Laadamõrvar Jürgen Bartsch

17 minutit lugemist

Jürgen Bartsch on üks väheseid seksuaalmõrvareid, kes oma tegusid hiljem siiralt kahetses. 15. detsembril 1967 Saksamaal Wuppertalis kohtu ette astunud Bartschi süüdistati aastatel 1962–66 nelja poisi tapmises. Ta meelitas oma ohvrid vanasse varjendisse Langenbergi lähedal, kuritarvitas neid seksuaalselt, piinas ja lõpuks tappis.

Jürgen Bartsch, õige nimega Karl-Heinz Sadrozinski, sündis 1946. aastal Essenis. Varsti pärast poja ilmale toomist suri tema ema tuberkuloosi.

Jürgen oli alles 15-kuune, kui ta sattus orbudekodu sõjaka järelevaataja meelevalda, kes nõudis talt piinlikku puhtust. Hiljem adopteeris poisi lastetu abielupaar Bartsch. Jürgeni kasuema peksis poissi riidepuuga ja keelas tal teiste lastega mängida. Lihunikust isa põlgas ja mõnitas kasupoega. Vanglas kaebas Bartsch: „Tõelise turvalisuse puudumine tegi mulle alati väga haiget.” (Autor peab siinkohal vajalikuks märkida, et Bartschi elulugu puudutavates allikates esineb ilmselgeid vastuolusid. Teistel andmetel täitsid kasuvanemad Jürgeni iga soovi ning võõrasema „ahviarmastus” leevendas isa rangust.)

Vanemate kogu huvi ja aeg kuulus ärile, kus nad töötasid hommikust õhtuni. Lapse jaoks jäi vähe aega ja nii vaatas vanaema päeval poisi järele. Nelja-aastane Jürgen saadeti lasteaeda ning hiljem internaati.

Jürgen Bartsch pärast arreteerimist 21. juunil 1966.

Bartsch ei saanud kunagi tunda armastust ja füüsilist lähedust. 11-aastane Jürgen ei talunud elu internaadis ning tundis ennast eemaletõugatuna. Aasta hiljem saatsid vanemad ta katoliku poisteinternaati, kus keskaegsete eeskujude järgi praktiseeriti füüsilist karistamist. Hiljem tunnistas Bartsch kohtus, et teda oli ahistanud ka üks preester. Kord kurtis ta ühele naisõpetajale, et tunneb emast puudust. Mitmel korral lahkus ta omavoliliselt internaadist ning läks tagasi koju. Kuna vanemad olid majaehitamisega hõivatud, saatsid nad tüütu kasupoja tagasi internaati. 14-aastasena haigestus Jürgen raskelt nakkushaigusesse, mis kahjustas tema selja- ja peaaju. Näis, et see haigus muutis Jürgenit. Ta kaotas õppimise vastu igasuguse huvi, eelistas olla omaette, kuid kannatas samas üksinduse all. Jürgen luges palju, enamasti seiklusjutte. Tundes relvade vastu suurt huvi, meisterdas ta endale mitu paugutajat.

Lõpuks ilmutasid kasuvanemad mõningast arusaamist ja võtsid Jürgeni taas enda juurde. Kahjuks ei suutnud vanemad märgata, kuidas haigus ja puberteet olid poissi muutnud. Jürgeni koolitee piirdus kaheksa klassiga ning isa pidas enesestmõistetavaks, et kasulaps võtab tulevikus äri üle. Jürgen oli valmis lihunikuametit õppima ning sooritas isegi sellieksami, töötades samal ajal isa kaupluses. Kuna Jürgen jälestas loomade tapmist, kasutas isa teda kaupluses müüjana. Poiss oli ostjate suhtes abivalmis ning rõõmsameelne.

Mitte keegi ei osanud aimata, et see sõbralik noormees elas juba ammugi sünget kaksikelu kahes erinevas maailmas. Üks neist koosnes väikekodanlikest vanematest ja argipäevastest askeldustest, teine, varjatud elu kätkes endas täitumatuid soove, mis alates puberteedieast olid võtnud tugevalt seksuaalse värvingu.

