Mamslid ja lõbumajad – prostitutsiooni sajand

10 minutit lugemist

15. sajand oli bordellide sajand ning lõbumajad tegutsesid väikelinnadeski. Patutempleid asutasid linnavalitsused, et prostitutsiooni kontrolli all hoida. Lõbunaiste tegevust valvati päris rangelt.

Kölni auväärt rektori Martinus Calcopeusi jaoks oli see juhtum küll rohkem kui piinlik. 1569. aastal meelitas kohalik prostituut õpetlase lõbumajja ja viis isanda oma kambrisse. Lõbunaise märguande peale aga tormasid naerdes tuppa teised patutempli teenijannad, läksid ehmunud rektorile kallale ja röövisid ta paljaks. Seejärel jätsid nad mehe teda lõbumajja meelitanud prostituudi hooleks. Lugu jõudis asjaga kohtusse ja pahandust kui palju!
Asi oli selles, et Calcopeusil oli bordelli külastamine karistuse ähvardusel keelatud: abielumehed, vaimulikud ja juudid ei tohtinud linna lõbumajades käia. Vallalistel meestel oli aga lõbunaiste teenuste kasutamine lubatud. 13. sajandist pärit ürikus kurdetakse, et juba teismelises eas noormehed koguvad lõbumajades oma esimesi kogemusi. „Saja 15-aastase poisi hulgas on kõige rohkem üks või kaks, kes pole veel oma süütust kaotanud,” paneb kroonikakirjutaja noorte rikutust pahaks.

Prostitutsiooni esines juba varajasel keskajal. Tegemist oli linnast linna rändavate nn. maanteeprostituutidega. 13. sajandil muutusid lõbunaised paikseks ning linnades hakkasid tegutsema esimesed lõbumajad. 1400. aasta paiku kerkis kõikjal Euroopas bordelle nagu seeni pärast vihma.
Ja mis tänapäeva moraalijüngrite seisukohalt kõige hämmastavam: enamik lõbumaju asutati linna omavalitsuse rahadega ning neid finantseeriti kohalikust eelarvest. Raenõukogu andis lõbumaja juhtimise mamsli hoolde, keda võis tänapäevaste mallide järgi pidada riigi teenistuses seisvaks sutenööriks. Keskaegsed lõbumajad ei kujutanud endast patupesa mitte ainult seksuaalses mõttes – seal pruugiti ohjeldamatult ka kangemat kraami, pidutseti ja mängiti raha peale. Selles mõttes sarnanesid keskaegsed bordellid praegusaegsete Lääne-Euroopas tegutsevate Erose keskustega. Tõsi, prostitutsiooni peeti amoraalseks, kuid linnaisad talusid seda, et ära hoida veelgi halvemat. Teisalt taheti ametlike lõbumajade lubamisega väikesi salabordelle klientuurist ilma jätta. Linnaisad lootsid prostitutsiooni legaliseerimisega selle äri maksustada ning kehtestada kontroll lõbumajade üle. Pealegi leiti, et lõbumajadele tegevusloa andmisega on võimalik meestel n-ö auru välja lasta, sest tollal oli ainult ühel kolmandikul meestest üldse võimalik abielluda. Pruudid pidid abiellu astuma ilmtingimata süütult. Kuna enamiku elukutsete omandamine kestis  aastaid, avanes paljudel meestel võimalus perekond luua alles varases keskeas. Kuna ka keskmine eluiga oli üsna lühike, siis ei jäänud regulaarse suguelu nautimiseks kuigi palju aega. Pole siis midagi imestada, et lõbumajad olid ainukesed kohad, kus paljud mehed said oma seksuaalseid vajadusi rahuldada.
1486. aastal kaebasid Kölni ülikooli õppejõud linnavõimudele, et kergemeelsed tüdrukud, kes elasid üliõpilaste korterite naabruses, juhtisid noorte meeste tähelepanu õpingutelt kõrvale. Linnaisad võtsid kaebust kuulda ja libud löödi üliõpilaskvartalist minema.

