Juri Gagarin – Maa külgetõmbejõu vang

15 minutit lugemist

Naasnud kosmosest, sai Juri Gagarinist elav legend. Võimud hoidsid oma esimest kosmonauti – teda ei lastud enam ei kosmoselaeva kabiini ega lennukirooli. Aga Gagarin ei lakanud unistamast: lendur peab lendama…

Tundus uskumatu, et selline inimene tõesti eksisteerib. Vürstisuguvõsa perekonnanimi, talupoeglik päritolu, hollywoodlik naeratus. Ideaalne inimene. Tulnukas kosmosest, kes maandus 12. aprillil 1961 ülesküntud kolhoosipõllul. Sellest hetkest ei kuulunud ta enam enesele, temast sai sümbol – sirbi ja vasara, punase tähe, N. Liidu võidu sümbol kosmilises võiduajamises. Gagarinile ei jäänud valikut – nüüd pidi ta jääma igavesti naeratavaks, vaoshoituks, veatuks. Ta polnud üksik-kangelane ega self-made man, ei konstrueerinud rakette, ei avastanud uusi loodusseadusi, ei päästnud kosmoselaeva vääramatust hukust. Gagarin oli esimene, ent mitte kunagi parim – ei suur õpetlane, andekas insener ega ässast lendur. Otsustavaks sai tema kindlameelsus ja usaldusväärsus, saamaks esimeseks, kes lahkus Maalt. Sest kannatas välja kuudepikkused tapvad treeningud ega läinud hulluks. Mis aga peamine – ei murdunud, kui asendas inimestele aastaid jumalat. Teist jumalat pealpool pilvi esimene kosmonaut ei leidnud.

Juru Gagarin – maailma esimene kosmonaut.

Kõige säravamad spetsialistid public relation’i (inimsuhete) alal ei suutnuks välja mõelda ühtegi paremat Juri Gagarinist. Ta äratas kõigis sümpaatiat, ei kelleski kadedust – jumalat kadestada on mõttetu. Tal polnud mingeid erilisi andeid, aga siiski sai esimeseks inimeseks kosmoses just tema. Isegi elulugu oli tal eeskujulik, kuigi Gagarinite vürsti-suguvõsaga polnud sel mingit pistmist (Selline sugulus võinuks nõukogude ajal vaid segada). Juri isapoolne vanaisa oli Smolenski-maa kehvik-talupoeg, emapoolne vanaisa Putilovi tehase tööline. Pere elas Klušinos Gžatski lähistel. „Juraša”, nagu ema Jurit kutsus, sündis 9. märtsil 1934, tal oli kaks venda – vanem Valentin, noorem Boriss, ja õde Zoja. Teise maailmasõja alguses, sakslaste kõva surve all, ei jõudnud pere külast põgeneda. Nende maja hõivasid fašistide sõdurid, Gagarinitel tuli ümber asuda muldonni. Valentin ja Zoja kihutati Saksamaale töölaagrisse.

Sõja-aastail toimus ka Juri esimene tutvumine lennundusega – rindelähedase Klušino kohal polnud õhulahingud haruldus. Ükskord kukkus allatulistatud nõukogude lennuk laste silme all teel liikuvasse sakslaste kolonni – lendur kordas Gastello kangelastegu.

