Morro Castle’i mõistatus

56 minutit lugemist

„SOS … SOS … Morro Castle… positsioon… kakskümmend miili Schotlandist lõunas… tulekahju pardal… vajame viivitamata abi… SOS… SOS… SOS…”

See rahvusvaheline hädasignaal lendas eetrisse 8. septembri hommikul 1934. aastal. Põhja-Ameerika Tuckertoni kaldaraadiojaam, reisiaurik Monarch of Bermude ja kaubalaev Andrea S. Luckenbach püüdsid need hädasignaalid kinni kell 3.20. Taheti teada üksikasju tulekahju ulatuse kohta, kuid antennid ei püüdnud enam kinni ühtegi morsesignaali. Kõrvaklappides oli vaid kuulda atmosfäärihäiretest tingitud raginat. Tõenäoliselt oli abivajava laeva raadiosaatja rivist välja langenud. Möödus veel kaks-kolm minutit, enne kui kaldaraadiojaam alarmeeris merepäästeteenistust.

Monarch of Bermude ja Andrea S. Luckenbach võtsid aga kursi õnnetuspaigale, mille navigatsiooniohvitser oli raadioteate põhjal merekaardil välja arvestanud. Lootus abi anda paistis olevat tühine. Juba kakskümmend tundi märatses Atlandil orkaan, mis tõstis lained majakõrguseks. Kuigi masinad töötasid täistuuridega, pidurdas torm nende jõudu ja laskis laevadel saavutada ainult murdosa nende maksimaalsest kiirusest. Tohutu kiirusega pöörlesid laevade turbiinid, aga tuhat korda kiiremini läkitasid raadiojaamad ja telegraafid üle maailma laiali teadet laevakatastroofi kohta.

Päästelaevad olid alles kaugel Morro Castle’ist, kui kogu Ameerika juba teadis, et Ühendriikide suurim, moodsaim ja luksuslikum reisiaurik (pikkus 156 m, 11 259 brt), mille ehitamine oli laevaühingule läinud maksma viis miljonit dollarit, oli nüüd leekides ja triivib abitult Atlandil – ainult mõne miili kaugusel rannikust.

Hommikulehtede ekstraväljaanded ja ringhäälingu eriteated andsid lugejatele ja kuulajatele üksikasjalise pildi katastroofist juba hommikusöögiks: 318 reisijat ähvardab tulesurm!

Ajalehtede juhtartiklites hakati arutama süüküsimust. Kuidas võis juhtuda, et see moodne kõikvõimalike kaitseseadmetega varustatud laev oli nüüd leekide võimuses? Miks anti SOS-signaal edasi nii hilja ja ainult üks kord? Mis juhtus Morro Castle’i pardal, mis viis sellise katastroofini? Need küsimused esitati juba siis, kui õnnetusest polnud teada midagi rohkemat peale luksusaurikult kinnipüütud raadiosignaalide. Kiiresti lõkkele puhutud sensatsioon andis ainet pilkupüüdvatele pealkirjadele ajalehtedes, pikantselt vürtsitatud teadetele ja põnevatele raadiosaadetele. Ringhäälingu- ja ajalehekontsernidele tõi see juhtum ainult raha sisse. Samal ajal oli aga traagiline ja häbistav, et palavikuliselt sensatsiooni taga ajades venitati vastutustundetult päästeoperatsiooniga, mis kindlasti oleks vähendanud inimohvrite arvu.

Kõigist pingutustest hoolimata ei jätkunud lehemeestel oletusi tehes fantaasiat, et ära arvata selle laevakatastroofi tõeline põhjus. Pärast Titanicu põhjaminekut 1912. aastal oli see kõige rohkem kõmu tekitanud laevaõnnetus.

8. septembri hommikupoolik 1934. aastal oli New Jersey rannikul hall, sombune ja pilves. Sügis oli alanud ebatavaliselt vara koos harva esinevate tugevate tormidega. Merekuurortides oli hooaeg lõppenud juba augusti viimastel päevadel. Hotellid, pansionaadid, elegantsed restoranid ja baarid olid nagu välja surnud. New Yorgist kõigest 75 miili lõuna pool New Jersey osariigis asuv kuurort Asbury Park aga kihas turistidest. Sellist saginat polnud seal nähtud terve suve jooksul. Tänavaid ummistasid New Yorgi numbrimärkidega autod, restoranid olid rahvast täis ja kaldapromenaadil tõuklesid kümned tuhanded inimesed. Väli- ja teatribinoklitega varustatud uudishimulikud seisid külg külje kõrval ning silmitsesid tundide kaupa tormist merd, hoolimata sellest, et üle kaldarinnatise paiskuvate murdlainete vahupritsmed neid märjaks kastsid. Trotsides halba ilma jäid inimesed kohale, et saada tunnistajaks suurimale laevakatastroofile, mis on Ameerika laevastikku kunagi tabanud.

Põleva ja suitseva laeva mässaval merel avastasid esimesena reisijad lennukites, mis olid üüritud ajalehekontsernide poolt. Nagu raisakotkad tiirlesid lennukid ümber vraki ja kihutasid sellest madallennul üle. Reporterid aga tegid ülesvõtteid järgmiste eriväljaannete jaoks. Veel tagasilennul vorpisid korrespondendid eriteateid, püüdes lugejaid rabada kirjeldustega hõõguvpunasest raudskeletist ja meeskonna meeleheitlikust võitlusest päästepaatides. Ameerika sai teada kõik üksikasjad luksusauriku hukkumisest.

Kõigest kaks nädalat tagasi oli Morro Castle, pardal 318 rikast ameeriklast, asunud oma esimesele reisile Bahama saartele. New Yorki tagasi jõudnud reporterid teatasid, et põlenud vrakk triivib õhtuks Asbury Parki lähedal randa. Närvikõdimaiad koorekihi päevavargad kihutasid autodega Asbury Parki, et saada kohutava vaatepildi tunnistajaks. Nagu palverändurid Mekasse, nii suundusid sajad sõidukid väikesesse turistide poolt juba mahajäetud kuurorti. Kes ei teadnud, et rahvahulga kogunemise põhjuseks on traagiline õnnetus, Oleks võinud arvata, et linnakeses toimub suur rahvapidustus. Kui kakskümmend kaks aastat hiljem Itaalia luksusaurik Andrea Doria põrkas New Yorgi lähedal kokku Rootsi reisilaevaga Stockholm, ei pruukinud snoobid enam sadamasse sõita.

1956. aastal võimaldas televisioonitehnika kohutava vaatemängu üle kanda salongidesse otse sündmuskohalt. (Kokkupõrke tagajärjel Itaalia laev uppus. Stockholm aga jõudis omal jõul New Yorki. Hiljem müüsid rootslased laeva Saksa DV-le ja sai uueks nimeks Völkerfreundschaft).

Nii nagu asjatundlikud reporterid olid oletanud, triiviski Morro Castle’i vrakk tõepoolest Asbury Parki juures randa ja jäi seisma otse plaaži ääres. See, mis nüüd juhtus, mõjus otse groteskselt. Asbury Parki linnapea ilmus rühma politseinikega ikka veel suitseva vraki juurde ja kuulutas selle linna omandiks. Sel eesmärgil laskis ametnik kailt laevale viiva ainsa trepi otsa j uurde üles panna järgmise sisuga plakati: „See laevavrakk on kaldale uhutud. 8. septembril 1934 omandati see merekuurordi Asbury Parki linnapea poolt Asbury kogukonna hüvanguks. Laevale minek võib toimuda ainult linnapea loal ja viie dollari suuruse maksu tasumisel.”

See väike ametitalitus ei jäänud viimaseks äriks, mida nupukad ja südametunnistuseta ettevõtjad katastroofilaevaga tegid. Vrakk jäi Asbury Parki sadama kai äärde rohkem kui kaheks aastaks ja meelitas varem vähemtuntud kuurorti kokku tuhandeid turiste. Veel tänapäevalgi unistavad seal teatud tegelased teisest niisama tulusast laevatragöödiast.

Esialgu läks aga aega, enne kui turistid võisid viie dollari eest vrakki uudistada. Kõigepealt ilmus kohale mereameti komisjon, et kohapeal uurida tulekahju tekkepõhjust. Kolm meest loobusid aga üsna kähku oma kavatsusest. Laevaruume täitis tihe ja lämmatav suits. Koridoride metallpõrandad ning trepid olid tulikuumad. Sellises olukorras oleks uurimise alustamine võrdunud enesetapuga. Teisiti ei läinud ka mõnedel kindlustusseltside agentidel.

Morro Castle’i reisist olid osa võtnud Ameerika rikkaimad kodanikud. Kindlustusseltsid arvestasid juba ette sellega, et kahjutasunõudmised saavad ulatuma tohutute summadeni. Et vääriliselt esineda, olid ainuüksi kõrgeima seltskonna daamid reisile kaasa võitnud ehteid, mis maksid miljoneid. Briljandid ei saanud ära põleda, kuld ja plaatina võisid küll üles sulada, kuid mitte jäljetult hävida. Kindlustusseltsid lootsid, et luksuskajutite seifides peaks veel olema väärtasju, mida nüüd agentide abiga loodeti leida. Isegi mitte millegi ees tagasi kohkuvad reporterid olid korduvalt eluga riskeerides üritanud loha vrakil sensatsioonilisi ülesvõtteid, kuid pidid lõpuks võitlusest loobuma.

Siiski söandas keegi uljaspea veel 8. septembri õhtul tungida suitsu täis Morro Castle’i vrakile. Keegi ei tundnud seda inimest ära, sest ta kandis asbestist kaitseriietust ja tema nägu varjas hapnikumask. Tundmatu viibis laeval terve tunni, siis ilmus ta jälle laevatrapile, laskus kaile ja kadus rahva hulka niisama äkki kui oli ilmunud. Järgmise päeva ajalehed avaldasid tolle tundmatuks jäänud subjekti fotod, kuid ilma selgitusteta selle kohta, kes varjas end hapnikumaski taga ja mida too inimene vrakilt otsis. Oletati, et tegemist võis olla FJB või kindlustusagendiga, äärmisel juhul aga nutika reporteriga, kes tahtis oma kolleege ennetada.

