Koos huntidega üles kasvanud

17 minutit lugemist

Meie kujutlusvõimet on alati köitnud inimese kuju, keda on toitnud metsloom, kuid kes samal ajal ei ole ka kaotanud inimlikke omadusi. Rooma rajajaid Romulust ja Remust olevat pärimuse järgi toitnud emahunt. Inglise kirjaniku Rudyard Kiplingi loodud imetore, sügavalt poeetiline huntinimese Mowgli kuju on võitnud miljonite lugejate sümpaatia. Bulvariromaani ja filme Tarzanist, inimesest, kelle kasvatas üles ahv, on samuti lugenud ja vaadanud miljonid inimesed.

Prantsuse filosoof Etienne Condillac kirjutas juba 1754. aastal leedu poisikesest, kes elas karude hulgas. Kui inimesed ta leidsid, ei ilmutanud poiss mingeid inimmõistuse tunnuseid, ta ei osanud rääkida ja käis neljakäpukil. Möödus hulk aega, kuni ta inimkõnet mõistma ja rääkima õppis. Kuid siis osutus, et ta ei suuda midagi meenutada oma endisest elust loomade hulgas.

Utopistlik sotsialist Saint-Simon kirjutas 1813. aastal oma teoses „Teaduse essee inimesest“ niisugustest loominimestest: „Mitmesugustel ajastutel ja mitmel maal on juhtunud, et lapsed on mingi õnnetuse tagajärjel eraldatud ühiskonnast ja jäetud omapead hoolitsema kõigi oma vajaduste eest, ilma et nad oleksid eelnevalt, tänu kasvatusele ja haridusele, tutvunud eelmiste põlvkondade tööga, järk-järgult omandatud ja korjatud teadmistega. . . Niisuguste metslaste juures teostatud vaatlused tõendavad, et inimene, kes on jäetud omapead enne, kui ta on tutvunud varem kogutud teadmistega, ületab loomi vaimses suhtes üsna tähtsusetul määral.“ Saint-Simon jutustas „Aveiro metslasest“, keda keegi abt Sicard, „tunduvalt enam haritud jumalasõnas kui füsioloogias“, püüdis tulemusteta kasutada inimese jumaliku olemuse demonstreerimiseks ning kurttummade varjupaiga arst Itar peaaegu niisama tagajärjetult õpetada rääkima ja inimese moodi käituma.

Kauges minevikus oli loomade hulgas kasvanud lapsi Vana-Roomas, Rootsis, Leedus, Belgias, Ungaris, Saksamaal, Hollandis, Iirimaal ja Prantsusmaal. Niisuguseid juhtumeid on registreeritud üle kolmekümne. Kõik need lapsed tõid kuuldavale ebamääraseid häälitsusi, ei osanud kahel jalal käia, neil oli suur füüsiline jõud, nad olid osavad, jooksid kiiresti neljakäpukil, ronisid ja hüppasid suurepäraselt. Nägemine, kuulmine ja haistmine oli neil hästi arenenud. Kuid kaugeltki mitte kõik neist ei õppinud rääkima, isegi mitte pikema aja jooksul.

 * * *

Hundilapsed Amala ja Kamala magasid teineteise kaisus, et sooja saada.

Pühapäev, 17. oktoober 1920, kella üheksa paiku Indias Uttar Pradeshi osariigis Nepaali piiri lähedal. Vaimulik J. A. L. Singh koos ümbrusest pärit grupi töölistega peatub tihedas džunglis, umbes kümne kilomeetri kaugusel Godamuri külast. Singhi märguande peale võtavad mehed labidad ja hakkavad mahajäetud termiidipesa järsunõlvalisse seina avaust kaevama. Juba mitu kuud pidavat metsas kummitama. Paljud pärismaalased on rääkinud manušbaghast, inimvaimust, keda olevat juba korduvalt nähtud ja kes pidavat elama termiitide pesas.

Anglikaani vaimulik Singh, ise sünnilt hindu, sooviks väga kohalikke elanikke ristiusku pöörata. Singh leiab, et tema ülesannete hulka kuulub ka võitlus ebausu vastu ning täna tahaks ta manušbagha saladuse lõplikult lahendada.

