Koljat-mõrvar Edmund Kemper

21 minutit lugemist

1972. aasta lõpus jäi mulje, et Californias asuv Santa Cruzi linn on muutunud mõrvade pealinnaks. Võrreldes elanike arvuga sooritati selles linnas rohkem vägivallategusid kui üheski teises USA linnas. Ehmunud linnakodanikud tunglesid relvakauplustes ning ülikoolilinnakus tugevdati pärast mitme naisüliõpilase kadumist turvameetmeid. Alles hiljem selgus, et ühel ja samal ajal tegutses ümbruskonnas kolm sarimõrvarit. Need olid John L. Frazier, Herbert Mullin ja Edmund Kemper. Frazier ja Mullin nabiti kinni, kuid mõrvaseeria jätkus 1973. aasta lihavõttepühadeni…

Teisipäeval, 24. aprillil 1973 kell kolm hommikul helises Santa Cruzi politseijaoskonnas telefon. Helistaja, kes tutvustas ennast Edmund Kemperina, ei olnud politseile tundmatu: neil oli ühine lemmikkõrts. Kemper üllatas ametnikke tunnistusega, et on tapnud mitu naisüliõpilast, samuti oma ema ja tolle sõbranna. Kui politseinikud talle Pueblos asuvasse telefoniputkasse järele tulevad, näitab ta neile, kuhu laibad on peidetud.

Edmund Kemper, politseifoto.

Politseijaoskonnas valitses hämmeldus, kuid siis kirjeldas Kemper üksikasju, mida võis teada ainult mõrvar. Veel sellal, kui Kemper alles rääkis, alarmeeriti Pueblo politseid. Nüüd jäi üle ainult helistajat niikaua telefoni otsas hoida, kuni kolleegid kohale jõuavad. Kui politseiauto pärale jõudis, arvasid ametnikud esimesel hetkel, et tegemist on kahe mehega. Pole ka ime – kahe meetri pikkune ja 250 kg raskune mees võis tõesti eksitavalt mõjuda.

Ressler rääkis Kemperiga esimest korda viis aastat hiljem. Vastutasuks intervjuu eest soovis Kemper postmarke ja paari privileegi. Ressler oli nõus muretsema margid, kuid midagi rohkemat ärgu Kemper lootku. Kuigi ekspert andis üsna üheselt mõista, et tema ülejäänud soovid jäävad rahuldamata, oli Kemper vestluses siiski üsna avatud. Oma mõrvade motiivi suhtes avaldas ta nii mõnegi esmapilgul aruka ja põhjendatud argumendi. Kemper oli veendunud, et tema kuritegude põhjust tuleb otsida tema emast, kes olevat teda alati alla surunud. Tema tapmisega oli Kemper kõrvaldanud oma probleemide juured. Edasi tundis Ressler huvi, kas tema kirjutatud vaimuhaiguste diagnoosimise käsiraamatus on Kemperi-suguseid inimesi õigesti kirjeldatud. Kemper leidis, et raamatus kirjeldatud kategooriad ei ole talle võõrad, kuid ta ei tunne ennast nende hulgast ära. Olukord muutuks alles siis, kui psühhiaatrid temasuguseid paremini mõistaksid. Samas arvas ta, et see võib sündida alles järgmisel sajandil.

Sarimõrvarite uurija Robert Ressler (vasakul, tollal veel FBI eriagent) koos Edmund Kemperiga.

Selle vastusega tahtis Kemper rõhutada oma erakordsust. Sama meelt oli ka üks Kemperit intervjueerinud psühhiaatritest. Oma raamatus Kemperist kinnitab viimane, et seda tüüpi kurjategijaid tuleb ette vaid kord paarisaja aasta jooksul.

Ressler oli teisel seisukohal. Edmund Kemper võis ju olla harukordne nähtus, kuid midagi erakordset temas küll ei ole. Temasuguseid mõrvareid esineb teisigi. Küll aga erineb ta oma „kolleegidest” agressiivsuse ja lapsepõlves kogetud psühhotraumade poolest.

