Lenin – elavatest elavam

5 minutit lugemist

Lenin, elavatest elavam, lamab balsameerituna klaaskirstus juba 93 aastat. Suure revolutsioonijuhi geniaalne õpetus on hiilgavalt tõestanud oma paikapidamatust, tema enda kujud on alustelt maha tõugatud. Nõukogude Liidus on toimunud pöördelised sündmused, impeerium lagunenud. Võimult kõrvaldatud kommunistlik partei on jätnud päranduseks majanduskaose.
Senini on balsameeritud Lenin perestroikaks nimetatava anarhia ja kommunistliku atribuutika hävitamise keerisest pääsenud. Kui kauaks?

Üha häälekamalt nõutakse, et Lenin maetaks kristliku kombe kohaselt maamulda. Mõnele inimesele, nagu Vladimir Golubevile, tähendaks Lenini mausoleumist kõrvaldamine töökoha kaotamist.
Ärevast ajast hoolimata läheb Golubev igal esmaspäeval ja reedel mausoleumi. Nendel päevadel on mausoleum külastajatele suletud. Golubev astub kümmekond astet trepist alla – vaikusesse. Ta avab ettevaatlikult kristallsarga ja uurib terasel pilgul oma hoolealust. Kosmeetiku osavusega eemaldab ta näolt sinna tekkinud plekikesed ja tupsutab vahajat nahka balsameeriva lahusega. Seejärel läheb Golubev korrus allapoole aparaadiruumi. Seal asuvad elektroonilised seadmed tagavad pühamu mikrokliima ja ühtlase temperatuuri (15 kraadi).
Lenini „hooldaja” Vladimir Golubev on bioloog, rakuspetsialist. Praegusele töökohale suunati ta pärast Moskva 2. Meditsiiniinstituudi lõpetamist. Maja ukse kõrval on tahvel järgmise tekstiga: „Bioloogiliste Struktuuride Uurimise Teaduslik Laboratoorium”. Selle mittemidagiütleva sildi taga tegutseb erilabor, millel on ainult üks ülesanne: tagada balsameeritud Lenini säilimine.
Aja jooksul on sellega tegelenud 150 biokeemikut, patoloogi, raku-uurijat ja anatoomi. Golubev jõudis avaldada 20 teaduslikku tööd ning pidi varuma kannatust 18 aastaks, enne kui ta arvati nende kümne hulka, kellel on luba reliikviat käega puudutada. Golubev olla üllatunud: „Uskumatu, kui hästi ta on säilinud.”
Lenini balsameerimise menetlus oli Nõukogude Liidu suurim riiklik saladus, mida hoiti eriti kiivalt, otsekui sõltuks sellest riigi julgeolek või viljasaak. Teada on ainult balsameerimiseks kasutatava lahuse toime: see täidab rakud, tõrjudes sealt välja nii vee kui ka bakterid, ning hoiab sel viisil ära kudede lagunemise.
„Keha ei kuiva ära, nagu see juhtus egiptuse muumiatega,” selgitas Golubev.
„Egiptuse muumiatest võib pulbrit teha – nii rabedaks on nad muutunud. Välisest sarnasusest pole midagi järele jäänud,” kinnitab labori juhataja Sergei Debov, kiites sotsialistliku balsameerimise eeliseid. Debov kauaaegne Meditsiiniakadeemia asepresident, juhtis Lenini järelbalsameerimisega tegelevat brigaadi. Pärast teadusliku kraadi omandamist tuli Debov erilaborisse, kus ta töötas ligi 40 aastat.
Lenini balsameerimise võtsid 1924. aastal ette biokeemik Sbarski ja Harkovi anatoom Vorobjov. Esialgu tuli piirduda ainult osalise balsameerimisega, kuna leinajate defileele ei tahtnud lõppu tulla. Esialgseks balsameerimiseks piisas formaliini ja tsinkkloriidi süstidest. Balsameerijaid aitas ka külm vene talv. Tulles vastu „töötajate tungivatele palvetele”, otsustas valitsus lasta Lenini surnukeha balsameerida. Matusekomisjoni liige Feliks Dzeržinski kutsus Moskvasse nimekad spetsialistid, kes asusid tööle; ajutises puust mausoleumis. Balsameerimisprotsess lõpetati sulailmade saabudes ja 1. augustil avati külastajatele pääs „elavatest elavama” juurde.
Aastaid ja aastakümneid on uudishimulikud voorinud mausoleumi oma pühakut kummardama. Kümne meetri kõrgusel sargast – mausoleumi tribüünil – näitas Nõukogude Liidu valitsus end kaks korda aastas rahvale.
Nõukogude poeedid on nimetanud mausoleumi „kodumaa südameks”. Võrdlus on igal juhul õnnestunud. Mis võiks veel paremini kui muumia sümboliseerida riiki, mis aastakümneid juhindus dogmaatilisest ja eluvõõrast õpetusest.
Alles 1950-ndate aastate alguses jõudsid balsameerimisspetsialistid oma eliksiiri lõpliku koostiseni. Debovi sõnul pole meditsiini ajaloos teada teist nii pikaajalist eksperimenti. Debov asus laborisse tööle 1952. aastal – ja just õigel ajal, sest labori, juhataja Sbarski, keda oli teenete eest autasustatud kolme Lenini ja kahe Punalipu ordeniga, oli Stalini korraldusel arreteeritud kui „välismaa spioon”. Läks aga nii, et Debovi debüüdiks sai Stalin ise. 5. märtsi õhtul 1953 sõidutas valitsuse ZIL Debovi Moskva ringtee ääres asuvasse laborisse. Mõni tund hiljem toodi sinna Stalini surnukeha.
Debov meenutab: „See oli raske balsameerimine. Ma tundsin ju Stalinit ainult retušeeritud portreede järgi. Tegelikult oli tema nägu täis rõugearme, plekke ja pigmendilaike. Öö jooksul eemaldasime kõik need defektid, et hommikul võiks rahvas Stalinit näha sellisena, nagu ta oli juhti piltidel harjunud nägema. Kiiruga ei leidnud me kusagilt uusi kingi ja nii viidigi Stalini põrm Ametiühingumaja Sammassaali vanades kingades.”
Ka Stalin tuli igavikuks ette valmistada ja ta keha balsameeriti. Kaheksa aastat hiljem toodi Stalin mausoleumist välja ja tuhastati. Debovile oli see ränk löök – muidugi professionaalsest seisukohast.
„Ma mõistsin selle poliitilise sammu vajalikkust,” tunnistas Debov hiljem.

