Must huumor

84 minutit lugemist

Helistasin „usaldusliinile“, ütlesin, et mul on depressioon ja tahan teha enesetappu. Mu kõne suunati edasi Pakistani. Seal oldi mu kõne üle väga rõõmsad ja küsiti, kas ma oskan veoautot juhtida…
* * *

Blondiin stilistile: „Palun õpetage mind lipsusõlme siduma, ma olen juba viis meest ära kägistanud…”

* * *

TASUTA REKLAAM:
Ärge tapke oma naisi koduste töödega, las seda teeb parem elekter!

* * *

„Oo, kevad! Millised aroomid, õitsvate sirelite uimastav lõhn, ööbikute laksutamine, lõokeste lõõritamine, millised imelised rünkpilved sinises taevas. Kuidas tahaks rõõmust hüpata, karata, kasvõi hundiratast visata… kui ämma kirst ei rõhuks nii raskelt õlale!”

* * *

Tähetarka hakati võlla pooma. Keegi jõudis veel temalt küsida: „Kas sa säärast asjade kulgu oma horoskoobis ei näinud?“
„Nägin küll, et satun kõrge koha peale, kuid ei uskunud, et sedaviisi.“

* * *

Arstlik konsiilium. Peaarst ütleb kolleegidele: „Mis me selle seitsmenda palati patsiendiga teeme? Kas hakkame ravima või las elab pealegi?”

* * *

Üks naine teisele: „Mida sa teed, kui su mees keldrist kartuleid tuues trepist alla kukub ja kaela murrab?“
„Keedan nuudleid!“

* * *

Pärast ühe naise matusetalitust hakkasid surnumatjad kirstu kirikust välja kandma, kuid lõid selle kogemata vastu uksepiita. Kirstust kostis vaikne oie ja kui see avati, selgus, et naine oli elus.
Ta elas pärast seda veel kümme aastat ja suri siis uuesti. Pärast talitust hakkasid surnumatjad jälle kirstu välja kandma, kui tema mees äkki karjatas: „Ettevaatust, uksepiit!”

* * *

„Härra doktor, ma tahaksin teid tänada asjatundliku ravi eest,” ütleb miljonär oma perearstile. „Sellepärast pean teid meeles ka oma testamendis. Kui ma suren, saate kolmsada tuhat dollarit.”
„Olen teile selle eest väga tänulik,” lausub tohter liigutatult. „Sellisel juhul palun teil tagastada mulle retsept, mille ma teile äsja välja kirjutasin. Seda oleks vaja veidi korrigeerida…”

* * *

Kaks vanatüdrukut istuvad pargipingil ja lobisevad. Teisel pool tänavat läheb neist mööda leinariietes naine. Üks vanamutt ütleb teisele: „Vaata, Maali viis oma kolmanda mehe krematooriumi. Ma pole veel kordagi meest saanud, aga mõnel on neid nii palju, et saab isegi ahju kütta!“

* * *

Juuksur pügas tähtsa isanda juukseid, ta käsi vääratas ning käärid riivasid pead.
Klient tõstis lärmi: „Mühakas, sa lõikasid mul pea otsast!“
„Ole rahulik, mahalõigatud pea ei kõnele!“

* * *

Aasija abiellus kurja naisega, kes oli hauda ajanud juba viis meest. Varsti haigestus temagi ja hakkas hinge heitma.
Naine nuttis ta voodiserval ja hädaldas: „Mu kallis abikaasa, miks sa küll ära lähed? Kellele sa minu jätad?“
„Seitsmendale mehele!“ kostis surija.

* * *

Pime kutsus kurdi duellile.
Kui nad seisavad võitluspositsioonil, küsib pime oma sekundandilt: „Kas kurt on juba kohal?”
Kurt küsib: „Kas pime juba tulistas?”

* * *

„Ma kuulsin, doktor, et te kolisite meie lähedale.”
„Jah, selles linnaosas, kus ma varem elasin, on kõik surnud.”

* * *

TASUTA REKLAAM:
Kui tahad rahus puhata, tule Pärnamäe kalmistule!

* * *

Juudiperekond Haifas lõunalauas. Perenaine Saara ütleb: „Kui ma suren, siis tahan, et minu põrm tuhastataks ja tuhk puistataks palkonilt Vahemerre!”
„Ema, miks sa selliseid asju räägid?” pahandab väike Samuel. „Merelt puhub alati nii tugev tuul, et ei möödu mõnda minutitki, kui sa oled jälle kodus tagasi…”

* * *

Koonduslaagri vangid mängivad peitust. Tuleb paks SS-Hauptsturmführer Müller ja käratab: „Lõpetage kohe, logardid! Ja sina, number 123455, tule sealt luuavarre tagant välja!”

* * *

Koonduslaagris korraldati spordipäev.
Venelased ja poolakad mängisid jalgpalli – miiniväljal.
Prantslased, inglased ja ameeriklased võistlesid ujumises – väävelhappega täidetud basseinis.
Kõik ülejäänud rahvustest vangid pandi üle kõrgepingeliini kõrgust hüppama.

* * *

Koonduslaagris on vangide kaalumise päev.
Paks SS-Hauptsturmführer Müller astub ülesrivistatud vangide ette ja hakkab tõrelema: „Sigadus! Mis te endast mõtlete? Kas siin on mõni puhkekodu või? Kavatsete Suur-Saksamaa vaeseks süüa! Ilged õgardid, tööd teha keegi ei viitsi. Kujutage ette: 42,8 kilo! Hea küll, ma ei viitsi teiega rohkem jageleda – järgmised viis kaalule!”

* * *

Koonduslaagris on pesuvahetamise päev. Paks SS-Hauptsturmführer Müller astub ülesrivistatud vangide ette, köhatab ja teatab: „Täna on pesuvahetamise päev. Esimene barakk vahetab teisega, kolmas neljandaga ja viies kuuendaga.”

* * *

Koonduslaagris on üleval teade:
„Täna õhtul toimub rivistusväljakul tantsuõhtu. Kuulipildur Fritzule saabusid uued lindid!”

* * *

Teise maailmasõja ajal kusagil Ukraina külas. Hilisel õhtutunnil koputatakse ühe maja aknale.
„Kes seal on?”
„Kas Griša on kodus?”
„Kodus, magab. Kas ajan üles?”
„Oh ei, las magab rahulikult. Kui ärkab, öelge talle edasi, et ta tuleks hommikul kell kümme gestaaposse.”

* * *

Teise maailmasõja ajal Ukrainas.
Sakslased piirasid tanki ümber ja karjusid: „Venelane, kuradi kommunist, anna alla!”
Tanki luuk avanes, keegi pistis pea välja ja küsis: „Venelast pole, aga kas usbekki pole vaja?”

* * *

Teine maailmasõda. Saksa ohvitser ütleb vene poisile: „Ivan, võta kommi. Aga mis sa onule ütled?“
„Partisanid on, näed, seal selles metsas…“

* * *

Liikluspolitseinik peatab auto, mille roolis istub luukere.
„Teie dokumendid palun!”
„Üks moment,” vastab luukere, „hauakivi on mul pagasiruumis.”

* * *

Luukere tuleb baari ja ütleb: „Palun klaas viskit ja põrandalapp.”

* * *

Umbjoobes luukere tuigerdab baarist välja ja lehvitab möödasõitvale katafalkautole (surnuautole): „Hei, takso!”

* * *

Tänavasaginas paiskab keegi kogemata luukere pikali. Üks jalakäija aitab ta üles ning küsib: „Ega te viga ei saanud?”
„Ei, aga ma ehmusin surmani!”

* * *

„Ma kaotasin esmakordselt oma südame…” ütleb luukere oma väljavalitule.

* * *

Luukere ostab endale kampsunit.
„Kas see võiks olla täisvillane?” küsib müüja.
„Ei, villane paneb naha kihelema.”

* * *

Luukere istub kohvikus ja tellib endale kooki.
„Kas vahukoorega?” küsib ettekandja.
„Loomulikult ilma, te ju näete, et ma pean dieeti!”

* * *

Röövel paneb revolvri luukere rinnale ja ütleb: „Raha või elu!”
„Võta, mida leiad…” ütleb luukere naerdes.

* * *

Luukere loeb ajalehest surmakuulutusi ja nekrolooge.
„Mida sa seal loed?” küsib teine luukere.
„Ei midagi erilist, ainult klatšiveerud.”

* * *

Luukere on hambaarsti juures.
„Kas minu hammastega on midagi lahti?” küsib luukere.
„Ei, aga teie igemed teevad mulle muret,” vastab arst.

* * *

Üks luukere paneb suitsu ette. Teine luukere ütleb: „Oled jälle suitsetama hakanud?”
„Jah, aga ma ei tõmba enam kopsu.”

* * *

„Mul on tunne, et kõige hullem on teil juba seljataga…” ütleb arst luukerele.

* * *

„Kas on midagi halvasti, doktor?” küsib luukere läbivaatusel.
„Ma ei oska seda veel öelda… Pean teid kõigepealt röntgenisse saatma.”

* * *

„Kas te tõesti tahate, et ma saan läbimärjaks?” küsib luukere kaupluses müüjannalt, kui ta tahtis vihmamantlit osta.

* * *

Luukere aevastas.
„Terviseks!” ütleb teine luukere.
Sellest ajast peale on esimene luukere sügavalt solvunud.

* * *

Talvel kohtuvad käreda pakase ajal kaks luukeret.
„Kuradi külmaks on ilm läinud!” ütleb üks hambaid plagistades.
„Seda küll, külm tungib lausa luudeni,” nõustub teine.

* * *

Luukere tuleb arsti juurde.
Tohter ütleb: „Ma arvan, et on aeg loobuda nulldieedist, mille ma teile määrasin.”

* * *

Kaks luukere jalutavad klõbinal surnuaial. Äkki on kuulda hingekella. Üks luukere ütleb teisele: „Adjöö, ma pean minema muusikaproovi!”

* * *

„Tänan väga,” ütleb luukere, kui talle ulatatakse pärg. „See on teist tõesti kena, et te mind sünnipäeval meeles pidasite.”

* * *

„Ma sõidan homme teise surnuaeda puhkusele,” räägib üks luukere teisele.
„Kas sa tead juba, kus sa ööbid?”
„Veel ei tea… ma pean endale kõigepealt kalmistujuhi ostma.”

* * *

Mozart suri 35-aastaselt;
Jessenin poos ennast 29-aastaselt üles;
Majakovski laskis ennast 36-aastaselt maha;
Ernst Hemingway laskis ennast 61-aastaselt jahipüssist maha:
Marilyn Monroe suri 36-aastaselt uinutite üledoosi tagajärjel;
Whitney Houston uppus 48-aastaselt kokaiinijoobes olles vanni;
Amy Winehouse suri 27-aastaselt alkoholimürgistusse.
Ja milline on sinu panus pensionifondi?

* * *

„Kas see on haruldane haigus?” küsib patsient pärast läbivaatust hirmunult.
„Ärge muretsege, ei ole,” rahustab doktor, „surnuaiad on täis sellesse haigusesse surnud inimesi.”

* * *

„Õde Veronika, kui te täidate surmatunnistust, siis palun kirjutage surma põhjuseks haiguse nimetus, aga mitte raviarsti nimi!”

* *  *

Lennuk tiirleb Napoli kohal.
„Kas te olete kuulnud ütlust „Näha Napolit ja surra”?” pöördub stjuardess võluva naeratusega reisijate poole.
„Muidugi oleme!” hõigatakse heatujuliselt vastu.
„Kinnitage turvavööd ja heitke kähku pilk Napolile, sest lennuki mõlemad mootorid süttisid põlema.”

* * *

Hasartmängijale tundub, et ta kuuleb oma kadunud sõbra häält: „Mine kasiinosse.”
Mängija võttis kogu oma raha ja läks.
„Tee panus viiele,” kuulis ta uuesti häält teisest ilmast.
Mängija tegi panuse viiele ja kaotas.
„Mis teha, me kaotasime,” kostis jälle kadunu nõrk hääl.

* * *

Arst tormab erutatult surnukuuri: „Härra Pappel, teil on sea moodi vedanud! Mitte teie pulss ei ole seisma jäänud, vaid minu käekell.”

* * *

Pärast esimest langevarjuhüpet küsib algaja kogenumalt mehelt: „Aga mis siis, kui langevari ei lähe lahti?”
„Mitte midagi erilist. Teil lihtsalt pole enam vaja langevarju uuesti kokku panna.”

* * *

Ühe väikelinna haigla uksel olnud teade:
„Haigete vastuvõtmine kella 11–12.”
Ja selle all:
„Laipade väljaandmine kella 12–13.”

* * *

„Kutsusin täna endale ämma külla.“
„Kas sa armastad teda nii väga?“
„Seda küll mitte, kuid mul on uus koer ja ma tahan näha, kas ta ka hammustab.“

* * *

Patsient: „Doktor, kas mu analüüside tulemused on valmis? Ma suren uudishimusse!”
Arst: „Uudishimusse te kindlasti ei sure!”

* * *

Maja ees patrulliv politseinik kuuleb ühest korterist lasku. Ta hindab umbkaudu korteri asukoha ja tormab trepikotta. Leidnud arvatava ukse, annab ta kella. Üle ukse avanud naise õla näeb ta põrandal lamavat meest, püstol käes.
„Mis siin sünnib?” küsib politseinik.
„Ei midagi erilist,” vastab naine. „Mu mees ähvardas juba mitu päeva järjest ennast maha lasta, aga täna hommikul panin ma ta püstolile padrunid sisse.”

* * *

Mary läheb pühapäeva hommikul nuttes preestri juurde.
„Mis juhtus?” küsib preester.
„Oo, isa, täna öösel suri mu mees!”
„Kui kohutav!” ütleb preester. „Kas tal oli ka mõni viimne soov?”
„Jah, isa.”
„Mida ta palus?”
„Ta lubas, et ei peta mind enam kunagi, ja palus, et ma püssi ära paneksin…”

* * *

„Kui te tahate kiiresti toitu valmistada,” ütleb üks kannibal teisele, „võtke poksija. Seda pole teil enam vaja läbi kloppida.”

* * *

Lennuk teeb hädamaandumise lennuväljale. Eluga pääsenud piloot komberdab töökoja juurde ja küsib: „Kas teil varuosasid on?”
„Mis teil purunes?” küsib mehaanik.
„Viis hammast, kaks ribi ja üks ninaluu.”

* * *

Ema pojale: „No lõpeta ükskord! Ma ütlesin sulle juba sada korda: ära kiigu isa jalgade küljes… Ega isa ennast selleks üles poonud!”

* * *

„Doktor, minu naine tuleb meie vana kassiga kohe siia. Palun tehke talle süst, et ta võiks valutult siit ilmast lahkuda.”
„Hästi, aga kas kass leiab üksinda kodutee või võtate ta kaasa?”

* * *

Täiesti ilma juusteta tütarlaps sammub mööda tänavat, peas hiiglaslik roosa lehv.
„Kuule, tüdruk, kuidas see sul peas seisab?” ei saa üks uudishimulik jätta küsimata.
„Nii seisabki! Kui ma selle sain, löödi naelaga kinni ja sellest ajast seisabki!”

* * *

Mees on elektritoolil. Vangivalvur tahab voolu sisse lülitada, kui surmamõistetu luksuma hakkab.
„Mis on teie viimane soov?” küsib valvur.
„Hõkk … kas te … hõkk … kas te saaksite … hõkk … kas te saaksite mind ehmatada?”

