Nostalgia

7 minutit lugemist

Vanasti oli lumi valgem, suhkur magusam ja varblased suuremad – sellist juttu kuuleme oma vanavanematelt ikka ja jälle. Mitte ainult lumi ei olnud valgem, ka inimesed olid kombekamad ja üksteise suhtes lugupidavamad. Mis kõik vanasti parem ei olnud! Eesti aeg oli taatide-memmede meenutuste järgi lausa kuldajastu. Kas see ikka oli nii? Tollaseid meediaväljaandeid lapates küll sellist muljet ei jää.

Kuid mitte ainult meie vanavanemad ei meenuta sellise soojusega möödunud aegu. Vaadake enda ümber – minevikunostalgiat on kõikjal: moes, muusikas, filmides, televisioonis, disainis ja isegi arhitektuuris…

Läänes on suur minek vanadel nukkudel, vändaga grammofonidel, noa-aegsetel kohviveskitel ja kolletunud postkaartidel. Isegi meie muidu nii moekas noorus laseb endal 1930-ndate aastate šniti järgi kuklad paljaks pügada.

Nostalgia? Meie päevade „haigus”? Sugugi mitte. Ainult et mitte kunagi varem pole nostalgia tunginud nii jõuliselt esile kui meie päevil.

Ei ole midagi uut siin päikese all. Saksa nooruki moodne soeng 1930-ndatel aastatel.

Mõiste „nostalgia” võttis kasutusele Baseli arst ja humanist Johannes Hofer 17. sajandi lõpus. Nostalgis (kr. nostos kojutulek + algos valu) all mõistetakse igatsusvalu, kojuigatsust või igatsust idealiseeritud mineviku järele. Tollal avastas Hofer, et paljud Šveitsi palgasõdurid ja üliõpilased põdesid tõelist kojuigatsust. Sellest „tõvest” tabatutel tekkis palavik ainuüksi alpiviise kuuldes. Edasi järgnes melanhoolia, rahutus ja igatsus üksinduse järele. Mõnedel juhtudel lõppes „kojuigatsusehaigus” surmaga. Raviks soovitas Johannes Hofer lõbustusi ja võimlemist või kõige kiiremat tagasipöördumist oma kodusesse keskkonda.

Alles 18. sajandil omandas mõiste nostalgia uue tähenduse ja tänapäeval mõistavad psühholoogid selle all eelkõige igatsust parema ja turvalisema keskkonna järele. Teisisõnu: nostalgik kasutab minevikku selleks, et end olevikus paremini tunda. Kas on meie reaalsus tõesti nii halb, et me peame selle eest põgenema?

Elutempo 21. sajandi alguses on kiire ja närviline. Meeletu linnastumine, pidev rahulolematus, soov teenida üha rohkem, et osta meelepäraseid, kuid mitte vältimatult vajalikke asju, muudab inimeste elu palavikuliseks rabelemiseks. Kõigele lisaks kurnab meid infouputus. Seepärast igatseme tagasi neid aegu, mil kõik näis olevat palju lihtsam ja ülevaatlikum. On’s nostalgia märk selle kohta, et inimene on kaotanud orientatsiooni?

Kui nii, siis annab nostalgia hingetõmbeaega meie kiiretempolises maailmas.

Minevikuigatsus muutub pelgupaigaks siis, kui olevikuprobleemid kasvavad üle pea. Selline põgenemine on tunduvalt ohutum, kui ühinemine mõne fanaatilise usulahuga, unustuse otsimine viinaklaasist või narkootikumide tarvitamine. Asi on selles, et pärast nostalgilist sööstu minevikku pöördutakse kahjustamatult oleviku tagasi, nagu näiteks teatrist pärast operetti. Sageli piisab, kui meie pilk ulatub lapsepõlve. Enamik inimesi on lapsepõlves elanud imede, muretuse ja turvalisuse maailmas.

Nii mõnigi hoiab kusagil kapinurgas alles oma plüüškaru või lemmiknukku. Ei, see pole infantiilsus. Et vaigistada oma igatsust nende turvaliste aastate järele, püüab inimene end ümbritseda „vanast heast ajast” pärit nostalgiliste esemetega. Inimene ostab endale elu jooksul palju talle meeldivaid asju, kuid kõige kallimaks jäävad lapsepõlves saadud kingitused.

Teisalt puutume aga kokku uskumatu fenomeniga, mida nostalgia endaga kaasa toob. Nostalgikud vaatavad minevikku läbi roosade prillide. Näiteks Saksamaal armastavad vanaisad, olles täiesti unustanud Teise maailmasõja õudused, lausa heldimusega, milline kord ja puhtus oli Hitleri ajal. Ja kui toredaid paraade korraldati! Keegi on väga teravmeelselt öelnud, et sõjaga on nagu sünnitamisega: kui valu on ununenud, tahetakse seda jälle korrata.

Olid alles ajad! Kostüümipidu reisilaeval „Berengaria” 1929. aasta aprillis. Pange tähele, ükski mees pole ujumisshortsides või hallides dressipükstes!

Venelased ei taha enam midagi teada sellest viletsusest, milles tsaariajal elas enamus rahvast. ühtäkki on Nikolai II valitsemisaeg omandanud lausa kuldse sära. Tsaaris endas ei nähta enam rahvaste orjastajat, vaid pühakut, kellele pole pühakute hulgas võrdset. Nõukogude Liidu viimastel päevadel haaras nostalgia paljusid. Ühed ütlesid, et Hruštšovi ajal oli hea elu, teised ei jõudnud Stalinit ära kiita…

Reisi eest minevikku ollakse Läänes valmis oma rahakukrut kergendama. Juba 1988. aastal pandi uuesti käiku kuulus Idaekspress. 30-tunnise sõidu eest küsiti ogarat raha. Soovijaid jätkus.