Moskvas Punasel väljakul asuvas mausoleumis puhkab Lenin – elavamatest elavam!

Nõukogude balsameerimiskunsti edusammud äratasid suurt huvi liitlaste hulgas. Juba 1949. aastal olid bulgaarlased palunud abi Moskvas surnud Georgi Dimitrovi balsameerimisel. Järgmisena võeti ette Mongoolia suur juht ja õpetaja Tšoibalsan, kes suri Moskvas 1952. aastal. Stalini Aasia variandile tehti eelbalsameerimine ja Tšoibalsani surnukeha toimetati lennukiga Ulan Batorisse – ning maeti seal pidulikult maha. Asi oli selles, et Mongoolial ei jätkunud mausoleumi ehitamiseks raha. Nõukogude spetsialistid balsameerisid ka Tšehhoslovakkia kommunistide juhi Klement Gottwaldi.
1969. aastal leidsid vietnamlased, et ka nende suur juht Ho Chi Minh tuleks balsameerida. Tõsi, kitsehabemega Ho Chi Minh oli soovinud, et tema tuhastatud põrm maetaks kolmes eraldi urnis kolme eri kohta. Juhi viimast soovi aga eirati. Debovi sõnul oli Ho balsameerimine tema karjääri kõige närvekõditavani ettevõtmine.
„Vietnamis puudus kõik – külmutusseadmetest destilleeritud veeni. Ometi ei suutnud isegi tollane Ministrite Nõukogu esimees Kossõgin vietnamlasi veenda lubama Ho surnukeha toimetada balsameerimiseks Moskvasse.”
Lennukitega toodi Hanoisse kõik vajalik ja ühes sõjaväehaiglas alustati Ho balsameerimist. Kui USA lennukid hakkasid Hanoid pommitama, evakueeriti kogu kupatus džunglisse. Alles kuus aastat hiljem, pärast Pariisi rahukonverentsi, toodi Ho soomusautoga džunglist tagasi Hanoisse ja töö viidi lõpule.
Nõukogude Liit ei suutnud arstide tööd vääriliselt tasustada. Kuid ka kõige halvematel aegadel leiti alati raha ja vahendeid Lenini säilitamiseks. Debov kartis, et aeg töötab praegu tema kahjuks. Varem või hiljem loobutakse tema luukambri finantseerimisest. Peterburi omaaegne linnapeaAnatoli Sobtšak soovitas Lenini matta Volkovi kalmistule ema kõrvale. Professor Debov on hinges end juba oma „hoolealuse” kaotuseks ette valmistanud.
Kui Lenin maetakse maamulda, siis jääb temast veel järele õhukesteks seibideks lõigatud aju, mida säilitatakse Meditsiiniakadeemias – kõrvuti Majakovski, Stalini ja Andrei Sahharovi omaga.

MAAJA

0

Your Cart