Skaudijuht John Joubert: „Ma pean tapma!”

Ühel 1983. aasta septembrikuu pühapäevahommikul ootasid Nebraska osariigi Bellevue väikelinna elanikud asjatult oma posti. Pahased ajalehetellijad helistasid Omahas asuvasse kontorisse. Paari päeva pärast tuli välja mõrv, mis vapustas kogu USA-d…

13-aastane postiljon Danny Joe Eberle, jässakas blond käharpea, oli jõudnud ainult esimesed ajalehed laiali kanda. Ühe maja aia najalt leiti poisi jalgratas. Keegi ei olnud midagi näinud. Jalgratta juures polnud vähimatki märki kähmlusest. Kõik ajalehed olid postipaunas alles. Otsekohe teatati juhtunust politseisse ja FJB-sse. Omaha FJB harukontori eriagent Johnny Evans kutsus appi ekspert Robert Ressleri, kes asus kohapeal mõrvalugu uurima.

Tol pühapäeval sai Danny ülemus esimese kaebuse lehetellijalt kell 7 hommikul. Ta helistas Danny isale, kellel polnud poja asukohast õrna aimugi. Esialgu arvati, et Danny sõitis onu ja tädiga teise osariiki, kuid see oletus osutus valeks. Kõik majad ja kogu ümbruskond otsiti hoolega läbi.
Danny laip leiti kolmapäeva lõuna ajal nelja miili kaugusel linnakesest, kahe põllutee ristumiskohalt põlvekõrgusest rohust. Ressler sõitis kohe mõrvapaigale, sest teadis, et kohapeal võib nii mõndagi silma hakata, mida fotodel näha ei ole. Põllutee oli üsna lühike. Foto poleks seda näidanud, sest objektiiv ei suuda tervet ümbruskonda haarata. Ka poleks fotodel näha olnud, et üks tee viis jõe äärde. Miks ei olnud mõrvar (või oli neid kaks?) laipa jõkke visanud? Jõgi oleks surnukeha eemale kandnud või vähemalt poleks seda niipea leitud.
Paikkond sobis hästi piknike korraldamiseks. Ümbruses vedeles prahti ja tühje õllepurke. Seega oleks võidud mõrvarit igal ajal eksitada. Kuigi laiba leidmiskohas kasvas kõrge rohi, oli surnukeha teelt näha. Öösel oleks mõrvar võinud jääda möödasõitva auto laternate valgusesse ja päeval oleks juhuslik teekäija teda üsna hõlpsasti märganud.
Ajalehtedes avaldatud ametlikus teates oli lihtsalt öeldud, et Danny Joe Eberle tapeti. Tegelikult oli mõrv olnud kaugelt kohutavam: väike ajalehepoiss oli elajalikult pussitatud. Poiss lamas näoga rohus, nagu oleks ta pikali kukkunud või maha paisatud. Tema käed ja jalad olid nööriga selja taha kokku seotud, suu laia plaastriga kinni kleebitud. Poisil olid jalas ainult aluspüksid. Tema kõri oli läbi lõigatud, õlast puudus tükk liha. Rind ja selg olid noahoopidest kirjuks täksitud ning vasak põsk märgistatud mingi kummalise sigrimigriga.
Oma ekspertotsuses avaldas patoloog arvamust, et laipa on mitu korda liigutatud. Sellele osutas ka kleeplindi alla sattunud ränikivi. Võimalik, et poiss tapeti alles järgmisel päeval. Kuigi teda ei vägistatud, viitasid teised tapmisega seotud tunnusmärgid seksuaalkuriteole.
Danny vanem vend pidas samuti postiljoni ametit. Ta tunnistas, et teda oli mitu korda jälitanud üks noor mees pruunis sõiduautos. Rohkemat ei osanud ta mehe kohta öelda. Ka teised linnaelanikud ei osanud seda tundmatut autojuhti lähemalt kirjeldada, kuid olid samuti tähele pannud, et ta jälitas Danny-vanuseid poisse.
Lähtudes oma rikkalikest kogemustest, koostas Ressler oletatava mõrvari esialgse psühholoogilise portree.

Mõrvar on noor, umbes 20-aastane valge mees, sest enamik kihumõrvareid on valged. Kuna Bellevue linnakeses elasid ainult valged, oleks aafrika, aasia või ladina-ameerika päritolu mees kohe silma torganud. Seda, et tapja oli noor, võis järeldada mitmest asjaolust. Mõrvar oli jätnud laiba küllaltki nähtavale kohale. „Kogenud” sarimõrvar oleks laiba metsa toimetanud. Tõenäoliselt oli aga algaja paanikasse sattunud. Peale selle ei jätkunud tal jõudu, et laipa kuhugi eemale lohistada (Danny kaalus ligi sada kilo).
Tekitatud haavad näitasid, et tapja oli oma sadistlike fantaasiatega alles „eksperimendifaasis”. Ta ei saanud aga väga noor olla, sest juhtis autot. Võimalik, et ta Dannyt mingil määral tundis, sest poiss oli tõenäoliselt vabatahtlikult sõidukisse istunud. Tapjaid võis olla ka kaks. Välistatud ei olnud vägistamiskatse. Sellisel juhul hakkas Danny kindlasti vastu ning raevunud röövijad tapsid ta. Paraku ei avastatud poisi kehal mingeid jälgi võitlusest. Võis oletada, et mõrvar tundis ümbruskonda ning oli mõrvapaiga juba varem välja valinud.
