Atentaadi anatoomia

17 minutit lugemist

Läbi aegade on tapetud poliitilistel, religioossetel või muudel põhjustel tähtsaid iskuid. Antiikajal peeti türanni tapmist koguni auväärseks teoks.

514. aastal eKr juhtisid kaks noort Ateena ülikut Harmodios ja Aristogeiton vandenõulaste gruppi, kes üritasid tappa türann Hippiast (527–510 eKr) ja tema vennast kaasvalitsejat Hipparchost. Viimane sai surma, kuid Hippias pääses eluga ning vandenõulased hukati. Alkmaioniidide survel sundisid spartalased Hippiase 510. aastal Ateenast lahkuma.

Vana keskaegne sõna assassin, mis inglise ja prantsuse keeles tähendab salamõrvarit, ka avaliku elu tegelase nurjatut tapjat, tuleneb araabiake  elsest sõnast hashshashin, millega tähistati 1090. aastal Pärsias Hassan ibn al Sabbahi asutatud islami sekti. Edela-Aasia mägikindlustes elavad sekti suurmeistrid, kes kandsid tiitlit „vana mees mägedest”, rändasid mõjukatesse islamimaadesse, kus hašišiuimas fanaatikud tapsid nende käsul juhtivaid moslemi väejuhte ja riigimehi. 13. sajandil hävitasid sissetunginud mongolid sekti, kuid nende kavalate poliitiliste salamõrvarite kuulsus jõudis pühalt maalt tagasipöörduvate ristirüütlite kaudu ka Euroopasse.

31. mail 1906 pääsevad Hispaania kuningas Alfons XIII ja printsess Viktoria Eugenie von Battenberg oma pulmapäeval napilt atentaadist. Anarhisti visatud pomm tappis pulmatõlla hobused ja 15 pealtvaatajat.

15. sajandi killustunud Itaalia väike- ja linnriikides (eriti Napolis) kuulusid intriigid ja mõrvad iseenesestmõistetavana seltsielu juurde ning Rooma lausa kihas nii elukutselistest kui ka palgamõrtsukatest. Väga usinad mõrvarid olid Hispaaniast pärit itaalia aadlisuguvõsa Borgia liikmed paavst Aleksander VI (1492–1503) ja tema südametunnistuseta poeg Romagna hertsog Cesare. Mõlemad püüdsid salamõrvade, äraostmiste jms. abil allutada Kesk-Itaaliat oma võimule. Noil aegadel ei peetud tõenäoliseks, et mõni kõrge Itaalia võimukandja oleks võinud surra ka loomulikku surma.

Cesare edukatel salamõrvadel oli kaugeleulatuv mõju, sest need inspireerisid Niccolo Machiavellit kirjutama raamatut „Valitseja”. Sellest sai laialtlevinud käsiraamat, mis õigustas reetmist ja mõrva kui võimule pääsemise vahendeid.

Varsti pärast Borgiate surma tõi reformatsioon Euroopas endaga kaasa uue poliitilise mõrva motiivi. 1589. aastal tapsid usufanaatikud Prantsuse kuninga Henri III ja 1610. aastal tema järglase Henri IV. Nii mõnelegi reformatsiooni vastasele näis protestandist monarhi tapmine jumalale meelepärase teona. See ettekujutus ajendas ilmselt Hispaania kuningat Felipe Teist avalikult kutsuma üles tapma oma vaenlast Oranje Willemit, kes hukkus 1584. aastal mõrtsuka kuuli läbi. 17. sajandil kaotasid nii mõnedki isevalitsejad elu hoopiski tapalaval. 1649. aastal hukati sõjakohtu otsusel Inglise kuningas Charles I. Järgmisel sajandil aga giljotineeriti Prantsuse kuningas Louis XVI. 19. sajandil võtsid poliitilised vandenõulased sihikule Ida-Euroopa monarhid, lootuses sel viisil kukutada kehtivat korda.

Mihhail Bakunin, üks anarhistliku kliikumise rajajaid.