Kemperi suur kasv oli talle alati valusaks probleemiks. Ta ei saanud kunagi tunda ennast lapsena, sest teda peeti alati vanemaks, kui ta oli. Tal ei olnud ka kunagi eakaaslastest sõpru, sest oma vaimse arengu poolest olid viimased temast tükk maad ees. Tema tohutu kasv ei oleks tohtinud veel iseenesest mingeid erilisi probleeme tekitada. Isa ei olnud, joodikust ema eelistas Kemperile tema õdesid, ning vanaema oli mõnes mõttes veel hullemgi kui ema. Sageli sõitles ema Ediga, süüdistades teda kõigis oma probleemides. Kõige rängem psühhotrauma tabas Kemperit 10-aastaselt. Poisi äraolekul korjas ema koos õdedega kokku kõik tema asjad ning toimetas need esimesele korrusele, otse keskkütteahju kõrval asuvasse pimedasse keldrituppa. Ilmselt ei tundnud õed ennast kindlalt, kui poiss nende kõrval elas, sest nägid selles seksuaalse ahistamise ohtu. Alles nüüd sai Kemper teadlikuks seksuaalsuse probleemsest olemusest. Tema algstaadiumis erootilised fantaasiad said uut toitu ning muutusid järjest julmemaks. Lõpuks hakkas ta unistama oma ema ja õdede tapmisest. Ikka ja jälle hiilis ta, haamer ja nuga käes, ema tuppa ning kujutas ette ema tapmist.

Edmundi keldrisse pagendamine langes kokku ema esimese abielu lahutamisega. Järgneva nelja aasta jooksul abiellus ja lahutas ema veel kaks korda. Alati, kui ta abielu hakkas karile jooksma, saatis ta poisi vanavanemate farmi. Sealset elu Ed lausa vihkas. Ta tundis rõõmu ainult püssilaskmisest, mida talle oli õpetanud üks tema relvameistrist kasuisa. Kord võtsid vanavanemad poisilt relva ära, sest ta oli mõttetult loomi tapnud.

Edmund Kemper näitab Californias uurijatele ühe oma ohvri hauda.

Kui ema 1965. aastal järjekordselt armus, saadeti 15-aastane Ed taas vanavanemate juurde. Ed oli väga õnnetu. Ta tundis, et vanaema kohtleb teda kui soovimatut külalist, ning ka teised lapsed pilkasid teda alailma. Ühel päeval hiilis ta kirja kirjutavale vanaemale selja tagant ligi. Vanaema oli käskinud poisil kodus abiks olla, kuigi Ed oleks meelsamini koos vanaisaga, kellega ta palju paremini läbi sai, põllule läinud. Ed laskis vanaema maha ning lõi ka veel noaga. Kui ta mõistis, millega oli hakkama saanud, otsustas ta vanaisa sellisest jubedast vaatepildist säästa. Ed ootas, kuni vanaisa koju tuli, ning laskis ta siis maha, veel enne, kui viimane uksest sisse jõudis.

Et oma kaksikmõrva ja selle põhjuste vahelist seost selgesti mõista anda, helistas Ed emale suvilasse. Ta ütles, et ema peab oma mesinädalad katkestama, sest tema poeg on just äsja tapnud tema vanemad.

Järgmised neli aastat veetis Ed psühhiaatriahaiglas ja läbis edukalt hulga psühhoteste, sest ta teadis, mida psühhiaatrid kuulda tahtsid. Ed rääkis hiljem, et oli 28 testi koos õigete vastustega pähe õppinud. 1969. aastal tunnistati ta vaimselt normaalseks ning saadeti, hoolimata prokuröri resoluutsest protestist, üheks aastaks California osariigis asuvasse noortelaagrisse. Pärast seda võis ta noorteameti ja mõne psühhiaatri tungivatest hoiatustest hoolimata koju oma ema hirmu ja armu alla naasta. Selline otsus näitas ametnike küündimatust ja võimetust mõista neid asjaolusid, mis olid poisi tõuganud mõrvadele.

Ed elas ema juures ja asus tööle konservivabrikus. Ema ei jätnud kasutamata ühtegi juhust, et poisile tema kuritegu nina alla hõõruda. „Hirmust sinu ees,” karjus ema, „ei taha juba viis aastat ükski mees minuga magada.”

