Must huumor

59 minutit lugemist

„Oo kevad, millised aroomid, hurmav sirelite lõhn, ööbikute laksutamine, lõokeste lõõrtitamine, millised imelised rünkpilved sinises taevas. Kuidas tahaks rõõmust hüpata, karata, kasvõi hundiratast visata… kui ämma kirst ei rõhuks nii raskelt õlale!”

* * *

Koonduslaagri vangid mängivad peitust. Tuleb paks SS-ooberst Müller ja käratab: „Lõpetage kohe, logardid! Ja sina, nr. 123455, tule sealt luuvarre tagant välja.”

* * *

Koonduslaagris korraldati spordipäev.
Venelased ja poolakad mängisid jalgpalli – miiniväljal.
Prantslased, inglased ja ameeriklased võistlesid ujumises – väävelhappega täidetud basseinis.
Kõik ülejäänud rahvustest vangid pandi üle kõrgepingeliini kõrgust hüppama.

* * *

Koonduslaagris on vangide kaalumise päev.
Paks SS-ooberst Müller astub ülesrivistatud vangide ette ja hakkab tõrelema: „Sigadus! Mis te endast mõtlete? Kas siin on mõni puhkekodu või? Kavatsete Suur-Saksamaa vaeseks süüa! Ilged õgardid. Kujutage ette: 42,8 kilo! Hea küll, järgmised viis kaalule!”

* * *

Koonduslaagris on pesupäev. Paks SS-ooberst Müller astub ülesrivistatud vangide ette ja teatab: „Täna on pesuvahetamise päev. Esimene barakk vahetab teisega, kolmas neljandaga ja viies kuuendaga.”

* * *

„Mitu patsienti öö jooksul hinge heitis?” küsib haigla peaarst vanemõelt.
„Neid oli kolm.”
„Väga imelik, ma kirjutasin ju välja neli retsepti…”

* * *

Medõde astub voodi juurde ja ütleb haigele: „Mul on teile kaks uudist, üks hea ja teine halb. Halb: me amputeerisime teie terve jala. Ja nüüd hea uudis: teie haige jalg on hakanud kiiresti paranema.”

* * *

Maja ees patrulliv politseinik kuuleb ühest korterist lasku. Ta hindab umbkaudu korteri asukoha ja tormab trepikotta. Leidnud arvatava ukse, annab ta kella. Üle ukse avanud naise õla näeb ta põrandal lamavat meest, püstol käes.
„Mis siin sünnib?” küsib politseinik.
„Ei midagi erilist,” vastab naine. „Mu mees ähvardas juba mitu päeva järjest ennast maha lasta, aga täna hommikul panin ma ta püstolile padrunid sisse.”

* * *

Ema pojale: „No lõpeta ükskord! Ma ütlesin sulle juba: ära kiigu isa jalgade küljes… Ega isa ennast selleks üles poonud!”

* * *

Täiesti ilma juusteta tütarlaps sammub mööda tänavat, peas hiiglaslik roosa lehv.
„Kuule, tüdruk, kuidas see sul peas seisab?” ei saa üks uudishimulik jätta küsimata.
„Nii seisabki! Kui ma selle sain, löödi naelaga kinni ja sellest ajast seisabki!”

* * *

„Kuula, John, seal karjub keegi appi. Kui õige läheks ja selgitaks, milles asi?”
„Ei ole mõtet. Homsest ajalehest saad niigi teada, mis juhtus.”

* * *

Laua ääres söövad kiilaspea ja ühe silmaga mees.
Äkki haarab ükssilm pudrukastruli, keerab selle kiilaspäisele mehele pähe ja ütleb: „Hüva leili!”
Kiilaspea haarab kahvli, torkab oma kaaslase ainsa silma välja ja ütleb: „Head ööd!”

* * *

Raskesti haige miljonär sosistab naisele kõrva: „Mis siis saab, kui mind enam ei ole?”
Naine silitab rahustavalt mehe palavikulist põske ja ütleb: „Kõigepealt sure, siis vaatame, mis edasi saab.”

* * *

Väike poiss emale: „Emmekene, mis sa mulle jõuludeks kingid?”
Ema vaatab hindavalt poega ja ütleb: „Tea nüüd… oled nii kõhn ja kahvatu… võib-olla et ei elagi jõuludeni.”

* * *

Kaks talupoega lähevad mööda põldu. Äkki leiavad nad inimese käe. Mehed vaatavad sõnatult teineteisele otsa ja lähevad siis edasi. Peagi leiavad nad teise käe, siis jala, siis teise jala, lõpuks keha. Sõnatult otsivad nad edasi ja lõpuks leiavad pea.
„See on ju Bruno!” ütleb üks.
„Ega temaga ometi midagi juhtunud pole?” imestab teine.

* * *

„Tule, lähme lõbumajja,” ütleb Hugo sõbrale.
„Ei, mu naine suri.”
„Noh, ja siis? Võta lihtsalt teine naine!”

* * *

Sarimõrvar viib väikese poisi metsa. Mets muutub üha tihedamaks ja hämaramaks. Saabub õhtupimedus. Väike poiss ütleb: „Onu, ma kardan siin metsas olla.”
„Ja mida mina peaksin tegema, mul tuleb pärast üksinda ka veel tagasitee leida.”

* * *

„Imeilus lillebukett! Kellele sa selle ostsid?”
„Missis Braunile.”
„Küll ta alles rõõmustab!”
„Vaevalt… Täna on tema matus.”

* * *

„Eelmisel aastal kinkisime minu emale sünnipäevaks tooli,” ütleb naine mehele. „Mida me sel aastal kingime?”
„Võib-olla laseks toolile elektri sisse…?”

* * *

Ema pojale: „Jäta need ploomid rahule, need ei kõlba enam süüa… Kuulsid, ära käpi seda melonit, see on halvaks läinud… Mu jumal, mis sa nuusutad neid makarone… Ja üldse, tule sealt prügikasti juurest ära!”

* * *

Kohtuistungil arutatakse naise süüasja, kes on oma mehe mürgitanud. Advokaat ütleb oma kaitsekõnes: „Kõrge kohus, ma küsin teilt, kust pidi too vaene naine teadma, et tema mees on nii tundlik tühipalja rotimürgi suhtes?”

* * *

Kaks janust rändurit ekslevad juba mitmendat päeva kõrbes. Lõpuks üks meestest ütleb: „Sa rääkisid kunagi, et sul on vesi jalgades…?”

* * *

Jahimees tuleb trammi ja paneb püssi oma jalge vahele, nii et toru ots sihib otse kõrvalistuja pead.
„Vabandage,” ütleb kaassõitja, „aga kui püss lahti läheb?”
„No ja mis siis?” vastab jahimees. „Panen uue padruni rauda.”

* * *

„Isa, vaata! Meie vanaema ei ujugi enam, vaid vehib ainult kätega ja karjub midagi!”
„Ole siis sinagi viisakas ja lehvita vanaemale, pojake!”

* * *

Pargis jalutav vanamees küsib vastutuleva neiu käest õiget kellaaega.
Too võtab suust põleva sigareti, torkab selle vanamehele silma ja ütleb: „Hakkab juba pimenema, papi!”

* * *

Langevari ei avane. Parašütist kukub 3000 meetri kõrguselt alla nagu kivi.
„No sellel vennikesel aga vedas!” ütleb talunik sulasele. „Oleks ta kukkunud viis meetrit kaugemale, oleks ta täpselt mu vikati otsa sadanud.”

* * *

Väike Juku jookseb elutuppa, kus kogu pere koos istub, ja hüüab: „Vanaisa on ennast keldris üles poonud!”
Kõik tormavad seepeale Juku kannul keldrisse.
„Aprill!” kilkab poiss, „hoopis pööningul!”

* * *

Kaastundlik sõber teisele: „Mul on sulle üks hea ja üks halb uudis. Esiteks, su naine jäi auto alla.”
„Oo, ja milline on halb uudis?”

* * *

„Paps!” hüüab väike John, laskudes alla orgu, kus isa puid raiub. „Sul ei ole enam vaja veetoru parandada.”
„Suurepärane! Torulukksepp tuli?”
„Mitte just seda, meie maja lihtsalt põles maha.”

* * *

Baarileti ääres räägib üks mees teisele: „Läksin täna koju, vaatan – minu naine lamab surnult voodis. Teen külmiku ukse lahti – seal pole ühtegi pudelit õlut. No küll rikkus tuju ära.”

* * *

Kirurg ütleb operatsioonil assistendile: „Skalpell! Tangid! Sulgur! Surmatunnistus!”

* * *

Odessa supelrannale pandi üles plakat järgmise teatega:
„Seoses ukraina keele kuulutamisega riigikeeleks jäetakse uppumisohtu sattumise korral teistes keeltes esitatud appikarjed tähelepanuta.”

* * *

Kaks luukeret jalutavad klõbinal surnuaial. Äkki on kuulda hingekella. Üks luukere ütleb teisele: „Adjöö, ma pean minema muusikaproovi!”

* * *

Ema pojale: „Ära topi sõrme vanaisa ninasse… Ära kisu vanaisa kõrvadest… Miks sa topid vanaisa suhu kommi, söö parem ise… Ja üldse, tule sealt kirstu juurest ära!”

* * *

„Kas te teate, keda maetakse?”
„Miks te arvate, et kedagi maetakse?”
„Kas te siis ei kuule leinamarssi?”
„Kuulen küll, kuid minu naaber tervitab sellega oma ämma!”

* * *

Arst patsiendile: „Tulid teie analüüside vastused. Kui teil tuleks valida vähi ja neerupuudulikkuse vahel, kumba te siis eelistaksite?”
„Ei kujuta ette,” vastab patsient näost valgeks tõmbudes.
„Aga mul on hea uudis.”
„Milline?”
„Teil ei tulegi valida! Teil diagnoositi mõlemad.”

* * *

Äsja abiellunud Eeva helistab emale: „Memm, meil just lõppes esimene abielutüli. Mida ma pean laibaga tegema?”

* * *

Ema: „Juku, tõuse üles, koolimaja põleb!”
Juku: „Kas kooliõpetaja põles juba ära?”

* * *

Smith jääb auto alla ja saab surma. Sõbrad arutavad, kes peab Smithi naisele sellest teatama. Lõpuks otsustatakse saata Jim, kes on väga peenetundeline inimene. Jim helistab ja proua Smith avab ukse.
„Tervist, leskproua Smith!”
„Kuid ma pole sugugi leskproua!” hüüatab Smith.
Jim naeratab võluvalt ja küsib viisakalt: „Kas tahaksite selle peale kihla vedada?”

* * *

Metsavaht läheb väikesest järvekesest mööda ja näeb, et keegi supleb seal.
„Kas te ei lugenud hoiatussilti, et ujumine on siin keelatud?”
„Ma ei uju, ma upun!”
„See on teine asi,” sõnab metsavaht, „uppumine ei ole keelatud.”