Sõja lõppedes kolisid Gagarinid Gžatskisse. Koolis tegutses Juri tehnikaringis, kus meisterdati valmis lennuki lendav mudel. Füüsikaõpetaja lubas naljatades: „Saate lenduriteks, poisid!” Pärast VI klassi lõpetas Juri Moskva-lähedases Ljubertsõs tööstuskooli vormija-valaja kutsega, seejärel astus Saraatovi tööstustehnikumi. Vabal ajal mängis korvpalli – väikest kasvu ja kesist meisterlikkust kompenseeris uskumatu aktiivsusega. Aasta enne lõpetamist astus Saraatovi lennuklubisse ja tegi lõpueksamid eranditult viitele. Ta määrati Tomskisse, tööstuskooli õpetajaks, aga jäi Saraatovisse. Lennuklubist anti talle suunamine Orenburgi sõjalennukooli, mille kahe aastaga lõpetas. Tõsi küll, mitte lausa probleemideta. Vähe sellest, et kord peksid kursusekaaslased ta läbi – ametlikus määrangus „liigse nõudlikkuse eest” (Gagarin täitis noorem-komandöri kohuseid). Äärepealt oleks ta välja visatud, kuna ei suutnud kuidagi sooritada maandumiseksamit. Kuni õppejõud said aru, milles on visa ja andeka seersandi probleem. Istme kõrgus lennuki kabiinis vastab keskmisele kasvule, ja lühike (157, mõne allika põhjal 165 cm) Gagarin lihtsalt ei näinud õigesti maad.

Juri gagarin on jõudnud kosmodroomile, paremal Sergei Koroljov.

1950ndate lõpus N. Liit juba kodunes kosmoses. 1959 pildistas kosmosejaam Luna-3 Kuu tagakülge, sama aasta 4. oktoobril esitas Gagarin raporti: „Seoses N. Liidus toimuva kosmoseuuringute laiendamisega võidakse vajada inimesi teaduslikeks lendudeks kosmosse. Palun arvestada minu palavat soovi ja suunata mind võimaluse korral spetsiaalsele ettevalmistusele.” Initsiatiiv osutus õigeaegseks – sel sügisel algas lendurite väljavalimine kosmonautide rühma. Füüsilistelt parameetritelt sobis Gagarin ideaalselt – kosmonaudid pidid olema mitte üksnes ideaalselt terved, vaid ka väikese kasvu ja kaaluga: mitte üle 170 cm ja 70 kilo. Esimesse rühma valiti vaid 20 inimest.

Algas õppetöö ja kurnav treening arstide pideva vaatluse all: tsentrifuugil, kaalutuses ja surdobarokambris, milles tuli elada mitu ööpäeva, kedagi nägemata, kuulmata ainsatki heli. Juri Gagarin polnud kandidaatidest parim. Iga seltskonna hing ja natuurilt liider oli Grigori Neljubov. Kõige paremini õppis Vladimir Komarov. Valeri Bõkovski talus kõigist paremini üksindust ja vaikust surdobarokambris. Gagarini kohta võis vaid öelda, et tema mängis korvpalli kõige paremini. Ja siiski ilmnes mõni kuu hiljem, et lennata tuleb just temal. Isegi mitteametlikul salajasel hääletamisel valisid peaaegu kõik Juri – temal polnud puudusi. Gagarin suutis kõike, kuigi mitte täiuslikult. Neljubov ei meeldinud juhtkonnale. Peagi arvati tema ja veel kaks lendurit rühmast välja kokkupõrke pärast sõjaväepatrulliga. Mõni aasta hiljem Neljubov hukkus – jäi rongi alla. Komarovil avastati südame rütmihäired, German Titov oli liiga impulsiivne… Siiski sai temast Gagarini dublöör ja „Kosmonaut nr. 2”.

Gagarin oli rühmast ka esimene, kes nägi tulevasest kosmoselaevast Vostok eraldatavat aparaati seestpoolt. Kui peakonstruktor Sergei Koroljov viis nad selle ehitamise tsehhi ja küsis, kes tahaks laeva istuda, ronis Juri otsustavalt üles. Enne seda võttis saapad jalast – Koroljovile meeldis nii hooliv suhtumine kabiini. Ent ikkagi polnud viimaste päevadeni enne starti selge, kes lendab esimesena. Titovi ja Gagarini fotod saadeti Poliitbüroosse, kust vastati: „Mõlemad poisid on suurepärased – valige ise…” Valik tehti 8. aprillil, järgmisel päeval teatati otsusest kandidaatidele. Koroljov, vanas drappmantlis (mis tema sõnutsi edu tõi) ja kahe kopikalise mündiga taskus (õnnemündid) kordas Baikonuril 12. aprilli hommikul Gagarinile veel üle viimased juhised. Esmakordselt elus jagas Juri autorgramme kosmodroomi töötajatele. Kell 7 võttis kabiinis koha sisse ja kuulas stardi ootel Bernesi, Šulženko ja Okudžava laule. Kell 9.07 kõlas lõpuks tema kuulus „Läksime!” Sellest minutist ei kuulunud Gagarin enam enesele, muutudes osaks nõukogude mütoloogiast.

