmiksid veel täiendavalt kuus aegluubikaamerat, saalis oleks ehtne publik ja võttegrupile makstaks ekstratasu, mitte tariifi järgi nagu esimese „Rocky” puhul. Film läheb maksma 8 miljonit dollarit ja töö kestab kaheksa kuud. Montaažilaua taga istub Stallone ise. Enne „Rocky 2” esilinastust 1978. aasta juunis näidatakse televisioonis filmi esimest osa. Parim reklaam järjele! Kogu Ameerika istub teleri ees. Filmide „Tuulest viidud” ja „Lennujaam” järel on „Rocky” vaadatavuselt kolmandal kohal.

„Rocky 2” toob sisse 90 protsenti esimese filmi tulust ja on seega filmiajaloo edukaim järjefilm. Mõlema filmiga (pluss nende müügiga) teenib Stallone 25 miljonit dollarit.

1978. aasta mais saab Stallone teist korda isaks. Pojale pannakse nimeks Searigeoh. Ühe reklaamiturnee ajal kohtub Stallone New Yorgis fotomodell Susan Antoniga. Blond, päevitunud Californiast pärit iludus viibib koos oma mehe ja mänedžer Kack Steiniga USA idarannikul, et teha reklaami oma filmidebüüdile „Golden Girl”.

Kohtumisele järgneval päeval satuvad Stallone ja Susan Anton juhuslikult samasse Los Angelesse suunduvasse lennukisse. Noored armuvad. Stallone jätab ülepeakaela oma perekonna ja ostab endale eraplaažiga maja Malibus. Sasha annab uuesti lahutuse sisse.

1979. aasta märtsis lahtub Stallone armutuhin. Sõprus puruneb ja maja Malibus müüakse maha. Stallone lendab New Yorki, et vändata thrillerit „Nighthawks”.

„Armastus on nagu uus auto,” filosofeerib Stallone, „nahk lõhnab nii kenasti, sa sõidad autoga igal pool ringi ja näitad seda kõigile. Kuid mingil hetkel kaotab uudsus oma võlu. Sa muutud hooletuks, teed vaid hädavajalikku ja mingil hetke hakkad huvi tundma uue mudeli vastu.”

Kohe pärast filmivõtete lõppu lendab Stallone Ungarisse filmi „Põgenemine või võit” võtetele. Oma Budapesti hotellist helistab ta patukahetseja toonil Sashale ja palub tal Budapesti tulla. Sasha tuleb.

„Sa näed enda ees kõigi aegade kõige suuremat tobu,” ütleb Stallone. Sasha sööstab oma mehe embusse.

Veel üks kinematograafia kuldreegel: jalgpallifilmidel pole menu. Tänase päevani pole teada ühtki erandit. „Põgenemine või võit” toob veel vähem sisse kui „Paradise Alley”.

Budapest avaldab Stallonele muljet: „lutikad” hotellitoas, riigivõim, kes ööpäev läbi kõiki jälgib. Iga paari kuu tagant mürisevad läbi linna tankid – vaadake, me oleme siin, hoidke oma nahk!

Stallone tunneb end tavalise ameeriklasena, kes oma isamaad omal moel armastab ja pead eriliste probleemidega ei vaeva. Stallone kavatseb teha lühireisi Nõukogude Liitu, kuid talle öeldakse ära. Ühtäkki mõistab ta hinnata ameerikaliku süsteemi eeliseid, mis talle seni olid iseenesestmõistetavad. Ühtlasi mõtleb ta, kuidas neid patriootilisi tundeid võiks filmis kujutada. Jõudnud tagasi Los Angelesse, saab ta teada, et ka „Nighthawksi” on tabanud ebaedu – publik tunnistab teda ainult Rockyna. Kriitika ajalehtedes on hävitav. Stallone kahtleb, ta ütleb ära kõik pakkumised. Ta on esimese suurusjärgu täht, aga kui ta üsna pea millegi uuega lagedale ei tule, siis langeb ta aste allapoole. Ainuke tippu jäämise võimalus oleks kolmas „Rocky”. Seda enam, et isegi endisest näitlejast president Ronald Reagan kutsub teda Valges Majas toimuval dineel mitte Sylvesteriks, vaid Rockyks. Midagi on vaja välja mõelda! Stallone võtab aja maha. Oma 1956. aasta „Chevrolet Impalaga” sõidab ta sihitult ringi ja kuulab muusikat. Pärast mitu kuud kestnud olesklemist ja järelemõtlemist ütleb ta: „„Rocky 3” läheb käiku!”

„Rocky 3” läheb maksma 18 miljonit dollarit ja toob sisse 130 miljonit – 20 protsenti rohkem kui „Rocky”.

