Lõbunaise edu saladus

6 minutit lugemist

„Minu käsi pole kunagi olnud esimese ettejuhtuva mehe käevangus. Olles iseenda peremees, olen ma püüdnud iga hinna eest säilitada oma iseseisvust. See oli ainuke võimalus võita varakate ja mõjukate meeste poolehoidu. Ma võin väita, et ma pole kunagi olnud kellessegi armunud. Pime kirg ja saatuslik sõltuvus, oh ei! Oma hingerahu õnneks pole ma iial kogenud midagi seesugust!”

See puhtsüdamlik ülestunnistus kuulub ühele kõigi aegade edukamale prostituudile, inglannale Cora Pearlile, keda peeti aastatel 1870–71 toimunud Prantsuse-Saksa sõja ajal Pariisi valitsevaks kurtisaaniks. Cora võis kelkida sellega, et tema jalge ette langesid nii kroonitud pead kui ka kõrgaadlikud. Mehed maksid kurtisaanile armurõõmude eest rikkalikult, külvates ta üle hirmkallite kingitustega. Kui aga Cora 51-aastaselt maovähki suri, kõndis tema kirstu taga kõigest paarkümmend inimest. Kõik endised austajad olid ta unustanud.

Cora Pearl (koloreeritud foto).

Oma keha müüvate naiste kohta on käibel palju sünonüüme (neist on juttu meie loos „Prostitutsiooni eriliigid”). Olgu nende sünonüümidega, kuidas on, kuid läbi aegade on müüdavad naised mehe himude rahuldamisega head äri teinud ja teevad ka meie päevil. Cora erines oma paljudest kolleegidest  selle poolest (loomulikult ei ole ta mingi erand), et ei võtnud vastu iga klienti, vaid teenindas ainult maksujõulisi mehi. Milline mees kasutab prostituutide teenuseid? Eelkõige need, kellel on mõni kalduvus või erisoov, mida tema abikaasa ei taha täita. Pole midagi üllatavat, et suurem osa kliente soovib prostituudiga astuda anaalsesse vahekorda või nõuab suuseksi. Lõbunaise jaoks ei ole neis või teistes soovides midagi ebatavalist, raha eest on ta  peaaegu kõigeks valmis, välistatud on vaid armumine partnerisse. Ka oma sutenööri vastu pole prostituudil sooje tundeid. Jutud sellest, et too on prostituudile sageli abikaasa eest, ei vasta tõele. Sutenöör on eelkõige ihukaitsja ja maksustaja.

Tavaliselt kliendid häbenevad ennast koos prostituudiga näidata. Seda enam, et paljud lõbumajade külastajad on abielumehed, kes pelgavad vahele jääda, teised kardavad oma prestiiži pärast. Sutenöör on ainuke, kellega lõbunaine saab vahel välja minna nagu iga teine naine. Siis paneb ta selga pühapäevarõivad ja esineb tõelise daamina.

Kõigi prostituutide suurim soov on see, et neid respekteeritaks. Kui mõni neist juhtub abielluma – seda tuleb sagedamini ette, kui osatakse arvata –, saab endisest lõbunaisest palju kodanlikum ja kombekam abikaasa kui need, kes pole sellist ametit eales pidanud.

Enamus prostituute on armastuskunstis kõike muud kui eksperdid. Paljud neist on vaimselt piiratud, pärit purunenud perekondadest või pole kutsetööga toime tulnud. Kõik see, mida nad on suutelised armastusekunstis pakkuma, on neile õpetanud teised prostituudid, kelle endagi teadmised on üsna napid. Kuid neist oskustest piisab, et rahuldada klienti, kellel ei ole just perversseid erisoove.

Põhiline on näitlemine. Prostituut peab jätma mulje, et mees teda erutab. Tegelikult oleks see halvim, mis juhtuda saab. Lõbunaine ei või endale lubada orgasme, sest vastasel korral muutuks ta ennast kurnates „töövõimetuks”. Nii surub ta oma tunded alla ja teeskleb rahuldust, mida klient ehtsaks peab. Prostituudi peas tiksub samal ajal ainult üks mõte: püüda meest võimalikult lühikese aja jooksul orgasmini viia, et saaks temast rutem lahti. Seksuaalselt vastupidav mees on soovimatu partner, sest ta raiskab palju aega. Kui mees on liiga võimekas, tunneb nii mõnigi lõbunaine alakehas ebameeldivat valulikkust, mis on tingitud orgasmi tagasihoidmisest.