Kosmoselaeva Vostok kõrbenud kabiin pärast maandumist.

Mõne aja varjasid võimud fakti, et Gagarin ei maandunud laskumisaparaadis, nagu oli ette nähtud, vaid langevarjuga. Tegelikult konstruktorid lihtsalt kartsid, et aparaadis maandumine oleks liiga jäik. Nüüd läks see sujuvalt – enne sai Gagarin veel imetleda Volgat, kaugemal Engelsi linna. Esimesed inimesed, keda ta maal kohtas, oli Anna Tahatarova lapselapsega. Muidugi ehmusid nad oranžist langevarjust ja kiivris, suure peaga inimesest. Skafandris vaevaliselt sammuv Gagarin vehkis: „Ärge kartke, olen nõukogude inimene, tulen kosmosest!”

„Nõukogude inimesest kosmoses” sai sel päeval teada terve maailm. Nikita Hruštšov tervitas Gagarinit isiklikult Vnukovo lennuväljal: „Jurka! Meie Jurka!” Gagarin ei saanud millestki aru, silmas peasekretäri kõrval seisvaid naist, vanemaid, vendi ja õde, ja pähe tuli vaid üks mõte: kellega lapsed jäid… Valentina Gagarina ei teadnud, et nimelt tema mees lendab kosmosse, ja millal täpselt. Et ta ei muretseks, oli Juri talle kuupäeva öelnud tagavaraga – 14. aprill. Paar päeva enne lendu kirjutas naisele: „Tehnikasse usun täielikult, aga tuleb ju ikka ette, et inimene murrab kaela tasaselgi maal. Kui midagi juhtub, ära mata end muresse, kasvata tüdrukutest mitte siidikäed, vaid tõelised inimesed. Enese isiklikku elu korralda nagu vajalikuks pead… Kiri sai nagu liiga leinalik – loodan, et sa seda kunagi ei näe…”

Tulevase naisega tutvus Gagarin juba Orenburgis. „Öelda, et temasse kohe armusin, oleks vale,” rääkis Valentina hiljem tütardele. „Väikest kasvu, kõhn, suure peaga, lühikese siilisoenguga, kõrvad harali… Rääkis kiiresti, kuidagi huuli muigutades, nagu sõnu alla kriipsutades. Ja ütles pärast tantse hüvasti jättes nagu enesestmõistetavalt: „Järgmise pühapäevani! Lähme suusatama…” Miks peaksin selle kiilakaga suusatama minema, mõtles Valentina, ja ei läinud. Selle asemel läksid nad kinno, ja oktoobris 1957 perebüroosse.

Terves kehas terve vaim!

Gagarini lennust kosmosse kuulis Valentina naabritelt. Hiljem tuli Vladimir Komarov: „Valja, ära muretse, kõik on kombes – teade edastati alles pärast laeva maandumist.” Peagi täitsid korteri kümned ajakirjanikud, küsisid fotosid perealbumist. Naine, süles rinnalaps, ei saanud teda toitagi. Olukorra päästsid saabunud kosmonautide grupi liikmed – viisakalt, aga kategooriliselt tõstsid ajakirjanikud lihtsalt välja. Kui Juri ja Valentina kahekesi jäid, tunnistas mees: „Ei kujutlenud, et tuleb selline vastuvõtt….”