Veel enne, kui „Rokcy 3” ekraanile jõuab, satub Stallone kätte stsenaarium pealkirjaga „Blood Knot”. Andrew Vayna ja Mario Kassar olid leidnud selle kümme aastat vana käsikirja stuudio „Warner Brothers” arhiivist. „Blood Knot” on lugu psüühiliste häiretega Vietnami sõja veteranist, kes pärast sõda sihitult läbi USA eksleb ja ühes mägikülas võimuesindajatega kokku põrkab. Lugu lõpeb sellega, et tema endine komandör Trautman laseb veterani maha. „Warner Brothers” ei realiseerinud filmi, kuna Vietnami sõja veteranid olid pärast kaotatud sõda heas kirjas.

Vayna ja Kassar tahtsid peaossa kas Clint Eastwoodi või Burt Reynoldsit, kuid mõlemad olid selle osa jaoks juba liiga vanad. Richard Gere ja William Hurt aga ütlesid ära. Lõpuks jäädi pidama Stallonel, kellele pakuti honorariks 3,5 miljonit dollarit ja õigust käsikiri ümber kirjutada. Stallone on otsekohe nõus. Ta istub kirjutusmasina taha ja varsti on tapjast John Rambost, kes igaühel, kes talle teele ette satub, kaela kahekorra keerab, saanud psüühiliselt murdunud Vietnami sõja ohver. Ta võitles oma isamaa eest ja kaotas. Nüüd ei taha kodus keegi temast midagi teada, ühiskond jätab ta oma probleemidega üksi. Ta on ohutu, aga kui teda ärritatakse, ärkab temas vana guerillavõitleja, kellel on peaaegu müstiline vahekord loodusega.

Kolonel Trautmani osa on nõus mängima Kirk Douglas. Täitub Stallone ammune unistus – mängida Hollywoodi elava legendi kõrval. Kuid juba mõne võttepäeva pärast lahkub Douglas pahaselt. Ta on solvunud, et tema osa on nii tühiseks kärbitud. Ta oleks jäänud, kui ta vähemalt lõpustseenis oleks olnud domineeriv persoon. Stallone, Kassar ja Vayna otsustavad viimasel minutil, et Rambo ei pea surema, sest äkki tuleb filmile veel järg.

„Jälle Stallone,” viriseb ajakirjandus, „nüüd võttis ka veel Kirk Douglase kampa.”

Pirtsaka Douglase asemele võetakse lõpuks Richard Crenna. Osatäitja vahetuse tõttu venivad ka välisvõtted Kanada provintsis Briti Kolumbias kolme nädala võrra. Kord tembutab ilmataat, siis aga pannakse pihta 50 000 dollari väärtuses ehtsaid relvi. Lõpuks tuleb veel terve seeria õnnetusi: Stallone murrab neli ribi ja põletab käe. Kõige rängem õnnetus juhtub ühe kaskadööriga. Üle silla kihutades annab ta liiga palju gaasi, auto lendab kolm korda kaugemale kui arvestatud ja teeb mitu uperpalli. Tagajärg: 11 vigastatud selgroolüli.

Hoolimata tõesti heast stsenaariumist ja Stallonest peaosas, kõhklevad filmilaenutajad „First Bloodi” ekraanile toomast. Universal Paramount ja Warner pakuvad ainuüksi tele- ja videoõiguse eest 4 miljonit dollarit. Äsja asutatud Orion eri paku küll mingit garantiisummat, see-eest aga laenutuse pluss 5 miljonit reklaamieelarvesse. Aeg töötab produtsentide kasuks.

Ronald Reagani aegne uus patriotismilaine veereb üle riigi ja kinovaataja on jälle valmis vastu võtma ameerika kangelast. Kuid enne, kui film jõuab ekraanile, tehakse seda natuke süütumaks. Stseen, kus Rambo paljaste kätega kägistab teda ründavaid jälituskoeri, langeb tsensuurikääride ohvriks.

1982. aasta oktoobris jõuab film ekraanile ja toob USA-s lühikese ajaga sisse 50 miljonit dollarit. Üle mere ostjatelt laekub veel fantastiline summa – 100 miljonit. Samal ajal jookseb kinodes ka „Rocky 3”. 1982. aasta sügisel on Sylvester kahe hitiga jälle kõige kõrgemas tipus. Isegi kriitikud, nii imelik kui see ka pole, tunnustavad teda John Rambona.

Režissöör Ted Kotcheff põhjendab seda järgmiselt: „Sylvesteris peitub kaks isiksust: üks on viisakas, kaine, intelligentne ja õrnatundeline, teine aga agressiivne, kontrollimatu, loomalik ja primitiivne. Publik tunnetab seda ja seepärast armastatakse Stallonet praegu nii nagu ei kedagi teist.”

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Sylvester Stallone ei ole inimene, kes jääb loorberitele puhkama. Tal on juba küllalt raha, et elada kogu ülejäänud elu rantjeena. Ainuüksi protsentidest võiks ta elada nagu vanajumala selja taga.

