Louis XIV ajastu: satanistid, mürgisegajad ja perverdid

15 minutit lugemist

Prantsuse kuninga Louis XIV (1638–1715) lossides pulbitsev, toretsev, pillav ja kõlvatu õukonnaelu saavutas kõrgpunkti 17. saj lõpuks.

Pidevalt otsiti üha uusi erutumise ning nautimise vorme, et ennast ohjeldamatult välja elada. Eriti armastatud oli mitte üksnes õukonna raames, vaid ka järjest kasvava kodanluse hulgas, palvetada salajastes ringides Jumala asemel hoopis Saatana poole ja selle ohjeldamatu ajajärgu õudsemate tseremooniate hulka kuulusidki nõndanimetatud mustad missad. 1676. aastal läks Pariisis peaaegu mässuks, kui levis kuuldus, et mustadel missadel olevat nõiad ohverdanud lapsi. Vihaleaetud rahvas isegi lintsis mõned naised, keda kahtlustati nõidumises ja imikute varguses.

Prantsuse kuningas Louis XIV.

4. jaanuaril 1679 arreteeriti Pariisis terve rida võlureid, nõidu ja ennustajaid, keda kahtlustati oma klientide abistamises mürgitamiste toimepanekul. Pariisi politsei sattus nende kurjategijate jälgedele, kuna alates 1676. aastast kerkis väga kõrgele äkiliste ja seletamatute surmade arv kõrgseltskonnas. Jumalaema kiriku ja teiste esinduslike kvartalite pühakodade pihiisad olid politseile teada andnud – seejuures muidugi nimesid nimetamata –, et nendele on pihitud ebaharilikult paljudest mõrvadest mürgitamise läbi. Mürkide valmistamine oli muutunud täiesti omaette tootmisharuks, mis oma produktidega (enamasti arseenikupreparaatidega) varustas kõiki, ja isegi Prantsuse kuningakoja liikmeid. Selleaegsetes kommete kirjeldustes iseloomustatakse Pariisi kui „mürgiaurudest tiinestunud” linna. Mürgi abil oli võimalik oma saatust korrigeerida. Julged, kes olid kas oma abikaasasid, isasid, emasid või mõlemast soost rivaale kõrvaldanud, tulid pärast pihtima. Kartlikumad vabanesid süümepiinadest sellisel moel, et jätsid kirikusse anonüümsed sedelid oma pihtimustega. Marie (või Marquise) de Brinvilliers (temast oli juttu 2008. aasta juuli „Maajas”), kes 1676. aastal hukati, oli pihisedelil omaks võtnud järgmised teod: „Olen tule majale otsa pistnud. Olen ühele daamile tema mehe tapmiseks mürki andnud. Olen mürgitanud oma isa. Olen lasknud mürgitada oma mõlemad vennad. Püüdsin oma õde ära mürgitada…” jne.

Pariisi jesuiitide kirikus avastati 1677. aastal üks pihisedel, millel oli kirjas plaan kuninga ja troonipärija mürgitamiseks. Pariisi politsei uurimised viisid endise ohvitseri Vanens’i ja tema armastatu Finette’i arreteerimiseni. Nende juurest leitud paberid kinnitasid nende kuulumist ühte petiste, võlurite, nõidade, mürgisegajate ja valerahategijate kampa. Sellesse kampa ei kuulunud üksnes tavalised kurjategijad, vaid ka pankrotistunud aadlikud, kammerteenrid suursugustest majadest, vaimulikud ja lõbunaised. Pariisi politseiülema La Reynie’ juhtimisel teostatud uurimised kestsid üle aasta, kuni lõpuks jõuti päris juhuslikult selle kamba peameesteni.

Markiis Francoise Athenais de Montespan.

Advokaat Perrin lasi protokollida politseis, et olevat ühe lõunasöögi ajal kellegi rikka õmblejanna juures saanud tuttavaks lesknaise Bosse’iga. Too nõiana tuntud naine olevat purjuspäi praalinud sellega, et peab veel kolm mürgisurma korda saatma ja siis olevat ta materiaalselt kindlustatud ning võivat oma äri ära lõpetada. Seda tunnistust võttis politseiülem väga tõsiselt ja selle alusel jätkati uurimist. Selle naise juurde saadeti „kliendina” naisuurija, kes kaebles oma mehe käitumise üle ja päris viiside ja vahendite kohta, kuidas temast lahti saada. Kui naine oli mõne külastuse järel Bosse’i usalduse võitnud, siis pakkus too välja mõjuva mürgi, mida naljatades nimetas „päranduspulbriks”. Kuni 1679. aasta märtsini kestis seepeale arreteerimiste laine, mis viis välja selle kamba juhini, madame La Voisinini. (Kuulsa mürgisegaja ja sarimõrvari tegelik nimi oli Catherine Monvoisin, kuid läks ajalukku madame La Voisini nime all. Ta sündis umbes 1640. aasta paiku.)