Gagarinit autasustati selle lennu eest Nõukogude Liidu kangelase kuldtähega, Valentinat kui esimese kosmonaudi naist Lenini ordeniga (mida ta, muide, ei kandnud kordagi elus). Gagarin oli hea isa. Leenat kutsus Professoriks, Galjat Siisikeseks. Kõik kolm armastasid väga loomi, nii et Valentinal tuli kodus leppida, oravate, partide, kanapoegade ja isegi hirvega.

Aga aega perega suhtlemiseks oli raske leida – Gagarinist sai maailma populaarseim inimene. Peamine oli tal endal meeles hoida, et on tavaline inimene, kellele usaldati erakordne missioon. Lennu ajal ei tulnud tal pea mitte midagi teha, oli vaid üks siht – säilitada terve mõistus. Pärast koerte Laika, Belka ja Strelka kosmoselendu sai selgeks, et ilmselt kannatab lennu välja ka inimorganism. Ent oli teinegi probleem: paljud arstid arvasid, et inimese psüühika ei talu sellist vapustust nagu maakera eemalt nägemine. Gagarin tõestas, et need hirmud on alusetud. Ent pärast seda seisis ees veel kuulsuse proovikivi. Esimene kosmonaut polnud mitte üksi nõukogude rahva uhkus. 1960ndate algul mõõdeti N. Liitu läbi kahe inimese prisma – Gagarini ja Hruštšovi. Juril tuli tasakaalustada peasekretäri tahumatust ja ekstsentrilisust, tema pidi olema ideaal, ühegi plekita mainel. Tingimustes, kus iga mees ihkab sinuga koos pitsi kummutada ja solvub keeldumise peale, iga naine vaatab sind kui jumalust, tundus see suisa võimatuna.

Vääratas Gagarin vaid korra, ja see oleks peaaegu lõppenud tragöödiaga. Ta läks Krimmi sanatooriumis purjuspäi talle meeldima hakanud 20-aastase medõe Anna tuppa. Tolle jutu põhjal lamas ta voodis ja luges, kui sisenes Gagarin. Küsimusega „noh, kas hakkad karjuma” püüdis teda suudelda. Keegi „heasoovijatest” rääkis sellest Valentinale. Kuulnud koputust uksele, hüppas Juri teise korruse rõdult alla ja lõi pea vastu teepiiret lõhki. Nikolai Kamanin, esimese kosmonautidegrupi kuraator, nähes Gagarinit verise peaga, oleks äärepealt enesele kuuli pähe kihutanud. Hiljem tunnistas, et poleks Gagarinit päästetud, oleks ta seda tingimata teinudki. Õnneks läks kõik hästi, aga mitu päeva vannutati ajakirjanikke Gagarinit lähedalt mitte pildistama. Igaks juhuks oli varuks legend: Gagarin läks uppuvat poisikest päästma ja lõi pea vastu kaljut.

Nõukogude valitsus premeeris Juri Gagarinit eduka kosmoselennu eest 15 000 rublaga, sõiduautoga Volga ja möbleeritud neljatoalise korteriga.

Rohkem midagi sellist ei esinenud, ja juhtum häälestas Gagarini veelgi rangemale enesekontrollile. Ka Kamanin tegi rahvuskangelasele korraliku peapesu. Teine kosmonautide ülem Koroljov, väliselt küll karm, armastas ja haletses kosmonaute, kes vastasid peakonstruktorile samaga. Piisab osutusest, et Gagarini hukkumispaigast leitud taskuraamatus polnud naise ja tütarde, vaid Koroljovi pilt. 1930ndate aastate kuulsa polaarlenduri Kamanini suhtumine oli teistsugune. Tema leidis, et kosmonaudid, kes vaid kabiinis istuvad ja mõne lihtsa mõõtmise teevad, pole ära teeninud üleilmset kuulsust.

