Retk igavese pimeduse riiki

7 minutit lugemist

Pehmetes skafandrites on sukelduja keha tugeva välisrõhu all ja sukeldumissügavus piirdub praktiliselt 300 meetriga. Kuigivõrd sügavamale ei pääse ka jäikadesskafandrites, sest need takistavad liikumist, suur hulk ühendusi ja liigendeid on aga sukeldujale ohtlikud. Ja nii tuldi mõttele võtta appi tugevad hermeetiliselt suletud kambrid.

Kõige vastupidavam rõhule on kera; suurimatesse sügavustesse ongi jõutud kerakujulistes aparaatides, mida nimetatakse batüsfäärideks. Väiksemas sügavuses osutuvad mugavamateks silindrilised poolkerakujulistepõhjadega hüdrostaadid (nimetatakse ka batüstaatideks).
Batüsfääridja hüdrostaadid lastakse alla trossi otsas, mille tugevus piirab sukeldumissügavust. Esimesi batüsfääris sukeldujaid ähvardas trossi katkemiselvältimatu hukk. Tänapäeva katsetajad saavad avarii korral ise veepinnale tõusta, vabastades hüdrostaadi põhja külge kinnitatud ballasti ja vajadusejärgi ka osa raskemaid seadmeid.

Batüsfäärid ja hüdrostaadid
Esimene süvasukeldumine hüdrostaadis toimus 1911. aastal, mil ameeriklane Hartman laskus Vahemeres 458 m sügavusse. N. Liidus oli üks täiuslikumaid Danilenko süsteemi hüdrostaat (1923), mis esmakordselt varustati mehaaniliste käte – manipulaatoritega.Muide, 1931. aastal leiti selle hüdrostaadi abil 1893. aastal Soome lahes hukkunud suurtükipaat „Russalka“, mille mälestussammas kaunistab praeguKadrioru randa.

William Beebe ja Otis Barton oma batüsfääri kõrval.

1920-ndate aastate lõpul kavatses ameerika bioloog William Beebe mere fauna uurimiseks sukelduda silindrikujulises aparaadis. Ta tutvustas oma kavatsust pärastisele USA presidendile Fr. D. Rooseveltile. Viimane soovitas ehitada kerakujulise sõiduki. Idee viis ellu insener Otis Barton, kes 1929. aastaks „oma kulu ja kirjadega“ esimese batüsfääri valmis ehitas.
1930. aastal sukeldusid Barton ja Beebe Bermuuda saarte lähedal 31 korral ja jõudsid 435 m sügavusse. 1931. aastal laskus tühi batüsfäär 915 meetrini, tuli aga pinnale peaaegu veega täidetult, sest üks kvartsklaasist illuminaator oli purunenud. 1932. aastal tungisid uurijad 731 m sügavusse, 1934. aasta augustis aga 923 meetrini See rekord püsis 15 aastat, kuni 16. augustil 1949 laskus Barton 1372 m sügavusse. See jäi trossi otsa riputatud batüsfääride viimaseks rekordiks.
Sestpeale muutus kerakujuline batüsfäär aga mitmesuguste autonoomsete sukeldumisaparaatide koostisosaks.

Iseseisev batüsfäär – batüskaaf
Sukeldumissügavustsaab oluliselt suurendada, kui õnnestuks muuta batüsfäär veepealsest baasistsõltumatuks. See läks 1889. aastal korda itaallasel Balsamellol, kellekerakujuline aparaat võis ballastist vabanemise teel iseseisvalt pinnaletõusta. Edaspidine meresügavuste vallutamine on tihedalt seotud ühe käesolevasajandi huvitavama õpetlase Auguste Piccard’i nimega.

Auguste Piccard hoiab käes oma batüskaafi akent.