Ed ise aga oli alles süütu. Ajal, mil temaealised omandasid esimesi seksuaalkogemusi, oli ta isoleeritud. Tagajärjeks oli Edi seksuaalsuse üha jätkuv kinnitumine fantaasiatele. Saanud omaette toa, muretses ta endale porno- ja kriminalistikaajakirju, et erootiliste ja vägivalda kujutavate piltide vaatamisega oma erutust toita. Vägivald muutus tema erootilistes fantaasiates üha domineerivamaks. Hiljem jutustas ta ülekuulamistel, et vaimuhaiglas viibides oli ta pidanud salajas plaane, kuidas inimesi tappa ning seejärel laipu kõrvaldada. Pole mingit kahtlust, et Kemper jättis oma perverssed fantaasiad enda teada, sest nendest rääkimise korral poleks teda nii kiiresti vabastatud.

Kohtlane psühhiaater kirjutas ekspertotsuses Kemperi kohta: „Teraapia on väga hästi mõjunud. Psühhiaatri seisukohalt ei ole enam karta ohtu ei patsiendile endale ega ühiskonnale.”

1971. aastal asus Kemper tööle teeametisse. Ta pakkus ennast ka politseisse, kuid talle öeldi tema tohutu kasvu tõttu ära. Nii lohutas ta ennast sellega, et tundis mõnd politseinikku, keda ta oma lemmikkõrtsis sageli kohtas. Üks neist kinkis talle politseimärgi ning paari käeraudu, teine püstoli. Edi raadiosaatja ja antenniga auto meenutas politseiautot. Peale auto oli tal veel raske mootorratas. Nii võisid pahaaimamatud linnakodanikud teda esimesel hetkel tsiviilriietes politseinikuks pidada. 1971. aasta veebruaris vigastas Ed mootorrattaõnnetuses raskesti oma kätt. Kuna see pidi tükk aega kipsis olema ning Ed oli seetõttu töövõimetu, laskis ta kohtuvälise kokkuleppe põhjal endale 15 000 dollarit valuraha maksta. Nüüd oli tal aega ja raha.

Kemperi ema oli asunud tööle ülikooli administratsiooni. Temast peeti lugu, tal õnnestus muretseda poja autole vastav kleebis, nii et Ed võis igal ajal ülikoolilinnakusse sõita. Tööl oli ema üliõpilastele igati abiks, kuid kodus elas kogu oma stressi Edi peal välja. Nende suhted halvenesid iga päevaga. Pärast ägedat tüli 1972. aasta kevadel lõi Ed ukse enda järel kinni ning otsustas tappa esimese ettejuhtuva ilusa naise. Seekordse ohvri surnukeha ei leitud kunagi ning Kemperile ei esitatud ka süüdistust, hoolimata sellest, et ta tunnistas üles mõrva üksikasjad. Küll aga õnnestus identifitseerida järgmiste ohvrite, kahe noore naisüliõpilase surnukehad. Ed tappis nad 7. mail 1972. Mõlemad olid soovinud sõita pöidlaküüdiga Palo Altosse. Nagu Ed hiljem vanglas tunnistas, otsustas ta need tüdrukud võtta, kuna nad olid hipid. Teiste sõnadega: nad sobisid ohvriteks, sest nende kadumaminekut poleks niipea märgatud.

Sama aasta suvel korraldas sotsioloog Cameron Smith pöidlaküüditajate hulgas küsitluse. Selgus, et 24 protsenti küsitletutest on autojuhtide poolt vägistatud ja 18 protsenti pidanud taluma ahistamist. 27 protsenti tunnistas, et autojuhid on neid korduvalt vägistada püüdnud või sundinud oma perversseid soove täitma. Ainult üks kolmandik oli pääsenud ilma ekstsessideta. Kuigi naisüliõpilased seadsid ennast suurde ohtu, kasutasid paljud Berkley ümbruskonnas elavad üliõpilased juhutransporti. Kemper võttis peale kaks seljakotiga ja dziinides noort naist. Kaasas olid tal käerauad, politseimärk, nuga ja politseinikult laenatud püstol. Püstol käes, teatas ta neidudele, et vägistab nad ära, ning pööras auto lähimale põlluvaheteele. Uskudes, et pääseb eluga, kui ta vastu ei hakka, laskis üks hääletajatest end pagasiruumi sulgeda. Teisel pani Kemper käed raudu ning asus siis teda kägistama ja pussitama. Püstolit ei riskinud ta kasutada, sest laske oleks võidud kuulda. Kui neiu oli surnud, avas ta pagasiruumi ning tappis ka sõbranna. Laibad toimetas ta oma korterisse, kus lõi neil pead ja käed maha. Seejärel puhastas Kemper end nii palju kui võimalik. Kipsmähisele sattunud verd polnud aga võimalik maha pesta. Edile tuli mõte kasutada valget kingaviksi. Hiljem suutis ta veenda arsti mähist vahetama. Paljude ettenägematutest raskustest häirituna otsustas ta tulevikus veresaunu vältida. Öösel riietas ta torsod lahti ning pilastas surnukehasid. Järgmisel päeval kõrvaldas ta laibad, nagu oli seda psühhiaatrilisel ravil viibides ette kujutanud, mattes kehaosad nelja erinevasse kohta. Sel viisil lootis ta vältida surnukehade identifitseerimist. Ohvrite rõivad viskas Kemper Santa Cruzi lähedal asuvasse kuristikku.