Rahvasuu pookis Gagarinile külge romaani esimese naiskosmonaudi Valentina Tereškovaga – nagu oleks viimane Andrian Nikolajevile mehele pandud skandaalse romaani kinnimätsimiseks. Aga sellel legendil puudub alus – Valentina ja Juri olid lihtsalt sõbrad. Kamanin saatis Gagarinit ka kõikidel välisreisidel. Seal oli ta NSVLi, kommunismi, tuleviku esindaja – nõukogude propaganda universaalne ja kuulekas relv.

Kihutada kosmose vallutamises Ameerikast mööda külma sõja hoos – see tähendas palju, ja Gagarin sai oma rolliga hiilgavalt toime. Pidas kõnesid, vastas ajakirjanike küsimustele, jagas autogramme, ei lakanud naeratamast, kui polnud jõudu enam jalulseismisekski. Tundmata protokolli- ja etiketireeglite kõiki peensusi, oli tal unikaalne võime äratada vestluskaaslases huvi. Ta apsud jäid märkamatuks – sedavõrd võluv oli nõukogude kosmonaut.

Gagarini jutuajamine pidulikul lõunal Inglismaa kuningannaga kanti etiketiõpikutesse näitena külalise ja perenaise õigest käitumisest riskantses situatsioonis. Nähes enese eest 17 erinevat söögiriista, tunnistas Juri häbeliku naeratusega, et tal pole aimugi, mida nendega teha. Segadusse sattumata märkis kuninganna, et ka ta ise ajab noad/kahvlid ühtelugu segi. Võib-olla mõistis tema kõige paremini noort vene ohvitseri – olid ju mõlemad oma seisuse pantvangis, milles kohustusi on rohkem kui privileege. Ja mõlemad kandsid oma taaka väärikalt.

Juri Gagarin koos abikaasaga.

Juri Gagarin külastas pea kõiki maailma riike, ja kõikjal koheldi teda kui rahvuskangelast. Kuningad, peaministrid ja presidendid pidasid auasjaks võõrustada esimest kosmonauti. Olgu üürikeseks, aga tema aitas inimestel mõista, et rahvuslikud piirid on vaid tinglikkus – me kõik oleme Maa elanikud. Libeeria Kpelle hõimu vanematekogu nimetas ta oma aupealikuks, Kairo ja Aleksandria võimud kinkisid talle oma linnade kuldsed võtmed. India tüdruk Delhist kinnitas ta käele võru, viiteks sellele, et nad on nagu õde ja vend.

Juri Gagarin sai Vene-Kuuba Sõprusühingu presidendiks. Tema auks peetud miitingule Havannas 1961. aastal kogunes pool miljonit inimest. Enne oma esinemist küsis Fidel Castro Gagarinilt, kui kaua too ümber maakera tiirles. „Poolteist tundi,” vastas Juri. „Siis loe ringe – ma alustan.” Ja Fidel kõneles 4 tundi. Kuubal kohtus Gagarin ka 20. sajandi teise legendi – Che Guevaraga. Mõlemad said juba eluajal iseenese mälestussammasteks, püüdsid välja murda sellest suletud ringist, ja hukkusid viiekuuse vahega. Che Guevara (öelnud lahti kõikidest ametitest) partisanisõjas Boliivia mägedes, Gagarin sai loa naasta katselendudele ja kukkus lennukiga alla.