Kaheksa-aastasena oli Jürgenit seksuaalselt ahistanud temast vanem poiss. Juba puberteedieelses eas avaldusid Jürgeni homoseksuaalsed kalduvused. 14-aastasena olid tal esimesed homoseksuaalsed kontaktid omaealistega. Enamasti Jürgen maksis poistele nende teenete eest, näpates selle tarvis raha kaupluse kassast. Juba tollal meelitas ta poisse maa-alustesse käikudesse, lõi neid ning sundis ähvardustega seksuaalvahekorda.

Bartsch näitab sündmuskohal uurijatele, kuidas ta oma ohvri tappis.

Jürgenile meeldis väga käia aastalaatadel. Kuid teda ei huvitanud karussellid, müügiputkad ega üldine melu, teda tõmbasid teised poisid. 15-aastasena sooritas ta oma esimese seksuaalmõrva. Jürgen kõnetas ühte poissi ja valetas, et ta on eradetektiiv, kes vajab uurimisel tunnistajat. Abi eest pakkus ta 50 marka. Seejärel meelitas ta poisi läheduses asuvasse vanasse varjendisse, kus olevat peidetud kott teemantidega.

Seal sidus Jürgen poisi kinni, vägistas ta, tappis ning lõpuks tükeldas laiba. Järgmise kolme aasta jooksul pani ta toime veel kolm mõrva. Düsseldorfi politsei moodustas „laadamõrvari” tabamiseks erikomisjoni, kuid salapärase tapja jälile ei õnnestunud jõuda.

8. mail 1966 meelitab ta varjendisse oma kolmanda ohvri, 11-aastase Manfred Grassmanni, tapab ta ning tükeldab laiba. Järgnevatel nädalatel jälgib Bartsch pingsalt endale korraldatud ajujahti. Politsei on lõpuks taibanud, et selle ja kahe eelmise mõrva vahel on otsene seos. Ajalehtedes, televisioonis ja plakatitel avaldatakse foto, mis on tehtud üheksa kuud tagasi, kui Bartsch koos oma ohvri Ulrich Kahlweissiga taksosse istub, et sõita varjendi juurde.

Päevad mööduvad ning pikapeale hakkab Bartschi hirm vahistamise ees kaduma. Keegi ei kahtlusta teda, keegi pole näinud ohvrite matmispaiku. Bartsch on muutunud kavalamaks ja ettevaatlikumaks. Poes ostjaid teenindades on ta eriti lahke ja sõbralik. Samas ei suuda ta uut mõrva edasi lükata. Vahepeal rahuldab ta ennast kahe sõbraga, makstes kummalegi teenuse eest 50 marka. Kuus nädalat hiljem on tal homoerootilisest rutiinist kõrini ning ta tunneb vajadust uue verise elamuse järele. Kuid maniakk leiab, et ka mõrvad ei tohiks muutuda rutiinseks, sest viimasega kaasnev igavus vähendaks tema naudingut. Bartsch arutleb mõttes, et võib-olla ei peaks ta kohe tapetud poissi lõhki lõikama. Võiks hoopis lõigata elusat ihu? Kuid mitte liiga sügavalt, et ohver kohe ei sureks. Ta vajab üha rohkem hirmu, oigeid ja karjeid. Teda erutab mõte iseenda võimsusest ja tugevusest.

18. juunil 1966 alustab Bartsch Wuppertal-Elberfeldis ohvri otsingut. Hakkab sadama ja ta kardab, et ettevõtmine läheb luhta. Äkki märkab ta ühe maja ukse juures poissi, kes on seal vihma eest varju otsinud. Bartsch jääb poisi kõrvale seisma ning takseerib teda hindavalt: just see, keda vaja! Poiss võib olla umbes neljateistkümneaastane. Bartsch näeb teda mõttes kinniseotuna ja alasti enda ees maas lamamas. Nüüd ei ole enam tagasiteed, sest erutav kujutluspilt nõuab teostamist.

Bartsch kohtus.

Bartsch valetab poisile, et ta on kindlustuskompanii detektiiv, kes otsib teemante, mida üks kodanik olevat ära peitnud. Kui poiss oleks nõus teda aitama, maksaks ta selle eest 50 marka. 15-aastase Peter Freese jaoks on see suur raha ning ta on õhinal nõus. Ühes söögikohas teeb Bartsch poisile välja ning tellib siis takso. Ka seekord vahetab ta poolel teel taksot ning laseb teisel autol peatuda varjendi sissepääsu lähedal. Bartsch selgitab Peterile, et just sinna need teemandid maetud ongi.