* * *

Pärast rasket lõikust läheb opereeritu naine arsti juurde ja küsib: „Doktor, kas on lootust?”
„Oleneb sellest, mida te loodate…”

* * *

Külastaja pöördub vihaselt kelneri poole: „Need seened, mis te üleeile serveerisite, olid roiskunud. Sain mürgistuse ja mulle tehti maoloputus.”
„Kas tõesti?” rõõmustab kelner. Tähendab, direktor kaotas kihlveo.”

* * *

Arst kuulab patsienti.
„Hingake! Ärge hingake! Hingake! Ärge hingake! Ärge hingake! Kandke välja! Järgmine!”

* * *

95-aastane vanamees läheb arsti juurde ja kurdab, et tervis on väga viletsaks jäänud.
„Aga kas te mudavanni olete proovinud?” küsib arst.
„Ei ole, doktor. Aga kas te arvate, et see aitab?”
„Seda mitte, aga teil oleks aeg end juba mulla lõhnaga harjutada.”

* * *

Laip saloonis. Šerif pöördub ühe tunnistaja poole: „Kas maha lastud?”
„Jah!”
„Miks?”
„Valemängija.”
„Kaardid?”
„Ei, klaver.”

* * *

Ema ajab köögis liha läbi hakklihamasina. Sisse astub ta tütar koos võõra noormehega.
„Ema, see on Tom! Ta hakkab meie juures elama!”
Ema edasi keerutades: „Väga hea! Jaanist ei jäänudki suurt midagi järele…”

* * *

Kaks vetelpäästjat uurivad kuuplaani ja avastavad, et üks uppuja on plaanitust vähem päästetud.
Üks ütles: „Näe, seal ujub üks, sõuame paadiga lähemale, lööme aeruga pähe, päästame ära, ja plaan ongi täis.”
Läksidki, lõid aeruga ujujale pähe, tirisid ta veest välja kaldale ja hakkasid suust suhu hingamist tegema.
Järsku üks ütleb: „Kuule, see mees haiseb kohutavalt.”
Teine vastab: „Vaata, tal on uisud jalas!”

* * *

„Ära kurvasta, kallis, sa lähed uuesti mehele,” ütleb surev mees naisele.
„Sul hea rääkida, aga kes mind vanaeite enam tahab? Oleks see juhtunud kümme aastat tagasi…”

* * *

Medõde astub voodi juurde ja ütleb haigele: „Mul on teile kaks uudist, üks hea ja teine halb. Halb: me amputeerisime kogemata teie terve jala. Ja nüüd hea uudis: teie haige jalg on hakanud kiiresti paranema.”

* * *

Naine: „Doktor, mul on sõlm vasakus rinnas.”
Tohter heidab pilgu rinnale ja hüüatab: „Issand, kes siis midagi niisugust teeb!”

* * *

„Kuula, John, seal karjub keegi appi. Kui õige läheks ja selgitaks, milles asi?”
„Ei ole mõtet. Homsest ajalehest saad niigi teada, mis juhtus.”

* * *

Üks naine teisele: „Mõelge ometi, konjak on jälle kallimaks läinud!”
„Mind see ei huvita, ma olen lesk.”

* * *

Juku räägib sõbrale: „Pühade ajal saadavad ema ja isa mind alati vanaema ja vanaisa juurde. Kui sa teaksid, kuidas see surnuaed mind ära on tüüdanud!“

* * *

Laua ääres söövad kiilaspea ja ühe silmaga mees.
Äkki haarab ükssilm pudrukastruli, keerab selle kiilaspäisele mehele pähe ja ütleb: „Hüva leili!”
Kiilaspea haarab kahvli, torkab oma kaaslase ainsa silma välja ja ütleb: „Head ööd!”

* * *

„Mitu patsienti öö jooksul hinge heitis?” küsib haigla peaarst vanemõelt.
„Neid oli kolm.”
„Väga imelik, ma kirjutasin ju välja neli retsepti…”

* * *

Lennuk hakkab kõrgust kaotama. Stjuardess tormab piloodikabiini: „Me kukume alla! Mida teha?“
„Kõigepealt rahunege ise maha ja siis minge rahustage reisijaid,“ käsib kapten.
Stjuardess astub reisisalongi ja ütleb: „Kuidas läheb, kadunukesed!“

* * *

Raskesti haige miljonär sosistab naisele kõrva: „Mis siis saab, kui mind enam ei ole?”
Naine silitab rahustavalt mehe palavikulist põske ja ütleb: „Kõigepealt sure, siis vaatame, mis edasi saab.”

* * *

Väike poiss arstile: „Onu, kui vana sa oled?”
„Viiskümmend kaks.”
„Äh, vanamehenäss!”
„Pole hullu… sina sured enne mind…”

* * *

Sõjaväeosas haigestus langevarjude katsetaja. Otsiti asendajat ja kuna kedagi paremat ei leitud, räägiti üks külamees nõusse ja lubati talle ühe hüppe eest lehm anda. Pandi mees lennukisse, seal selgitati, kuidas tuleb langevarju avada ning tõugati siis luugist välja.
Mees tõmbab rõngast, kuid langevari ei avane. Tõmbab tagavaralangevarju oma – see ka ei avane. Lendab üha allapoole ja mõtleb: „Langevarju osas tõmbasid nad mind igatahes kõvasti alt, eks näis, kuidas seal all siis lehmaga saab.”

* * *

Väike poiss emale: „Emme, mis sa mulle jõuludeks kingid?”
Ema vaatab hindavalt poega ja ütleb: „Tea nüüd… oled nii kõhn ja kahvatu… võib-olla et ei elagi jõuludeni.”

* * *

„Ema, vaata, onu meie vastas sööb suppi kahvliga!”
„Vaiki, kullake!”
„Emme, nüüd ta joob lillevaasist!”
„Kallis laps, ma ütlesin, et hoia oma suu kinni!”
„Ema, vaata, nüüd ta sööb õllekannu alust!”
„Oh issand küll, anna talle siis ükskord prillid tagasi, et saaks lõpuks rahu!”

* * *
Hauakaevaja tuleb koju ja kurdab naisele: „Täna oli raske päev. Matsime rahvakunstnikku. Kümme korda plaksutati tagasi.”

* * *

Mees on arsti saamatuse tõttu viiendat korda kõhuoperatsioonil ja teeb arstile ettepaneku: „Austatud tohtrihärra, kas hakkategi enam kõhtu kinni õmblema, ehk paneksite nööbid.”

* * *

Pärast intervjuu andmist ühele reporterile, küsib poliitik närviliselt: „Ja millal see intervjuu teie ajalehes ilmub?”
„See oleneb täielikult teist,” vastab reporter naeratades, „ma toimetan nimelt nekroloogide rubriiki.”

* * *

Mehele helistatakse haiglast.
„Teie abikaasal juhtus autoõnnetus,” teatab doktor. „Karta on, et ta jääb halvatuks. Te peate hakkama teda vannitama ja söötma ja tal mähkmeid vahetama.”
„Kui kohutav!” oigab mees.
„Rahunege maha!” ütleb doktor. „Ma tegin nalja. Tegelikult ta suri kohapeal!”

* * *

Kaks talupoega lähevad mööda põldu. Äkki leiavad nad inimese käe. Mehed vaatavad sõnatult teineteisele otsa ja lähevad siis edasi. Peagi leiavad nad teise käe, siis jala, siis teise jala, lõpuks keha. Sõnatult otsivad nad edasi ja lõpuks leiavad pea.
„See on ju Bruno!” ütleb üks.
„Ega temaga ometi midagi juhtunud pole?” imestab teine.

* * *

„Mul on teile üks hea ja üks halb uudis,” ütleb arst patsiendile.
„Öelge siis kõigepealt hea uudis.”
„Me paneme sellele haigusele teie nime.”

* * *

Surnuaiast möödudes kattis üks arst alati näo kuuesiiluga kinni. Kui temalt selle pruugi mõtet küsiti, siis seletas tohter: „Mul on piinlik surnute ees, sest pea kõik nad siin on minult saadud rohtude toimel hinge heitnud.“

* * *

Kalmistul pärgadega kaetud värske haua juures nutavad kaks naist.
„Ja mida teie siin nutate?” küsib lesk.
„Sest siia on maetud minu mees.”
„Lubage ikka! See oli minu mees! Ta tuli alati korralikult õhtul koju ja andis palga kõik minu kätte.”
„Ja mis sellest? Ma olen vähenõudlik inimene, mulle jätkus ka lõunavaheaegadest ja preemiarahadest…”

* * *

Vangla vaimulik küsib vangilt: „Mitu aastat sa said?”
„Viisteist,” vastab vang.
„Ja kui kaua sa oled juba istunud?”
„Neli päeva.”
„Jaa-jaa! Kuidas aeg lendab,” noogutab vaimulik mõistvalt.

* * *

„Ma ei suuda hambavalu tõttu öösiti üldse magada. Mida ma peaksin tegema?” kurdab Oskar hooldekodus ühele vanaprouale.
„Ma ei oska teile nõu anda, sest ma ei maga juba ammu enam koos hammastega.”

* * *

Sadist ja pederast mängivad kaarte. Kes võidab, võib teisega teha mida tahab. Pederast kaotas. Sadist rabab pederastil kraest kinni, viib toanurka kruustangide juurde ja keerab ta riista pidi selle vahele kinni. Kruustangide keeramispulga võtab ta ära ja viskab teise toanurka. Siis võtab sadist sahtlist rauasae.
„Ega sa mõtle mul seda ära saagida?” küsib pederast hirmunult.
„Ise saed,” ütleb sadist mürgiselt. „Mina lähen ja panen maja põlema.”

* * *

Reisilennuk kukub alla. Üks reisija teisele: „Kuule, mis meie all on, kas mäed või?“
„Ei, ookean.“
„Taevas hoidku, siis me upume ju veel ära ka!“

* * *

„Ma tahaksin lasta oma mehe kremeerida,” teatab naine matusebüroos.
„Millal ta suri?” uurib juhataja.
„Ta pole veel surnud.”

* * *

„Doktor, kas operatsioon on tõsine?”
„Olge rahulik, viiesaja euro eest ei tee me ühtegi tõsist operatsiooni.”

* * *

Mööda Afganistani kõrbe sammuva kaameli seljas istub uhkelt afgaan. Kaameli ees astub aga parandžaasse mähitud naine. Nad jõuavad oaasi, kus tee ääres istub vanamees.
„Ai, ai, Ahmed!“ hüüab vanamees. „Kuidas sa ei tea, et koraani järgi ei tohi naine käia mehest eespool?“
Kimbatusse sattunud naine peidab ennast kaameli varju, kuid selle peale lausub Ahmed: „Kui koraani kirjutati, siis maamiine veel ei tuntud. Edasi, Zulfia, mu kullake!“

* * *

„Tule, lähme lõbumajja,” ütleb Hugo sõbrale.
„Ei, mu naine suri.”
„Noh, ja siis? Võta lihtsalt teine naine!”

* * *

„Juku, miks sa onu Oskarile telliskivi lasid pähe kukkuda?“ küsib ema oma põngerjalt.
„Ma enam ei tee…“ tihub Juku nutta.
„Sul pole selleks enam ka võimalust!“ lohutab ema.

* * *

„Minu vanaema ei saa üldse naljast aru.”
„Kas tal pole huumorimeelt?”
„Mitte seda, aga ta ei kuule.”

* * *

Sarimõrvar viib väikese poisi metsa. Mets muutub üha tihedamaks ja hämaramaks. Saabub õhtupimedus. Poiss ütleb: „Onu, ma kardan siin metsas olla.”
„Ja mida mina peaksin tegema, mul tuleb pärast üksinda ka veel tagasitee leida…”

* * *

„Imeilus lillebukett! Kellele sa selle ostsid?”
„Missis Braunile.”
„Küll ta alles rõõmustab!”
„Vaevalt… Täna on tema matus.”

* * *

Lendur-instruktor on koos kursandiga treeningulennul. Ootamatult avastab ta, et kütusemõõtja osuti on nulli peal.
„Ma ju käskisin teil ka kütusemõõtja osutit jälgida!” karjub ta kursandi peale.
„Kannan ette, et olen seda kogu aeg jälginud,” teatab kursant. „Täpselt kolm minutit tagasi jõudis selle osuti nulli.”

* * *

„Eelmisel aastal kinkisime minu emale sünnipäevaks tooli,” ütleb naine mehele. „Mida me sel aastal kingime?”
„Võib-olla laseks toolile elektri sisse…?”

* * *

Ema pojale: „Jäta need ploomid rahule, need ei kõlba enam süüa… Kuulsid, ära käperda seda melonit, see on halvaks läinud… Mu jumal, mis sa nuusutad neid makarone… Ja üldse, tule sealt prügikasti juurest ära!”

* * *

Miljonär on haigevoodis hapnikutelgi all suremas. Poeg küsib, kas isal on veel mõni soov.
„Jah,” vastab isa raskesti hingeldades, „palun võta oma jalg hapnikuvoolikult ära.”

* * *

„Vaeseke, sa oled nüüd päris üksinda jäänud,” lohutab Anne oma lesestunud sõbrannat. „Mees, keda sa igal õhtul koju ootasid, ei tule enam kunagi…”
„Mis sa nüüd, ega see esimene kord ole. Aga nüüd ma vähemalt tean, kus ta öö veedab.”

* * *

Kohtuistungil arutatakse naise süüasja, kes on oma mehe mürgitanud. Advokaat ütleb oma kaitsekõnes: „Kõrge kohus, ma küsin teilt, kust pidi too vaene naine teadma, et tema mees on nii tundlik tühipalja rotimürgi suhtes?”

* * *

Matusebüroo omanik veedab öö võluva näitsikuga. Hommikul tõustes küsib ta harjumuspäraselt: „Kas te tahate teda veel kord näha?”

* * *

Üks mees otsustas praktikas järele proovida kõnekäänu „ja veel on püssirohtu meie sarvedes“ rakendatavust praktilises elus ning hakkas oma toidu sisse püssirohtu raputama. Tundnud enesetunde paranemist, jätkas ta regulaarselt püssirohuga toidu maitsestamist.
Mees elas 110 aastaseks, jättis endast järele 24 lapselast, 47 lapselast ja viie meetri sügavuse augu krematooriumi asemele…

* *  *

Kaks janust rändurit ekslevad juba mitmendat päeva kõrbes. Lõpuks üks meestest ütleb: „Sa rääkisid kunagi, et sul on vesi jalgades…?”

* * *

„Vabandage, kas surnukuur?“
„Ei, see on saun.“
„Aga mul on vaja surnukuuri.“
„No… enne võiksite ennast ikka puhtaks pesta.“

* * *

„Doktor, mul on viimasel ajal nii halb olla.”
„Te olete siis minu arve kätte saanud?” rõõmustab tohter.

* * *

Jahimees tuleb trammi ja paneb püssi oma jalge vahele, nii et toru ots sihib otse kõrvalistuja pead.
„Vabandage,” ütleb kaassõitja, „aga kui püss lahti läheb?”
„No ja mis siis?” vastab jahimees. „Panen uue padruni rauda.”

* * *

„Isa, vaata! Meie vanaema ei ujugi enam, vaid vehib ainult kätega ja karjub midagi!”
„Ole siis sinagi viisakas ja lehvita vanaemale, pojake!”

