Piinlikke momente Eesti lähiajaloost

31 minutit lugemist

EKP tõstis Eesti töörahva otsustavasse võitlusse, mis viis Pätsi diktatuuri kukutamisele ja nõukogude võimu taaskehtestamisele Eestis. Algas tõeline demokraatia.

Vladimir Raudsepp, „Ja seda nimetati demokraatiaks“, „Aja Pulss“ 3/1986

* * *

Palju muret ja tööd nõudis Riigikogu valimiste ettevalmistamine. Kuidas valimised kulgesid, see on üldteada. Võib öelda, et kõik läks ladusalt.

Harald Habermann, „Juunipäev“, „Aja pulss“ 15/1986

* * *

„RAADIOHÄÄLTE“ TAKTIKEPI JÄRGI

23. augustil 1987 toimus Tallinnas Hirvepargis kogunemine, mille olid inspireerinud „Ameerika Hääl“, õõnestusraadio jaamad „Vaba Euroopa“ ja „Vabadus“, samuti väike grupp varem Nõukogude-vastase tegevuse eest süüdimõistetud isikuid eesotsas T. Madissoniga. See spektaakel, mis. mängiti nende poolt maha Nõukogudevastase stsenaariumi järgi, tõi kahjuks kokku mõnisada uudishimulikku. Provokatsioon oli ühitatud Nõukogude-Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingu allakirjutamise aastapäevaga.

Kokkutulnud seadsid kahtluse alla lepingu õiguspärasuse ning tõlgendasid selle mõningaid sätteid demagoogiliselt, kodanlik-natsionalistlikelt seisukohtadelt. Spekuleerides eestlaste rahvuslike tunnetega, panid nad lilli Linda kuju juurde. Selle aktsiooniga püüdsid provokaatorid moonutada Eesti töötajate revolutsioonilist minevikku, heita sellele varju mustata Nõukogude rahvaste vennalikku ühtsust, diskrediteerida nõukogude võimu.

Lepingu aastapäeva võib-olla oleks ehk pidanudki tähistama, juhul kui ürituse organiseerijad oleksid näinud selles üllaid eesmärke.

Aga nimelt: esiteks, kui nad oleksid näinud lepingus meie riigi järjekindlat rahupoliitikat, kui sel hetkel ainuvõimalikku akti, mis lükkas sõja fašistliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel kaugemale, kui taktikalist kilpi Nõukogude valitsuse käes, mis ei võimaldanud Saksamaal kasutada kodanliku Eesti territooriumi platsdarmina sõjaks NSV Liidu vastu; teiseks: kui oleks rõhutatud, et 1939. aasta leping sisaldas, konkreetseid positiivseid momente ka eesti rahva jaoks Eeskätt seda, et loodi võimalus lükata kaugemale Eesti territooriumi vallutamine fašistliku Saksamaa poolt, millele oleks järgnenud vältimatu arveteõiendus elanikkonna selle osa kallal, kes toetas ühelt poolt heanaaberlikke suhteid Nõukogude Liiduga ning teiselt poolt astus välja Eesti fašiseerimise vastu.

Ei mainitud ka seda, et Nõukogude vägede kohalolek meie territooriumil mõjus kaudselt ka asjaolule, et Eesti fašismi-meelne valitsus kukutati rahulikult, ilma verevalamiseta, et kehtestati rahvavõim.

Kogunemise suunitlus oli aga hoopis teine. Teatavasti hakkasid meie vaenlased valmistuma selleks kogunemiseks juba ammu. „Raadiohääled“ edastasid viimasel ajal otseselt instruktsioone, kuidas on vaja valmistuda niisugusteks aktsioonideks Nõukogude Baltikumis, moonutati samuti Nõukogude riigi sõjaeelsete aastate eesmärke ja poliitikat, esmajoones Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingut, millele kirjutati alla 1939. aasta 23. augustil. Sealjuures on ignoreeritud konkreetseid ajaloolisi .tingimusi, seda pinevat sõjalis-poliitilist olukorda, mis oli kujunenud Euroopas 1939. aastaks.

Meie vaenlased, nagu märkis oma ettekandes NLKP Keskkomitee 1987. a. juunipleenumil M. S. Gorbatšov, teevad peapanuse sellele, „et demokratiseerimise ja avalikustamise protsesse ära kasutades sokutada meile vääreesmärke ja kahjulikke väärtusi, külvata meie inimestesse kaht lust partei poliitika, uutmisele ja meie maa olukorra parandamisele viiva kursi õigsuses ja siiruses“.

Kui keegi arvabki, et ta suudab neid eesmärke saavutada, siis ta eksib rängalt. Eesti rahvas, kes on koos meie maa teiste rahvastega läbi teinud kolm revolutsiooni, ei lase end valitud teelt kõrvale tõugata.

(ETA) „Õhtuleht“, 24. august 1987

* * *

Nõukogude Liidul ei jäänud üle muud, kui sõlmida Saksamaaga mittekallaletungileping. Kuid mitte kunagi, isegi kõige traagilisematel aegadel ei otsinud Nõukogude Liit pääsemist teiste arvel, ei reetnud naabreid.

„Päästetud maailm mäletab“ „Õhtuleht“ 27. august 1987 (Ajalehest „Pravda“)

* * *

Tüüpiline on näiteks väide, nagu oleksid nõukogude võimu taaskehtestamine ja eesti, läti ning leedu rahva astumine Nõukogudemaa rahvaste vennalikku perre 1940. aastal vaid NSV Liidu „ekspansiooni-poliitika“ tagajärg. [—] Seda võitlust kroonis 1940. aasta revolutsiooni võit ja Eesti vabatahtlik astumine Nõukogude rahvaste vennalikku perre.

Kaupo Kalev, „Balti küsimus“ Washingtoni poliitikas: illusioonid ja tegelikkus“, „Aja Pulss“ 18/1986

* * *

Nõukogude Liit oli jäänud üksi. Ja tal ei olnud muud väljapääsu, kui sõlmida Saksamaaga mittekallaletungipakt. 1939 .aasta augustileping andis Nõukogude Liidule veel ligi kaks aastat rahuaega. Mis oleks saanud siis, kui seda poleks olnud?

