Kunst ei ole mitte kunsti teha, vaid kunstist elada

7 minutit lugemist

Moodsa kunsti näitusel on ühe maali kõrval sildike „Mittemüüdav”.
Üks külastaja pomiseb omaette: „Selleks pole küll silti vaja. Milline idioot peaks sellist rämpsu ostma?!”

* * *

„Ma viibisin eile noorte eesti kunstnike näituse avamisel,” kirjutas kriitik oma arvustuses. „Pean siinkohal kahjuks tunnistama, et tavalise vihmavarju avamine oleks pakkunud mulle tunduvalt suurema elamuse.”

* * *

Näitusekülastaja: „Kas see siis ongi kunst!”
Kunstnik: „Muidugi – sel on ju raam ümber!”

* * *

Abstraktse kunsti näitusel jääb külastaja seisma ühe pildi ees: „Lõpuks ma näen, milline on peavalu.”

* * *

Daam kunstinäitusel: „Ma sooviksin selle portree autori aadressi.”
„Kas soovite temalt portreed tellida?”
„Ei, tahaksin teada, kelle juures laseb pildil kujutatud daam oma kleite õmmelda.”

* * *

Kaks poisikest sattusid abstraktse kunsti näitusele. Üks neist vaatas ringi ja haaras sõbral käest: „Panema plehku, muidu öeldakse, et meie oleme seda teinud.”

* * *

Noor kunstnik küsib tuntud kriitikult: „Mida te arvate minu viimasest salongis välja pandud maalist?”
„Teil pole halb tehnika.”
„Ja see on kõik? Ma müüsin selle maali 5000 frangi eest!”
„Vaat see on juba kunst!”

* * *

„Mis te arvate, kas sellel maalil on kujutatud päikese tõusu või loojangut?”
„Kahtlemata päikese loojangut.”
„Kuidas te selles nii kindel olete?”
„Sellepärast, et tunnen isiklikult kunstnikku. Ta ei tõuse kunagi üles enne keskpäeva.”

* * *

Kunstnik kolleegile: „Käisin näitusel. Ainukesed pildid, mida seal vaadata võis, olid sinu omad…”
„Aitäh, sõber!”
„Teiste ees tungeldi kogu aeg.”

* * *

„Kui palju teie maal maksab?”
„Kümme tuhat dollarit!”
„Te olete hulluks läinud! Võiks arvata, et te olete surnud vähemalt viissada aastat tagasi.”

* * *

Kunstniku sõber: „Milline realism! Mul jookseb suu lausa vett!”
Kunstnik: „Kuidas? Päikeseloojang ajab sul suu vett jooksma?”
Sõber: „Mu jumal! Arvasin, et see on munaroog!”

* * *

Kunstnik: „Miks riputasite minu maali nii kõrgele?”
Näituse korraldaja: „Arvustus tõmbab ta niikuinii allapoole.”

* * *

„Ma otsustasin hakata professionaalseks kunstnikuks,” räägib Karl sõbrale.
„Ja oled sa juba midagi müünud?”
„Jah. Oma auto, teleka ja videomaki.”

* * *

„Kas sa kuulsid juba, et täna avati kunstihoones sõltumatute kunstnike tööde näitus?”
„Kuulsin küll, aga ütle mulle, miks nad nimetavad end sõltumatuteks?”
„Seepärast, et nad joonistavad ja maalivad sõltumata talendi olemasolust.”

* * *

„Aga see on minu viimane realistlik maal – „Krohvijad tööl”.”
„Kuid pilt kujutab krohvijaid, kes istuvad ja suitsetavad.”
„Ma ju ütlesin teile, et see on realistlik maal.”

* * *

Kunstnik: „Härra, kelle portreed ma maalisin, tuli eile minu juurde ja palus muuta pisut oma nina.”
Sõber: „See peaks ju üsna lihtne olema. Ma ei mõista, miks see sind nii häirib.”
Kunstnik: „Kuid ma ei suuda kuidagi meenutada, kus nimelt nina pildil asub.”

* * *

Vanem daam tellib kunstnikult oma portreed ja küsib:
„Aga öelge, kas te suudate minu näovärvi täpselt edasi anda?”
„Arvan, et suudan,” vastab kunstnik, „ma ostan ju värve samast kauplusest, kust teiegi…”

* * *

Keegi külaline küsib kuulsalt kunstnikult: „Kas on raske lõvi välja raiuda?”
„Sugugi mitte. Võetakse lihtsalt üks suur marmorplokk ja raiutakse ära kõik, mis lõvi moodi välja ei näe.”

* * *

„Ütle, Steve,” küsib kujurilt tema sõber, „miks sa oled kindralit kujutanud nii veidras poosis?”
„Aga mis mul üle jäi?” vastab Steve. „Alguses tellis linnavalitsus minult kindrali hobuse seljas. Aga kui see valmis sai, keelduti hobuse valmistamiseks tehtud kulutusi kinni maksmast.”

* * *

„Mis! Te tahate osta selle maali 100 krooni eest! Aga ainuüksi lõuend maksis 100 eurot.”
Ostja: „Aga siis oli ta puhas!”

* * *

Kunstnik: „Mis te ütlete, härra kriitik, minu uue maali „Maailmahukk” kohta?”
„See on tõeline katastroof!”

* * *

„Miks te maalite alati ainult loodust?”
„Puud ja kivid ei nõua, et neid maalitaks sarnasena!”

* * *

Vana kunstnik õpetab nooremat: „Ei ole raske saada kasulikku tellimust. Maalida nõutud portree – ka sellega saab hakkama. Aga veenda pärast tellijat, et see on just tema portree, vaat see on juba kunst!”