Too naine oli Pariisi politseile juba aastaid teada, kuna sõbrustas võlur Lesage’iga, kes oli varem kord musta maagia pärast galeeriorjaks mõistetud. Pärast vabanemist elas too mees madame Voisiniga kokku. Naine ise oli juba noorena asunud ennustajana Pariisi elama. Tal oli olnud arvukalt armukesi, kelle hulka olid kuulunud ka Pariisi timukas, Pariisi ülikooli rektor, keegi alkeemik ja võlur Lesage. Naise sissetulekud, mis küündisid 100 000 taalrini aastas, kulusid ära tema kuluka ja arvukate armukestega täidetud elustiili finantseerimiseks. Selgeltnägemise ja universaalsete arstimite müügi kõrval teenis naine ka ämmaemandana üsna palju raha, kuna töötas, nagu selgus pärast kinnivõtmist, rohkem aborditegijana kui sünnituste vastuvõtjana. Toa kohal, kus ta oma klientidele tulevikku ennustas, oli sisustatud pind, kus ta neid aborte tegi. Seal oli ka väike ahi, kust leiti palju inimluid. Ühel nõrkusehetkel tunnistas ta politseile üles, et olla enam kui 2500 enneaegset last ja abordiga eemaldatud loodet kas ahjus ära põletanud või siis oma aeda maha matnud. Laste tuhkaja verd kasutas ta armujookide valmistamiseks ja mustadel missadel. Kui sünnitama hakkas Voisini enda tütar, siis põgenes too kodunt, sest tahtis oma lapse ilmale tuua ema eest kindlas kohas.

Kurikuulus mürgisegaja ja sarimõrvar madame La Voisin.

Väliselt oli madame Voisin väga jumalakartlik, sest vastsündinud lapsed ristis enne nende surmamist preester, kes kuulus samasse kampa. Kõikidele klientidele, kes tema käest laibaosi ostsid, andis ta nõu sageli paastuda ja pühalikel missadel osaleda.

Klientidega tegeledes kandis ta tumepunast sametkeepi, millele oli tikitud 200 kuldset kahepealist kotkast. Kes tahtis tema vastuvõtule saada, pidi kaua eestoas ootama. Vaatamata tema labasele olekule ja eemaletõukavatele maneeridele koheldi seda naist kui suursugust daami, kes võis endale isegi lubada ühe leiutaja toetamist rahaliselt tema vabriku ülesehitamisel. Seejuures oli tegemist kunagise ohvitseri Vanens’iga, kes oli segatud kuningliku perekonna vastasesse mõrvavandenõusse. Vanens tegutses ka alkeemikuna ja Voisinil oli lausa nõrkus alkeemikute vastu. Raha tema katsetusteks, mis viisid välja uushõbeda (alpaka) avastamiseni, pärines kõik Voisinilt.

Voisini tunnistused olid nii õudsed, et politseiülemal tekkisid alul tõsised kahtlused, kas ta üldse tõtt räägib. Mustade missade üksikasju kirjeldas endine preester Guibourg. Nende jubedate tseremooniate jaoks tappis ta ka omaenda lapsed, kelle oli sigitanud Chanfraini nime kandva armukesega. Kui oli vaja sooritada must missa ja leiti mõni maha saama hakkav naine, siis pandi too mustade küünaldega moodustatud ringi sisse pikali. Pärast sünnitust pidi naine oma lapse pühendama Kuradile. Seejärel surmas Guibourg lapse lõikega kaelal ja nõristas lapse vere karikasse, kus see segati nahkhiirte vere ja tavalise jahuga. Sellest segust pätski armulaualeivakesed (hostiad) mustadel missadel tarvitamiseks. Guibourg luges missat kirikliku rituaali järgi, kandes koorirüüd, stoolat ja käsivarrelinti. Naine, kelle keha peal altari asemel must missa maha loeti ja kes oli oma lapse Saatanale ohverdanud, lamas täiesti alasti laua peal, käed laiali ja mõlemas käes küünal. Mõnikord ei tõmmanud need naised, kes olid enamasti lõbutüdrukud, särki seljast, vaid koorisid selle kaelani üles. Karikas tapetud lapse verega pandi naise alasti kehale. Nõudlus laste järele mustade missade sooritamiseks oli nii suur, et Voisin pidi abieluväliseid ja saatuse hooleks jäetud lapsi kokku ostma. Kui ka sellest ei piisanud, siis lasi ta lihtsalt lapsi tänavalt varastada.