Bartsch juhatab küünlavalgel oma ohvri tunnelisse. Kuigi ta kavatseb seekord maha saada veelgi julmema lavastusega, kordab ta alguses väljakujunenud stsenaariumi. Bartsch sunnib löökide ja jalahoopidega Peterit riidest lahti võtma ning rebib siis, ise üha enam erutudes, ohvrilt aluspüksid jalast, paiskab Peteri maha, taob teda kubemesse ning üritab asjatult anaalsesse vahekorda astuda. Seejärel väänab ta ohvril käed ja jalad selja taha ning seob need kinni. Peter lamab abitult maas, Bartsch taob teda taas jalgadega ning onaneerib samal ajal. Olles ennast selleks korraks rahuldanud, katkestab Bartsch piinamise. Ta lahkub ohvri juurest ning ütleb, et kui ta öösel tagasi tuleb, teeb ta poisile lõpu. Eelseisva öö lihunikutöö kõrghetke nautimise ootusärevuses pöördub ta koju tagasi. Bartsch õhtustab koos vanematega ja vaatab telesaadet „Üks võidab”.

Pärast saadet keerab ta äratuskella üles ning heidab voodisse. Ta ärkab täpselt keskööl, läheb tagasi varjendisse, süütab küünla ning ruttab oma ohvri juurde, keda ta loodab veel elusana eest leida, sest tahab teda elusalt lõikuma hakata. Külgtunneli sissepääsu juurde jõudes avastab ta kohkumusega, et poiss on kadunud. Raevunud ja hirmununa käib ta kõik käigud läbi — asjatult. Peter on põgenenud!

Kui Peter oli pisut toibunud, õnnestus tal jalgade ümber seotud nöörid küünlaleegi kohal läbi põletada. Käsi ta vabastada ei suutnud. Suure vaevaga tõmbas ta püksid üles ja lahkus koopast. Poolpaljana ja kinniseotud kätega jooksis ta lähimasse majja ja palus abi. Majaelanikud helistasid kohe politseisse. Alguses ei tahtnud politseinikud uskuda, mida Peter neile rääkis. Nad arvasid, et tegemist on kahe homoseksualisti omavahelise tüliga. Kuid arvukad vigastused ja põletushaavad Peteri kätel sundisid neid lõpuks meelt muutma. Poiss toimetati haiglasse ning kuulati järgmisel päeval uuesti üle. Kuid ka kriminalistid suhtusid tema tunnistusse esialgu skeptiliselt. Alles siis, kui poiss oli nõus ise sündmuskohale kaasa tulema, tuli kriminalistidele elu sisse ning nad olid valmis varjendit üle vaatama.

Taskulampide valgusel sattusid uurijad inimese pooleldi lagunenud sõrmele, luudele ja lastejalatsitele. Ühe prussi alt leiti lapse laip. Esseni erikomisjon, kes tegeles juba mitmendat nädalat Manfred Grassmanni otsimisega, korraldas veel sama päeva õhtul varjendi põhjaliku ülevaatuse. Järgnevatel päevadel otsiti kogu varjend meeterhaaval läbi. Varjendist leiti nelja lapse jäänused, mis olid maetud erinevatesse kohtadesse.

Düsseldorfi kriminaalpeaameti kriminaalpeakomissari Hinrichi juhtimisel jätkati uurimist. Esialgu ei olnud mõrvakomisjonil ühtegi kahtlusalust, kuid juba kahe päeva pärast andis üks Langenbergi elanik politseile võimaliku mõrvari nime ja aadressi. Mees oli ajalehtedest lugenud pressiteadet varjendis toimunud veretööde kohta ning mõrtsuka käest pääsenud Peter Freese tunnistust. Selgus, et ka tema poeg Frank oli kord maniaki meelevalda sattunud. See oli juhtunud viis aastat tagasi. Tema tollal 11-aastase poja oli lihunik Bartschi 14-aastane kasupoeg varjendisse meelitanud — ta kinkivat Frangile Wehrmachti püstoli, mille olevat varjendist leidnud.