Rakvere rajooni sõja- ja tööveteranide nõukogu esimees Valdur Kask, „Aja Pulss“ 18/1987

* * *

Kuigi tänaseks on selle sõja lõpust möödunud 42 aastat, ei ole vaibunud poleemika sõja ja selle eellugude ümber. Seejuures ei ole tegemist ainult teaduslike diskussioonidega, vaid sageli moonutatakse antikommunistlike kontseptsioonide huvides sihikindlalt fakte ja seoseid. Sellest paktist keeldumine oleks tähendanud sõda Saksamaaga juba 1939. aasta sügisel Nõukogude Liidule äärmiselt ebasoodsates tingimustes. Kuid lääneriikide lootused ei täitunud – Saksamaa ei soovinud sel momendil konflikti NSV Liiduga. Viimane (Saksamaa) vastas aga Eesti võimumeeste appihüüetele eitavalt – oli ju Hitler planeerinud kallaletungi Nõukogude Liidule hilisemaks ajaks.

Olaf Kuuli, ajaloodoktor, „Teise maailmasõja algus ja Eesti“, „Rahva Hääl“ 28. august 1987

* * *

Berliini pakutud leping lubas meile teatud hingetõmbeaja. Ilma selle paktita, samuti septembris sõlmitud NSV Liidu ja Balti riikide vaheliste abistamislepinguteta oleks maailmasõda ja fašistlik okupatsioon jõudnud meie kodukanti ilmselt ligi kaks aastat varem, natslik vägivallaöö oleks olnud sedavõrd pikem ja õudsem.

Peeter Sookruus, „Mõtlemine on raske, kuid väga vajalik tegevus“, „Rahva Hääl“, 29. august 1987

* * *

Ajal, kui Stalini ja Molotovi välispoliitikast püüti head muljet jätta, ei peetud otstarbekaks leppimuse teksti avalikkuse ette tuua. Inglismaa ja Prantsusmaa positsiooni tõttu jäi Nõukogude Liidule vaid võimalus leping sõlmida, et sõjalist konflikti Saksamaaga edasi lükata. Balti riikide tagasitulekut nõukogude rahvaste ühisesse perre peeti loomulikuks. Kui vastav avaldus laekus, siis see ka rahuldati.

Herbert Vainu, „Suure sõja lätetest ja Baltikumi rahvaste saatusest“, „Noorte Hääl“ 1. september 1987

* * *

Head reisi maisesse paradiisi

Mu laual on foto, millelt vaatab vastu neljakümnendale eluaastale lähenev mees. See pilt on pärit 23. augustist, kui Tallinna Hirvepargis suure suuga avalikustamisest räägiti ja „isamaalikke“ kõnesid peeti. Eeskõneleja Tiit Madissoni nägu on naerul, sest üks etendus on tema teeneteregistris jälle juures. Kuid veidi hiljem tunnistas ta oma jutus natuke õnnetult, et ootused ei täitunud – liialt vähe uudishimulikke oli „raadiohäälte“ reklaamile vaatamata kokku tulnud.

Kes ta siis ikkagi on, see Madisson? Võib-olla ajaloolane, kellel küllalt teadmisi ja siiras soov ajaloo valgeid laike täita? Välimuse järgi kõik nagu klapiks. Koos teiste organisaatoritega oli muidugi ka tema oma kuuereväärile kinnitanud teaduskonverentsist osavõtjat vääriva lipiku. Nime ees tähed MRP-AEG pidid maakeeles Molotovi- Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti gruppi tähendama. Minu arvates ei saa T. Madissoni vist suureks ajaloospetsiks pidada. Vaevalt et ta 9.klassis, mille suutis alles kahe aastaga lõpetada, oskas endale põhjalikku ülevaadet maailma asjadest luua. Pole ka usutav, et õpingute alustamisega 10. klassis oleks ta suutnud oma teadmistesse olulist täiendust tuua. Üldse on õppimine talle alati üle jõu käinud. Paide 1. keskkooli iseloomustus pole just kõige kenam. Noormees õppis halvasti, oli distsiplineerimatu, ei täitnud õpiülesandeid, puudus omavoliliselt tundidest…

Seegi on selge, et ühtki inimest ei saa võtta koolitunnistuse ega õpetajate ütlemise järgi, sest ka aastad siluvad konarusi ja kujundavad iseloomu. Kuid selleks tuleb endalgi kaasa aidata.

Ent mida oli siis Tiit Madissonil oma „kallitele kaasmaalastele“ (nii ta korduvalt toonitas) öelda?

Meenutan Hirvepargis peetud kõnet ja vean näpuga ridu tekstil, mida T. Madisson juba 1980. aastal agaralt paljundas ja levitas. See Läänest pärit materjal kannab pealkirja „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“. Neidki sõnu, mida ta pargis kuulutas, pole ta osanud ise välja mõelda, vaid on võtnud tollest Nõukogudevastasest soperdisest. Seda aga peab tunnistama: kirjaread oli ta nagu laulusalmi pähe õppinud.

Mis siis ikka. Iga inimene näeb asju oma vaatevinklist. Igal maal ja igal ajal on teistpidi mõtlejaid. See on üsna seaduspärane. Ent teisitimõtlemine ning oma arusaamade-ideede levitamine ja nende elluviijate otsimine on eri asjad. Seda ei saa kuidagi toetada.

Üldse on T. Madisson näidanud juba üsna noorena üles erinevaid tõekspidamisi. 1967. aastal tabati ta auto ärandamisel. See lugu pidanuks kohtuga lõppema. Isa, kes töötas partei Paide rajoonikomitee teise sekretärina, suutis oma autoriteediga paragrahvitundjaid kõike noorusvallatuse süüks panema. Nii pääseski asjaosaline ise vaid väikeste kriimustustega.

Madisson pole kunagi oma eluga rahul olnud. Ta on pidanud remondilukksepa- ja auto juhiametit, on olnud ehitusmees ja töötanud turul… Kes neid töökohti ja erialasid jõuabki üles lugeda, sest kusagil pole ta tahtnud oma kanda kinnitada. Viimati on teda nähtud Pärnu piimakombinaadis.