9. september 1934 tõi endaga kaasa uue kohutava üllatuse. Lained olid Asbury Parki randa uhtunud kahe meeskonnaliikme laibad. Üks uppunutest oli noor mees lihtmadruse vormis, teine vanem mees aga valges ohvitserikuues. Identifitseerimiseks ja patoanatoomiliseks uurimiseks toimetati laibad kohaliku kalmistu surnukuuri. Lahkamine näitas, et ohvitser oli uppunud, madrus aga tapetud tulirelvaga. Mehe kuklast leiti kaks kuuliauku. Surm oli saabunud enne, kui mees laevalt vette sattus. Lahkamisel võeti välja ka mõlemad kuulid. Kui ohvitseri riiete taskutest hakati dokumente otsima, leiti tema pükste tagataskust revolver, millel oli sama kaliiber, kui madruse tapnud kuulidel. Revolvri magasinist puudus kaks padrunit…

Asbury politsei ei pidanud oma ülesandeks Morro Castle’i tulekahju tekkepõhjuste uurimist. Eelkõige kuulus see New Yorgi mereameti kompetentsi. Niisiis ei tundnud Asbury Parki politseiametnikud mingit huvi õnnetuse põhjuse vastu ja loobusid igasugusest juriidilisest lõppjäreldusest.

Koostati üksnes protokoll eelpool mainitud lahkamise kohta, köideti see kaante vahele ja saadeti New Yorgi mereametile. Laevaõnnetusega seotud ülekuulamiste ja juurdluse protokolle saabus neil päevil mereametisse virnade viisi. Oli täiesti võimatu neid kõiki korraga läbi töötada. Seetõttu rändas ka Asbury Parkist saadetud toimik kellegi poolt läbi lugemata aktikappi. Esimestel katastroofijärgsetel tundidel ja päevadel oli mereameti tähtsaimaks ülesandeks merest leitud laipade identifitseerimine ning nende Morro Castle’i meeskonnaliikmete ja reisijate registreerimine, kes päästeti teiste laevade poolt või kes jõudsid paatidega randa. Nüüd selgus kogu katastroofi ulatus. 318-st reisijast oli hukkunud 134. Neist enamuse moodustasid naised ja lapsed. Kuid 108-st ohvitserist ja madrusest suri meremehesurma ainult kuus meest. Ülejäänud meeskonnaliikmed olid õigeaegselt laevalt lahkunud ja osanud endale vähestes vigastamata vette lastud päästepaatides kohad kindlustada. Järgnev skandaalne juhtum on ilmekaks näiteks selle kohta, milline olukord valitses põleval laeval.

Morro Castle’i ainuke mootoriga päästepaat, kus oli vähemalt viiskümmend kohta, tõi randa ainult kuus nimest. Paadi olid hõivanud laeva vanemmehaanik Abbott, Mehhiko tinamiljonär oma naise ja tütrega ning kaks madrust, kes juhtisid paati. Ellujäänud reisijad rääkisid hiljem, et kätega paadi serva sülge klammerdunud merehädalised lükkas Abbott haakekonksuga vette tagasi. Paat jõudis randa hommikul kell seitse umbes pool miili Asbury Parkist põhja pool. Pealtnägijate jutu järgi olevat vanemmehaanik Abbott astunud maale samas valges galaunivormis, mida ta oli kandnud eelmisel õhtul Morro Castle’i peosaalis toimunud lahkumisballil.

„Ta jättis mulje, nagu aleks ta tulnud laevastikuparaadilt, aga mitte põlevalt laevalt,” ütlesid hiljem paadi randumist näinud inimesed. Varsti hakkasid liikuma kuulujutud, et Morro Castle’i pardal on toimunud asju, mis laevaiühingu huvides tuleks summutada.

Tõsi, juba 8. septembril alustas mereamet juurdlust, kuid uurimise üksikasju varjati, nagu oleks tegemist riigisaladusega. Ka pressile ei antud mingisugust informatsiooni. Osariigi politsei ja prokuratuur paistsid silma tagasihoidlikkusega. Nende poolt tehtud lühikeses avalduses teatati vaid, et pole mingit põhjust mereameti töösse vahelesegamiseks. Alles 12. septembril, neli päeva pärast õnnetust, astusid kalts kindlustusseltsi agenti Morro Castle’i vrakile. Nende ülesandeiks oli otsida tulekahju ajal hukkunud 73-aastase multimiljonäri Kathleen Morrisoni briljantehteid, mis olid kindlustatud 2,5 miljoni dollari eest. Eksalteeritud vanaproua ei tahtnud minna lõbureisile ilma briljantideta. Saanud teada oma pururikka tädi surmast, ei leidnud sugulased olevat midagi pakilisemat kui nõuda kindlustussumma väljamaksmist.

Läbi põlenud ja söestunud laevasisustuse virvarri rajasid agendid endale keevitusaparaadi abil teed laeva alumisele tekile. Seal asus luksusapartement, kus reisi ajal oli elanud Kathleen Morrison. Väikese salongi uks oli lahti ja liikus tontlikult edasi-tagasi, kui laev murdlainete rütmis tõusis ja vajus. Salongi mõlemas ruumis leidsid agendid eest ainult paljad tahmunud metallseinad. Hinnaline roosipuust tahveldus, pehme mööbel ja kogu muu sisustus peale metallosade oli põlenud määrdunud halliks tuhaks. Salongi kõrval asus magamistuba. Ka siin oli pilt sama: mustakstõmbunud seinad ja klaasideta illuminaatorid. Põrandal rusud, tuhk ja mingi mööblieseme kõverdunud metallkarkass. Laes kiikus hääletult valgusti metallarmatuur. Ruumi tagumise seina ääres põrandal vedelesid voodipõhja vedrud. Enamik neist oli üles sulanud, mõned aga tulest peaaegu puutumata. Tuhast vaibana ümbritsesid reformpõhja põlenud voodiraami jäänused. Kahe illuminaatori vahel seinas asuv seif aga näis olevat vigastamata.

Kui agendid lähemale astusid, et kappi põletiga lahti keevitada, leidsid nad ukse olevat lukustamata. See avanes ainsa käeliigutusega.

Seif oli tühi. Seal polnud ei briljante, smaragde ega rubiine. Isegi mitte tuhajälgi mingitest muudest põlevatest materjalidest. Järelduse tegemiseks polnud vaja erilist kriminalisti taipu. Seifi sisu ei hävitanud mitte tuli, vaid siin oli olnud mängus inimese käsi. Kapi avamiseks oti kasutatud võtit, sest mõlemad massiivsed lukukeeled olid lahti keeratud. Ka uksel polnud vähimatki märki selle vägivaldse avamise kohta. Kas oli vanaproua tulekahju puhkemisel ehted seifist välja võtnud? Kas oli miljonär kõigi oma kaelakeede, sõrmuste ja prossidega uppunud? Mõlemad agendid arvestasid ka selle võimalusega, kuid kohutav leid andis tunnistust sellest, et kahe ja poole miljoni eest kindlustatud ehted olid varastatud.

Kuna agente huvitas ainult seif, ei olnud nad kohe märganud, et voodi rusude vahel lamas poolpõlenud inimese skelett. Tänu säilinud hambaproteesi metallosadele suudeti tule ohver hiljem identifitseerida. Seega ei olnud Kathleen Morris uppunud, nagu algul oletati, vaid oma luksuskajutis ära põlenud. Täpsemalt öeldes oli voodis põlenud tema laip. Juhul, kui proua Morrison oleks tulekahju puhkemisel olnud elus, poleks ta mingil juhul vahetult peateki all asuvas kajutis hukkunud. Oli ju iga kajut varustatud automaatse tuletõrjesignalisatsiooniga. Pealegi kulus mitu tundi, enne kui tuli laevas levis ja lõpuks ka luksuskajutiteni jõudis. Kas oli multimiljonär Kathleen Morrison tapetud enne tulekahju puhkemist, et kurjategija saaks segamatult ehted kätte või oli vanaproua seifi tühjendavale vargale peale sattunud ja pidi selle eest oma eluga maksma?

Agendid ei leidnud vastust nendele küsimustele, kuid need andsid alust märksa hirmsamale oletusele. Kas ei pidanud tulekahju Morro Castle’i pardal varjama röövmõrva jälgi?

Kas mitte mõrvar ise ei süüdanud 139 inimelu nõudnud tulekahju, et sel viisil pääseda hilisema jälitamise eest?

12. septembril 1934, samal ajal kui kindlustusagendid vrakki uurisid, tuli New Yorgis kokku Ameerika mereameti kohus, et avalikul istungil selgitada laevakatastroofi põhjusi. See ei olnud kohus selle kõige tavalisemas mõttes, kus kaebealuse vastu esitatakse süüdistus ja määratakse karistus. Neljast kõrgemast ohvitserist koosnev uurimiskomisjon pidi kõigepealt kindlaks tegema, kas õnnetuse põhjustas kõrgem mittemõjutatav jõud või oli selle katastroofi puhul tegemist inimeste hooletusega.

Alles siis. kui need küsimused olid saanud vastuse, tohtisid riigi politsei- ja kohtuorganid algatada süüdlaste vastu kriminaalprotsessi. Neli tüsedat kuldtikanditega kaptenivormis meest istusid New Yorgi mereameti ühes väikeses saalis aktide, märkmike ja merekaartidega koormatud pika laua taga. Saali puutahvlitega kaetud seinu kaunistasid ainult tähelipp ja Lincolni portree. Kõvadel puupinkidel istuvad paarkümmend pealtvaatajat heitsid ootusärevaid pilke väikesele uksele, kust pidi ilmuma esimene ja kõige tähtsam tunnistaja – Morro Castle’i kapten.

Lõpuks sisenesin saali silmatorkava kotkaninaga pikk ning kõhetu mees. Pealtvaatajate hulgas kostis pettunud suminat. Oli ju neil päevil kogu Ameerika näinud palju kordi ajalehtedes fotosid Morro Castle’i kaptenist ja nüüd lootis publik näha laia kandilist nägu, millele kolmkümmend aastat meremeheelu on vajutanud oma pitseri.

Mees, kes enda ümber arglikke pilke heites astus nüüd nelja kapteni ette, ei sarnanenud sugugi ajalehefotodega. Ta oli ilmetu välimusega ega jätnud kuigi sümpaatset muljet. Miski ei reetnud temas kaptenit. Ka ei olnud tema nimi Wilmott, nagu ajalehtedes avaldatud fotode all seisis, vaid hoopis William Warms. Kuid siiski oli see kõhn konksninaga mees Morro Castle’i viimane kapten!