* * *

Arst haiglavoodis lamavale patsiendile: „Kas te usute reinkarnatsiooni?”
„Ei, doktor!”
„Siis ei oska ma teid enam millegagi lohutada!”

* * *

Lennukis silmitseb ennustaja kaua aega oma kristallkuuli. Lõpuks kutsub ta stjuardessi ja ütleb: „Palun tooge mulle langevari.”

* * *

Nooremapoolne naine astub Chicagos relvakauplusesse.
„Ma vajan töökindlat püstolit!“ ütleb ta müüjale.
„Kas te vajate seda enesekaitseks?“
„Enda kaitseks palkan ma advokaadi.“
„Siis lubage teile soovitada kuuelasulist revolvrit.“
„Kas te siis arvate, et mul on kuus meest või?“

* * *

Selgeltnägija kundele: „Saatus ja kaardid soosivad teid. Õnn on teie kaaslaseks: ei mingeid haigusi lähematel aastatel.”
„Mis!” hüüatab mees. „See on minu jaoks täielik pankrot. Kas te teate, mis see mulle kui arstile tähendab?”

* * *

Pargis jalutav ühe silmaga vanamees küsib vastutuleva neiu käest õiget kellaaega.
Too võtab suust põleva sigareti, torkab selle vanamehele silma ja ütleb: „Hakkab juba pimenema, papi!”

* * *

Arst patsiendile: „Me panime teile diagnoosi.”
„Rääkige kähku, mul on vähe aega.”
„Te siis juba teadsite diagnoosi?”

* * *

„Doktor, palun ärge varjake minu eest midagi. Kas minu mees saab pärast seda õnnetust veel mõlema käega nõusid pesta?”

* * *

„Ma võlgnen oma varanduse ainult tänu kannatlikkusele.”
„Ja mina arvasin, et see oli pärandus.”
„Jah, seda küll, kuid ma pidin kolmkümmend aastat kannatlikult ootama.”

* * *

Langevari ei avane. Parašütist kukub 3000 meetri kõrguselt alla nagu kivi.
„No sellel vennikesel aga vedas!” ütleb talunik sulasele. „Oleks ta kukkunud viis meetrit kaugemale, oleks ta täpselt mu vikati otsa sadanud.”

* * *

Väike Juku jookseb elutuppa, kus kogu pere koos istub, ja hüüab: „Vanaisa on ennast keldris üles poonud!”
Kõik tormavad seepeale Juku kannul keldrisse.
„Aprill!” kilkab poiss, „hoopis pööningul!”

* * *

Mees teeb autoavarii. Teadvusele tulles küsib ta arstilt: „Kas ma olen haiglas?”
„Suuremalt jaolt küll…”

* * *

Üks sõbranna teisele: „Kus su poeg nüüd töötab?“
„Rakvere lihakombinaadis lihunikuna.“
„Kuid see on ju üks hirmus töö!“
„Vaevalt, talle on juba lapsest saadik meeldinud loomadega tegeleda…“

* * *

Ämm on suremas. Ta lebab voodil, vaatab aknast välja ja ohkab: „Päike loojub…“
„Ärge laske end segada, emake,“ ütleb väimees, „teie tegelege aga oma asjadega.“

* * *

Kaastundlik sõber teisele: „Mul on sulle üks hea ja üks halb uudis. Esiteks, su naine jäi auto alla.”
„Oo, ja milline on halb uudis?”

* * *

„Paps!” hüüab väike John, laskudes alla orgu, kus isa puid raiub. „Sul ei ole enam vaja veetoru parandada.”
„Suurepärane! Kas torulukksepp tuli?”
„Mitte just seda, meie maja lihtsalt põles maha.”

* * *

Baarileti ääres räägib üks mees teisele: „Läksin täna koju, vaatan – minu naine lamab surnult voodis. Teen külmiku ukse lahti – seal pole ühtegi pudelit õlut. No küll rikkus tuju ära.”

* * *

Pastor loeb kirikulistele kantslist moraali:
„Alkohol on teie vaenlane number üks! Te joote ennast täis, lähete naisega tülli, haarate revolvri järele… Ja tulemus? Lasetegi purjuspäi mööda!“

* * *

Kirurg ütleb operatsioonil assistendile: „Skalpell! Tangid! Sulgur! Surmatunnistus!”

* * *

Odessa supelrannale pandi üles plakat järgmise teatega:
„Seoses ukraina keele kuulutamisega riigikeeleks jäetakse uppumisohtu sattumise korral teistes keeltes esitatud appikarjed tähelepanuta.”

* * *

Ema pojale: „Ära topi sõrme vanaisa ninasse… Ära kisu vanaisa kõrvadest… Miks sa topid vanaisa suhu kommi, söö parem ise… Ja üldse, tule sealt kirstu juurest ära!”

* * *

„Kas te teate, keda maetakse?”
„Miks te arvate, et kedagi maetakse?”
„Kas te siis ei kuule leinamarssi?”
„Kuulen küll, kuid minu naaber tervitab sellega oma ämma!”

* * *

Arst patsiendile: „Tulid teie analüüside vastused. Kui teil tuleks valida vähi ja neerupuudulikkuse vahel, kumba eelistaksite?”
„Ei kujuta ette,” vastab patsient näost valgeks tõmbudes.
„Aga mul on hea uudis,” ütleb arst rõõmsalt.
„Milline?”
„Teil ei tulegi valida! Teil diagnoositi mõlemad!”

* * *

Oma poja viletsa tervise pärast murelik ema läheb ennustaja juurde. Too uurib hoolikalt maagilist kristalli ja ütleb: „Teie poeg saab kuulsaks, kui ta elab küllalt kaua, madam.”
„Ja mille poolest ta kuulsaks saab?”
„Pika eluea poolest.”

* * *

Äsja abiellunud Eeva helistab emale: „Memm, meil just lõppes esimene abielutüli. Mida ma pean laibaga tegema?”

* * *

Patsient: „Doktor, millist raamatut te mulle soovitaksite, et enne operatsiooni rahuneda?”
Arst: „„Elu pärast surma”.”

* * *

USA-s hukati gaasikambris mõrvar, varas ja narkomaan. Mõrvar jäi kohe vagaseks, varas aga pani rahumeeli gaassitorbiku pähe ja jäi ootama, mis edasi saab. Kui gaasikambri uks lahti tehakse, küsivad hukkajad vargalt: „Kust sa selle gaasitorbiku said?”
„Panin tunnimehe tagant pihta.”
Narkomaan aga oigab: „Pange uks kinni, lasete gaasi välja!”

* * *

„Öelge, palun, doktor, kas on ilmtingimata vaja teha seda kallist operatsiooni? Ma pean lõppude lõpuks mõtlema ka oma naise ja laste peale.”
„Mina samuti, kallis mees, mina samuti!”

* * *

Ema: „Juku, tõuse üles, koolimaja põleb!”
Juku: „Kas õpetaja põles juba ära?”

* * *

Smith jääb auto alla ja saab surma. Sõbrad arutavad, kes peab Smithi naisele sellest teatama. Lõpuks otsustatakse saata Jim, kes on väga peenetundeline inimene. Jim helistab ja proua Smith avab ukse.
„Tervist, leskproua Smith!”
„Kuid ma pole sugugi leskproua!” hüüatab Smith.
Jim naeratab võluvalt ja küsib viisakalt: „Kas tahaksite selle peale kihla vedada?”

* * *

Metsavaht läheb väikesest järvekesest mööda ja näeb, et keegi supleb seal.
„Kas te ei lugenud hoiatussilti, et ujumine on siin keelatud?”
„Ma ei uju, ma upun!”
„See on teine asi,” sõnab metsavaht, „uppumine ei ole keelatud.”

* * *

„Isa, miks vanaema jookseb?”
„Pea lõuad ja anna teine padrun.”

* * *

„Emma, miks sa ise ei söö? Seenetoit maitseb ju oivaliselt! Kust sa selle retsepti said?”
„Kriminaalromaanist…”

* * *

„Kas te olete abielus?”
„Minu mees suri juba viisteist aastat tagasi.”
„Kuid teil on ju viis väikest last!”
„Ega siis mina ära surnud!”

* * *

Patsient: „Doktor, kas ma jään elama?”
Arst: „Juua ja suitsetada ja seksida te enam ei või, jäävad vaid dieet ja jalutuskäigud. Mõelge järele, kas te ikka tahate elama jääda.”

* * *

„Härra leitnant! On näha, et Kurti langevari ei avanenud!”
„Pole midagi. Õnneks on need vaid manöövrid.”

* * *

„Proua Müller, ma lihtsalt ei suuda mõista, miks teie oma vanuses tahate veel ujuma õppida?”
„Jaa, see ei ole mulle muidugi kerge, aga mis mul muud üle jääb. Hiljuti võttis väimees mind paadiga sõitma ja kogu aeg vaatas mind nii imeliku pilguga.”

* * *

Vanaema: „Kui sa nii üleannetu ja sõnakuulmatu oled, jään ma murest haigeks, pean võtma kibedat rohtu ja võib-olla suren ning siis viiakse mind suure musta vankriga ära…”
Lapselaps katkestab: „Aga vanaema, kas ma tohin siis kutsari kõrval pukis istuda?”

* * *

Pärast kaotatud kohtuprotsessi lohutab advokaat oma klienti: „Istuge esialgu oma eluaegne karistus ära, eks siis vaatame, mis edasi saab.”

* * *

Arst mehe haigevoodi ääres istuvale naisele: „Proua, teil tuleb kõigeks valmis olla!”
„Kõigeks vaevalt,” vastab naine. „Testamendi järgi läheb pool tema vennale.”

* * *

Loomaaias.
Ema ütleb Jukule: „Ära mine lõvile liiga lähedale, räägitakse, et tal on palju täisid.”

* * *

„Jaa-jaa, härra apteeker, nüüd on küll kuri karjas. Teie abiline müüs härra Meierile väljakirjutatud unerohu asemel suure annuse rotimürki!”
„Ah sa armas aeg, härra komissar, nüüd saab mulle mõndagi selgeks. Mind on juba ammugi imestama pannud, et mu klientide arv üha väiksemaks jääb.”

* * *

„Mulle räägiti, et te olete ujumistreener. Kindlasti oskate ka hästi sukelduda?”
„Loomulikult!”
„Siis olge palun nii kena ja vaadake korraks minu naise järele.”
„Meelsasti, ja kus ta võiks olla?”
„Pool tundi tagasi sukeldus ta selles basseinis.”

* * *

„Kägu, käoke, mitu aastat sa mulle kukud?”
„Ku…”
„Aga miks nii vä…”

* * *

„Doktor, tulin, et avaldada teile oma tänu ja tunnustust.”
„Te pole ju kunagi olnud minu patsient.”
„Aga minu miljonärist tädi oli ja mina olen tema pärija.”

* * *

Kolm korda abielus olnud naiselt küsiti, millesse surid tema mehed.
„Vabandage, mis juhtus teie esimese mehega?”
„Sõi seeni ja suri.”
„Ja teine mees?”
„Sõi samuti seeni ja suri.”
„Aga kolmas?”
„Uppus!”
„Kuidas nii?”
„Väga lihtsalt. Ta ei söönud seeni…”

* * *

Jalutaja kuuleb Seine’ist appihüüdeid. Keegi on uppumas.
„Kus te elate?” karjub jalutaja uppujale.
„Temple’i 25. Päästke mind!”
„Kuidas teie nimi on?”
„Pierre Dupone. Anun teid, aidake!”
Mööduja läheb uppuja elukohta ja ütleb majaomanikule: „Tulin härra Dupone’i korterit üürima. Ta uppus just praegu Seine’i.”
„Jäite hiljaks. Härra Dubois juba üüris toa.”
„Kes see on?”
„See on mees, kes härra Dupone’i Seine’i tõukas.”

* * *

Üks arst teisele: „Kuidas operatsioon õnnestus?”
„Hästi, patsient vabanes oma haigest neerust kaks tundi enne surma.”

* * *

Uksele koputatakse.
„Vabandage, kas teie olete härra Lacarpe?”
„Mina.”
„Kas teie abikaasa on kodus?”
„Ei ole.”
„Tohin ma oodata?”
„Palun.”
Tunni aja pärast.
„Ega te ei tea, kus teie abikaasa praegu on?”
„Surnuaial.”
„Ja millal ta tagasi tuleb?”
„Pole aimugi. Ta on seal juba üksteist aastat olnud.”

* * *

Kuulus Pariisi timukas Anatole Deibler (1863–1939), hüüdnimega Monsieur de Paris, saatis 1938. aastal teise ilma kellegi mõrvari. Enne giljotineerimist andis ta hukatavale julgestuseks klaasi rummi. Mõrvar jõi klaasi ühe sõõmuga tühjaks ja palus veel ühe klaasi.
„Ei, ei,” vastas Deibler, pudelit sulgedes, „teine kord.”

* * *

„Heinrich, see on ometi kurb, et su naine suri.”
„Mis sa räägid, Emil? Ma kuulen halvasti.”
„Ma ütlesin, et on kurb, et sa oma naise matma pidid.”
„Jaa,” vastab Heinrich, „aga mis temaga enam teha oli, ta oli ju surnud.”

* * *

Timukas tuleb töölt koju, viskab koti nurka ja läheb kööki sööma. Väike poiss läheb isa juurde: „Kuule, paps! Su kott nurgas liigutab. Mis sul seal sees on?”
„Ah, pojake, võtsin tööd koju kaasa.”

* * *

Teeülevaataja astub raudteerööbastel lamava inimese juurde ja küsib, miks ta seal pikali on.
„Elu on vastikuks muutunud,” vastab küsitav, „ja ma tahan, et Stockholmi ekspress mu kannatused lõpetaks.”
„Stockholmi ekspress? Niisugusel juhul tuleb teil heita kõrvalteele: seda teed mööda sõidab Göteborgi kiirrong.”

* * *

Polgu staabist helistatakse: „Teie kompaniis on reamees Peterson. Teatage talle, et ta isa on surnud, aga ikka ettevaatlikult ja ääri-veeri!”
„Just nii, ettevaatlikult teatada!” kraaksatab veltveebel ja käsib kompanii üles rivistada.
„Poisid! Kõik need, kelle isa elab, kolm sammu ette, marss! Peterson, kuhu sina, molkus, ronid?”

* * *

„Paul ei suitseta enam juba kaks kuud.”
„Kuidas see tal küll õnnestus?”
„Ta suri!”

* * *

Ema ütleb vaikselt pojale: „John, vanaisa on väga haige, ütle talle midagi lohutuseks.”
John: „Vanaisa, kas sa tahaksid, et sinu haual mängiks sõjaväeorkester?”

* * *

„Mary, kuidas sul läheb oma hullumeelse miljonäriga?”
„Läheb kah,” arvab sõbranna õlgu kehitades. „Näiteks tahab ta alati kirstus seksida.”
„See on sulle tõeliseks katsumuseks!”
„Mulle vähem, küll aga kuuele kirstukandjale.”

* * *

Noor abielumees seab oma naisele üles võrkkiike.
„Alfred, aga kui oks murdub?”
„Kallim, mis loeb mulle üks sarapuuoks, kui küsimus on selles, kuidas sulle rõõmu valmistada!”

* * *

Medõde ütleb patsiendile: „Ärge muretsege, kahe nädala pärast olete siit väljas – nii või teisiti.”

