Katastroof Ar-Riyadi lennuväljal 1980

3 minutit lugemist

19. augustil 1980 startis Saudi Arabian Airlines’i Lockheed L-1011-200 Tristar (flight 163, HZ-AHK) Karachist Pakistanis. Enne sihtkohta Jiddah’sse jõudmist tegi lennuk plaanipärase vahemaandumise Ar-Riyadis.

Umbes kell 22, kõigest seitse minutit pärast starti, anti pilootidele nii signaallambi märgutule kui helisignaaliga märku tulekahju kohta tagumises pagasiruumis. Lennuk oli sel hetkel 5000 m kõrgusel. Kulus veel neli minutit, mille jooksul meeskond pidas aru, mida edasi teha. Lõpuks otsustas lennuki kapten Ar-Riyadi tagasi pöörduda. Kuni selle ajani oli meeskonna tegutsemine loogiliselt põhjendatud, edasi tehti aga viga vea järel. Kapteni esimene ja suurim viga oli see, et ta ei osanud hinnata olukorra ohtlikkust. Seevastu suutsid stjuardessid paanikasse sattunud reisijaid rahustada ning püüdsid omalt poolt teha kõik, et olukorda kontrolli all hoida.

Kuigi sabamootor (mootor nr 2) tuli laskumisel välja lülitada, maandus lennuk kindlalt. Nüüd tegi kapten järgmise ja väga ränga vea. Selle asemel, et pidurdada lennuk nii kiiresti kui võimalik, jäi L-1011 seisma alles 2 minuti ja 40 sekundi pärast. Vähe sellest, kapten laskis mootoritel töötada veel 3 minutit ja 15 sekundit. Nii ei võimaldanud ta kohe tegutsema hakata päästemeeskondadel ega stjuardessidel evakuatsiooni alustada. Polnud mingit märkigi sellest, et keegi oleks üritanud seestpoolt lennuki uksi avada. Süüdi oli ainult lennuki kapten, kes polnud andnud enne maandumist käsku reisijad range korra järgi evakueerida. Ilmselt olid reisijad kõik uksed blokeerinud. Neid ei suudetud lahti teha, sest enne avamist on vaja ust tõmmata mõne sentimeetri võrra sissepoole. On tõenäoline, et tuli sai ühtäkki hoogu juurde, kulutas mõne hetkega ära kogu lennukis olnud hapniku ning muutis meeskonnaliikmed teovõimetuks. Viimane raadioteade kõlas nii: „Me püüame nüüd evakueeruda…”

Täielikku saamatust näitasid üles ka päästeteenistused, kellel pealegi puudusid vajalikud tööriistad ning kaitseülikonnad. Ka polnud keegi meestele õpetanud, kuidas vajaduse korral lennukiuksi maha murda. Samuti ei teatud uste arvu ega seda, kuidas need funktsioneerivad. Pärast mootorite väljalülitamist kulus tervelt 23 minutit, enne kui päästjatel õnnestus lennukisse tungida. Kui lennuki vasakpoolsel küljel asuv uks nr. 1 avati, polnud enam kedagi päästa. Hukkusid kõik 301 pardal olnud inimest (14 meeskonnaliiget ja 287 reisijat, kelle hulgas oli 15 last).

Kahjutuli hävitas terve lennukikere ülemise osa, kuid tiivad, tüürid, telik ja mootorid jäid terveks.

Uurimisel selgus, et tuli oli alguse saanud tagumisest pagasiruumist C-3. Läbi reisisalongi põranda all oleva kanali tungis suits salongi. Kõik ohvrid leiti lennuki eesmisest osast. Surmavad gaasid tekkisid – nagu ka juba varasematel lennuõnnetustel – istmete ja teiste salongimaterjalide põlemise tagajärjel. Tulekahju tekkepõhjust ei õnnestunud kindlaks teha, sest tulekolle oli täielikult söestunud. Ka polnud võimalik tuvastada tahtlikku süütamist.

Loomulikult on ühe kaasaegse suure reisilennuki pagasiruumis palju võimalikke tuleallikaid. Pärast seda tragöödiat tegi firma Lockheed lennuki L-1011 juures mitmeid olulisi täiendusi. Kui varemalt lähtuti sellest, et pagasiruumis kustub tuli hapniku lõppemise tõttu iseenesest, siis katsetused suurte reisilennukitega näitasid, et pagasiruumides võib tuli möllata isegi üle kümne minuti, mis on piisav aeg, et hävitada reisisalongi põrandakonstruktsioonid. Seepärast käskis Saudi Araabia lennukompanii hermetiseerida kõik oma L-1011 tüüpi lennukite pagasiruumid C-3, et tulekahju korral ei jõuaks tuli edasi levida.

©Peter Hagen