Tsunami India ookeanis 26. detsemberil 2004

13 minutit lugemist

2004. aasta 26. detsembril kl 7.58 kohaliku aja järgi toimus India ookeanis umbes 300 km kaugusel Sumatra saare põhjatipust edelas (3,316° põhjalaiust ja 95,854° idapikkust) merepõhja all võimas maavärin, mille tugevuseks hinnati 9 magnituudi Richteri skaala järgi. India kontinentaallaama kaevus kohati paarikümne meetri ulatuses Euraasia laama alla. Merepõhi tõusis või vajus paiguti kümme meetrit. Tegemist oli võimsuselt viienda maavärinaga, mis üldse on seismograafide abil registreeritud.

Banda Aceh. Kell jäi seisma tsunami saabudes.

Peatõukele järgnes umbes 1000 km pikkusel kahe laama kokkupuute alal 10 tunni jooksul veel viisteist 5,7–7,3-magnituudist järeltõuget. Nagu hilisemad arvutused näitasid, toimus maavärin 10–30 km sügavusel merepõhja all. Toimunuks maavärin sügavamal, poleks tekkinud nii hävitavat tsunamit, nagu kohe järgnes. Ellipsikujuliselt levinud tsunami kihutas India, Sri Lanka, Indoneesia ja Tai randade poole. Hiljem selgus ka, et saatusliku tsunami vallandas esimene peatõuge, mitte järeltõuked, mis kohati olid üsna tugevad. Tsunami nõudis eri riikides ühtekokku umbes 300 000 inimelu (täpset arvu ei tea keegi). Kas tõesti ei oleks saanud rannikualadel elavaid inimesi hoiatada?

Hawaiil asuv 1948. aastal loodud Vaikse ookeani tsunamihoiatuskeskus PTWC (Pacific Tsunami Warning Center) andis esimese hoiatuse kl 15.14 kohaliku aja järgi (kl 8.14 maavärina hüpotsentri aja järgi) Vaikse ookeani ääres asuvale 26 riigile. Selleks hetkeks ei olnud tsunami jõudnud ühelegi rannikule. Kl 15.30 Hawaii aja järgi saabusid satelliitidelt uued andmed, mis kinnitasid kahtlust, et India ookeanis on toimunud tohutu tugevusega maavärin.

Kl 16.08 väljasaadetud teatele oli lisatud, et hüpotsentri lähedal võib olla tsunamioht. Tsunamikeskuse teine e-mail saabus Bangkoki maavärinakeskusesse kl. 9.04 kohaliku aja järgi. 56 minuti pärast jõudis tsunami Phuketi saare lõunatipu juurde, 72 minuti pärast Khao Laki rannale. Veel oleks olnud aega midagi ette võtta, et rannikualadel elavaid inimesi hoiatada. Kuid midagi ei tehtud. Kas segasid bürokraatlikud eeskirjad või ei osatud ohu tegelikku suurust aimata?

Tai meteoroloogiateenistus tunnistas, et riigil puudus rahvusvaheline hoiatussüsteem ja korralik koordinatsioonimehhanism, mis edastaks teateid lähenevate katastroofide kohta. Spetsialistide käsutuses olid esialgsed ekslikud andmed, mille kohaselt oli maavärina tugevuseks 8,1 magnituudi. Sama võimas maavärin 2002. aastal ei põhjustanud tsunamit, seepärast otsustasid eksperdid ka nüüd maapõue kõikumisest mitte numbrit teha – loodeti, et hiidlainet ei teki. Tsunamit polnud selles regioonis esinenud mäletamatutest aegadest.

Viimane tsunami India ookeanis tekkis kuulsa Krakatau purske ajal 27. augustil 1883,  mil Jaava ja Sumatra saartel hukkus 36 000 inimest.

Pärast 2004. aasta lõpu katastroofi leidsid India ookeani ääres asuvad riigid kiiresti üksmeele ja nüüd on hakatud tsunamihoiatussüsteemi välja ehitama.

On saatuse julm iroonia, et kaks nädalat enne laastavat tsunamit toimus Honolulus ekspertide kokkutulek, kus arutati, kas ei peaks Vaikse ookeani PTWC eeskujul rajama ka India ookeani tsunamihoiatussüsteemi. Kokkutulnud spetsialistid leidsid, et selleks pole erilist vajadust. Nüüd siis ehk on? Ja kas 26. detsembril juhtunu ikka oli täielik ootamatus?