* * *

Matuserongkäiku jälgiv mööduja küsib teiselt: „Vabandage, kas te võite mulle öelda, kes on kadunuke?”
„Jaa, muidugi. Kadunuke on see seal rongkäigu eesotsas, keda kuus meest kannavad.”

* * *

Kaks tundi seisavad Jim ja Bill tänaval ja vaatavad, kuidas plekksepp katust parandab. Lõpuks sikutab Jim Billi varrukast ja ütleb: „Lähme minema… ei ta kuku alla.”

* * *

Haige on suremas. Arst tahab teda lohutada: „Pulss on teil normaalne, süda ja kopsud korras, ka temperatuur on langenud…”
„Väga rõõmustav,” ohkab haige, „tähendab, ma suren tervena…”

* * *

Apteeker tormab tänaval ostjale järele: „Andke andeks! Te palusite aspiriini, kuid ma andsin teile kogemata rotimürki.”
„No ja mis siis?”
„Rotimürk on kaks eurot kallim.”

* * *

Inimsööjad lohistavad kinniseotud ajakirjaniku pealiku ette. Too uurib sulerüütli passi ja ütleb nina kirtsutades: „See on pärit Eestist Sillamäelt – liiga suur pliisisaldus!”

* * *

Lennuk teeb džunglis hädamaandumise. Väike kannibal jookseb uudishimulikult õnnetuspaika. Tema ema hõikab järele: „Ära kiirusta ning pea meeles, et lennukist kõlbab ainult sisu süüa!”

* * *

Maanteel juhtub raske liiklusõnnetus. Kui vigastatud juhti viiakse kanderaamiga kiirabiautosse, oigab ta kogu aeg: „Mu Porsche, mu Porsche!”
Arst ütleb: „Ärge mõelge praegu oma autole. Te olete raskesti vigastatud, te kaotasite oma vasaku käe.”
Selle peale kohkub mees: „Mu Rolex, mu Rolex!”

* * *

Inimsööjate pealiku hütti tungivad hambuni relvastatud ekspeditsiooniliikmed. Üks meestest paneb noa pealiku kõrile ja karjub: „Sa annad otsekohe mu naise tagasi, kelle su sõdalased eile röövisid.”
Pealik tunnistab end võidetuks. „Hästi, palun väga – 20 dollarit purgi eest!”

* * *

„Eile maeti härra Tamme,” lausub šeff. „Miks te seda mulle meelde ei tuletanud?”
„Vabandage,” vastab sekretär, „ma unustasin!”
„Unustasin! Unustasin!” osatab šeff. „Kuid mida Tamm nüüd minust mõtleb!”

* * *

Medõde ütleb haigele: „Kui te tahate arsti tänada, siis tehke seda parem enne operatsiooni… pärast on juba võib-olla hilja…”

* * *

„Palun mulle ruttu paarkümmend liitrit bensiini!” nõuab ähkides bensiinitanklasse tormanud poiss. „Meil läks koolimaja põlema!”

* * *

Sõdurid on lennukis ja valmistuvad hüppama. Üks sõdur istub, langevari süles ja rihmad lahti. Praporštšik tuleb juurde ja küsib: „Noh, mis viga?”
Sõdur: „Nägin öösel unes ema, kes ütles, et pojake, ära selle langevarjuga hüppa!”
Praporštšik: „Kuula nüüd juttu! Aga kui sa kord juba oled nii ebausklik, siis vahetame langevarjud ära!”
Ja sõdur hüppas. Veidi hiljem vihiseb keegi temast avamata langevarjuga mööda ja röögib: „Jaa tvaju matt je… uu… uu…”

* * *

Inimsööja ema tirib kööki kirstu.
Tütar viriseb: „Jälle konserv!”

* * *

Velsker kutsutakse kolkatallu haige juurde. Kui ta kohale jõuab, astub ukselävel preester talle vastu ja ütleb: „Liiga hilja – ta kuulub juba minule.”

* * *

Uksekell heliseb. Väike tüdruk avab ukse.
„Tere päevast, lapsuke, ma teen korjandust orbudekodule.”
Plika kaob tuppa. Mõne aja pärast on kuulda kahte lasku. Siis tuleb tüdruk tagasi ja ütleb: „Kõik on korras, onu, nüüd võid mind kaasa võtta.”

* * *

Puhkaja küsib noorelt talupojalt: „Kas teie vanemad on veel elus?”
„Nad jäid traktori alla.”
„Ja õed-vennad?”
„Jäid traktori alla.”
„Kas te olete abielus?”
„Lesk.”
„Teie naine…”
„… jäi samuti traktori alla.”
„Teil pole ka sugulasi ega tuttavaid?”
„Ei, kõik jäid traktori alla.”
„Siis öelge mulle, noormees, mis ametit te peate?”
„Ma olen traktorist.”

* * *

Lapselaps: „Vanaisa, pane silmad kinni.”
Vanaisa: „Miks?”
Lapselaps: „Ema ütles eile isale, et kui vanaisa silmad kinni paneb, siis kolime tema majja.”

* * *

„Willi, sa oled jälle purjus, mis su hinge vaevab?”
„Ma ei saa oma naise hauale hauaplaati panna.”
„Kas sa oled hulluks läinud! Su naine ju alles elab!”
„Jah,” ohkab Willi, „see’p see õnnetus ongi!”

* * *

„Mida te täna koolis tegite, Juku?” pärib vanaema.
„Meil oli keemiatund ja õpetaja näitas meile lõhkeaineid ning demonstreeris nende mõju.”
„See on huvitav, aga mida te homme koolis teete?”
„Koolis? Missuguses koolis, vanaema?”

* * *

Arst keppis oma patsiendiga ja teda hakkas vaevama süütunne. See ei andnud doktorile hetkekski rahu, kuni ühel päeval kuulis ta sisemist häält, mis ütles: „Ära piina ennast. Sa ei ole esimene arst, kes magas patsiendiga, ega jää ka viimaseks. Pealegi oled sa vallaline. Rahune maha!”
Siis aga summutas esimese hääle üks teine hääl: „Kullake, sa oled loomaarst!”

* * *

„Kas preester suutis sind trööstida abikaasa kaotuse puhul?”
„Oh ei! Ta ütles, et ma saan teda kord jälle näha!”

* * *

„Alles nädal tagasi mattis Arno oma naise ja juba läheb kinno!”
„Jah, kuid ta vaatab ainult mustvalgeid filme.”

* * *

Kõnnib tänaval mees, seljas must pintsak, kaelas must lips, jalas mustad kingad. Tuleb vastu sõber ja küsib: „Keda sa leinad?”
„Mitte kedagi. Ma jäin ise leseks.”

* * *

Mees tunneb ennast halvasti ja läheb arsti juurde. Kuulus professor vaatab patsiendi läbi ja ütleb: „Teie kaebustel pole alust. Olete terve! Matate veel oma naise ja lapsed!”
Mees kurvalt: „Ah, professor, seda ütlete te ainult minu tuju tõstmiseks!”

* * *

Jõukas taluperemees mattis oma naise, valamata ühtegi pisarat.
„Ma ei saa sinust aru,” imestab sõber, „kui kolm kuud tagasi suri sinu vasikas, nutsid sa lohutamatult ja nüüd ei liiguta sind miski?”
„Millest sa aru ei saa? Kui mu naine suri, soovitasid naabrid mulle kohe uut partiid, aga surnud vasikat ei tahtnud keegi hüvitada.”

* * *

Noor ema kaebab naabrinnale: „Imik on vanaema toas ja ma kardan kogu aeg, et ei kuule, kui ta voodist välja kukub. Andke nõu, mida teha.”
„Võtke vaip ära.”

* * *

Surmamõistetu kongi astub kaplan.
„Kuulge,” pöördub ta surmamõistetu poole, „enne, kui teid homme elektritoolile pannakse, küsitakse teie viimast soovi.”
„Ja mis siis?”
„Teile on juba kõik ükspuha, te paluge, et mu palka tõstetaks.”

* * *

„Vaene Berta, ta on pärast oma mehe surma suurest murest vähemalt kümme kilo maha võtnud.”
„Milline õnn – tervelt kümme kilo!”

* * *

Arst voodis lamavale haigele: „Mul on teile üks hea ja üks halb uudis. Kumba tahate enne kuulda?”
„Head uudist.”
„Te elate veel ühe päeva.”
„Oo, jumal – ja kuidas kõlab halb uudis?”
„Õigupoolest oleksin ma pidanud seda teile juba eile ütlema.”

* * *

„Mida su isa teeb?”
„Ta on surnud.”
„Ja mida ta enne tegi?”
„Elas.”

* * *

Jõe kaldal jalutab fotoaparaadiga mees. Tema juurde jookseb naine.
„Tulge ruttu! Mu sõbratar on uppumas!”
„Väga kahju, kuid mu fotoaparaadil sai aku tühjaks.”

* * *

Haige: „Kuidas mu tervis on, doktor?”
„Mitte kõige halvem. Aga teie asemel ma ei loeks „Sõda ja rahu”, vaid lühijutte.”

* * *

Tänuavaldus ajalehes:
„Tänan südamest kõiki, kes jagasid minu muret ja leina onu surma puhul. Loodan, et saan varsti samaga tasuda.”

* * *

„Billil oli tõepoolest õnne! Hiljuti neelas ta ühes austriga pärli alla. Pärl läks kopsu, kuid opereeriti välja ja see osutus nii väärtuslikuks, et pärli müügist saadud tulust jätkus vabalt operatsiooni eest tasumiseks.”
„Tõeline vedamine!”
„Veel enam – jäi üle veel nii palju raha, et sellest jätkus ka matuseks!”

* * *

Keegi naine, kelle autos on kümme last, sõidab punase tule ajal üle risttee. Auto peatanud politseinik pahandab: „Te peate õigel ajal pidurdama!”
„Mis see teile korda läheb, häbematu mats!” käratab daam vastu, ja heitnud pilgu lastele, lisab: „Ja muuseas, need ei ole kõik minu lapsed.”

* * *

„Härra direktor, kas ma tohin end homseks vabaks paluda. Ma sõidaksin meeleldi ämma matusele.”
„Jah, härra Ploom, kes meist ei teeks seda meeleldi?!”

* * *

Lesk tuleb vaimuliku juurde: „Mu mees suri. Tahan, et peaksite tema haual ilusa kõne. Kui palju see maksab?”
„Nagu soovite. Võin rääkida 25 euro eest, võin ka 50 eest. Alates 100 eurost hakkab mu hääl värisema, alates 150 hakkan pisaraid valama.”

* * *

Hotell on puupüsti rahvast täis. Äsjasaabunud abielupaar pöördub administraatori poole: „Sellise rahvahulga juures oleks muidugi ime, kui teil meie jaoks veel üks vaba toake leiduks!”
„Toa te saate ja väga õnneliku juhuse tõttu! Eile surid kaks meie külalist seenemürgistusse.”

* * *

„Kuhu sa nii ruttad?”
„Lähen oma šefi matusele. Talle ei meeldinud hilinemine.”

* * *

Väike poiss sihtis hoolikalt haavlipüssiga isa. Õnneks jõudis naaber enne paugu kajamist toru kõrvale tõugata.
„Mida sa, nurjatu, teed? Miks sa isa pihta sihid?”
„Kas onu siis ei tea, et ülehomme saabub tsirkus ja et orvud pääsevad tasuta sisse?!”

* * *

Kaardimoor sümpaatsele daamile: „Teie teel seisab mees…”
„Juba jälle! Eelmisel nädalal alles ajasin ühe auto alla.”

* * *

„Mustlanna ennustas mulle, et ma suren teatris.”
„Ja teie usute seda?”
„Mina mitte, aga mu mees usub seda küll, iga nädal toob ta mulle mõne teatripileti.”

* * *

„Härra doktor, ma olen lugenud, et meedikud on vahel tunnistanud inimese surnuks, kuid tegelikult ta polegi veel päris surnud. Teate, ma nii kardan saada elusalt maetud.”
„Olge päris rahulik,” rahustab arst. „Küll ma juba selle eest hoolitsen, et teiega nii ei juhtu.”

* * *

„Kas sa oled hulluks läinud, milleks sa võtad merereisile kaasa musta kleidi?”
„Alati peab kõigeks valmis olema. Mu mees ei oska ujuda.”

* * *

„Kirjutage hästi selgesti rohupudelile,” ütleb farmer apteekrile, „milline rohi on määratud minu hobuse ja milline minu naise jaoks – ma ei taha, et minu hobune sureks enne kevadist kündi.”

* * *

Kaarditarga juures.
„Ma ei varja teie eest midagi. Kaardid näitavad, et teie mees peatselt sureb.”
„Ah nii… Ja kas mind mõistetakse süüdi?”

* * *

Naabrinnad trepikojas.
„Öelge, kas see on tõsi, et proua Mereste…”
„Muidugi on see tõsi.”
„Kes oleks seda võinud arvata!”
„Mereste-sugusest võib kõike uskuda! Aga mis temaga siis on?”
„Ta suri…”
„Noh, seda ma ütlesin ju kohe!”

* * *

Ajalehes ilmus õiendus:
„Direktor N., kelle juubeliõnnitluse viimases numbris avaldasime, ei olegi lesk, nagu eksikombel trükitud sai. Vastupidi: tema proua elab ja on täie tervise juures. Avaldame siirast kahetsust.”

* * *

„Rinaldo, ma pole sind ammu näinud, mis uudist?”
„Ma abiellusin.”
„See on tore.”
„Toredat pole siin midagi, naine on inetu.”
„Vaat see on halb.”
„Ega see nii halb olegi, ta on väga rikas.”
„See on hea.”
„Hea või mitte, kuid ta on väga kitsi.”
„Ai kui halb!”
„Elab üle, ta ehitas mulle maja.”
„Väga tore.”
„Jaa, aga maja põles maha.”
„Oi kui halb!”
„Ei saa just öelda, sest majja jäi ka naine.”

* * *

Habemeajajale määratakse eluaegne vangistus. Kohtunik küsib ta viimast soovi.
„Tahan teie habet ajada,” vastab kohtualune.

* * *

„Ma tean, et sa ei või mu õde silmaotsaski sallida,” räägib surev naine mehele, „aga ma palun sind, et sa kõnniksid mu matusel tema kõrval.”
„Olgu,” ohkab mees, „sinu viimane soov on mulle seaduseks. Aga võta teadmiseks, et see rikub mul tuju terveks päevaks ära.”

* * *

„Doktor, palun öelge, millises palatis on mu sõber, kes äsja toodi siia pärast autoõnnetust.”
„Palatites üksteist, viisteist ja seitseteist.”

* * *

Kaks naist ajavad tänaval juttu. Äkki märkavad nad koera, kes jookseb, kastrul saba külge seotud.
„Kui ma selle lurjuse kätte saaksin!” hüüatab üks naistest.
„Tõepoolest hirmus… On see teie koer?”
„Ei, aga minu kastrul.”

* * *

Keegi varguses süüdistatu astus kohtuniku ette, kelle heatahtlikkust ülistati.
„Kas te olete varem vanglas olnud?” küsis kohtunik kaastundlikult.
„Mitte iialgi!” hüüdis kohtualune ja puhkes nutma.
„No-noh! Ärge nüüd sellepärast nutke, mu armas,” rahustas teda kohtunik. „Selle vea parandame kohe ära.”