Ajapikku selline rahulolematus töö ja eluga aina süvenes. Kõigis oma läbikukkumistes ja keerdkäikudes peab ta süüdlaseks nõukogude võimu. 1980. aastal hakkas ta üsna avalikult väljendama vimma meie ühiskonna vastu. Ta paljundas ja levitas nõukogude korda mustavat kirjandust ning otsis võimalusi, kuidas endale mõttekaaslasi leida ja neid „vabadusvõitlejateks“ koolitada. See aga polnud lihtne tegevus. Küllap mäletab ta isegi üht saunaõhtut, mis lõppes riiuga, sest Madisson ajas oma pealetükkivuse ja import-mõtetega kuulajad vihale. Nii juhtus mitmel pool mujalgi.

Samal ajal oli ta piiri taga hinnatud ja oodatud. Jällegi oli leitud üks truu „isamaalane“, kes oskas neid maiuspaladega „rõhutud Baltikumist“ toita. Usinalt läkitas ta Rootsi, Saksamaa Liitvabariiki ja mujale meie elu tegelikkust moonutavaid sõnumeid, mida kasutati Nõukogudemaa ja sotsialistliku korra mustamiseks. Hoolega koostas Madisson mitmesuguseid läkitusi ja üleskutseid eesti rahvale, mille mõte oli üks – ässitada inimesi välja astuma nõukogude võimu vastu. Loomulikult ei saanud niisugust asja keegi rahumeeli pealt vaadata. 1981. aastal karistati T. Madissoni Nõukogude-vastase tegevuse eest nelja-aastase vabaduskaotusega.

Oleks väär loota, et iga inimene karistusaja kandmisel oma meelt muudab, kuid mõtisklemiseks pidanuks see küll aega andma. Ja kas või sellegi üle, kuidas elada ja talitada. Paraku polnud T. Madissonile ka neist „õpiaastatest“ kasu. Pärast vabanemist võttis ta kibekiirelt ühenduse Eesti Poliitvangide Abistamise Keskusega Rootsis, et saada juhtnööre oma edaspidiseks tegutsemiseks. Ta saatis kirju teele ja andis telefonitsi keskusele „kohalikku materjali“, mida „raadiohääled“ hoolega kasutasid ära, et anda „objektiivset“ pilti rahva rõhumisest Eestis.

Suvel võttis ta osa natsionalistide kogunemisest Riias. Sellest koostas ta ülevaate, mille andsid eetrisse „Ameerika Hääl“ ja „Vaba Euroopa“. Ka emigrantlikus ajalehes „Eesti Päevaleht“ avaldati sündmusest kirjatükk, mille aluseks oli Madissoni „tõelist elu“ käsitlev materjal.

Eetrihääled teatasid üsna varakult ettevalmistustest demonstratsiooniks Baltimaades. Ka Tallinnas olevat selleks kõik hoolega tehtud. Eestvedajaks kuulutati Madisson.

Tollel augustikuu 23. päeva hommikul võiski Pärnu kodanikku T. Madissoni Tallinnas näha. Ta toonitas uudishimulikele, et see, kes ei tea minevikku, elab tulevikuta. On loomulik, et iga inimene tunneb lugupidamist oma maa ajaloo vastu. Kuid kas selleks on tarvis hakata „Ameerika Hääle“ ja „Vaba Euroopa“ juhtnööride järgi ajalugu tõlgendama? See aga on meelepärane Madissoni-taolistele.

Madisson peatus oma esinemises avalikustamisel ja elu demokratiseerimisel ning tuletas meelde ka meie riigijuhtide sõnu. Kõike selleks, et näitemängule tõsisemat ilmet anda. Kuid teda ei huvitanud meie riigitegelaste ja rahva püüdlused elu ümberkorraldamisel, vaid hoopiski see, kuidas sotsialistlikku korda kõigis maailmahädades süüdlasena näidata.

Hirvepargis oli T. Madisson enesekindel. Sellisena näen teda ka fotolt. Vaadake ja kuulake, kuidas tõsine eesti mees tõe ja õiguse eest võitleb. Juba siis teadis ta, et talle on omal palvel antud NSV Liidust väljasõidu luba alatiseks elamiseks välismaal. „Hüvasti, kallid kaasmaalased!“ Selle ütlemise jättis ta siiski enda teada, sest muidu oleks võinud ka „truuisamaalik“ esinemine veelgi viletsama meki saada.

Sellel pole mingisugust tähtsust, kas ta sõidab Iisraeli, Rootsi või kuhugi mujale. Pole mõtet ka küsida, kes teda seal ootab. Üks asi on aga selge – tõsine „kaasmaalane“ on otsustanud Maarjamaa tolmu oma jalgadelt pühkida. Mis siis ikka. Sel puhul jääb ainult soovida: „Head reisi maisesse paradiisi!“

Endel Tivas, „Rahva Hääl“ 8. september 1987

* * *

Vähe oli tollal siiski neid, kes mõistsid , et Nõukogude Liidule oli see (leping Saksamaaga) üks viimaseid võimalusi lükata edasi sõda Saksamaa ja tema liitlastega.

Jüri Ant, ajaloodoktor, professor, „September 1939“, „Rahva Hääl“ 27. september 1987

* * *

Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene taasühendamine varjutab isegi niisuguse tähtsa sündmuse nagu seda on Vilniuse piirkonna ühendamine Leeduga 1939. aastal. Kuid see akt rahuldas ju leedu rahva rahvuslikud püüdlused. Väikese riigi toetamine tolleaegses keerulises poliitilises situatsioonis iseloomustab kõige selgemini Nõukogude välispoliitikat 1939. aastal.

Toomas Alatalu ja „Komsomolskaja Pravda“ korrespondent Eesti NSV-s Igor Teterin, „Ilma spikriteta“, „Noorte Hääl“ 21. november 1987

* * *

Seejuures olid aga kõik selle ajajärgu Eesti NSV ajaloolased ühisel seisukohal: 1940. aastal toimus Eestis sotsialistlik revolutsioon.

Olaf Kuuli, „1940. aasta revolutsiooni probleemidest ja nende uurimisest“, „Rahva Hääl“ 2. detsember 1987

* * *

* KIRI TOIMETUSELE *

„KALLIS „ÕHTULEHE“ TOIMETUS“

Olen lihtne koolmeister, õpetan lastele ajalugu. Olen oma silmaga palju näinud ja kõrvaga kuulnud.