Indoneesia Acehi provintsi pealinn Banda Aceh. See mošee oli ainuke ehitis, mis sealkandis enam-vähem terveks jäi. Banda Acehi tabanud tsunami kõrgus oli 6,5–12 m, ranniku lähedal isegi 35 m. Linna 150 000 elanikust hukkus 30 000.

Eakas meteoroloog Smith Dharmasaroja juhtis 8 aastat Tai meteoroloogiateenistust. 1994. aastal lõi ta koostöös Hiina teadlastega mudeli, mis ennustas lähiaastateks tugevat merealust maavärinat, millega võib kaasneda tsunami Andamani merel. Dharmasaroja saatis oma arvutused valitsusele ja nõudis tsunamihoiatussüsteemi rajamist Phuketi, Phang Nga ja Krabi provintsi jaoks. Just neid kolme provintsi tabas tsunami kõige tugevamini! Ka pidas teenekas meteoroloog vajalikuks, et kõik hotellid varustataks brošüüridega, mis selgitavad tsunami saabumisega kaasnevaid ohumärke. Dharmasarojat peeti hulluks ja ta saadeti pensionile. Tai valitsus leidis, et teadlase idee teostamine peletaks eemale nii turistid kui ka investorid. Teda nimetati turiste hirmutavaks lolliks koeraks.

Pärast 26. detsembrit Dharmasarojat enam nii väga hulluks ei peetud. Vastupidi, suhtumine temasse muutus üleöö. Tai peaminister Thaksin vallandas senise meteoroloogiateenistuse juhataja Suparek Tansritanawongi ja asendas ta Dharmasarojaga, tehes viimasest ühtlasi oma nõuniku. Kuid eks Tai vanasõnagi ütle: tara hakatakse ehitama alles siis, kui pühvlid on juba varastatud…

Paljud loomad muuseas tajusid maavärinat ja lähenevat tsunamit, ent inimesed ei osanud loomade käitumist õigesti mõista ja vajalikke järeldusi teha. 2004. aastal 26. detsembril kell 5 hommikul (kolm tundi enne peatõuget!) ärkas Tais 115 km Phuketi saarest põhja pool asuva Khao Laki väikese loomaaia Kaheksa Elevanti elevandiajaja Kritseda Sahangam loomade kõrvulukustava pasundamise peale. Mees tormas hütist välja ja nägi, kuidas mõned elevandid tõusid tagajalgadele, ajasid suud pärani ja tõstsid lonte kõrgele, nagu püüdes midagi haista. Elevandid olid täiesti endast väljas. Sahangam polnud oma elus midagi sellist varem kogenud. Kella 6 paiku loomad rahunesid ja Sahangam tõi neile toitu.

Kella 8 paiku (maavärina peatõuke ajal) hakkasid Khao Laki elevandid jälle pasundama, seekord veelgi valjemini. Loomad trampisid jalgadega tolmust pinnast ja püüdsid kogu jõust oma kette puruks rebida.

11 minutit pärast maavärinat hakkasid Kamala rannas (Phuketi saare keskosa läänerannikul) koerad ilma mingi näiva põhjuseta meeletult haukuma. 57-aastane kohaliku kloostri abt Phra Ajarn Toy pani loomade käitumist imeks, kuid ei tema ega teised kohalikud elanikud osanud sellest mingeid järeldusi teha.

Sri Lanka Yala rahvuspargis panid turistid tähele, et ühtegi leopardi polnud näha. „Isegi mitte ühtegi metssiga polnud kusagil tuhnimas!” meenutas looduskaitseala giid Uditha Hettige. Küll märgati aga kolme elevanti, kes kiirel sammul tõttasid sisemaa poole. See juhtus üks tund enne seda, kui tsunami jõudis Sri Lanka rannikule. Hettige ise aga hakkas hommikust sööma. Äkki tõusid metslinnud tohututes parvedes õhku. „Ma arvasin, et neid ehmatas mõni metsloom,” rääkis Hettige hiljem, „siis aga nägin horisondil lainet.”

