Kuritegu ja karistus

13 minutit lugemist

1885. aastal Grazi haiglas. Psühhiaater Richard von Krafft-Ebing hüpnotiseerib hüsteeria all kannatavat noort naist. Ta annab talle käsu minna kahe tunni pärast arstide sööklasse, avada seal aken ja valju häälega laulda „Kuula, mis sealt väljast sisse tuleb.” Seejärel äratab ta patsiendi hüpnoosist ja küsib, kas ta teab, mida talle äsja öeldi. Naine ei mäleta midagi.

Kaks tundi hiljem näevad assistendid ja hoolduspersonal, kuidas patsient rahutuks muutub. Äkki, kellelegi sõna lausumata lahkub ta kabinetist ja läheb otsejoones sööklasse. Jõudnud sinna, avab ta akna ning laulab täiest kõrist „Kuula, mis sealt väljast sisse tuleb”. Kui naine oli oma laulupartii esitanud ja tagasi tulnud, küsib professor Krafft-Ebing: „Mida see tähendab? Miks te akna avasite ja seda laulu laulsite?”
Naine vaatas imestunult ja segaduses arstile otsa. Oli selgelt näha, et vastuse leidmine oma teguviisile nõudis talt suurt pingutust. Äkki aga lõi ta näost särama ja ütles: „Täna on nii ilus päev. Päike paistab! Ja teie? Te istute selles täissuitsetatud toas ja rabate tööd teha. Ma tahtsin teile ainult näidata, kui oivaline ilm on väljas… Ja siis tuli mulle äkki see laul meelde.”
Süütu eksperiment? Võib-olla. Kuid just selline näiliselt süütu katse võib anda vastuse väga tähtsale küsimusele: kas me ikka oleme oma tahte peremehed?
Kuulsa psühhiaatri ja kohtuarsti Krafft-Ebingi eksperimenti nimetatakse posthüpnootiliseks sugestiooniks. Hüpnoosi all viibivale inimesele sisendatakse ülesanne, mida ta peab pärast ärkamist täitma. Selliste katsete juures ei avalda muljet see, et need toimivad, vaid hoopis muu. Meile on loomulikult selge, et hüpnoosi all antud korraldust täitev inimene ei ole vaba. Võiks isegi öelda nii, et ta on kõikvõimsa hüpnotisööri tahtejõuetu tööriist. Kuid mis kõige hämmastavam, „hüpnotisööri ori” usub siiralt, et ta tegutseb oma vaba tahte alusel! Ta ai aimagi, et ta täidab teise inimese sisendatud ülesannet. Isegi siis, kui ta teeb midagi naeruväärset (näiteks laulab avatud aknal), on ta oma pettekujutluses täiesti kindel ning otsib oma teole ratsionaalset põhjendust.
Siinkohal võiks küsida, kas me mitte kõik ei tegutse nähtamatu hüpnotisööri orjana? Kas me kõik pole enesepettuse ohvrid? Me usume ekslikult, et oleme vabad, kuid tegelikult see pole nii.
Muidugi võib lugeja vastu vaielda ja põhjendatult väita, et mitte kõik inimesed ei ole hüpnoosile nii vastuvõtlikud. Teiseks, pole ju reaalne, et keegi alati teile midagi sisendaks või midagi tegema sunniks. Kuid kas see peab ilmtingimata olema suure sisendusvõimega isik, kes meilt tahtevabaduse röövib?
Meie käitumist mõjutavad hoopis teised tegurid: geenid, närvirakud ja hormoonid. Kõige ilmekamalt tõestab selle väite paikapidavust ühemunakaksikute hämmastavad kokkulangevused nende eluteel.

* * *

Ühesugused tunded, harjumused, maitsed – paljud taolised fenomenid on omased ühemunakaksikutele. Sageli on kaksikud kogu elu nagu nähtamatu nabanööriga ühendatud. Nad tunnetavad teise õnne, valu või ohtu, hoolimata suurest kaugusest. Kümmekond aastat tagasi asuti Saksamaal (USA-s tegeldakse sellega juba ammu) kaksikute fenomeni põhjalikule uurimisele. 1200 kaksikutepaari olid valmis Bielefeldi ülikooli teadlasi aitama. Uurimuse käigus taheti välja selgitada, kas kaksikute ühises saatuses on süüdi pärilikud tegurid või on tegemist keskkonna mõjuga. Senised kaksikute uurimised on veenvalt näidanud, et esikohal on pärilikud tegurid: me kõik oleme geenide orjad ja ühemunakaksikud eriti. Kõige kurioossem oli kaksikute Jimide juhtum.

Jim Lewis ja Jim Springer.

