Lenini ostetud revolutsioon

4 minutit lugemist

Kõigi suurte katastroofide, sõdade ja revolutsioonide puhul on saanud „heaks kombeks“ süüdistada juute. Oktoobrirevolutsioon Venemaal ei ole selles mõttes erand. Tõsi, Lenini võitluskaaslaste hulgas oli palju juute, kuid viimased astusid bolševike pool tsaari vastu välja täiesti mõistetavatel põhjustel. Olid ju juudid tsaristlikul Venemaal allasurutud seisus: neil tehti takistusi kõrghariduse omandamisel, karjäär teatud riiklikel ja sõjaväelistel ametikohtadel oli aga täiesti välistatud. Arvukad mustasajaliste pogrommid ei saanud arusaadavalt tekitada juutides sooje tundeid tsaarivalitsuse vastu.

29. augustil 1897. aastal toimus Baselis esimene sionistide kongress – esimene juudi rahva esindajate kokkutulek viimase 2000 aasta jooksul -, mis võttis vastu Iisraeli riigi taastamise programmi. Kuid kahjuks leidub neid, kes levitavad ka veel tänapäeval antisemiitlikku legendi, mille järgi olevat juudid sellel ajaloolisel kongressil sepitsenud laiaulatusliku vandenõu ning otsustanud haarata Venemaal võim enda kätte. Muidugi, ükski müüt ei saa kunagi olla küllalt tobe, et ei leiduks sellesse uskujaid. Kuid jätkem antisemiitide heietused – need ei vääri tähelepanu. Bolševike revolutsiooni finantseerijaid tuleb otsida hoopiski Saksamaalt.
1990. aastate algul Moskva arhiividest leitud dokumendid tõestavad, et bolševike 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni finantseeriti Saksamaa riigikassa ja suurtööstuse rahadega.
Telegrammis nr. 551 teatas Saksa kõrgem sõjaväeline ülemjuhatus 21. aprillil 1917 välisministeeriumile Berliinis: „Lenin saabus õnnelikult Venemaale. Ta töötab täielikult meie soovide kohaselt.“
Kas Lenin, Nõukogude Liidu ja Kommunistliku Internatsionaali rajaja, tegutses tõesti Saksa palgasõdurina? Lenini poliitilised vastased on ikka ja jälle väitnud, et Lenini sõit erirongiga Šveitsist Venemaale 1917. aastal sai võimalikuks ainult tänu koostööle Saksa ametkondadega. Nüüd on need väited leidnud kinnitust. NLKP Keskkomitee Moskva arhiivi salajasest osakonnast leitud dokumendid signatuuriga 4-3-52 tõestavad, et ilma Saksa keisririigi tõhusa rahalise toetuseta poleks Oktoobrirevolutsioon olnud võimalik.
Pärast seda, kui kahel esimesel sõja-aastal ei õnnestunud otsustavat võitu saavutada, saatis keiser Wilhelm II 7. augustil 1916 valitsusele märgukirja, milles soovitas uut poliitlist orientatsiooni, mille järgi ühe vaenlasega tuli sõlmida separaatrahu, et saaks kogu armee paisata teiste vaenlaste vastu.
Kui Kerenski valitsus pärast 1917. aasta kodanlikku Veebruarirevolutsiooni, hoolimata tugevast diplomaatilisest survest, ei näidanud üles valmisolekut erirahu sõlmimiseks ja Saksamaa olukord seoses USA sõttaastumisega üsna kriitiliseks muutus, otsustati tegutseda teiste vahenditega. Sakslased toimetasid Lenini koos paari tosina kaasvõitlejaga Šveitsi eksiilist Peterburgi. Selle manöövri eesmärgiks oli Kerenski kukutamine bolševike abil. Miks võttis Lenin selle sugugi mitte ohutu abipakkumise vastu?
Üks põhjusi oli kindlasti selles, et Zürichis olid Lenini tegutsemisvõimalused piiratud. Teiseks otsustas ta sakslaste abipakkumise ära kasutada, kuna antud olukorras oli see talle kasulik. Saksa saadik Bernis vabahärra Gisbert von Romberg teatas Berliini välisministeeriumi, et Lenin ja tema kaaskond ostsid kolmanda klassi sõidupiletid. „Nad arvavad, et kindlustavad end sel viisil Venemaal kompromiteerimise vastu,“ kirjutas saadik.