Ressler oletas, et tapja elab lähikonnas ja on vallaline. Tema haridustase ei ole eriti kõrge. Ta on kas töötu või töötab mõnel alamal ametikohal. Kuna tegu võis olla mõrtsuka esimese tapatööga, pidi ta olema ilmselt sellise närvipinge all, et polnud võimeline oma igapäevast tööd tegema. Järelikult pidi ta enne ja pärast mõrva sooritamist töölt puuduma. Kuna kurjategija oli poisi endaga kaasa viinud kella kuue ajal hommikul, võis oletada, et ta on vallaline, sest abielumees või perekonnaisa poleks saanud sellisel kellaajal tähelepanu äratamata kodust lahkuda. Ja veel – noorel vallalisel mehel, kes tapab lapsi, ei saa kohe kindlasti olla mingeid kontakte vastassugupoolega. Vastupidi, ta kardab naisi.
Mõrvari tegutsemisviis lubas oletada tema teatavat intelligentsust, kuid eriti kõrge see olla ei saanud. Asjatundlikult seotud sõlmed andsid tunnistust osavusest, võib-olla ka kogemustest. Kummaline oli see, et vägistamisest ei olnud vähimatki jälge – asjaolu, mis võis viidata tapjale kui mehele, kellel puuduvad seksuaalsed kogemused partneriga, olgu siis naise või mehega. Tapja psüühilistest probleemidest andis märku ka see, et ta oli oma ohvri ainult aluspüksteni paljaks võtnud. Ressler oletas, et tapja kannatab seksuaalsete hälvete all, mille vägivaldseid algeid tuleb otsida varajasest lapsepõlvest. Paljude analoogiliste juhtumite põhjal teadis Ressler, et niisuguseid sadistlikke mõrvu pannakse toime ainult siis, kui perverssed fantaasiad on veretööle teed sillutanud ning mõrvastsenaarium eelnevalt pika aja jooksul mõtetes korduvalt läbi mängitud. Ilmselt sai tapja kujutlusvõime toitu pornoajakirjadest ning tema fantaasiad hakkasid kindlat kuju võtma suguküpsuse saabudes.

Selliste väärastunud kujutluste juurde võib kuuluda ka loomade piinamine või mõlemast soost laste pilastamine. Eeltoodu kuulub tulevase seksuaalmõrvari „näpuharjutuste” hulka. Kuigi tapja ei olnud Dannyt vägistanud, ei tähendanud see veel seda, et ta poleks varem üritanud lapsi pilastada. Kuid võis ka oletada, et vahelejäämise kartuses ei söandanud ta poiste ahistamisel kaugele minna. Kõigi tundemärkide järgi oli tapja olnud enne mõrvatööd tugeva psüühilise pinge all.
Kui mõrvar oleks Dannyt kinniseotuna terve päeva elus hoidnud, oleks ta parema peidupaiga otsinud. Arusaamatuks jäi, miks ta poisi aluspüksteni paljaks võttis. Sellise teguviisi põhjus ei pidanud olema ilmtingimata seksuaalse taustaga. Võib-olla tahtis ta poisi põgenemist takistada. Valimatult jagatud noahoobid lubasid oletada, et mõrvar tegutses impulsiivselt. Pärast ohvri surma püüdis mõrvar tal kukalt läbi lõigata. Tõenäoliselt tahtis ta pead ja jäsemeid keha küljest eraldada, kuid see käis talle üle jõu ja ta otsustas laiba sündmuskohale jätta. Muidugi ei välistanud mõrvari „käekiri” täielikult ka seda, et tegu oli tema esimese veretööga. Ent tähelepanu äratas üks asjaolu. Ohvri ühele õlale ja jalale oli noaga tekitatud kummalisi haavu. Miks tahtis mõrvar nendest kohtadest tükki liha eemaldada? Kas mitte selleks, et varjata hammustuste jälgi? Viimased viitavad aga kindlalt seksuaalse algega tapatööle.
Kuna mõrvar oli kaotanud enda üle kontrolli, võis oletada, et ta hiljem kuidagi uurimisse sekkub, kas abivalmis kodanikuna, kes tunneb lihtsalt uurimise käigu vastu huvi või läheb ohvri hauale. Et kurjategijat mitte ettevaatlikuks muuta, otsustati, et fantoompilte oletatavast mõrvarist ei avalikustata, vaid need jagatakse ainult jälitamisega tegelevatele politseinikele. Esialgu puudus kurjategijast igasugune jälg. Nöör, millega Danny oli kinni seotud, saadeti laborisse uurimisele. Seal selgus, et sellisest materjalist nööri labori „kollektsioonis” ei ole. Seega oli ka nöör tähtis asitõend, sest kui niisugust nööri peaks veel kusagil päevavalgele ilmuma, võib see osutuda üheks kurjategija juurde viivaks niidiks. FJB laskis käiku kogu oma arsenali. San Antoniost kutsuti kohale hüpnotsiöörid. Danny vend ja mitmed teised tunnistajad lasksid ennast vabatahtlikult hüpnotiseerida, kuid ka see ei aidanud neil meenutada tähtsaid üksikasju. Nii Ressler kui ka Johnny Evans olid veendunud, et mõrvar kordab oma tegu. Ent kuna antud olukorras ei suudetud rohkemat teha, sõitis Ressler tagasi Qantinosse. Kohalik mõrvakomisjon jätkas oma tööd.
Detsembri alguses helistas Evans Alabamas viibivale Resslerile ja teatas uuest mõrvast Omaha lähedal. Nad olid leidnud sadistlikult tükeldatud poisi laiba. Ressler lendas esimese lennukiga Omahasse ning läks kohe mõrvapaika üle vaatama.