1979. aastal kohtusid kaksikvennad Jim Lewis ja Jim Springer esimest korda. Mõlemad olid siis 39-aastased. Kogu senise elu ei teadnud nad teineteisest midagi, kuid kõikjal ühendas neid nende geenide sarnasus. Mõlemad võtsid mingil ajal seletamatul põhjusel viis kilo juurde, mõlemad kaebasid südame üle, kuigi mingeid orgaanilisi kahjustusi ei leitud. Mõlemad kannatasid alates 18. eluaastast migreenihoogude all, mis algas kuklast ja kestis 12 tundi. Mõlemad on kirglikud suitsetajad ja mõlemad suitsetavad Salemi. Mõlemale meeldib õlu ja mõlemad joovad Miller’s Lite’i. Mõlemad närivad küüsi ja armastavad igasugu asju meisterdada. Mõlemad tegid oma aeda puu ümber pingi. Mõlemad töötasid algul tanklas ja hiljem abišerifidena. Mõlemal oli Chevrolet. Mõlemal oli koer nimega Toy. Mõlemad olid kaks korda abiellunud ja kumbagi esimese naise nimi oli Linda. Üks pani oma esimese poja nimeks Allen, teine Alan. Praegu on kumbagi naise nimi Betty. Ja mis kõige uskumatum – mõlemad veetsid aastaid puhkuse ühes ja samas rannas Floridas, ilma et nad oleksid kordagi kohtunud!
Minnesota ülikooli professor Thomas J. Boucahrd on kaksikute fenomeni põhjalikult uurinud. Oma uurimuste põhjal väidab ta, et 50 protsenti kaksikute omadustest on määratud geenide poolt, sealhulgas õppimisvõime, intelligents ja religioossus. Et pärilikke tegureid võib mõjutada ka keskkond, selle kohta tõi ta vapustava näite kaksikõdedest, kellest üks vaatas kõõrdi. Pärast seda kui nad esimest korda kohtusid, hakkas ka teine kõõritama! Kõige vapustavamad on aga järgmised juhtumid.
Šveitsis Marlis surid ühes hooldekodus peaaegu üheaegselt kaks 50-aastast kaksikvenda, kes olid raviasutuses viibinud juba 20 aastat. Arstid tahtsid ühele vennale minna teatama teise surmast, kuid tuppa jõudes selgus, et ka tema oli surnud. 1996. aastal surid Austraalias kaks ühemunakaksikut 61-aastaselt ühel ja samal päeval. William ja John Bloomfield elasid vanapoistena ühises majas ning varisesid teineteise järel südamerabanduse käes kokku ühes Perthi restoranis.