Sündinud 28. jaanuaril 1884, tundis ta lapsepõlves huvi õhusõidu vastu. 29-aastasena kaitses ta doktoriväitekirja vee ja gaaside magnetismist. Noore professori loengud olid väga populaarsed. Ta konstrueeris universaalse seismograafi ja rea teisi originaalseid aparaate, uuris Šveitsi jääliustikke, kosmilisi kiiri, uraani lõhustumist jne. 1912. aastal lendas ta esmakordselt õhupallil ja sai 1914. aastal aerostaadi piloodi diplomi. Pärast Esimest maailmasõda soovitas ta lennukikabiinid hermetiseerida, seda ideed aga peeti kasutuks fantaasiaks. 1920. aastal hakkas Piccard juhatama Brüsseli ülikooli füüsikakateedrit. 1923. aastal võttis ta osa kestuslennu võistlusest õhupallil. See aga ebaõnnestus. Piccard maandus vaid 90 km kaugusel. Siis otsustas ta õhusõidu maailmarekordid tõsiselt käsile võtta. Ta leiutas stratostaadi, mille esimene lend toimus 1930. aastal (seega valmisid hermeetiliselt suletud kerad atmo- ja hüdrosfääri tungimiseks peaaegu üheaegselt). 27. mail 1931 tõusis Piccard’i stratostaat „FNRS“ 15 781 m, 18. augustil 1932 aga 16 201 m kõrgusele. Mõlemad olid maailmarekordid.
Juba siis tekkis Piccard’il mõte luua aparaat sukeldumiseks meresügavusse. Põhimõtteliselt pidi see sarnanema stratostaadiga. Piccard arutles järgmiselt. Õhupall tõuseb õhku sellepärast, et ta on kergem tema poolt väljatõrjutavast õhust. Vee alla laskumiseks peab aparaat olema vastavast ruumalast veest raskem (see on saavutatav tahke ballasti abil), samal ajal aga võimeline vajaduse korral pinnale tõusma. Selleks on tarvis analoogiliselt õhupallile veest kergemat ujukit. Et ujuk ei puruneks välisrõhu toimel, tuleb see valmistada metallist ja täita veest kergema vedelikuga, näiteks bensiiniga. Gondel on täiesti hermeetiline ja tugev, teiste sõnadega – selleks sobib suurepäraselt ujuki külge kinnitatud batüsfäär. Seega saab liikumist vertikaalsuunas reguleerida ballasti abil, horisontaalsuunas aga väikeste mootoritega.

„Triesti” gondel.

Oma esimese batüskaafi projekti esitas Piccard juba 1938. aastal, kuid lahenduse julguse ja suure maksumuse tõttu lükati see tagasi. Siis algas Teine maailmasõda ja Piccard’i batüskaaf „FNRS 2” valmis alles 1947. aastal.
Esimene proovilaskumine 25 m sügavusse oli 26. oktoobril 1948 ja kestis ainult 16 minutit. Batüskaafis viibisid A. Piccard ja professor T. Mauneau. Sukeldumist tulid jälgima akvalangismi pioneerid J.-Y. Cousteau ja F. Dumas. Järgmine laskumine, seekord meeskonnata, toimus 3. novembril 1948 Rohelise Neeme saarte juures. Batüskaaf laskus 1380 m sügavusse, vabastas automaatselt ballasti ja tõusis kuulekalt pinnale. Tormine ilm ei võimaldanud batüskaafi bensiinist tühjaks pumbata ja pardale tõsta. Et ta aga pukseerimiseks polnud kohandatud, kannatas ujuk tagasiteel rängasti.
1953. aastal valmisid peaaegu üheaegselt kaks batüskaafi: Toulonis prantslase Pierre Willmi „FNRS 3“ ja Castellamares (Itaalias) Auguste Piccard’i poja Jacques’i juhtimisel „Triest“. Mõlema juhendajaks oli väsimatu Auguste Piccard.

Batüskaaf „Triest”. Pikkus 18,4 m, laius 3,51 m, süvis 5,46 m, veeväljasurve 51 t. Ujuk mahutas 85 m³ bensiini.