Reedel, 2. detsembril läks Sarpy maakonnas asuva õhujõudude baasi ohvitseri poeg Christopher Paul Walden jalgsi kooli. Viimast korda nähti teda elusana siis, kui ta istus autosse, mille roolis oli noor mees. Kolm päeva hiljem leidsid kaks linnukütti poisi laiba tihedast metsast viie miili kaugusel röövimise kohast. Christopher oli noaga tapetud ning ta oli aluspükste väel. Kurjategija oli ohvri pea kaela küljest peaaegu lahti lõiganud. Uurijatel ei tekkinud vähimatki kahtlust – tegemist oli ühe ja sama mõrvariga. Ohvrile tekitatud haavad lubasid järeldada, et mõrtsukas on veelgi sadistlikumaks muutunud. Walden oli umbes sama kasvu kui Eberle, kuid seitse kilo kergem.
Õnneks leiti teine ohver kiiresti, sest algav lumesadu oleks laiba kõigi tema juurde viivate jälgedega kinni katnud ning see oleks leitud alles kevadel. Mõrvari tabamine oleks olnud raskendatud ning mis kõige hullem – ta oleks võib-olla jõudnud sooritada ka kolmanda mõrva.

Laiba asukoht ei näita üldjuhul veel midagi ega anna ka informatsiooni kogu sündmustikust. Ohver võib olla röövitud ühes kohas, tapetud teises ja seejärel autoga kolmandasse kohta toimetatud. Nii püüab mõrvar likvideerida jälgi, mis võiksid viidata tema sidemetele ohvriga. Väike Eberle oli tapetud ja siis jõe äärde toimetatud. Teine ohver oli peidetud sügavale metsa ning kõigi tunnusmärkide järgi ka sealsamas mõrvatud. Sündmuskohale viisid kaks jäljerida, sealt edasi aga ainult üks. Kõik rääkis oletuse kasuks, et tegemist oli ühe mõrvariga, kes polnud kuigi tugev mees. Polnud kahtlust, et ta sundis poissi endaga metsa tulema ning tappis ta seal.
Ressleri meelest oli mõrvar armetu argpüks. Nagu vanemad naised, kujutavad ka lapsed endast väiksemat riski. Lapsed on nõrgad ja niivõrd hirmul, et ei suuda endast vanemale vastupanu osutada. Isegi sel juhul, kui too ei eriti tugev ei ole. Selle mõrva puhul oli näha, et kurjategija oli oma meetodit parandanud. Ressler kujutas mõrvari mõttekäiku ette järgmiselt: „Esimesel korral oli mul vajalik kraam kaasas: plaaster ja nöör. Võib-olla on nad neid laboris uurinud. Tulevikus ei võta ma midagi kaasa, pealegi ei vaja ma neid, sest saan ühe poisiga niigi hakkama. Ma pean ta ainult kavalusega kaasa meelitama. Pärast avaldan survet, ähvardan. Võib-olla peaksin ma ta metsa viima ja koos riietega sinnapaika jätma. Oma autosse ma neid enam ei võta. Me läheme koos metsa, seal võtan ta paljaks ning teen vagaseks.”
Seekord revideeris Ressler oma esialgset oletust. Ta leidis, et mõrvar on pigem üle kui alla kahekümne. Selgus, et mõrvar ei olnud poissi lahti riietanud mitte selleks, et ta ei saaks põgeneda. Kurjategijal olid ilmselged seksuaalsed kavatsused, kuigi ta ei olnud ka seda ohvrit seksuaalselt kuritarvitanud. Ressler ei kahelnud, et kurjategija on tugevate hälvetega inimene, kes pole tõenäoliselt kunagi kogenud rahuldavat seksuaalset kontakti naisterahvaga. Ja kui tal oligi homoseksuaalseid kontakte, siis äärmisel juhul sellises vanuses poistega, nagu olid tema ohvrid. Kurjategijal esines endaealistega suhtlemisel raskusi, kuid see ei tähendanud veel, et ta oleks elanud täielikus isoleerituses. Tüdrukutega flirtides eelistas ta ilmselt endast tunduvalt nooremaid. Vanusevahe andis talle teatud üleolekutunde, pealegi ei pidanud siis keegi teda homoks. Tegemist oli mõrvariga, kes elas iseendale suunatud agressiivsust välja oma ohvrite peal. Nendele maksis ta kätte selle eest, mis talle puberteedieas osaks oli langenud. Polnud kindlalt teada, kas ta oli füüsiliselt tugev või nõrk, kuid emotsioonidevaene oli ta igal juhul.
Küll aga võis tema mõlema ohvri lahkamistulemuste põhjal järeldada, et mõrvari teod võtavad tulevikus veelgi sadistlikuma värvingu. Ressler oletas, et ta töötab õhujõudude baasis, kuid kindlasti mitte piloodi või kompuutrispetsialistina. Tõenäoliselt mehaanikuna. Ta võis lugeda regulaarselt kriminalistikaajakirju, sest seal on seda laadi tapmistest sageli juttu. Vabal ajal tegutseb ta noortejuhina mõnes skaudigrupis või spordiühingus. Tal on kindlasti poistega suhtlemisel kogemusi, sest ega nood muidu ilma igasuguse vastuhakkamiseta temaga kaasa poleks läinud.