* * *

Ei vaja pikemat tõestamist, et me oleme oma geenide orjad. Ja kui keegi teisiti arvab, siis ainult sellepärast, et tal ei ole kaksikvenna või -õe näol iseenda peegelpilti, et pärilikkuse määravas mõjus veenduda. Hästi, see kõik on õige, võib lugeja öelda, kuid mis on sellel kõigel karistusega pistmist?
Siiski, see on võtmeküsimus kogu kuriteo-karistuse probleemi mõistmisel. Laialt levinud seisukoha järgi on kurjategija karistamise eelduseks asjaolu, et ta oleks võinud ka oma kuriteost loobuda. Ainult siis, kui tal on vabadus kuritegu mitte sooritada, on ta oma karistuse ära teeninud. Kui ta pole aga võimeline oma tahet valitsema, siis pole ta ka milleski süüdi. Tõsi, inimese vabast tahtest ei saa üldse rääkida, sest määravaks on pärilikkus ja kasvatus. Pedagoogid armastavad korrata, et inimene peab oma tegude eest vastutama. Vastutus on aga soovunelm. Me võime ju soovida, et inimene oleks vastutusvõimeline, kuid me ei suuda seda tagada.
Beebi on täiesti asotsiaalne. Ta teeb kõike ainult selleks, et oma tahet kohe läbi suruda. Alles kiituse ja karistuse läbi õpib ta alguses perekonda ja hiljem ühiskonda sisse elama. Ainult kasvatuse läbi saavad väiksed lapsed selgeks, mis on hea ja mis halb, mida tohib teha ja mida mitte. Täpselt nii, nagu vanemad kasvatavad lapsi, mõjutab riik piitsa ja prääniku meetodil oma täiskasvanud liikmeid. Töökuse ja tubliduse eest võib saada autasusid või preemiaid, seadusrikkumise eest aga ootab vanglakaristus või rahatrahv.
Palju aastaid tagasi kirjutas ajakirjas „Novõi Mir” vene akadeemik Sargorodski artikli „Eetika või geneetika?”, milles ta muu hulgas ütles: „Seal, kus isiksuse poolt sooritatud ühiskonnaohtlikud teod on põhjustatud bioloogilistest faktoritest, ei saa olla kuritegu ega karistust. Sellisel juhul ei rakendata inimese suhtes mitte kohtulikku karistust, vaid meditsiinilise iseloomuga vahendeid. Inimest ei saa vastutusele võtta tema bioloogiliste iseärasuste ning nendest tulenevate psühholoogiliste omaduste eest.”
Osalt on muidugi akadeemikul õigus, kuid tema fatalistlik järeldus ei kannata mingit kriitikat. Mis puutub aga meditsiinilise iseloomuga vahendite kasutamisse, siis see on tühi töö ja ajaraiskamine, kuid sellest edaspidi.
Kui inimese saatus on juba ette otsustatud, isegi veel enne, kui ta on endale jõudnud teadvustada selle, mis on hea ja mis halb, siis mida sellisel juhul teha? Kas me võime öelda, et mõrvar on süüdi, ta on oma karistuse ära teeninud? Või et eluaegse vanglakaristusega pääseb ta teenitud ja õiglasest surmanuhtlusest? Võib-olla peaksime me patoloogilisi seksuaalmõrvareid haletsema, tundma neile kui looduse kaitsetutele ohvritele kaasa? Lõppude lõpuks ei ole ju nemad süüdi, et nende käitumist mõjutab „mõrvargeen”. Tapahimu on ju neile lihtsalt kaasa sündinud.
Muidugi ei saa me lasta kuritegelike kalduvustega inimestel karistamatult tegutseda. Nagu eespool öeldud, me suhtume inimestesse vastavalt sellele, kas nad toovad ühiskonnale kasu või kahju. Me kas kiidame või karistame neid.
Otsides vastust nendele küsimustele pole mingi ime, et juba kaks tuhat aastat arutlevad seaduseandjad, kohtumõistjad ja filosoofid inimese tahtevabaduse ja karistuse otstarbekuse üle. Põhimõte silm silma vastu, hammas hamba vastu olevat õigustatud ainult juhul, kui kurjategija on oma tegude eest vastutav. Hästi, nõustugem, et inimese käitumist, tema kuritegelikke kalduvusi mõjutab pärilikkus ja juba sel põhjusel ei ole meil õigust mõrvareid karmilt karistada. Mida siis teha?
Inimõiguslased nõuavad üha valjuhäälsemalt surmanuhtluse kaotamist, pealegi on hukkamine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni vastane! Vähe sellest, kõige tarmukamad õiguslased nõuavad koguni ka vanglate kaotamist, sest nende meelest on igasugune karistus kuritegu, kättemaks. Kuid need ligemesearmastajad kipuvad unustama, et selliseid loosungeid hüüdes, karjuvad nad hurraa anarhiale. Võltshumanistid ei taha tunnistada, et igal kodanikul peaks olema õigus oma vara ja elu riigipoolsele kaitsele.
Või veel! Isegi Berliini vaba ülikooli õigusteaduse professor Uwe Wesel leidis omaenese suurest tarkusest, et kui vanglad likvideerida, väheneks ka kuritegevus! Kui juba professori kraadiga „humanist” selliseid jaburdusi räägib, ei jää üle muud kui käsi laiutada. Toon järgmine näite: Kui 1969. aasta oktoobris streikisid Montrealis kõik linna politseinikud, rüüstasid sajad inimesed kauplusi, röövisid panku ja panid oma kuritegude jälgede varjamiseks toime arvukaid süütamisi. Pärast streigi algust piisas ainult mõnest tunnist, et paisata Montreal kaosesse, mida see linn ei olnud tundnud kogu oma ajaloo vältel.