* * *

„Ema, miks isa jookseb?”
„Pea lõuad ja anna teine padrun.”

* * *

„Emma, miks sa ise ei söö? Seenetoit maitseb ju oivaliselt! Kust sa selle retsepti said?”
„Kriminaalromaanist…”

* * *

„Proua Müller, ma lihtsalt ei suuda mõista, miks teie oma vanuses tahate veel ujuma õppida?”
„Jaa, see ei ole mulle muidugi kerge, aga mis mul muud üle jääb. Hiljuti võttis väimees mind paadiga sõitma ja kogu aeg vaatas mind nii imeliku pilguga.”

* * *

Vanaema: „Kui sa nii üleannetu ja sõnakuulmatu oled, jään ma murest haigeks, pean võtma kibedat rohtu ja võib-olla suren ning siis viiakse mind suure musta vankriga ära…”
Lapselaps katkestab: „Aga vanaema, kas ma tohin siis kutsari kõrval pukis istuda?”

* * *

Pärast kaotatud protsessi lohutab advokaat oma klienti: „Istuge esialgu oma eluaegne karistus ära, eks siis vaatame, mis edasi saab.”

* * *

Loomaaias. Ema ütleb Jukule: „Ära mine lõvile liiga lähedale, räägitakse, et tal on palju täisid.”

* * *

„Jaa, härra apteeker, nüüd on küll kuri karjas. Teie abiline müüs härra Meierile väljakirjutatud unerohu asemel suure annuse rotimürki!”
„Ah sa armas aeg, härra komissar, nüüd saab mulle mõndagi selgeks. Mind on juba ammugi imestama pannud, et mu klientide arv üha väiksemaks jääb.”

* * *

„Mulle räägiti, et te olete ujumistreener. Kindlasti oskate ka hästi sukelduda?”
„Loomulikult!”
„Siis olge palun nii kena ja vaadake korraks minu naise järele.”
„Meelsasti, ja kus ta võiks olla?”
„Pool tundi tagasi sukeldus ta selles basseinis.”

* * *

„Doktor, tulin, et avaldada teile oma tunnustust.”
„Te pole ju kunagi olnud minu patsient.”
„Aga minu tädi oli ja mina olen tema pärija.”

* * *

Kolm korda abielus olnud naiselt küsiti, millesse surid tema mehed.
„Vabandage, mis juhtus teie esimese mehega?”
„Sõi seeni ja suri.”
„Ja teine mees?”
„Sõi samuti seeni ja suri.”
„Aga kolmas?”
„Uppus!”
„Kuidas nii?”
„Väga lihtsalt. Ta ei söönud seeni…”

* * *

Jalutaja kuuleb Seine’ist appihüüdeid. Keegi on uppumas.
„Kus te elate?” karjub jalutaja uppujale.
„Temple’i 25. Päästke mind!”
„Kuidas teie nimi on?”
„Pierre Dupone. Anun teid, aidake!”
Mööduja läheb uppuja elukohta ja ütleb majaomanikule: „Tulin härra Dupone’i korterit üürima. Ta uppus just praegu Seine’i.”
„Jäite hiljaks. Härra Dubois juba üüris toa.”
„Kes see on?”
„See on mees, kes härra Dupone’i Seine’i tõukas.”

* * *

Üks arst teisele: „Kuidas operatsioon õnnestus?”
„Hästi, patsient vabanes oma haigest neerust kaks tundi enne surma.”

* * *

Uksele koputatakse.
„Vabandage, kas teie olete härra Lacarpe?”
„Mina.”
„Kas teie abikaasa on kodus?”
„Ei ole.”
„Tohin ma oodata?”
„Palun.”
Tunni aja pärast.
„Ega te ei tea, kus teie abikaasa praegu on?”
„Surnuaial.”
„Ja millal ta tagasi tuleb?”
„Pole aimugi. Ta on seal juba üksteist aastat olnud.”

* * *

Kuulus Pariisi timukas Anatole Deibler (1863–1939), hüüdnimega Monsieur de Paris, saatis 1938. aastal teise ilma kellegi mõrvari. Enne giljotineerimist andis ta hukatavale julgestuseks klaasi rummi. Mõrvar jõi klaasi ühe sõõmuga tühjaks ja palus veel ühe klaasi.
„Ei, ei,” vastas Deibler, sulgedes pudeli, „teine kord.”

* * *

„Heinrich, see on ometi kurb, et su naine suri.”
„Mis sa räägid, Emil? Ma kuulen halvasti.”
„Ma ütlesin, et on kurb, et sa oma naise matma pidid.”
„Jaa,” vastab Heinrich, „aga mis temaga enam teha oli, ta oli ju surnud.”

* * *

Timukas tuleb töölt koju, viskab koti nurka ja läheb kööki sööma. Väike poiss läheb isa juurde: „Kuule, paps! Su kott nurgas liigutab. Mis sul seal sees on?”
„Ah, pojake, võtsin tööd koju kaasa.”

* * *

Teeülevaataja astub raudteerööbastel lamava inimese juurde ja küsib, miks ta seal pikali on.
„Elu on vastikuks muutunud,” vastab küsitav, „ja ma tahan, et Stockholmi ekspress mu kannatused lõpetaks.”
„Stockholmi ekspress? Niisugusel juhul tuleb teil heita kõrvalteele: seda teed mööda sõidab Göteborgi kiirrong.”

* * *

Polgu staabist helistatakse: „Teie kompaniis on reamees Peterson. Teatage talle, et ta isa on surnud, aga ikka ettevaatlikult ja ääri-veeri!”
„Just nii, ettevaatlikult teatada!” kraaksatab veltveebel ja käsib kompanii üles rivistada.
„Poisid! Kõik need, kelle isa elab, kolm sammu ette, marss! Peterson, kuhu sina, molkus, ronid?”

* * *

„Paul ei suitseta enam juba kaks kuud.”
„Kuidas see tal küll õnnestus?”
„Ta suri!”

* * *

Ema ütleb vaikselt pojale: „John, vanaisa on väga haige, ütle talle midagi lohutuseks.”
John: „Vanaisa, kas sa tahaksid, et sinu haual mängiks sõjaväeorkester?”

* * *

Noor abielumees seab oma naisele üles võrkkiike.
„Alfred, aga kui oks murdub?”
„Kallim, mis loeb mulle üks sarapuuoks, kui küsimus on selles, kuidas sulle rõõmu valmistada!”

* * *

Üks luukere paneb suitsu ette. Teine luukere ütleb: „Oled jälle suitsetama hakanud?”
„Jah, aga ma ei tõmba kopsu.”

* * *

Medõde ütleb patsiendile: „Ärge muretsege, kahe nädala pärast olete siit väljas – nii või teisiti.”

* * *

Matuserongkäiku jälgiv mööduja küsib teiselt: „Vabandage, kas te võite mulle öelda, kes on kadunuke?”
„Jaa, muidugi. Kadunuke on see seal rongkäigu eesotsas, keda kuus meest kannavad.”

* * *

Kaks tundi seisavad Jim ja Bill tänaval ja vaatavad, kuidas plekksepp katust parandab. Lõpuks sikutab Jim Billi varrukast ja ütleb: „Lähme minema, ei ta kuku alla.”

* * *

Haige on suremas. Arst tahab teda lohutada: „Pulss on teil normaalne, süda ja kopsud korras, ka temperatuur on langenud…”
„Väga rõõmustav,” ohkab haige, „tähendab, ma suren tervena…”

* * *

Apteeker tormab tänaval ostjale järele: „Andke andeks! Te palusite aspiriini, kuid ma andsin teile kogemata rotimürki.”
„No ja mis siis?”
„Rotimürk on kaks eurot kallim.”

* * *

Inimsööjad lohistavad kinniseotud ajakirjaniku pealiku ette. Too uurib sulerüütli passi ja ütleb nina kirtsutades: „See on pärit Eestist Sillamäelt – liiga suur pliisisaldus!”

* * *

Lennuk teeb džunglis hädamaandumise. Väike kannibal jookseb uudishimulikult õnnetuspaika. Tema ema hõikab järele: „Ära kiirusta ning pea meeles, et lennukist kõlbab ainult sisu süüa!”

* * *

Maanteel juhtub raske liiklusõnnetus. Kui vigastatud juhti viiakse kanderaamiga kiirabiautosse, oigab ta kogu aeg: „Mu „Porsche”, mu „Porsche”!”
Arst ütleb: „Ärge mõelge praegu oma autole. Te olete raskesti vigastatud, te kaotasite oma vasaku käe.”
Selle peale kohkub mees: „Mu „Rolex”, mu „Rolex”!”

* * *

Inimsööjate pealiku hütti tungivad hambuni relvastatud ekspeditsiooniliikmed. Üks meestest paneb noa pealiku kõrile ja karjub: „Sa annad otsekohe mu naise tagasi, kelle su sõdalased eile röövisid.”
Pealik tunnistab end võidetuks. „Hästi, palun väga – 20 dollarit purgi eest!”

* * *

„Eile maeti härra Tamret,” lausub šeff. „Miks te seda mulle meelde ei tuletanud?”
„Vabandage,” vastab sekretär, „ma unustasin!”
„Unustasin! Unustasin!” osatab šeff. „Kuid mida Tamre nüüd minust mõtleb!”

* * *

Medõde ütleb haigele: „Kui te tahate arsti tänada, siis tehke seda parem enne operatsiooni, pärast on juba võib-olla hilja…”

* * *

„Palun mulle ruttu paarkümmend liitrit bensiini!” nõuab ähkides bensiinitanklasse tormanud poiss. „Meil läks koolimaja põlema!”

* * *

Inimsööja ema tirib kööki kirstu.
Tütar viriseb: „Jälle konserv!”

* * *

Maa-arst kutsutakse kolkatallu haige juurde. Kui ta kohale jõuab, astub ukselävel preester talle vastu ja ütleb: „Liiga hilja – ta kuulub juba minule.”

* * *

Ukse taga heliseb kell. Väike tüdruk avab ukse.
„Tere päevast, lapsuke, ma teen korjandust orbudekodule.”
Plika kaob tuppa. Mõne aja pärast on kuulda kahte lasku. Siis tuleb tüdruk tagasi ja ütleb: „Kõik on korras, onu, nüüd sa võid mind kaasa võtta.”

* * *

Puhkaja küsib noorelt talupojalt: „Kas teie vanemad on veel elus?”
„Nad jäid traktori alla.”
„Ja õed-vennad?”
„Jäid traktori alla.”
„Kas te olete abielus?”
„Lesk.”
„Teie naine…”
„… jäi samuti traktori alla.”
„Teil pole ka sugulasi ega tuttavaid?”
„Ei, kõik jäid traktori alla.”
„Siis öelge mulle, noormees, mis ametit te peate?”
„Ma olen traktorist.”