Oli oodata uut kuritegu, sest lähenes koolivaheaeg, mil lapsed terved päevad väljas veedavad. See muutis ohvri leidmise kergemaks. Ressler korraldas meedia kaudu laiaulatusliku hoiatuskampaania. Lapsi manitseti hulgakesi koos mängima ning vanemaid paluti politseile teatada autodest, mille omanik ilmutab laste vastu ebatavalist huvi. Vähe sellest, töötati välja ka plaan „Kood 17”, mis võimaldas häire korral 11 minutiga terve piirkonna blokeerida. Juhul, kui kurjategijal õnnestub laps siiski röövida, suudetaks tema jälile saada, enne kui ta jõuab ohvri metsa viia ja seal tappa. Võib-olla just tänu kirjeldatud meetmetele ei sooritatud aasta lõpuni ühtegi uut mõrva.
Ressler läks jõulupuhkusele. Tema äraolekul kuulasid kohalikud uurijad üle terve hulga isikuid, kelle seksuaalne hälbimus oli üldteada. Korra reageeris isegi valedetektor. Mees, kelle juurest leiti nii nööri kui ka plaastrit, vastas mõningal määral kurjategija kirjeldusele, kuid teisalt polnud ta oma homoseksuaalsusest kunagi saladust teinud. Järgmisel ülekuulamisel ei näidanud valedetektor enam midagi. Pealegi suutis mees oma süütust tõestada. Inimestele mõjus šokeerivalt, et nende keskel elab nii palju hälvetega mehi ja et politsei korraga kõigi nende vastu huvi tundis. Kahe poisi tapmise asjaolude väljaselgitamise käigus võeti kohtulikule vastutusele kuus meest, nende hulgas ka üks pedofiil, kes oli korduvalt poisse oma autosse meelitanud. Ent lõpuks ometi hakkas Eberle-Waldeni mõrva uurimine edenema. Üks naine oli näinud Waldenit umbes enda kasvu noore mehega auto juures. Hüpnoosi all suutis ta auto esimesi numbreid meenutada. Tänu USA politseiaparaadi hästiorganiseeritud tööle said uurijad varsti pika nimekirja kahtlusaluste autode kohta, millest Sarpy maakonnas tuli arvesse ainult tühine osa. Politseinikud valmistusid parajasti nimekirja alusel kõiki autoomanikke luubi alla võtma, kui 11. jaanuari hommikul 1985 saabus uurimisse pööre.

Ühe kiriku juures tegutseva lastesõime kasvatajale hakkas silma üle tee autos istuv lühikest kasvu noor mees, kes vastas meedias avaldatud kirjeldusele. Mees märkas, et naine autonumbri üles kirjutas. Ta tuli üle tänava ja koputas uksele. Kuna kasvataja ei vastanud, tõukas mees ukse lahti ning palus luba telefoni kasutada. Kui naine kõhkles, lubas ta kasvataja tappa, kui too ei anna sedelit autonumbriga tema kätte. Naine jooksis mehest mööda teise hoonesse ja helistas politseisse. Mees hüppas autosse ja põgenes. See juhtus pool üheksa hommikul.
Auto omaniku tegi politsei kiiresti kindlaks. Selleks osutus kohalik Chevrolet’ kaupmees. Too oli otsitava auto rentinud õhujõududebaasi teenistujale, kelle oma auto parajasti remonditöökojas oli. Viimase puhul klappisid nii senised kirjeldused kui ka hüpnoosi all naise nimetatud esimesed numbrid. Istmel vedelesid nöör ja nuga. Enne auto läbiotsimist muretsesid ettenägelikud uurijad vastava loa ning informeerisid kohe FJB-d ja õhujõududebaasi juhtkonda. Hiljem selgus, et õhujõudude baas oleks järgmisel päeval niigi ülevaatuse alla võetud.
FJB töötaja ja Sarpy maakonna politseiametniku saatel otsisid OSI (Office of Special Sarpy County) liikmed üles mehaanik John Joseph Jouberti ja vaatasid omaniku nõusolekul tema toa üle. Ühest kilekotist leiti nöör. Peale selle oli mehel veel jahinuga ning kümneid kriminalistikaajakirju, millest üks oli lausa räbalateks lapatud. Selles ajakirjas oli juttu noore ajalehepoisi mõrvamisest. Joubert, vanus 21 aastat, pikkus 1.65 meetrit ja kaal 70 kg, vastas täpselt tunnistajate kirjeldustele. Pealegi oli ta skaudigrupi noortejuht. Jouberti küsitleti tunde kestval ülekuulamisel, kus ülekuulajad üksteist välja vahetasid. Alguses Joubert eitas kõike. Alles siis, kui talle öeldi, et Danny oli seotud nööriga, millist Ühendriikides ei leidu ning mille oli omal ajal Koreast kaasa toonud Jouberti ülemus (skautmaster), hakkas kahtlusalune murduma. Ta palus luba rääkida oma ülemusega ning ühe 14-aastase poisiga, kellega ta hästi läbi sai. Talle öeldi ära ning pisut enne keskööd tunnistas Joubert end kahe poisi tapmises süüdi. Sealjuures kirjeldas ta üksikasju, mida võis teada ainult tegelik mõrvar. Ta tunnistas, et kriminalistikaajakirjadel oli tema masturbatsioonirituaalis kindel koht. Pärast esimest mõrva oli ta end ühes McDonald’si söögikoha tualettruumis korda teinud ning seejärel hommikust söönud. Veel samal päeval oli ta käinud skautide kokkutulekul, kus arutati elavalt Danny röövimist. Joubert ei võtnud arutelust osa. Ka eitas ta kategooriliselt igasugust seksuaalset huvi poiste vastu ja rõhutas, et ei teeks iialgi liiga oma tutvusringkonnast või skaudigrupist pärit poisile. Pärast mõlemat mõrva olevat ta läinud koju, mõttes toimunu veel kord läbi elanud ning masturbeerinud. Pärast vahejuhtumit lasteaias oli ta kindel, et on tabatud ning tundis isegi teatud kergendust, sest tõenäoliselt oleks ta varsti järgmise mõrva sooritanud.