Energiliselt lammutavad töölised termiidipesa. Äkki hüppab teiselt pool termiidipesa olevast august välja täiskasvanud hunt ja põgeneb paanilises hirmus džunglisse, hetk hiljem järgneb talle teine kiskja. Siis ilmub nähtavale emahunt, kes uriseb hambaid paljastades tööliste peale. Tema juba ei luba ennast siit minema ajada! Üks tööline võtab vibu ja laseb looma suunas noole lendu. Emahunt vajub surnult kokku.

Alguses liikus Kamala neljakäpakil…

Nüüd võivad töölised takistamatult edasi kaevata ja lõpuks ollakse nii kaugel, et sein on läbi kaevatud ning asjaosalised võivad heita pilgu katlakujulisse koopasse. Õhus on tunda ebameeldivalt teravat hundilõhna. Koopa kõige sügavamas sopis ukerdavad neli hirmunud olendit, kellest kaks on hundikutsikad ja ülejäänud kaks – esialgu täiesti määratlematud olendid. Kas ehk väidetavad manušbaghad? Täpsemal vaatlemisel selgub, et tegemist on kahe inimlapsega, kes elasid tõenäoliselt koos huntidega. Mehed tahavad neile läheneda. Pikkade pulstunud juustega ihualasti lapsed võtavad neljakäpakil sisse kaitseasendi. Nad laksutavad hambaid sama metsikult kui emahunt, urisevad ja silmitsevad ähvardavalt inimesi. Kuid vastupanu on asjatu, lapsed võetakse kinni.

Nii saab alguse hämmastav lugu. Mõni päev hiljem viib vaimulik lapsed Midnapuri, kus ta peab laste varjupaika. Mõlemad lapsed olid tüdrukud. Umbes kaheksa-aastane tüdruk sai nimeks Kamala, kaheaastane aga Amala. Alguses sulges Singh lapsed puuri, et takistada nende džunglisse põgenemist.

Vaimulik ja tema naine hoolitsesid innukalt kahe õnnetu tumma olendi eest, kes käisid ainult neljakäpakil ja sõid põhiliselt toorest liha. Pikkamööda püüti neid harjutada inimühiskonda sisselamisega. Keegi ei osanud seletada, mis asjaoludel need inimlapsed olid huntide hulka sattunud. India kirdeosas polnud tollal kuigi haruldane, et hundid väikelapsi ründasid. Oletatakse, et tüdrukud võis oma koopasse tassida tiine emahunt, kelle emainstinkt oli selleks ajaks nii tugevaks muutunud, et ta ei näinud lastes enam saaki.

Vaevalt aasta pärast suri Amala mingisse nakkushaigusesse, Kamala pidas aga esialgu vastu.

Kõik need aastad pidas Singh üksikasjalist päevikut tema kohta. Kamala käis neljakäpukil, toetudes kätele ja põlvedele, ning jooksis, toetudes kätele ja jalapöidadele. Ta jõi lakkudes ja sõi liha ainult põrandalt, käest ei võtnud aga midagi. Kui talle söögi ajal läheneti, siis ta urises. Öösiti ta ulgus.

Tütarlaps nägi pimedas hästi ning kartis tugevat valgust, tuld ja vett ega lasknud ennast pesta. Päeval ta magas, istudes kükakil nurgas, nägu seina poole. Riided rebis ta seljast ära ja isegi külmal ajal heitis teki kõrvale.

Kahe aasta pärast õppis Kamala seisma, kuid halvasti; kuue aasta pärast õppis ta käima, kuid jooksis endiselt neljakäpukil. Nelja aasta jooksul õppis ta ära ainult kuus sõna, seitsme aasta jooksul – nelikümmend viis. Selleks ajaks hakkas ta armastama inimeste seltskonda, kartma pimedust ning õppis sööma kätega ja jooma klaasist. Seitsmeteistkümnendaks eluaastaks oli tema vaimne areng nagu nelja-aastasel lapsel. Kamala armastas väga teist tüdrukut, kes leiti koos temaga, ja kui too suri, ei söönud ega joonud ta kaks päeva midagi.

Laste varjupaigas viibides õppis ta aja jooksul kahel jalal käima, riideid kandma, segatoitu sööma ja kasutama umbes sadat bengaalikeelset sõna. Kuid kogu eluks jäi ta inimeste hulgas autsaideriks.