Stallone võtab sahtlist välja ühe ammuse Edgar Allan Poe’ loo, kuid heidab selle taas kõrvale. Üks telestuudio pakub talle peaosa filmi „Lõppjaam Igatsus” uues ekraniseeringus. Kuigi ettepanek on ahvatlev, ütleb Stallone ära. Stan Kowaski on Marion Brando ja jääb selleks. Ka loobub Stallone komöödiast „Pal”. Lõpuks sõlmib ta aastase lepingu stuudioga Paramount. Stallone saab enda käsutusse büroo ja sekretäri ning terve mäe käsikirju. Tema ülesandeks jääb parimate lugude väljaselgitamine. Samas pakub Paramount Stallone töödeldud stsenaariumi realiseerimise esmaõiguse. Juhul kui stuudio peaks aga ära ütlema, on tal õigus neid mujal ekraanile tuua.

Varsti on pahandused jälle majas. Stallonele ei meeldi tema ametiseisus ja kõrgemad tegelased kaebavad juhtkonnale, et nad näevad Stallonet rohkem tervisejooksu tegemas kui kirjutuslaua taga.

Lõpuks hakkab üks film siiski kuju võtma. „Cotton Club” esialgu vaimustab Stallonet. Ikkagi on režissööriks mitte ei tea kes, vaid Francis Coppola. Stallonele pakutakse honorariks 2 miljonit dollarit, kuid paari nädala pärast ta loobub rollist. Esiteks lahkhelide tõttu produtsent Robert Evansiga ja teiseks peale käsikirja teistkordset lugemist see talle enam ei meeldi. Loo lõpp on teada: peaosa saab Richard Gere, film läheb mitu korda rohkem maksma, kui oli planeeritud ja tagatipuks tabab filmi totaalne läbikukkumine.

Järgmise projekti nimi on „Staying Alive” ja see on menufilmi järg „Ainult laupäeva öösel”. John Travolta kõhkles aastaid andmast oma jaa-sõna filmi teisele osale. Stallonel õnnestub aga Travolta pehmeks rääkida. Paramount näeks filmis meeleldi ka Stallonet, kuid viimane ei taha. Lõpuks nõustub ta esinema ühes täiesti kõrvalises stseenis. Travolta jookseb talle tänaval otsa, ta pöördub ümber ja põgeneb. Isegi sellest süütust stseenist sai kriitikute maiuspala. Nad heitsid oma lemmikohvrile ette, et too hakkab end juba Hitchcockiga võrdlema.

Kuus kuud enne võtete algust võtab ta Travolta ette. Stallone tahab tema keha meistritööks vormida. Travolta meenutab: „Ma mõtlesin: hästi, vähem süüa ja paar tundi päevas kangi tõsta, kuid Sylvester tegi mulle eriprogrammi – 6 päeva nädalas, 14 tundi päevas. Ma nägin igal öösel unes šokolaadikooke.”

Kuid lõpuks on Travolta oma füüsisest nii vaimustatud, et kirjutab isegi raamatu „Staying Fit”.

1983. aasta juulis tuleb film ekraanile, saavutab kergesti järjefilmi 60 protsendi piiri ja muutub lõpuks aasta kassatükiks. Kriitika, nagu see juba tavaks oli, tegi aga Stallone maatasa. Staar ei lase end häirida ja jätkab täie innuga tööd oma unelmatevabriku büroos. Talle esitatakse tervelt neli projekti, kuid ühestki ei saa asja.

Paramount läheb viimasele katsele, ta ei taha Stallonet ainult ühe filmiga minema lasta. Stuudio paneb ette vändata lugu idaranniku politseinikust, kes omal käel Los Angelese eliitlinnaosas oma parima sõbra mõrvarit jälitab.

Stallonele lugu meeldib, kuid siis saab ta pakkumise stuudiolt Twentieth Century Fox, kes otsib peaosalist muusikali „Rhinestone”. Stallone nõustub vaimustusega – lõpuks ometi saab ta tõestada, et peale poksija ja Vietnami psühhopaadi on ta võimeline ka midagi muud mängima.

Sylvester filmis „Rhinestone” (paremal Dolly Parton).

Kuid lühidalt: „Rhinestone” on täielik jama ega toonud sisse isegi poolt 25 miljonist dollarist, mis filmi valmistamiseks kulutati. Möödalaskmist tunnistas ka Stallone ise: „See oli mõru pill, mille ma pidin alla neelama, kuid „Rhinestone” andis mulle olulise tõdemuse: ma pean jääma oma žanri. Minu koht on löökfilmis.”

„Rhinestone’i” läbikukkumist varjutasid Stallone isiklikud probleemid. Tema kolmeaastane poeg Seargeoh Joseph peab end oma vanuse kohta ülal liiga rahulikult ega oska ikka veel rääkida. Sasha ja Sylvester konsulteerivad arstiga. Selgub, et Seargeoh on autist. Ta jääb alatiseks elama teise maailma, temast ei tule normaalset last ja ilma abita ta toime ei tule.