* * *

Lapselaps: „Vanaisa, pane silmad kinni.”
Vanaisa: „Miks?”
Lapselaps: „Ema ütles eile isale, et kui vanaisa silmad kinni paneb, siis kolime tema majja.”

* * *

„Willi, sa oled jälle purjus, mis su hinge vaevab?”
„Ma ei saa oma naise hauale hauaplaati panna.”
„Kas sa oled hulluks läinud! Su naine ju alles elab!”
„Jah,” ohkab Willi, „see’p see õnnetus ongi!”

* * *

„Mida te täna koolis tegite, Juku?” pärib vanaema.
„Meil oli keemiatund ja õpetaja näitas meile lõhkeaineid ning demonstreeris nende mõju.”
„See on huvitav, aga mida te homme koolis teete?”
„Koolis? Missuguses koolis, vanaema?”

* * *

„Kas preester suutis sind trööstida abikaasa kaotuse puhul?”
„Oh ei! Ta ütles, et ma saan teda kord jälle näha!”

* * *

„Alles nädal tagasi mattis Arno oma naise ja juba läheb kinno!”
„Jah, kuid ta vaatab ainult mustvalgeid filme.”

* * *

Kõnnib tänaval mees, seljas must pintsak, kaelas must lips, jalas mustad kingad. Tuleb vastu sõber ja küsid: „Keda sa leinad?”
„Mitte kedagi. Ma jäin ise leseks.”

* * *

Mees tunneb ennast halvasti ja läheb arsti juurde. Kuulus professor vaatab patsiendi läbi ja ütleb: „Teie kaebustel pole alust. Olete terve! Matate veel oma naise ja lapsed!”
Mees kurvalt: „Ah, professor, seda ütlete te ainult minu tuju tõstmiseks!”

* * *

Jõukas taluperemees mattis oma naise, valamata ühtegi pisarat.
„Ma ei saa sinust aru,” imestab sõber, „kui kolm kuud tagasi suri sinu vasikas, nutsid sa lohutamatult ja nüüd ei liiguta sind miski?”
„Millest sa aru ei saa? Kui mu naine suri, soovitasid naabrid mulle kohe uut partiid, aga surnud vasikat ei tahtnud keegi hüvitada.”

* * *

Noor ema kaebab naabrinnale: „Imik on vanaema toas ja ma kardan kogu aeg, et ei kuule, kui ta voodist välja kukub. Andke nõu, mida teha.”
„Võtke vaip ära.”

* * *

Surmamõistetu kongi astub valvur.
„Kuulge,” pöördub ta surmamõistetu poole, „enne, kui teid homme elektritoolile pannakse, küsitakse teie viimast soovi.”
„Ja mis siis?”
„Teile on juba kõik ükspuha, te paluge, et mu palka tõstetaks.”

* * *

„Vaene Berta, ta on pärast oma mehe surma suurest murest vähemalt kümme kilo maha võtnud.”
„Milline õnn – tervelt kümme kilo!”

* * *

Arst voodis lamavale haigele: „Mul on teile üks hea ja üks halb uudis. Kumba tahate enne kuulda?”
„Head uudist.”
„Te elate veel ühe päeva.”
„Oo, jumal – ja kuidas kõlab halb uudis?”
„Õigupoolest oleksin ma pidanud seda teile juba eile ütlema.”

* * *

„Mida su isa teeb?”
„Ta on surnud.”
„Ja mida ta enne tegi?”
„Elas.”

* * *

Jõe kaldal jalutab fotoaparaadiga mees. Tema juurde jookseb naine.
„Tulge ruttu! Mu sõbratar on uppumas!”
„Väga kahju, kuid mu fotoaparaadil sai aku tühjaks.”

* * *

Haige: „Kuidas mu tervis on, doktor?”
„Mitte kõige halvem. Aga teie asemel ma ei loeks „Sõda ja rahu”, vaid lühijutte.”

* * *

Tänuavaldus ajalehes:
„Tänan südamest kõiki, kes jagasid minu muret ja leina onu surma puhul. Loodan, et saan varsti samaga tasuda.”

* * *

„Billil oli tõepoolest õnne! Hiljuti neelas ta ühes austriga pärli alla. Pärl läks kopsu, kuid opereeriti välja ja see osutus nii väärtuslikuks, et pärli müügist saadud tulust jätkus vabalt operatsiooni eest tasumiseks.”
„Tõeline vedamine!”
„Veel enam – jäi üle veel nii palju raha, et sellest jätkus ka matuseks!”

* * *

Keegi naine, kelle autos on kümme last, sõidab punase tule ajal üle risttee. Auto peatanud politseinik pahandab: „Te peate õigel ajal pidurdama!”
„Mis see teile korda läheb, häbematu mats!” käratab daam vastu, ja heitnud pilgu lastele, lisab: „Ja muuseas, need ei ole kõik minu lapsed.”

* * *

„Härra direktor, kas ma tohin end homseks vabaks paluda. Ma sõidaksin meelsasti ämma matusele.”
„Jah, härra Ploom, kes meist seda meeleldi ei teeks?”

* * *

Lesk tuleb vaimuliku juurde: „Mu mees suri. Tahan, et peaksite tema haual ilusa kõne. Kui palju see maksab?”
„Nagu soovite. Võin rääkida 15 euro eest, võin ka 25 eest. Alates 50 eurost hakkab mu hääl värisema…”

* * *

Hotell on puupüsti rahvast täis. Äsjasaabunud abielupaar pöördub administraatori poole: „Sellise rahvahulga juures oleks muidugi ime, kui teil meie jaoks veel üks vaba toake leiduks!”
„Toa te saate ja väga õnneliku juhuse tõttu! Eile surid kaks meie külalist seenemürgitusse.”

* * *

„Kuhu sa nii ruttad?”
„Lähen oma šefi matusele. Talle ei meeldinud hilinemine.”

* * *

Väike poiss sihtis hoolikalt haavlipüssiga isa. Õnneks jõudis naaber enne paugu kajamist toru kõrvale tõugata.
„Mida sa, nurjatu, teed? Miks sa isa pihta sihid?”
„Kas onu siis ei tea, et ülehomme saabub tsirkus ja et orvud pääsevad sisse tasuta?!”

* * *

Kaardimoor sümpaatsele daamile: „Teie teel seisab mees…”
„Juba jälle! Eelmisel nädalal üks alles jäi mu auto alla.”

* * *

„Mustlanna ennustas mulle, et ma suren teatris.”
„Ja teie usute seda?”
„Mina mitte, aga mu mees usub seda küll, iga nädal toob ta mulle mõne teatripileti.”

* * *

„Härra doktor, ma olen lugenud, et meedikud on vahel tunnistanud inimese surnuks, kuid tegelikult ta polegi veel päris surnud. Teate, ma nii kardan saada elusalt maetud.”
„Olge päris rahulik,” rahustab arst. „Küll ma juba selle eest hoolitsen, et teiega nii ei juhtu.”

* * *

„Oled sa hulluks läinud, milleks sa võtad merereisile kaasa musta kleidi?”
„Alati peab kõigeks valmis olema. Mu mees ei oska ujuda.”

* * *

„Kirjutage hästi selgesti rohupudelile,” ütleb farmer apteekrile, „milline rohi on määratud minu hobuse ja milline minu naise jaoks – ma ei taha, et minu hobune sureks enne kevadist kündi.”

* * *

Kaarditarga juures.
„Ma ei varja teie eest midagi. Kaardid näitavad, et teie mees peatselt sureb.”
„Ah nii… Ja kas mind mõistetakse süüdi?”

* * *

Naabrinnad trepikojas.
„Öelge, kas see on tõsi, et proua Mereste…”
„Muidugi on see tõsi.”
„Kes oleks seda võinud arvata!”
„Mereste-sugusest võib kõike uskuda! Aga mis temaga siis on?”
„Ta suri…”
„Noh, seda ma ütlesin ju kohe!”

* * *

Ajalehes ilmus õiendus:
„Direktor N., kelle juubeliõnnitluse viimases numbris avaldasime, ei olegi lesk, nagu eksikombel trükitud sai. Vastupidi: tema proua elab ja on täie tervise juures.
Avaldame siirast kahetsust.”

* * *

„Rinaldo, ma pole sind ammu näinud, mis uudist?”
„Ma abiellusin.”
„See on tore.”
„Toredat pole siin midagi, naine on inetu.”
„Vaat see on halb.”
„Ega see nii halb olegi, ta on väga rikas.”
„See on hea.”
„Hea või mitte, kuid ta on väga kitsi.”
„Ai kui halb!”
„Elab üle, ta ehitas mulle maja.”
„Väga tore.”
„Jaa, aga maja põles maha.”
„Oi kui halb!”
„Ei saa just öelda, sest majja jäi ka naine.”

* * *

Habemeajajale määratakse eluaegne vangistus. Kohtunik küsib ta viimast soovi.
„Tahan teie habet ajada,” vastab kohtualune.

* * *

Ühe haigla uksel olnud teade:
„Haigete vastuvõtmine kella 11–12.”
Ja selle all:
„Surnute väljaandmine kella 12–13.”

* * *

„Ma tean, et sa ei või mu õde silmaotsaski sallida,” räägib surev naine mehele, „aga ma palun sind, et sa kõnniksid mu matusel tema kõrval.”
„Olgu,” ohkab mees, „sinu viimane soov on mulle seaduseks. Aga võta teadmiseks, et see rikub mul tuju terveks päevaks ära.”

* * *

„Doktor, palun öelge, millises palatis on mu sõber, kes äsja toodi siia pärast autoõnnetust.”
„Palatites üksteist, viisteist ja seitseteist.”

* * *

Kaks naist ajavad tänaval juttu. Äkki märkavad nad koera, kes jookseb, kastrul saba külge seotud.
„Kui ma selle lurjuse kätte saaksin!” hüüatab üks naistest.
„Tõepoolest hirmus… On see teie koer?”
„Ei, aga minu kastrul.”

* * *

Keegi varguses süüdistatu astus kohtuniku ette, kelle heatahtlikkust ülistati.
„Kas te olete varem vanglas olnud?” küsis kohtunik kaastundlikult.
„Mitte iialgi!” hüüdis kohtualune ja puhkes nutma.
„No-noh! Ärge nüüd sellepärast nutke, mu armas,” rahustas teda kohtunik. „Selle vea parandame kohe ära.”

* * *

„Doktor, kas ma suren?”
„Aga kuidas siis teisiti!”
„Doktor, aga mis mul viga on?”
„Lahkamisel selgub…”

* * *

Naine tuleb pärast õppesõitu koju.
„Kuidas läks?” pärib mees.
„Üldiselt hästi, ainult sõiduõpetjast on kahju – hea inimene oli!”