* * *

„Doktor, kas ma suren?”
„Aga kuidas siis teisiti!”
„Doktor, aga mis mul viga on?”
„Lahkamisel selgub…”

* * *

Naine tuleb pärast õppesõitu koju.
„Kuidas läks?” pärib mees.
„Üldiselt hästi, ainult sõiduõpetajast on kahju – hea inimene oli!”

* * *

„Vabandage väga, et ma teile nii halval ajal arve pean esitama,” ütleb arst voodis lamavale raskesti haigele mehele, „kuid pärijatelt on nii raske midagi kätte saada…”

* * *

Kaks meest provintsist sõidavad autoga Pariisi.
„Näib, et oleme pealinna jõudnud.”
„Miks sa nii arvad?”
„Auto rataste alla satub üha rohkem inimesi.”

* * *

Mees on haige. Naine silitab ta kätt ja ütleb: „Ära muretse, kallis. Mõtlesin järele, et kui üks meist sureb, lähen õe juurde elama.”

* * *

„Emma, kas sa ei tahagi mu kampsunit valmis kududa?”
„Ah, Jakob, kui ma mõtlen sellele, mis arst eile ütles, ei lähe sul seda kampsunit enam vaja.”

* * *

Tütar helistab öösel emale: „Kell on juba kolm, aga Karli ei ole ikka veel. Kindlasti on ta mingi naise juures.”
„Rahune, tütreke, miks sa kohe kõige halvemat mõtled? Võib-olla ta jäi lihtsalt auto alla?”

* * *

Mees jookseb hingetuna kauplusesse ja hüüab: „Minu naine sattus suure mesilassülemi otsa ja praegu jookseb ta läbi küla, jälitatuna loendamatutest mesilastest!”
„Ja millega ma saan teid aidata? Kas tablettide või aerosooliga?”
„Mõttetus! Mul on vaja fotoaparaati laenata!”

* * *

Naabrinna: „Kuidas teie abikaasal läheb, härra Meier?”
„Üldsegi mitte hästi, proua Gross. Kolm ööd on ta kogu aeg köhinud, nii et ma pole saanud silmagi kinni.”
„Ehk kutsuksite arsti?”
„Pole mõtet – ma sõidan juba täna õhtul ära.”
* * *

Mees on raskesti haige. Äkki läheb naine teise tuppa.
„Tahan su emale kirjutada, et sa oled haige.”
„Kirjuta, Erna.”
Erna läheb ja hakkab kirjutama. Aga mõne minuti pärast tuleb ta tagasi ja küsib: „Kuule, kas matus kirjutatakse „t”-ga või „d”-ga?”

* * *

Naine: „Kui ma hüppan vette, kas sa päästad mind ära, kallis?”
Mees: „Kui ma ütlen jah, kas sa siis hüppad?”

* * *

„Doktor, ma kannatan kohutavalt! Aidake mul rutem surra!”
„Ärge õpetage mind. Ma tunnen oma tööd!”

* * *

Vanahärra jalutab linnapargis ja näeb pingil istumas poisikest, kes vaatab üksisilmi ärevalt kaugusesse, kus õhtutaevas punetab. Vanahärra istub poisi kõrvale ja ütleb: „Mind rõõmustab, et sa tunned mõnu ja oled vaimustatud looduse ilust. Jälgid sa igal õhtul päikeseloojangut?”
„Mis kuradi päikeseloojangut?” imestab poiss. „Seal põleb hoopis meie koolimaja.”

* * *

Arst: „Kes kadunut ravis?”
„Mitte keegi, ta suri ise.”

* * *

Arst: „Võtke täna need kaks tabletti ja homme hommikul – kui ärkate, võtke veel kaks.”

* * *

Patsient suri öösel. Professor tuleb hommikul visiidile ja küsib valveõelt: „Kas vana George higistas öösel?”
„Ja kuidas veel!!!”
„Higistamine on tervisele kasulik!” rõõmustab professor.

* * *

Naine küsib murelikult oma mehelt: „Heino, kas sa korjasid ikka õigeid seeni? Mustad rõivad teevad mind nii vanaks!”

* * *

„Vabandage, kas ma võin direktoriga kokku saada?”
„Kahjuks on direktor juba kuu aega hauas.”
„Oh, siis ma ei hakka segama.”

* * *

Pastor küsib elektritoolil hukatavalt viimset soovi.
„Palun hoidke mu kätt sel raskel hetkel.”

* * *

„Kuhu sa selle kohvriga lähed?”
„Minu naine viskas mind välja.”
„Mis? Kui seda oleks teinud minu naine, oleksin ta tükkideks lõiganud!”
„No mis sa arvad, mis mul kohvris on?”

* * *

Prokurör: „On teil veel enne kohtuotsuse täitmist mõnda soovi?”
Surmamõistetu: „Jah, ma tahaksin ennustajal lasta endale tulevikku kuulutada.”

* * *

Kohtunik kaebealusele: „Rääkige meile, kuidas te tuppa tormasite, oma mehe võõra naisega voodist leidsite ja maha lasksite.”
„Mis seal rääkida. Võtsin lihtsalt vibu ja noole ning lasin mehe maha.”
„Miks te sellise relva valisite?”
„Ma ei tahtnud, et lapsed üles ärkaksid.”

* * *

Mees ja naine sattusid inimsööjate kätte. Kui nood nende ümber oma rituaalset tantsu tantsisid, ütles mees naisele: „Grete, mul on tunne, et nad kavatsevad meid ära süüa.”
„Heinrich, sina, nagu alati, mõtled ainult söögile!”

* * *

Rikkal vanamehel on nelikümmend aastat noorem naine.
„Kui ma suren,” ütleb ta naisele, „siis tõota, et sa ei abiellu minu naabriga! Ta on kogu minu elu mulle vihamees olnud.”
„Ole mureta,” vastab naine, „seda ma ei tee. Mul on juba kokku lepitud mehega, kes elab laadaplatsi ääres.”

* * *

Avarii teinud autojuht tuleb teadvusele ja kuuleb enda kõrval kedagi ütlevat: „Käärid, niit…”
„Mu jumal, kas ma olen siis nii raskesti viga saanud?”
„Ei, me õmbleme teile ainult paari tiibu külge.”

* * *

Jalutuskäigul.
Naine: „Kallis, mida sa teeksid, kui ma äkki jõkke kukuksin?”
Mees: „Jookseksin asulasse abi järele.”
„Kuid asula on ju kaugel?”
„Sinu pärast, kallim, jookseksin kas või maailma otsa!”

* * *

„Miks sa ütlesid missis Taftile, et tema mees on surnud, kui tegelikult mees kaotas ainult börsil oma varanduse?”
„Oh, ma lihtsalt ei söandanud teda kurvastada.”

* * *

„Lugupeetud reisijad, siin lennuki kapten. Paremal näete te põlevat mootorit, vasakul all väikest saart ja selle lähedal kollast täispuhutavat päästepaati, kust ma teiega räägin.”

* * *

Anton küsib oma sõbralt: „Kas sa saad mulle oma musta ülikonda laenata?”
„Loomulikult! Aga milleks, kui küsida tohib?”
„Mu isa suri.”
Kuu aja pärast küsib sõber ülikonda tagasi.
Anton: „See on täiesti võimatu, sest ülikond on mu isa seljas!”

* * *

Kirurg on haige läbi vaadanud ja teatab, et tuleb teha väike operatsioon.
Patsient haliseb: „Aga mis siis saab, kui ma lõikuse kätte suren?”
„Kas te tõesti arvate, et ma laipa kardan!”

* * *

Haige: „Ega see operatsioon ohtlik ole?”
Arst: „Kulla inimene, just seda me tahamegi kindlaks teha!”

* * *

„Kolmkümmend aastat vanglat! Kuid härra kohtunik, ma olen juba kuuekümne üheksa aastane!”
„Kohus ei nõua teilt võimatut. Istute nii palju, kui suudate…”

* * *

„Mul on nii tugevad valud, härra doktor, et heameelega sureksin!”
„Ja selleks lasksite mind siia kutsuda, armuline proua!”

* * *

„Teie poes on müügil väga imelik valik: trompetid ja revolvrid…”
„Selles pole midagi imelikku. Nagu keegi ostab trompeti, tuleb paari päeva pärast mõni tema naaber ja ostab revolvri.”

* * *

Kaupmees ja arst kohtuvad 1. jaanuaril kalmistul.
Kaupmees küsib: „Kas doktor teeb inventuuri?”

* * *

Arsti kodus heliseb telefon.
„Doktor, mul on väga kahju, et ma teid nii vihmasel ööl välja pean kutsuma.”
„Pole midagi, sinjoor Morelli, mul on teie lähedal veel üks patsient, nii et ühe hoobiga saan tappa kaks kärbest.”

* * *

Maa-arst ei saanud Jimmy haigusest jagu ja tellis Londonist kuulsa asjatundja koju. Kui naine oli kuulsa arsti pärast visiiti ära saatnud, muretses Jimmy: „Kui palju ta konsultatsiooni eest võttis? Kas sul oli kodus nii palju raha?”
„Oh, ta oli nõus seni ootama, kuni pärast matust sinu elukindlustusraha kätte saan.”

* * *

Ühe järvekese ääres elav farmer saatis oma naise teisel pool järve asuvasse kauplusesse sisseoste tegema. Kaasa andis ta järgmise kirjakese:
„Palun kõik ostud kirjutada minu arvele võlgu. Ma ei riski raha naisele kaasa anda, kuna jää on veel liiga nõrk.”

* * *

„Doktor, mis siis saab, kui operatsioon ebaõnnestub?”
„Ärge muretsege, seda te ei tunne!”

* * *

Ühel Londoni sillal seisab noor tütarlaps, muserdab närviliselt oma taskurätti ja kurdab nuttes: „Juba kaks aastat kohtume siin iga neljapäeva õhtul täpselt kell seitse. Veel kordagi pole ta minutitki hilinenud. Kuid praegu on kell juba veerand üheksa ja teda ei ole! Ta ei armasta mind enam. Elu ilma temata pole pennigi väärt.”
Tütarlaps ronib üle käsipuu ja hüppab alla. Vanem džentelmen, kes seda monoloogi pealt kuulas, vaatab voogudesse vajuvale enesetapjale järele ja vangutab pead: „Oh seda tänapäeva noorust! Alati tormab ja kiirustab. Täna on ju alles kolmapäev…”

* * *

Vanem daam bussijuhile: „Kuidas ma pääsen kõige kiiremini kesklinna kalmistule?”
„Pole midagi lihtsamat, vanaema,” vastab bussijuht, „hüpake sõidu ajal maha.”

* * *

„Härra Meier, mul on kahju, aga ma pean teil mõlemad jalad amputeerima.”
„Kui te seda teete, härra doktor, ei tõsta ma enam kunagi oma jalga üle teie läve!”

* * *

Kohus mõistis kolm röövlit surma poomise läbi. Võllad püstitati mere kaldale nii, et poodud jääksid rippuma vee kohale. Kahel röövlil olid niivõrd rikkad ja mõjukad sõbrad, et suutsid ära osta timuka, kes siis nende nöörid enne protseduuri nii läbi lõikas, et ainult mõned pidasid.
Esmalt võttiski timukas need kaks käsile. Nöörid katkesid, mehed kukkusid vette ja ujusid minema. Seepeale pöördus kolmas röövel timuka poole: „Minuga paluks mitte niisuguseid nalju teha, sest ma ei oska ujuda!”

* * *

Naabrinaine: „Millesse teie mees suri?”
„Grippi.”
„Noh… siis polnud vähemalt midagi tõsist!”

* * *

Lesele avaldatakse kaastunnet: „Minu südamlik kaastunne… Teie õnnetu mees… Gaasimürgitus, vaeseke… See on midagi kohutavat!”
„Jaa,” sosistab lesk, „ja siis veel see suur gaasiarve!”

* * *

„Ema, ma ei taha tsüaankaaliumi!”
„Ole nüüd tubli, vaata, vanaema joob seda ühe sõõmuga…”

* * *

Surmamõistetut viiakse hukkamisele.
„Rõõmusta, mu poeg, sest juba täna õhtul einestad sa kõigevägevama juures,” trööstib teda vanglavaimulik.
„Ma pean teile tunnistama, püha isa, et mul pole erilist söögiisu.”

* * *

Loomade talitaja seisab krokodilli puuri juures. Roomaja on oma tohutu suu pärani ajanud.
„Kas krokodilliga on midagi juhtunud?” küsib keegi külastajatest.
„Ma ei tea, sest doktor, kes poole tunni eest asja uurima läks, pole veel välja roninud.”

* * *

„Eile sain Ameerikast kirja,” räägib Klaus sõbrale.
„Millest seal juttu oli?”
„Sellest, et minu onu on surnud.”
„Lõpuks ometi mingi elumärk temast!”

* * *

Valges kitlis mees tuleb palatisse ja küsib haigelt: „Kui pikk te olete?”
„1,85 meetrit, doktor.”
„Ma ei ole doktor, vaid tisler.”

* * *

Vana Meier on surivoodil. Nõrga häälega palub ta naist, et too kutsuks kosjasobitaja, kes nad kord kokku viis.
„Heldeke, milleks nüüd kosjamoor?” imestab naine.
„Aga pühakirjas seisab, et enne oma surma tuleb kõigi oma vaenlastega ära leppida.”

* * *

Arst kuulab stetoskoobiga patsienti ja räägib omaette: „Hästi… väga hea… väga hea… suurepärane!”
„Mis on väga hea?” pärib patsient.
„Et minul neid sümptoome ei ole.”

* * *

Mann tuleb koolist koju ja ema ütleb talle: „Feliks on surnud!”
Mann ei tee kuulmagi ja ema kordab: „Feliks, sinu kass on surnud.”
Selle peale ütleb Mann äkki: „Oh ei! Ma sain algul aru, et jutt on isast.”

* * *

Timukas pöördub surmamõistetu poole: „Kas te olete tundlik inimene, mu härra?”
Surmamõistetu raputab sõnatult pead.
„See on hea,” ütleb timukas. „Vaadake, asi on selles, et giljotiini langekirves on pisut nüri.”

* * *

Kaks blondiini külmusid autokinos surnuks, sest nad tahtsid näha filmi „Talvel suletud“.

* * *

Ema: „Tütreke, tädi Emma matusele minekuks paned musta kleidi selga!”
Tütar: „Mitte mingil juhul, kui ma ei või teksadega minna, ei paku kogu matus mulle mingit lõbu!”

* * *

Patsient ütleb kurva häälega arstile: „Ma tunnen, et olen surma väravas.”
„Ärge kartke,” lohutab arst, „küll me teid sealt sisse aitame.”

* * *

„Karl, ma kuulsin, et su naine on surnud. Mis tal oli?”
„Ah, pole kõneväärt, vaid mõnisada eurot pangaarvel.”

* * *

Armunud paarike paadis. Kui mees tahab neidu õrnalt emmata, ütleb too tõrjuvalt: „Armsam, oota veel paar minutit, võib-olla ilmub mu mees veel veepinnale.”

* * *

Surmamõistetu pöördub enne hukkamist timuka poole: „Ma keeldun oma pead pakule panemast, kui te ei tee seda poole madalamaks.”
„Miks see pakk siis teile ei meeldi?” pärib timukas.
„Kui mu pea selliselt kõrguselt alla prantsatab, saan ma kindlasti ajuvapustuse.”

* * *

„Mu mees tegi mu õnnelikuks!”
„Kuid ta ju suri.”
„Seda küll, kuid talle hauda kaevates satuti rahapajale!”