„Esimest korda ma mõistsin, et elus on palju tähtsamaid asju kui päikeseprillid ja filmihitid,” ütles Stallone. Ta esineb ühes teleshow’s ja palub annetada tema poolt äsja asutatud autistlike laste kodu heaks. Heategevatel üritustel kogutakse mõne nädala jooksul miljon dollarit. Stallone elu kõige kurvem päev on see, kui ta külastab ühes haiglas leukeemiahaigete laste osakonda.

„Ma tulin palatisse ja tahtsin küsimusega „Noh, kuidas läheb?” luua sundimatut atmosfääri, kuid siis nägin ühte juusteta kurnatud välimusega poissi, kes lamas ema süles, kuna ta oli nii nõrk. Poiss üritas haarata plastmassist autot, mille ma olin talle kingituseks kaasa toonud ja püüdis naeratada. Ma seisin seal täiesti abitult ja pistsin töinama,” meenutab Stallone.

Sasha on haaratud uuest missioonist. Ta tahab oma poega ja teisi puuetega lapsi aidata. Päeval ja öösel on ta nendega teel, toetab ühte erikooli. Ühesõnaga, kogu maailm tiirleb ainult tema lapse ümber. Abielu ei pea sellele katsumusele vastu. 1984. aasta novembris lähevad Sasha ja Stallone sõpradena lahku.

Sasha kolib koos mõlema pojaga villasse, mis asub vanast elukohast ainult kuue kvartali kaugusel. Sylvester saab piiramatu külastamisõiguse. Ta elab vaheldumisi Pacific Palisade’is ja Malibu Beachi rannamajas ning näeb lapsi mitu korda nädalas.

Esimest korda elus tuleb Stallonel tegemist teha poliitikaga. Paljud poliitikud oleksid teda juba ammu valimisvõitluses kasutanud, kuid ta ütles alati ei. Ainult oma ekskolleegile Ronald Reaganile on ta nõus käe ulatama. Mõned vabariiklased näeksid meeleldi, et tuntud filminäitleja tuleks poliitikasse.

Sylvester Stallone on nende silmis vana ameerika unelma inkarnatsioon. Sly ütleb aga ära: „Liiga palju on inimesi, kellel on keldris laip. Minul on aga terve surnuaed.”

Pärast „Rhinestone’i” ebaedu seisab Sylvester taas küsimuse ees: „Mis saab edasi?” Publik armastab teda ainult Rocky ja Rambona. Andrew Vajna ja Mario Kassar helistavad pea iga päev, et küsida, kas ta on valmis filmima „Rambo 2”. Mõlemad mehed lähevad koguni nii kaugele, et plaanitsevad tervet „Rambo” seeriat „James Bondi” eeskujul – iga kahe aasta tagant uus film. Ka Stallone hakkab pikkamisi leppima mõttega, et iga kahe aasta tagant tuleks teha üks „Rambo” ja iga kolme aasta tagant üks „Rocky”. Iga stuudio oleks kohe nõus sõlmima temaga 10-aastase lepingu. Clint Eastwoodil on näiteks superleping „Warneriga”. Nii kaua kui ta iga paari aasta tagant toob ekraanile „Dirty Harry” taolise menufilmi, on stuudio nõus finantseerima ka tema neid filme, mis ei garanteeri suurt kassat. Tänu sellele võis Eastwood tuua ekraanile sellised filmid nagu „Valge kütt, must süda”, „Linda” ja „Honkytonk Man”.

1984. aasta varakevadel pauguvad Kassari ja Vajna juures šampusekorgid. Stallone on tähtedelt nõu küsinud ja on valmis väntama filmi „Rambo 2”. Eelarveks kalkuleeritakse 30 miljonit dollarit. Käsikirja autor on James Cameron, kes oli ka filmi „Terminaator” režissöör. Stallonele näib stsenaarium meeldivat, seekord muudab ta sellest ainult poole.

Selles filmis saab Rambost lõplikult rahvuskangelane. USA president ise on valmis talle armu andma, kuid enne peab Rambo tegema vastuteene. Ta peab minema Vietnami ja tooma kaasa tõendeid, et seal pole enam ameerika sõjavange. Kuid missiooni täites selgub, et ka kümme aastat pärast sõja lõppu vireleb Vietnamis veel terve hulk sõjavange. LKA tahab selle fakti maha salata ega ole nõus maksma nõutud 4 miljardit dollarit lunaraha. Rambo alustab omal käel vabastamisaktsiooni. Tema vastasteks ei ole mitte ainult vietnamlased ja sovetid – tegelikud vastased istuvad Pentagonis. Septembris peavad algama võtted. Stallone eelistatuim võttekoht on Havai, kus muide filmiti ka Spielbergi „Kadunud laeka jälil” (1981) džunglistseenid (kuigi tegevus toimus Lõuna-Ameerikas). Paraku tahavad produtsendid majanduslikel põhjustel filmida parema meelega välismaal. Kõne alla tuleksid Tai, Filipiinid ja Mehhiko. Tai oleks väga sobiv paik, kuid momendil poliitiliselt ebastabiilne. Ka Filipiinid sobiksid, kuid sealse alalise orkaaniohu tõttu otsustatakse lõpuks Mehhiko kasuks.