* * *

„Vabandage väga, et ma teile nii raskel ajal arve pean esitama,” ütleb arst voodis lamavale raskesti haigele mehele, „kuid pärijatelt on nii raske midagi kätte saada…”

* * *

Kaks meest provintsist sõidavad autoga Pariisi.
„Näib, et oleme pealinna jõudnud.”
„Miks sa nii arvad?”
„Auto rataste alla satub üha rohkem inimesi.”

* * *

Mees on haige. Naine silitab ta kätt ja ütleb: „Ära muretse, mu armas. Mõtlesin järele, et kui üks meist sureb, lähen õe juurde elama.”

* * *

„Emma, kas sa ei tahagi mu kampsunit valmis kududa?”
„Ah, Jakob, kui ma mõtlen sellele, mis arst eile ütles, ei lähe sul seda kampsunit enam vaja.”

* * *

Mees on raskesti haige. Äkki läheb naine teise tuppa.
„Tahan su emale kirjutada, et sa oled haige.”
„Kirjuta, Erna.”
Erna läheb ja hakkab kirjutama. Aga mõne minuti pärast tuleb ta tagasi ja küsib: „Kuule, kas matus kirjutatakse „t”-ga või „d”-ga?”

* * *

Tütar helistab öösel emale: „Kell on juba kolm, aga Karli ei ole ikka veel. Kindlasti on ta mingi naise juures.”
„Rahune, tütreke, miks sa kohe kõige halvemat mõtled? Võib-olla ta jäi lihtsalt auto alla?”

* * *

Mees jookseb hingetuna kauplusesse ja hüüab: „Minu naine sattus suure mesilassülemi otsa ja praegu jookseb ta läbi küla, jälitatuna loendamatutest mesilastest!”
„Ja millega ma saan teid aidata? Kas tablettide või aerosooliga?”
„Mõttetus! Mul on vaja värvifilmi oma fotoaparaadile!”

* * *

Naabrinna: „Kuidas teie abikaasal läheb, härra Meier?”
„Üldsegi mitte hästi, proua Gross. Kolm ööd on ta kogu aeg köhinud, nii et ma pole saanud silmagi kinni.”
„Ehk kutsuksite arsti?”
„Pole mõtet – ma sõidan juba täna õhtul ära.”
* * *

Naine: „Kui ma hüppan vette, kas sa päästad mind ära, kallis?”
Mees: „Kui ma ütlen jah, kas sa siis hüppad?”

* * *

„Doktor, ma kannatan kohutavalt! Aidake mul rutem surra!”
„Ärge õpetage mind. Ma tunnen oma tööd!”

* * *

Vanahärra jalutab linnapargis ja näeb pingil istumas poisikest, kes vaatab üksisilmi ärevalt kaugusesse, kus õhtutaevas punetab. Vanahärra istub poisi kõrvale ja ütleb: „Mind rõõmustab, et sa tunned mõnu ja oled vaimustatud looduse ilust. Jälgid sa igal õhtul päikeseloojangut?”
„Mis kuradi päikeseloojangut?” imestab poiss. „Seal põleb hoopis meie koolimaja.”

* * *

Arst: „Kes kadunut ravis?”
„Mitte keegi, ta suri ise.”

* * *

Arst: „Võtke täna need kaks tabletti ja homme hommikul – kui ärkate, võtke veel kaks.”

* * *

Patsient suri öösel. Professor tuli hommikul visiidile ja küsis valveõelt: „Kas vana George higistas öösel?”
„Ja kuidas veel!”
„Higistamine on tervisele kasulik,” rõõmustas professor.

* * *

Naine küsib murelikult oma mehelt: „Heino, kas sa korjasid ikka õigeid seeni? Mustad rõivad teevad mind nii vanaks!”

* * *

„Vabandage, kas ma võin direktoriga kokku saada?”
„Kahjuks on direktor juba kuu aega hauas.”
„Oh, siis ma ei hakka segama.”

* * *

Pastor küsib elektritoolil hukatavalt viimset soovi.
„Palun hoidke mu kätt sel raskel hetkel.”

* * *

„Kuhu sa selle kohvriga lähed?”
„Minu naine viskas mind välja.”
„Mis? Kui minu naine seda teinud oleks, oleksin ta tükkideks lõiganud!”
„No mis sa arvad, mis mul kohvris on?”

* * *

Prokurör: „On teil veel enne kohtuotsuse täitmist mõnda soovi?”
Surmamõistetu: „Jah, ma tahaksin ennustajal lasta endale tulevikku kuulutada.”

* * *

Kohtunik kaebealusele: „Rääkige meile, kuidas te tuppa tormasite, oma mehe võõra naisega voodist leidsite ja maha lasksite.”
„Mis seal rääkida. Võtsin lihtsalt vibu ja noole ning lasin mehe maha.”
„Miks te sellise relva valisite?”
„Ma ei tahtnud, et lapsed üles ärkaksid.”

* * *

Mees ja naine sattusid inimsööjate kätte. Kui nood nende ümber oma rituaalset tantsu tantsisid, ütles mees naisele: „Grete, mul on tunne, et nad kavatsevad meid ära süüa.”
„Heinrich, sina, nagu alati, mõtled ainult söögile!”

* * *

Rikkal vanamehel on nelikümmend aastat noorem naine.
„Kui ma suren,” ütleb ta naisele, „siis tõota, et sa ei abiellu minu naabriga! Ta on kogu minu elu mulle vihamees olnud.”
„Ole mureta,” vastab naine, „seda ma ei tee. Mul on juba kokku lepitud mehega, kes elab laadaplatsi ääres.”

* * *

Avarii teinud autojuht tuleb teadvusele ja kuuleb enda kõrval kedagi ütlevat: „Käärid, niit…”
„Mu jumal, kas ma olen siis nii raskesti viga saanud?”
„Ei, me õmbleme teile ainult paari tiibu külge.”

* * *

Jalutuskäigul.
Naine: „Kallis, mida sa teeksid, kui ma äkki jõkke kukuksin?”
Mees: „Jookseksin asulasse abi järele.”
„Kuid asula on ju kaugel?”
„Sinu pärast, kallim, jookseksin kas või maailma otsa!”

* * *

„Miks sa ütlesid missis Taftile, et tema mees on surnud, kui tegelikult mees kaotas ainult börsil oma varanduse?”
„Oh, ma lihtsalt ei söandanud teda kurvastada.”

* * *

„Lugupeetud reisijad, siin lennuki komandör. Paremal näete te põlevat mootorit, vasakul all väikest saart ja selle lähedal kollast täispuhutavat päästepaati, kust ma teiega räägin.”

* * *

Anton küsib oma sõbralt: „Kas sa saad mulle oma musta ülikonda laenata?”
„Loomulikult! Aga milleks, kui küsida tohib?”
„Mu isa suri.”
Kuu aja pärast küsib sõber ülikonda tagasi.
Anton: „See on täiesti võimatu, sest ülikond on mu isa seljas!”

* * *

Kirurg on haige läbi vaadanud ja teatab, et tuleb teha väike operatsioon.
Patsient haliseb: „Aga mis siis saab, kui ma lõikuse kätte suren?”
„Kas te tõesti arvate, et ma laipa kardan!”

* * *

Haige: „Ega see operatsioon ohtlik ole?”
Arst: „Kulla inimene, just seda me tahamegi kindlaks teha!”

* * *

„Kolmkümmend aastat vanglat! Kuid härra kohtunik, ma olen juba kuuekümne üheksa aastane!”
„Kohus ei nõua teilt võimatut. Istute nii palju, kui suudate…”

* * *

„Mul on nii tugevad valud, härra doktor, et heameelega sureksin!”
„Ja selleks lasksite mind siia kutsuda, armuline proua!”

* * *

„Teie poes on müügil väga imelik valik: trompetid ja revolvrid…”
„Selles pole midagi imelikku. Nagu keegi ostab trompeti, tuleb paari päeva pärast mõni tema naaber ja ostab revolvri.”

* * *

Kaupmees ja arst kohtuvad 1. jaanuaril kalmistul.
Kaupmees küsib: „Kas doktor teeb inventuuri?”

* * *

Arsti kodus heliseb telefon.
„Doktor, mul on väga kahju, et ma teid nii vihmasel ööl välja pean kutsuma.”
„Pole midagi, sinjoor Morelli, mul on teie lähedal veel üks patsient, nii et ühe hoobiga saan tappa kaks kärbest.”

* * *

Maa-arst ei saanud Jimmy haigusest jagu ja tellis Londonist kuulsa asjatundja koju. Kui naine oli kuulsa arsti pärast visiiti ära saatnud, muretses Jimmy: „Kui palju ta konsultatsiooni eest võttis? Kas sul oli kodus nii palju raha?”
„Oh, ta oli nõus seni ootama, kuni pärast matust sinu elukindlustusraha kätte saan.”

* * *

Ühe järvekese ääres elav farmer saatis oma naise teisel pool järve asuvasse kauplusesse sisseoste tegema. Kaasa andis ta järgmise kirjakese:
„Palun kõik ostud kirjutada minu arvele võlgu. Ma ei riski raha naisele kaasa anda, kuna jää on veel liiga nõrk.”

* * *

„Doktor, mis siis saab, kui operatsioon ebaõnnestub?”
„Ärge muretsege, seda te ei tunne!”

* * *

Ühel Londoni sillal seisab noor tütarlaps, muserdab närviliselt oma taskurätti ja kurdab nuttes: „Juba kaks aastat kohtume siin iga neljapäeva õhtul täpselt kell seitse. Veel kordagi pole ta minutitki hilinenud. Kuid praegu on kell juba veerand üheksa ja teda ei ole! Ta ei armasta mind enam. Elu ilma temata pole pennigi väärt.”
Tütarlaps ronib üle käsipuu ja hüppab alla. Vanem džentelmen, kes seda monoloogi pealt kuulas, vaatab voogudesse vajuvale enesetapjale järele ja vangutab pead: „Oh seda tänapäeva noorust! Alati tormab ja kiirustab. Täna on ju alles kolmapäev…”

* * *

Vanem daam bussijuhile: „Kuidas ma pääsen kõige kiiremini kesklinna kalmistule?”
„Pole midagi lihtsamat, vanaema,” vastab bussijuht, „hüpake sõidu ajal maha.”

* * *

„Härra Meier, mul on kahju, aga ma pean teil mõlemad jalad amputeerima.”
„Kui te seda teete, härra doktor, ei tõsta ma enam kunagi oma jalga üle teie läve!”