Mees, kelle foto ilmus kõikides ajalehtedes, kamandas laeva kuni tulekahju puhkemiseni. Tõsi, Warms väitis, et Wilmott pidi juba mitu tundi enne tulekahju algust juhtimise üle andma.

7. septembri õhtul kell üheksa, kui Morro Castle asus New Yorgist umbes saja miili kaugusel ja enamus 318-st reisijast oli kogunenud suurde peosaali lahkumisballile, leidis laevaarst doktor de Witt kapteni tolle kajutis surnult. Mees oli vannitoas põlvili. Tema ülakeha kooldus üle vanniserva ja üks käsi oli klammerdunud kroomitud kraani külge. Surnu suu ja silmad olid pärani. Kogenud, arst taipas kohe, et Wilmott ei olnud surnud loomulikku surma. Kõik tundemärgid viitasid sellele, et kapteni surma põhjustas kiirelt mõjuv mürk.

Kui William Warms seda kõike vaikse häälega ja nappide sõnadega merekohtule jutustas, valitses saalis hauavaikus. Alles siis, kui ta tegi väikese pausi, et juua lonksuke mineraalvett, läbis saali kuhjunud pinget maandavad köhatused ja sosin. Juba kohtuistungi esimesed minutid toid endaga kaasa sensatsiooni ega jäänud selle tragöödia uurimisel viimaseks. Kui Warms klaasi lauale tagasi pani valitses saalis jälle rahu. Keegi ei tahtnud kaotada ühtegi sõna selle mehe jutust, kes nüüd oma ohvitserivormi oli vahetanud heleda ülikonna vastu ja kelle tunnistused täitsid kohtuprotokolli üha uute andmetega. Kuid nüüd hakkas üks mundrikandja Williamsile küsimusi esitama, muutes peagi merekohtuistungi tunnistaja ülekuulamiseks.

„Mister Williams, siis kui see kõik juhtus, olite te kõigest laeva esimene ohvitser. Kas pole tõsi?” Warms noogutas põgusalt ja tahtis edasi rääkida, kuid teda katkestati uuesti: „Kus te olite, kui kapten Wilmott viibis oma kajutis?”

„Sillal. Kui kapten oli kajutis, olin mina kui esimene ohvitser loomulikult vahis,” vastas Warms ja tema hääl kõlas pahaselt, nagu oleks ta tahtnud ütelda: „Ärge segage mind vahetpidamata!”

Sellest hoolimata katkestati jällegi tema ettevalmistatud kõnet.

„Nii loomulik ei ole see sugugi, mister Warms. Vahti ei pea mitte ainult kapten ja esimene ohvitser, vaid ka teine ja kolmas ohvitser. Vastasel juhul peaksite te ööpäevas 12 tundi vahis olema. Kas pole nii?”

Warms pidi sellega vastu tahtmist nõustuma. „Seda küll, aga kui doktor de Witt sumud kapteni leidis, olin ma juba tund aega vahis olnud.”

„Kas teil on tunnistajaid?”

„Aga loomulikult. Roolimees, teine ohvitser, radist ja veel mõned meeskonnaliikmed pidid mind ju ometi nägema!”

„Kas te tõesti usute, et pärast neid segaseid sündmusi keegi seda mäletab? Kellel on veel meeles, kas te olite sillal kella kaheksast üheksani või hoopiski poole üheksast?”

Warms kehitas abitult õlgu ja ütles kõhklevalt: „Ma ei tea seda, kuid mis tähtsust sel on? Kuni selle ajani ei juhtunud ju midagi”

„Te unustate, mida meile just rääkisite. Kapten Wilmott olevat kella üheksa ajal leitud mürgitatuna. Mitte igaühel ei olnud võimalik kaptenit mürgitada. Seepärast on väga tähtis teada, kus viibisid need mehed, kellel oli kapteniga Kõige rohkem kokkupuutumist ja kas neil on alibi!”

Seda varjamatut ähvardust talus Warms stoilise rahuga. „Minu puhul ei ole alibi probleemiks. Kui doktor de Witt kapteni leidis, hüüdis ta…”

Küsija katkestas teda uuesti: „Warms, kui kaua te Wilmotti alluvuses teenisite?”

„Kakskümmend aastat.”

„Ja kogu aeg esimese ohvitserina?”

„Jah. Algul tegin küll mõned reisid kaasa teise ohvitserina, kuid kõik ülejäänud sõidud esimese ohvitserina.”

„Kas kohti jagas laevaühing?”

„Ei. Minu määramist nõudis Wilmott. Lõpuks on see kapteni otsustada, keda ta tabab esimeseks ohvitseriks. Wilmott oli minuga väga rahul.”

Järgmine küsimus tuli alles parast väikest pausi, mis oleks nagu rõhutanud küsimuse erilist tähtsust.

„Niisiis, seni kuni kapten Wilmott elas, puudus teil vähimgi väljavaade ise ükskord kapteniks saada. Kas pole nii, mister Warms? Ta vajas teid ju alati esimese ohvitserina!”

Warms läks näost kriitvalgeks, hakkas sõnu otsima ja pomises lõpuks: „Ametiredelil on see alati nii. Peab lihtsailt ootama, kuni mõni koht vabaneb.”

Nagu uusi küsimusi oodates vaatas Warms äraootava pilguga merekohtu liikmete poole, enne kui jätkas: „Ah jaa, ma ütlesin juba, et doktor de Witte hüüe tabas mind sillal. Ma andsin vahikorra teisele ohvitserile üle ja tõttasin otsekohe kapteni kajutisse …” Ilma et teda oleks enam katkestatud, jutustas Warms nüüd kõigist edasistest sündmustest Morro Castle’i pardal.

Kapteni ruumid asusid komandosillast teki võrra allpool, umbes esimese korstna kohal. Kui Warms kajutisse astus, oli seal peale arsti veel vanemmehaanik Harry Abbott. Lahkumisballi puhul oli viimane juba galaunivormis.

„Ma läksin juhuslikult mööda. Olin teel ballisaali ja nägin avatud ust,” selgitas vanemmehaanik oma kohaloleku põhjust. Doktor de Witt põlvitas ikka veel kapteni kõrval, tõusis aga kohe, kui Warms vannituppa astus.

„Ta on surnud,” ütles arst tasa, „ma jäin hiljaks.” Siis läks ta illuminaatori juurde, vaatas mõtlikul ilmel merd ja ütles allasurutud erutusega: „Kindlasti ei olnud see harilik meremehesurm. Selle peale võin ma kihla vedada. Kurat seda teab, mis selle kõige taga peitub.”

Warms ja Abbott vaikisid. Arst pöördus ringi ja kutsus Warmsi käeviipega lähemale.

„Aidake kapteni surnukeha voodisse tassida. Kui me homme New Yorki jõuame, tuleb laip kohe lahata. Siin ei saa ma seda teha ja mul pole ka selleks õigust. Politsei peab asja lõpule viima.” Seda öeldes pööras de Witt surnu selili ja haaras tolle õlgadest. Sõna lausumata võttis Warms jalgadest. Mõlemad pidid kõvasti pingutama, et kanda kapteni kogukat keha kõrvaltoas asuvasse voodisse. Vanemmehaanik Abbott nõjatus vastu vannitoa soojaveepaaki ja jälgis toimingut äraoleval ilmel. Alles siis, kui te kuulis arsti kõrvaltoas jälle kõnelevat, lahkus Abbott vannitoast.

„Võtke kabinetivõtmed enda kätte,” ütles de Witt Warmsile ja ulatas talle väikese võtmekimbu, mille ta oli võtnud kapteni püksitaskust. „Lukustage kajut, sest enne politseid ei tohi siia keegi tulla.”

Warms tõrkus võtmeid vastu võtmast. „Kas ei oleks parem … teie kui arst… lõppude lõpuks teie leidsite ta …” Arst tõi pesukapist ühe voodilina, kattis sellega sumu ja ütles: „See ei lähe. Kui esimene ohvitser asendate te praegu kaptenit. Teile kuulub ka juriidiline võim. Võtke võtmed ja järgige minu nõuannet, muidu võib teil hiljem veel ebameeldivusi tulla.”

Selle jutu peale jättis Warms puiklemise, võttis võtmekimbu, otsis välja kaptenikajuti võtme ja läks ukse juurde. Abbott seisis vannituppa viivas vahekäigus. Arst tahtis minna temast mööda, et vannitoas käsi pesta, kui Abbott ootamatult pahvatas: „Ma arvan, et ta aimas seda …” De Witt jäi üllatunult vanemmehaaniku kõrvale seisma.

„Mida?” ühmatas arst midagi taipamata.

„…et midagi juhtub. Veel kaks tundi tagasi rääkisin kapteniga, kui ta tuli raadioruhvist. Wilmott oli kuidagi hajameelne ja pomises omaette midagi halvast lõpust. Üldse oli ta kuidagi muutunud ega pannud mind algul tähelegi.”

”Kaptenile tegi muret äsja saadud tormihoiatus,” ütles vahepeal ukse juurest tagasi tulnud Warms, „ilmselt ta luges keskuses seda teadet.”

„Ei, see on välistatud!” Abbott raputas pead. „Tormihoiatus tuli palju hiljem. Rogers helistas mulle kohe. Sellest pole tundigi möödas.” Mingi äkilise mõtte ajendil läks doktor de Witt tagasi voodi juurde, eemaldas lina ja hakkas surnu riideid lahti nööpima. Hoolikalt uuris ta paljastatud keha. Näis nagu otsiks ta mingite vigastuste jälgi. Veel vaatlust lõpetamata ütles arst Abbott:

„Te väidate, et kahe tunni eest oli kapten raadioruhvis? Võimatu! Juba on tekkinud esimesed koolnulaigud. Surm on saabunud vähemalt kolm tundi tagasi…

Abbott kehitas ainult õlgu. „Kas ma tõesti eksisin? Kell seitse olin ma raadioruhvis ja see oli ometi kapten, keda ma kohtasin…” De Witt oli ülevaatuse lõpetanud ja kattis surnu uuesti linaga.