Nostalgilisi elamusi pakub ka kino. Nähes kinolinal filmitähti, keda lapsepõlves imetleti või keda teatakse vanemate jutu põhjal, unustatakse tundideks iseenda olevik. Ameerika ajakiri „Times” uuris kinonostalgiat USA-s, mis ei ole seal sugugi vähem levinud kui Euroopas. Tulemus: „Mõnikord jääb mulje, et pool elanikkonda tantsib hea meelega põsk põse vastas Fred Astaire’iga ja Ginger Rogersiga suures ballisaalis. Teine pool elanikkonnast aga rändab koos Humphrey Bogart’i ja Ingrid Bergmanniga 1940. aastate Casablancasse ja sosistab: „Play it again, Sam. As time goes by!”“

Sellel põgenemisel varasemate aastate turvalisusse, mil polnud ei aatomielektrijaamu, osooniauku, surevaid metsi ega saastatud meresid, on veel üks põhjus: tohutu infotulv sündmuste kohta kogu maailmas sisendab meie aja inimesele, et kõigil on ühesugused probleemid ja soovid ning ühesugune mõtlemine. Hulkades võtab maad masendav enesehinnang: tuntakse end rattakesena tohutus mehhanismis.

Teise maailmasõja ajal ja pärast sõda garanteeris olelusvõitlus isikupärase saatuse. Igaüks oli sunnitud omal viisil hädast välja tulema ja omas seega teadmise, et paljugi sõltub temast endast. Seevastu on tänapäeval individuaalsus ka kõige laiemas tähenduses muutunud lausa erandlikuks nähtuseks ja seda eriti Lääne heaoluühiskonnas.

Aegumatult mõnusa disainiga Cadillac aastast 1924.

Inimene, kellel pole erilisi andeid ega vaimseid huvisid, ei oska oma elu ja vaba ajaga midagi peale hakata. Teda valdab ainult üks soov – tõusta kõrgemale teda ümbritsevatest inimestest.

Tõsi, isikupärane saatus ei pea olema seotud tagasilöökide ja ebaõnnestumistega. Lääne heaoluühiskonna liige on hellik, kes püüab iga hinna eest vältida raskusi, kuid püüab samas otsida erutavaid seiklusi. Ta ostab pileti luksuslikule lõbusõidulaevale või Idaekspressile; ta võib ette võtta ka raske automatka Austraalia kõrvetava päikese all, kuid ainult ühel tingimusel – mugavused ja julgeolek olgu garanteeritud!

Ei mingit riski – nii kõlab nostalgikute deviis. Nad otsivad midagi erilist, kuid mitte ohte. Siinkohal võib tõmmata paralleeli nende massituristidega, keda veetlevad kaugused, kuid kes ei taha ka reisil loobuda harjumuspärastest mugavustest.

Vanade asjade oksjonitel tehakse head äri. Mida kõike kokku ei osteta! See on seletatav sellega, et nostalgikud ei suuda end identifitseerida masstoodanguga. Kuna näiteks oksjonil ostetud nukk on käsitöö, ei sarnane ükski nukk teisega. Nad on individuaalsed ja lausa „kiirgavad soojust”. Toodud näitest piisab, et mõista nostalgiku hingeelu ja tema vajadusi. Nostalgia avaldub ka soovis tunda seda rahuldust, mida ületootmise ja külluse käes kannatav tarbimisühiskond pole enam võimeline pakkuma.

Kas Lääne inimene on nostalgiline sellepärast, et tal läheb liiga hästi? Fakt on see, et vaestes maades on nostalgia tundmatu. Teisalt puudub neis maades ka võimalus nostalgilistele meeleoludele järele anda. Ei vaja tõestamist, et inimene ei ela mitte ainult autodest, videomakkidest, sügavkülmikutest ja teleritest, vaid eelkõige sellest, mis pole ei müüdav ega ostetav. Armastust, tõelist sõprust, puutumatu looduse ilu – midagi niisugust ei paku ükski supermarket. Tekib pessimistlik mõte: kas nostalgilised meeleolud süvenevad sellepärast, et paljud väärtused on kadumas ja et asises ühiskonnas toimub üha suurenev võõrandumine?

Kas kadestada nostalgikuid või tunda neile kaasa? Ühest küljest õnnestuks neil nagu minevikku tagasi tõmbuda, uskudes, et pilk tulevikku ei tõota niikuinii midagi head. Kuna maailmal ei ole nende arvates tulevikku, elavad nad parema meelega näilises minevikus. Nad on resigneerunud ega näe enam ühtegi võimalust tuumasõjaohu, keskkonna saastumise ja ülerahvastatuse vastu võitlemiseks. Sellist ellusuhtumist võiks nimetada Rooma klubi sündroomiks. Paljud ei usu isegi mitte omaenda tulevikku. Uuritakse horoskoope, ammutatakse hingejõudu „salateadustest” või põgenetakse minevikku. Nostalgia põhjuseks võib olla ka puudulik loomevõime – seda nii tootja kui tarbija poolelt vaadatuna. Tööstus pöördub sageli selle juurde tagasi, millel kunagi oli menu ning ostjad lähevad kaasa.

Kas me ripume vana küljes kinni sellepärast, et me pole enam võimelised midagi uut looma? Võimalik. Mingis mõttes on meie ühiskond jõudnud surnud punkti.

©Peter Hagen