Mart Kadastiku artikkel Pareki ja temataoliste tegutsemise kohta on päris hea. Tänu Kadastiku julgusele ja ettevõtlikkusele. Kuid kas me peame siis tema artikli laskma läbi kõigist meie vabariigi ajalehtedest? Kas siis teisi kirjutajaid enam ei olegi? Kus on meie aja- ja päriskirjamehed, raadiokommentaatorid, televisioon ja ühiskonnategelased? Kutsun teid üles sõna võtma eesti rahva kaitseks marurahvuslaste ja ühiskonnavastaste isikute kallaletungide eest. Usun, et meie rahvas ja riik väärivad, et neid kaitstaks nende eest, kes tahavad meid tükkhaaval, 30 dollarit hektari eest, maha müüa. Kas meie hulgas siis mehi ja naisi polegi?

Miiting Hirvepargis.

Pareki, Madissoni ja Ahoneni sekeldamine on segaduse tekitamine eesti rahva hulgas, et siis ise tema seljataga oma poliitilisi ambitsioone rahuldada ja taskuid rahva arvel täis toppida. Nad võivad oma tegevust küll varata ilusate sõnade ja ausammaste varju ning kodanliku vabariigi juubeli taha, kuid kõige selle tagant paistab maniakaalne viha sotsialismi, kommunismi ja nõukogude võimu vastu, separatistlikud taotlused ja soov taastada Eestis kodanlik kord. Pareki, Ahoneni jt. ambitsioonid on unisoonis „Vaba Euroopa“ ja „Ameerika Hääle“ saadetega. Seal esindab neid Tiit Madisson.

Nad tahavad võitlust. Siis tulgu ka võitlus! Kuid meile jäetagu õigus oma rahvast kuritegelike kallaletungide eest kaitsta. Nende isehakanud „füürerite“ vastu tuleks samuti kasutada meie õigusi ja seadusi, et nende tegevusele piir panna. Arvan, et läbirääkimiste aeg on möödas.

Juudas Iskariot müüs end maha ja sai, mis ta vääris. Ega siis Parek ja Co ole erandid. Armuandmine neile ei õigustanud end.

Marurahvusluse õhutamine on samuti kriminaalkuritegu. Sellega Parek oma propagandatöös aina tegelebki. Kaua me siis seda võime kannatada?

Ärge arvake, et ihkan verd. Oh ei: Tahan, et minu rahvast ei segaks juudased meie hulgast ning Lagle Parek, Heiki Ahonen ja teised nende kuritegeliku grupi liikmed seaduslikus korras saaksid seda, mida nad on ära teeninud: annuleerida amnestia neile ja võtta nad vastutusele kui rahvusvahelise vaenu õhutajad. Rahvas ei pea niisuguste poliitiliste aferistide pärast kannatama.

  1. HALLISTE, õpetaja Tallinnast
  2. jaanuar 1988. a.

* * *

TABATI KURJATEGIJA

TALLINN, 2. veebruaril. Täna hommikul kell 7.40 peeti Mooni tänaval kinni 1960. aastal Tallinnas sündinud kohalik elanik Sivert Vladimiri p. Zoldin, kes levitas nõukogude korda halvustavaid väljamõeldisi sisaldavaid trükiseid. Kinnipeetult võeti neid ära üle 400 eksemplari.

Zoldinit on kuritegeliku huligaansuse, varguste, autode ärandamise ja sugulise kire rahuldamise eest ebaloomulikul viisil varem neljal korral karistatud. Viimasest kinnipidamiskohast vabanes ta 20. aprillil 1985. aastal. Tundub, et just sellistele inimestele tuginevadki oma Nõukogude-vastases propagandas ka nn. Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi liikmed.

Uurimisorganite poole on pöördunud ja neile samasisulisi trükiseid üle andnud Tallinna, Keila ja Haapsalu rajooni elanikud.

Eesti NSV Prokuratuur on alustanud kriminaalasja uurimist.

Tallinna Autobussikoondises, kus S. Zoldin töötab, kogunesid remonditöölised, sõidust vabad bussijuhid ja teenistujad koosolekule, et väljendada oma nördimust.

„9. kolonni bussijuht S. Zoldin tabati koos asitõenditega lendlehti levitamas. Neis mustatakse kõiki Nõukogude Eesti saavutusi, õhutatakse rahvustevahelist vaenu ja kutsutakse üles pöörduma tagasi Eesti kodanliku vabariigi aegadesse. Mille peale siis loodavad sääraste tegude organiseerijad?“ pöördus koosolijate poole bussijuht-instruktor A. Kasak. „Ja mida üldse teab nendest aegadest Zoldin ise? Lausa valus on vaadata, kuidas sellised tegelased, kes saavad üpris omapäraselt aru demokraatiast ja avalikustamisest, kutsuvad eesti rahvast üles seadusvastastele tegudele. Zoldini teguviis ei sobi demokratiseerimisega kokku. See tekitab suurt kahju. Ma mõistan selle resoluutselt hukka. Noor inimene, kellega töötasime õlg õla kõrval, on häbistanud tuhandeid oma kolleege. Nõuan, et Zoldinit ja neid, kes seisavad tema selja taga, karistataks karmilt.“

Vana tööline, garaažitalituse meister B. Tõnštein, kes on elanud märkimisväärse osa oma elust „kodanliku demokraatia“ tingimustes, mõistis S. Zoldini seadusvastased teod raevukalt hukka ja nõudis samuti tema karistamist seaduse kogu rangusega. Samasuguste sõnadega pöördusid koosolijate poole bussijuht-instruktor S. õige, 9. kolonni ülem S. Sajukov ja teised sõnavõtjad.

Koosolekul võeti vastu läkitus Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile. Selles palutakse kaitsta Nõukogude Eesti elanikke igasuguste kahtlaste elementide eest, kes ässitavad inimesi seadusvastastele tegudele, ja nõutakse süüdlaste karmi karistamist.

(ETA) „Noorte Hääl“ 3. veebruar 1988

* * *

Üleüldse mitte lugupeetav Lagle Parek ja Teie mõttekaaslased!