Varjendis oli Bartsch küünla süüdanud ning pekstes ja paugutajaga ähvardades poissi lahti riietuma sundinud. Seejärel oli ta oma ohvrit seksuaalselt kuritarvitanud ning käskinud suu pidada, sest vastasel korral tegevat ta Frangi vagaseks. Sellest hoolimata rääkis Frank juhtunust vanematele, kuid vaikis häbi pärast maha seksuaalse ahistamise. Frangi isa tegi politseile avalduse, kuid politsei ei andnud asjale seaduslikku käiku, sest Bartsch väitis, et tegemist oli süütu hullamisega. Nüüd teataski Frangi isa, et otsitav mõrvar võib olla Langenbergis elav Jürgen Bartsch. Lihuniku kasupoeg võeti vahi alla. Pärast esialgset keerutamist tunnistas Bartsch ennast süüdi nelja poisi tapmises. „Kriminalistika ajalugu teab ainult väheseid juhtumeid, mil kurjategija on nii avameelselt rääkinud oma kuritegudest, mõtetest, motiividest ja plaanidest,” märkis kriminaalvanemnõunik Günther Bauer.

* * *

Kas Jürgen Bartschi sadistlikud perverssused olid tema lapsepõlve ja hilisemate hingepiinade vältimatu tagajärg? Kas tema lapsepõlv ja noorukiiga olid tõesti niivõrd traagilised, kui ta ise arvas? Objektiivselt võttes kindlasti mitte. On ju sarnase elukäiguga tuhandeid inimesi, kuid ometi ei ole neist saanud sadistlikke mõrvareid. Bartsch oli aga ülitundlik laps, kes vajas emaarmastust tunduvalt rohkem kui mõni teine. Internaadis piinas teda talumatu kojuigatsus, sest tal oli teiste lastega suhtlemisel raskusi. Kas Bartsch tundis end alandatuna, kas ta leidis, et tema hellale hingele on haiget tehtud? Ta oma sõnul „on vähe selliseid vanemaid, kes oma last nii armastaksid kui minu kasuvanemad. Kuid tõelist armastust, mida laps vajab, ei suutnud nad mulle anda.” Kas tema pettumuse juuri tuleb otsida siit? Kas muutis üksildane internaadiaeg Bartschi omaette nohikuks või oli üksindus tingitud tema enda soovist omaette olla? Kas oli esimene seksuaalne kogemus kaheksa-aastasena kaasa toonud vapustust? Bartsch ei öelnud uurimise ajal selle kohta midagi. Või muutis lihunikuselli amet teda julmaks? See on väheusutav, sest looma ei olnud ta võimeline tapma: „Nad vaatasid alati mulle nii usalduslikult otsa.”

Selle pildi „Lõbunaine Erose keskuse ees” joonistas Jürgen Bartsch oma kongis. Berliinis töötanud tuntud ameerika ajakirjanik Paul Moore näitas joonistust oma kaasmaalasest psühholoogiaprofessorile Walter Brombergile, ilma et see oleks Bartschist midagi teadnud. Brombergi analüüs: „Käed vahetusrahaga sümboliseerivad homoseksuaalsust, kuid joonistaja ei taha maksjale otsa vaadata. Ebaproportsionaalselt suured rinnad iseloomustavad joonistuse autorit kui meest, kellel on olnud domineeriv ema.”

Bartsch ei teinud oma lapsepõlve ja noorusaega kuritegude eest vastutavaks: „Ka vanglas ei suutnud ma seda ebanormaalset tungi endas maha suruda.” Ta pidas iseennast tungi ohvriks, mõrvu aga sundtegudeks. Viimane kehtib kõikide sarimõrvarite puhul: nende teod on mõrvadena teostatud sundmõtted. „See pole ka tänaseks lõppenud,” kirjutas Bartsch pärast vahistamist oma kasuvanematele, „tung ei ole järele andnud. Iha valitseb endiselt.”

Sundkujutlus, mis nõuab sundtegutsemist, mis omakorda kutsub esile üha uusi sundkujutlusi — selline nõiaring oli Bartschi enda sõnul tal välja kujunenud juba puberteedieas. Tema vägivallafantaasiad olid algusest peale seksuaalse sisuga.

Kord põgenes 14-aastane Jürgen koos sõber Detlefiga internaadist. Poisid jooksid mööda raudteetammi. Bartsch tahtis koos Detlefiga onaneerida, kuid ta polnud kindel, kas sõber tema ettepanekuga nõustub. Siis tuli talle pähe mõte tõugata kaaslane rongi ette ning rahuldada seejärel ennast laiba juures. Ta asuski oma perversset kujutluspilti ellu viima, kuid Deflet jõudis viimasel hetkel kõrvale põigata.