Võtted algavad Acapulco mägisel maastikul. Sõjavangide laagri ehitamine läheb maksma üle 20 000 dollari. Võtted toimuvad kõrvalises maakohas, et vältida igasuguseid ebameeldivaid vahejuhtumeid. Duubel oleks rikutud, kui näiteks vägeva plahvatuse ajal peaks horisondile ilmuma Boeing 747. Sellal kui Mehhikos valmistatakse Vietnami, alustab Stallone Los Angeleses treeningut. Ta laseb kahekordsel Mister Olympial Franco Colombol koostada kuuenädalase treeningukava. Tulemus: Stallone rinnaümbermõõt suureneb 6 tolli, biitseps 2 tolli.

Kui siis septembri alguses varustus, võttegrupp ja staar tööks valmis on, tabab Mehhikot viimase 40 aasta tugevaim keeristorm. Sõjavangide laager näeb pärast seda välja, nagu oleks Rambo seal juba käinud. Spetsiaalselt filmi jaoks rajatud tee on muutunud hiiglaslikuks porimülkaks. Autod ei pääse päevade viisi liikuma ja rasked generaatorid tuleb eeslitega kohale vedada. Tormi ajal läheb isegi Stallone kaduma. Sellal kui ihukaitsjad ja võtete juht voolavas vihmas paaniliselt Stallonet otsivad, ilmub too südamerahus üheksa miili eemal asuvasse tootmisbüroosse. Kui siis ihukaitsjad ükskord jutule pääsevad, ütleb ta vaid: „Ma mõtlesin, et see on hea harjutus rolli sisseelamiseks.”

Rambo laagripurustamisstseenid kulgevad üle ootuste sujuvalt. 200 kg püssirohtu ja 400 põlevat autokummi garanteerivad korraliku tulevärgi. Kuid võtetel 70 meetri kõrguse joa juures juhtub traagiline õnnetus. Võttegrupi silme all kukub ühe pausi ajal eriefektide mehaanik Cliff Wenger kuristikku ja saab surma.

Sylvester filmiajaloo ühes edukaimas löömafilmis „Rambo II”.

„Rambo 2-st” saab kõigi aegade üks edukamaid filme ja ta tuleb ekraanile just õigel ajal. Aastaid on Ameerika suhtunud Vietnamis võidelnutesse võõrasemalikult. Kümme aastat oli see sõda tabu. Nüüd lõpuks juletakse sellest rääkida. Rambo tabab õiget närvi, kui ta Trautmanile ütleb: „Ma tahan elus vaid üht: ma tahan seda, mida tahab igaüks, kes siia sattus. Ma tahan, et Ameerika armastaks mind nii, nagu mina armastan Ameerikat.”

1984. aasta mais tuleb „Rambo 2” ekraanile korraga 2074 Ameerika kinos. Selline koopiate arv on uus rekord ja jätab varju isegi filmi „Beverly Hills Copi” oma 2010 koopiaga. Produtsendid ei usu oma silmi. Ainuüksi esimese nädalaga toob „Rambo 2” sisse 32,5 miljonit dollarit. Midagi niisugust on saavutanud ainult „Rüütel Jedi tagasitulek” (1983) ja „Indiana Jones ja hukatuse tempel” (1984). Edu on filmil ka mujal maailmas. Hollandist Haiitini purustab film kõik rekordid. Isikliku rekordi purustab ka Stallone, saades honorariks 19,5 miljonit dollarit (filmiajaloo suurim honorar). Inglismaal üritab mingi Noorte Kaitse Komitee filmi keelata, leides, et „Rambo” on 96 minutit täiesti põhjendamatut vägivalda. Paraku on aga rong juba läinud.

Ajakirjanduses vallandub selline diskussioon, et laenutajad säästavad vähemalt poole sellest rahast, mida nad kavatsesid reklaamile kulutada. Kõige drastilisemad tagajärjed olid rambomaanial Austraalias Adelaide’is. Sealsed noored identifitseerisid end sel määral filmikangelasega, et hakkasid kaitseriietuses ja raskesti relvastatuna ümbrust terroriseerima. Nad lasksid loomi ja tülitasid rohelusse sõitnud linnakodanikke. Selline Rambo kultus hoidis Adelaide’i elanikke tervelt pool aastat hirmu all. Kuue kuuga tõi „Rambo 2” sisse üle 250 miljoni dollari. Kuigi „Rambo 2” sai filmiajaloo kõige rängema kriitika osaliseks, ei suutnud hävitavad arvustused midagi muuta.

Nüüd pole enam küsimus heas või halvas filmis, vaid poliitikas. Leiti, et „Rambo 2” rikub rahvusvahelisi kokkuleppeid. Film pingestab niigi teravaid suhteid USA ja Kagu-Aasia riikide vahel. Stallonet samastatakse täielikult Ramboga. Rohkem kui üks kord küsivad intervjueerijad, miks ta ise ei olnud Vietnamis. Vähe sellest, ta muutub parempoolsete ameeriklaste hääletoruks.