Elus esmakordselt alustan kirja ilma lugupidamisavalduseta. Selleks veenis mind sügavalt 2. veebruari õhtul Teie ja Teie mõttekaaslaste poolt organiseeritud „üritus“. Teie ei vääri lugupidamist, sest Te ei soovi eesti rahvale head. Te külvate kurjust, rahulolematust ja kiuslikkust noore, kasvava põlvkonna hulgas, keda olite selleks õhtuks hulgaliselt kokku kutsunud ka väljastpoolt Tartu linna. Te olite õhutanud noori inetult käituma ja avalikku korda rikkuma.

Ma ei tunne Teid isiklikult, kuid viibides 2. veebruari õhtul (1988 – toimetaja märkus) olude sunnil TRÜ Teadusraamatukogu lähedal nägin ja kuulsin, kuidas mõne meetri kaugusel üks keskealine naine koos teda saatva mehega kutsus valjul häälel inimesi Toomemäele ohvrikivi juurde. Nägin kutsujate silmi ning kuulsin hääli, mis olid tulvil vihkamist ning trotsi. Kui see olite Teie (või mõni Teie lähem mõttekaaslane), siis jätsite Te sellel momendil küll mulje endast kui inimvaenulikust isikust, kelle ilmseks taotluseks on isikliku poliitilise oreooli loomise eesmärgil inimeste ülesärritamine ning nende kutsumine korrarikkumistele. Teiste koolijuhtide muljete kohaselt Teie mõttekaaslaste poolt esitatud mitmed küsimused diskussiooniringides „Vanemuise“ kontserdisaalis ja Vanemuise t. õppehoones ei olnud ilmselt tingitud soovist enam ja täpsemalt teada saada Tartu rahust ja sellega seonduvast. Seejuures oli enamik Teie mõttekaaslasi lihtsalt kultuuritud – küsimustele vastajaid katkestati mitmel korral, seda tehti äärmiselt inetul toonil. Mitmetest küsimustest õhkus viha kõige olemasoleva vastu, see sunnib arvama, et paljud küsijad olid Teie poolt ette valmistatud.

On ilmselge, et Teie poolt planeeritud „üritus“ kõrgendab paljude ringkondade tähelepanu Eestis toimuva vastu ja suurendab paraku umbusku kõige suhtes, mis siin toimub. Olen veendunud, et niisuguse „ürituse“ tõttu kannatab ka meie vabariigi soovitud üleminek isemajandamisele, mis kahtlemata aitaks tõsta rahva elatustaset. On karta, et Teie poolt organiseeritu ei ole toeks ka eesti kooli üleminekul uuele alternatiivsele õppeplaanile. Viimane võimaldaks aga märksa otstarbekamalt õpetada noori ning tutvustada neid paljude kultuuri-, sealhulgas ka eesti rahvuskultuuri probleemidega.

Kui siia lisada, et hulk noori, kes kogunesid Raekoja platsile, oli end varustanud kivide, jäätükkide ja muu sellisega – nad olid valmis ka vandalismiks lähtudes Teie ja Teie mõttekaaslaste poolt antud soovitustest. Te põhjustasite asjatuid sekeldusi paljudele noortele ning tegite neile otse halba.

Meid, kodulinna koolmeistreid, kes me liikusime õhtul linnas, üllatas meeldivalt asjaolu, et kohtasime ülivähe oma koolide õpilasi. Meil on sellest tõsiselt heameel, sest see näitab, et Tartu õppurnoored oma rõhuvas enamikus on omandanud õige arusaamise paljudest eluprobleemidest ega liitu Teie-taoliste poolt organiseeritud avantüüridega. Samaaegselt häiris meid tõsiselt see, et linnas oli nii palju meile täiesti tundmatuid noori.

kes käitusid väljakutsuvalt ja kes isegi koolijuhtide nõudmistele oma käitumist parandada ei reageerinud. On ilmne, et Tartu linna noorte hulgas, kelle rõhuv enamus op positiivselt meelestunud õppimisse ja kes on vaimselt hästi arenenud, ei ole Te saavutanud märgatavat mõju. Paistab aga. et teatud mõju on Teil olnud koduvabariigi nende noorte hulgas, kes ilmselt väheste võimete ja kesiste tööharjumuste tõttu ei ole saavutanud edu koolitöös ja kes ka oma välja­kutsuva käitumisega püüavad kompenseerida seda ebaedu. Ei usu, et orienteerudes meie noorsoo vähem arenenud osale, suudaksite mingit olulist kasu tuua rahvus- või mingite muude küsimuste lahendamisel. Ainus, mida Te suudate teha, on ära rikkuda nende noorte tuleviku, panna neile kinni koolide uksed, sest vandalismiga tegelejatel ei jätku tavaliselt aega ega tahtmist edasi pürgida. Nendest, kes silma paistavad tänaval, ei ole huvitatud ükski õppeasutus.

Teie senine tegevus sunnib meenutama eesti vanasõna „kes külvab tuult, see lõikab tormi“. Te olete külvanud vihkamist inimeste vahele; vihkamine ei ole aga kunagi elu edasi viinud. Seepärast oleks meie rahvale tervikuna kasulikum, kui Teie ja Teie mõttekaaslased sõidaksite ära siit oma ideeliste peremeeste juurde. Veenduge seal, kui hea on elada Teie poolt kiidetud kapitalistlikus ühiskonnas, ja ärge lõhestage meie noorte hingi ega rikkuge nende tulevikku.

Ilma siira lugupidamiseta

JÜRI VENE, kauaaegne pedagoog

(6. veebruar 1988 „Edasi“)

* * *

Kasutades kujunenud soodsat rahvusvahelist ning siseolukorda viis Eestimaa Kommunistliku Partei 1940. aastal Eesti töörahva võidukale sotsialistlikule revolutsioonile.

Erich Kaup, „Revolutsioonitähised“, „Rahva Hääl“ 10. veebruar 1988

* * *

PROTESTIMIITING

„USA kongresmenide katsed kujutada Eestis saksa okupantide ja kodanlike natsionalistide poolt 1918. aasta veebruaris kehtestatud režiimi iseseisvuse võidukäiguna kutsuvad esile õiglast nördimust,“ ütles vestluses ETA korrespondendiga Tallinna RSN Täitevkomitee esimees Harri Lumi.

Ta teatas, et partei- ja nõukogude organitesse saabub praegu rohkesti töötajate kirju, milles protesteeritakse Lääne poliitikategelaste sekkumise vastu Nõukogude Eesti siseasjadesse. Oma kavatsusest võtta osa massilistest protestiaktsioonidest on teatanud kümned töökollektiivid, haritlaskonna esindajad, üliõpilased ning koolinoored.