Hoolimata kadunute intensiivsetest otsingutest leiti ainult ühe mõrvatu pea. Kuigi ohver suudeti tuvastada, ei õnnestunud välja selgitada naise surmaga seonduvaid asjaolusid. Samal ajal püüdis Edi ema saavutada seda, et vanavanemate tapmine Edi toimikust kustutataks.

Edmund Kemper kohtus.

Ringkonnaprokurör aga tegi korralduse, et toimik jääb veel vähemalt kümneks aastaks avatuks. Lõpuks leppisid osapooled omavahel kokku korraldada Kemperile septembri keskel psühholoogiline test. Neli päeva enne seda läks Ed jälle autoga inimestejahile. Ta peatas auto atraktiivse välimusega hääletaja ja tema 12-aastase poja kõrval. Sõitma hakates märkas ta, et mees, kes oli neid kahte maanteele saatnud, märkis autonumbri üles. Nii ei jäänud tal muud üle kui hääletajad soovitud kohas autost välja lasta. Sandis tujus pöördus ta Berkleysse tagasi. Juhtum näitab, et Kemper oli tüüpiline metoodiliselt tegutsev sarimõrvar: ohu korral suutis ta väga hästi oma tapmistungi kontrolli all hoida.

Hiljem võttis Kemper peale 15-aastase aasia päritolu tütarlapse. Kui ta oli tüdrukule öelnud, et kavatseb teda röövida, hakkas see karjuma, jäi aga kohe vait, kui nägi endale suunatud püstolit. Edil õnnestus tüdruk mõnel määral maha rahustada. Ta jutustas talle, et vajab lihtsalt seda, et tüdruk ta ära kuulaks. Mõni aeg enne Santa Cruzi jõudmist peatas Ed auto, haaras tüdrukul kõrist ning vajutas, kuni ohver teadvuse kaotas. Seejärel vägistas ta tüdruku, kägistas surnuks ning pilastas laipa. Paigutanud surnukeha pagasiruumi, sõitis Kemper oma ema juurde. Talle valmistas lausa saatanlikku rõõmu rääkida emaga just sellises olukorras. Kemperi käitumisest oli selgesti näha, et ta on oma fantaasiaid edasi „täiustanud”. Teadmine, et surnu on vaid mõne meetri kaugusel tema ema majast, pikendas tunduvalt Edi ekstaasi. Vanglas tunnistas ta Resslerile, et reaalsuses toimepandu ei jõudnud kuidagi tema fantaasiateni ning seepärast püüdis ta pidevalt oma rituaale täiustada.

Õhtul sõitis Kemper koju, asetas laiba voodisse ning pilastas selle veel kord. Järgmise hommiku veetis ta laipa tükeldades ning vee ja kemikaalidega korterit puhastades, et kuhugi ei jääks paljastavaid vereplekke. Seejärel istus ta autosse ja sõitis minema. Ohvri käed mattis ta ühte kohta, torso teise. Ainult pea jättis ta auto pagasiruumi ning sõitis nii psühhotesti tegema. Asjaolu, et ohvri pea oli autos, olevat talle erilist erutust pakkunud. Psühhiaatrid, kelle hoolde Kemper oli usaldatud, tulid üksmeelsele järeldusele, et pärast vaimuhaiglast väljalaskmist on noormees teinud suuri edusamme. Üks „spetsialistidest” kirjutas oma ekspertotsuses muu hulgas järgmist:

„Kui ma oleksin seda patsienti uurinud, teadmata midagi tema minevikust, oleksin ma teda pidanud intelligentseks ja ettevõtlikuks nooreks meheks… Tegelikult on meil tegemist kahe täiesti erineva inimesega, kui võrrelda toda 15-aastast, kes mõrvas oma vanavanemad, ning seda 23-aastast, kes täna meie ees seisab. Teraapia on väga hästi mõjunud. Psühhiaatri seisukohalt ei ole enam karta ohtu ei patsiendile endale ega ühiskonnale.”

