„Ära mine võõraga kaasa!”

5 minutit lugemist

Kommionu on pedofiili laialttuntud sünonüüm. Lapsele maiustusi pakkudes või neid ostma kutsuda on pedofiilide klassikaline trikk lapse usalduse võitmisel. Aga mis siis, kui sümpaatne ja sõbralik onu paneb ette: „Tead, ma võitsin täna loteriil palju raha. Tule minuga mänguasjade poodi!” või: „Minu poeg sõitis emaga teise linna elama ja mul pole enam kellelegi midagi osta. Lähme, väikemees, ma ostan sulle rulluisud!” Eriti tõhusalt mõjub kingitustejagaja mängimine vaesemates elurajoonides. Ka võib kurjategija otsida välja ohvri, kelle riietus või mänguasjad lubavad järeldada, et tegemist on vaesest perekonnast pärit lapsega.

Pedofiil ilmub sageli laste mängupaikadesse, ajab nendega juttu, õpetab mõne uue mängugi. Ajapikku hakkab ta rääkima oma elust, usaldab lastele koguni saladusi. Lastele on alati meeldinud täiskasvanuist sõbrad, nad tunnevad oma tähtsust, kui täiskasvanu neid endaga võrdseks peab, sest kodus seda võib-olla ei kogeta. Ohtlikumaks muudab olukorra veel see, et niisugusest toredast „sõbrast” hoidub laps kodus enamasti rääkimast. Statistika näitab, et ligi 60% pedofiilidest pärinevad lapse isa-ema tuttavate ringist. Nad teavad tema perekonnast mõndagi ja koovad oma võrku sellele vastavalt.
Eriti ohtlik kurjategijatüüp on „südamesõber”. Kui ta näeb õnnetut, halvatujulist näokest asub ta tegutsema. Ta muudkui pärib ja pärib, ütleb, et temale võib kõike usaldada, ka muresid, mida isegi isale emale ei räägita, lubab koguni mõne suurema konflikti puhul vanematega asju ajada ja aidata. Pedofiil võib teha kõikvõimalikke ettepanekuid, näiteks: „Selleks et sind aidata, pead sa mulle kõigest väga põhjalikult rääkima. Lähme joome minu juures teed.” või „Ole hea, tule aita mind trepist üles, mu jalg on haige ja ma ei suuda üksi hakkama saada,” võib paluda päris noor mees. Laps on siiras ja abivalmis ning võib sedamaid unustada, et tal pole lubatud ühegi võõraga kaasa minna. Aga ka siis, kui ta kõhklema hakkab – minna või mitte minna –, on kurjategijal šanss ta kinni haarata ja kaasa viia. Pedofiil võib kasutada ka alatut valet: „Sinu emaga juhtus õnnetus ja ta on haiglas. Ma pean su sinna viima!”

Mõned nõuanded

Ühe lause peaks iga laps meelde jätma ja seda ka kõhklemata kasutama: „Sind ma ei tunne ja sul pole minuga midagi rääkida!” Lapses tuleb kujundada, muidugi liialdustesse laskumata, teatud umbusaldus võõraste vastu, arendades samas tema iseseisvat ja loogilist mõtlemist. Lapsed ei tohi kõiki täiskasvanuid respekteerida. Kurjategija ohvriks langevad need, kes pole õppinud „EI” ütlema ning autoriteedile pimesi kuuletuvad. Hea kasvatuse vastu ei saa kellelgi midagi olla. Kui aga laps leiab, et ta ei tohi täiskasvanule – isegi mitte võõrale – vastu vaielda, mitte „ei” öelda, kui ta tahab, et temasse hästi suhtutakse, siis on see halb. Iga vanem õpetab oma last vastutulelik ja abivalmis olema – neid omadusi oskavad kõik kurjategijad ära kasutada. Lapsele tuleks selgitada, et kui keegi tänavalt tema abi palub, tuleks pöörduda esimese mööduva täiskasvanu poole ja paluda tal hädalist aidata. Täiskasvanud mõistavad, mida laps võõra puhul pelgab.
Lapse iseseisvuspüüdlused algavad juba teise eluaasta alguses, kui vanemate korraldused seda või teist teha kutsuvad temas esile trotsi. Laps vähkreb põrandal, nutab ja karjub „ei!” ning teda pole võimalik kuidagi maha rahustada. Jonnimise iga on kätte jõudnud.
The terrible two – nii nimetavad seda iga inglased, on vanemate jaoks kõige närvesöövam aeg. Kuid just selles arengufaasis ei tohi last sõimata ega lüüa, et rahu majja saada. Selles vanuses õpivad lapsed iseseisvalt tegutsema, oma arvamust avaldama ning vastupanu osutama.
Perekondades, kus pereliikmete vahel puudub üksmeel, kus lapsele ei saa osaks füüsilist lähedust, turvatunnet, poolehoidu ja tunnustust, kasvavad üles lapsed, kes on tänulikud pisimagi poolehoiuavalduse eest, tulgu see kas või mesikeelselt kommionult. Lapse pehmeksrääkimise oht pedofiili poolt on seda suurem, mida suurem on emotsionaalne defitsiit. Lapsi tuleb kasvatada armastusega, mitte kallite välismaa hilpude või kingitustega. Ärahellitatud lapsed on meeleldi valmis vastu võtma kingitust ka tundmatult.
Lapsele tuleks ähvardavatest ohtudest hakata rääkima juba teisel-kolmandal eluaastal, kui laps on juba võimeline vanemate vaateväljast lahkuma. Sõnum ei tohi olla hirmutav, küll aga tungiv: „Ära mine kunagi võõraga kaasa!” Hiljem tuleb lapsele selgeks teha, et tema keha kuulub ainult talle. Lasteaiaealisele tuleks õpetada täiskasvanutest distantsi hoidma („Sind ma ei tunne!”). Kooliealisele peaks juba ilma mõistukõneta selgeks tegema, kelle eest tuleks ennast hoida ja millised võõrad võivad ohtu kujutada. Kõigi nende hoiatuste puhul tuleb olukorda realistlikult hinnata. Maailma ei tohi kujutada süngetes värvides, et lapsele ei jääks mulje, nagu varitseks teda iga nurga taga või igas trepikojas kuri onu. Sellise hirmutamise efekt võib olla hoopis vastupidine: laps läheb just sellepärast võõraga kaasa, et too kohtleb teda näiliselt usalduslikult. Samuti tuleb lapsele selgitada, et võõras mees pole põrmugi usaldusväärsem, et ta kõrval on sümpaatne noor tädi.
Kõige tähtsam on usalduslik suhe lapsega. Vanemad peavad tundma huvi lapse murede vastu ja sisendama temasse veendumust, et ta võib kõigest rääkida, kartmata noomimist või karistamist. Kui lapse ja vanemate vahel valitseb terve dialoog, ei vaja laps võõraid nõuandjaid ja trööstijaid. Kui aga lapsel peaks mingi kahtlane kontakt tekkima, on seda tema käitumisest kohe näha. Laps peab tundma, et esimesed ja kõige usaldusväärsemad sõbrad nii mures kui rõõmus on vanemad.
Muidugi ei saa riski sajaprotsendiliselt vältida, seda enam, et enamik seksuaalseid ahistamisi laste kallal panevad sageli toime kas lähisugulased või tuttavad.

©Peter Hagen