* * *

Kohus mõistis kolm röövlit surma poomise läbi. Võllad püstitati mere kaldale nii, et poodud jääksid rippuma vee kohale. Kahel röövlil olid niivõrd rikkad ja mõjukad sõbrad, et suutsid ära osta timuka, kes siis nende nöörid enne protseduuri nii läbi lõikas, et ainult mõned pidasid.
Esmalt võttiski timukas need kaks käsile. Nöörid katkesid, mehed kukkusid vette ja ujusid minema. Seepeale pöördus kolmas röövel timuka poole: „Minuga paluks mitte niisuguseid nalju teha, sest ma ei oska ujuda!”

* * *

Naabrinaine: „Millesse teie mees suri?”
„Grippi.”
„Noh… siis polnud vähemalt midagi tõsist!”

* * *

Lesele avaldatakse kaastunnet: „Minu südamlik kaastunne… Teie õnnetu mees… Gaasimürgitus, vaeseke… See on midagi kohutavat!”
„Jaa,” sosistab lesk, „ja siis veel suur gaasiarve!”

* * *

„Ema, ma ei taha tsüaankaaliumi!”
„Ole nüüd tubli, vaata, vanaema joob seda ühe sõõmuga…”

* * *

Surmamõistetut viiakse hukkamisele.
„Rõõmusta, mu poeg, sest juba täna õhtul einestad sa kõigevägevama juures,” trööstib teda vanglavaimulik.
„Ma pean teile tunnistama, püha isa, et mul pole erilist söögiisu.”

* * *

Loomade talitaja seisab krokodilli puuri juures. Roomaja on oma tohutu suu pärani ajanud.
„Kas krokodilliga on midagi juhtunud?” küsib keegi külastajatest.
„Ma ei tea, sest doktor, kes poole tunni eest asja uurima läks, pole veel välja roninud.”

* * *

„Eile sain Ameerikast kirja,” räägib Klaus sõbrale.
„Millest seal juttu oli?”
„Sellest, et minu onu on surnud.”
„Lõpuks ometi mingi elumärk temast!”

* * *

Valges kitlis mees tuleb palatisse ja küsib haigelt: „Kui pikk te olete?”
„1,85 meetrit, doktor.”
„Ma ei ole doktor, vaid tisler.”

* * *

Vana Meier on surivoodil. Nõrga häälega palub ta naist, et too kutsuks kosjasobitaja, kes nad kord kokku viis.
„Heldeke, milleks nüüd kosjamoor?” imestab naine.
„Aga pühakirjas seisab, et enne oma surma tuleb kõigi oma vaenlastega ära leppida.”

* * *

Arst kuulab stetoskoobiga patsienti ja räägib omaette: „Hästi… väga hea… väga hea… suurepärane!”
„Mis on hea?” pärib patsient.
„Et minul neid sümptoome ei ole.”

* * *

Timukas pöördub surmamõistetu poole: „Kas te olete tundlik inimene, mu härra?”
Surmamõistetu raputab sõnatult pead.
„See on hea,” ütleb timukas. „Vaadake, asi on selles, et giljotiini langekirves on pisut nüri.”

* * *

Ema: „Tütreke, tädi Erna matusele minekuks paned musta kleidi selga!”
Tütar: „Mitte mingil juhul, kui ma ei või teksadega minna, ei paku kogu matus mulle mingit lõbu!”

* * *

Patsient ütleb kurva häälega arstile: „Ma tunnen, et olen surma väravas.”
„Ärge kartke,” lohutab arst, „küll me teid sealt sisse aitame.”

* * *

„Karl, ma kuulsin, et su naine on surnud. Mis tal oli?”
„Ah, pole kõneväärt, vaid mõnisada eurot pangaarvel.”

* * *

Armunud paarike paadis. Kui mees tahab neidu õrnalt emmata, ütleb too tõrjuvalt: „Armsam, oota veel paar minutit, võib-olla ilmub mu mees veel veepinnale.”

* * *

Surmamõistetu pöördub enne hukkamist timuka poole: „Ma keeldun oma pead pakule panemast, kui te ei tee seda poole madalamaks.”
„Miks see pakk siis teile ei meeldi?” pärib timukas.
„Kui mu pea selliselt kõrguselt alla prantsatab, saan ma kindlasti ajuvapustuse.”

* * *

„Mu mees tegi mu õnnelikuks!”
„Kuid ta ju suri.”
„Seda küll, kuid talle hauda kaevates satuti rahapajale!”

* * *

Eakas abielupaar istub hommikul kohvilauas.
„Kallis, sul on homme sünnipäev, mida ma sulle kingin?”
„Võib-olla hauaplatsi surnuaiale?”
Möödus aasta.
„Kallis, kas sa tead, et mul on homme sünnipäev? Mida sa mulle kingid?”
„Mitte midagi, sul on veel eelmise aasta kingitus kasutamata!”

* * *

„Tervist, härra Meier. Ma kuulsin, et teil olevat naine ära surnud – palun võtke vastu minu sügavaim kaastunne.”
„Mitte naine, vaid ämm.”
„No mis sellest – ega seegi paha ole!”

* * *

„Aabram, ega sa ei tea, kuhu Haim on kadunud?”
„Ta on surnud.”
„Ah sellepärast siis teda eile maetigi…”

* * *

„Kuidas elab teie sõber, kes kirjutas jalakäijatele raamatu, kuidas nad peaksid end hoidma liiklusõnnetuste eest?”
„Ta jäi eile auto alla.”

* * *

Härra Goldbaum on suremas. Ta laseb kutsuda oma kompanjoni ning ütleb talle: „Nüüd, mil minu tund on tulnud, tahan ma oma südametunnistust kergendada. Mina olin see, kes varastas seifist aktsiad. Mõndagi head äri tegin ma konkurentidega sinu kahjuks ja juba ammu on mul vahekord sinu naisega.”
Osanik naeratab leebelt: „Ma teadsin seda kõike, sellepärast ma eile õhtul puistasingi sinu õlle sisse mürki.”

* * *

Kaks sõpra kohtuvad tänaval.
„Oled sa juba kuulnud, et Eugen suri eile ootamatult. Kindlasti lähed sa tema matusele?”
„Miks mina? Kas tema minu matusele tuleb?”

* * *

„Sa oled täna kuidagi nii lõbus?”
„Mul on täna pidupäev.”
„Kas tõesti naine sünnitas poja?”
„Midagi enamat!”
„Said autasu?”
„Võta kõrgemalt.”
„No siis ma küll ei oska enam arvata.”
„Ämm jäi trammi alla.”

* * *

Madriidis põleb kõrghoone. Ülemisel korrusel karjub üks turist appi. Tänaval tõmbavad hispaanlased suure punase lina pingule ja hüüavad: „Hüpake!”
Võõras hädasolija hüppab. Hispaanlased tõmbavad lina alt ära ja hüüavad: „Olé!”

* * *

„Võin teile soovitada suurepärast advokaati. Kui ühte tema klientidest ootas ees hukkamine elektritoolil, siis tuli ta toime…”
„Saavutas õigeksmõistmise?”
„Seda mitte, aga tänu temale vähendati oluliselt hukkamiseks tooli lastavat pinget.”

* * *

Pärast matust silmitseb hauakaevaja pisarais lahkuvaid peielisi. Värske kääpa juurde jääb ainult üks vanamees. Too otsib piibu välja, kuid ei leia tikke. Hauakaevaja läidab tal välgumihkliga piibu.
„Tänan väga,” ütleb vanake.
„Pole põhjust,” lausub hauakaevaja.
„Kas te teate, kui vana ma olen? Sada kuus aastat! Mis te ütlete selle peale?”
„Siis ei tasu teil küll enam koju tagasi minna,” arvab hauakaevaja.

* * *

Söögilauas küsib üks inimsööja teiselt: „Kuidas sulle mu naine meeldib?”
„Väga, ta on sul oivaline!”
„Võta siis ometi suurem tükk!”

* * *

Mees läheb öösel läbi surnuaia ja näeb, kuidas haudade vahel armatseb keegi tundmatu mees kahe naisega.
„Anna vähemalt üks eit mulle!” hõikab mööduja seksijale.
„Anna, anna! Võta labidas ja kaeva ise välja!”

* * *

Teise maailmasõja ajal kusagil Ukraina külas. Hilisel õhtutunnil koputatakse ühe maja uksele.
„Kes seal on?”
„Kas Griša on kodus?”
„Kodus, magab. Kas ajan üles?”
„Oh ei, las magab rahulikult, kui ärkab, öelge talle edasi, et ta tuleks hommikul kell 10 gestaaposse.”

* * *

Kohtunik: „Ja mingi paarisaja euro eest olite nõus inimest teise ilma saatma?”
Kaebealune: „Jah, härra kohtunik, nii ikka juhtub, kui oled liiga vastutulelik.”

* * *

„Kas härra Goldbaum on kodus?”
„Veel on.”
„Kuidas „veel”?”
„Kirst kantakse veerand tunni pärast välja.”

* * *

Ennustaja ütleb kliendile: „Lähemal ajal tabab teid suur õnnetus. Võib-olla sureb teie mees…”
„Ma olen juba kaks aastat lesk.”
„Siis kaotate vihmavarju.”

* * *

Ühe ajalehe reporter teatab kohtusaalist: „Süüalune mõisteti eluajaks vangi, sellest arvestatakse maha eeluurimise all oldud 191 päeva.”

* * *

Matuserongkäigus käib kirstu järel sokk ja tema järel otsatu hulk matuselisi. Mööduja, imestades nii rohkearvulist leinajate hulka, küsib ühelt peieliselt: „Keda maetakse?”
„Minu ämma,” vastab mustas ülikonnas mees. „See sokk lõi ta surnuks.”
„Kuule mees, laena mulle oma sokku, kas või üheks päevaks,” palub mööduja.
„Kas sa siis ei näe, milline järjekord sokule on?!”

* * *

Vihmasel hommikul võlla alla viidav röövmõrtsukas nuriseb: „Peab see päev ka nii vastikult algama! Ja mis ilm see niisugune on? Aga üleüldse – teie olukord on veel sandim. Mina vähemalt ei pea seda teed vihma all ka veel tagasi vantsima.”

* * *

Meteoriidikild lõi talumehe surnuks.
„Milline õnnelik õnnetus,” ütles astronoom, kes tänu juhtunule killu üles leidis.

* * *

Mees: „Sa tantsisid kogu tänase õhtu tolle noore mehega!”
Naine: „Ah, tema mõtted on puhtad. Ütles, et võtab mind naiseks, kui ma leseks jään.”

* * *

Väike inimsööja on sattunud liivakasti tavaliste inimeste lastega koos mängima. Ootamatult avaneb tema toa aken ja ema hüüab: „Tule kähku tuppa! Kui palju kordi ma pean sulle rääkima, et toiduga ei mängita!”

* * *

Loomaarstil külas.
„Aga mida me praegu õieti sööme?”
„Minu patsienti.”