Kuigi Joubert tunnistas end alguses süüdi, muutis ta ühtäkki meelt ja hakkas oma süüd eitama. Hiljem mõtles ta taas ringi ja võttis süü omaks. Mitme psühhiaatrilise ekspertiisi põhjal jõudsid kolm kohtunikku otsusele, et Joubert oli mõrvade sooritamise aegu süüdiv ning võimeline hea ja halva vahel vahet tegema. 3. juulil 1984 tunnistas Joubert ennast kahes mõrvas süüdi ja kolmest kohtunikust koosnev gremium mõistis talle surmanuhtluse.

* * *

John Joseph Joubert sündis 2. juulil 1963. Põgusal tutvumisel näib tema lapsepõlv täiesti tavaline, küll aga hakkab silma, et Jouberti tapmiskirg oli alates varajasest lapsepõlvest järjepidevalt arenenud. Esimene vägivallaga seotud fantaasia, mida Joubert suutis meenutada, oli tal esinenud kas kuue- või seitsmeaastasena. Oma kujutluses hiilis Joubert lapsehoidjale selja tagant ligi, kägistas ta ja sõi koos naha ja karvadega ära. Seda laadi sadistlik fantaasia nii varajases lapsepõlves on ülimalt haruldane. Suuremaks kasvades arendas Joubert oma fantaasiaid edasi, nii et pole midagi imestada – mõrvad olid tema sadistlike fantaasiate loogiliseks järjeks.
Jouberti ema oli haiglas sanitar ja isa kelner-barman. Peaaegu samal ajal, kui poisil tekkisid esimesed sadistlikud fantaasiad, läksid vanemad üha sagenevate lahkhelide tõttu lahku. Kui Joubert oli 10-aastane, lasksid vanemad lahutada ning ema kolis koos poisiga Maine’i osariiki. Ühele psühhiaatrile rääkis Joubert hiljem, et tema ema oli äkilise meelelaadiga ning vihahoos sageli asju lõhkunud. Joubert oli siis alati oma tuppa põgenenud ja oodanud, kuni ema maha rahuneb ja tema ees vabandab. Ema olevat teda alailma alandanud ja mõista andnud, et poeg ei vääri tema armastust. Kuni 12-nda eluaastani oli Joubert pidanud taluma ema norimist, eelkõige siis, kui poiss masturbeerimisega vahele jäi. Jouberti onaneerimisfantaasiad olid esialgu seotud naistega, kuid aja jooksul hakkasid neis domineerima aluspükstes poisid. Kas kujutlus noahoopidest ja kägistamisest – just niisugused pildid tekkisid tal silme ette masturbeerimise ajal – innustas teda onaneerima või vastupidi –, seda ei osanud Joubert öelda.
13-aastaselt lõi Joubert ühele tüdrukule jalgrattaga temast mööda sõites pliiatsi selga. See oli erutav. Kuna teda ei tabatud, hakkas ta unistama veelgi suuremast vägivallast. Järgmisel korral jalgrattaga sõites haavas ta ühte jalakäijat habemenoaga. Alles ülekuulamistel selgus, et Joubert oli enne oma esimest kallaletungi kaotanud sõbra. Jouberti ja ühe noorema poisi vahel oli tekkinud usalduslik, tõenäoliselt latentne homoseksuaalne suhe. Kuid siis sõitis Joubert oma vanematega suvepuhkusele. Kui perekond tagasi tuli, oli Johni sõber ära kolinud. Ema ilmutas asja vastu ükskõiksust ja ütles, et Johnil tuleb kaotusega leppida.
Vajadus sõbra järele on laste arengus normaalne nähtus. Lähedase sõbra olemasolu muutub eriti vajalikuks noorukieas. Nooruk vajab sõpra, kellele võiks usaldada oma hingeelu ja sisemaailma. Seepärast esitatakse sõprusele suuri nõudeid ning sõpruse katkemist elatakse sügavalt üle.

Sellises olukorras oleks tulnud last kindlasti aidata, seda enam, et ilmselt näha oli, kui ta nägi, kui raskelt poiss sõbra lahkumist üle elas. Arusaajana oleks ta püüdnud poja sõbra uut aadressi välja uurida ning üritanud temaga kontakti luua. Kuid tema hävitas pojal igasuguse lootuse toredat sõprust taastada. Mõni aeg hiljem ründaski Joubert pliiatsiga tüdrukut. Fantaasiad olid poisi vägivallale tõuganud, nüüd polnud tema teisele teele suunamine enam võimalik, Joubertist oli saanud tulevane mõrvar. Vahelejäämise korral oleksid karistus ja psühhoteraapia ehk mingil määral Johni agressiivsust pärssinud, kuid tema tapmisfantaasiatele poleks needki lõppu suutnud teha.