Revolutsionääride arvestus läks luhta. Kerenski valitsus alustas Lenini vastu uurimist riigireetmise pärast. Selle Lenini jaoks ebameeldiva uurimise lõpetas Oktoobrirevolutsioon.
Tollal oli Lenin vähemalt rahaliselt hästi kindlustatud. Raha pärines saksa allikatest. Seda fakti kinnitavad 1990. algusaastatel Moskva arhiivist, Kerenski arhiivist USA-s ja Saksa välisministeeriumi arhiividest leitud arvukad dokumendid.
Juba 1915. aasta varakevadel ja suvel eraldas Saksa rahandusministeerium kahes osas seitse miljonit marka „revolutsioonilise propaganda jaoks Venemaal“. Sama aasta detsembris maksti Taanis elavale vene sotsialistile Aleksander Parvus-Helphandile Kopenhaageni Saksa saatkonna poolt samal eesmärgil miljon rubla sularahas. Oma panuse revolutsiooni andis ka Saksa tööstus. 1916. aasta oktoobris volitas Ruhri maganaat Emil Kirdorf Põhja-Reini rasketööstuse ülesandel kahte panka Stockholmis ja Saksa panka ëveitsis eraldama raha vene väljarändajatele, kes olid nõus vene sõjavangide hulgas ja Vene armees propagandat tegema. Pangad kandsid aeg-ajalt bolševike kontole üle suuri summasid. Ainuüksi revolutsioonilisel 1917. aastal maksti välja rohkem kui 15 miljonit marka. Raha oli ette nähtud revolutsioonipropagandaks, relvaostudeks ja Lenini ning Trotski isiklikeks vajadusteks. Nii kirjutas 18. juunil 1917 Kirdorfi volinik Svensson: „Diskontopangast on 315 000 marka härra Lenini jaoks Kroonlinna kontole üle kantud.“
12. septembril teatas sama isik 207 000 marga ülekandmisest. Ei unustatud ka Trotskit, kellele Rootsis avati isegi arve. 9. novembril olid kontod tühjad. Keiserlik välisministeerium pöördus rahandusministri poole.
„Mul on au, teie ekstsellents, anda välisministeeriumile 15 miljoni marga suurune summa poliitilise propaganda jaoks Venemaal,“ vastas rahandusminister. Juba järgmisel päeval see summa kinnitati ja kanti üle.
8. jaanuaril 1918 teatas Berliini riigipanga direktor von Schantz Trotskile, et 50 miljonit rubla kullas on rahvakomissaride tarvis üle kantud. Üks kuldrubla võrdus tollal 1,25 margaga. Raha oli mõeldud Punaarmeele, kusjuures kaardiväelase päevapalgaks oli 12–16 rubla.
3. märtsil 1918 Brest-Litovskis sõlmitud separaatrahu läks keisrile maksma vee umbes sada miljonit marka.
11. juunil 1918 kanti üle veel 40 miljonit marka. Kõik need ülekanded teenisid üht ja sama eesmärki: toetada nõukogusid võitluses tsaarile ustavate väeosade vastu. Vastuseta jääb aga küsimus, kas viimane summa ka täies ulatuses välja maksti. Saksa saatkonna dokumendid kinnitavad ainult üheksa miljoni marga laekumist.
Ameerika diplomaat ja luuraja Edgar Sisson, kes viibis aastatel 1917–18 Venemaal, nuhkis välja 70 dokumenti, mis tõestasid bolševike sidemeid Saksa väejuhatuse, suurtööstuse ja rahandusringkondadega. Tema järeldus: „Nendest dokumentidest nähtub, et praegune bolševike valitsus – Lenin, Trotski ja nende kaaslased – on Saksa agendid ja et bolševistliku revolutsiooni valmistas ette Saksa kindralstaap ning seda finantseeriti Saksa riigipanga ja teiste finantsinstitutsioonide kaudu.“

0

Your Cart