* * *

Stjuardess kõnnib enne lennuki õhkutõusmist läbi reisijatesalongi ja kontrollib, kas kõik on ohutusrihmad kinni pannud.
„Pange kõik rihmad korralikult kinni. Muidu juhtub nii nagu hommikul hädamaandumise teinud lennukis, kus need, kellel rihmad kinni polnud, olid kõik seintele laiali määritud.”
„Aga mis neist sai, kellel rihmad kinni olid?” küsib ehmunud reisija.
„Need istusid oma toolil edasi, nagu elusad inimesed,” lohutab stjuardess.

* * *

Kannibalide pealik püüdis kinni blondi turisti Hanna. Pealik limpsib keelega huuli ja veab Hanna kättpidi oma onni. Mõne aja pärast läks pealiku pojal kõht kole tühjaks, ta heitis pilgu onni ning hüüdis pahaselt: „Ema, ema, papa aeleb meie lõunasöögi peal!”

* * *

Kohtunik: „Miks te oma ämma sõitvast autost välja viskasite?”
Kaebealune: „Aga igal pool oli ju peatumiskeeld.”

* * *

Lõuna-Ameerika džunglis näevad kaks reisijat, kuidas kohalik elanik tirib kõrgele jõekaldale naist, kellele on kivi kaela seotud.
„Hm,” mühatab üks meestest, „paistab, et neil on siin abielulahutus üsnagi lihtsustatud.”

* * *

„Kuulge, saatja, miks te tahate, et me ekskursiooni eest mägedesse ilmtingimata ette maksaksime? Kas te kardate, et keegi meist jätab maksmata?”
„Seda mitte, kuid vaadake seda kuristikku. Kui te teaksite, kui palju raha ma olen nende turistide arvel kaotanud, kes on sinna kukkunud ette maksmata.”

* * *

„Kas teil ei oleks kuidagi õnnestunud oma sõpra päästa?” küsib daam Aafrika-uurijalt.
„Ei. Kui ma kohale jõudsin, oli ta nimi juba menüüst maha tõmmatud!”

* * *

Müller reisibüroos: „Ma otsin oma naisele talvekuurorti mägedes. Kas teil on juhuslikult mingit idüllilist paika laviiniohuga?”

* * *

Mõistetakse kohut mõrvari üle, kes röövimise eesmärgil tappis vanainimese.
Kohtunik: „Miks te tapsite selle vana naise? Tal oli ju rahakotis ainult kakskümmend senti.”
Kaebealune: „No ja mis siis? Aga viis vanaeite – see on juba terve euro!”

* * *

Raskesti haige mees ütleb naisele: „Varsti ma suren. Täida mu viimane palve. Ütle mulle, kas sa oled mind kunagi petnud?”
„Aga kui sa ei sure?”

* * *

Kaks alpinisti ronivad kaljule. Üks neist libastub.
„Ega sa ometi haiget saanud?” hõikab teine.
„Ma ei tea, pole veel alla jõudnud,” kaikub vastus.

* * *

„Ei, mu armas, ma olen juba kolm meest maha matnud ja olen nüüd kindlalt otsustanud leseks jääda.”
„Proovi ka neljas kord, ehk läheb nüüd vastupidi.”

* * *

Mees: „Emma, ma suren! Mine, jookse ja too ruttu arst!”
„Mis sa veel selle arstiga teed, kui sured!”

* * *

Kirstutegija: „Öeldakse, et Napolit näha ja surra! Hm, peaksin Napolis oma äri avama!”

* * *

Mööduja küsib õngitsejalt: „Ega te ei ole näinud minu naist möödumas?”
„Jah, viis minutit tagasi.”
„No siis ei ole ta kaugele jõudnud!”
„Kindlasti mitte, vool on siin väga aeglane.”

* * *

„Ma vallandan autojuhi,” ütleb direktor naisele. „Täna hommikul tekitas ta juba kolmandat korda avariiohtliku olukorra.”
„Aga, Herbert,” rahustab teda abikaasa, „anna talle veel üks võimalus.”

* * *

Erna on surnud. Matusel nutab täiesti endast väljas majasõber abikaasa kõrval. Lesk patsutab talle sõbralikult õlale ja ütleb: „Rahune, ma abiellun varsti jälle!”

* * *

Saanud teada, et tema kauge sugulane töötab timukana, ütleb Alfred pahaselt: „Kas teil tõesti pole häbi tegelda niisuguse asjaga?”
„Aga mis parata?” õigustab timukas end. „Kõigil on vaja elada!”

* * *

„Tead, sõber, mulle tundub, et minu naine on hakanud minusse suhtuma järjest halvemini.”
„Millest sa seda järeldad?”
„Viimasel ajal, kui ta mulle lipsu kaela seob, on ta hakanud selle sõlme järjest tugevamini kinni tõmbama. Täna ma aga tabasin naise sellelt, et ta püüdis seda isegi seebiga kokku määrida…”

* * *

Kohtunik: „Miks te lõite oma naist haamriga?”
„Aga on ju öeldud, et iga inimene on oma õnne sepp.”

* * *

„Minu naine on nii närviline, et ma ei suuda teda enam välja kannatada!”
„Mine temaga kord merereisile!”
„Mõttetu, ta oskab ujuda!”

* * *

Kohtuvad lapsepõlvesõbrad, kes pole teineteist kakskümmend aastat näinud.
„Kuidas su naine on?”
„Ingel.”
„Sul on õnne. Minu oma on veel elus.”

* * *

Üle linna tuntud seelikuküti vanaema on surnud.
„Usud sa tõesti, et ta teda leinab?” küsib üks sõber teiselt.
„Jah, seda ta teeb. Pärast vanaema surma olen ma teda näinud vaid koos neegritüdrukutega.”

* * *

„Sinu ämm olevat koos koeraga auto alla jäänud?”
„Ega see ometi minu koer olnud?”

* * *

„Ega sa tea, kuidas Ralf elab?”
„Ralf? Ta suri kahe aasta eest.”
„Siis on kõik korras. Ma mõtlesin, et ta on ikka veel minu peale pahane.”

* * *

Surmamõistetut viiakse hukkamisele.
„Kas teil on veel mõni soov?” küsib vanglaametnik. „Võib-olla viimane sigaret?”
„Ei, tänan, arst keelas mul suitsetamise…”

* * *

Maetakse revidenti. Üks hauakaevajatest märkab, et avatud kirstus oleval kadunukesel paistab taskust sajadollarilise nurk. Mees kummardub tasakesi lahkunu kohale ja hakkab sajalist tema taskust välja sikutama. Ootamatult haarab „kadunuke” tema käest ja ütleb võidurõõmsalt: „See on kontrollmatus!”

* * *

Kalli kadunukese sugulased on kogunenud notari juurde testamendi avamisele. Notar võtab seifist musta kausta ja loeb: „Olles täie teadvuse juures ja teovõimeline, panin enne surma kogu oma varanduse hakkama…”

* * *

„Mis on Voldemarist saanud?”
„Ta on mulla all.”
„Kuidas see juhtus?”
„Ta jooksis tänaval 200-kilosele vene papile otsa ja too kukkus talle peale.”

* * *

Öösel heliseb Mülleri korteris telefon. Tema hea sõber ja naaber karjub torusse: „Tule ruttu appi! Mu ämm on hüsteerikas ja tahab aknast alla hüpata.”
„Ma tulen kohe! Hoia teda niikaua kinni!”
„Kallis sõber, asi on palju hullem – ma ei saa akent lahti!”

* * *

Harald ütleb sõbrale: „Pärast seda, kui ma keldrivõtme ära kaotasin, pole mul naisega enam ühtegi sõnavahetust olnud.”
„On see võimalik, et su eit enam ei nääkle?”
„Pole õrna aimugi, sest naine on ikka veel keldris.”

* * *

„Ema, ema! Piimanõusse kukkus hiir…”
„Kas sa võtsid ta välja?”
„Ei, ma viskasin kassi piimanõusse.”

* * *

Juku viidi koos teiste õpilastega ehitusele ekskursioonile. Seal jagati neile kõigile välja kiivrid ja kästi need pähe panna.
„Lapsed, pange need nüüd pähe,” räägib õpetaja. „Kunagi tulid ka lapsed ehitusele ja üks poiss ei pannud kiivrit pähe. Juhtus aga nii, et temale ja ta kõrval olnud tüdrukule kukkus telliskivi pähe. Poiss sai surma, aga tüdruk ainult naeris ja jooksis minema.”
„Ma tean küll seda tüdrukut!” hüüab Juku. „Ta jookseb siiamaani ringi, kiiver peas, ja aina naerab.”

* * *

„Minu isa käe all on üle tuhande inimese.”
„Kas ta on tehasedirektor?”
„Ei, kalmistuvaht.”

* * *

Arst haigele: „Mu sõber, teid tuleb opereerida.”
„Opereerida? Mitte ilmaski! Pigem juba surra!”
„Oh teid küll, ega siis operatsioon seda takista!”

* * *

Parun Mikos on reisilt saabunud. Teener János on raudteejaama vastu tulnud.
„Noh, János, mis minu äraolekul juhtunud on?”
„Ei midagi erilist, armuline härra.”
„Kus on minu lemmikkoer Nero? Miks sa teda kaasa ei võtnud?”
„Nero on surnud, armuline härra.”
„Surnud? Kuidas see juhtus?”
„Ta sõi liiga palju hobuseliha.”
„Kust ta seda sai?”
„Hobused surid, kui tall maha põles.”
„Mis! Kes talli põlema pani?”
„Leek kandus sinna lossist.”
„Siis loss põles ka? Kuidas see juhtus?”
„Küünlad vana armulise paruniproua kirstu juures kukkusid ümber.”
„Minu ema puusärgi juures? On ta siis surnud? Nii äkki!”
„Ehmatusest, armuline härra.”
„Mis teda ehmatas?”
„Teie proua, armuline härra.”
„Mu jumal! Mis minu naisega on?”
„Noor paruniproua on ühes raha, perekonna hõbedaga ja lossi valitsejaga plehku pannud. Ühes võõrastemajas nad mõlemad tapeti ja raha ning kõik väärtasjad langesid röövlite kätte. Aga muud erilist pole nagu juhtunud, armuline härra…”

* * *

Suur paks mees hüüab jääaugus siplejale: „Jah, tulen appi küll, aga sa pead nii kaua ootama, kuni jää mind kandma hakkab!”

* * *

Keegi andis Johnile nõu, et ta võib pressida oma pükse, lastes teerullil neist üle sõita,” jutustab Jim nuttes.
„Noh, ja mis siis sellest?”
„Ta unustas püksid jalga.”

* * *

„Härra notar, lisage minu testamendi lõppu, et minu haual peab mängima orkester.”
„Aga loomulikult, ja mida te soovite kuulata?”