Pärast vanemate lahutust muutus Johni kokkusaamine isaga väga raskeks. Kui tal tekkis vahel soov isa näha, pidi ta jalgrattaga ligi sada miili maha sõitma. Kuna ta ei tahtnud edasi õppida riiklikus õppeasutuses, vaid eelistas katoliiklikku erakooli, sest pidas seda turvalisemaks, kandis ta iga päev ajalehti laiali, et sel viisil kooliraha teenida. Ema kas ei saanud või ei tahtnud poja õpingute eest maksta. Jouberti sõnul kiusasid koolikaaslased teda, kuna pidasid teda varjatud homoseksualistiks. Edasiste kahtlustuste vältimiseks võttis ta kord ühe tütarlapse klassiõhtule kaasa. See jäi tema ainukeseks flirdiks kogu kooliaja jooksul. Ent skautide keskel tundis ta ennast ülihästi ning tegi kõik selleks, et ei peaks järgmisse vanusegruppi üle minema. Oma aastaraamatusse kirjutas Joubert tookord: „Elu on nagu arvukate kõrvalteedega maantee – ära kaldu kõrvale.”
Pärast keskkooli lõpetamist astus Joubert Vermonti sõjakolledžisse. Kuna selles osariigis olid alkoholi müügi osas suhteliselt leebed seadused, juhtus sageli, et Joubert ei ilmunud tundi. Loomulikult kannatas seetõttu tema õppeedukus. Joomisest ja magamisest ülejäänud aja veetis ta Dungeons and Dragons’it mängides. Pärast aastast õppimist liitus Joubert õhujõududega ning ta saadeti Texase osariiki väljaõppele. Seal hakkas ta sõbrustama ühe omavanuse kolleegiga. 1983. aastal sõitsid noormehed koos Offutti ja üürisid seal kahe peale toa. Umbes samal ajal hakkas Joubert kriminalistikaajakirju koguma. Mõne nädala pärast rääkis Joubert, et neid peetakse homodeks. Joubert tundis ennast sellest niivõrd häirituna, et kolis ta samal päeval toast välja. Tegu oli sundsituatsiooniga, võtmeelamusega enne kuritegu. Vähem kui nädala pärast röövis Joubert Danny Joe Eberle ja tappis ta.

Kohtupsühhiaatritele rääkis Joubert, et ta ei oska isegi seletada, mida ta tapmisel tunneb. Ta tegutseb pigem mehhaaniliselt, järgides üksikasjalikult fantaasiaid, mida ta seitsmendast eluaastast alates on pidevalt täiendanud. Oma tuppa tagasi jõudnud, masturbeerib ta ning vajub siis sügavasse ja kosutavasse unne. Kui fantaasiakujutlus tema teadvuses domineerima hakkab, tegutseb ta nagu nähtamatu sundija käsul. Joubert tunnistas, et oma esimese ohvri üle saavutatud võim oli viinud teda lausa eufooriasse.
Mitmed eksperdid kinnitasid, et noormehe IQ on keskmisest kõrgem, s.t. 125, ta oli vaimselt vilgas ning talle osaks saanud tähelepanust silmnähtavalt meelitatud. Psühhiaatrite hinnangul kannatas ta isiksuse skisoidse lõhestumise ja sundneurooside all.
Kohtuprotsessi kaasatud psühhiaater dr. Herbert C. Modlin Menningeri kliinikust kirjutas oma protokollis muu hulgas järgmist: „Näib, et John Joubert ei tea midagi sellistest tunnetest nagu armastus ja poolehoid. Tekib küsimus, kas ta on elus üldse midagi taolist kogenud. Kirjeldades suhteid oma õega, oskas ta ainult öelda: „Me ei vihanud teineteist.” On hämmastav, et see intelligentne noormees ei suuda oma vanemaid kirjeldada. Jääb mulje, nagu püüaks ta oma emotsionaalsed kogemused alateadvusse suruda, mis süvendab kahtlust, et tegemist on kroonilise dissotsieeruva protsessiga. Ma olen kindel, et ta on oma tundeelu defitsiidist ise täiesti teadlik. Minu arvates püüdis ta mõrvade abil intensiivseid emotsioone kogeda.”
Samas tunnistab dr. Modlin, et tema jaoks on väga paljud küsimused jäänud vastuseta. Miks Joubert valis ohvriks just 13-aastased poisid? Mispärast kõnetas ta ainult võõraid? Miks ta nad tappis ja seejärel veel laibad tükeldas? Miks võttis ta ohvrid aluspükste väele? Mispärast toimus ohvri röövimine varahommikul? Suutmata neile küsimustele vastust leida, on dr. Modlin nii mõnegi olulise detaili kahe silma vahele jätnud. Esiteks, kas need kaks mõrva olid ikka Jouberti esimesed kuriteod? Eksperdi küsimused jätavad mulje, nagu poleks ta piisava põhjalikkusega tema käsutuses olevasse materjali süvenenud. Või ei osanud ta tõepoolest teatud seoseid näha. Miks Jouberti erutasid just murdeealised poisid? Sellepärast, et ta ei olnud mitte homoseksualist, vaid pedofiil. Miks võttis ta oma ohvrid aluspükste väele, kuid ei vägistanud neid? Sellepärast, et oma onaneerimisfantaasiates kujutas ta ette aluspükstes poisse. Miks just pesuväel poisid teda kõige rohkem erutasid? Sellepärast, et ta oli olnud skaudilaagris, kus selliseid ilmselt küllalt ette tuli – vaatepilt, mis aja jooksul tema erootilistes fantaasiates kinnistus. Miks ta oma ohvreid ei vägistanud? Tõenäoliselt polnud see tema jaoks kaugeltki kõige erutavam. Ta tundis erutust ohvri hirmutamisel ja tapmisel, seksuaalse rahulduse sai ta hiljem onaneerides ja toimunut meenutades. Miks ta üldse hakkas skaudijuhiks? Eelkõige sellepärast, et olla poiste seltskonnas, kus ta ennast hästi tundis. Oli ju Joubert ise öelnud, et ta ei tahtnud vanemasse rühma üle minna. Miks? Pedofiil kardab endavanuseid ja vanemaid mehi. Ta otsib poiste seltskonda, täiskasvanud homodest hoiab ta kõrvale.