„Jaa, politseil saab peamurdmist olema, kuid see pole enam meie asi…” Seda öeldes kadus arst vannituppa. Mõne minuti pärast lahkusid kõik kolm kajutist. Warms lukustas hoolikalt ukse ja pistis võtmed oma kuue välimisse taskusse. Koridor ja kaptenisillale viiv trepp olid tühjad. Reisijad lõbutsesid juba ammu ballisaalis. Kui doktor de Witt kuulis eemalt kostvaid orkestrihelisid, pöördus ta Warmsi poole: „Nood seal hakkavad varsti kapteni järele küsima. Kindlasti märgatakse tema puudumist. Mida inimestele öelda? Te ei või ometi teatavaks teha, mis tegelikult juhtus?”

Warms jäi seisma ja kuulatas. Isegi siia koridori kostis läheneva tornil ulgumine ja ka laev ei liikunud enam nii rahulikult kui enne.

„Varsti läheb mölluks lahti.” ütles Warms ja suundus trepi poole. Alles nüüd vastas ta arsti küsimusele: „Ei, doktor, loomulikult ma ei ütle, et kapten on surnud, aga ma katkestan balli, õigustan seda tormihoiatusega. Nii ei märka keegi, et kapten puudub.”

Vanemmehaanik oli ettepanekuga kohe päri. „Hästi, ma lähen ballisaali ja ütlen, et kaptenil on sillal tegemist! Laseme inimestel veel tunnikese pidutseda, siis ei hakka see kõik niipea silma. Pealegi ei ole ilm märgatavalt halvenenud.” Vastust ära ootamata tegi Abbott kannal pöörde ja kadus ka jutile vahelisse koridori. Doktor de Witt vaatas talle järele ja raputas pead. „Hollalaa! Ta kavatseb veel tund aega lõbutseda. Tunnen teda. Alles täna hommikul sai ta vanalt selle eest peapesu, et ta järjekordselt oli veetnud öö ühes reisijatekajutis. Radist Rogers sattus talle koridoris peale. Naised on Abbotti hukatus. Nüüd, kui ta teab, et vana ei saa teda enam teolt tabada, püüab Abbott kindlasti ööseks mõne näitsiku õnge võtta.” Warms ei vaielnud vastu, vaid hakkas järsust trepist üles minema. Laevaarst järgnes talle. Jõudnud komandosilla ukse juurde, ohvitser peatus. Mõne hetke seisid mõlemad mehed vaikides teineteise kõrval. Järsk trepp oli doktori hingeldama pannud. Warms heitis pilgu läbi komandosilla akenderea laeva vöörile, öö saabudes oli tonn jõudu kogunud ja kihutas ulgudes ümber tekiehitiste, rapsis päästepaate ning sakutas losspoomide vante. Aeg-ajalt kadus laevanina vahupritsmetesse ning vööri märjaks kastes lõid lained üha sagedamini üle reelingu.

„Täna öösel hakkab meri alles tantsu lööma,” ütles jälle hingamisvõime tagasi saanud arst. „Tuul tõusis nii äkki. See kõik sarnaneb rohkem hurrikaanile.”

„Seda ta ka on, doktor. Rannikujaam andis hurrikaanihoiatuse. Ma ei teinud seda ainult teatavaks, et reisijad enneaegu rahutuks ei muutuks.” Warms pööras oma näo arsti poole ja too vaatas talle uurivalt otsa, nagu oleks tahtnud küsida: „On sul nüüd kaptenina tormi ees hirm?” Vastust oma tummale küsimusele arst ei saanud.

Warms hakkas uuesti rääkima kapteni surmast, „öelge, doktor, ega Wilmott ise mürki võtnud? Ma ei näe küll ühtegi põhjust, miks ta oleks seda pidanud tegema.”

„See ei olnud enesetapp. Selleks armastas vana liiga palju elu. Ei, Warms, kindlasti ta ei mürgitanud ennast.”

„Kes seda siis tegi, doktor? Kas te olete sellele juba mõelnud?”

„Ma olen arst, aga mitte detektiiv, ja mis kasu ka meie oletustest on.” Kuid nagu tahtes siiski sundida arsti oma arvamust avaldama, kes võis Wilmotti mürgitada, käis Warms visalt peale: „Arvesse tuleb ju ainult väga piiratud arv inimesi. Kel oli vaba sissepääs kapteni kajutisse ja kellel oli üldse võimalik teda mürgitada?”

„Seda tegi inimene, kes täna õhtul jõi koos kapteniga tema kajutis viskit. Laual oli kaks klaasi. Ühes oli veel näha mingi pulbri jälgi. Igaks juhuks panin klaasid kõrvale ja homme annan need politseile üle. Võib-olla suudetakse klaasidele jäänud sõrmejälgede järgi üsna kiiresti kindlaks teha, kes jõi koos Willmottiga.”

Warms haaras arsti õlgadest.

„Klaasidel olid sõrmejäljed? Doktor, see on ju tähtis asitõend. Kas klaasid on ka kindlas kohas. Ega neid keegi kätte saa?”

„Ma panin klaasid Abbotti juuresolekul kapteni kirjutuslaua sahtlisse luku taha.”

„Abbott nägi seda?”

„See on hea, et mul on tunnistaja, sest klaasidele jäid ka minu sõrmejäljed. Abbott võib nüüd tõestada, mis asjaoludel need sinna sattusid. Muidu võib veel ka minule kahtlus langeda,” ütles doktor naeratades. Warms laskis käed doktori õlgade ümbert lahti, surus kämblad taskusse ja vaatas jälle aknast välja.

Päeval selge ilma korral oleks binokliga võinud juba näha Ambrose kanalit – New Yorgi sadamasuuet. Kuid praegu oli kottpime kurjakuulutav tormiöö!

Nähtavus ei ulatanud kaugemale laevaninast ja Morro Castle’i jaoks näis New Yorgi sadamasuue olevat taandunud kättesaamatusse kaugusesse.

Kell näitas 22.50. Hurrikaan ründas laeva kogu oma jõuga. Nagu papist rekvisiidid rebiti tekiseadmed oma kinnitustest lahti ja pühiti lainete poolt üle parda. Viieteistkümne meetri pikkune losspoom, mida toestasid neli käevarre jämedust trossi, murdus pooleks nagu tuletikk ja purustas alla kukkudes ühe päästepaadi. Torm lõpetas lahkumisballi veel enne seda, kui Warms seda ise teha jõudis. Iiveldusest vaevatud hirmunud reisijad lamasid oma voodites. Aeg-ajalt käskis Warms valjuhääldajate kaudu edasi anda reisijaid rahustavaid teateid: „Mingit ohtu Morro Castle’i jaoks ei ole. Laev peab vastu ka kõige tugevamale tormile.” Komandosillalt anti masinatelegraafiga lakkamatult käsku kiirust suurendada. Kogu aeg tuli muuta kurssi, et laev liiguks vastu tuult ega laseks hurrikaanil end küljelt rünnata.

Kell 23.00 Morro Castle asus neljakümne miili kaugusel tulelaevast Scotland Light. Laeva masinad töötasid endiselt täiskäigul, kuid ka hurrikaan möllas raugematu jõuga. Äkki rebiti komandosilla uks lahti ja selle lävele ilmus kontrollkäigul olev vahimadrus. Väljas ulguv torm lõi mehe selja taga ukse paukudes kinni, õliriidest türbis madrus astus Warmsi juurde ja karjus talle kõrva: „Kapten, laevas on suitsu!”

Warms ei saanud temast kohe aru. „Suits?” kordas ta. „Mis suits? Kus?” Vahimadrus pani käed lehtrina suu juurde ja karjus: „Pakpoordis, söör! Korstna pealisehitise juures asuvast väikesest ventilaatorist tuleb suitsu.”

Nüüd sai Warms küll mehest aru, kuid ta ei suutnud kohe otsustada, mis tuleks edasi teha. Oleks tulnud üks ohvitser saata asja uurima, kuid sillal ei olnud keegi üleliigne. Warms läks pardatelefoni juurde, et helistada vanemmehaanikule ja saata too ise asjas selgust saama. Abbott ei vastanud. Warms helistas masinaruumi, kuid vanemmehaanikut ei olnud seal ega ka katlaruumis. Sellal kui Warms telefoni teel Abbotti otsis, kaotati palju hinnalisi minuteid, Lõpuks virutas kapten vihaselt kuuldetoru hargile ja hüüdis teisele ohvitserile: „Patterson, vaadake järele, mis seal lahti on!”

Seitsme minuti pärast avastas Patterson tulekahjukolde. Möödudes ahtritekil turistideklassi kirjutusruumi uksest, tundis ta kõrbelõhna. Veel kolm minutit kulus lukustatud ukse lahtimurdmiseks. Avatud uksest paiskus välja kollakas väävli järgi lõhnav ja hingemattev suitsupilv. Patterson surus taskuräti vastu nägu, laskus kummargile ja läks ruumi tagumise seina juurde. Ühest seinakapist tuli paksu suitsu. Kui mees end sirgu ajas ja kapiukse lahti tõmbas, lõi talle sealt vastu helesinine põletav tulekeel. Niisugune leek tekib tavaliselt kemikaalide põlemisel. Palavuse, suitsu ja lämmatava vingu tõttu pidi ohvitser peaaegu teadvuse kaotama. Viimast jõudu kokku võttes õnnestus Pattersonil roomata tagasi ruumi ukse juurde ja see väljastpoolt sulgeda. Siis varises ta meelemärkusetult koridori põrandale. Teisel pool ust alustas tuli pehme mööbli, vaipade ja siis tapeedi kallal oma hävitustööd. Ventilatsioonišahtide kaudu kandusid leegid ballisaali, baaridesse ja söögisaali. Kuna reisijad olid nendest ruumidest juba ammu lahkunud, võis tuli levida, ilma et laeva juhtkond oleks sellest teada saanud. Tõsi küll, Morro Castle oli varustatud moodsate automaattuletõrjesignalisaatoritega, mis 70-kraadise õhutemperatuuri juures lülitasid sisse tuletõrjealarmi. Kuid pärast seda kui hurrikaan oli laeva tundide viisi raputanud, ütlesid selle süsteemi ülitundlikud seadmed lihtsalt üles. Signalisaatorid kas ei reageerinud üldse või andsid häire alles siis, kui ballisaali metallseinad juba kuumusest hõõgusid. Vahepeal oli aga tulel aega levida, kuni lõpuks oli käest lastud viimanegi võimalus Morro Castle’i pardal leiduvate tulekustutusvahenditega punasest kukest jagu saada.