Väheke kainemad kriitikud ei nõuagi karistustest loobumist, vaid kohtusüsteemi reformimist. Kahjuks on vastavate riigiorganite ja õigusemõistjate peatähelepanu suunatud kurjategijate üha leebemale karistamisele, aga mitte kuritegude ennetamisele. Ja kas see ongi võimalik?
Teraapia karistuse asemel! Kahjuks on isegi õigusemõistjate ja ekspertide hulgas sinisilmseid, kes usuvad tõemeeli, et ravikastreerimise, mõjusate rohtude ja kasvatamisega on võimalik paadunud kõrilõikajast teha rahumeelset ja eeskujulikku ühiskonnaliiget (meenutagem Seefeldti, Gacy, Kemperi, Lichtenbergi, Thomas R.  Dutroux’ või Anders Behring Breiviki juhtumit). See on väga ohtlike tagajärgedega illusioon! Skandinaaviamaades, Hollandis ja USA-s, kus võimud võtsid nn. resotsialiseerimisteooriat liiga tõsiselt, astuti totaalselt ämbrisse: retsidiive esines sama sageli kui vanadel karmide karistuste aegadel!
Kurjategijaid huvitasid raviteraapia ajal muud probleemid, kui paremaks inimeseks saamine. Sellal, kui eluvõõrad või lihtsalt totud psühhiaatrid rõõmustasid näiliselt edukalt kulgeva ravi üle, kasutasid kurjategijad aega, et sepistada oma kuritegelikke plaane, neile lihvi andes, edasi arendades ja oma varasemaid vigu analüüsides! (Meenutagem Kemperi tunnistust.) Kurjategija arutleb nii: „No oodake, te lollpead! Kui ma peaksingi uuesti vahele jääma, siis nüüd ma juba tean, kuidas süüdimatut mängida! Igal juhul tulen ma supist puhtalt välja!”
Kuid ega töötahtelised psühhiaatrid lasknud ennast ebaedust heidutada, vaid jätkasid visalt uute ravimeetodite otsimist. Kriitikutel oli põhjust pihku naerda, sest juba piiblis on Kristus mäejutluses öelnud: „Ega viinamarju nopita kibuvitstest või viigimarju ohakatest?” Või nagu Goethe ütles: „Sa oled lõpuks see, kes sa oled. Pane endale pähe miljonite lokkidega parukas, tõmba jalga küünrapikkused sokid: sa jääd ikkagi selleks, kes sa oled.” Muidugi tulevad sellised ilkuvad parastamised rangete karistuste pooldajate leerist. Kuid jätkem pilked, vastuväited kurjategijate psühhoteraapiale on märksa tõsisemad. Esiteks haavame me kurjategijate inimväärikust, kui me kohtleme neid kui „õnnetuid idioote”, keda tuleks ravikuuriga, ajuoperatsiooniga (meenutagem kurikuulsat lopotoomiat!) või kastreerimisega muuta vagurateks lambukesteks. Teiseks on nii „ajuloputus” kui ka äärmiselt küsitavate tulemustega raviviisid vastuolus üldinimlike humanismiprintsiipidega ning pärinevad natsliku rassiideoloogia rikkalikust „varasalvest”.
Mida teha, kui kurjategijate ümberkasvatamine ei anna tulemusi ja karistus ei õigusta ennast? Uuemal ajal ollakse seisukohal, et karistuse mõte ei ole ei kättemaks ega teraapia, vaid kuriteo ennetamine, retsidiivi vältimine ja võimaluse korral tekitatud kahju hüvitamine. Olgem ausad, see ei ole reaalne. Kus on jõukus ja vaesus, kus on klassivastuolud ja üha süvenev kuristik rikaste ja vaeste vahel, on ka kuritegevus. Ja mida aeg edasi, seda rohkem tekib uusi kuriteoliike.
Läbi aegade on riik hirmutanud kodanikke karistusega, et iga potentsiaalne seaduserikkuja teaks, mis teda kuritegu toime pannes ees ootab ning samas on riik pidanud ka karistust kohaldama, et igaüks võiks veenduda, et sellist ähvardust tuleb tõsiselt võtta.
Kahjuks ei avalda ka karistusega hirmutamine kõigile inimestele mõju. Paljud juristid leiavad, et karistamine peaks olema võimalikult paindlik ning arvestama alati kurjategija isiksust. Vanasti käis asi lihtsalt, tühisemagi seadusrikkumise eest pandi pea pakule ja kogu lugu. Tänapäeval on aga meie teadmised süvapsühholoogiast võrreldamatult suuremad kui isegi viiskümmend aastat tagasi. Me mõistame paremini neid põhjuseid ja seoseid, mis viivad inimese kuriteoni ja oleme endale selgeks teinud, et üliranged karistused ei muuda midagi. Kuid samas oleme langemas teise äärmusesse — karistused muutuvad üha leebemaks, vabaduskaotuslikud karistusmäärad aga muudkui lühenevad.
Milline oleks optimaalne karistus?
19. sajandi lõpus oli Inglismaal kurikuulus vangla, kus valitsesid kohutavad tingimused. Vangid tegid üksteisel elu põrguks. Siis aga määrati vanglasse uus komandant, kes otsustas minna teist teed mööda. Ta pani kehtima uue korra, mille järgi vangi heaolu sõltus tema käitumisest. Nii võis ära teenida parema söögi, kergema töö ja koguni karistusaja lühendamise. Selle meetodi edu oli hämmastav. Mis puutub aga tänapäeva noortesse kurjategijatesse, siis tuleks neid pärast esimest seaduserikkumist karmilt karistada. Tingimisi karistamine, nagu seda paljudes lääne riikides praktiseeritakse, ei anna soovitud tulemust. Tagasi ei tuleks kohkuda ka füüsilisest karistusest, sest see avaldab karistusalusele kõige tugevamat mõju.

©Peter Hagen