Julia Fazekas

3 minutit lugemist

Julia Fazekasi elu alguspoole kohta on vähe teada. 1911 elas ta Nagyrevi külas, mis asub Budapestist 100 kilomeetri kaugusel Tisza jõe ääres. Ta oli keskealine naine, oma jutu järgi lesk. Keegi aga ei teadnud päris täpselt, mis tema mehega juhtus.
Ajavahemikus 1911–1921 vahistati ämmaemand Fazekas kümnel korral ebaseaduslike abortide eest, kuid kaastundlik kohus laskis ta iga kord jälle vabadusse. Politsei ei aimanudki, et sel ajal pani naine toime terve seeria kõige kohutavamaid mõrvu.
Kõige enam tappis Julia-proua Esimese maailmasõja ajal, kui Nagyrevi mehed Austria-Ungari monarhia eest verd valasid, külas aga tegutses sõjavangide laager. Ilma meesteta jäänud naisi tõmbas laagrisse nagu magnetiga ja nii mõnigi leidis sealt endale armukese, kellega lustida.
Kui kohalikud mehed sõjaväljalt koju tagasi tulid, leidsid nad, et naised käituvad tavatult vabameelselt. Mõni oli koguni nii täitmatuks muutunud, et ei suutnud enam üheainsa mehega leppida.
Rahulolematud naised palusid abi ämmaemand Julialt, kes varustas neid kärbsepaberite keetmisel saadud arseeniga. Esimeseks ohvriks sai 1914. aastal Peter Hegedus, talle järgnes peagi ka teisi mehi. Mürgitati ka teisi tülikaks muutunud pereliikmeid ja sugulasi. 1920. aastaks oli Nagyrev omandanud mõrvaküla sünge kuulsuse. 50 naist oli hankinud ämmaemanda käest arseeni, et oma lähedasi teise ilma saata.
Julia Fazekas oli küla ainus tohter, tema nõbu aga töötas ametnikuna, kes surmatunnistusi välja kirjutas ja surmajuhtumite tegelikke tagamaid varjas. Ohvrite tegelik arv on teadmata, hinnanguliselt mürgitati 15 aasta jooksul ühtekokku 300 inimest.
Juulis 1929 ämmaemandast surmaingel paljastati. Naaberkülast Tiszakurtist pärit mees süüdistas proua Ladislaus Szabot, et too on üritanud teda mürgitatud veiniga tappa. Mehe magu pumbati tühjaks ja tema elu päästeti. Sellal, kui eksperdid juhtumit lähemalt uurisid, andis endast märku veel teinegi kannatanu, keda olevat üritanud tappa seesama proua Szabo. Tema peale kaebas sõbranna ja kaasosaline proua Bukenoveski, kes oli arreteeritud ja lootis paljastusega kergemat karistust pälvida.
Bukenoveski mainiski kõigepealt Julia Fazekase nime. Fazekas olevat talle 1924. aastal andnud arseeni tema 77-aastase ema tapmiseks. Vana naise laip visatud Tisza jõkke, et jätta muljet uppumissurmast.
Fazekas kutsuti ülekuulamisele, kuid ta eitas kangekaelselt oma süüd. Kindlate tõendite puudumise tõttu oli politsei sunnitud ta vabaks laskma. Võimud hoidsid ämmaemandal siiski silma peal. Peagi selgus, et Fazekas on oma endiste klientidega ühendust võtnud ja keelanud neil teda reeta. Naised võeti järjest vahi alla ning peagi kogunes ka asitõendeid Fazekase vastu. Kui politsei lõpuks ämmaemanda maja sisse piiras, leiti peasüüdlane surnult – ta oli sellesama kärbsepaberitest valmistatud leotisega endalt elu võtnud.
26 kahtlusalust naist viidi Nagyrevist Szolnokisse, kus nende üle kohut peeti. 8 naist mõisteti surma, 7 eluks ajaks vangi, ülejäänute karistused olid kergemad.
Süüdimõistetute hulgas oli keegi Susannah Olah, kes end ise nõiaks nimetas. Ta rääkis, et olevat treeninud mürkmadusid ja visanud neid oma ohvritele voodisse. Süüdi mõisteti ka nõia 70-aastane õde Lydia, kes igasugust süüd eitas. Veel karistas kohus Maria Kardosit, kes tappis oma mehe, armukese ja 23-aastase haige poja. Sealjuures sundis ta noormeest, et see talle surivoodil laulaks.
Kohtu all olid ka Rosalie Sebestyen ja Rose Hoyba, kes andsid oma meestele mürki, kuna leidsid, et nood on igavad. Lydia Csery tappis arseeniga oma vanemad, Maria Varga aga mürgitas oma abikaasa – pimeda sõjasangari –, kui too selle peale protestima hakkas, et naine koju armukesi veab. Juliane Lipkele pandi süüks koguni 7 inimese mõrv: ta mürgitas armulauaveiniga oma kasuema, tädi, venna, väimehe, abikaasa ja veel kaks inimest. Kohtualuste seas oli ka Maria Szendi, tõeline naisõiguslane, kes tappis oma mehe, tuues põhjenduseks: “Mees tahtis alati, et tema tahe peale jääks. See, et mehed kogu võimu endale tahavad, on lihtsalt kohutav.”

Peter Hagen

 

0

Your Cart