Alles kell 00.50 anti signaal: tuli laevas! Siin, nagu igal teiselgi laeval tähendas see signaal: ohvitserid ja meeskond viivitamatult oma ettenähtud kohtadele! Reisijad päästevestidega tekile! Kõigepealt naised ja lapsed päästepaatidesse!

Morro Castle’i pardal kutsus see signaal esile kõiki inimesi haaranud kirjeldamatu paanika. Surmahirmus reisijad tunglesid koridorides ja treppidel, et pääseda laeva ülemisele tekile, kus toore jõuga võideldi kohtade pärast päästepaatides. Igaüks oli ainult enda eest väljas. Oma kajutitest öösärkides väi j a jooksnud reisijad ja õhtuülikondades mehed rajasid endale kakeldes teed läbi inimmassi, ronisid päästepaatidesse ning kaitsesid hõivatud kohti aerude ja puulattidega või siis lihtsalt rusikate ja jalgadega. Naised klammerdusid paatide servade külge, karjusid ja anusid, et neid päästetaks. Lained uhtusid nad minema, andes ruumi uutele abivajajatele.

Meeskonna jaoks ei paistnud korraldusi üldse eksisteerivat. Ainult mõned üksikud olid oma kohtadel, enamikku huvitas ainult oma elu päästmine. Komandosillal seisis uus kapten, kes oli võimetu selles kaoses korda looma. Tema korraldusi kas ei kuulatud või jäeti täitmata. Nagu vaim ilmus äkki sillale valges univormis vanemmehaanik Abbott, kes revolvriga ähvardades tõukas enda ees teist sideohvitseri.

„Kaduge masinaruumi, seal on teie koht!” käratas Warms vanemmehaanikule. „Ja kus te üldse kogu aeg olite?”

Revolvriga metsikult vehkiv Abbott karjus: „Alagna tahtis plehku panna. Andke talle käsk saata SOS-signaal või ma võtan mootorpaadi!”

Katlaruumist helistas masinainsener ja teatas plahvatusohust. Tuli ähvardavat juba õlitanki. Warms käskis tal kasutada vahtkustuteid, sulgeda õlikraanid ja turbiinid seisma panna.

Niipea kui Abbott kuulis, et on tekkinud plahvatuse oht, tormas ta nagu hullumeelne sillalt minema Komandosilla aknast nägi Warms, kuidas Abbott, revolver käes, rajas endale teed mootorpaadi juurde. Talle järgnesid kaks madrust, keegi frakis isand, õhtukleidis naine ja öösärgis väike tüdruk. Nagu oma kohale naelutatud, seisis sideohvitser Alagna ikka veel sillal. „Söör, see ei ole õige, mida Abbott ütles. Ma tahtsin ainult esimest sideohvitseri üles otsida. Rogersit pole juba mitu tundi näha olnud. Mis nüüd saab? Kas pean saatma SOS-signaali?”

Seda käsku ei saanud Warms radistile anda, sest laevaomanike korraldusel ei tohtinud ranniku lähedal merehätta sattunud laev hädasignaali saata. Selleks pidi kapten kõigepealt laevaühingult nõusoleku küsima. Laevaühingu juhatus püüdis igal võimalikul juhul vältida võõraste laevade abi, lubades oma avarii teinud alustel ainult haruharva SOS-signaali saata. Selle mõne tuhande dollari pärast, mis oleks tulnud abiandvale laevale maksta, pidi Warms ohtu seadma 318 reisija ja 108 meeskonnaliikme elu. Kakskümmend aastat oli Warms olnud selle laevaühingu kuulekas teenistuja ia ka seekord ei söandanud ta kehtivaid eeskirju rikkuda.

„Minge, Alagna,” ütles kapten, „ja proovige raadio teel laevaühinguga side saada ning teatage mulle tulemustest.” Sideohvitser lahkus õlgu kehitades sillalt, läks raadioruhvi, istus kuulekalt oma kirjutuslaua taha ja hakkas raadiogrammi šifreerima. Tervelt nelikümmend minutit püüdis ta New Yorgis asuva laevaühinguga ühendust saada. Tema kutsungid jäid vastuseta. Laevaühing püüdis personali arvel koonerdada ja öösel ei olnud raadiosaatja juures kedagi valves.

Nelikümmend lõputuna näivat minutit klõbistas teine sideohvitser morsevõtmega. Samal ajal tõusis väikeses kambris õhutemperatuur seitsmekümnele kraadile – kabiin asus otse leekides oleva ballisaali kohal. Ventilaatori avausest paiskus raadioruhvi paksu suitsu ja kibedat kõrbehaisu. Et mitte lämbuda, sidus Alagna suu ja nina ette märja taskurätiku. Kuigi ta silmad jooksid vingest suitsust vett, ei tohtinud ta oma kohalt enne lahkuda, kui ta on saanud vastuse või esimene sideohvitser Rogers ta välja vahetab. Kella 14-st vabavahis olev Rogers pidi kell 22 raadioruhvis valvekorra üle võtma ja oleks pidanud kohal olema Juba enne tulekahju puhkemist. Rogers oli aga kuhugi kadunud. Alagnal polnud praegu mahti selle üle pead murda, kus esimene sideohvitser võiks olla. Ta pidi mandriga saama ühenduse ja ootama vastust.

Ei tea, kust ilmus äkki Alagna kõrvale purjus ja tuikuv Rogers. Tema univormi krae oli lahti, sassis juuksesalk silmil. Läbimärja univormi peale oli tõmmatud päästevest, käes hoidis ta laskevalmis revolvrit.

„Mis lahti on?” lällutas Rogers. „Kas ei tule meile lõpuks laevad appi? Kas peame kõik kärvama? Lase mind korraks lähemale!” Jõuga püüdis ta Alagnat raadiosaatja juurest eemale lükata, kuid Alagna kaitses end ja tõukas Rogersi kõrvale. „Kaptenil pole õigust hädasignaali kasutada. Seda otsustab laevaühing, aga ma ei saa kuidagi ühendust.” Rogers ajas end Alagna selja taga uuesti üles, surus talle revolvri vastu selga ja karjus: „Laevaühing? Kas te olete kõik hulluks läinud?” Ta küünitas käe lülitini ja lükkas selle kangikese asendist „Vastuvõtt” alla „Saatja” peale.

„Lase käia! Sa kas annad SOS-signaali või ma kihutan sulle kuuli pähe …” Alagna loobus vastupanust. „SOS … SOS … SOS …” Tema käsi töötas morsevõtmel peaaegu automaatselt: „Laeva nimi … viimased koordinaadid… tuli pardal, vaiame viivitamatult abi… SOS … SOS … SOS…” Seda teadet jõudis Alagna kolm korda edasi anda. Vahetult pärast viimast SOS-signaali kostis plahvatus ja ruumi täitis suitsupilv – raadiosaatja patareid olid kuumuse tõttu lõhkenud. Väävelhape pritsis Alagnale näkku ja meelemärkuseta varises ta põrandale.

Rogers lohistas ta koridori, jättis abitu Alagna sinna lamama ja tormas ise minema. Põletav valu näol tõi Alagna uuesti teadvusele. Ta ajas end vaevaliselt püsti ja hakkas vaarudes mööda koridori edasi minema, kuid ei suutnud pimeduses leida ülemisele tekile viivat treppi. Laeva valgustus oli juba ammu rivist välja langenud. Asjatult otsis Alagna treppi. Kui ta seda ei leia, on ta kadunud. Suitsu täis koridoridelabürindis ekseldes komistas ta ja kukkus pikali. Alagna kompas põrandat ja sattus äkki inimese kehale. Ta tundis käe all univormi tresse – tegemist pidi olema ohvitseriga. Alagna lohistas teadvusetut meest mööda koridori, kuni leidis lõpuks trepi. Viimast jõudu kokku võttes tiris ta elutu keha ülemisele tekile. Siin üleval, kogu laeva haaranud leekide valgusel, märkas Alagna kohkumusega, et ta oli tahtnud päästa laipa. Tema ees lamav laevaarst doktor de Witt oli surnud. Kui Alagna mehe tekile asetas ja tolle pea küljele vajus, nägi ta arsti meelekohas sõrmelaiust auku, millest immitses välja peenike verenire. Ootamatult haaras keegi madrus Alagna käest, tõmbas ta surnu juurast eemale ja ütles: „Tulge, söör. Me laseme kohe viimase paadi vette!” Laeva esiosa oli tühi. Hirmust hullunud inimesed olid tekilt viimasel minutil lahkunud ja tulekahju kumas võis meres näha kümneid tumedaid punkte, mis ulpisid lainetes nagu kummipallid. Madrused aitasid Alagna pooltühja päästepaati ja lõid paati veel taavetite küljes hoidvad liigendhaagid lahti. Vaevalt kahe meetri kaugusel Morro Castle’i tulikuumast pardast hakkas talide otsas rippuv paat aeglaselt ja tasakaalu kaotamata laskuma. Paadisolijatele õhkus laevakerest vastu selline kuumus, et põletuste vältimiseks pidid nad oma nägusid riietega katma. Alles siis, kui madrused paadi talide küljest vabastasid ja see ühe suure laine harjal laevast korraga rohkem kui viieküm­ne meetri kaugusele kanti, sai Alagna mahti ringi vaadata, et näha, kes olid koos temaga lahkunud Morro Castle’i pardalt.

Need olid eranditult meeskonnaliikmed. Siin oli ka kapten Warms ja vanemradist Rogers.

Katastroofi ohvriks langes 134 reisijat, neist enamlikus naised ja lapsed, samuti kuus meeskonnaliiget. Inimesed kas hukkusid tulekahjus, lämbusid suitsus, tallati rüsinas surnuks või uppusid meres. Selle kurva tulemuse teatavaks tegemisega lõppes merekohtu esimene istung. Kolme päeva jooksul kuulati üksikasjaliselt üle kapten Warms, radistid Rogers ja Alagna, vanemmehaanik Abbott, teine ohvitser Patterson, masinainsener ja osa päästetud reisijatest. Asjaosalised kirjeldasid sündmusi laeval nii, nagu nad olid neid ise läbi elanud. Kuid mitte ükski nendest paljudest tunnistajatest ei saanud või ei. tahtnud vastata juurdluse lähtepunktiks vajalikele kõige tähtsamatele küsimustele.