Inimesed põgenesid paanikas veemasside eest. Mõned pargivahid ronisid puude otsa. Mehi üllatas see, et nad ei näinud seal ühtegi ahvi.

Hiigellained jõudsid riigi suurimas, Yala rahvuspargis rohkem kui 3 km sügavusele sisemaale. Yala rahvuspargis elab sadu elevante, leoparde ning hulgaliselt krokodille ja vesipühvleid. „Imelik on see, et me pole leidnud ühtegi surnud looma,” ütles riigi looduskaitseameti asedirektor Ratnayake. „Mitte ühtegi surnud elevanti, isegi mitte jänest!”

Ka helikopteriga rahvuspargi kohal pilte teinud fotograafid kinnitasid, et palju on hukkunud inimesi, kuid nad ei märganud ühtegi lõpnud looma.

Hävinud kalurikülad Indoneesias Acehi provintsis. Tsunami laastas u 250 km provintsi rannikust. Laine tungis 1–5 km kaugusele sisemaale. Mõnes kohas oli laine kuni 15 m kõrge. Paikades, kus varem olid külad, on nüüd lahesopid.

Pärast laastavaid looduskatastroofe annab loomariik ikka ja jälle mõistatusi. Nagu juba öeldud, üllatas eksperte see, et Sri Lankal, kus oli rannikualadel väga palju inimohvreid, ei leitud ühtegi metslooma korjust. Selles pole aga midagi ebatavalist, sest metsloomad on eriti tundlikud, neil on märksa terasem kuulmine kui koduloomadel ja kaugusest läheneva tsunami tekitatud inimkõrvale tajumatuid helisid kuulsid nad varakult. Ilmselt hoiatavad neid ohu eest ka muutused õhurõhus.

Paljud loomad otsekui aimavad maavärinaid ette või õigemini öeldes, nad tunnetavad maavärinaid enne inimesi. Maavärina eel ronivad rotid, hiired, mutid, sisalikud ja maod oma urgudest välja ning visklevad suures ärevuses edasi-tagasi. On teada, et mitu tundi enne üht maavärinat lahkusid sipelgad oma maa-alustest käikudest, rohutirtsud suundusid läbi kogu linna minnes mere äärde, kalad kogunesid hulgana kalda äärde. Enne maavärinat valdab paljusid loomi metsik hirm, millest annab tunnistust hulk fakte. Pealtnägijate sõnade järgi kogunesid öökullid, rähnid, vainukäod  ja muud metslinnud ühe tugeva maavärina eel massiliselt elamute lähedale puudele ja lasksid kuuldavale kaeblikke häälitsusi. Rändlinnud asusid rutates teele kaugetele maadele. Konnad ei krooksunud mitu päeva…

Pole siis ime, et Sri Lanka suurimal looduskaitsealal Yala rahvuspargis elavad leopardid ja elevandid pääsesid katastroofist eluga. Mis elevantidesse puutub, siis on loodus varustanud nad ülitundlike „värinasensoritega”. Nende jalataldades on palju närvilõpmeid, mis registreerivad  ka ülinõrku maapinna võnkumisi.

Mäletamatutest aegadest saadik on tähele pandud, et mitmed mereloomad ja veelinnud suudavad tajuda „mere häält”. Loomade tavatu käitumine on meremehi tihti hoiatanud saabuva orkaani eest ning võimaldanud õigel ajal selle vastu valmistuda või sadamasse varjule minna. Nii ujuvad delfiinid ja lendkalad ilusa ilmaga hulganisti veepinnal, tormi lähenedes pagevad aga mere süvakihtidesse. Sama kehtib meduuside ja mitmete avamere väikeste vähiliste kohta, kes raju eel siirduvad ohutusse piirkonda.

Paljud India ookeani äärsete riikide rannikualadel elavad inimesed isegi ei tea, mis tsunami on, nad pole seda sõna kuulnudki. Tsunami lähenemisel jäid nii kohalikud elanikud kui ka turistid rannas seisma ja vahtisid pärani silmi kiiresti lähenevat kõrget vahust lainet. Kes pildistas, kes filmis. Kes hukkus koos fotoaparaadiga, kes koos videokaameraga. Ohtu aduti alles siis, kui suure mühina ja kohinaga lähenev laine hakkas uudistajateni jõudma. Kuid siis oli juba nii mõnegi jaoks hilja.