* * *

„Sa näed hea välja. Kus sa puhkuse ajal olid?” küsib üks luukere teiselt.
„Surnuaial.”

* * *

Eakas abielupaar istub hommikul kohvilauas.
„Kallis, sul on homme sünnipäev, mida ma sulle kingin?”
„Võib-olla hauaplatsi surnuaiale?”
Möödus aasta.
„Kallis, kas sa tead, et mul on homme sünnipäev? Mida sa mulle kingid?”
„Mitte midagi, sul on veel eelmise aasta kingitus kasutamata!”

* * *

„Tervist, härra Meier. Ma kuulsin, et teil olevat naine ära surnud – palun võtke vastu minu sügavaim kaastunne.”
„Mitte naine, vaid ämm.”
„No mis sellest – ega seegi paha ole!”

* * *

Mees leiab metsast puu külge seotud ja puruks rebitud rõivastega neiu.
„Mis juhtus?“
„Rünnati, seoti kinni, vägistati…“
„Appi karjusid?“
„Karjusin…“
„Kas keegi su karjeid kuulis?“
„Ilmselt mitte.“
„Oh neid kurte küll,“ pomiseb mees ja hakkab püksinööpe lahti tegema.

* * *

„Aabram, ega sa ei tea, kuhu Haim on kadunud?”
„Ta on surnud.”
„Ah sellepärast siis teda eile maetigi…!”

* * *

„Kuidas elab teie sõber, kes kirjutas jalakäijatele raamatu, kuidas nad peaksid end hoidma liiklusõnnetuste eest?”
„Ta jäi eile auto alla.”

* * *

Härra Goldbaum on suremas. Ta laseb kutsuda oma kompanjoni ning ütleb talle: „Nüüd, mil minu tund on tulnud, tahan ma oma südametunnistust kergendada. Mina olin see, kes varastas seifist aktsiad. Mõndagi head äri tegin ma konkurentidega sinu kahjuks ja juba ammu on mul vahekord sinu naisega.”
Osanik naeratab leebelt: „Ma teadsin seda kõike, sellepärast ma eile õhtul puistasingi sinu õlle sisse mürki.”

* * *

Kaks sõpra kohtuvad tänaval.
„Oled sa juba kuulnud, et Eugen suri eile ootamatult. Kindlasti lähed sa tema matusele?”
„Miks mina? Kas tema minu matusele tuleb?”

* * *

„Sa oled täna kuidagi nii lõbus?”
„Mul on täna pidupäev.”
„Kas tõesti naine sünnitas poja?”
„Midagi enamat!”
„Said autasu?”
„Võta kõrgemalt.”
„No siis ma küll ei oska enam arvata.”
„Ämm jäi trammi alla.”

* * *

Madriidis põleb kõrghoone. Ülemisel korrusel karjub üks turist appi. Tänaval tõmbavad hispaanlased suure punase lina pingule ja hüüavad: „Hüpake!”
Võõras hädasolija hüppab. Hispaanlased tõmbavad lina alt ära ja hüüavad: „Olé!”

* * *

„Võin teile soovitada suurepärast advokaati. Kui ühte tema klientidest ootas ees hukkamine elektritoolil, siis tuli ta toime…”
„Saavutas õigeksmõistmise?”
„Seda mitte, aga tänu temale vähendati oluliselt hukkamiseks tooli lastavat pinget.”

* * *

Pärast matust silmitseb hauakaevaja pisarais lahkuvaid peielisi. Värske kääpa juurde jääb ainult üks vanamees. Too otsib piibu välja, kuid ei leia tikke. Hauakaevaja läidab tal välgumihkliga piibu.
„Tänan väga,” ütleb vanake.
„Pole põhjust,” lausub hauakaevaja.
„Kas te teate, kui vana ma olen? Sada kuus aastat! Mis te ütlete selle peale?”
„Siis ei tasu teil küll enam koju tagasi minna,” arvab hauakaevaja.

* * *

Söögilauas küsib üks inimsööja teiselt: „Kuidas sulle mu naine meeldib?”
„Väga, ta on sul oivaline!”
„Võta siis ometi suurem tükk!”

* * *

Pennsylvania kalastus-ja jahindusvalitsus hoiatab hääletajaid, jahi- ja kalamehi ning golfimängijaid grislikarude eest. Inimestel soovitatakse riiete külge kinnitada väikesed kellukesed, et karusid eemale hoida, kuid mitte neid ehmatada. Samuti soovitatakse kaasas kanda ballooni pipragaasiga. Metsas tuleb vahet teha pruunkaru ja grislikaru väljaheidete vahel. Pruunkaru väljaheited sisaldavad marju ja teinekord ka oravakarvu. Grislikarude väljaheidetest võib leida väikseid kellukesi ja need lõhnavad pipragaasi järele.

* * *

„Doktor, ma ei või verd näha!”
„Miks?”
„Ma olen pime.”

* * *

Mees läheb öösel läbi surnuaia ja näeb, kuidas haudade vahel armatseb keegi tundmatu mees kahe naisega.
„Anna vähemalt üks eit mulle!” hõikab mööduja seksijale.
„Anna, anna! Võta labidas ja kaeva ise välja!”

* * *

Kohtunik: „Ja mingi paarisaja euro eest olite nõus inimest teise ilma saatma?”
Kaebealune: „Jah, härra kohtunik, nii ikka juhtub, kui oled liiga vastutulelik.”

* * *

„Kas härra Goldbaum on kodus?”
„Veel on…”
„Kuidas „veel”?”
„Kirst kantakse veerand tunni pärast välja.”

* * *

Ennustaja kliendile: „Lähemal ajal tabab teid suur õnnetus. Võib-olla sureb teie mees…”
„Ma olen juba kaks aastat lesk.”
„Siis kaotate vihmavarju.”

* * *

Kauboi tuleb koju ja leiab oma naise armukesega voodist.
Mees võtab koldi välja. Naine aga ütleb: „Sa ei tohi tulistada! Kas sellest veel vähe oli, et sa kuu aega tagasi oma lihaste laste isa maha lasid!”

* * *

Ühe ajalehe reporter teatab kohtusaalist: „Süüalune mõisteti eluajaks vangi, sellest arvestatakse maha eeluurimise all oldud 191 päeva.”

* * *

Matuserongkäigus käib kirstu järel sokk ja tema järel otsatu hulk matuselisi. Mööduja, imestades nii rohkearvulist leinajate hulka, küsib ühelt peieliselt: „Keda maetakse?”
„Minu ämma,” vastab mustas ülikonnas mees. „See sokk lõi ta surnuks.”
„Kuule mees, laena mulle oma sokku, kas või üheks päevaks,” palub mööduja.
„Kas sa siis ei näe, milline järjekord sokule on?!”

* * *

Vihmasel hommikul võlla alla viidav röövmõrtsukas nuriseb: „Peab see päev ka nii vastikult algama! Ja mis ilm see niisugune on? Aga üleüldse – teie olukord on veel sandim. Mina vähemalt ei pea seda teed vihma all ka veel tagasi vantsima.”

* * *

Meteoriidikild lõi talumehe surnuks.
„Milline õnnelik õnnetus,” ütles astronoom, kes tänu juhtunule killu üles leidis.

* * *

Mees: „Sa tantsisid kogu tänase õhtu tolle noore mehega!”
Naine: „Ah, tema mõtted on puhtad. Ütles, et võtab mind naiseks, kui ma leseks jään.”

* * *

Väike inimsööja on sattunud liivakasti tavaliste inimeste lastega koos mängima. Ootamatult avaneb tema toa aken ja ema hüüab: „Tule kähku tuppa! Kui palju kordi ma pean sulle rääkima, et toiduga ei mängita!”

* * *

Loomaarstil külas.
„Aga mida me praegu õieti sööme?”
„Minu patsienti.”

* * *

Stjuardess kõnnib enne lennuki õhkutõusmist läbi reisijatesalongi ja kontrollib, kas kõik on ohutusrihmad kinni pannud.
„Pange kõik rihmad korralikult kinni. Muidu juhtub nii nagu hommikul hädamaandumise teinud lennukis, kus need, kellel rihmad kinni polnud, olid kõik seintele laiali määritud.”
„Aga mis neist sai, kellel rihmad kinni olid?” küsib ehmunud reisija.
„Need istusid oma toolil edasi, nagu elusad inimesed,” lohutab stjuardess.

* * *

Kannibalide pealik püüdis kinni blondi turisti Hanna. Pealik limpsib keelega huuli ja veab Hanna kättpidi oma onni. Mõne aja pärast läks pealiku pojal kõht kole tühjaks, ta heitis pilgu onni ning hüüdis pahaselt: „Ema, ema, papa aeleb meie lõunasöögi peal!”

* * *

Kohtunik: „Miks te oma ämma sõitvast autost välja viskasite?”
Kaebealune: „Aga igal pool oli ju peatumiskeeld.”

* * *

Lõuna-Ameerika džunglis näevad kaks reisijat, kuidas kohalik elanik tirib kõrgele jõekaldale naist, kellele on kivi kaela seotud.
„Hm,” mühatab üks meestest, „paistab, et neil on siin abielulahutus üsnagi lihtsustatud.”

* * *

„Kuulge, saatja, miks te tahate, et me ekskursiooni eest mägedesse ilmtingimata ette maksaksime? Kas te kardate, et keegi meist jätab maksmata?”
„Seda mitte, kuid vaadake seda kuristikku. Kui te teaksite, kui palju raha ma olen nende turistide arvel kaotanud, kes on sinna kukkunud ette maksmata.”

* * *

„Kas teil ei oleks kuidagi õnnestunud oma sõpra päästa?” küsib daam Aafrika-uurijalt.
„Ei. Kui ma kohale jõudsin, oli ta nimi juba menüüst maha tõmmatud!”

* * *

Müller reisibüroos: „Ma otsin oma naisele talvekuurorti mägedes. Kas teil on juhuslikult mingit idüllilist paika laviiniohuga?”

* * *

Mõistetakse kohut mõrvari üle, kes röövimise eesmärgil tappis vanainimese.
Kohtunik: „Miks te tapsite selle vana naise? Tal oli ju rahakotis ainult kakskümmend senti.”
Kaebealune: „No ja mis siis? Aga viis vanaeite – see on juba terve euro!”

* * *

Raskesti haige mees ütleb naisele: „Varsti ma suren. Täida mu viimane palve. Ütle mulle, kas sa oled mind kunagi petnud?”
„Aga kui sa ei sure?”

* * *

Isa: „Mängi nüüd ilusasti kaldal teiste lastega, seni kui ma järves ujun. Kui ma tagasi tulen, saad kaks eurot, kui hea laps oled.”
Poeg: „Ja kui sa ära upud, kas ma saan siis selle raha ema käest?”

* * *

Kaks alpinisti ronivad kaljule. Üks neist libastub.
„Ega sa ometi haiget saanud?” hõikab teine.
„Ma ei tea, pole veel alla jõudnud,” kaikub vastus.

* * *

New Yorgi kõrgeima hoone 90. korruse baaris kohtuvad kaks meest.
„Kas te teate, mille poolest see baar eriline on?” küsib üks mees teiselt.
„Pole õrna aimugi.”
„Siin all tekib väga tugev õhukeeris. Kui aknast välja hüpata, siis kukud kuni viienda korruseni ning sealt puhub tuulekeeris su üles tagasi.”
„Minge metsa, mina sellist jama küll ei usu!”
Esimene mees paneb viskilaasi letile ja hüppab aknast alla. Ta kukub kuni viienda korruseni, muudab siis järsult suunda, lendab üles tagasi ja ronib aknast sisse.
„Vaata imet! Seda peab küll proovima!” hüüab teine mees, paneb klaasi käest ja hüppab aknast välja. Mööduvad kahekümnes, viieteistkümnes, kümnes ja ka viies korrus ning mees kukub surnuks.
„Julmad naljad, mister Batman!” ütleb baarmen esimesele mehele.

* * *

„Ei, mu armas, ma olen juba kolm meest maha matnud ja olen nüüd kindlalt otsustanud leseks jääda.”
„Proovi ka neljas kord, ehk läheb nüüd vastupidi.”

* * *

Mees: „Emma, ma suren! Mine, jookse ja too ruttu arst!”
„Mis sa veel selle arstiga teed, kui sured!”

* * *

Kirstutegija: „Öeldakse, et Napolit näha ja surra! Hm, peaksin Napolis oma äri avama!”

* * *

Mööduja küsib õngitsejalt: „Ega te ei ole näinud minu naist möödumas?”
„Jah, viis minutit tagasi.”
„No siis ei ole ta kaugele jõudnud!”
„Kindlasti mitte, vool on siin väga aeglane.”

* * *

„Ma vallandan autojuhi,” ütleb direktor naisele. „Täna hommikul tekitas ta juba kolmandat korda avariiohtliku olukorra.”
„Aga, Herbert,” rahustab teda abikaasa, „anna talle veel üks võimalus.”

* * *

Ella on surnud. Matusel nutab täiesti endast väljas majasõber abikaasa kõrval. Lesk patsutab talle sõbralikult õlale ja ütleb: „Rahune, ma abiellun varsti jälle!”

* * *

Mööda vana lossi koridore hõljuvad ringi kaks kummitust. Ootamatult kriuksatab kusagil põrandalaud ja üks kummitustest võpatab.
„Mis sa nüüd! Kas sa siis tõesti usud neid legende elavatest?” ütleb teine halvakspanevalt.

* * *

Saanud teada, et tema kauge sugulane töötab timukana, ütleb Alfred pahaselt: „Kas teil tõesti pole häbi tegelda niisuguse asjaga?”
„Aga mis parata?” õigustab timukas end. „Kõigil on vaja elada!”

* * *

„Tead, sõber, mulle tundub, et minu naine on hakanud minusse järjest halvemini suhtuma.”
„Millest sa seda järeldad?”
„Viimasel ajal, kui ta mulle lipsu kaela seob, on ta hakanud selle sõlme järjest tugevamini kinni tõmbama. Täna ma aga tabasin naise sellelt, et ta püüdis seda isegi seebiga kokku määrida…”

* * *

Kohtunik: „Miks te lõite oma naist haamriga?”
„Aga on ju öeldud, et iga inimene on oma õnne sepp.”

* * *

„Minu naine on nii närviline, et ma ei suuda teda enam välja kannatada!”
„Mine temaga kord merereisile!”
„Mõttetu, ta oskab ujuda!”

* * *

Kohtuvad lapsepõlvesõbrad, kes pole teineteist kakskümmend aastat näinud.
„Kuidas su naine on?”
„Ingel.”
„Sul on õnne. Minu oma on veel elus.”

* * *

Üle linna tuntud seelikuküti vanaema on surnud.
„Usud sa tõesti, et ta teda leinab?” küsib üks sõber teiselt.
„Jah, seda ta teeb. Pärast vanaema surma olen ma teda näinud vaid koos neegritüdrukutega.”

* * *

„Sinu ämm olevat koos koeraga auto alla jäänud?”
„Ega see ometi minu koer olnud?”

* * *

„Ega sa tea, kuidas Ralf elab?”
„Ralf? Ta suri kahe aasta eest.”
„Siis on kõik korras. Ma mõtlesin, et ta on ikka veel minu peale pahane.”