„Sõja oleks saanud võita, kui seisukoht selle suhtes poleks olnud nii neetult liberaalne, kui poliitikud oleks julgenud midagi teha. Ameerika poleks tohtinud alustada džunglisõda, vaid asja oleks pidanud lahendama õhurünnakutega,” väitis Stallone.

Sellised avaldused puhuvad ainult süsi hõõgvele. Ameerika liberaalid on leidnud uue vaenlase kuju. üldises sõnasõjas unustatakse, et tegemist on kõigest mängufilmiga.

Vahepeal on Rambo vallutanud ka supermarketid. Musklikangelane vaatab vastu nii maisikepikeste pakilt, maikasärkidelt kui ka laste mänguasjadelt. Trükist ilmuvad rambokoomiksid.

Olgu see hea või halb, kuid Stallone on populaarsem kui kunagi varem. Küsitlused näitavad, et ta on maailma tuntuim näitleja. Sly otsustab anda poliitilist värvingut ka Rockyle. Seekord astub ta välja venelaste vastu ning jällegi on valitud õige moment. Rocky Balboa, noormees Philadelphia slummist, astub välja Ivan Drago, nõukogude gorilla vastu. Vabadus sotsialismi vastu, talent tehnika vastu!

Peaosalise musklirebendi tõttu tuleb võtete algust edasi lükata. Stallone peab haiglasse minema. Äkki hakkab ka süda jukerdama. Arst soovitab, et ta peab aegamööda hakkama ennast säästma, ta on ikkagi juba 38-aastane. Sylvester lendab New Yorki ja peatub Essexi hotellis. Arvukate helistajate hulgas, kes teda päevast päeva tülitavad, on keegi noor taanlanna. Kui ta oli 11-aastane, olevat ta koos isaga vaadanud „Rockyt”. Pärast seda oli ta sügavasti veendunud, et kui ta kohtaks kunagi Stallonet, siis peaks küll midagi erilist juhtuma. Kolm päeva üritab ta saada staari telefoni juurde.

„Sorry, mister Stallone on väga hõivatud,” vastatakse talle alati. Siis pistab ta neli oma fotot ümbrikku ning lisab sedeli telefoninumbri ja tekstiga: „Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.” Taanlanna viib kirja Sylvesteri hotelli ja läheb seejärel koju. Ta avab just korteriukse, kui heliseb telefon. „Siin Sylvester Stallone.”

Brigitte Nielsen.

Detsembris nad tutvusid, veebruaris kolib hakkaja taanlanna Stallone juurde. Ajakirjanikele ütleb Stallone, et Brigitte Nielsen on naiselikkuse monument, kõige ilusam naine, keda ta kohanud on ja kes ei ole edev. Ta olevat kõige ausam ja stabiilsem isik, keda ta tunneb.

Stallone korraldab naisele kuningliku vastuvõtu. Ta laseb valmistada 20 000-dollarilise söögilaua, mille klaasplaati on graveeritud Nielseni portree. Märtsis seisab Nielsen „Rocky 4” võtetel Ludmilla Dragova osas kaamera ees. Sellal kui Sly Brigittega kudrutab, pasundab bulvaripress Stallone suurimast veast ja rahaahnest Nielsenist. Vett veskile valab ka Stallone ema Jacqueline: „Ma ei talu teda. Ta tahab ainult Sylvesterit ära kasutada.”

Brigitte Nielsenile on Sylvester (ta on ainuke, kes ei kutsu teda Slyks) unelmate mees. Mitte musklite, vaid enesekindluse pärast.

„Mulle meeldib, kui mees on minust üle ja aitab mul õiget teed leida.”

Terves kehas terve vaim. Kes tahab end hästi tunda, peab alati vormis olema. Kuigi Sylvester on kõrvuni armunud, laseb ta Brigittele koostada spetsiaalse treeninguprogrammi, mille esimeseks punktiks on range dieet.

„Taanis ma ujusin palju ja kuus aastat tegelesin ratsutamisega. Ma olen alati sportinud, kuid mõõdukalt, mitte spordi enda pärast,” meenutab Brigitte. Elu askeet Stallone kõrval pole just lõbus. Voodis šampusega hommikusöögi asemel varajane äratus. Kõigepealt tühja kõhuga tund aega jõumasinal ja pärast seda kala, kala ja veel kord kala. Pühapäeval ka veel tassike riisi.

Juulis, täpselt kuus kuud pärast ametlikku lahutust Sashast, palub Stallone Brigitte kätt. Sellal kui miljonid kinokülastajad elavad kaasa „Rambo 4-le”, veedab värske abielupaar mesinädalaid Havail. Vaevalt tagasi jõudnud, on Sylvester valmis taas kuhugi üksikule saarele kolima. Õelad klatšiajakirjanikud on välja nuhkinud, et Brigitte Nielsen on juba 18 kuud abielus 28-aastase taani muusiku Kaspar Windlingiga ja et tal on Kopenhaageni lähedal vanemate juures 16-kuune poeg, keda ta pole juba palju kuid näinud.