Linna täitevkomitee otsustas korraldada 24. veebruaril kell 15 ülelinnalise miitingu. See toimub Võidu väljakul – meie vabariigi pealinna elanike manifestatsioonide korraldamise traditsioonilises paigas.

Lumi märkis, et miitingu korraldamiseks ja avaliku korra hoidmiseks rakendatakse linnas vajalikke abinõusid. Muu hulgas, nii nagu massiliste manifestatsioonide ja rahvapidustuste ajalgi, keelatakse autode parkimine Võidu väljakul ning viiakse edasi trollipeatus. Muid piiranguid ei ole linnaliikluses kavandatud.

Harri Lumi lisas, et linna täitevkomitee poole pöördusid taotlusega korraldada sel päeval koosolekuid varem Nõukogudevastase tegevuse eest karistatud E. Udam, Rootsi alaliselt elama asunud V. Väärtnõu ja E.-P. Nõmm ning E. Pärnaste ja Ä. Orula. Nende taotluste sisu järgi otsustades on need üritused ilmse natsionalistliku ja ekstremistliku suunitlusega. Seepärast, vastavalt Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt hiljuti vastuvõetud otsusele „Kodanike algatusel korraldatavate koosolekute, miitingute, tänavarongkäikude, demonstratsioonide ja muude ürituste kohta“, keeldusid linnavõimud neile koosolekute korraldamiseks luba andmast.

(ETA) „Õhtuleht“, 23. veebruar 1988

* * *

ARVESTUSED EI ÕIGUSTANUD END

Hoolimata sellest, et linnavõimud olid keeldunud andmast rühmale äärmuslastele luba Tallinnas, A. H. Tammsaare mälestussamba juures kodanliku Eesti Vabariigi väljakuulutamise 70. aastapäeva puhul miitingut korraldada, kogunes sinna 24. veebruari õhtul inimesi.

Kuna A. H. Tammsaare mälestussammas asub elava liiklusega transpordimagistraalide vahel, bussi- ja trolliliinide lõpppeatuste ning taksopeatuste lähedal, paigas, mille ümbruses asub rohkesti kaubandusettevõtteid ja ametiasutusi, siis möödub tööpäeva lõpul mälestussambast tuhandeid inimesi. Pole midagi imestada, et nende tähelepanu köitis parki kogunenud inimrühm ja peagi oli mälestussamba ümbrus rahvast tulvil. Linna partei- ja nõukogude aktiivi hulka kuuluvate propagandistidega hakkas hargnema diskussioon nüüdisaja ja Eesti ajaloolise mineviku aktuaalsete probleemide üle. Kui kohale saabus Eesti Televisiooni võttegrupp eesotsas kommentaator M. Talvikuga, tehti diskussioonis osalejaile ettepanek kasutada telebrigaadi mikrofone. Koosolijaile kõnelesid Tallinna täitevkomitee esimees H. Lumi, partei linnakomitee seketär A. Vellamaa, sotsioloog, filosoofiadoktor M. Titma, Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees T. Velliste, TPI dotsent G. Hazak jt.

ETA korrespondent vestles rühma noorte inimestega põhjustest, inimesi siia olid toonud. Nagu nad ütlesid, olid nad tulnud seepärast, et tahtsid saada vastuseid neid erutavaile küsimustele, mille hulgas nimetati vabariigi isemajandamise, uue sadama ehitamise, migratsiooni ja rahvussuhete probleeme. Hoolimata sellest, et vestlusringis oli töölisi ja õpilasi, punkareid ja metalliste, kellel on erinev silmaring ja erinevad huvid, olid nad ühel meelel selles, et ekstremism, äärmusse kaldumine ei aita neid keerukaid probleeme lahendada, et kurss, mida arendab ekstremistlik rühmitus, nn. MRP-AEG, ei saa anda positiivset tulemust ja tekitab kahju uutmisprotsessile.

Kuna ilm oli niiske ja külm, tegi linna täitevkomitee ettepaneku jätkata diskussiooni „Estonia“ kontserdisaalis ja EKP Keskkomitee Poliitharidusmajas Sakala tänaval, kus toimusidki improviseeritud küsimuste ja vastuste õhtud.

„Estonia“ kontserdisaalis vastasid koosolijate küsimustele ajaloodoktorid T. Karjahärm ja E. Kaup, ökoloog J. Eilart, Tallinna täitevkomitee esimehe asetäitja T. Järve jt. ning poliitharidusmaja saalis ajaloodoktorid M. Graf ja K. Siilivask, ajalookandidaadid K. Hallik ja K. Tammistu, väliskommentaator T. Kõrda, Tallinna täitevkomitee sekretär U. Veering jt.

Käsitletud teemade ring oli lai: alates vabariigi majandusliku arengu perspektiividest ja teedest, ühiskonna demokratiseerimise ja rahvussuhete probleemidest ning lõpetades ajaloo „valgete laikudega“, sotsiaalhooldusega ning elanike varustamisega toiduainete ja muude kaupadega. Ühtekokku oli mõlemas saalis ligikaudu 2000 inimest. Diskussioonid kulgesid rahulikus ja asjalikus õhkkonnas.

Ent osa kokkutulnuid, peamiselt noored, ei tahtnud minna saalidesse ja jäid mälestussamba juurde. Kostis ka huligaanseid ja halvustavaid hüüdeid. Korduvalt lõhuti telebrigaadi mikrofonide juhtmeid.

Nagu selgus, ei olnud mitte kõiki toonud A. H. Tammsaare mälestussamba juurde huvi ühiskonna probleemide vastu. Kuid nähes, et kavatsetust ei tule midagi välja, üritasid eestvedajad kanda sündmusi linna muudesse paikadesse, sealhulgas Raekoja platsile ja Hirveparki. Paraku ei saavutanud nad ka siin oma eesmärke ega suutnud anda toimuvale soovitud poliitilist värvingut ja massilisust.