Hiljem hakkas Bartsch väikseid poisse peksma ja paljastama, tundes sealjuures tugevat seksuaalset erutust. Kuna poiste ahistamine muutus rutiinseks, püüdis Bartsch oma seksimänge järjest julmemaks muuta. Bartsch kirjeldas midagi salgamata, kuidas tema kujutluses kinnistus vägivald ja julmus: „Ma kujutan ette koobast. Ma tahan alati kaasa võtta küünlaid, mitte taskulampi. Minuga on nagu mõne abielupaariga, kes vajavad punast valgust. See loob meeleolu. Pealegi on alasti inimene taskulambi valgusel palju vähem erutav kui küünlavalgel. Ma võtan poisi riidest lahti, vägisi, sest mulle on alati meeldinud poissi ise lahti riietada. Ta karjub. Ma löön teda, ei, pigem paiskan maha. Ma võtan ka ennast alasti ning onaneerin. Mulle meeldib, kui poiss ei ole veel suguküpsesse ikka jõudnud. Ma mängin tema suguorganitega, proovin ka anaalseksi. Ma olen julm, kuni poiss hakkab haledalt nutma. Siis ma löön teda ja seon ta käsist ja jalust kinni. Seejärel seon käed ja jalad omavahel kokku, sest siis ei saa ta ennast enam liigutada. Ma tahan, et poiss hakkaks rabelema. Seejärel asun ma teda lõikama, suud ma kinni ei kleebi, sest tahan tema karjumist kuulda.”

Bartsch kirjeldas üksikasjalikult, kuidas ta oma ohvri tappis, püüdes võimalikult täpselt järgida stsenaariumi, mille ta oli oma kujutluses loonud. Laiba tükeldamine, rõhutas Bartsch, kuulub seksi juurde. Kõiki neid jõledusi toimetades olevat ta alati olnud seksuaalselt erutatud.

Igaüks meist võib sattuda olukorda, kus ta viha või pettumuse tõttu suust paiskab: „Ma lööksin su maha!” Nii elatakse oma vihapurset verbaalselt välja ilma vähimagi kavatsuseta ähvardust täide viia. Seeriamõrvar aga mõtleb oma mõrvaplaani üksikasjalikult läbi ega kõhkle seda ellu viimast. Kuid mis asjaoludel saab fantaasiast tegelikkus?

Bartschi uurinud psühhiaater dr. Bresser: „Selle kurjategija ütlustes avaldub kohutav fenomen, mida pole võimalik tavapäraste terminitega defineerida. Jürgen Bartsch on ütles õigustatult enda kohta väitnud, et ta on väga pehme loomuga. Kuid just viimases avaldubki sellele kurjategijale ainuomane perversne isiksuse lõhestatus: „pehme loomus” ühendatuna sadistliku julmuse ja tapmiskirega.”

Muidugi ei osatud tolleaegse teadmiste taseme juures öelda, kui suurt osa Bartschi tapmiskires mängisid pärilikud tegurid, küll aga oli maniakk ise veendunud, et kõik sai alguse tollest õnnetust tungist. Kuid Bartschi juures avaldub iseäranis selgelt üks hoopis tähtsam aspekt – võime õppida oma fantaasiaid ellu viima. Bartsch ei arendanud aja jooksul mitte ainult oma sundkujutlusi, vaid ta valis tapmispaigaks varjendi, kus sai iseennast ohtu seadmata tegutseda. Kõiki seeriamõrvareid iseloomustab järgmine: nad alustavad ettevaatlikult, muutuvad aja jooksul üha julgemaks ning lõpuks saavad neist tõelised tapamasinad. Seega õpivad nad väga kiiresti oma moraalset pidurdusläve ületama. „Pärast esimest korda,” tunnistas ka Bartsch, „muutuvad südametunnistuspiinad väiksemaks ja hind langeb.”

Oma ekspertotsuses kirjutas dr. Bresser: „Inimese juures pole ühtegi teist kalduvust, mida ei saaks ühemõttelisemalt nimetada kaasasündinuks – ja see on homoseksuaalsus.”