Louis XIV ajal rajatud toretsev Versailles’ loss Pariisi lähedal ehitati aastatel 1661–1710 ja oli pikka aega Prantsuse valitsejate residentsiks. Fotol: kuulus peeeglisaal.

Pärast nende õuduslugude teatavaks saamist käskis Louis XIV moodustada erilise uurimiskomisjoni, mis varasemate erikohtute traditsiooni järgi sai nimeks La Chambre ardente („lõõmav kamber”). Selle komisjoni istungid, millest võttis osa ka Pariisi politseiülem La Reynie, toimusid kuninglikus arsenalis ühes musta kangaga ülelöödud ja pimendatud ruumis, milles valgusallikaks olid vaid tõrvikud. Aga juba 1681. aastal pidi see erikomisjon kuninga käsul töö lõpetama ja kõik kirjalikud ülestähendused hävitama, sest ikka enam tuli ette kõrgest seisusest isikuid, kes olid samuti nendesse asjadesse segatud.

Ülekuulamiste salajasi protokolle säilitati riigivanglas Bastille’s. Nende dokumentide järgi oli Voisini kõige parem klient markiis Francoise Athenais de Montespan, sündinud Mortemarte (1641–1707), kes tuli napilt 20-aastasena Versailles’sse Louis XIV õuedaamina. See ilus, uhke ja võimuahne naine oli võtnud sihiks kõrvale tõrjuda kuninga armuke Louise de La Valliere ja see koht õukonnas ise sisse võtta. Tal õnnestus küll aastal 1666 kuninga tähelepanu endale tõmmata ja aja jooksul ka tema süda vallutada, kuid ta pidi ikkagi 13 aastat oma koha pärast hirmul olema, sest kuningas jagas ikka ja jälle oma soosingut ka teistele naistele. Selle aja jooksul sünnitas ta kuningale kaheksa last, kes kõik tunnistati parlamendikohtu poolt seaduslikeks lasteks. Voisini tütar andis protokolli järgmise tunnistuse: ,,Iga kord, kui madame de Montespan oma seisundi pärast muret tundis, tuli ta minu ema juurde, et ta laseks lugeda tema peale musta missa ja annaks talle armu-rohtu, mida segada kuninga toidu sisse.”

Louis XIV favoriit Louise de La Vallières (1644–1710). La Vallières oli kuninga armuke aastatel 1661–1667.

Esimene nendest Saatana missadest toimus 1667. aastal, kui kuninga metressiks oli alles La Valliere. Madame de Montespan lausus järgmist mana: „Ma palun kuninga ja troonipärija sõprust; ma palun, et nemad mind ülal peaksid ja kuninganna lastetuks jääks, et kuningas La Valliere’i maha jätaks, temale enam mingit tähelepanu ei osutaks ja et mina, pärast seda kui kuningas on kuninganna troonilt tõuganud, tema asemele astuksin.”

Veel samal aastal sai Montespanist kuninga armuke ja tema usk musta maagia jõusse oli sestpeale kõigutamatu ning kasvas veelgi. Kuningas jättis La Valliere’i maha ja Montespan sünnitas talle esimese kaheksast lapsest. Need naise salajased harrastused siiski avastati ja nendest kanti ette ka kuningale. Kui madame de Montespan kasutas ka teiste maagide teeneid, mis võinuksid madame Voisini igati kasulikust ärist kuninga metressiga kõrvale jätta, siis kaevati nende peale kohe. Suure vaevaga suutis üks Montespani tuttav kõige halvema ära hoida ja naisvõluri elu päästa.