Eesti NSV Siseministeeriumist teatati ETA korrespondendile, et 24. veebruaril ei registreeritud vabariigis mingeid tõsiseid ühiskonnavastaseid ilminguid. Veel enam, viimastel päevadel täheldati õigusrikkumiste arvu vähenemist. Nii ei pandud möödunud ööpäeva jooksul toime ühtki kriminaalkuritegu. Ainult avalikes paikades ebakaines olekus viibimise eest peeti kinni ligikaudu 60 inimest, kuid seda ei ole tavalisest rohkem.

Lääne propaganda ja kohalike äärmuslaste arvestused provotseerida laialdasi Nõukogude-vastaseid väljaastumisi ja kutsuda esile rahutusi ei õigustanud end.

(ETA), „Noorte Hääl“ 26. veebruar 1988

* * *

Kohtumine piketeerijatega

Kuuendat päeva olid eile Tallinnas, Eesti NSV Ülemkohtu hoone ees väljas piketid rahvuslippudega ja loosungitega, mis muu hulgas nõudsid kohtulikult karistatud M. Nikluse ja E. Tarto vabastamist ning S. Zoldini vastu algatatud kriminaalasja uurimise lõpetamist. Eile tehti piketeerijaile ettepanek minna Eesti NSV Ülemkohtu hoonesse, et seal koos Eesti NSV siseministri M. Tibari ning vabariigi prokuröri L. Urgega arutada piketeerimise seaduslikkust ning piketeerijate soovide lahendamise momendi-olukorda.

Kutse võtsid vastu neli piketeerijat, kellele kohtumise käigus lisandus veel kümmekond. Eesti NSV siseminister M. Tibar tutvustas kohalviibijaid ning selgitas piketeerijaile kujunenud olukorda. Ta alustas sellest, et tuletas meelde kehtivat seadusandlust, mille kohaselt kõikvõimalike demonstratsioonide ja miitingute korraldamiseks on vajalik taotleda luba kas rajooni või linna täitevkomiteelt, sõltumata sellest, kas see piketeerijaile meeldib või mitte. Pikett kujutab endast aga teatavasti demonstratsiooni eriliiki. Võimudele teadaolevail andmeil pole aga Eesti NSV Ülemkohtu hoone ees piketeerimise luba taotletud ei Lenini rajooni täitevkomiteest ega ka linna omast. Sellele vaatamata on kuue päeva jooksul siinsete pikeerijate tegevuse suhtes nii lugupidamist kui ka kannatlikkust üles näidatud. Nii see lõpmatuseni kesta aga ei saa. Nende probleemidega, mille lahendamist piketeerijad nõuavad, on meie vabariigi vastavad ametkonnad tegelnud juba ammu enne piketeerimise algust. Tükk aega tagasi tehti kõrgemalseisvatele organitele ettepanek tunnistada ebaseaduslikeks 1941. ja 1949. aasta massilised väljasaatmised. Ka M. Nikluse vabastamine oli enne piketeerimise algust NSV Liidu Ülemkohtu poolt otsustatud. E. Tarto kriminaalasi on järelvalve korras kontrollimisel NSV Liidu Prokuratuuris. Meile saabunud andmeil on M. Niklus ka vahi alt vabastatud ja peaks peatselt koju jõudma. Mis puutub S. Zoldinisse, siis tema süüasi ei piirdu aga ainult lendlehtede levitamisega. Teatavasti on tegemist varem kriminaalkuritegude eest neljal korral karistatud isikuga (kodanike isikliku omandi ja riigi vara paljukordsed vargused, kuritahtlik huligaansus raskendavatel asjaoludel, üle 20 auto ärandamise ja sugukõlvatud teod). Eeluurimise käigus on S. Zoldini senises tegevuses tuvastatud teisigi tegusid, mille . hindamine tema äärmiselt kriminaalse mineviku taustal ongi senist uurimiskäiku venitanud. Olgu siinjuures öeldud, et Zoldini süütegude uurimisega tegelevad julgeolekuorganid, kes peavad eeluurimise lõpetama 31. juuliks. Pärast seda uurimistulemused avalikustatakse.

Samal ajal muutuvad piketeerijate loosungid päevpäevalt provokatsioonilise-maks ning mitmete meie konstitutsiooniliste asutuste ja ametiisikute suhtes solvavamaks. Kohati tundub, nagu püüaksid piketeerijad välja kutsuda võimudepoolseid intsidente, sest provokatsiooniliste ja solvavate loosungite üles-panekut avalikes kohtades võib teatavasti kvalifitseerida kuritahtliku huligaansusena.

Kõike eespooltoodut kokku võttes soovitas M. Tibar piketeerijail oma tegevus lõpetada või siis taotleda vajalik luba rajooni või linna täitevkomiteest. Samas avaldas ta ka veendumust, et Ülemkohtu hoone piketeerimine ei kiirenda karvavõrdki kõne all olnud probleemide lahendamist vabariigiväliste organite poolt ja võib ainult üldise demokratiseerimise käigule kahju tuua. Eeldab ju demokraatia just kehtivatest seadustest kinnipidamist ja vaadete ning tõekspidamiste pluralismi juures vastaspoole solvamisest hoidumist. Mis puudutab kehtiva seadusandluse muutmise kiirendamisse, siis ka siin võivad kiirustamine ja emotsioonid tuua ainult kahju – põhjustada uusi võimalikke vigu.

Seejärel selgitas L. Urge vastuseks kohalviibijate küsimustele, kes ja kuidas uuris M. Nikluse, J. Hindi, K. Raave ja mitmete teiste süüasju. Ühtlasi rõhutas ta, et ühe või teise isiku süü või süütuse otsustavad ikkagi eri instantside kohtud, mitte uurijad. Küsimuste-vastuste korras puudutati veel mitmeid rahvussümboolika kasutamisega seotud küsimusi, seaduslikkuse järgimist ülekuulamiste ja vestluste korral, seadusandluse demokratiseerimist ja ilmselt muutmisele tulevate paragrahvide kasutamist, avalikustamise objektiivsust ja selleks eri kanalite kasutamist. Veel rõhutas L. Urge, et kõik pikeerijate esitatud probleemid lahendatakse konstitutsiooni ja seaduste kohaselt ja see võtab teatavasti aega.