Muidugi ei olnud Bartschi homoseksuaalsus seotud tapmiskirega, küll aga ohvrite valikuga. Teda ei käivitanud mitte seksuaalne kalduvus, tegemist oli ainulaadse tapmistungiga. Bresser tsiteerib Bartschi: „Laste tapmise ainukeseks põhjuseks oli asjaolu, et ma tahtsin neid pärast tapmist lõhki lõigata. Ma võtsin sisikonna tükktüki haaval välja ning kompisin neid. Siis lõin käed otsast ning lõikasin ära suguelundid. Jäsemetelt eemaldasin liha ning tõstsin selle eraldi – hunnikusse laotud liha erutas mind eriti. Loomulikult kompasin ja nuusutasin ma ka lihatükke. Tükeldamine kestis umbes poolteist tundi ning kogu selle aja tundsin ma tugevat seksuaalset erutust.”

Dr. Bresser võttis arvukad Bartschi mõrvamotiivid kokku: „Tegemist on sadistlike, homoseksuaalsete ja pedofiilsete kalduvustega kihumõrvariga, kellel on esindatud ka nekrofiilsed ja fetišistlikud kalduvused. Seega tuleks antud juhul rääkida komplekssest tapmiskirest.”

Bartschi sõnul ründas tapmiskirg teda nagu metsloom ning sellepärast ei suutnud ta kunagi mõrvamisest loobuda. Seda väites valetas Bartsch paratamatult nagu iga teinegi sarimõrvar, kes armastab ennast „õnnetu tungi” ohvrina kujutada. Dr. Bresser on veendunud, et Bartsch polnud sugugi oma tungi abitu ohver. Nii mõneski olukorras oli ta võimeline oma käitumist ratsionaalselt juhtima. Ta katkestas ohvri piinamise, et oma äraolekuga mitte tähelepanu äratada ja koju sööma minna. Samuti suutis ta tapmiste vahel pause pidada, kui selgus, et politsei teda taga otsib.

Kohtuprotsess pidi välja selgitama Bartschi süüdivuse. Selles küsimuses puhkes ekspertide vahel äge vaidlus. „Saatan on selle poisi ära teinud,” ütles Hamburgi seksuoloog dr. Giese 1967. aasta detsembris. Öelduga pidas ta silmas noormehe tapahimu ja fetišismikalduvust. Psühhiaatrid olid aga veendunud, et Bartsch oli süüdiv. 15. detsembril 1967 mõistis esimese astme kohus Bartschile eluaegse vanglakaristuse.

1969. aastal tühistas Saksa ülemkohus kohtuotsuse ning tegi korralduse Bartschi süüasi uuesti läbi vaadata. 1971. aasta aprillis kuulutati välja uus otsus. Teine kohtuprotsess oli kohtuniku arvates veenvalt tõestanud, et tänapäeva meditsiinitaseme juures ei ole võimalik Bartschi tema loomuvastasest seksuaalsest sättumusest ja tapmisfantaasiatest vabastada. Kohus leidis, et pole vähimatki võimalust kohtualust kaasinimesi ohtu seadmata kunagi vanglast vabastada. Seepärast asendati varasem otsus 10-aastase vanglakaristusega. Pärast karistuse kandmist pidi Bartsch oma ülejäänud elupäevad kinnises psühhiaatriahaiglas veetma. Otsust peeti ainuvõimalikuks ja õigustatuks, kuigi see oli leebelt öeldes vastuoluline. Kohus veendus kaebealuse süüdimatuses ning määras ta kinnisesse raviasutusse, kuid enne seda pidi süüdimatu kurjategija veel vanglakaristuse ära kandma!

Bartschi juhtum vallandas Saksamaal elava diskussiooni ka selle üle, kas seksuaalmõrvari vabatahtlikku steriliseerimist või kastreerimist tuleks seadusega reguleerida. 1969. aastal võeti lõpuks sellekohane seadus vastu.

Bartsch tegi ettepaneku, et teda kastreeritaks. Eksperimendialtid tohtrid olid sellega nõus ja 3. mail 1976 tehti Eikelborni maakonnahaiglas Bartschile kastratsioonioperatsioon. Narkoosi üledoseerimise tagajärjel suri Bartsch operatsioonilaual.

©Peter Hagen