Austria-Ungari rahvusvähemuste rahulolematus oma olukorraga kulmineerus troonipärija Franz Ferdinandi tapmisega, mis vallandas esimese maailmasõja.

Praegusel ajal on monarhide asemel demokraatlikult valitud peaministrid ja presidendid, kuid sellest hoolimata leidub ikka ja jälle rahulolematuid kodanikke, kes riigipead türanniks pidades üritavad atentaadiga maailma paremaks muuta.

Üheainsa sajandi jooksul langes atentaadi ohvriks neli USA presidenti. 1865. aastal tappis näitleja John Wilkes Booth president Abraham Lincolni, et maksta kätte lõunaosariikide kaotuse eest kodusõjas. Järgneva poole sajandi jooksul poliitiliste atentaatide ohvriks langenutest olgu siinkohal mainitud eksiilis elanud Stalini kritiseerija Lev Trotski ja India patsifist, peaaegu pühaku elu elanud Mahatma Gandhi.

Ajavahemikku aastatel 1865–1914 võiks nimetada poliitiliste mõrvade kuldajastuks. Peale eelpool nimetatud persoonide langesid atentaatide ohvriks paljude teiste maade kuningad, kuningannad ja presidendid.

Poliitilise atentaadi tagamaad on ajaloolasi alati huvitanud. Kõik katsed luua mingit süsteemi poliitilistes atentaatides või koostada terroristi tüpoloogiat, on olnud seotud suurte raskustega.

Vene tsaar Aleksander II.

Atentaate on sooritanud nii palgatud salamõrtsukad (tööandjate hulgas on olnud isegi paavste) kui ka poliitilistel või religioossetel motiividel tegutsenud fanaatikud. 1819. aastal tappis teoloogiaüliõpilane Carl-Ludwig Sand kirjanik August von Kotzebue. „Ainult tegu võib tuua värskendust meie unisesse ühiskonda,” põhjendas tapja hiljem oma tegu.

Kas Mehmet Ali Agca, kes 1981. aastal tulistas paavst Johannes Paulus II, oli poliitiline vandenõulane, moslemist katoliiklastevihkaja või anarhist? See küsimus on tänaseni vastuseta.

Eriti aktiivselt tegutsesid anarhistid 19. sajandil Venemaal. Nad üritasid tervelt 20 korral tappa suhteliselt liberaalset tsaari Aleksander II. Lõpuks õnnestus Narodnaja Volja grupi liikmetel kahe nitroglütseriiniga täidetud granaadi abil eesmärgile jõuda. Plahvatusel sai surma ka anarhist ise. 20. sajandi alguses olid vene anarhistid usinad pomme panema ja revolvrist tulistama. 1902. aastal tapsid anarhistid Vene siseministri Dmitri Sipjagini, 1904. aastal uue siseministri Vjatšeslav Plehve ning 1905. aastal suurvürst Sergei Aleksandrovitši. 14. septembril 1911 tulistas ohranka agent Dmitri Bagarov Kiievis teatrietendusel Vene peaministrit Pjotr Stolõpinit (oli ühtlasi ka siseminister), kes suri neli päeva hiljem. Mõrvar poodi sama aasta 24. septembril sõjakohtu otsuse põhjal.

Kust on pärit anarhistlik liikumine?

Anarhismi (kreeka keeles anarchos – ilma valitsuseta, ilma riigipeata) üks rajajaid oli vene aadlik Mihhail Bakunin (1814–1876), saksa filosoofi Hegeli õpilane. Oma poliitilise tegevuse eest saadeti Bakunin 1851. aastal Siberisse asumisele. 1861. aastal põgenes ta Inglismaale, kus 1864. aastal võttis osa 1. Internatsionaali asutamisest, kuid Karl Marxi survel arvati 1872. aastal organisatsioonist välja. Anarhistide esimesi ohvreid oli Itaalia kuningas Umberto I, kelle Gaetano Bresci 29. juulil 1900 lahtises tõllas maha laskis.