Enim rõhus teda see, et ta ei saanud tegeleda tõelise tööga. Esimesed kaks aastat pärast kosmoselendu veetis partei reservaatidest suvilates ja sanatooriumides ning maailmareisidel KGB konvoiohvitseride valve all. 23. mail 1961 sai vormiliselt kosmonautide grupi komandöriks. Töötamiseks aega lihtsalt ei jätkunud, kõiki katseid üritustest ja sõitudest kõrvalehoidmiseks käsitati tähehaigusena. Gagarin hakkas aina rohkem  jooma. Kamanin muretses: „Praegu on ta kuulsuse tipus, kannab suurt moraalset vastutust, teades, et iga ta sammu jälgitakse. Aga möödub 1–2 aastat, olukord muutub märgatavalt, ja siis tekib tal rahulolematustunne…”

Alles aastal 1963 õnnestus Kamaninil saavutada Gagarini määramine Kosmonautide Ettevalmistuskeskuse ülema asetäitjaks. Tekkis mulje, nagu kardaksid võimud tema populaarsust, ei lase teda tõsise töö juurde. Pole ka ime: kui kellelegi tulnuks toona pähe mõte valida maakera president, olnuks Gagarinil kõik võidušansid.

Paralleelselt tööga Keskuses õppis Gagarin Žukovsk-nimelises Sõjaõhujõudude Inseneride akadeemias, mille lõpetas aastal 1968. Kaasaegsete meenutusel võinuks ta saada kas kogu kosmosetööstuse juhiks või andekaks teaduriks. Gagarini diplomiprojekti teemaks oli korduvkasutatava kosmoselaeva projekt (st Shuttle või Buran). Aga tal endal polnud määratud selles lennata.

Juri Gagarin külvati välisvisiitidel üle kõikvõimalike autasudega.

Esimene kosmonaut veetis orbiidil vaid 1 tunni ja 48 minutit – vähem kui keegi tema kolleegidest. Oma lennult naastes ütles Titov Gagarinile: „Kas tead – kosmoses tähed ei vilgu.” Gagarin vaid ohkas: „Ei jõudnud märgata – tegin vaid ühe tiiru…” Võimud hoidsid oma iidolit, eriti pärast seda, kui 1967. aprillis hukkus Vladimir Komarov, kelle dublandiks oli Gagarin. Temale jäi tee kosmosse igaveseks suletuks, talle ei antud võimalust isegi lennukeid juhtida. On säilinud Gagarini raport, milles palub end Keskusest vabastada, oletades, et olles ise kosmonautide lendude ettevalmistamise juhiks, oleks ta kohustatud ise palju lendama. Ja siiski saavutas ta lendamisloa. Kahtlustati, et võime kuidagi šantažeerides, ent pärast taasettevalmistust lubati Gagarin iseseisvatele lendudele. Ta nõustus ka sellega, kuigi professionaalsele piloodile oli see alandav, pealegi sattus ta kosmonautide rühma. Juri ei lennanud eriti palju tunde, millele järgnes taas mitmeaastane vahe. Kohe lennukirooli istuda oli ohtlik, ka polnud kiita tema psühholoogiline seisund. Valentina lamas haiglas, Juri kartis, et tal on vähk. Kui sõbrad lohutasid, et arstid oleksid seda ju öelnud, muigas Gagarin kibedalt: „Kõik hoiavad esimest kosmonauti nagu mingit nukku…”

Enne saatuslikku lendu Gagarin justkui tunnetas oma hukku. Ta kutsus külla vennad ja tegi nendega koos pilti. Valentinat kavatses külastada pärast lendu – 27. märtsil, aga 26. õhtul muutis plaane ja sõitis haiglasse, kus naisega pikalt vestles.

27. märtsi hommikul võttis Juri Gagarin koos instruktor Vladimir Serjoginiga koha sisse hävitajas MIG-15. See lend pidi saama treeninguteseeria viimaseks, pärast mida pidi ta lubatama iseseisvatele lendudele. Kell 10.19 viis Gagarin lennuki õhku. 10.19, soorituse lõpetanud, palus luba naasta lennuväljale. Siis ühendus lenduritega katkes. Nagu eksperdid hiljem kinnitasid – minut hiljem põrkas lennuk vastu maad. Verejäljed, tükk suvejopest ja rahatasku, milles oli isikutunnistus, juhiload ja Sergei Koroljovi foto oli kõik, mis esimesest kosmonaudist järele jäi…

©Peter Hagen