Kui 1927. aastal, pärast seda, kui hundilastest kirjutati India ajakirjanduses, sai kogu see lugu ka välismaal tuntuks. Ameerika ja briti teadlased tahtsid Singhilt täpsemaid üksikasju teada saada. Tollal levis Indias juba mitu lugu hundilastest, mis aga tundusid pehmelt öeldes äärmiselt ebausutavatena. See juhtum paistis aga autentne olevat. Esimest korda oli tegemist usaldusväärse tunnistajaga – anglikaani vaimulikuga –, kes ise oli lapsed hundipesast ära toonud. Uurijad nägid juhtumis ainulaadset võimalust, leidmaks vastust küsimusele, mis teeb inimese inimeseks? 1929. aastal, enne, kui Kamalat uurida jõuti, tüdruk suri.

 * * *

Lugusid lastest, keda loomad on üles kasvatanud, teatakse juba antiikajast. Veel tänapäevalgi elab müüt Rooma asutajatest, kaksikvendadest Romulusest ja Remusest. Nende ema oli Rea Silvia ja isa sõjajumal Mars. Poisid heideti valitseja Amuliuse käsul Tiberi jõkke, kuid vool kandis nad kaldale. Seal imetas neid emahunt. Egiptuse vaarao Psammetih I (663–525) laskis kreeka ajaloolase Herodotose andmetel kahel lapsel kitse juures üles kasvada. Vaarao uskus, et esimesed häälitsused, mida lapsed kuuldavale toovad, annavad mingisugusegi ettekujutuse inimeste ürgkeelest. Saksa kroonikas on juttu lapsest, kes leiti 1341. aastal Hesseni lähedalt hundipesast. Laps viidi tollase Hesseni maakrahvi lossi, kus ta mõne aja pärast suri, sest ei olevat talle pakutud toitu talunud.

Sajandite vältel ei vaevanud keegi oma pead sellega, mis võiks juhtuda inimesega, kes kasvab üles väljaspool inimühiskonda. Alles 17. sajandil võttis inglane Kenelm Digby teema üles. Tema vaatlusobjektiks sai kuulus Lüttichi Hans. Poiss ei olnud küll loomade hulgas elanud, kuid kolmekümneaastase sõja ajal olid tema vanemad koos väikese Hansuga metsa põgenenud. Metsas eksis poiss ära ja ta leiti alles mitu aastat hiljem. Digbyt üllatas, et täielikus üksinduses elanud poisil oli arenenud välja ülitundlik, ainult loomale omane haistmismeel. Pärast inimeste juurde tagasipöördumist kaotas ta selle võime aga üsna varsti.

18. sajandi alguses hakkasid õpetlased „metsinimese” problemaatikaga taas tegelema. Paljud teadlased küsisid endalt, kas selliste inimeste puhul pole tegemist tsivilisatsioonist mõjutamata „tõelise inimesega” tema ehedaimal kujul. 1724. aastal leiti Saksamaal ideaalne „uurimisobjekt”, mis aitama pidi sellele küsimusele vastust leida. Üks talupoeg leidis Hamelni lähedal aasalt tumma poisi, kes toitus ainult marjadest ja juurikatest. Ta oli umbes 13-aastane ning kandis ainult vana räbaldunud särki. Poiss viidi Hannoveri kuurvürsti Georg Ludwigi juurde, kes valitses samal ajal Inglismaad George I nime all. Kuningas võttis poisi Londonisse kaasa. Inglise teadlased ootasid kärsitult võimalust, et hakata uurima Metsikut Peterit, lootuses inimese kaasasündinud omaduste jälile saada. Üks neist, kes uurijana löögile pääses, oli kirjanik ja arst dr. John Arbuthnot. Kõigepealt võttis ta endale ülesandeks metslasele inglise keelt õpetada, et see saaks oma elukäigust ja juhtumitest rääkida. Kuid Peter jäi tummaks. Kahe kuu pärast andis pettunud dr. Artbuthnot alla. Peterile määrati pension ja ülejäänud osa oma pikast elust veetis ta maal ühe talupoja perekonnas. Ta ei õppinud kunagi rääkima, suutis järelvalve all ainult lihtsamaid ülesandeid täita, nautis muusikat ja tule soojust. Tema lemmiktegevus oli söömine.