12. augustil 1906. aastal pääses Stolõpin esimesest atentaadist. Tema St. Peterburgi lähedal asuvas suvilas lõhkes võimas pomm, mis tappis 27 ja haavas 32 inimest. Plahvatuse hetkel oma kirjutuslaua taga istuvale ja raudse rahu säilitanud Stolõpinile pritsis ainult tinti näkku.

Kuid anarhistlik liikumine leidis pooldajaid mitte ainult monarhistlikes Euroopa riikides, vaid ka USA-s. Kui vaimuhaige poolakas Leon Czolgosz tulistas 6. septembril 1901 Buffalos näituse avamisel president McKinleyt ja hiljem oma kirjalikus tunnistuses teatas, et ta on anarhia pooldaja, algas USA-s tõeline ajujaht anarhistidele.

31. mail 1906. aastal liikus läbi Madridi 19-aastase Hispaania kuninga Alfonso XIII ja kuninganna Ena von Battenbergi pulmarong. Äkki viskas keegi mees rõdult lillekimpu peidetud pommi noorpaari tõllale. Pommiplahvatus tappis kohapeal 15 pealtvaatajat, 70 sai raskesti vigastada. Nagu ime läbi pääses valitsejapaar vigastamatult. Pommiviskajast anarhist Mateo Moral pääses esialgu sündmuskohalt põgenema, kuid tabati 3. juunil külas Madridi lähedal. Arreteerimisel laskis ta maha oma kinnivõtja ja seejärel iseenda.

Ka järgmine atentaat kroonitud peale pandi toime Pürenee poolsaarel. 1. veebruaril 1908 mõrvati Vabariikliku Partei toetajate poolt Portugali kuningas Carlos I ja kroonprints Felipe.

Ameerika atentaadiuurijat Franklin L. Fordi on huvitanud, kas poliitilise mõrva puhul pole mitte tegemist „surmavate tagajärgedega manifestatsiooniga”. Ford on kirjutanud kapitaalse uurimuse „Poliitiline mõrv”. Selles raamatus tõdeb autor (toetudes statistilistele andmetele), et üksikult tegutsejaid on olnud rohkem ja nad on sagedamini ka oma eesmärgi saavutanud. Fordi andmetel on 20. sajandil atentaatide arv tunduvalt suurenenud.

Müncheni Bürgerbräukeller pärast pommiatentaati 8. novembril 1939.

Terve 19. sajandi kohta tuli Euroopas umbes 100 atentaati. 20. sajandi esimese 80 aasta jooksul sooritati umbes 700 poliitilist mõrva, neist pooled pärast 1950. aastat. Atentaatide sagenemine oli otseses seoses paljude terroristlike organisatsioonidega. Itaalia Punased Brigaadid, Saksa RAF (Punase Armee Fraktsioon), IRA (Iiri Vabariiklik Armee) ning Palestiina Vabastusorganisatsioon muutsid poliitilise mõrva igapäevaseks televisiooniuudiseks. Fordi arvates suureneb poliitilise motiiviga tapmiste arv alati siis, kui mingi autoritaarse režiimi hiilgeaeg hakkab läbi saama ja surve nõrgeneb. Samuti suureneb atentaatide arv revolutsiooni järel, koloniaalikke alt vabanenud riigis ja sõjajärgsel ajal. Näiteks toob Ford Weimari vabariigi aegse Saksamaa, kus aastatel 1919–22 sooritati poliitilistel motiividel 376 mõrva.

Ajaloolase Wolfgang Plati arvates on väär kujutada atentaate ainult sensatsiooniliste, veriste ja kohutavate sündmustena. Ei ole õige kujutada tapjaid kas külmavereliste mõrvarite või õilishingedena. Samuti on väär kujutada atentaadiohvreid kas vooruse või siis kurjuse kehastusena. Plat leiab, et atentaat on sotsiaalsete konfliktide või majanduslik-poliitiliste pingete ventiil.

Ajaloost võib tuua näiteks ainult mõne atentaadi, mille kohta nii kaasaegsed kui ka järeltulijad on andnud üksmeelselt positiivse hinnangu, kusjuures mõõdupuuks on olnud ikka kas headus või kurjus.