Tsunami tuleb! Rumalad lääne turistid ei saa ikka veel aru, et tegemist on tsunamiga!

Nagu juba öeldud, tuli tsunami inimeste jaoks ootamatult, sest India ookeani äärsetes riikides puudus sellekohane varajase hoiatuse süsteem. Samas on eksperdid juba üle poole sajandi teinud jõupingutusi, et prognoosida usaldusväärselt vähemalt maavärina tekitatavaid hiidlaineid. Kaks aastat pärast 1946. aasta katastroofi Hawaii saartel hakkas Hololulu äärelinnas tööle Vaikse ookeani tsunamihoiatuskeskus. Praeguseks on sellest saanud 26 Vaikse ookeani riiki ühendava infosüsteemi sõlmpunkt.

Tsunami-spetsialistide töö põhialuseks on andmed maavärinate ja ebatavaliste merepõhjavõnkumiste kohta. 6-palline maavärin mistahes Vaikse ookeani osas päästab keskuses automaatselt valla häire. Teadlased määravad kindlaks maavärina epitsentri ja täpse tugevuse ning analüüsivad kõiki signaale, mis tulevad epitsentri lähedal asuvatest vaatlusjaamadest. Kui nad jõuavad järeldusele, et on karta ohtlikku hiidlainet, hoiatavad nad vastavaid ametiasutusi. Esimene häireaste on „tsunamimärk”. Kui eksperdid on oma ennustuses kindlamad, kuulutavad nad välja teise häireastme: „tsunamihoiatuse”.

Pahatihti tuleb aga ette valehäireid, mis kipuvad üsna kalliks maksma minema. Näiteks 1986. aastal käivitati pärast Alaska maavärinat Hawaii pealinna Honolulu osaline evakueerimine, mis läks maksma 30 miljonit dollarit. Tsunami tuli tõesti, kuid lained olid madalad ja täiesti ohutud. Rahalistest kaotustest võib-olla hullemgi on valehäirete psühholoogiline efekt: kui hoiatusele ei järgnegi katastroofi, pole inimesed edaspidi üldse nii ettevaatlikud. Kui 1960. aastal pärast Tšiili maavärinat anti Hilos samuti tsunamihoiatus, siis paljud lihtsalt ignoreerisid seda. Selle tõttu sai 61 inimest surma ja 282 vigastada.

Väga kõvaks pähkliks on ennustajatele tsunamid, mis tabavad rannikut oma tekkekoha lähedal. Vahel kulub esimestel lainetel oma hävitustöö kohta jõudmiseks ainult mõni minut. Asja teeb hullemaks see, et säärased lained pole rannikule jõudmise hetkel veel pikast teest nõrgestatud. Nii polegi ime, et üle 90 protsendi ohvritest surmavad hiidlained oma esimese poole elutunni jooksul ja kuni 450 km kaugusel maavärina epitsentrist.

Tsunami ujutab Tais Phuketi saarel üle viie tärni hotelli Chedi aia ja restorani.

Kui Hawai saarte lähedal peaks toimuma maavärin, läheb PTWC töötajatel kiireks. Kõigepealt saadetakse katastroofiametile häiresõnum koos teatega, et täpsem info järgneb hiljem. 3–4 minuti pärast on välja selgitatud maavärina epitsenter ja tugevus, samuti see, millised saarestiku osad on eriti suures ohus. Kui maavärin on tugev, siis annab katastroofi- amet otsekohe häire. Inimesi hoiatatakse raadio ja televisiooni kaudu ning randades hakkavad tööle häiresireenid.

Eriti sagedased ja rasked on veealused maavärinad Jaapani ranniku lähedal. Seetõttu pingutavad ka Jaapani teadlased selle nimel, et tsunamide saabumisest aegsasti teada saada. Kuid vaatamata tipptehnikale on tulemused kehvad. Põhjuseks on see, et seal on maavärina epitsenter sageli ranniku lähedal, mistõttu tegutsemiseks jääv aeg on väga lühike.