Järgnesid uued sukeldumised:
*14. augustil 1953 Touloni lähedal Vahemeres sukeldusid Willm ja batüskaafi „FNRS3“ kapten Georges Houot 2100 m sügavusse;
*25. augustil 1953 laskusid isa ja poeg Piccard’id „Triestil“ Vahemeres 1080 m sügavusse;
*30. septembril 1953 sukeldusid Piccard’id „ТriestiI“3150 msügavusse;
* 15. veebruaril 1954 saavutasid Houot jaWillm Atlandi ookeanis sügavuse 4050 m;
*1956. aastal jõudis „Triest“, pardal Jacques Piccard ja geoloogiaprofessor Pollini, 3700 m sügavusse.
Kokku sukeldus „FNRS 3“ aastail 1954–57 Vahemerre ja Atlandi ookeani 28 korral. 1957. aastal hakkasid „Triestil“ sukelduma ka ameeriklased, kes tegid rea huvitavaid uurimusi, eriti mereakustika vallas. 1958. aastal müüdi „Triest“ USA sõjalaevastikule. Samal aastal rentisid jaapanlased „FNRS 3“, et uurida ookeani radioaktiivsete jääkide matmise eesmärgil.
1959. aastal valmistati „Triestile“ Kruppi tehastes uus gondel, mille üksikosad ühendati epoksiitliimiga. Sama aasta 15. novembril laskusid J. Piccard ja ameerika bioloog A. Rechnitzer Guami saare lähedal 5530 m, mõned kuud hiljem, 7. jaanuaril J. Piccard ja USA mereväeleitnant Donald Walsh 7026 m sügavusse. Otsustav rünnak Maailmaookeani sügavaimale – Mariaani süvikule algas 1960. aastal.
23. jaanuaril kell 8.23. „Triesti“ gondlisse asusid jälle J. Piccard (kellele seeoli juba 65-s sukeldumine) ja D. Walsh. Kell 13.06 „maandus“ batüskaaf Mariaani süviku ühetoalise halli mudaga kaetud põhjale. Sügavus (pärast mitmekordset kontrolli ja parandust) – 10 910 m. Kuni selle ajani arvasid paljud teadlased, et niisuguses sügavuses puudub igasugune elu. Piccard ja Walsh nägid aga umbes 30 cm pikkust ja 15 cm laiust kala, kes ilmselt põhjalähedasest hoovusest kantuna liikus batüskaafi illuminaatorist mööda. Mõne aja pärast ilmus nähtavale veel üks elusolend – krevett. Seega tõestati veel kord, et elu leidub Maailmaookeani kogu sügavuses (esimesena väitsid seda 1957. aastal Nõukogude teadlased uurimislaevalt „Vitjaz“).
„Triesti“ täiustamine jätkus. Konstrueeriti spetsiaalne telekaamera, gondel varustati mehaanilise käega, mis ookeani suurimas sügavuses võib tõsta kuni 22,6 kg raskusipõhjaproove. 1961. aastal täiustati „Triesti“ uuesti. Paranes juhtimissüsteem ja seega ka manööverdusvõime. Suure töö tegi „Triest“ 1963. aastal hukkunud USA aatomiallveelaeva „Thresher“ otsimisel.
Esimeste batüskaafide sukeldumisel ilmnesid nende suured eelised ookeanisügavuste uurimisel. 1961. aastal lasti vette prantslaste uus batüskaaf „Archimede“ (B11000), mis sarnanes oma eelkäijatega, gondel aga oli peidetud ujukisse. Seega paranesid aparaadi dünaamilised omadused ja vähenesid mõõtmed. 1962. aastal jõudis „Archimede“ Jaapani süvikus rohkem kui 9000 meetrini. 1962. aastal projekteeritud batüskaaf (firma „Douglas“) valmistati väliskujult ja konstruktsioonilt veel täiuslikum. „Douglas“ oli eelmistest batüskaafidest tunduvalt kiirem. Tõusu kiirendamiseks varustati aparaat horisontaalse propelleriga. 1964. aastal valmis ameeriklastel batüskaaf „Triest II“. Täiuslikumaid USA batüskaafe on „NR 1“. Seda esimest aatomienergial töötavat aparaati hakati rakendama eeskätt maagileiukohtade ja toiduressursside uurimiseks.

0

Your Cart