* * *

„Mõne aja pärast,” ütleb kunstnik majaomanikule, „tulevad inimesed siia seda viletsat tuba vaatama ja ütlevad: „Jaa, siin elas ja töötas suur kunstnik!””
„Võimalik, mister! Aga kui te ei maksa oma üüri täna ära, võivad nad juba homme nii rääkida.”

* * *

Tuntud heliloojalt küsiti: „Mis tunne teid valdas, kui saite teada, et teile on juba teie eluajal püstitatud mälestussammas?”
„Võin ainult öelda, et ma hakkasin tuvidele vaatama hoopis teise pilguga.”

* * *

„Kui kunstnik märkab, et ta ei oska maalida, mida ta siis teeb?”
„Läheb kooli.”
„Vastupidi, asutab kooli!”

* * *

„Tervist, ma olen klaverihäälestaja.”
„Mul on klaver korras. Mina pole teid kutsunud.”
„Täiesti võimalik, kuid mind kutsusid välja teie naabrid!”

* * *

Vananev daam kunstnikule: „Te maalite mind, aga ei vaata minu poolegi!”
Kunstnik: „Te ju ise soovisite, et teeksin võimalikult ilusa portree. Sellepärast pean hoiduma igasugustest eksitavatest mõjudest.”

* * *

Modell: „Te tahaksite vist, et teeksin hästi lahke näo?”
Kunstnik: „Oleks hea, kui tasuksite maali eest ette.”
Modell: „Milleks?”
„Selleks, et võiksin teha lahke näo.”

* * *

Kunstnik kohtab oma head tuttavat ja viimane küsib: „Kuidas läheb? Kas sinu pilte ostetakse?”
„Et sellele küsimusele vastata, tahaksin ma teada, kas sa küsid seda kui minu sõber või kui maksuinspektor?”

* * *

„Ma ei saa tänapäeva kunstist üldse aru.”
„Pole midagi lihtsamat. Kui sa saad näitusel käia ümber taiese, siis on tegemist skulptuuriga, aga kui see ripub seinal, siis on tegemist maaliga.”

* * *

„Ei, oma naise portreed ma teilt välja küll ei osta. Ta näeb sellel pildil välja nagu öökull.”
Kunstnik: „Jah, aga seda oleksite pidanud juba enne pulmi märkama.”

* * *

Keiser teda maalivale kunstnikule: „Millest see küll tuleb, et teie, kunstnikud, nii kaua õpite?”
Kunstnik: „Meie ringkonnas ei ole geniaalsus päritav, nii nagu Teie Majesteedi puhul!”

* * *

Harrastuskunstnik tuleb, maal kaenlas, nimekasse kunstigaleriisse ja ütleb: „Ma tahaksin teile oma maali annetada.”
Galeriiomanik vaatab maali ja ütleb: „Tänan, te olete väga lahke! Ent ma soovitaksin teil see annetada pimedate ühingule.”

* * *

Maalikunstniku sõber tormab ühel päeval ateljeesse ja teatab: „Mõtle ometi, meil käisid öösel vargad!”
„Kas nad viisid palju asju ära?”
„Natuke raha, hõbeasju, ja kas pole kummaline, pildi, mille sa mulle maalisid, lõikasid nad raamist välja.”
„Ohoo, milline õnn! Suurepärane reklaam mulle!”
„Nad võtsid raami kaasa. Pilt on alles.”

* * *

Kuulsa kunstniku käest küsiti: „Meister, kuidas maalida kõige paremini naist?”
„On naine 20-aastane, maali teda, nagu ta on. On ta 40-aastane, maali, nagu oleks ta kahekümnene.”

* * *

Maalija kunstikaupmehele: „Selle pildi eest pakkus üks ameeriklane 5000 eurot.”
„Ma ei annaks rohkem kui 1000 eurot.”
„Hästi, võtke siis. Me ei või lubada, et kõik meie meistritööd satuvad välismaale!”

* * *

„Isa, miks kirjutavad kunstnikud oma nime pildile?”
„Rumal poiss. Nimi kirjutatakse pildile selleks, et näituse korraldajad teaksid, milline on pildi ülemine pool.”

* * *

„Kas härra Pukk on sinu meelest moodne maalikunstnik?”
„Kahtlemata, sest ühel oma hiljuti valminud maalil ei kujutanud ta surma mitte vikatiga, vaid ketassaega.”

* * *

Kunstigaleriis seisab uhketes rõivastes daam kaua maali ees, millel on kujutatud räbalates paadialust.
„On ikka inimesed!” kuulutab ta lõpuks valju häälega. „Korraliku ülikonna ostmiseks raha ei leia, aga näe, on lasknud endast portree maalida!”

* * *

„Temast tuleb kindlasti suur kunstnik!”
„Miks sa nii arvad?”
„Ta üüris endale juba ateljee ja kasvatas habeme.”

* * *

„Kuule, sul on ju väga ilus ateljee! Kui palju sa selle eest iga kuu võlgu jääd?”

* * *

„Kas te ei võtaks seda maali tagasi?” küsib mees kunstikaupluses. „Ma ostsin ta selleks, et kinkida oma ämmale sünnipäevaks, aga me leppisime vahepeal ära…”

* * *

Eesti kunstnike kevadnäitusel oli külalisraamatus rubriik „Teie külaskäigu põhjus?” Keegi oli sinna kirjutanud:
„Paduvihm!”

* * *

Kunstnik maalib abstraktse pildi paavstist: põlved on õlgadel, silmad reitel, kõrvast tuleb välja õnnistav käsi – ühesõnaga mingi sürrealistlik jama. Kunstniku palvel kirjutab paavst maalile pühenduse. Paavst on nõus ja kirjutab:
„Ärge kartke, see olen tõesti mina!”

0

Your Cart