Sellal kui ajakirjandus Brigittet hakib, teda rongaemaks tituleerides, saab ka Stallone oma nätaka kätte. Pealkirja all „Rocky X” (X-Rated tähistab USA-s alaealistele keelatud filme) avaldab ajakiri „Playgirl” üksikasjalise värvifotodega reportaaži itaalia täku kohta. Tegemist on kaadritega igivanast pornofilmist „Kitty and Studs”. Stallone prestiiž selle all eriti ei kannata, sest fännidele on see pornolugu teada ja nad armastavad Sylvesterit sellest hoolimata.

Et mõtteid mujale juhtida, sukeldub Stallone töösse. Filmitegemise kõrval on ta taasavastanud ühe varasema kire: ta hakkab maalima. Ükski meister pole taevast kukkunud, ka Stallone pildid muutuvad pikapeale üha paremaks, kuigi ta maalib iseendale.

Stallone väntab filmi „City cobra”, milles ta mängib Los Angelese rusikakangelast Corbettit, kes astub välja fašistide vastu. Corbett on täielik koomiksifiguur. Tegemist on sajaprotsendilise ajaviite-löömafilmiga, ilma sisu ja mõtteta. Tuletikk hammaste vahel, ühes käes automaat ja teises Brigitte Nielsen, tulistab Stallone end läbi filmi.

Vaevalt on film valmis, kui tuleb lõpp ka abielule Brigittega. 20 miljoni dollari võrra vaesemana ja kogemuse võrra rikkamana lahkub Stallone kohtusaalist. Veel mõned kuud peseb klatšiajakirjandus ekspaari musta pesu, siis vajub ka see lugu unustusehõlma.

Kord küsis üks reporter Stallonelt, millist küsimust talle kõige sagedamini esitatakse. „Miks te abiellusite Brigitte Nielseniga?” oli vastus. Stallone tunnistas, et talle endalegi polnud see selge. Armumist Nielsenisse võrdles ta malaariaga.

Cannon Group pakub Stallonele 12 miljonit dollarit peaosa eest filmis „Over The Top”. Sellist summat pole varem pakutud ühelegi näitlejale. Stallone nõustub. 1987. aastal valminud film on kena väike lugu veoautojuhist, kes pole kümme aastat oma naist ja poega näinud. Naine sureb ja isa kohtub pojaga. Film on lugu isa ja poja suhetest, teineteise leidmisest. Isa teenib leivakõrvast käesurumise võistlustel.

„Over The Top” ei lähe kinodes sugugi halvasti, kuid Stallone mõistab, et tema fännid ootavad oma lemmikstaarilt midagi vingemat.

Sly asub „Rambo 3”kallale. Seekord peab Vietnami sangar võitlema Afganistanis venelaste vastu. Kolonel Trautman röövitakse ja Rambo peab ta päästma. Ka seekord teenib Stallone kaheksakohalise honorari. Alla 12 miljoni ei mängi ta enam ammugi. Võtete ajal saab LKA teada, et islami mõrvarlikust interpretatsioonist läbiimbunud rauk ajatolla Khomenei on andnud käsu Stallone tappa. Palju aega ja vaeva nõuab nüüd staari julgeoleku tagamine. Sellegipoolest oleks ta võtetel äärepealt otsa leidnud: helikopteri tiivik vihises napilt Stallone peast mööda. Hoolimata abielulahutusest on Stallone parimas vormis, võitleb ja tulistab innukamalt kui kunagi varem.

Suurte kulutustega vändatud film teenib end suure vaevaga tasa. Vaevalt on film valmis, kui Gorbatšov annab käsu vägede väljatoomiseks Afganistanist. „Rambo” kahest esimesest osast said kassatükid eelkõige tänu sellele, et nad tulid ekraanile poliitilises situatsioonis, mis edule suuresti kaasa aitas. Nüüd aga hakkab suhtumine Kurjuse impeeriumi (nii nimetas Roland Reagan Nõukogude liitu ühes oma kõnes) muutuma. Ta pole enam nii hirmus ja ohtlik. Sly ise näeb kolmanda „Rambo” ebaedu põhjusi mujal: „See on ainuke film, mis kujutab olukorda Afganistanis küllaltki tõetruult. Glasnost ja see sõda – see oli reaalsus ning inimesed ei tahtnud seda tunnistada. Kõige halvem on Ameerikas see, et kedagi ei huvita, mis toimub väljaspool USA piire. Kui asi ei puuduta otseselt Ameerika Ühendriike, siis ei paku teiste probleemid mingit huvi. Ameeriklased tunnevad vaid omaenda probleeme, seetõttu on Vietnam nendele mõistetav. Kuid Afganistan? Pole kunagi kuulnud! „Rambo 3” on küllaltki realistlik film. Mõlemad esimesed olid fantaasiafilmid.”