1984. aastal pidas Ressler Quanticos loengut ning tutvustas kuulajatele Jouberti juhtumiga seotud materjale. Üks politseinikest katkestas teda ning palus luba eksperdiga vahetunnil vestelda. See mees oli leitnant Dan Ross, kes töötas Portlandi (Maine osariik) politseijaoskonnas. Ross rääkis, et Jouberti sooritatud mõrvad meenutavad talle ühte selgitamata juhtumit Portlandis.
Kuigi Ressler oletas, et Eberle võis olla Jouberti esimene ohver, ei saanud välistada ka varajasemaid kuritegusid. Kahtluseks andis põhjust mõrvari fantaasia. Nii intensiivsed seksuaalsed kujutelmad otsivad tavaliselt juba enne esimest mõrva ventiili, mis avaldub ühiskonnaohtlikus käitumises. Miks liitus Joubert ootamatult õhujõududega? Kas ta tahtis tähelepanu äratamata mõrvapaigast lahkuda? Kahjuks ei pööranud uurijad sellele seigale omal ajal piisavalt tähelepanu. Ross sõitis nädalavahetuseks koju ning tuli esmaspäeval koos toimikuga tagasi. Kolmekesi asuti juhtumit uurima – Ressleri ja Rossiga liitus ka Sarpy maakonna politseinik, kes oli kuulunud Jouberti mõrvu uurinud komisjoni. Tolle lahendamata mõrva asjaolud osutusid kahe teisega peaaegu identseteks. Poiss oli röövitud varahommikul. Ühe tunnistaja sõnul oli röövija olnud noor mees. Ohver oli tapetud noaga ning tema kehalt leiti hammustuste jäljed. Kohutav mõrv oli sooritatud 1982. aasta augustis, seega pisut rohkem kui aasta enne Eberle tapmist.
Vahetult pärast seda oli Joubert astunud vabatahtlikult lennuväkke. Ohver, 11-aastane Ricky Stetson oli teinud igahommikust tervisejooksu. Ühe maanteeviadukti lähedal asuval künkal oli ta oma otsa leidnud. Tema laip oli tükeldatud – tõsi, mitte nii jõledal viisil kui kaks hilisemat ohvrit. Mõrvar oli püüdnud poissi lahti riietada, kuid see oli tal ainult osaliselt õnnestunud. Sündmuskohal tehtud fotodel oli hammustuse koht selgelt näha. Sellest oli tehtud ka jäljend. Spetsialistid võtsid Jouberti eluloo uuesti käsile. Selles oli tõesti muu hulgas kirjas, et mõni aasta tagasi oli Joubert seal kandis ajalehti laiali kandnud ning hiljem sündmuspaiga lähedal asuvas vabrikus töötanud. Kui tunnistajatele näidati Jouberti fotosid, arvasid nad mehe ära tundvat, kuid pärast kahe aasta möödumist ei saanud nad selles enam täiesti kindlad olla.
Pärast bürokraatlikke läbirääkimisi õnnestus Dan Rossil muretseda Nebraska lähedal vanglas viibiva Jouberti hammustuse jäljend. See saadeti koos Ricky Stetsonilt võetud jäljendiga New Yorgi politsei kohtumeditsiiniosakonna juhataja ning kogenud odontoloogi dr. Lowell Levine juurde ekspertiisi. Ekspert pidas jäljendeid identseteks.

Nagu Ressler oligi oletanud, viisid Portlandis avastatud jäljed üha kaugemale Jouberti minevikku. Selgus, et juba 1980. aastal oli ta teinud esimesed tapmiskatsed. Üks 9-aastane poiss ja umbes 25-aastane õpetajanna olid pääsenud kohutavate noahaavadega.
Oli mõttetu hakata Joubertile uut süüdistust esitama, kuid Stetsoni mõrv vajas selgitamist. Lõpuks esitas Maine’i osariigi kohus Joubertile süüdistuse Stetsoni tapmises ning ta mõisteti süüdi. Mis tähendas seda, et kui ta kunagi Nebraska vanglast välja peaks saama, toodaks ta Maine’si osariiki üle ja pistetaks seal eluajaks trellide taha. Nii õnnestus tänu juhusele avastada maniaki esimene mõrv. Ressleril avanes võimalus rääkida Joubertiga alles aastaid hiljem, kui tema süüasja uurimine oli mõlemas osariigis lõpetatuks kuulutatud.
Ressler külastas Jouberti koos laste seksuaalse kuritarvitamise eksperdi Ken Lanningi ning ühe FJB Omaha harukontori ametnikuga. Joubert oli kaalus tublisti juurde võtnud ega jätnud enam sugugi mannetu piimahabeme muljet. Vangla juhtkonnalt sai Ressler teada, et Joubert oli surmamõistetute kongis siidipaberile pilte joonistanud. Vangil oli kahtlemata annet, kuid see, mida ta oli kujutanud, pani vere soontes tarduma. Ühel pildil lamas maantee ääres käsist-jalust seotud poiss, teisel pildil põlvitas poiss mehe ees, kes lõikas teda noaga ülevalt alla lõhki.