Kuigi lõbumajad olid linnale täiendav sissetulekuallikas, ei olnud bordellide legaliseerimisel esikohal kasumi tagaajamine. Tegelikult taheti linnades tagada kord ning hoida sotsiaalset struktuuri tasakaalus. 1433. aastal avatud Müncheni lõbumaja asutamisaktis on öeldud, et edaspidi peab välditama „uils übels an frawen und junckfrawen” s.o. kõik pahed tuleb naistest ja neitsitest eemal hoida. Linnaisade arvates pidid legaalsed lõbumajad aitama vähendada naiste ahistamist kõlvatute meeste poolt.
Vähe sellest, lõbumajad rajati äärelinna, et prostituudid paremast seltskonnast kaugemal hoida. Münchenis asus linnabordell kurikuulsas Angeri kvartalis, timuka maja lähedal. Seal elasid põlastusväärsete elukutsete esindajad, kellega keegi ei tahtnud tegemist teha: timukasulased, hauakaevajad, surnumatjad ja nülgijad. Sageli võtsid timukad prostituudid oma kaitse alla ning olid kaasaegsete kriteeriumide järgi pesuehtsad katusepakkujad, sest lõbunaised pidid neile regulaarselt maksma.
Linna ülikud hoidis lõbumajadel teraselt silma peal. Kiriklikel pühadel pidid need olema suletud, samuti laupäeviti. Ettekirjutustest üleastujaid karistati karmilt. 1449. aastal saadeti Eichstättist välja kaks pagarit, kes olid palmipuudepüha ööl „naistele peale heitnud”.
Kombevalvurid ei kohkunud tagasi ka teki alla piilumast, sest teatud seksuaalseid toiminguid peeti ketserluseks. Nii põletati 1517. aastal Ulmis lõbumaja kunde Jörg Schlegelholz, kuna ta oli olnud lõbunaisega anaalses vahekorras. Prostituut ise aga saadeti linnast välja.
16. sajandi lõpus süüdistas kohtus üks prostituut kundet selles, et too oli tahtnud temaga muru peal vahekorda astuda. Üks teine lõbunaine andis kunde kohtusse selle eest, et mees oli vahekorra ajal nõudnud, et naine paneks oma jalad tema kuklal kokku või heidaks koguni kõhuli. Keskajal peeti kõiki poose, mis erinesid kuulsast misjonäriasendist (naine all, mees peal) kuriteoks ja isegi lõbumajades kulges suguelu mööda sissekäidud radasid. Vähemalt ametlikult. Ürikutes on jäädvustatud juhtum 1591. aastast. Kölni lõbumajas oli kolm itaallast nõudnud prostituutidelt, et nad neid enne vahekorda vette kastetud vitstega peksaksid. „Ja mida tugevamini naised neid nüpeldasid, seda rohkem see neile meeldis,” on protokollis kirjas ühe lõbunaise tunnistus. Prostituudid nõudsid oma masohhistlikelt kundedelt eriteenuse eest tasuks mitu krooni, mis oli üsna krõbe hind. Tavaline vahekord oli tunduvalt odavam.

Lihahimu rahuldamine tasu eest oli tollal väga odav. Metzi linna krooniku väide, et üks prostituut oli olnud nõus kundele teenust osutama üheainsa kanamuna eest, on küll ilmne moraliseeriv liialdus, kuid fakt on see, et isegi väikese sissetulekuga meestele oli bordelli külastamine taskukohane. Päevane „flirt” maksis kõigest kaks-kolm penni. Kes tahtis aga terve öö libuga vallatleda, pidi lauale laduma kümme kuni viisteist penni. Päevatööline teenis tollal umbes üheksa penni. 15. sajandil maksti Nürnbergis sulasele 16–20 penni päevas. Seega võis pea iga mees lõbumaja külastada, sest armurõõm maksis sama palju kui kilo liha.
Prostituudid suutsid aga sellise teenistusega vaevu ära elada, sest ruumide üür oli väga kõrge, vaheltkasu lõikasid ka mamslid. Mis järele jäi, kulus toidule, rõivastele ja soengute tegemiseks. Selleks et teenida sama palju kui koristaja või pesunaine, pidi lõbunaine rahuldama päevas vähemalt kahte kundet. Teisalt jättis ka tollane „tööviljakus” soovida, sest tänapäeval võtab lõbunaine ette umbes kuus meest päevas.

1470. aastal esitas Ulmi prostituut kaebuse raenõukogule ebainimlike tingimuste pärast lõbumajas. Mamsel sundis seal töötama ka kiriklikel pühadel ja lõbunaistel tuli mehi vastu võtta isegi siis, kui neil olid pahad päevad. Bordelli üürileandja aga keelas neil kirikus käia, müüs naistele toiduaineid ja rõivaid kolmekordse hinnaga ning peksis sõnakuulamatuid härjanahast piitsaga.
Seekord anti lõbunaistele õigus. Mamsel, kes oli lõbumaja asutamisel andnud raenõukogule kirjaliku lubaduse, et ei kurna prostituute, saadeti linnast välja. Probleem aga jäi, sest lõbunaised kuulusid keskaegses ühiskonnas rõhutute ja põlatute klassi.
Ebausu järgi tähendas prostituudi kohtamine õnne ja viljakust ning isegi keisrid ei häbenenud avalikult nende seltskonnas üles astuda, kuigi sõnal „hoor” oli sama halvustav tähendus kui tänapäeval. 1504. aastast pärit Volacher Salbuci ürikus on kirjas, et lõbunaisi kutsuti poolputsideks (halbfoz) ja laiaukudeks. Spetsiaalne riietumiseeskiri tagas, et lõbunaisi võis juba välimuse järgi autsaideriteks pidada. Mõnes linnas keelati neil ehete kandmine, teisal jällegi kirjutati ette, et lõbunaiste rõivad peavad olemas kas punast, kollast või rohelist värvi. Ka oli neil keelatud turul toiduaineid käega puudutada.