Tema kolleeg lisas omalt poolt: „Patsient on oma arengus toimunud traagilisest murdumisest hästi välja tulnud. Ta on õppinud oma tundeid valitsema ning neid spordi ja elukutse omandamise abil suunama. Neurootilisest tunnetekaosest ei ole enam midagi alles. Kuna ta on võimeline täiskasvanuna oma potentsiaali edasi arendama, pean vajalikuks tema toimikust varasema kohtuliku karistuse kustutamist. Minu kergenduseks ei unista ta pärast liiklusõnnetust enam mootorrattast. Loodetavasti loobub ta tulevikus taolistest sõiduriistadest, mida ma pean ohtlikumaks kui seda noort meest.”

Kahe psühhiaatri ekspertiisi alusel kustutati Kemperi toimikust tema vanavanemate mõrvalugu. Alates 29. novembrist 1972 loeti Kemperit ametlikult kohtulikult varem karistamata kodanikuks.

Robert Ressler tegi endale nime sellega, et oskas mõrva viisi ja asjaolude järgi koostada sarimõrvari psühholoogilise portree, misa aitas maniakki tabada.

Järgnevatel kuudel suutis Kemper oma tapmiskirge vaos hoida. Kuid aastavahetusel muutus tung taas tugevaks. Ta andis püstoli politseinikust sõbrale tagasi ning muretses uue. Kuna tema varasem kuritegu oli kustutatud, oli tal relvahankimiseks seaduslik alus. Konservivabriku lähedal asuvast kauplusest ostis ta pika toruga püstoli ning paki õõnsa tipuga kuule, mis lõhkesid märki tabades. Veel samal päeval võttis ta autosse hääletaja, küllaltki koguka tütarlapse. Kemper väitis tüdrukule, et vajab kedagi, kellega rääkida. Kuigi tüdruk reageeris mõistvalt, ei leidnud ta pääsu.

Kemper tappis hääletaja revolvrilasuga. Seejärel sõitis ta ema juurde. Kuna ema ei olnud kodus, sai ta laiba ema toa taga asuvasse kambrisse lohistada. Pärast seda kui ema oli järgmisel hommikul tööle läinud, tükeldas ta laiba. Pea eraldas ta kehast mitte ainult selleks, et järgida tavarituaali — tal oli vaja ka kuul kätte saada. Ed kartis, et ballistikud võivad kuuli järgi laskeriista tuvastada. Keha ja jäsemed viskas ta hiljem kaljult merre, pea mattis ema magamistoa akna alla.

Vaevalt kuu aega hiljem, pärast ägedat tüli emaga, kihutas ta ülikoolilinnakusse, keelitas seal kaks noort naist autoga sõitma ning laskis nad maha veel ülikooli territooriumil. Ohvrid ei surnud kohe, nad oigasid ka siis, kui Kemper auto linnaku väravas vahiposti juures peatas. Valvurid heitsid küll pilgu autosse, kuid nad kas ei näinud midagi või ei teinud nähtust järeldusi. Autos oli pime. Juhi kõrvalistmel turvavöö najal rippuv naine kandis musta kleiti, teine naine tagaistmel oli kaetud tekiga, mida Kemper oma „jahilkäikudel” autos hoidis. Võib-olla avaldas valvuritele muljet ülikooli kleebis, igal juhul ei pööranud nad oigavatele naistele tähelepanu ning lasksid Kemperi läbi. Edi jaoks oli see muidugi tõeline triumf.