* * *

Hauakaevaja tuleb koju ja kurdab naisele: „Täna oli raske päev. Matsime kuulsat näitlejat. Kümme korda plaksutati tagasi.”

* * *

Ameerika vanglas räägib üks kurjategija teisele: „Ah, kui mõnusalt me naisega mere rannal aega viitsime – jooksime, hüppasime, matsime teineteist valge ja pehme liiva alla… Kui ma veel vabadusse pääsen, sõidan sinna tagasi ja kaevan naise liiva alt välja…”

* * *

„Miks sa nii heas tujus oled? küsib apteeker õpipoisilt. „Kas tõmbasid piiritust näkku või võtsid midagi muud sisse?”
„Kas sa mäletad, kui meil möödunud talvel torud külmusid ja lõhkesid?” küsib sell itsitades.
„Mis see siia puutub?”
„Asi on selles, et see torumees, kelle süü tõttu see juhtus, käis täna endale rohtu ostmas!”

* * *

Suur hall vares laskus majakese veel raagus oksale ja kraaksatas.
„Näe, vares kraaksub,” ütles väike poiss vanaisale.
„Jaa, surm hakkab tulema,” nohises vanamees, upitas end trepil püsti ja komberdas kotta.
Kui vanaisa õue tagasi oli tulnud, küsis poiss: „Kust sa tead, et surm hakkab tulema?”
„Elu on näidanud,” ütles vanamees ja tõstis püssi palge.

* * *

„Mis hambapastat te mulle andsite?” protesteerib apteeki tulnud daam. „See pole mingi pasta, vaid sulaselge mürk!”
„Mis vahe seal on? Nagunii sülitate selle välja.”

* * *

Kaks vetelpäästjat uurivad kuuplaani ja avastavad, et üks uppuja on plaanitust vähem päästetud.
Üks ütles: „Näe, seal ujub üks, sõuame paadiga lähemale, lööme aeruga pähe, päästame ära, ja plaan ongi täis.”
Läksidki, lõid aeruga ujujale pähe, tirisid ta veest välja kaldale ja hakkasid suust suhu hingamist tegema.
Järsku üks ütleb: „Kuule, see mees haiseb kohutavalt.”
Teine vastab: „Vaata, tal on uisud jalas!”

* * *

„Härra leitnant, veltveebel Varsaaru hüppas ilma langevarjuta alla!”
„Mis, juba jälle!”

* * *

Ärritunud mees tormab apteeki.
„Minu naine tahab ennast rotimürgiga ära tappa!”
„Kahjuks pole meil praegu vastumürki,” ütleb apteeker käsi laiutades.
„Mis see vastumürk siia puutub! Mul on tarvis rotimürki!”

* * *

„Doktor, mul on üks muna siniseks läinud,” kaebab mees arstile.
„Tarvis kohe amputeerida.”
Pärast operatsiooni tuleb mees mõne päeva pärast uuesti.
„Doktor, mul on ka teine muna siniseks läinud.”
„Kohe operatsioonile!”
Kolme päeva pärast tuleb mees uuesti arsti jutule.
„Mu riist on üleni sinine!”
„Kohe lõikuslauale!”
Kui ka mehe riist on amputeeritud, jääb kirurg mõttesse: „Aga äkki annavad teksad värvi?!”

* * *

„Oh sa aeg, millist piigat ma eile nägin!” ütleb grusiin sõbrale. „Lihtsalt veri ja piim!”
„Kus sa sellist nägid?”
„Näitsik tuli meie nurgapealsest poest välja, piimapakk käes. Trepil ta komistas ja kündis ninaga asfalti.”

* * *

Heliseb gaasiavarii dispetšeri telefon.
„Pojakesed, milles asi, ma lülitasin juba hommikul gaasipliidi sisse, kuid gaas ei põle,” seletab keegi vanamutt.
„Vanaema, kas te enne gaasikraani lahtikeeramist tikku tõmbasite?”
„Oi, pojakesed, unustasin. Kohe lähen ja tõmban…”

* * *

„Miks sa oma naist ära ei päästnud, kui ta järve uppus?”
„Ma ei saanud asjale pihta, sest ta lõugas täpselt samamoodi nagu tavaliselt.”

* * *

„Patsient, olge ometi rahulik, mis te rabelete! Teie peahaav on küll võrdlemisi raske, kuid amputeerimist õnnestus meil siiski vältida!”

* * *

Kuulutus kalmistul:
„Lilli lubatakse murda ainult omaste kalmudelt.”

* * *

„Vabandage, kas härra Goldberg on kodus?”
„On küll, kuid ta ei võta kedagi vastu.”
„Miks?”
„Ta laskis ennast maha.”

* * *

Juku isale tungisid mesilased kallale ja ta sai kõvasti nõelata.
„Kas sul on väga valus?” küsib Juku voodis lamavalt isalt.
„Väga!”
„Pole viga, paps,” lohutab Juku. „Kui mesilased sulle karjana kallale tulid, siis see oli selline vaatepilt, et ma pidin naerust otsad andma.”

* * *

„Juku, tule kohe tiigripuuri juurest ära!” tõreleb ema.
„Ära karda, memm, ega ma talle midagi tee!”

* * *

Kuulutus telefonipostil:
„Müüa odavalt Kaukaasia lambakoer. Sööb igasugust liha. Eriti armastab väikseid lapsi.”

* * *

Šotlane, kes tahtis enesetappu sooritada, tungis naabri korterisse ja keeras gaasikraani lahti.

* * *

Õpetaja küsib lastelt, millega tegelevad nende vanemad.
„Minu isa on insener.”
„Minu isa on autojuht.”
„Minu isa on laevakapten.”
„Aga minu isa on surnud,” ütleb väike Siim.
„Aga mida ta enne surma tegi?”
„Oigas.”

* * *

Silt hotellitoas:
„Palume elektriradiaatorit märgade kätega mitte puudutada enne, kui arve on makstud.”

* * *

„Juku,” tõreleb ema, „see et sulle ei meeldi koolis käia, ei anna põhjust seda põlema süüdata.”

* * *

Õpetaja räägib kuningas Heinrichist, kes pärast oma poja surma enam kunagi ei naernud.
„Vabandust, aga kui teda oleks kõditatud?” küsib Tiina ebalevalt.

* * *

Hoiatussilt koolimaja lähedal:
„Ärge ajage lapsi alla!”
Järgmisel päeval oli keegi selle alla kirjutanud:
„Oodake parem õpetajat.”

* * *

„Sa virutasid täna jälle onu Viktorile tellisega vastu pead,” ütleb ema etteheitvalt koolist koju saabunud Jukule.
„Ma enam ei tee,” püüab poiss ema rahustada.
„Ega onule polegi enam rohkem tarvis!”

* * *

Naisstomatoloog lülitab hambapuuri sisse ja ütleb patsiendile: „Rein, kas sa mäletad veel, kuidas sa kooliajal mind alailma patsidest tirisid ja istmikust näpistasid?”

* * *

Raske operatsiooni teinud kirurgile annavad opereeritu sugulased koridoris üle ümbriku rahaga.
„Palun öelge, doktor, kas ta jääb ellu?” küsib üks sugulane.
Kirurg heidab pilgu ümbrikusse ja ütleb: „Veel mitte.”

* * *

„Härra veltveebel, lõunat toodi nii vähe, et sellest jätkub ainult pooltele meestele.”
„Pole midagi, sel juhul lõunastame pärast lahingut. Siis peaks kõigile jätkuma.”

* * *

Sanitar sõidutab raamil olevat haiget.
„Kuhu te mind viite?” küsib haige.
„Surnukuuri.”
„Aga võib-olla viite mind ikkagi reanimatsiooni?”
„Kui arst ütles, et surnukuuri, siis sinna ma teid ka viin.”
„Aga ma olen ju elus!”
„Me pole ju veel kohale jõudnud.”

* * *

„Miks sa jood, sõber?”
„Suurest murest.”
„Mis siis juhtus?”
„Naine on jahedaks muutunud.”
„Ma mõistan sind. Ka mina joon juba kolmandat päeva, sest homme on mu naise matus.”

* * *

Atlandi ookeani kohal lendaval reisilennukil on mootoririke. Kapten teatab valjuhääldi kaudu reisijatele: „Mu daamid ja härra, palun säilitada rahu! Mõne minuti pärast teeme hädamaandumise vette. Seejärel tuleb teil avariiväljapääsude kaudu merre hüpata. Kõigi nendega, kes ei oska ujuda, tahaksin ma aga juba praegu hüvasti jätta ning loodan, et teil oli meeldiv reisida meie lennukompanii lennukiga!”

* * *

Peiekõne: „Surnutest räägitakse kas head või ei räägita üldse midagi. Meenutagem seepärast kadunukest minutilise vaikimisega.”

* * *

„Teie poeg laskis tunni ajal ragulkaga klassi akna puruks!” kaebab klassijuhataja Juku isale.
„Või nii?! Siis on see nurjatu püstoli ära kaotanud, mille ma talle sünnipäevaks kinkisin.”

* * *

Mehe kõrvalehüpped on naise meeleheitele viinud ning ta otsustab mehe korralekutsumiseks kasutada äärmuslikku abinõud. Ta ronib üheksandal korrusel asuva korteri rõdu äärele ja ütleb mehele: „Ise tõmbad kogu aeg võõraste naistega ringi. Nüüd on lõpp! Ära mõtlegi, et sa suudad mind veel pehmeks rääkida! Ja jäta ometi see nügimine järele!”

* * *

Lennukatastroofi üleelanud naine pöördub teda opereerinud arsti poole: „Doktor, kas teie õmblesite mu pea keha otsa tagasi?”
„Mina. Kas teil on õmbluse osas pretensioone. Kas õmblus paistab välja või häirib teid miski muu?”
„Õmblused on väga hästi tehtud, kuid see pole üldse minu keha!”

* * *

„Miks te ühel jalal hüppate?”
„Ma jäin ennist trammi alla.”

* * *

Noormees läks oma armastatud neiuga autosõidule.
„Kas see on spidomeeter?” küsib kaunitar sõrmega vastu armatuurlauda toksides.
„Jah, kallis.”
„Kas sellest nupu abil pannakse tuled põlema?”
„Jah, musike.”
„Kas see on süütevõti?”
„Jaa, südameke, see on süütevõti,” vastas noormees lahkelt ja võttis jala gaasipedaalilt, sest eespool olevale ülesõidukohale lähenes kiirrong.
„Ja mis kummaline pedaal see on?” küsis neiu ning vajutas jala gaasipedaalile.
„See, mu arm, on paradiisivärava võti,” vastas noormees inglihäälel, haaras kuldse tsimbli ja tõusis lumivalgeid tiibu lehvitades taeva poole.