1782. aastal külastas šoti teadlane lord Monboddo Põhja-Inglismaal elavat Metsikut Peterit ja oli vapustatud. Ta pidas tumma inimest nähtuseks, mis oli veelgi erutavam kui planeedi Uraan avastamine. Monboddo oli kindlalt veendunud, et Peter kujutab endast inimest selle ehedaimal kujul. Teised uurijad olid märksa skeptilisemad, nad nägid Peteris lihtsalt nõdrameelset, kellel pole teaduse jaoks mingisugust tähtsust. Kuni 20. sajandi keskpaigani pidasid paljud õpetlased metsistumise põhjuseks vaimuhaigust. Austria päritolu ameerika psühhiaater Bruno Bettelheim oletas 1950. aastatel, et enamik loomade juures üleskasvanud lastest olid autistid – vaimselt alaarenenud endassesulgunud inimesed.

Võimalik, et sadade teadaolevate juhtumite juures võis mõne inimese puhul olla tegemist vaimuhaigusega, kuid see ei ole mingil juhul reegel. 1933. aastal leidsid puulangetajad El Salvadori metsas metsistunud poisi. Nii nagu paljud tema saatusekaaslased, oli ta tumm, kaitses ennast vapralt ning oli terve nagu purikas. Poisile pandi nimeks Tarzanito ning hoolitseva kasuisa käe all arenes ta mõne aasta jooksul täiesti normaalseks koolipoisiks. Milles siis tema vaimuhaigus avaldus?

Saksa arst August Rauber oli see mees, kes juba 19. sajandil „sai asjale pihta”, formuleerides selle fenomeni kui dementia ex separatione – eraldatusest tingitud nõdrameelsus. Teisisõnu, metsinimeste nõdrameelsus ei ole mitte nende arengu põhjus, vaid liigikaaslastest lahutamise tagajärg.

Väljaspool inimühiskonda elav inimene metsistub silmnähtavalt ja palju kiiremini, kui seda üldse võimalikuks peetakse. Näiteks Soome sõduritele on õpetatud metsa eksinud laste otsimisel olema äärmiselt ettevaatlik. Hirmunud lapsi tabab väga kiiresti šokk, sageli nad ei vasta, kui neid hüütakse ja põgenevad üha sügavamale metsa, mis võib olla metsistumise esimeseks faasiks. Sama saatus võib tabada ka täiskasvanut. 18. sajandi alguses veetis šoti madrus Alexander Selkirk umbes neli aastat inimtühjal saarel Tšiili ranniku lähedal. Kui ta lõpuks leiti, suutis ta veel vaevu rääkida ning oli väga kartlik. Selkirki saatus oli algmaterjaliks raamatule „Robinson Crusoe”.

Üks on aga kindel, mida varasemas eas inimene oma liigikaaslastest eraldatakse, seda suuremaks veidrikuks ta muutub. Lühidalt, ta pole oma liigikaaslaste harjumisi tundma õppinud ja kogu tema olemus ning tunnetus on täiesti erinev. Sellest järeldub, et paljud meie omadused, mida me ekslikult peame kaasasündinuks, on tegelikult õpitud. Ilmekad juhtumid loomade juures üleskasvanutest näitavad, et metsinimene ja normaalse inimene elavad väga erinevates maailmades.

1799. aastal leiti Lõuna-Prantsusmaal Aveyroni maakonnas metsik, umbes 11-aastane poiss. Ihualasti looduslaps oli vabas looduses isegi mitu karmi talve üle elanud. Pandi tähele, kuidas ta silmnähtava rõõmuga lumes püherdas. Sama tundetult reageeris ta ka kuumusele. Ta võttis palja käega keevast veest või tulistest sütest kartuleid. 1800. aastal võttis noor Pariisi arst Jean Itard poisi oma hoole alla ja pani talle nimeks Victor. Selleks et harjutada teda „normaalselt” tundma temperatuuride erinevust, laskis arst oma hoolealusel kuuma vanni võtta ning siis tekkidesse mähituna voodisse panna. Tulemuseks oli see, et Victor hakkas külma taluma vaid siis, kui ta oli riides, sest ta oli „õppinud” külmetuma. Samamoodi käis teistegi metslaste käsi tsivilisatsiooni sisseelamisel. Ka Singhi hundilapsed reageerisid oma vangistuse esimestel kuudel temperatuuri erinevustele ükskõikselt. Küll oli neil aga vapustavalt hea nägemine. Singh pani tähele, et Amala ja Kamala võisid kottpimedas öös eksimatult üle takistuste hüpata. Ka Victor oskas pimeduses oivaliselt orienteeruda.