On ka neid prostituute, kes pärast mitu päeva kestnud kõva tööd eelistavad teatud püsikliente, kellega nad ennast lõpuks välja elavad. Tavaliselt ei võeta sellistelt meestelt raha, küll aga kingitusi. Need mehed pole prostituutide jaoks kliendid, pigem armukesed. Mõnikord täidab viimase rolli ka sutenöör, kuid see ei ole reegel.

Selline näeb siis välja prostituudi ilustamata argipäev.

Cora Pearl oli naine, kellel erinevalt tema kolleegidest polnud elus kindlat eesmärki ega isegi unistusi. Teda köitis ainult raha ja võim. Väikeses märkmikus oli neljas lahtris kirjas kogu Cora raamatupidamine. Esimeses lahtris austajate nimed, teises kohtumisajad, kolmandas hinnad ja neljandas meeste seksisoovid. Märkmete järgi oli Cora väga töökas naine ja rõõmustas mehi 25 aastat ilma ühegi pikema puhkepausita.

Mis muutis temasuguse, fotode järgi lapselik-heasüdamliku näolapikesega naise 19. sajandi üheks edukamaks prostituudiks? Sellele küsimusele annab vastuse Cora elukäigu lühike analüüs.

Isegi need inimesed, kes Corasse hästi ei suhtunud, tunnistasid, et sellel naisel oli täiuslikult ilus keha. Palju näinud elumehed pidid kaks korda vaatama, enne kui suutsid uskuda, et see täiuslik lustiobjekt on raha eest saadaval. Kummalisel kombel ei olnud Cora nägu aga kooskõlas tema kehaga. Tal oli lustakas, sugugi mitte daamilik nägu – klouninägu, nagu ütlesid kaasaegsed. Ajal, mil teised naised üritasid iga hinna eest inglitega sarnaneda, võis selline kombinatsioon isegi väga ligitõmbav olla.

Kuulsast prostituudist on kirjutatud mitu raamatut.

Cora edule aitas kindlasti kaasa ka tema söakas ülalpidamine ja häbematus kõrgete aukandjatega suhtlemisel. Tolleaegsed rikkad mehed või aadlikud olid harjunud sellega, et neisse suhtuti kõikjal suure lugupidamisega. Cora Pearl aga naeris meeste üle, pidamata nende kõrget seisust mitte millekski. Koos sõpradega mõtles ta välja maitsetuid vempe, et kliente kiusatusse viia. Kord laskis ta ennast ihualasti, garneeriks vaid pisut peterselli, hiiglaslikul praevaagnal kanda saali, kus viibis paarkümmend auväärset isandat.

Hästi kasvatatud härrad, kes olid harjunud kaaskondsete lipitsevate maneeridega, ilmselt nautisid Cora vaba käitumist. Neile meeldis, kui Cora neid labaselt sõimas, alandas ja pilkas.

Cora Pearl oli nii kehaliselt kui ka vaimselt täiesti frigiidne naine. Mõnes mõttes oli see isegi hea, sest ta ei tundnud ennast oma ameti pärast alandatuna ega sattunud konfliktidesse. Teda huvitas raha ja ainult raha.

Pärast Saksamaa võitu Prantsusmaa üle 1871. aastal kaotas Cora oma kliendid. Ta oli sunnitud maha müüma oma ratsahobused, ta hakkas jooma ja kaotas oma „koomilise näo”. Pärast seda, kui tema viimane austaja Alexandre Duval ennast maha laskis, saadeti Cora Prantsusmaalt välja. Ta kadus silmapiirilt, kuni 1881. aastal kaks inglast ta Monte Carlos sõna otseses mõttes rentslist üles korjasid. Üks meestest oli Edwin Arnold, elukutselt ajakirjanik. Söör Edwin pidas kasiino ees konutavat vana naist kerjuseks. Sadas vihma. Mees tahtis naist aidata ja küsis tema nime. Inimvrakk vastas: „Ma olen Cora Pearl.”

Oma elu viimased neli aastat elas Cora Pearl Pariisis. Lühikest aega enne tema surma avaldas üks naisteajakiri kuulsa kurtisaani eluloo. Pearl nuttis seda lugedes, mõeldes sellele, milline menu tal oli omal ajal olnud.

©Peter Hagen