Piketeerijate esindajad väitsid, et nende tegevus väljendab demokraatia harjutamist ja peaks olema omakorda võimuorganitele tagasisideks sellest, kuidas erinevad grupeeringud suhtuvad uut-misse. Samuti avaldasid nad oma arvamusi M. Nikluse ja E. Tarto karistusmäärade ning kinnipidamistingimuste kohta. Nad püstitasid isegi eksliku teesi, et peatselt muutmisele tulevatest seadustest polegi alati vaja täpselt kinni pidada.

Kohtumise lõppedes rõhutasid M. Tibar ja L. Urge veel kord vajadust” alati järgida kehtiva seadusandluse sätteid.

Ülevaate kohtumisest koostanud JAAK TALVA (ETA) „Noorte Hääl“, 8. juuli 1988

* * *

Piketeeritakse

Niisiis jälle piketeeritakse. Paarikümmend inimest Eesti NSV Ülemkohtu hoone ees. Nõutakse Enn Tarto vabastamist. Kuigi pädevad organid on andnud sõnaselge seletuse, kellest oleneb tema süüasja läbivaatamine ja kellest mitte.

Plakatid, mida kantakse, on seekord (vähemalt esimestel päevadel) viisakamad kui eelmisel korral, mil peeti võimalikuks minna isegi riigiorganite mõnitamiseni.

„Täiesti juhuslikult“ olid kohal ka kaameramehed, Rootsi lipu kujutis kaameral.

Üks eripära on praegusel piketeerimisel veel: kogutakse allkirju. Mille heaks? Jälgisin, kuidas inimesed selle vastu huvi tundsid. Ühe noore naise jutust selgus järgmine lugu. „Nende grupid“ olnud Eestist, Lätist ja Leedust Riias koos ning otsustanud sõita Moskvasse, et avaldada Punasel väljakul meelt Armeenia toetuseks (seega sisuliselt NSV Liidu Ülemnõukogu otsuse vastu), nõuda seal kellegi vahistatud armeenlase vabastamist ning protesteerida „lennujaamas rakendatud vägivallaabinõude“ vastu (jutt on teatavasti lennujaama puhastamisest, selle hõivajaist). Moskvas nõutud neilt dokumente; kuna nad keeldunud neid esitamast, toimetatud nad isikute kindlakstegemiseks miilitsasse. Dokumendid esitanud nad alles Eesti NSV esindaja kohalejõudmisel. Hiljem saadetud nad riigi kulul koju tagasi. Neilt olevat ära võetud kaks rahvuslippu. Nüüd korjavat nad allkirju nõudmisele lippude tagastamiseks.

Minu ees seisnud mees keeldus alla kirjutamast, kuna sõna „rahvuslipp“ ei olevat üheski ametlikus dokumendis fikseeritud; küll aga olevat jutt sini-must-valgest värvikombinatsioonist rahvusvärvidena. On siiski fikseeritud. Mõtlemisainet jätkus aga hiljemakski. Jah, rahvussümbolid on küll aktides nimetatud, kuid nende materialiseerimise kord, s. t. kord, kuidas neid kasutada, on veel paljuski sätestamata. Ka ei ole ma kohanud ammendavat tõlgendust vastuseks küsimusele: mis siis ikkagi on rahvus-sümbolid? Kas vaid värvid, lipp, lill ja lind, või veel midagi muud? Ja kas saab taunida võimuesindajate sekkumist Moskvas kavandatud ebaseaduslikku (viimaste dokumentide alusel) üritusse?

Igatahes piketeerijad lehvitasid sini-must-valget lippu agaralt. Siis tuli meelde eelmine piketeerimine, kus samasuguse lipu all nõuti Nikluse ja Zoldini vabastamist. Nikluse on paar ajalehte jõudnud juba vaat et rahvuskangelaseks teha, isegi tema kõne ära tuua, kusjuures selles kirjatükis jääb puudu üks pisike asi – ei kirjeldata tema teeneid, mille eest talle selline austus osaks sai. Zoldini puhul aga on toodud ametlik seletus, millest selgub, et tegemist on kriminaalse minevikuga mehega, kes on suure hulga varguste (sealhulgas sissemurdmiste ja grupiliste varguste) ning veel üpris jälkide tegude eest (juristide keeles: „Viibides, kinnipeetavana Tallinnas Siseministeeriumi Eeluurimisisolaatoris, rahuldas Zoldin korduvalt oma sugulist kirge ebaloomulikul viisil, tarvitades sealjuures kannatanute suhtes ka vägivalda.“) kinni , istunud. „Sirp ja „Vasar“ tõdes hiljaaegu, et sellise isiku vabastamise nõudmine rahvusvärvide all on küll viimaste teotamine. Võib üksnes kahetsust avaldada, et neile piketeerijaile oli ilmselt lähedane jesuiitidelt laenatud tuntud põhimõte eesmärgist ja abinõudest – peaasi, et protesteerida, ennast näidata ja teisi provotseerida. Ilmselt. Kinnitama ei hakka.

Noh, oli Zoldiniga kuidas oli; igatahes enne lendlehtede levitamisele asumist oli ta asunud tööle Autobussikoondisse bussijuhina ning teinud seda tööd täiesti korralikult. Ehk leiab ta nüüdki arukust ausalt tööle hakata ning mitmesuguste gruppide provokatsioonidele vastu seista. Kui uskuda tema kahetsust ja lubadusi ning ikka seda, et kinnipidamiskohas sepitsetud „Eesti natsionaalfašistliku partei“ põhikiri ja programm ning muud dokumendid olid vaid näpuharjutus ulmeromaani kirjutamiseks, võib ju loota, et noormees (sündinud 1960. aastal, esimesed vargused 1972. aastal) mõistuse pähe võtab. Loota võib. Ei enamat.

Niisiis piketeeritakse.

Liikvele olevat läinud ka „Elu Sõna“ rühmad. Kuhu siis nemadki jääda saavad, kui… Muudkui astutagu aga Nõukogude kodakondsusest välja jms. Vanad, pankrotti läinud lood ja laulud. Lihtsalt häirivad normaalseid inimesi.

Jaanus Maar, „Õhtuleht“, 4. august 1988

* * *

Kuidas me ka ei sattunud Nõukogude Liitu, me oleme selle riigi koosseisud ja peame lähtuma oma tuleviku kujundamisel sellest tõsiasjast .

Aigar Vahemetsa, „Tõe kuulutamise eskalatsioon“, „Sirp ja Vasar“ 19. august 1988