Püha Januariuse veri keeb

3 minutit lugemist

Keskajal on eriti Itaalias kombeks koguda hukatud pühakute verd. Seda hoiti piaalides, kus see kiiresti tahkus. On aga teada, et kloostrite ja kirikute hauakambreist leitud veri mõnikord taas vedelaks muutus.

Meie päevil on seda imet, mida kujundlikult „vere keema-hakkamiseks“ nimetatakse, juhtunud mitu korda Napolis, kus ühes kirikus hoitakse kahte piaali Püha Januariuse verega.
Püha Januarius sündis 3. sajandil ja oli Benevento linna piiskop. Ta rändas mööda Itaaliat ja kuulutas väsimatult jumalasõna, millega kutsus esile kristlaste vihkajast Rooma imperaatori Diocletianuse raevu – 305. aastal võeti Januarius koos õpilastega Napolis kinni ja heideti amfiteatris lõvidele söödaks. Kiskjad polevat neid puudutanud, mispeale pühakud kihutati Pozzuoli linna lähistele ja neil raiuti pead otsast.
Legendi kohaselt võtnud keegi naine kivilt, millel hukati Januarius, kaks piaali ta verd, mis maeti koos kehadega katakombidesse Napoli lähedal. Januariuse auks ehitati altar ja hiljem paigutati piaalid sinna. Veri tahkus kiiresti.

Tänapäeval

Neid piaale hoitakse tänapäeval Napoli kloostri siseses kabelis, tavaliselt lukustatud orvas, mida ühteviisi rangelt valvavad nii ilmalikud kui kirikuvõimud.
Veri ise paikneb kahes klaaspiaalis, mis on lukustatud väikesesse klaasist ja hõbedast 12-sentimeetrilise läbimõõduga silindrisse. See asub suuremas, käepidemega hõbedases laekas- Üks piaalidest on tunduvalt suurem ja täidetud verega umbes 2/3 ulatuses. Väiksemas on verd mõni tahkunud tilk, ja keemisimet pole sellega sündinud. Ainult kord tehti katset, et verd keemiliselt analüüsida; kahjuks ebaõnnestunult.

Aine piaalides on ehtne veri

1902. aastal uuris neid põhjalikult grupp Napoli ülikooli teadlasi. Suunanud läbi klaasi valgusekiire, tegid nad substantsi spektraalanalüüsi ja järeldasid, et piaalides on veri, kuigi võib-olla segatud mingi teise ainega. Selle pseudo-keemisprotsess leiab aset paar korda aastas ja tavaliselt avalikel üritustel, mida korraldatakse Püha Januariuse mälestuseks. Kui veri n-ö õigel ajal keema ei hakka, peetakse seda halvaks märgiks. Näiteks jäi ime sündimata 1976. aastal – just mõnda aega enne kogu Itaalia ajaloo kõige laastavamat maavärinat.
Prantsuse publitsist David Herdon koostas selle fenomeni kohta omamoodi koondaruande . Näinud imet oma silmaga ja uurinud ajalooürikuid, trükkis Herdon ära mahuka töö, milles on juttu nähtuse paljudest paranormaalsetest aspektidest. Ja tõi välja veel kolm, keemahakkamist täiendavat mõistatust:

  1. Ime sünnib sõltumata kloostris parajasti valitsevast temperatuurist.
  2. Veeldunud veri erineb mahu poolest märgatavalt kuivanust – ainult vedelana täidab see 2/3 piaalist, kusjuures maht võib nn. keemise ajal nii suureneda kui väheneda. Näiteks maikuus täidab ta pea kogu piaali, septembris kahaneb oluliselt. Kogus suureneb rohkem siis, kui vedeldumisprotsess kulgeb aeglaselt, ja vähem juhul, kui see läheb kiiresti: maht varieerub 20–24 cm³ piires.
  3. Veri mitte üksi ei hakka kihisema, vaid muudab protsessi kestel mitu korda värvi. Mõnikord ei haara keemine kogu sisu – keskele jääb tahke tomp. Imet pealtnäinute kinnitusel see justkui puhub enesest välja vedelat verd, hiljem imeb selle taas endasse. Ja kui keeb kogu piaali sisu, kumab sellest müstilist valgust.

Kaasaja teadlased on veendunud, et Püha Januariuse vere täielikku analüüsi poleks võimalik teha, kui võtta sellest minimaalne kogus. Teabe saamiseks vajaksid nad vähemalt poolt mõistatuslikust vedelikust, seda ei loovutaks kirikuvõimud neile aga mitte mingi hinna eest!

Tunnuspildil: Hookuspookus püha Januariuse verega on tänini mõistatuseks.

0

Your Cart