Enamik naisi olid prostituudi ametit hakanud pidama vaesuse tõttu, osa aga sattunud südametute sutenööride ohvriks, kes olid nad kavalusega maalt linna meelitanud. Nii pidi 1428. aastal Augsburgi raenõukogu maid jagama tüdrukutekaubitsejate bandega. Samuti polnud vägistatud tüdrukutel mingeid väljavaateid tanu alla saada ja nii ei jäänud neil muud üle kui hakata prostituudiks.
Prantsusmaal Dijoni linnas oli prostitutsiooniga alustavate naiste keskmine vanus 17 aastat. Samas pidi linnavalitsus jälgima, et lapsi ei sunnitaks oma keha müüma. Strasbourgis anti raesulastele (meie mõistes korravalvurid) käsk linnamelul silm peal hoida ja jälgida, et mitte ükski tütarlaps, „kellel ei ole rinda ega muud, mis sinna juurde kuulub”, ei tegeleks prostitutsiooniga. 1516. aastal seisis Kölnis kohtu ees kupeldaja Engyn Lynwyrckersse selle eest, et oli tema juures elanud 11-aastase tüdruku ühele toomhärrale sokutanud, kes lapse vägistas.
Juhtus aga lõbunaine haigestuma, laienesid talle kõik teiste linnakodanike õigused arstiabile või hooldusele kiriklikes varjupaikades. Näiteks Ulmis viidi iga veerandaasta järel läbi prostituutide arstlik läbivaatus. Suuri probleeme tekitas siiski nn. tööõnnetus. Sageli ei näinud lapse ilmale toonud prostituut muud väljapääsu kui pani maimukese kellegi ukse taha, lootes, et vastsündinu lapsendatakse ja ta satub headesse kätesse. Nii julmal viisil püüdsid lõbunaised vältida vallasema staatust, sest peale töökaotuse langes neile osaks ka ühiskonna hukkamõist.
Osa lõbunaisi üritas aborti teha. 1471. aastal tunnistasid Nördlingeri bordelli kümme prostituuti kohtus, et mamsel oli andnud viiendat kuud rasedale lõbunaisele Els von Eystettile veinis leotatud luuderohust, porganditest, loorberist ja nelgist jooki, mis oli rasedal kutsunud esile nurisünnituse.
Ka mitmed teised allikad annavad tunnistust sellest, et mamslid olid osavad kõikvõimalikke maagilisi ja armujooke segama ning olid oivalised ravimtaimede tundjad, andes sel alal silmad ette isegi koolitatud tohtritele.
Juba 16. sajandil olevat hispaania prostituudid kasutanud mitmesuguseid rasestusvastaseid vahendeid. Sealjuures ei jäänud nad lootma mitte ainult kaitsvatele amulettidele, vaid oskasid valmistada ka pessaare ning segada rasestumisvastaseid salve rohtudest ning sõnnikust.
Suurima ulatuse saavutas prostitutsioon hilisel keskajal. Aastalaatadel, ristikäikudel või kiriklikel pühadel saabus linnadesse hulganisti prostituute. Kölnis pandi ühele rõõmutüdrukule pahaks, et ta olevat otse toomkirikus ühe mehega lihalikult läbi käinud. Dijonis, kus oli vähem kui 10 000 elanikku, tegutses rohkem kui sada hoora. Kui arvestada sellega, et tegemist oli ametlikult registreeritud lõbunaistega, siis võis nende tegelik arv olla tunduvalt suurem.
1500. aasta paiku tuli suurele hooramisele aga lõpp. Teed hakkasid rajama üha puritaanlikumad moraalinormid. Kui sellised kirikuisad nagu Augustinus või Thomas von Aquin õpetasid, et hooramine on „väiksem pahe” kui korralike naiste vägistamine, asus õllest ja teoloogiast pundunud saksa munk Martin Luther – nagu tabavalt väljendus luuletaja Heinrich Heine – raevukalt lõbumaju ründama. Kui katoliiklikel aladel lõbumaju veel mõnda aega taluti, siis puritaanlikud protestandid hakkasid patutempleid õhinal sulgema.
Lõpuks otsustas asjasse sekkuda ka kõigevägevam ise ning saatis patustele kaela süüfiliseepideemia, mida tollal nimetati lustikatkuks. Aastatel 1495–1548 Euroopas möllanud epideemia nõudis rohkem kui kaheksa miljonit inimelu. Süüfiliselaine sai alguse 1495. aastal Prantsusmaalt, levis sealt Hispaania kaudu Vahemere saartele ning Itaalia kaudu kogu Euroopa mandrialale. Tänu sellele tohutuid ohvreid nõudnud epideemiale kaotasid bordellid oma atraktiivsuse. Algas kõrge moraali ja seksuaalsete repressioonide ajastu. Kui kunde ja prostituut tabati otse teolt, tõmmati mõlemad rattale. Kiriku ponnistustele vaatamata ei õnnestunud aga prostitutsiooni siiski välja suretada. 16. sajandi lõpus, mõnikümmend aastat pärast Viini lõbumaja sulgemist, avastasid võimud märke „mõnedest kahtlastest ja kergemeelsetest kohtadest”. Asjaolude lähemal uurimisel selgus, et linnas tegutses vähemalt poolsada lõbumaja.

©Peter Hagen