Kuninga armuke pidi mõneks ajaks Pariisist lahkuma, aga siis andestas kuningas talle ikkagi, sest naine tunnistas, et tegi kõike kire ja armastuse pärast mehe vastu. Naise andumuse nähtava märgina tõstis kuningas ta hertsoginna seisusse. Temast sai Prantsuse õukonna keskpunkt, aga samas ka ministrite, kindralite ja aadli hirm. Sellel uhkel naisel, kelle jalgade ees lamas kogu õukond, õnnestus eriti kuninga „nõrkuse-tundidel” valitsemine enda kätte saada. Keegi kaasaegsetest kirjeldab teda järgmiselt:

„Ta oli suurepärane iludus, ilusaim naine kogu Prantsusmaal, aga kirglik, ülbe, õelavõitu ja isemeelne. Ta võttis endale õiguse allutada oma tahtele Päikesekuningas, kelle ees teised Euroopa võimsad värisesid. Aga niipea kui ta haistis ohtu oma seisundile, kui kuningas ka kellegi teise daami õnnelikuks tegi, siis kiirustas ta otsekohe madame Voisini juurde.”

Arreteeritud endise preestri Guibourg’i tunnistuste järgi toimusid hertsoginna Montespani mustad missad Montchery lähedal Mesnilis, Villebousini lossis. See toimus nii: Voisini tütre abiga riietus hertsoginna lahti ja heitis alasti altarilauale. Pea pani ta vastavale padjale ja jalad rippusid põlvist saati üle altariääre alla. Preester Guibourg asetas Montespani rinnale risti, laotas altariliniku tema kõhule ja asetas sellele karika. Korduvalt suudles preester hertsoginna keha. Tseremoonia ajal täitis Voisini tütar missateenri ülesandeid. Hertsoginna ei teinud teist nägugi, kui preester tegi ühele vastsündinule sulenoaga lõike kaelale ja võttis verd, lastes sel niriseda karikasse, ning siis jõi naine seda armulaualeiva kõrvale. Seejuures lausus hertsoginna järgmised sõnad: „Astaroth, Asmodeus, teie kui armastuse vürstid, ma anun teid, kellele ohverdan ka osa sellest lapsukesest, vastu võtta see and just nende asjade eest, mida ma teilt palun ja nimelt, et kuninga ja troonipärija sõprus jääks mulle alles, et õukonna printsid ja printsessid mind austaksid ja et mulle mitte milleski ära ei öeldaks, mida ma kuningalt endale, oma sugulastele või teenritele palun.” Et see kõik ka mõjuks, tuli missat korrata veel kaks korda.

Bastille’i aktides on säilinud Voisini tütre vahistamisprotokolli ärakiri, mis endise preestri tunnistusi kinnitab ja muid üksikasju hertsoginna Montespanile peetud mustade missade kohta lisab. Selle järgi võttis hertsoginna osa arvukatest missadest, mida loeti kas tema enda või siis teiste isikute kehade peal. Tütar aitas emal kohale muretseda vajalikud asjad: madratsi, mis pandi kahele tugitoolile ja nende kõrvale jalapingid, millele asetati küünlajalad. Alles siis, kui tütar vanemaks sai, lubas ema tal ka missadest osa võtta. Guibourg astus välja ühest kõrvalruumist missarüüs, mille külge olid riputatud mustad kuusekäbid. Seepeale lasi Võisin siseneda naisel, kelle keha peal missat loeti. Voisini tütar mäletas, et 1676. aastal lasi hertsoginna enda peal ühe sellise missa maha lugeda. Ta tuli ühel õhtul umbes kella kümne paiku ja lahkus alles südaööl. Äraminekul meenutas talle Võisin, et tuleb pidada veel kaks samasugust missat, enne kui see mõjuma hakkab. Hertsoginna vastanud, et tal pole sugugi aega ja Võisin võtku kõik ettevalmistused enda kanda. Nende missade ajal siis heitiski Võisin ise altarile. Kui Guibourg oli lapse surmanud ja vere karikasse nõristanud, siis lõikas ta lapse sisikonna välja. Järgmisel hommikul viis Võisin klaas-pudeli verega ühe tuttava daami juurde destilleerimisele. Hiljem olla seesama pudel hertsoginnale üle antud.

Kui endist preestrit vastandati selle tunnistusega, siis püüdis ta laste tapmise Voisini kaela veeretada ja ütles, et olla saanud lapsed oma kätte juba surnutena. Guibourg kinnitas samuti, et daam, kelle keha peal must missa maha loeti, oli hertsoginna ja tema võttis endaga kaasa ka vastsündinu vere.