Kas kapten Wilmott mürgitati? Kellel oli põhjust teda tappa? Kas laevaarst doktor de Witt oli ennast tulekahju ajal ise maha lasknud või tapeti ta sellepärast, et tema valduses oli sõrmejälgedega klaas, mida kasutas inimene, kes jõi viimati koos kapteniga viskit?

Kas teise ohvitseri poolt turistideklassi kirjutusruumi seinakapis avastatud tulekahju tekkis isesüttimisel või oli see tahtlik süütamine, mis pidi kõrvaldama mingisuguse kuriteo jäljed? Kas mõnede Morro Castle’i ohvitseride enam kui kummaline käitumine enne tulekahju puhkemist ja pärast seda ei luba järeldada, et üks nendest oli tapnud multimiljonäri, kapteni ja laevaarsti ning süüdanud laeva?

Tähelepanelik lugeja juba kindlasti aimab, et Morro Castle’i pardal asetleidnud sündmuste puhul ei olnud tegemist juhuse ega kõrgema võimuga, vaid et mängus oli südametunnistuseta rafineeritud kurjategija käsi. Kuid mitte keegi ei osanud öelda, kes võis olla too kolmekordne mõrvar, juveelivaras ja süütaja.

Kas oli see õnnetu laeva viimane kapten William Warms, vanemmehaanik Abbott, teine ohvitser Patterson, vanemradist Rogers või hapnikumaski kandnud asbestist kaitseriietuses tundmatu, kes tungis kai ääres seisvale laevale? Ka New Yorgi merekohus ei suutnud nendele küsimustele vastust leida. Tõsi, puudu jäi vajalikest tõenditest, kuid samal ajal taheti iga hinna eest vältida Morro Castle’i katastroofi muutumist kriminaalseks sensatsiooniks. Neli merekohtu liiget olid suurte Ameerika laevakompaniide ametnikud. Kaks nendest olid kõrgetel direktorikohtadel Ward-Line’i kompaniis, kellele kuulus ka Morro Castle. Loomulikult olid laevaühingud huvitatud sellest, et igast ilmakaarest pärit maksujõulised maailmarändurid ka edaspidi kasutaksid oma lõbureisideks nende kõige luksuslikumaid aurikuid. Seepärast tuli kõikmõeldavate vahenditega sisendada inimestesse usku, et nad reisivad kõige ilusamatel ja kindlamatel laevadel ning viibivad kõige eeskujulikuma laevapersonali kaitse all. Kuna õnnetust ei saanud enam olematuks teha, püüdis merekohus kujutada asja nii, nagu oleks kõik toimunud jumala tahtel. Täiesti põhjendatult kardeti laevaühingutes, et suurem osa kogu maailmast pärit reisijatest võib tulevikus loobuda lõbusõitudest laevadel, mille ohvitserideks on maskeeritud röövlid, mõrvarid ja süütajad.

Merekohtu otsuse eesmärgiks oli eitada tulekahju tahtliku süütamise võimalust Morro Castle’i pardal.

Otsus kõlas järgmiselt:

„Juurdlus ei andnud tõendeid selle kohta, et tulekahju Morro Castle’i pardal oleks teisiti tekkinud kui kõige kõrgema tahtel. Ei leidunud ühtegi mõjuvat põhjust oletada, et meeskonnaliikmed ja ohvitserid oleksid selles õnnetuses olnud kaassüüdlased inimeste hukkumises. Kui üksikud ohvitserid ja meeskonnaliikmed ei olnud selles loodusjõudude põrgus oma ülesannete kõrgusel, siis tuleb põhjust otsida inimese ebatäiuslikkuses.

Jumala selgitamatu otsus saatis meile selle traagilise õnnetuse ja seepärast polnud inimesel seda võimalik tõrjuda.”

Niisiis oli tegemist kohtuotsusega, mis veeretas kogu süü vana hea jumala kaela ning jagas samal ajal kristlikku andeksandmist inimestele nende süü eest selles kuriteos. Äri huvides pidi see katastroof võimalikult kiiresti vajuma unustuse hõlma. Ärilistel kaalutlustel otsuse langetanud mereameti kohtunik tahtis toimiku juba arhiivi saata, kui prokuratuuri saabus kindlustusseltsi avaldus, milles paluti välja selgitada miljonär Kathleen Morrisoni ehete kadumise asjaolud. Ühel päeval ilmusid mereametisse prokuratuuri uurija ja osariigi kriminaalpolitsei detektiiv, nõudsid tutvumiseks enda kätte juurdlusprotokolli ja konfiskeerisid lõpuks kõik Morro Castle’i juhtumiga seotud toimikud. Veel samal päeval teatas Ameerika press juurdluses toimunud sensatsioonilisest pöördest: „FJB ja riiklik prokuratuur hakkavad ise tegelema Morro Castle’i juhtumiga! Mis juhtus tegelikult laeva pardal? Kapten Warms FJB ristküsitluse tules!”

Samal ajal, kui osariigi politsei hoones Warms juba teist korda jutustas Morro Castle’i tulekahjust, kiirustasid paarkümmend FJB detektiivi Asbury Parki, et üürida põhjalikult laevavrakki. Uurimiskomisjoni esimees major Kaufhold ja FJB kolm kõige võimekamat detektiivi otsustasid oma tööd alustada kaptenikajutist. Warms ja Abbott olid merekohtule öelnud, et enne tulekahju puhkemist lukustati kajut, kus oli kapten Wilmotti taip. Hiljem ei olnud enam kellelgi aega minna kajutisse, et surnukeha ohutusse kohta toimetada. Seega pidi kajutis leiduma vähemalt skeletijäänuseid, sest mingi tuli ei hävita inimese laipa Jäägitult. Ka säilinud skeletiosade uurimine oleks suutnud toestada, et kapten Wilmott tõepoolest mürgitati. Kapteni maiste jäänuste leidmine oli eriti tähtis, sest ainuke asjatundlik tunnistaja doktor de Witt ei olnud enam elavate hulgas. Mööda kapteni kajuti juurde viivat koridori, liikuvad FJB ametnikud sattusid surnud ja mahajäetud määrima: tuhk, tolm, söestunud lauad, tahmunud ja roostetanud metallseinad. Kajuti uks oli vigastamata ja endiselt lukus. Üks detektiiv tõmbas taskust kimbu muukraudu, uuris lukuauku ja avas siis selle mõne käeliigutusega. Sisseastujatele avanes üllatav ja otse tontlik vaatepilt. Tuli, mis ei olnud laevas jätnud puutumata ühtegi puuosa, näis olevat kaptenikajutit säästnud. Nii imelik kui see ka oli, aga põlenud olid ainult põrand ja mööblijalad.

Seina ääres seisis täiesti korras voodi. Isegi illuminaatorite klaasid olid terved. Väga võimalik, et suletud ruumis tuli hapniku puuduse tõttu lihtsalt hääbus ja kustus. FJB mehi see momendil ei huvitanud. Palju tähtsam oli leida kapteni laip. Warmsi tunnistust mööda oli ta koos arstiga asetanud surnukeha voodisse, mis nüüd aga oli tühi ja kaetud korralikult päevatekiga. Major Kaufhold tormas magamistoa kõrval asuvasse vannituppa. Ka selle sisustus oli puutumata, kuid laipa polnud ka siin. Piinliku hoolega otsiti läbi kogu laev, kuid surnud kaptenist polnud kusagil jälgegi. Wilmotti laip oli kadunud ja see jäigi leidmata.

Arvukatele lahendamata mõistatustele, mis ümbritsesid luksusaurikul Morro Castle toimunud tulekahju, lisandus veel üks. Tõsi, pooleldi suudeti selgitada tulekahju tekkepõhjus. Eksperdid uurisid seda kirjutustuba, kus teine ohvitser Patterson oli avastanud tulekahjukolde. Spetsialistid leidsid seintel ja põrandal mingi kemikaali jälgi, iseloomulikke sissesööbinud põlemise jälgi metallseintel ja plekitükikesi, mis võisid pärineda vaskplekist silindrist, milles oli olnud süüteaine. Laboratooriumis rekonstrueerisid eksperdid tulekahju võimaliku tekitamise. Kurjategija oli arvatavasti ühendanud metallsilindri seinakontaktiga. Silindris olev küttespiraal andis süüteaine süütamiseks vajaliku temperatuuri. Uurimiskomisjoni lõppjäreldus oli, et süütaja pidi tehnikat tundev inimene olema, kes oskas ka kemikaalidega ümber käia. Sellega seoses langes ebamäärane kahtlus lodevate elukommetega silma paistnud vanemmehaanik Abbottile, tees oma arvukate seikluste pärast naisreisijate kajutites oli olnud kapten Wilmottiga sõjajalal. Viimane kavatses pärast esimest reisi vanemmehaaniku välja vahetada.

Abbott nägi, kuidas doktor de Witt leidis mürgitatud kapteni ja ka seda, kui laevaarst pani reetlike sõrmejälgedega klaasi luku taha. Pärast seda kadus Abbott kuhugi ja ilmus välja alles siis, kui katastroofi ei olnud enam võimalik vältida. Seega jäi talle küllalt aega tulekahju tekitamiseks ja laevaarsti tapmiseks. Samuti võis olla ka tema see, kes saatis teise ilma miljonär Kathleen Morrisoni ja röövis tolle ehted. Abbott eitas energiliselt igasugust süüdistust, kuid ei leidnud ka ühtegi (tunnistajat, kes oleks näinud vanemmehaanikut kirjutustoas, miljonäri kajutis või laevaarsti seltskonnas.

Abbotti alibi nende otsustavate tundide kohta oli äärmiselt väheusutav. Ta ütles, et oli end ballil täis joonud ja pärast pidu oma kajutis maganud. Ta ärkas alles siis, kui laeval anti tuletõrjehäire. Selleks et oma elu päästa ja kuna ta ei saanud enam millegagi aidata, olevat ta pardalt lahkunud. Abbotti juttu ei uskunud keegi, kuid samal ajal ei leidunud kedagi, kes oleks suutnud vanemmehaaniku sõnu kummutada.