* * *

Surmamõistetut viiakse hukkamisele.
„Kas teil on veel mõni soov?” küsib vanglaametnik. „Võib-olla viimane sigaret?”
„Ei, tänan, arst keelas mul suitsetamise…”

* * *

Maetakse revidenti. Üks hauakaevajatest märkab, et avatud kirstus oleval kadunukesel paistab taskust sajadollarilise nurk. Mees kummardub tasakesi lahkunu kohale ja hakkab sajalist tema taskust välja sikutama. Ootamatult haarab „kadunuke” tema käest ja ütleb võidurõõmsalt: „See on kontrollmatus!”

* * *

Kalli kadunukese sugulased on kogunenud notari juurde testamendi avamisele. Notar võtab seifist musta kausta ja loeb: „Olles täie teadvuse juures ja teovõimeline, panin enne surma kogu oma varanduse hakkama…”

* * *

„Mis on Voldemarist saanud?”
„Ta on mulla all.”
„Kuidas see juhtus?”
„Ta jooksis tänaval 200-kilosele vene papile otsa ja too kukkus talle peale.”

* * *

Öösel heliseb Mülleri korteris telefon. Tema hea sõber ja naaber karjub torusse: „Tule ruttu appi! Mu ämm on hüsteerikas ja tahab aknast alla hüpata.”
„Ma tulen kohe! Hoia teda niikaua kinni!”
„Kallis sõber, asi on palju hullem – ma ei saa akent lahti!”

* * *

Vanamutt kalmistuvahile: „Kus on kvadraat 10, rida 7?
Kalmistuvaht: „Ai, ai, hiilib ise salamisi hauast välja ja siis ei oska enam koduteed leida!“

* * *

Harald ütleb sõbrale: „Pärast seda, kui ma keldrivõtme ära kaotasin, pole mul naisega enam ühtegi sõnavahetust olnud.”
„On see võimalik, et su eit enam ei nääkle?”
„Pole õrna aimugi, sest naine on ikka veel keldris.”

* * *

Juku viidi koos teiste õpilastega ehitusele ekskursioonile. Seal jagati neile kõigile välja kiivrid ja kästi need pähe panna.
„Lapsed, pange need nüüd pähe,” räägib õpetaja. „Kunagi tulid ka lapsed ehitusele ja üks poiss ei pannud kiivrit pähe. Juhtus aga nii, et temale ja ta kõrval olnud tüdrukule kukkus telliskivi pähe. Poiss sai surma, aga tüdruk ainult naeris ja jooksis minema.”
„Ma tean küll seda tüdrukut!” hüüab Juku. „Ta jookseb siiamaani ringi, kiiver peas, ja aina naerab.”

* * *

„Minu isa käe all on üle tuhande inimese.”
„Kas ta on tehasedirektor?”
„Ei, kalmistuvaht.”

* * *

Arst haigele: „Mu sõber, teid tuleb opereerida.”
„Opereerida? Mitte ilmaski! Pigem juba surra!”
„Oh teid küll, ega siis operatsioon seda takista!”

* * *

Parun Mikos on reisilt saabunud. Teener János on raudteejaama vastu tulnud.
„Noh, János, mis minu äraolekul juhtunud on?”
„Ei midagi erilist, armuline härra.”
„Kus on minu lemmikkoer Nero? Miks sa teda kaasa ei võtnud?”
„Nero on surnud, armuline härra.”
„Surnud? Kuidas see juhtus?”
„Ta sõi liiga palju hobuseliha.”
„Kust ta seda sai?”
„Hobused surid, kui tall maha põles.”
„Mis! Kes talli põlema pani?”
„Leek kandus sinna lossist.”
„Siis loss põles ka? Kuidas see juhtus?”
„Küünlad vana armulise paruniproua kirstu juures kukkusid ümber.”
„Minu ema puusärgi juures? On ta siis surnud? Nii äkki!”
„Ehmatusest, armuline härra.”
„Mis teda ehmatas?”
„Teie proua, armuline härra.”
„Mu jumal! Mis minu naisega on?”
„Noor paruniproua ühes raha, perekonna hõbedaga ja lossi valitsejaga pani plehku. Ühes võõrastemajas nad mõlemad tapeti ja raha ning kõik väärtasjad langesid röövlite kätte. Aga muud erilist pole nagu juhtunud, armuline härra…”

* * *

Suur paks mees hüüab jääaugus siplejale: „Jah, tulen appi küll, aga sa pead nii kaua ootama, kuni jää mind kandma hakkab!”

* * *

Keegi andis Johnile nõu, et ta võib pressida oma pükse, lastes teerullil neist üle sõita,” jutustab Jim nuttes.
„Noh, ja mis siis sellest?”
„Ta unustas püksid jalga.”

* * *

„Härra notar, lisage minu testamendi lõppu, et minu haual peab mängima orkester.”
„Aga loomulikult, ja mida te soovite kuulata?”

* * *

Hauakaevaja tuleb koju ja kurdab naisele: „Täna oli raske päev. Matsime kuulsat näitlejat. Kümme korda plaksutati tagasi.”

* * *

Ameerika vanglas räägib üks kurjategija teisele: „Ah, kui mõnusalt me naisega mere rannal aega viitsime – jooksime, hüppasime, matsime teineteist valge ja pehme liiva alla… Kui ma veel vabadusse pääsen, sõidan sinna tagasi ja kaevan naise liiva alt välja…”

* * *

„Miks sa nii heas tujus oled? küsib apteeker õpipoisilt. „Kas tõmbasid piiritust näkku või võtsid midagi muud sisse?”
„Kas sa mäletad, kui meil möödunud talvel torud külmusid ja lõhkesid?” küsib sell itsitades.
„Mis see siia puutub?”
„Asi on selles, et see torumees, kelle süü tõttu see juhtus, käis täna endale rohtu ostmas!”

* * *

Suur hall vares laskus majakese veel raagus oksale ja kraaksatas.
„Näe, vares kraaksub,” ütles väike poiss vanaisale.
„Jaa, surm hakkab tulema,” nohises vanamees, upitas end trepil püsti ja komberdas kotta.
Kui vanaisa õue tagasi oli tulnud, küsis poiss: „Kust sa tead, et surm hakkab tulema?”
„Elu on näidanud,” ütles vanamees ja tõstis püssi palge.

* * *

Pärast matuseid ütleb sõbranna lesele: „Sellist meest nagu tema ei leia sa enam kunagi!”
Lesk vastab: „Ja ei otsigi!”

* * *

„Mis hambapastat te mulle andsite?” protesteerib apteeki tulnud daam. „See pole mingi pasta, vaid sulaselge mürk!”
„Mis vahe seal on? Nagunii sülitate selle välja.”

* * *

Kaks vetelpäästjat uurivad kuuplaani ja avastavad, et üks uppuja on plaanitust vähem päästetud.
Üks ütles: „Näe, seal ujub üks, sõuame paadiga lähemale, lööme aeruga pähe, päästame ära, ja plaan ongi täis.”
Läksidki, lõid aeruga ujujale pähe, tirisid ta veest välja kaldale ja hakkasid suust suhu hingamist tegema.
Järsku üks ütleb: „Kuule, see mees haiseb kohutavalt.”
Teine vastab: „Vaata, tal on uisud jalas!”

* * *

„Härra leitnant, veltveebel Varsaaru hüppas ilma langevarjuta alla!”
„Mis, juba jälle!”

* * *

Ärritunud mees tormab apteeki.
„Minu naine tahab ennast rotimürgiga ära tappa!”
„Kahjuks pole meil praegu vastumürki,” ütleb apteeker käsi laiutades.
„Mis see vastumürk siia puutub! Mul on tarvis rotimürki!”

* * *

„Doktor, mul on üks muna siniseks läinud,” kaebab mees arstile.
„Tarvis kohe amputeerida.”
Pärast operatsiooni tuleb mees mõne päeva pärast uuesti.
„Doktor, mul on ka teine muna siniseks läinud.”
„Kohe operatsioonile!”
Kolme päeva pärast tuleb mees uuesti arsti jutule.
„Mu riist on üleni sinine!”
„Kohe lõikuslauale!”
Kui ka mehe riist on amputeeritud, jääb kirurg mõttesse: „Aga äkki annavad teksad värvi?!”

* * *

„Eile jäi mu naine haigeks, aga täna saabus tema ema, et naise eest hoolitseda.”
„Jah, nii see on, õnnetus ei saabu kunagi üksinda!”

* * *

„Oh sa aeg, millist piigat ma eile nägin!” ütleb grusiin sõbrale. „Lihtsalt veri ja piim!”
„Kus sa sellist nägid?”
„Näitsik tuli meie nurgapealsest poest välja, piimapakk käes. Trepil ta komistas ja kündis ninaga asfalti.”

* * *

Araablane sõidab lennukiga. Tuleb stjuardess ja küsib temalt rõõmsa tooniga: „Kas härra soovib midagi joogipoolist – õlut, šampanjat, likööri, ehk midagi kangemat – viskit, ehk isegi puhast vodkat?“
Araablane on kohmetunud ning ütleb siis lühikese pausi järel: „Ei, tänan, ma hakkan varsti lennukit juhtima.“

* **

Heliseb gaasiavarii dispetšeri telefon.
„Pojakesed, milles asi, ma lülitasin juba hommikul gaasipliidi sisse, kuid gaas ei põle,” seletab keegi vanamutt.
„Vanaema, kas te enne gaasikraani lahtikeeramist tikku tõmbasite?”
„Oi, pojakesed, unustasin. Kohe lähen ja tõmban…”

* * *

Kell 12.30 saabus häirekeskusele teade, et põleb Maksu- ja Tolliamet. Inimesed aitasid kuidas oskasid. Kes tõi puid, kes bensiini, kes briketti, kes dünamiiti…

* * *

„Miks sa oma naist ära ei päästnud, kui ta järve uppus?”
„Ma ei saanud asjale pihta, sest ta lõugas täpselt samamoodi nagu tavaliselt.”

* * *

„Patsient, olge ometi rahulik, mis te rabelete! Teie peahaav on küll võrdlemisi raske, kuid amputeerimist õnnestus meil siiski vältida!”

* * *

Kuulutus kalmistul:
„Lilli lubatakse murda ainult omaste kalmudelt.”

* * *

„Vabandage, kas härra Goldberg on kodus?”
„On küll, kuid ta ei võta kedagi vastu.”
„Miks?”
„Ta laskis ennast maha.”

* * *

Juku isale tungisid mesilased kallale ja ta sai kõvasti nõelata.
„Kas sul on väga valus?” küsib Juku voodis lamavalt isalt.
„Väga!”
„Pole viga, paps,” lohutab Juku. „Kui mesilased sulle karjana kallale tulid, siis see oli selline vaatepilt, et ma pidin naerust otsad andma.”

* * *

Jahimees ütleb naisele: „Sul on kolm valikut: kas tuled minuga jahile, teeme anaalseksi või võtad suhu. Sina siin mõtle, ma lähen toon koera.“
Poole tunni pärast on mees tagasi: „Noh, mis sa otsustasid?“
„Jahile ma tulla ei taha, anaalseksi ka ei taha, järelikult suhu…“ vastab naine. Ta hakkabki päris isukalt imema, küsib siis aga imestunult: „Mis kummaline maitse su riistal täna on?“
„Koer ka ei tahtnud jahile minna…“ vastab mees.

* * *

„Doktor, öelge mulle tõtt! Kuidas on lood minu ämmaga?”
„Kas te olete küllalt tugev, et tõtt kuulda?”
„Olen valmis kõige halvemaks.”
„Olgu siis. Teie ämm on kahe päeva pärast jälle terve!”

* * *

„Juku, tule kohe tiigripuuri juurest ära!” tõreleb ema.
„Ära karda, emake, ega ma talle midagi tee!”

* * *

Kuulutus telefonipostil:
„Müüa odavalt Kaukaasia lambakoer. Sööb igasugust liha. Eriti armastab väikseid lapsi.”

* * *

„Sa oled täna kuidagi nii lõbus?”
„Mul on täna pidupäev.”
„Kas tõesti naine sünnitas poja?”
„Midagi enamat!”
„Said autasu?”
„Võta kõrgemalt.”
„No siis ma küll ei oska enam arvata.”
„Ämm jäi trammi alla.”

* * *

Šotlane, kes tahtis enesetappu sooritada, tungis naabri korterisse ja keeras gaasikraani lahti.

* * *

Õpetaja küsib lastelt, millega tegelevad nende vanemad.
„Minu isa on insener.”
„Minu isa on autojuht.”
„Minu isa on laevakapten.”
„Aga minu isa on surnud,” ütleb väike Siim.
„Aga mida ta enne surma tegi?”
„Oigas.”

* * *

Silt hotellitoas:
„Palume elektriradiaatorit märgade kätega mitte puudutada enne, kui arve on makstud.”

* * *

„Juku,” tõreleb ema, „see et sulle ei meeldi koolis käia, ei anna põhjust seda põlema süüdata.”

* * *

Õpetaja räägib kuningas Heinrichist, kes pärast oma poja surma enam kunagi ei naernud.
„Vabandust, aga kui teda oleks kõditatud?” küsib Tiina ebalevalt.

* * *

Hoiatussilt koolimaja lähedal:
„Ärge ajage lapsi alla!”
Järgmisel päeval oli keegi selle alla kirjutanud:
„Oodake parem õpetajat.”

* * *

„Sa virutasid täna jälle onu Viktorile tellisega vastu pead,” ütleb ema etteheitvalt koolist koju saabunud Jukule.
„Ma enam ei tee,” püüab poiss ema rahustada.
„Ega onule polegi enam rohkem tarvis!”

* * *

Naisstomatoloog lülitab hambapuuri sisse ja ütleb patsiendile: „Rein, kas sa mäletad veel, kuidas sa kooliajal mind alailma patsidest tirisid ja istmikust näpistasid?”

* * *

„Öelge, härra kapral, mille eest te selle medali saite?”
„Ma päästsin terve polgu.”
„Kuidas see juhtus?”
„Ma lasksin maha polgu koka.”

* * *

Raske operatsiooni teinud kirurgile annavad opereeritu sugulased koridoris üle ümbriku rahaga.
„Palun öelge, doktor, kas ta jääb ellu?” küsib üks sugulane.
Kirurg heidab pilgu ümbrikusse ja ütleb: „Veel mitte.”

* * *

Afgaanist vanaisa istub koos pojapojaga oma hurtsiku ees. Korraga lendab üle nende küla USA lennuk ja heidab naaberoru kohal alla langevarjuri.
„Näe, sapöör lendab,“ märgib vanaisa.
„Aga, vanaisa, kust sa tead, et see sapöör on?“ imestab poiss.
„No kes see muu ikka miiniväljale maandub?“

* * *

„Isa, isa, miks me lükkame autot mööda kivisillutist?”
„Rahu, laps, rahu, muidu ärkab ema veel üles!”

* * *

„Härra veltveebel, lõunat toodi nii vähe, et sellest jätkub ainult pooltele meestele.”
„Pole midagi, sel juhul lõunastame pärast lahingut. Siis peaks kõigile jätkuma.”

* * *

Lesele maksti välja tema mehe elukindlustus – 850 000 dollarit. Murest murtud lesk ütleb sõbrannale: „Mu jumal, kuidas ma Robertit armastasin! Ma annaksin hea meelega sellest rahast poole ära, kui ta oleks jälle minuga!”