Ajaloolase Fordi sõnul on filosoofid leidnud, et viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul on ainukeseks arvestatavaks ühenduslüliks eetika ja poliitilise vägivalla vahel olnud türanni tapmine. Plat hindab positiivselt 20. juulil 1944 Hitlerile sooritatud atentaati, mille organiseeris grupp Saksa ohvitsere. Samuti ei mõista ta hukka Georg Elserit, kes üritas üksinda Hitlerit tappa. Peatume siinkohal pisut pikemalt Elseril ja tema sooritatud atentaadil. Kes oli Georg Elser, kelle nimi on kindlasti tundmatu ka paljudele eesti lugejatele?

Johann Georg Elser.

Tisler Johann Georg Elser (1897–1944) oli lihtne inimene, kes teadis fašistliku Reichi tegelikust olemusest niisama vähe kui miljonid tema kaasmaalased. Kaasaegsete tunnistuste põhjal olnud Elser tavaline, sõbralik, tagasihoidlik ja silmapaistmatu inimene. Ja just see silmapaistmatu inimene otsustas tappa füüreri ajal, mil miljonid inimesed Saksamaal uskusid Hitlerisse kui geniaalsesse väepealikusse. 35 ööd kulus Elseril keeruka põrgumasina monteerimiseks ja selle paigaldamiseks Müncheni Bürgerbräukelleri õllesaali ühte sambasse. Pomm plahvatas 8. novembril 1939 kell 21.20, seitse minutit pärast seda, kui Hitler, kes pidas seekord ebatavaliselt lühikese kõne, oli saalist lahkunud. Üks ettekandja ja kuus natsi sai surma, 63 vigastada. Elser oli saalist lahkunud sama päeva varahommikul, olles viimast korda pommi mehhanismi kontrollinud. Keskpäeva paiku sõitis ta rongiga Konstanzi, et siis üle piiri pageda. Ta oli piirist kõigest 30 meetri kaugusel, kui piirivalvur, 26-aastane Waldemar Zipperer, hüüdis talle: „Seis, kuhu te tahate minna?” Elser vahistati ja algul väitis ta, et oli tahtnud lihtsalt põgeneda. Zipperer toimetas koos kolleeg Riegeriga piiririkkuja Elseri tollipunkti, kus koos tolliametnike Straube ja Traberiga võeti ette pinnapealne ülekuulamine, sest raadiost kostis parasjagu Hitleri kõne, mida ta pidas Bürgerbräukelleris. See oli kella 20.35 ja 21.20 vahel. Kuus päeva hiljem, 14. novembril tunnistas Elser, et tema oligi atentaadi korraldaja. Elserit ei antud tapmiskatses süüdistatuna kohtu alla, vaid saadeti „füüreri erivangina” Sachsenhauseni koonduslaagrisse. Aastavahetusel 1944/45 toimetati ta Dachau koonduslaagrisse ja 9. aprillil 1945 hukati kuklalasuga, ilma et tema üle oleks isegi kohut peetud.

Kas Elser oli hull või lihtsalt omapäratsev veidrik? Ta ei olnud hull, vaid lihtne korralik inimene. Ta nägi, kuidas tema juutidest naabrid minema viidi, ta nägi, kuidas pööbel võimule tuli, ta nägi omakasupüüdlikke kaasajooksjaid. Elser tundis, et midagi on korrast ära, midagi väga olulist. Ja nii otsustas ta kõrvaldada Hitleri kui kurjuse juure. Keegi pidi ju seda tegema. Vastupanuvõitlejana oli Elser traagiline kuju. Keegi ei võtnud teda tõsiselt. Isegi gestaapo otsis asjatult Elseri kaasosalisi, suutmata uskuda, et nii tagasihoidlik mehike tegutses üksinda. Kuid Elser on kahjuks tähtsusetu ka ajaloo silmis. Temale pole Saksamaal püstitatud ühtegi mälestussammast.

Kuulu järgi olevat Hitler pääsenud u 40 atentaadist. Ei tapnud teda ka pommiplahvatus Rastenburgi peakorteris 20. juulil 1944.