Nii hukkus 1983. aastal Honshu saare põhjaosas 104 inimest 6 minutit enne, kui hoiatus kohale jõudis. 1993. aastal jõudsid Jaapani mere põhjas toimunud maavärina tekitatud hiiglaslikud lained üle ujutada Hokkaido lähedal asuva Okushiri saare ja surmata üle 200 inimese, kuigi raadio kaudu hoiatati elanikke juba 7 minutit pärast maavärinat. Nüüdseks on Jaapani tsunami-spetsialistidel õnnestunud oma häiresüsteemi tööd veel 2 minuti võrra kiirendada.

1994. aasta oktoobris, kui toimus maavärin Shikotani saare lähedal, näitas televisioon juba 5 minutit pärast maavärina algust kaarti, millel kõik ohustatud rannikualad olid punasega tähistatud. Samal ajal kutsuti Hokkaido saare Vaikse ookeani ranniku madalamate alade elanikke üles põgenema merepinnast kõrgemal asuvatesse piirkondadesse. Teatati, et oodatakse kuni 2 meetri kõrguste lainete saabumist. Vaid paar minutit hiljem oli arvuti jõudnud välja rehkendada, et esimene laine jõuab Hokkaido põhjarannikule kell 23.00, 37 minutit pärast maavärinat. Laine tuli kell 22.58 ja tema kõrgus oli 1,73 m. Mitte ükski inimene ei saanud surma.

Regionaalsed hoiatuskeskused töötavad ka Alaskal, Tšiilis, Prantsuse Polüneesias ja Venemaal. Enamikul rannikutel paraku üldisi tsunamihoiatusi ei anta. Ometi elab mitu miljonit inimest aladel, kus on oht langeda lähedal toimuva maavärina järel hiidlaine ohvriks. Nendele võib Honolulu Vaikse ookeani tsunamihoiatuskeskuse juhataja Mike Blackwoods ainult soovitada: „Alati, kui maa väriseb, kiirustage otsekohe ümbruskonna kõige kõrgemasse kohta. Kui kõrgeid kohti ei ole, siis peate vähemalt püüdma jõuda merest võimalikult kaugele. Niisiis pistke jooksu, kuidas jalad vähegi võtavad.”

26. detsembril 2004 kl 9.20 paiskab tsunami Sri Lankal Pereliyas (Gallest loode pool), vahetult enne Hikkaduwa küla, rööbastelt reisirongi kõik 8 vagunit. Raudtee selles paigas kulges kõigest 150 m kaugusel veepiirist ja u 1 m kõrgusel merepinnast. 80-tonnise veduri paiskas tsunami rööbastelt 50 m kaugusele. Mõned vagunid kandis veemass rööbastest 100 m kaugusele. Kes pääses ümberpaiskunud vagunis surnuks muljumisest, selle uputas teine laine. Hukkus u 1300 inimest, eluga pääses vaid 150.

Suurimad tsunamid

365 eKr Aleksandria. 60 000 hukkunut.

7.06.1692. Jamaica, Port Royal. 2000 hukkunut.

27.8.1883. Krakatu vulkaani purse tekitab tsunami, mis tapab Jaaval ja Sumtral 36 000 inimest.

15.6.1896. Nn. Sanriku-tsunami, mille kõrguseks hinnati 23 m, tabas Jaapanit religioossete pidustuste ajal. Hukkus 26 000 inimest.

31.1.1906. Kolumbia ja Ecuadori rannikut tabab hävitav tsunami. Hukkus 500–1500 inimest.

1.4.1946. Alaskal toimunud maavärin tekitab tsunami, mis tapab ühe majaka viieliikmelise meeskonna ja tunde hiljem Havaile jõudes nõuab 159 inimelu.

22.5.1960. Tšiili rannikule jõudnud 11 m kõrgune tsunami tapab 1000 inimest, 61 inimest hukkub Havail.

28.3.1964. Alaskal toimunud maavärin tapab Alaskal 107 inimest, Oregonis 4 ja Californias 11.

16.8.1976. Moro lahes Filipiinidel nõuab tsunami rohkem kui 5000 inimelu.

17.7.1998. Paapua Uus-Guinea põhjarannikul tapab tsunami 2000 inimest.

11.3.2011. Tsunami Jaapani idarannikul. 27 122 hukkunut.