Pärast seda muutus ta veelgi ettevaatamatumaks. Võimalus, et ema võiks teda tabada, erutas teda niivõrd, et ta lõi auto pagasiruumis olevatel ohvritel pead maha otse tema maja ees. Mahalöödud pead võttis ta tuppa kaasa, kus nendest said tema masturbatsiooni rituaali juures erilised atribuudid. Järgmisel päeval pani ta pead pagasiruumi tagasi. Terve päeva sõitis ta laipadega ringi. Õhtu veetis ta sõpradega ning alles hilja öösel toimetas ohvrite kehaosad eri kohtadesse laiali, unustamata peadest kuule välja õngitseda.

Seekord oli aga üks kuul tabanud ka autot ning rohke verega määrdunud pagasiruumi polnud enam võimalik täiesti puhtaks pesta. Kuigi Kemper teadis, et tema kuriteost on jäänud jäljed, muutus ta veelgi kergemeelsemaks.

Aprilli alguses muretses ta endale uue revolvri. Nagu tavaliselt, informeeriti ostust šerifi, kellele meenus Kemperi vanavanemate mõrvalugu ning ta otsustas asja uurida. Hoolimata sellest, et karistuste registrist oli Kemperi kuritegu kustutatud, otsis šerif Kemperi üles ning teatas talle, et konfiskeerib tema relva, kuni kohus otsustab selle ostmise seaduslikkuse üle. Tõrkumata avas Kemper pagasiruumi ja ulatas šerifile relva. Sellega oli ametnik oma ülesande täitnud. Ta ei hakanud autot läbi otsima ning sõitis edasi. Oleks ta seda teinud, leidnuks ta juhiistme alt veel teisegi tulirelva.

Šerif ei näinud midagi, isegi seda mitte, kuidas Kemper ühtäkki higistama hakkas. Mis oleks juhtunud, kui šerif pagasiruumis verd ja naisejuukseid oleks märganud? Või auto juhiistme alt teise revolvri leidnud? Kemper mõtles ka sellele, mis saab siis, kui politseinikud peaksid tagasi tulema ning tema auto, korteri ja ema maja läbi otsima. Ta tunnistas hiljem vanglas, et sel hetkel sündis otsus tappa oma ema ning end seejärel üles anda.

Suurel reedel otsis ta ema üles. Konverentsi tõttu tuli ema koju alles hilja õhtul. Nad jutlesid pisut ning nagu ikka ei saanud ema hoiduda sarkastilistest märkustest poja aadressil. Kella viie ajal, kui ema juba ammugi magas, hiilis Kemper, haamer käes, tema magamistuppa. Täpselt nii, nagu ta seda oli lapsepõlves palju kordi ette kujutanud. Ta virutas kõigest jõust haamriga emale vastu meelekohta. Seejärel lõikas ta tapetul taskunoaga kõri läbi. Verd pritsis igasse toanurka. Kemper otsustas ka seekord ohvril pea maha lõigata. Kõigepealt eemaldas ta kõri ja viskas selle valamusse, kuhu see kinni jäi. Kemper trööstis ennast mõttega, et poeetiline õiglus peab valitsema. Ta mähkis verise surnukeha voodilinasse ning peitis tagakambrisse.

Järgmisel hommikul läks Ed politseinike lemmikkõrtsi ning vestles seal oma sõpradega, nagu poleks midagi juhtunud. Ta tahtis uuesti püstolit laenata, kuid keegi polnud nõus talle relva andma. Pärastlõunal meenus Edile, et on lihavõttepühad ja teised pereliikmed või ema sõbrannad võivad tema juurest astuda. Ta helistas ema kolleegile ja sõbrannale Sara Hallettile ning jutustas naisele üllatuspeost, mille korraldamisel ta Sara abi vajaks. Vaevalt oli Hallett esikusse astunud, kui Kemper tal kaela murdis. Ta viskas laiba oma voodisse ning veetis öö ema magamistoas. Lihavõttepüha hommikul toimetas ta Halletti surnukeha ühte teise kambrisse, võttis revolvrid, mõlema naise krediitkaardid ning alustas mrs. Halletti autoga oma viimast sõitu. Politseinike suhtes oli Kemper väga abivalmis. Ta oli kindel, et ilma tema abita ei leita süütõendeid iialgi ning lootis sel viisil leebemat karistust saavutada. Nii ütles Kemper politseile täpselt, kus asuvad laibad ema majas, ning veel enne kui avalikkus tema kohutavatest veretöödest teda sai, juhtis ta ametnikud paikadesse, kuhu oli aegade jooksul oma ohvrite jäänused matnud. Osale asitõenditest said uurijad jälile Kemperi intelligentsust ja tema oivalist mälu kiites. Edev mõrtsukas läks õnge ning rääkis välja üha uusi ja uusi mõrvadega seotud üksikasju. Ühte verega määrdunud tekki näitas ta politseinikele üleoleva märkuse saatel: „Siin on teie juhtumi jaoks veel üks asitõend.”