Pole vähimatki kahtlust, et Hitleri tapmine kõigest paar kuud pärast Teise maailmasõja puhkemist oleks oluliselt mõjutanud sündmuste edasist käiku. Ajaloolane Ford esitab küsimuse: kas atentaadil on mõtet, kas poliitiline mõrv suudab muuta ajaloo käiku? Ford ise kahtleb selles. Kas näitleja John Wilkes Booth, kes 14. aprillil 1865 tappis Ford’s Theatre 7. loožis USA presidendi Abraham Lincolni, saavutas oma eesmärgi? Ilmselt mitte. Lincoln suri, kuid Washingtoni poliitika lõunaosariikide suhtes jätkus.

Kõige rängem tagajärg oli Sarajevo atentaadil. 19-aastane natsionalist Gavrilo Princip, kes tappis ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema abikaasa, oli andnud pühaliku tõotuse, et selle vägivallaaktiga saavutab ta Bosnia iseseisvuse. Atentaadist sai aga hoopis ajend Esimese maailmasõja vallapäästmiseks Austria-Ungari poolt, keda kihutas tagant keiserlik Saksamaa. Princip ja tema kaasosaline Cabrinovic surid vanglas, ilma et nad oleksid kunagi teada saanud, et nende sooritatud atentaat vallandas maailmasõja. Jugoslaavia kuningriigi moodustamine 1929. aastal ei toonud sellesse piirkonda rahu ega kõrvaldanud teravaid rahvuslikke vastuolusid. 1934. aastal langes serblasest kuningas Aleksandar I kroaatide korraldatud atentaadi ohvriks.

„Sellal, kui atentaadi toimepanija sihib oma ohvrit, on ta viimase oma mõttes juba ammu ajalooareenilt maha kandnud,” kirjutab Plat, „kuid milline kassiahastus haarab tapjat, kui ta pärast atentaati märkab, et sellel teol polnud soovitud tulemust.”

9. novembril 1934. tappis 35-aastane kroaat Petrus Kaleman Marseille’s riiklikul visiidil viibiva Jugoslaavia kuninga Aleksandar I. Koos temaga hukkus ka Prantsuse välisminister J. L. Barthou.

Juba ammu on vaieldud selle üle, kui suur on üksikisiku osa ajaloos ning mil määral võiks atentaat muuta valitsuse poliitikat. Pole kahtlust, et näiteks mõne suurriigi praeguse presidendi tapmine ei tooks kaasa märkimisväärseid muudatusi nende riikide sise- ja välispoliitikas, küll aga siis, kui ühe inimese kätte on koondunud suur võim. Napoleoni ja Stalini või Hitleri tüüpi valitseja hävitab armutult oma poliitilised vastased ja ümbritseb end ustavate tallalakkujatega. Mida kauem türann valitseb, seda tugevamaks tema võim muutub. Vallandub omapärane ahelreaktsioon: türanni lähikondlased valivad oma ametkondadesse endale meelepäraseid inimesi, ametikoha saamine sõltub kõigepealt kandidaadi lojaalsusest. Parimaks näiteks on fašistliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu ajalugu. 1933. aastal pääses Saksamaal koos Hitleriga võimule terve kari poolharitlastest karjeriste.

Kui grupp Saksa ohvitsere organiseeris Hitleri-vastase vandenõu, siis oli neil kavas arreteerida ka Goebbels, Himmler ja veel terve rida end kõige rohkem kompromiteerinud natslikke tegelasi. Seega vallandab türanni tapmine vastupidise ahelreaktsiooni: võimust jäävad esmajärjekorras ilma need, kes olid türanni kõige ustavamad teenrid.

1968. Surmavalt haavatud Robert Kennedy pärast atentaati.

Teiseks, kas jõuaks keegi kokku arvata, kui palju inimesi määrati ametisse Stalini või Hitleri otsesel korraldusel või nende nõusolekul? Kui rääkida üksikisiku osast ajaloos, siis Hitleri ja Stalini puhul võib kindlalt öelda, et nende tegevusest ja otsustest olenes väga palju. Või meenutagem Napoleoni. Kas keegi teine tema asemel oleks võtnud ette sõjakäiku Venemaa vastu?