Kahtlusaluste ringi sattus ka Warms, kes pärast Wilmotti surma sai kapteniks. Üks detektiiv, kes uuris tema minevikku, tegi kindlaks, et Warms oli suurtes võlgades.

Ta oli alla kirjutanud üle 10 000 dollari suurusele vekslile, mille väljamaksmise tähtaeg oleks jõudnud kätte pärast Morro Castle’i reisi lõppemist. Nii nagu Abbott, teadis ka Warms, et laeva pardal viibivad pururikkad reisijad. Kas mitte tema ei varastanud ehteid? Kas miljonär tabas ta teolt?

Warms viibis juures, kui doktor de Witt leidis mürgitatud kapteni. Samuti oli ta teadlik arsti leitud napsiklaasist.

Kahtlust suurendas ka asjaolu, et Warms oli väljaõppelt elektrimontöör. Kuigi roolimees kinnitas, et Warms viibis tulekahju ajal komandosillal, ei võinud ka tema täie kindlusega öelda, kas Warms lahkus sealt mõneks minutiks või mitte. Kolmandaks kahtlusaluseks sai esimene sideohvitser. Detektiivid nuhkisid välja, et vabal ajal meisterdas Rogers akvaariumide jaoks vaskplekist küttekehasid. Pealegi puudus Rogersil alibi.

7. septembril 1934 lõppes tema teenistus kell 14, millele järgnes kaheksa tundi vabavahti. Kell 22 oleks ta pidanud olema jälle raadioruhvis. Valveteenistus raadiojaamas toimus kolmes vahetuses. Kella 6-st kuni kella 14-ni oli valves kolmas ohvitser Doyle, kella 14-st kuni kella 22-ni teine ohvitser Alagna ja kella 22-st kuni kella 6-ni. hommikul esimene sideohvitser Rogers. Kuid viimane ilmus raadioruhvi alles kell kolm öösel. Kohtus tunnistas Rogers: „Kuni kella 20-ni istusin ohvitseride messis, kirjutasin kirju ja lugesin. Siis läksin oma kajutisse ning heitsin puhkama. Magasin valvekorra alguse sisse, sest olin eelnevalt neliteist tundi valves olnud. Alates eelmisest õhtust viibis kolmas ohvitser Doyle pimesoolepõletiku tõttu laeva laatsaretis. Sellepärast ma ei ärganudki. et tavaliselt äratas tema mind. Tegin silmad lahti alles siis, kui anti tuletõrjealarm. Aitasin tekil reisijaid päästepaatidesse, hoolitsesin korra eest ega saanud seetõttu asuda oma postile. Ma arvasin, et olukord mu käitumist õigustab.”

Ka Rogersi puhul oli kahtlusi rohkem kui küllalt, kuid jällegi puudusid tõendid nende oletuste õigsuse suhtes. Igal juhul üllatava selgituse leidsid aga kaks müstilist juhtumit, mis olid toimunud pärast vraki kaldale jooksmist Asbury Parki juures. FJB detektiivid otsisid meest, kes esimesel õhtul pärast katastroofi läks asbestist kaitseriietuses laevale. Nendele otsingutele tegi Ameerika salateenistus LKA kähku lõpu.

„USA valitsuse huvides ei tohi teatavaks saada, kes oli see mees ja mida ta laevalt otsis,” selgitati FJB detektiividele. Alles palju aastaid hiljem, kui Morro Castle’i tumedasse loosse oli rohkem selgust saadud, tuli välja, millist, tõsi küll kõrvalist rolli, oli mänginud too „suur tundmatu”.

Mõnedes Morro Castle’i kajutites, kus elasid reisijad, kes poliitilistel või sõjalistel põhjustel äratasid Ameerika valitsuse umbusaldust, olid paigaldatud pealtkuulamisaparaadid. Kuna ei teatud/kas need seadmed tules hävisid või mitte, saatis LKA ühe agendi vrakile, et see likvideeriks kõik jäljed. Kardeti, et veel alles jäänud pealtkuulamisaparaadid võidakse avastada hilisema juurdluse käigus. Samuti selgus, mis asjaoludel lasti maha madrus ja miks uppus ohvitser, kelle laibad leiti mererannast. Pärast päästmist haiglasse toimetatud reisijad, keda ei saadud kohe üle kuulata, ütlesid hiljem, et nad nägid, kui ohvitser madruse maha laskis, sest too puistas tekile mahajäetud kohvreid. Ohvitseri enda viis aga hiljem laine üle parda ja ta uppus. Ookeani murdlained heitsid mõlemad laibad randa ja too kohutav leid aitas omakorda kaasa juurdlusel tekkinud segadusele. Kõik ülejäänu jäi esialgu selgusetuks. Agarad sulerüütlid avaldasid küll veerupikkusi oletusi ja kombinatsioone, kuid FJB poolt teostatud juurdlus jooksis liiva. Erutatud üldsuse rahustamiseks korraldati teine näilik kohtuprotsess. Kapten Warmsi ja vanemmehaanik Abbotti süüdistati kui laevaohvitsere oima kohustuste täitmata jätmises. Kohus tunnistas Warmsi süüdi süüdistuse kuues punktis.

Pärast tulekahjualarmi ei kandnud ta õigeaegselt hoolt selle eest, et ohvitserid ja madrused tegutseksid nii nagu laeva eeskirjad seda ette näevad.

Ta viivitas, et õigeaegselt saada ülevaade tulekahju ulatusest.

Ta ei võtnud midagi ette, et vastavalt nõuetele organiseerida reisijate päästepaatidesse asumine.

Ta ei saatnud õigeaegselt SOS-signaali.

Ta laskis päästepaadid vette eelnevalt inimesi juhendamata ja ilma, et oleks kedagi määranud paadijuhiks.

Warms mõisteti kaheks aastaks vangi. Vanemmehaanik Abbottile määrati neli aastat vanglakaristust selle eest, et ta argusest oli lahkunud oma postilt ega teinud ühtegi katset reisijate päästmiseks. Selle asemel lahkus ta laevalt esimeste hulgas. Kuid see kohtuotsus kehtis ainult mõni nädal. Asja teistkordsel läbivaatamisel otsus tühistati ja

Warms ning Abbott vabastati süütõendite puudumise tõttu. Kuid siiski tähendas see õigeksmõistev otsus nende ohvitserikarjääri lõppu. Mereamet, kes oma esimesel istungil ei leidnud nende meeste käitumises midagi taunitavat, võttis nüüd mõlemalt ohvitseri auastme. Warms kadus vaateväljalt – temast sai lihtne dokitööline ja ta langes Morro Castle’i Teises maailmasõjas. Abbott lõpetas oma elupäevad kaks aastat pärast katastroofi ühes alkohoolikute raviasutuses.

Ainult kolmas kahtlusalune – vanemradist Rogers – oskas õnnetusest ehtameerikalikul viisil kasu lõigata. Mitme nädala jooksul esines ta New Yorgis Broadwayl asuvas teatris „Rialti”. Kogenud stsenaristi käsikirja järgi kirjeldas ta alati väljamüüdud saalile oma elamusi suure tulekahju ajal Morro Castle’i pardal. Rogers kasseeris sisse 10 000-dollarilise honorari, pealtvaatajad aga pühitsesid ta Morro Castle’i kangelaseks. Kuid see hale kuulsus kahvatus kiiresti. Nii nagu Morro Castle’i nimi kadus aegamööda ajalehtede veergudelt, nii hääbus ka sideohvitseri Broadway kuulsus.

Katastroof vajus unustusehõlma, aktid tolmusid ja FJB detektiividel polnud enam aega jahtida Morro Castle’i süütajaid, sest nüüd hoidsid Ameerikat hirmu all gangsterid Al Capone ja Dillinger. Möödus kolm ja pool aastat, ilma et Morro Castle’l kohta oleks sõnakestki kirjutatud …

4. märtsil 1938 ilmus aga jälle vanemradisti nimi suurte tähtedega ajalehtede veergudele ja laevaõnnetus muutus uuesti üldiseks kõneaineks. Seekord ei ülistatud Rogersi kangelastegusid, mida ta Broadwayl oli nii värvikalt kirjeldanud.

„Rogers pani Morro Castle’i põlema! Esimene sideohvitser on Morro Castle’l mõrvar!” kisendasid üle mitme veeru ulatuvad pealkirjad. Mis siis oli juhtunud, et kangelaseks kuulutatud Rogers tembeldati nüüd äkki mõrvariks ja süütajaks? Kas ta tunnistas süü üles või leiti lõpuks puuduvad tõendid? Mitte midagi niisugust! Pärast Morro Castle’i katastroofi asus Rogers elama New Jersey osariiki Bayonne väikelinna ja läks tööle kohalikku politseisse. Pärast aastast patrullteenistust viidi Rogers üle raadiokeskusesse. Siin kohtas ta oma endist kolleegi Doylet, kes töötas omal ajal Morro Castle’l kolmanda sideohvitserina. Siin oli Doyle aga äkki Rogersi ülemuseks. See asjaolu põhjustas mõlema vahel sõnavahetus, mis üha sagedamini lõppesid tüliga. Sealjuures ei teinud Doyle mingit saladust sellest, mida ta arvas sündmuste kohta Morro Castle’l.

Doyle süüdistas Rogersit, väites, et too on mõrvar ja süütaja. Ühel päeval pärast järjekordset kokkupõrget tehti Doylele atentaat. Politseijaoskonda oli keegi tundmatu jätnud talle paki. Selles oli akvaariumi küttekeha ja sedel, millel oli masinakirjas järgmine tekst: „Annas leitnant, minu akvaariumi kütteseade läks rikki. Teie oskate sellisse asjadega ümber käia. Palun, parandage see riistapuu ära.”

Doyle ei olnud eriti üllatunud. Juhtus ju sageli, et kolleegid palusid tal üht-teist parandada. Paha aimamata pakkis ta seadme lahti ja pistis stepsli kontakti, et viga välja selgitada. Samal momendil lõi plahvatus ta jalust maha. Raskesti haavatud Doyle viidi haiglasse ja opereeriti viivitamata. Tal vedas – vigastused ei olnud eluohtlikud. Kolme päeva pärast võidi teda juba üle kuulata.