Kaspar Hauseri portree, u. 1830.

26. mail 1828. aastal kohtas kingsepp Weickmann Nürnbergis 16-aastast Kaspar Hauserit. Poiss anit hiljem religioonifilosoofi Georg F. Daumeri hoolde. Meest hämmastasid Kaspari võimed. Nii nägi poiss 60 sammu kauguselt ämblikuvõrgus siplevat kärbest ning suutis 180 sammu kauguselt lugeda majanumbrit.

Hauseri ebatavaliselt teravat nägemist saab seletada sellega, et ta oli hämaras keldris oma 12 aastat kestnud vangistuse ajal puuduliku valgusega harjunud. Hauseri kõrvad olid nii tundlikud, et ta kuulis naaberpõllul vestlevate põllutööliste iga sõna. (Kahjuks ei saa me Hauserist pikemalt juttu teha, sest tema eluloos on äärmiselt palju väga segaseid seiku. Selge on aga see, et ta polnud kusagil vangistuses olnud ja ta ei andud kunagi oma päritolu kohta tõeseid andmeid. Tema põhjalik elulugu on mitmes keeles üleval internetis.)

Victor kuulis kõrvaltoas purustatava pähkli praksatust, kuid samas ei pannud tema lähedal tehtud püstolipauk teda isegi võpatama. Metsikute laste haistmine on eriti arenenud, sest nagu loomadki, nuustavad nad kõike, mis nende lähedusse satub. Lüttichi Hans, Kaspar Hauser, Victor ja teised nendetaolised usaldasid eelkõige oma nina. Seda väidab ka India koloniaalametnik E. C. Stuart Baker, kes olevat 1920. aastal Põhja-India piiri lähedal asuvas külas puutunud kokku leopardi juures üleskasvanud lapsega. Lapse olevat kaheaastasena oma pojad kaotanud emaleopard metsa viinud. Mõlemad leiti kolme aasta pärast. Leopard tapeti, laps aga pääses tagasi oma perekonda. Kuid ta jäi loomaks, ta käis neljakäpakil, oli tumm ja nuusutas ümbrust nagu leopard.

Paljude metslaste kohta teatakse rääkida, et nad olid leidmisel tummad. Ka ühiskonda sisseelamisel õnnestus vaid vähestel (taas) rääkima õppida. Kamala, Victor ja Metsik Peter kuulusid nende õnnetute olendite hulka, kes jäidki tummaks. Pole siis ime, et paljud õpetlased pidasid seda kaasasündinud nõdrameelsuseks. Alles 1960. aastatel tuli ameerika lingvist Eric Lennenberg järeldusele, et kui inimene ei ole puberteedieaks ühtegi keelt selgeks õppinud, siis pole loota, et ta kunagi oleks võimeline verbaalseks kommunikatsiooniks. 1970. aasta alguses leiti Los Angeleses ühest majast 13-aastane tüdruk, kelle tema jälitusmaania all kannatav isa oli ühes toas kinni hoidnud. Mitte ükski pereliige ei tohtinud vangiga rääkida. Pärast vabastamist suutis tüdruk õppida ennast ainult väga primitiivselt väljendama.

John Ssebunya elas ahvikarjas tõenäoliselt terve aasta.

Tuleb tõdeda, et inimene, kes loomade juures või isolatsioonis metsistub, jääb väga primitiivseks olendiks, meenutades kõiges pigem looma kui inimest. Kõik tema meeled arenevad ainult selles suunas, et olelusvõitluses ellu jääda, tema intellekt ja kõnevõime aga jäävad välja arenemata. Muutunud on ka tema kihud ehk instinktid. Õigupoolest domineerib temas ainult toitumisinstinkt. Aga sugutung? Nii kummaline kui see ka ei ole, kuid sugutung hääbub nagu keelgi, mis areneb ainult teiste inimestega kontakteerudes.