Ajaloos on tehtud atentaate ka ilma kindla sihita, ometi on neil olnud poliitilised tagajärjed.

Ühel 1878. aasta juunipäeval tulistas filoloogiadoktor Carl Nobiling Berliinis hotelli Unter den Linden aknast kalessis möödasõitvat keiser Wilhelm Esimest, kes sai raskesti haavata. Kolm nädalat enne seda intsidenti, oli 81-aastast monarhi tulistanud 21-aastane plekksepp Max Hödel – õnneks kasutamiskõlbmatu relvaga. Mõlemad keisri elule kallalekippujad olid tõenäoliselt vaimuhaiged. Bismarck kasutas atentaati ära selleks, et anda hoop sotsiaaldemokraatidele. Sama aasta oktoobris andis raudne kantsler välja nn. sotsialistide seaduse, mis võimaldas tal tõhustada poliitilist võitlust sotsialistide vastu. Nii Nobilingi kui Hödeli puhul oli tegemist inimestega, kes ei tegutsenud mitte poliitilistel motiividel, vaid haiglaste sundmõtete ajel. Vaimuhaigete terroristide ohvriks on langenud teisigi prominente.

Haavatud paavst Johannes Paulus II pärast atentaati 13. mail 1981.

1881. aastal tappis vaimuhaige Charles J. Giteau „jumaliku aktina” USA presidendi James Garfieldi. 24. juunil 1894 tappis vaimuhaige itaalia terrorist Lyonis lahtises kalessis Prantsuse presidendi Francois Marie Sadi-Carnot’i.

10. septembril 1898 tapeti Austria 61-aastane keisrinna Elisabeth, kellel polnud mingit poliitilist võimu. Mõrvar, 25-aastane vaimuhaige itaalia anarhist Luigi Luccheni lõi tänaval viili keisrinna rinda. Algselt oli Luccehni kavatsenud tappa Orleansi hertsogit. Kui ta aga kohtas Genfi järve ääres oma õuedaami saatel jalutavat keisrinnat, mõtles Luccheni ümber ja otsustas, et tapab „selle”.

6. septembril 1901. aastal tulistas Buffalos näitusel vaimuhaige poola anarhist Leon Czolgosz kaks lasku USA presidenti William McKinley pihta. President suri saadud haavadesse 14. septembril.

6. oktoobril 1981 avasid sõjaväeparaadist osa võtnud vandenõulased tribüünist möödudes tule valitsuslooži suunas ning tapsid Egiptuse presidendi Anvar Sadati.

Kõige värskem näide vaimuhaigest püstolikangelasest on ameeriklane John W. Hinckley, kes 30. märtsil 1981 tulistas Washingtonis hotelli Hilton ees tollast USA presidenti Ronald Reaganit, haavates teda rinda. Veel kolm inimest said haavata. 25-aastane John Hinckley oli psühhiaatri kontrolli all ja tal puudus kindel tegevusala.

Hiljem selgus, et mees oli juhindunud filmist „Taxi River” kuuldud lausest: „Kui sa mind ei armasta, tapan ma presidendi.” Hinckley püüdis atentaadiga mõju avaldada oma iidolile, filminäitlejale Jodie Fosterile. Hotellitoas, kus Hinckley enne atentaati peatus, leidis politsei mõned armastuskirjad näitlejale Fosterile, kellega Hinckley polnud iialgi kohtunud. Ühes kirjas olid järgmised read: „Ma tõestan oma armastust sinu vastu, sooritades ajaloolise teo.” Psühhopaat Hinckley tunnistati süüdimatuks ja ta paigutati kinnisesse psühhiaatriahaiglasse.