„Selle supi keetis mulle kokku Rogers,” ütles Doyle kriminaalpolitsei šefile kapten McGrathile. „Täpselt samuti pani ta ka Morro Castle’i põlema. Kuna ma seda tead­sin, tahtis ta ka mind tappa.” Rogers voeti kohe vahi alla, tema maja, muie ta oma 10 000-dollarilise honorari eest oh ostnud, otsiti keldrist sarikateni läbi. Väikeses töötoas leidsidki ametnikud vaskplekki, elektrispiraali ja muud materjali, millest selliseid akvaariumisoojendajaid valmistatakse. Rogers aga eitas talle esitatud süüdistust ja seletas, et ta on juba aastaid valmistanud ja müünud selliseid akvaariumisoojendajaid. Seega võib iga tema kunde olla põrgumasina saatjaks. Rogers väitis koguni, et atentaat oli temale määratud, sest kui ta oleks sel päeval raadiokeskuses olnud, oleks ta kindlasti ise seda riista kontrollinud. Kapten McGrathil jäi selle jutu peale üle ainult käsi laiutada.

Varsti sekkus ka FJB juurdlusesse ja püüdis ühendada Doylele tehtud atentaati Morro Castle’i juhtumiga. Ülekuulamised ja läbiotsimised kestsid üheksa kuud. Kõik süüdistused lükkas Rogers tagasi ühe ja sama selgitusega:

„Kui ma oleksin sooritanud Morro Castle’il kõik need kuriteod. siis oleksid minu käes ka ehted ja ma ei peaks siin politseijaoskonnas radistina töötades nii vaevaliselt oma elatist teenima.”

„Te kavatsesite mõned aastad mööda saata, et hajuksid igasugused kahtlused,” vastati talle. „Kui te oleksite kohe ehted maha müünud ja elaksite nüüd laia elu, oleksime teile juba ammu jälile saanud.” See kõlas väga loogiliselt ja veenvalt, kuid jällegi puudus kõige tähtsam tõend – ehted. Rogersi juurest neid ei leitud.

1938. aasta novembris lõpetas FJB juurdluse ja andis. Rogersi üle Bayonne võimudele. Linna vandekohus tunnistas Rogersi süüdi tema kolleegile Doylele tehtud tapmiskatses ja mõistis ta kaheteistkümneks aastaks sunnitööle. Tõsi, süüdimõistev otsus tugines ainult kaudsetele tõenditele.

Protsessil eitas Rogers oma süüd viimse hetkeni, väites, et tapmiskatse sooritas tegelik Morro Castle’i süütaja, et teda nii või teisiti teelt koristada.

Rogers veetis sunnitöövanglas neli aastat, siis vabastati ta ootamatult Ameerilka Ühendriikide ülemkohtu poolt vastavalt armuandmispalvele, mida aga Rogers polnud kunagi esitanud. Selle ootamatu armuandmise juures oli see kõige kummalisem.

Mõni kuu hiljem kutsuti Rogers sõjaväkke. Ühel kaubalaeval, mis vedas sõjamaterjali Inglismaale, teenis ta lihtsa radistina. Rogers elas sõja üle ja 1945. aastal pöördus tagasi Bayonnei. Ta avas väikese äri ja teenis pigem halvasti kui hästi endale elatist raadiote ja kodumasinate parandamisega. Tema kundedeks olid linnakese uusasukad. Põlised linnaelanikud vältisid tema töökoda. Nende jaoks oli Rogers mõrvar Morro Castle’lt ja süüdi Doylele tekitatud vigastustes. Kuid mitte keegi ei vaevanud oma pead küsimusega, miks Rogers, kelle valduses olid miljoneid maksvad ehted, Bayonnei tagasi pöördus. Miks ta ehete müügist saadud rahaga ei asunud elama mõnda kaugemasse paika?

Nende väheste tuttavate hulka, kes veel Rogersiga suhtlesid, kuulus ka 83-aastane William Hummel. Rauk elas koos oma vallalise tütre Almaga naabermajas. Hummeli ja Rogersi vahel sigines südamlik sõprus, mis läks nii kaugele, et Hummel laenas Rogersile 7500 dollarit parandustöökoja väljaehitamiseks. Aja möödudes unustati linnakeses Rogersi nimega seotud sündimused ja näis, et temast saab kui mitte just lugupeetud, siis igal juhul üsna talutav linnakodanik.

20. juunil 1953 pandi aga toime uus kohutav kuritegu. Rogersi naabrid William Hummel ja tema tütar leiti oma majas tapetuna. Mõrvakomisjon, kes juhtumit uuris, leidis elutoast magnetofoni ja lindiketta, millele oli jäädvustatud Hummeli ja Rogersi vahel toimunud sõnasõda.

Tüli põhjuseks olid need 7500 dollarit, mis Hummel oli Rogersile laenanud ja mille tagasimaksmist ta lindistamise päeval nii energiliselt nõudis. Rogers lubas raha lähematel päevadel tagasi maksta. Hummel ähvardas alustada protsessi, kui Rogers ei too nimetatud summat tagasi juba järgmisel päeval. See päev jäi Hummelile viimaseks.

Rogers oli juba varem ettekavatsetud tapmiskatse eest karistatud. Kogu Ameerika pidas teda süütajaks ja tapjaks Morro Castle’lt. Ainult tema võis sooritada selle kahekordse mõrva. Sellise järelduse tegid mõrvakomisjoni liikmed ja Rogers arreteeriti. Kuid jälle eitas endine Morro Castle’i vanemradist oma. süüd ja jälle süüdistati teda ainult kaudsete tõendite põhjal. Puudusid nii pealtnägijad kui otsesed süütõendid. Magnetofonilindile salvestatud tüli ja Rogersi enda minevik olid õigupoolest ainukesed kaudsed süütõendid. 24. septembril 1954 mõisteti Rogers kahe inimese tapmise eest eluaegsele sunnitööle, kuid temani see kõik enam ei jõudnud. Kohtuprotsessi ajal sai ta närvivapustuse, mille tagajärjel kaotas igasuguse kontakti ümbrusega. Trentoni sunnitöövangla haigete osakonnas veetis Rogers neli aastat. Teda külastas loendamatu hulk ameerika reportereid, kes lootsid Rogersilt saada eelkõige ülestunnistust tema kuritegude kohta Morro Castle’l. Nad ei suutnud temalt aga ühtegi sõna välja võluda. Rogers polnud enam võimeline mõistma, mida temalt taheti…

10. jaanuaril 1958 suri Rogers ajurabandusse. Ajalehed kirjutasid: „Ta nägi välja nagu heasüdamlik vanake, kuid tegelikult oli ta saatan inimese kujul.”

Thomas Gallagher, üks Ameerika tuntumaid ajakirjanikke, kirjutas Rogersi elust raamatu pealkirjaga „Fire at Sea”. Selles teoses kujutas ta Rogersit kriminalistika ajaloo kõige rafineerituma ja kalgima mõrvarina.

Raamatu viiesajal leheküljel püüdis Gallagher tõestada, et Rogers tappis kapteni, miljonäri ja laevaarsti ning süütas laeva. Kuid ajakirjanik ei suutnud vastata hõige tähtsamatele küsimustele. Kuidas Rogers sooritas oma kuriteod ja kuhu ta peitis ehted. Gallagheril tuligi oma lugejate ees võlglaseks jääda, sest mitte George Rogers ei olnud too rafineeritud ja südametunnistuseta mõrvar, kelleks teda oli peetud.

12. jaanuaril 1959 suri Venezuelas keegi mees, kes väitis, et tema ongi tegelik mõrvar ja Morro Castle’i süütaja. Tema surmatunnistus oli antud välja Kirik Stevensoni nimele, kuid tema ÜSA pass osutus võltsituks. Täites LKA salajast ülesannet, võttis too salapärane mister Stevenson 1934. aastal osa reisist Morro Castle’il. Laeva pardal tegi ta tutvust miljonär Kathleen Morrisoniga ja varsti hakkasid talle vanaproua briljandid rohkem meeldima kui talle usaldatud salajane ülesanne. Tagasiteel Bahama saartelt tegi Stevenson seifi tühjaks, kuid miljonär nägi teda kajutist väljumisel. Morrison teatas juhtunust kaptenile ja nõudis, et too räägiks Stevensoniga. Nii lootis vanaproua ilma suurema kärata oma ehted tagasi saada. Arvatavasti tahtis ta vältida igasugust skandaali.

Ülestunnistuses, mis oli antud hoiule ühe Venezuela notari juurde, et eluajal omada surveabinõu võimaliku LKA jälitamise vastu (nagu oli öeldud tunnistusele lisatud selgituses), ütles agent veel järgmist: „Ma ei olnud kindel, et kapten mind üles ei anna. Sellepärast pidin ma kõik oma teo tunnistajad kõrvaldama. Mina mürgitasin Wilmotti, laaksin maha Kathleen Morrisoni ja hiljem ka laevaarsti. Selleta et kõiki jälgi kõrvaldada süütasin põrgumasina abil laeva. Põrgumasin oli minu käsutuses seoses minu ülesandega…”

Kas võib seda ülestunnistust uskuda? Võib-olla on see kellegi naljahamba, ennast tähtsaks teha sooviva inimese või vaimuhaige kätetöö?

Paljud kuriteo üksikasjad jäid selgitamata ka selles ülestunnistuses. Ka ei saadud mingisugust informatsiooni järgmiste kuritegude kohta: kas Rogers kippus oma kolleegi Doylele elu kallale ja kas tema tappis Hummeli või oli ka siin mängus salateenistus? Või oli tegemist juhuslikult üksteisele järgnevate kuritegudega, ilma et nende vahel oleks olnud mingit seost? Ülestunnistuse õigsuse kasuks räägib igal juhul ka see fakt, et Ameerika press vaikis selle dokumendi kangekaelselt maha. Pealegi võib arvata, et pigem on üks tapmist õppinud ning tulest ja veest läbi käinud salateenistuse agent võimeline sellisteks rafineeritud kuritegudeks, kui üks kriminaalsetes asjades kogenematu sideohvitser.

Võib-olla heasoovlik lugeja andestab kroonikule, kui ta jäetakse loo lõpus ilma selgusest ja tal endal tuleb otsustada. kes võis olla kurjategija. Paraku ei ole tegelikkus vanas stiilis kriminaalromaan, mille viimasel leheküljel selgub kõik igaühele arusaadaval viisil.

© Peter Hagen