Enne kohtuprotsessi algust tegi Kemper kaks enesetapukatset. Lõpuks paigutati ta üksikkongi. Protsess ise oli lühike, tõendid olid ju kõik olemas. Ka ei vaidlustanud keegi, et tegu oli ettekavatsetud tapmistega. Psühhiaatrid kinnitasid ekspertotsuses üksmeelselt, et Kemper oli oma kuritegude sooritamise ajal süüdiv. Küsimusele, mis sundis teda tapma hääletajaid, vastas maniakk järgmist: „Selleks et nad kuuluksid mulle. Nii sain ma endale nende hinged ning nad on minu ka praegu.” Seitsme inimese tapmise eest mõisteti Kemperile surmanuhtlus. Küsimusele, millist karistusliiki ta eelistaks, vastas ta: „Piinamist.”

Kemper pääses nii hukkamisest kui ka piinamisest. Kuigi Californias on surmanuhtlus veel jõus, ei ole seda enam rakendatud. Kemper võib tänu ühiskonna humaansusele rahumeeli oma ülejäänud elupäevad trellide taga veeta. Vanglas on teinud see salakaval maniakk läbi veel ühe muundumise: temast on saanud mustervang. Samm sammult haaval kaupleb ta endale välja mõningaid privileege. Õnneks on olnud õigusemõistjatel siiski nii palju aru peas, et ei ole hakatud arutama tema vabastamist eeskujuliku käitumise eest!

Ressler võttis Kemperilt esimese intervjuu viis aastat pärast tema süüdimõistmist. Kemper oli väga avameelne, jutustades üksikasjalikult oma „töömeetodidest”. Näiteks purustas ta ohvrite hambad, et neid hammaste järgi identifitseerida ei õnnestuks.

Mõrvu kirjeldas ta väga täpselt. Jäi mulje, et see mees on mõttes vägivalla läve tuhandeid kordi ületanud ega näe tapmises oma igapäevase minaga mingit sidet. Naljatamisi meenutas ta korduvalt tõika, et paljud meedikud pidasid tema kommet ohvri Achilleuse kõõlused läbi lõigata mingi erilise rituaali juurde kuuluvaks. Tegelikult aga olevat see aidanud tal jäsemeid koolnukangestusest tekkinud paindumatusest vabastada, et laipu seksimängudes hõlpsam kasutada oleks.

Lapsepõlvest rääkides ei üritanud Ed kordagi kedagi teist oma mõrvade eest vastutama panna. Alles vaimuhaiglas oli ta hakanud taipama, et tema kodus valitses ebanormaalne õhkkond. Ta oli just hakanud oma lapsepõlvetraumadest üle saama, kui ametnikud ta sellesse „põrgukatlasse” tagasi saatsid. Ressleri küsimuse, kas ta ka ema laibaga seksuaalseid akte ette võttis, jättis Kemper esialgu vastuseta, põrnitses vaid eksperdile otsa ning lausus siis vastumeelselt, et oli ema laipa „alandanud”. Ta arvas, et sel viisil läheb tal korda hävitada oma probleemide juured. Tegelikult pole ta neist siiani lõplikult vabanenud ning ei tuleks eluga väljaspool vanglamüüre iialgi toime.

Tähelepanuväärne on ka see, mida Kemper rääkis oma fantaasiate kohta. Viimased olid tema mõrvadele tõukejõuks. Aja jooksul oli ta oma verejanulisi unelmaid üha enam „lihvinud”. Kuid kunagi ei kukkunud tegelikkuses välja nii, nagu ta oli seda ette kujutanud. Kemperil oli alati tunne, et kõike võiks veelgi paremini teha. Enesega rahuolematus tõukas teda sooritama järgmist mõrva. Ükski mõrv ei saa olla tegelikkuses nii täiuslik kui kujutluses. Selline oli Kemperi arvamus.

©Peter Hagen