Montespanil õnnestus alati oma rivaalid kõrvale tõrjuda. See must missa, mille kohta Voisini tütar tunnistusi andis, käis madame Luders’i pihta, kes oli just sellal kuninga soosingus. Ta kaotaski pärast sünnitust oma ilu ja kuningas pagendas ta ühte kloostrisse. Hertsoginna Montespan, kes igast nurga-voodist veelgi ilusamana tõusis, pühitses uut triumfi.

Kui ta kord pidi kuuks ajaks õukonnast eemale hoiduma, sest kuningal oli järjekordselt keegi teine naine orbiidil, siis pidi Võisin hertsoginnale eriti kanget armupulbrit muretsema. Vahend näis mõjuvat, sest üsna lühikese aja pärast loobus kuningas hertsoginna pagendamisest, sest igatses jälle naist, kes oli tema poliitika teostamiseks möödapääsmatult vajalik.

Hertsoginna oli soetanud vajalikud usaldusalused ka ministrite seas. Kui kuningas pidas plaani abielluda madame Maitenoniga, siis heitis minister Louvois, kes oli üks hertsoginna soosikuid, kuninga jalge ette ja ütles: „Kuidas küll Teie, suurim monarh maa peal, tahate seda naist kosida? Lööge mind maha, aga ma ütlen, et sellega vaid häbistate end.”

Hertsoginna oli samuti valmis minema äärmustesse, et aga oma võimupositsiooni õukonnas säilitada. Kui Louis XIV tegi preili de Fontanges’ oma metressiks, siis otsustas ta lasta teise ilma saata kuninga koos tema metressiga. Seda tõendab Voisini tütre säilinud ülekuulamisprotokoll, milles on öeldud, et madame Montespan olla tema emalt nõudnud asju, mis olid ülimalt piinlikud. Ema olla tütrele kord maininud, et Montespan pidanud selle all silmas kuninga elu. Kuninga mõrvamise eest olnud hertsoginna nõus maksma honorarina 100 000 taalrit. Kuningale pidi üle antama palvekiri, mis olnuks kaetud puudutamisel mõjuva mürgiga. Kuid see 1679. aastal kavandatud mõrvakatse nurjus. Pärast Voisini vangistamist võttis hertsoginna ühendust kurikuulsa mürgisegaja Filastre’iga, kes pidi üritama uut kallaletungi kuninga armukesele. Kuid seegi katse nurjus.

Pärast Voisini vangistamist põgenesid hertsoginna Montespani usaldusalused välismaale (osa neist oli kuningas ise hoiatanud). Viimaks astus hertsoginna usaldusalune minister Louvois oma soosija eest kuninga ees välja ja tegi talle selgeks, kui väga kannataks ta reputatsioon, juhul kui ta laseb arreteerida oma laste ema. Vaatamata avalikkuses tema vastu tõstetud Voisini õudustes osalemise süüdistustele, teda õukonnast siiski ei pagendatud. Ta sai vaid kuninga käsul väiksema korteri kuninga eluruumide läheduses, kus too siis regulaarselt naist külastas.

Voisini afäär lõppes sellega, et süüdistus esitati 442 isikule. Nendest 367 kohta anti välja vahistamiskäsk ja 37 saadeti hiljem tapalavale. 22. veebruaril 1680 langetati kohtuotsus madame Voisini ja tema kaasosaliste kohta. Kuigi Voisinit piinati, ei tunnistanud ta end nõidumises süüdi. Madame La Voisin põletati Pariisis de Greve väljakul tuleriidal. Prantsuse kõrgema seltskonna paljude liikmete jaoks lõppesid uurimised võrdlemisi leebelt: nad kas mõisteti eluks ajaks vangi või pääsesid vaid trahvi maksmisega.

Naissatanist Montespan tõmbus 1691. aastal tagasi tema enda asutatud St. Josephi kloostrisse Bourbonis, kus ta 1707. aastal ka suri.

MAAJA

Tunnuspildil: Kindlusvangla Bastille Pariisis. Pildil kujutatud selle vallutmise päeval 14. juulil 1789 Suure Prantsuse revolutsiooni ajal. 14. juulit tähistatakse Prantsusmaal rahvuspühana.