* * *

Sanitar sõidutab raamil olevat haiget.
„Kuhu te mind viite?” küsib haige.
„Surnukuuri.”
„Aga võib-olla viite mind ikkagi reanimatsiooni?”
„Kui arst ütles, et surnukuuri, siis sinna ma teid ka viin.”
„Aga ma olen ju elus!”
„Me pole ju veel kohale jõudnud.”

* * *

„Miks sa jood, sõber?”
„Suurest murest.”
„Mis siis juhtus?”
„Naine on jahedaks muutunud.”
„Ma mõistan sind. Ka mina joon juba kolmandat päeva, sest homme on mu naise matus.”

* * *

Atlandi ookeani kohal lendaval reisilennukil on mootoririke. Kapten teatab valjuhääldi kaudu reisijatele: „Mu daamid ja härra, palun säilitada rahu! Mõne minuti pärast teeme hädamaandumise vette. Seejärel tuleb teil avariiväljapääsude kaudu merre hüpata. Kõigi nendega, kes ei oska ujuda, tahaksin ma aga juba praegu hüvasti jätta ning loodan, et teil oli meeldiv reisida meie lennukompanii lennukiga!”

* * *

Peiekõne: „Surnutest räägitakse kas head või ei räägita üldse midagi. Meenutagem seepärast kadunukest minutilise vaikimisega.”

* * *

„Teie poeg laskis tunni ajal ragulkaga klassi akna puruks!” kaebab klassijuhataja Juku isale.
„Või nii?! Siis on see nurjatu püstoli ära kaotanud, mille ma talle sünnipäevaks kinkisin.”

* * *

Mehe kõrvalehüpped on naise meeleheitele viinud ning ta otsustab mehe korralekutsumiseks kasutada äärmuslikku abinõud. Ta ronib üheksandal korrusel asuva korteri rõdu äärele ja ütleb mehele: „Ise tõmbad kogu aeg võõraste naistega ringi. Nüüd on lõpp! Ära mõtlegi, et sa suudad mind veel pehmeks rääkida! Ja jäta ometi see nügimine järele!”

* * *

Lennukatastroofi üleelanud naine pöördub teda opereerinud arsti poole: „Doktor, kas teie õmblesite mu pea keha otsa tagasi?”
„Mina. Kas teil on õmbluse osas pretensioone. Kas õmblus paistab välja või häirib teid miski muu?”
„Õmblused on väga hästi tehtud, kuid see pole üldse minu keha!”

* * *

„Miks te ühel jalal hüppate?”
„Ma jäin ennist trammi alla.”

* * *

Noormees läks oma armastatud neiuga autosõidule.
„Kas see on spidomeeter?” küsib kaunitar sõrmega vastu armatuurlauda toksides.
„Jah, kallis.”
„Kas sellest nupu abil pannakse tuled põlema?”
„Jah, musike.”
„Kas see on süütevõti?”
„Jaa, südameke, see on süütevõti,” vastas noormees lahkelt ja võttis jala gaasipedaalilt, sest eespool olevale ülesõidukohale lähenes kiirrong.
„Ja mis kummaline pedaal see on?” küsis neiu ning vajutas jala gaasipedaalile.
„See, mu arm, on paradiisivärava võti,” vastas noormees inglihäälel, haaras kuldse tsimbli ja tõusis lumivalgeid tiibu lehvitades taeva poole.

* * *

„Pojake, ära pane bensiinipudelit lahtisele tulele nii lähedale,” hoiatab ema.
„Ema, ära ole ometi nii ebausklik!”

* * *

Puhkusele minev raviarst külastab haigeid.
„Nägemiseni, härra Leivak!”
„Nägemiseni, härra Tomson!”
„Aga teiega, härra Kask, tahaksin ma hüvasti jätta…”

* * *

Pargis.
„Kuulge, preili, kas te ei võiks pisut kõrvale astuda, ma tahan ennast selle oksa külge üles puua.”

* * *

Kirurg opereerib. Äkki kostab operatsioonilaua alt kassi näugumist.
„Kõtt!” ütleb kirurg.
„Näu!”
„Kasi minema!”
„Näu!”
Kirurg lõikab midagi opereeritavast välja ja viskab laua alla, öeldes: „Säh, et see sulle kurku kinni jääks!”

* * *

Tädi Gerda on külas. Kolmandal päeval jääb ta haigeks ja tal on kõrge palavik. Arst tuleb ja küsib majaperemehelt: „Mis tal on?”
„Umbes kolm ja pool miljonit dollarit.”

* * *

Keenias sõidab inglane maasturiga lennujaama, kuid autol läheb vesi radiaatoris keema ja inglane on sunnitud auto ühes külas peatama.
„Te võtke kaamel, kui tahate õigeks ajaks lennujaama jõuda,” pakub keegi kohalik.
„Ma ei oska kaameliga midagi peale hakata,” ütleb inglane.
„See on imelihtne. ronite kaamelile selga, ütlete fuu ja kaamel hakkab liikuma. Kui tahate kiiremini edasi jõuda, ütlete kaamelile fuu-fuu ja ta lisab kohe sammu.”
„Aga kuidas teda peatada?”
„Siis öelge lihtsalt aamen.”
Inglane ronib kaameli selga ja asub teele, öeldes aeg-ajalt fuu-fuu. Äkki ilmub nende ette kuristik. Inglane on aga peatamiskäskluse unustanud. Kuristik on juba üsna lähedal. Sel hetkel, kui kuristiku servani on jäänud kõigest paar sammu, lõpetab inglane meie isa palve ja ütleb aamen. Kaamel peatub kõigest sammu kaugusel kuristikust. Inglane ohkab kergendatult, pühib laubalt higi ja ohkab kergendatult: „Fuu!”

* * *

Mees naisele: „Mis? Viissada eurot andsid arstile, et soolatüügastest lahti saada!”
„Ja mis siis?”
„Selle raha eest, mis sa mingite tühiste vistrike peale kulutasid, oleksid võinud lasta terve pea maha lõigata.”

* * *

„Kas see on siis mõni liha?” pahandab ostja lihakaupluses.
„Ma ju ütlesin teile, et see on koeraliha.”
„Ma tean seda, kuid ma ei saa sellest aru, miks liha sees on puutükid ja naelad?”
„See on teise sordi liha. Koer raiutakse tükkideks koos kuudiga.”

* * *

Mööda tänavat lähevad seelikukütt ja sadist. Neile tuleb vastu kaunis neiu.
„Oh, kui saaks sellise naise põõsastesse meelitada!” ütleb seelikukütt ohates.
„Ja kui siis peksaks seal rusikatega näkku! Küll peksaks!” vingub sadist.

* * *

Mees kukkus kahekümnendalt korruselt alla ja vuhiseb maa poole. Ootamatult näeb ta enda kõrval meest, kes oli kümnendalt korruselt alla kukkunud.
„Mitmendalt korruselt sa kukkusid?” hõikab teine mees.
„Kahekümnendalt!”
„Siis saad küll korraliku matsu!”

* * *

Üldkongi tuuakse uus vang.
„Teil on siin nii palju rahvast, et pole ruumi istuda ega astuda,” ütleb uus vang. „Aga ärge muretsege ma jään ainult kaheks nädalaks.”
„Ainult kaheks nädalaks?” imestatakse. „Mille eest sa siis trellide taha sattusid?”
„Lõin oma pruudi ja tulevase ämma maha.”
„Ja sellise topeltmõrva eest anti ainult kaks nädalat?”
„Just nii. Kahe nädala pärast puuakse mind üles.”

* * *

Kauboi ratsutab kiirel kappakul mööda preeriat, kari verejanulisi indiaanlasi kannul. Aeg-ajalt teeb kauboi mõne lasu tagaajajate suunas. Kui indiaanlased ta lõpuks ümber piiravad, on revolvrisse jäänud ainult üks padrun.
„See on lõpp,” mõtleb kauboi ja paneb püstolisuu vastu meelekohta.
„See pole lõpp. Tapa suguharu pealik,” sosistab talle sisemine hääl.
Kauboi suunab revolvri uhkete sulgedega ehitud pealikule ja laseb mehe maha.
„Nüüd on tõesti lõpp,” ütleb talle sisemine hääl.

* * *

Lahinguväljal surmavalt haavatud sõjamees sosistab teda leidnud roodukaaslasele: „Seltsimehed, andke meie omadele edasi… Kui granaadil splint välja tõmmata, siis järgneb mõne hetke pärast plahvatus.”

* * *

Naine sai spiritismiseansil ühenduse kadunud abikaasaga.
„Kas pole tore!” pajatab ta sõbrannale. „Kalle palus endale sigarette saata. Kahju ainult, et unustasin aadressi küsida.”
„See on niigi selge: tikku ta ju ei palunud.”

* * *

„Lapsed, mis teile muuseumis kõige rohkem meeldis?” küsib klassijuhataja pärast ekskursiooni.
„See, kuidas ajalooõpetaja trepist alla kukkus.”

* * *

„Mis uudist, härra apteeker?” küsib pastor.
„Suur häda. Kui Jumal ei saada lähemal ajal mõnda suuremat epideemiat, siis jääme mõlemad nälga!”

* * *

USA presidendikandidaat peab kõnet.
„Härra kandidaat, palun nihutage ennast natuke paremale!” hõikab keegi saalist.
„Kas mind pole näha? Ostke endale prillid!”
„Milleks mulle prillid, kui mul on optiline sihik?!”

* * *

„Mitte ei saa aru, miks minu mees mind jänkukeseks kutsub,” räägib jahimehe naine sõbrannale.
„Ilmselt sellepärast, et tal on vahel kange tahtmine sulle kuul tagumikku kihutada.”

* * *

Väimees pildistab kuristiku serval seisvat ämma.
Ämm: „Kas ma seisan hästi?”
Väimees: „Ei, armas ämm, astu veel üks samm tagasi!”

* * *

Juku tuleb koolist koju ja räägib isale, kuidas ta oli keemiatunnis kemikaalid selliselt kokku seganud, et katse lõppes suure pauguga.
„Õpetaja pani sulle selle eest kindlasti kahe?” usutleb isa.
„Ta ei jõudnud panna…”

* * *

„Miks te lasksite oma mehe põrmu klaaspurki panna?”
„Minu mehele meeldis akna all istuda ja välja vaadata.”

* * *

Naine: „Kui sa mind ära ei kuula, heidan ennast kella seitsmese rongi alla!”
Mees: „Võta endale mõtlemisaega, äärmisel juhul võid sa heita ka kella kümnese rongi ette!”

* * *

Mees seisab kõrghoone katuse äärel ja teeb selliseid liigutusi, nagu kavatseks alla hüpata, kuid millegipärast ta veel viivitab.
„Mu jumal küll!” hädaldab tänaval keegi daam. „Kui ta kohe alla ei hüppa, siis ma jään rongist maha!”

* * *

„Te kannate jälle leinarõivaid?”
„Jah, oma kadunud mehe mälestuseks.”
„Kuid mõni päev tagasi nägin ma teid ilma leinarõivasteta?”
„See oli ajutiselt, seoses karnevaliga.”

* * *

Abielupaar puhkab järve ääres.
Naine: „Sa ei rõõmustagi, et ma olen nii hästi sukelduma õppinud?”
Mees: „Miks ma peaksin rõõmustama? Sa tõused ju iga kord uuesti pinnale.”

* * *

„Sa oled juba teist korda leseks jäänud ja jälle abiellud oma esimese naise õega. Kas see perekond sulle tõesti nii väga meeldib?”
„Kas meeldib? Ma tahan neid välja suretada!”

* * *

Üle sügava kuristiku viib tuules nagisev ja kõikuv rippsild. Kuristiku põhjas vahutab aga kiirevooluline mägi jõgi. Silla juures seisab grupp turiste. Keegi ei julge astuda sellisele kahtlasele sillale. Üle on aga vaja minna. Sellal kui turistid arutasid, et kuidas eluga teisele poole kuristikku pääseda, lonkis nende juurde keegi kohalik jõumehest päevavaras.
Grupijuht pöördus vägilase poole: „Te olete tugev noormees, tunnete seda silda, aidake meie naised üle!” Päevavaras kratsis kukalt.
„Iga inimese pealt maksame dollari,” käis grupijuht peale. Jõumees laskis pilgul üle inimeste libiseda ja mõtles, et kolmkümmend dollarit on ka ilus raha ning jäi nõusse. Mees võttis siis kaks hirmust värisevat naist kaenlasse ja astus oma vägilasesammul kõikuvale sillale. Ta jõudis juba peaaegu silla keskele, kui ta ninale laskus sääsk. Rapsab mees pead, midagi ei aita. Püüdis nina vastu õlga nühkida – ei ulatanud. Lõpuks ei kannatanud enam välja, laskis ühe naise lahti ja ütles: „Ah, persse see dollar!” Ja sügas mõnuga nina.

* * *

„Minu ämm jäi hiljuti vanni magama ja unustas vee jooksma.”
„Kas vann voolas üle?”
„Ei, ta magab alati lahtise suuga.”

* * *

Mees lamas raudteel.
Mööduja küsis: „Miks te ometi rööbastel lamate, rong võib ju teile otsa sõita!”
„Seda ma just tahangi,” kõlas vastus.
„Aga mis komps teil kaenla all on?”
„Võileivad! Ma ei või ju rongi oodates ometi nälga surra!”

* * *

Ühes külakirikus juhtus eksituse tõttu, et laulatus ja matused sattusid ühele ja samale ajale.
„Mida teha, püha isa?” küsisid asjaosalised pastorilt.
„Ma mõtlen, et alustame laulatusest.”
„Kuid miks siis?” protesteerisid peielised.
„On märksa vähem tõenäoline, et kadunuke ümber mõtleb.”

* * *

Väsinud sõdur küsib külasse jõudes väikeselt poisilt juua. Väikemees toobki sõdurile potitäie kalja.
Sõdur küsib sõõmude vahel: „Kas teil on seda kalja vee palju?”
Väikemees: „Viimati, kui ema vaadist surnud rotti välja võtmas käis, oli talle nabani.”
Sõdur sügab kukalt ja viskab kaljapoti vastu kivi puruks.
Poiss puhkeb nutma: „Millesse ma nüüd kakale hakkan?”

* * *

Kaks merehädalist parvel. Üks karjub valju häälega appi.
„Ära karju,” sõnab teine, „sa oled unustanud, et me oleme Vaikseks ookeanis!”

* * *

Reisija väikese mägiküla hotelli portjeele: „Kas kliima on siin tõepoolest nii hea, nagu sellest kõikjal räägitakse?”
„Oo jaa,” vastab portjee, „mõne päeva eest olime sunnitud oma vanima elaniku mürgitama, et saaksime surnuaeda sisse õnnistada!”

* * *

Ookeani kohal lendava reisilennuki kapten teatab reisijatele, et tankides pole enam tilkagi kütust.
„Taeva nimel, mida nüüd teha?” pöördub üks reisija ahastades stjuardessi poole.
„Korrake minu järel: meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi…”

* * *

Tühjale saarele sattusid kolm merehädalist: kaks prantslast ja üks naine. Möödus kuu.
Üks meestest ütles: „Aitab perverssustest!”
… ja nad tapsid naise ära.
Möödus kuu.
Üks meestest ütles: „Aitab perverssustest!”
… ja matsid naise maha.
Möödus kuu.
Üks meestest ütles: „Aitab perverssustest!”
… ja kaevasid naise välja.

* * *

Naine pöördub sureva mehe poole: „Kallis, armsam, kas sul on väga halb? Kirjuta palun alla oma viimasele soovile.”

0

Your Cart