Iga kord, kui keegi poliitik langeb atentaadi ohvriks, tekib kahtlus teo toimepanija vaimses tervises ning küllalt sageli on piirid psühhopaadi, vaimuhaige ja atentaadi hoolikalt ettevalmistanud terroristi vahel üsna ähmased. Sageli on aga poliitiku tapmise motiiviks oletus, et ta tegutseb riigi kahjuks. See on noorte tulipeade (atentaadi sooritajad on üldreeglina noored mehed) põhimotiiv poliitiku elu kallale kippumisel. Kuid ükski pommipanija ega revolvrikangelane ei vaevu mõtlema selle üle, et ühel poliitikul pole ka parima tahtmise juures võimalik riiki kommunistidele, juutidele või uskmatutele maha müüa. Seega juhinduvad kõikvõimalikud maailmaparandajad rohkem emotsioonidest kui poliitilise situatsiooni kainest analüüsist.

Selle läheda maa pealt tehtud fotoga poliitilisest mõrvast sai fotograaf Yasuki Nago 1961. aastal esimese välismaalasena Pulitzeri preemia. Fotol on jäädvustatud moment, mil mõrvar Otoya Yamaguchi lööb lühikese mõõgaga kolmandat korda Jaapani opositsiooniliidrit Inejro Asanumat. See oli esimene atentaat maailma ajaloos, mis sooritati teleülekande ajal, kuid mitte viimane. Kuna tähtsaid avaliku elu tegelasi ja poliitikuid saadavad kõikjal ajakirjanike parved, on videofilmile jäädvustatud ka atentaat paavst Johannes Paulus II-le, Anvar Sadatile ja Yitzhak Rabinile ning otsekohe jõudnud kogu maailma televaatajate ette.

12. oktoobril 1960 tungis 17-aastane paremradikaalsesse organisatsiooni Suur-Jaapani Patriootiline Ühing kuuluv Otoya Yamaguchi poodiumile ja lõi lühikese mõõgaga mitu korda kõnet pidavat jaapani opositsiooniliidrit Inejro Asanumat. Rünnak oli nii ootamatu, et lähedal seisvad inimesed ei jõudnud midagi teha atentaadi vältimiseks. Kui Yamaguchi kinni võeti, lamas Asanuma juba surnult põrandal. Ülekuulamisel põhjendas mõrvar oma tegu sellega, et Asanuma tahtvat Jaapanit kommunistidele müüa. Midagi rohkemat teada ei õnnestunud, sest sama aasta 2. novembril lõpetas Yamaguchi oma elu enesetapmisega.

20.  sajandil kasvas tugevasti kalduvus probleeme jõuga lahendada ja maailma tapariistadega paremasse tulevikku juhtida.

Tänapäeval tungib riik inimese elu kõigisse valdkondadesse (ega Lenin asjatult öelnud, et riik on vägivallaorgan), alates sünnitunnistuse väljaandmisest kuni haiguslehe, autojuhilubade ja surmatunnistuseni välja. Kõikvõimalikel juhtudel segab riik end inimese ellu ja annab sel moel psüühiliselt ebakindlatele inimestele nende haiglases mõttemaailmas põhjust haududa kättemaksu poliitikutele, kelles nad näevad kõigi hädade põhjust. Kui kerge on ühel skisofreenikul oma mõtet teoks teha, seda näitab järgmine juhtum.

3. oktoobril 1990 kogunesid mõlema Saksa riigi prominentsed tegelased aktusele Berliini kontserdisaali. Ootamatult ilmus kõnepulti keegi mees, kes hoidis käes plastikaatkotti. Kutsumata oraator hakkas rääkima teatud prantsuse veinide eelistest. Julgeolekutöötajad talutasid mehe minema. Hiljem selgus, et tegemist oli ühe endise Hamburgi juristiga, kes oli vaimuhaigena saadetud enneaegselt pensionile. Pole raske oletada, mis oleks võinud juhtuda siis, kui mehel oleks plastikaatkotis olnud pomm.

Vana kõnekäänd ütleb: Jumal kaitsku mind sõprade eest, vaenlastega tulen ma ise toime. Kuid vaimuhaigest terroristi eest ei ole keegi kaitstud.

© Peter Hagen

0

Your Cart