Resslerile oli see jutuajamine olnud väga vajalik, sest igasugune informatsioon mõrvari vaimse seisukorra, tema mõttemaailma ja tegutsemismeetodite kohta muudab teavet järgmiste mõrvajuhtumite lahendamise hõlpsamaks.
Alguses ei tahtnud Joubert külalistega rääkida, kuid Ressler, kes oli osanud valla päästa sadade mõrtsukate keelepaelad, suutis ka selle maniaki lõpuks nii kaugele viia, et ta ennast pisut avas. Resslerit huvitasid eelkõige Jouberti varasemad üleelamised. Joubertile meenus, et oli enne oma esimest kuritegu sõbra kaotanud (sellest oli juttu eespool). Ema aga ei aidanud tal elukohta vahetanud sõpra otsida. Lausa nutusel toonil küsis Joubert, kas FJB ei võiks tema sõpra nüüdki üles otsida. Ressler lubas selles küsimuses oma parima anda. Joubert tunnistas kõiki temale inkrimineeritavaid mõrvu. Veel vastuseta jäänud küsimustest huvitasid Resslerit kolm: mõistatuslikud hambajäljed, kriminalistikaajakirjad ja ohvrite valiku kriteeriumid. Kõik need asjad olid omavahel seotud.
Nii jutustas Joubert oma sadistlikest nägemustest, mis olid teda saatnud juba seitsmendast või kaheksandast eluaastast alates. Nende fantaasiate alaline lihvimine olevatki olnud tema mõrvade tõukejõuks. Ka ohvri hammustamist oli ta ette kujutanud. Oma perversse kujutelma viis ta täide Portlandis ja hiljem Omahas. Nüüd polnud enam kahtlust, et siksakmuster Eberle jalal oli katse maskeerida hammustuste jälge. Küsimusele, kas ta on seda lugenud kriminalistikaajakirjast, et mõrvarit võib ka hammustusjälje järgi tuvastada, vastas Joubert jaatavalt. Ta kinnitas, et oli ajakirju lugenud selleks, et olla tuttav politsei töömeetoditega ning osata jälgi segada. Mõrvade peapõhjusena nimetas ta seksuaalse erutuse saamist. Nii tema kui ka paljude teiste sarimõrvarite jaoks on kriminalistikaajakirjad pornograafia. Jouberti-sugune ei vaja paljast ihu, talle piisab vägivallast ja piinamisest.
Esimest korda olevat Joubert kriminalistikaajakirja lugenud juba 11- või 12-aastaselt. Olles emaga kaupluses sisseoste tegemas, nägi ta stendil ühte sellist väljaannet. Ajakirjas avaldatud lugu kurjategijast, kes ähvardustega oma ohvris surmahirmu tekitas, oli teda tugevasti erutanud. Kodus kasutas ta seda ajakirja masturbeerimisel, oma kägistamis- ja tapmisfantaasiaid täiendava stimulaatorina. Seega oli ta juba kümme aastat enne esimest mõrva ühendanud seksuaalse erutuse tapmisega. Tollal oli ta veel kõhetu blond kahupea, kes hommikuhämaruses ajalehti laiali kandis.
Pärast kuue-seitsmetunnist vestlust küsis Joubert lõpetuseks: „Ma olin väga abivalmis, mr. Ressler. Kas te võiksite mulle nüüd väikest meelehead teha? Ma tahaksin kõikide sündmuskohtade fotosid. Seal on midagi niisugust, mida ma pean veel täpsemalt vaatama.”
See noor, 28-aastane mees istus oma mõrvatööde eest surmamõistetute kambris ning tahtis ikka veel näha tapetute pilte! Tõenäoliselt vajas ta neid masturbeerimisel. Ressler kinnitas vangile, et ei saa sellist palvet mingil juhul täita. Kurva teadmisega, et selle noore mehe kohutavad fantaasiad lõpevad alles tema surmaga, lahkus Ressler ruumist…
10. jaanuaril 1986 esitati Joubertile süüdistus Richard Stetsoni tapmises. Kulus veel viis aastat, enne kui Joubert süüdi tunnistati ja talle mõisteti eluaegne vanglakaristus, mis tähendas seda, et kui ta kunagi Nebraska vanglast välja peaks saama, toodaks ta Maine’si osariiki üle ja pistetaks seal eluajaks trellide taha. Nii aga ei läinud, Joubert toimetati tagasi Nebraska vanglasse surmanuhtluse täideviimist ootama. Joberti riukalike advokaadite apellatsioonikaebused pikendasid tema elu veel viie aasta ja üheksa kuu võrra. 33-aastane John Joubert hukati elektritoolil 17. juulil 1996 – 12 aastat pärast esimese kohtuotsuse väljakuulutamist!
Enne hukkamist ütles mõrvar: „Tahan veel kord öelda, et kahetsen tehtut. Ma ei tea, kas mu surm muudab midagi või toob see kellelegi rahu. Ja ma palun Danny Eberle’i, Christopher Waldeni ja Richard Stetsoni perekondi, et nad prooviksid leida rahu ja paluksid Nebraska inimestel mulle andestada. See on kõik.”
Tema viimane eine koosnes pitsast rohelise paprika ja sibulaga, maasika-juustukoogist ja mustast kohvist.
Mark Pettit on Jouberti kaasusest 2013. aastal kirjutanud raamatu „A need to kill” (Ma pean tapma).

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Laadamõrvar Jürgen Bartsch
Adolf Seefeldt – onu Tikk-Takk
Anatoli Slivko
Boamao jälg – Sergei Golovkin