* * *

„Pojake, ära pane bensiinipudelit lahtisele tulele nii lähedale,” hoiatab ema.
„Ema, ära ole ometi nii ebausklik!”

* * *

Puhkusele minev raviarst külastab haigeid.
„Nägemiseni, härra Leivak!”
„Nägemiseni, härra Tomson!”
„Aga teiega, härra Kask, tahaksin ma hüvasti jätta…”

* * *

Pargis.
„Kuulge, preili, kas te ei võiks pisut kõrvale astuda, ma tahan ennast selle oksa külge üles puua.”

* * *

Kirurg opereerib. Äkki kostab operatsioonilaua alt kassi näugumist.
„Kõtt!” ütleb kirurg.
„Näu!”
„Kasi minema!”
„Näu!”
Kirurg lõikab midagi opereeritavast välja ja viskab laua alla, öeldes: „Säh, et see sulle kurku kinni jääks!”

* * *

Keenias sõidab inglane maasturiga lennujaama, kuid autol läheb vesi radiaatoris keema ja inglane on sunnitud auto ühes külas peatama.
„Te võtke kaamel, kui tahate õigeks ajaks lennujaama jõuda,” pakub keegi kohalik.
„Ma ei oska kaameliga midagi peale hakata,” ütleb inglane.
„See on imelihtne. ronite kaamelile selga, ütlete fuu ja kaamel hakkab liikuma. Kui tahate kiiremini edasi jõuda, ütlete kaamelile fuu-fuu ja ta lisab kohe sammu.”
„Aga kuidas teda peatada?”
„Siis öelge lihtsalt aamen.”
Inglane ronib kaameli selga ja asub teele, öeldes aeg-ajalt fuu-fuu. Äkki ilmub nende ette kuristik. Inglane on aga peatamiskäskluse unustanud. Kuristik on juba üsna lähedal. Sel hetkel, kui kuristiku servani on jäänud kõigest paar sammu, lõpetab inglane meie isa palve ja ütleb aamen. Kaamel peatub kõigest sammu kaugusel kuristikust. Inglane ohkab kergendatult, pühib laubalt higi ja ohkab kergendatult: „Fuu!”

* * *

Mees naisele: „Mis? Viissada eurot andsid arstile, et soolatüügastest lahti saada!”
„Ja mis siis?”
„Selle raha eest, mis sa mingite tühiste vistrike peale kulutasid, oleksid võinud lasta terve pea maha lõigata.

* * *

„Kas see on siis mõni liha?” pahandab ostja lihakaupluses.
„Ma ju ütlesin teile, et see on koeraliha.”
„Ma tean seda, kuid ma ei saa sellest aru, miks liha sees on puutükid ja naelad?”
„See on teise sordi liha. Koer raiutakse tükkideks koos kuudiga.”

* * *

Mööda tänavat lähevad seelikukütt ja sadist. Neile tuleb vastu kaunis neiu.
„Oh, kui saaks sellise naise põõsastesse meelitada!” ütleb seelikukütt ohates.
„Ja kui siis peksaks seal näkku! Küll peksaks!” vingub sadist.

* * *

Mees kukkus kahekümnendalt korruselt alla ja vuhiseb maa poole. Ootamatult näeb ta enda kõrval meest, kes oli kümnendalt korruselt alla kukkunud.
„Mitmendalt korruselt sa kukkusid?” hõikab teine mees.
„Kahekümnendalt!”
„Siis saad küll korraliku matsu!”

* * *

Üldkongi tuuakse uus vang.
„Teil on siin nii palju rahvast, et pole ruumi istuda ega astuda,” ütleb uus vang. „Ärge muretsege ma jään ainult kaheks nädalaks.”
„Ainult kaheks nädalaks?” imestatakse. „Mille eest sa siis trellide taha sattusid?”
„Lõin oma pruudi ja tulevase ämma maha.”
„Ja sellise topeltmõrva eest anti ainult kaks nädalat?”
„Just nii. Kahe nädala pärast puuakse mind üles.”

* * *

Kauboi ratsutab kiirel kappakul mööda preeriat, kari verejanulisi indiaanlasi kannul. Aeg-ajalt teeb kauboi mõne lasu tagaajajate suunas. Kui indiaanlased ta lõpuks ümber piiravad, on revolvrisse jäänud ainult üks padrun.
„See on lõpp,” mõtleb kauboi ja paneb püstolisuu vastu meelekohta.
„See pole lõpp. Tapa suguharu pealik,” sosistab talle sisemine hääl.
Kauboi suunab revolvri uhkete sulgedega ehitud pealikule ja laseb mehe maha.
„Nüüd on tõesti lõpp,” ütleb talle sisemine hääl.

* * *

Lahinguväljal surmavalt haavatud sõjamees sosistab teda leidnud roodukaaslasele: „Seltsimehed, andke meie omadele edasi… Kui granaadil splint välja tõmmata, siis järgneb mõne hetke pärast plahvatus.”

* * *

„Lapsed, mis teile muuseumis kõige rohkem meeldis?” küsib klassijuhataja pärast ekskursiooni.
„See, kuidas ajalooõpetaja trepist alla kukkus.”

* * *

„Mis uudist, härra apteeker?” küsib pastor.
„Suur häda. Kui Jumal ei saada lähemal ajal mõnda suuremat epideemiat, siis jääme mõlemad nälga!”

* * *

USA presidendikandidaat peab kõnet.
„Härra kandidaat, palun nihutage ennast natuke paremale!” hõikab keegi saalist.
„Kas mind pole näha? Ostke endale prillid!”
„Milleks mulle prillid, kui mul on optiline sihik?!”

* * *

„Mitte ei saa aru, miks minu mees mind jänkukeseks kutsub,” räägib jahimehe naine sõbrannale.
„Ilmselt sellepärast, et tal on vahel kange tahtmine sulle kuul tagumikku kihutada.”

* * *

Juku tuleb koolist koju ja räägib isale, kuidas ta oli keemiatunnis kemikaalid selliselt kokku seganud, et katse lõppes suure pauguga.
„Õpetaja pani sulle selle eest kindlasti kahe?” usutleb isa.
„Ta ei jõudnud panna.”

* * *

„Miks te lasksite oma mehe põrmu klaasnõusse panna?”
„Minu mehele meeldis akna all istuda ja välja vaadata.”

* * *

Naine: „Kui sa mind ära ei kuula, heidan ennast kella seitsmese rongi alla!”
Mees: „Võta endale mõtlemisaega, äärmisel juhul võid sa heita ka kella kümnese rongi ette!”

* * *

„Te kannate jälle leinarõivaid?”
„Jah, oma kadunud mehe mälestuseks.”
„Kuid mõni päev tagasi nägin ma teid ilma leinarõivasteta?”
„See oli ajutiselt, seoses karnevaliga.”

* * *

Abielupaar puhkab järve ääres.
Naine: „Sa ei rõõmustagi, et ma olen nii hästi sukelduma õppinud?”
„Miks ma peaksin rõõmustama? Sa tõused ju iga kord uuesti pinnale.”

* * *

„Sa oled juba teist korda leseks jäänud ja jälle abiellud oma esimese naise õega. Kas see perekond sulle tõesti nii väga meeldib?”
„Kas meeldib? Ma tahan neid välja suretada!”

* * *

Üle sügava kuristiku viib tuules nagisev ja kõikuv rippsild. Kuristiku põhjas vahutab aga kiirevooluline mägi jõgi. Silla juures seisab grupp turiste. Keegi ei julge astuda sellisele kahtlasele sillale. Üle on aga vaja minna. Sellal kui turistid arutasid, et kuidas eluga teisele poole kuristikku pääseda, lonkis nende juurde keegi kohalik jõumehest päevavaras.
Grupijuht pöördus vägilase poole: „Te olete tugev noormees, tunnete seda silda, aidake meie naised üle!” Päevavaras kratsis kukalt.
„Iga inimese pealt maksame dollari,” käis grupijuht peale. Jõumees laskis pilgul üle inimeste libiseda ja mõtles, et kolmkümmend dollarit on ka ilus raha ning jäi nõusse. Mees võttis siis kaks hirmust värisevat naist kaenlasse ja astus oma vägilasesammul kõikuvale sillale. Ta jõudis juba peaaegu silla keskele, kui ta ninale laskus sääsk. Rapsab mees pead, midagi ei aita. Püüdis nina vastu õlga nühkida – ei ulatanud. Lõpuks ei kannatanud enam välja, laskis ühe naise lahti ja ütles: „Ah, persse see dollar!” Ja sügas mõnuga nina.

* * *

Mees lamas raudteel.
Mööduja küsis: „Miks te ometi rööbastel lamate, rong võib ju teile otsa sõita!”
„Seda ma just tahangi,” kõlas vastus.
„Aga mis komps teil kaenla all on?”
„Võileivad! Ma ei või ju rongi oodates ometi nälga surra!”

* * *

Väsinud sõdur küsib külasse jõudes väikeselt poisilt juua. Väikemees toobki sõdurile potitäie kalja.
Sõdur küsib sõõmude vahel: „Kas teil on seda kalja vee palju?”
Väikemees: „Viimati, kui ema vaadist surnud rotti välja võtmas käis, oli talle nabani.”
Sõdur sügab kukalt ja viskab kaljapoti vastu kivi puruks.
Poiss puhkeb nutma: „Millesse ma nüüd kakale hakkan?”

* * *

Kaks merehädalist parvel. Üks karjub valju häälega appi.
„Ära karju,” sõnab teine, „sa oled unustanud, et me oleme Vaikseks ookeanis!”

* * *

Reisija väikese mägiküla hotelli portjeele: „Kas kliima on siin tõepoolest nii hea, nagu sellest kõikjal räägitakse?”
„Oo jaa,” vastab portjee, „mõne päeva eest olime sunnitud oma vanima elaniku mürgitama, et saaksime surnuaeda sisse õnnistada!”

* * *

Ookeani kohal lendava reisilennuki kapten teatab reisijatele, et tankides pole enam tilkagi kütust.
„Taeva nimel, mida nüüd teha?” pöördub üks reisija ahastades stjuardessi poole.
„Korrake minu järel: meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi…”

* * *

Tühjale saarele sattusid kolm merehädalist: kaks prantslast ja üks naine. Möödus kuu.
Üks meestest ütles: „Aitab perverssustest!”
… ja nad tapsid naise ära.
Möödus kuu.
Üks meestest ütles: „Aitab perverssustest!”
… ja matsid naise maha.
Möödus kuu.
Üks meestest ütles: „Aitab perverssustest!”
… ja kaevasid naise välja.

* * *

Naine pöördub sureva mehe poole: „Kallis, armsam, kas sul on väga halb? Kirjuta palun alla oma viimasele soovile.”

0

Your Cart