Stallone on jälle kriisis. Viimased kolm filmi ei kukkunud just läbi, kuid kassatükkideks neid ka ei saa nimetada. Staar otsib jälle uut teed. Ta peab loobuma oma megakangelastest. Selleks, et jääda usutavaks, peab ta oma vanast stambist eemalduma. Stallone teeb 180-kraadise pöörde: lühike soeng, kullatud raamidega prillid, rätsepaülikond – selline näeb välja uus kangelane. Nüüd on tal juba positsioon, ta ei pea enam Hollywoodis tõestama, et ta ei ole ühepäevaliblikas. Pealegi on ta kõige paremini tasustatav näitleja, kes eales on Vaikse ookeani äärses kinokunsti Babülonis üles astunud.

Tema varandust hinnatakse 100 miljonile dollarile, hoolimata kahest kulukast lahutusest. Stallone tahab end muuta. Ei mingeid superkangelasi enam, ei mingeid lahinguid ja lööminguid kinolinal – tagasi juurte juurde, tagasi sellise tüübi juurde nagu noor Rocky Balboa. Monstrumite asemele inimesed, kellel on palju rohkem jõudu kui treenitud üksikvõitlejal.

„Ma polnud Rockyle nii lähedal juba aastaid,” konstateerib Stallone rahulolevalt, pidades silmas oma rolli filmis „Lock Up”. Selles filmis mängis ta automehaanikut, kes oma lolluse tõttu satub vanglasse. Tegevust ja madistamist filmis jätkub. Võtted tehti osalt päris vanglas ja statistideks olid vangid ise.

Sylvester Stallone filmis „Tango & Cash”.

1990. aastal tuleb ekraanile „Tango & Cash”. Loomulikult pole ka selle filmi puhul tegemist süütu looduspildiga. Laskmist ja tagaajamist jätkub ka selles loos. 1990. aasta varasuvel võtab Stallone vastu uue ja võib-olla suurima väljakutse. Ta hakkab väntama filmi „Rocky 5”. Stallone tahaks ringi sulgeda, tahab tagasi sinna, kust ta oma karjääri alustas.

„Ma ei tohiks kurta, kui ma peaksin elu lõpuni „Rocky” filme väntama,” arvab Stallone. „Keerata oma kangelasele selg oleks sama hea, kui karistada last hea käitumise eest. Kuid igal juhul oleks mul 30-nda „Rocky” puhul juba probleeme ratastooliga areenile tulekuga.”

Lühidalt filmist: Rocky on vananenud, edu hakkab teda maha jätma. Ühe allakäinud poksiklubi juures kohtab ta noort auahnet poksijat, kelles näeb iseennast sellisena, nagu ta oli kakskümmend aastat tagasi. Ta võtab noormehe oma hoole alla ja püüab teda matšiks ette valmistada.

Filmivõtteid hoitakse seekord suures saladuses. Mõned episoodid jõuavad siiski avalikkuse ette. Stallone kihutab armutult minema operaator Steven Posteri, kuna staar ei ole rahul Philadelphias tehtud välisvõtetega. Kõige paremad polnud ka Stallone ja režissöör Avildseni suhted.

„Rocky 5” on seeria kalleim film. Kulutatud 35 miljonit dollarit teenitakse siiski kahekordselt tagasi. Esimene „Rocky” läks maksma 1 050 000 dollarit ja tõi sisse 56 miljonit. Teine osa maksis 8 ja tõi sisse 42 miljonit, „Rocky 3” vastavalt 17 ja 66 miljonit ning „Rocky 4” 30 ja 76 miljonit. Seega muutus sissetulek iga järgneva filmiga väiksemaks, kasvasid aga kulutused. Arvatakse, et kogu maailmas tõid „Rocky” filmid (tele- ja videoõigus kaasa arvatud) sisse umbes miljard dollarit. Uskumatu tulemus!

Filmis „Rocky 5” teeb Stallone kokkuvõtte oma karjäärist, mis sai alguse Philadelphia räpases slummis, kus ta vanas vihmamantlis, must kaabulätu silmadel, esitas väljakutse saatusele, alustades ehtameerikalikult teed tippu.

Stallone uuematest filmidest olgu mainitud „Demolition Man” (1993) ja „Cliffhanger” (Mägironija – 1993). Viimases filmis jätkub tapmist ja tagaajamist lõpukaadriteni välja.

Sylvester Stallone: „Ainult ajal on elus hinda. Kogu elu koosneb ajast, mida me saame kasutada ainult üks kord. Ma ei taha seda niisama mõttetult kulutada. Vajan üha suuremaid väljakutseid, asju, mille ees ma tunneks hirmu. Ilma hirmuta ei saa olla võite. Ma tahan tunda rõõmu spordist, naisest, maalimisest, oma poja filmimisest. Ma tahan väga läbi elada kaotusi ja võite. Ma olen joobunud elust. Kui ma peaksin elama 75-aastaseks, siis olen elanud kõigest 650 000 tundi. Seda on neetult vähe!”

©Peter Hagen