Sierra Morenast pärit poiss Marcos on alaarenenud sugutungi heaks näiteks. Ta elas seitsmenda ja kaheksanda eluaasta vahel (1953-1965) üksiku karjasena inimtühjas Lõuna-Hispaania orus, pärast seda, kui isa oli ta ühele suurmaaomanikule müünud. Kui Marcos lõpuks leiti ja tsivilisatsiooni rüppe tagasi toodi, selgus, et ta ei ole kunagi seksuaalset iha tundnud. Aastaid hiljem kirjutas kataloonia kirjanik Gabriel Janer Manila, et üksinduses elav poiss oli kõvastunud peenist kasutanud omapärase vedruna, millega lennutas oma lõbuks pähkleid. Ka Metsik Peter paistis silma sugutungi puudumisega. Victori seksuaalsus aga ärkas pärast seda, kui ta oli juba pikemat aega inimeste keskel veetnud. Kuid tema kasuisa, askeetlik Jean Itard ei andnud poisile mingit võimalust oma loomulikke tunge välja elada.

Kui usutavad kõik need juhtumid on? Kas loomad on üldse võimelised inimlapsi üles kasvatama? Selle kasuks räägivad juhtumid, mil loomad on kasvatanud teise liiki kuuluvaid loomi: koer kassi, kass kana või koguni rotti jne. Aga inimest? Fakt on see, et otseseid tõendeid pole, kõik need teated pärinevad nendelt, kes on seda kuulnud teistelt, nood omakorda kolmandatelt. Pole siis ime, et nii E. C. Stuart Bakerit kui ka Singhi on kahtlustatud teadlikus valetamises.

BBC võttegrupp tõestas, et John oli ahvide keskel elanud, sest ta suutis ahvidega suhelda ja ta valdas selle ahviliigi küllaltki keerulist kehakeelt.

Kuid dokumentaalselt tõestatud lugu inimese ja looma kooselust kuulub lähiminevikku. 1991. aastal leiti Ugandas ühe džungli servas kurnatud ja haige nelja-aastane poiss. Sellal, kui ta laskis ennast vastupanuta kinni võtta, juhtus midagi kummalist: kari rohepärdikuid püüdis talle appi tõtata. Kuidas seda seletada?

1999. aastal kirjeldasid mitmed tunnistajad BBC võttegrupile seda juhtumit. Vahepeal oli John Ssebunya, nagu teda nüüd kutsuti, noorukiks sirgunud. Tema enda sõnul oli ta metsa põgenenud pärast seda, kui oli pealt näinud, kuidas isa tema ema tappis. Ta liitus ahvikarjaga ja veetis nende seltsis ilmselt terve aasta. Ahvid talusid teda kui saatvat autsaiderit, sest söögiks sai ta loomade söömaaja ülejääke. Tollal õppis poiss tundma oma ahvidest kaaslaste kehakeelt. Kas John rääkis tõtt? Selleks, et seda kontrollida, sõitis BBC võttegrupp koos Johniga Uganda primaatide keskusesse. Kas noormees suudab ahvidega suhelda? Suutis! Poiss valdas selle ahviliigi küllaltki keerulist kehakeelt ikka veel. Seda võis seletada ainult sellega, et ta oli nende keskel elanud.

Analoogiline juhtum on teada Iraanist. 2001. aasta oktoobris teatas Iraani ajaleht „Kayhan”, et Lorestani provintsis oli ühest rändkarjuste telgist ootamatult kaduma läinud 16-kuune poiss. Kolm päeva hiljem leiti poiss täiesti tervena karukoopast. Emakaru oli last kolm päeva imetanud nagu oma poega!

Kõik need juhtumid näitavad, et inimese füüsiline ja psüühiline arenemine ei kulge ühesuguselt. Kus ka laps ei kasvaks, omal ajal tulevad tal ikkagi piimahambad suhu ja tulevad hiljem ära; poisil asendub falsett bassiga. Kuid inimese psüühilised omadused ei saa nii areneda. Ilma kollektiivi ja ühiskondlikku ellu lülitumata ei saa inimene kui isiksus areneda ja ta jääb loomaks.

Tähendab, inimese psüühilise arengu määrab ühiskondlik mõjutus. Ja järelikult tuleb seda mõju osata kasutada vajalikus suunas. Kõik see näitab, et inimest ümber kasvatada on palju raskem kui teda õigeaegselt õigesti kasvatada.

©Peter Hagen