Jänese ja rebase võidujooks

4 minutit lugemist

Spurtides lippab haavikuemand 70-kilomeetrise tunnikiirusega, rebane oma 55-kilomeetrise tunnikiirusega jänkut kätte ei saa. Niisiis peab kanavaras midagi muud välja mõtlema, kui ta tahab jänesepraadi saada.

Kõik me oleme lugenud muinasjuttu jänese ja siili võidujooksust, mis tegelikkuses muidugi kunagi ei ole toimunud. Pikk-kõrvale pole lihtsalt sellist sporti vaja. Ta peab niigi päevad läbi oma elunatukese pärast värisema. Kuid see-eest hoiab hirm oma elu pärast teda vormis. Tõsi, siiliga ta võidu ei lippa, küll aga rebasega elu ja surma peale. Millised on sellises „võidujooksus“ haavikuemanda šansid?

Kõigepealt valib jänes põgenemisel kõige optimaalsema tee, kus ei oleks takistusi ees. See on talle väga vajalik, sest põgenemisel pole jänesel enam aega ümbrust silmas pidada. Jooksmisel pöörab ta ainult aeg-ajalt pead, et oma jälitajat silmas pidada ja õigel ajal järske haake teha. Juhul, kui aga teele ilmub mõni ootamatu takistus – näiteks rohtu sööv hobune –, siis hüppab pikk-kõrv temast üheainsa hüppega üle. Muide, alles kümmekond aastat tagasi avastati, et jänes võib teha 2,5 meetri kõrguseid hüppeid.

Sprintides saavutab jänes 70 kilomeetrise tunnikiiruse ja seega on ta märksa kiirem kui tema verivaenlane rebane, kes on suuteline saavutama maksimaalseks kiiruseks ainult 55 km tunnis. Kui rebane tahab oma kõhtu maitsva jänesepraega täita, peab ta mõne riuka välja mõtlema. Üks võimalus on hiilida jänesele võimalikult lähedale (nii talitab ka lõvi, kui ta gaselli ründab), et mitte anda viimasele võimalust vajaliku tempo saavutamiseks.

Kord jälgisid bioloogid rebast, kes püüdis kavalusega haavikuemandale lähedale hiilida.

Ühel varajasel hommikutunnil hiilis rebane mööda põlluäärt kulgevat maanteekraavi, et pääseda põllul pahaaimamatult rohtu näksivale jänesele võimalikult lähedale.

Rebane puges liigvee ärajuhtimistorusse, kuid umbes 30 meetrit enne jänese „toidulauda“ oli toru ummistunud. Rebane oli sunnitud tagasi pöörduma, kuid nüüd ei saanud ta enam jääda jänesele märkamatuks. Äkki tõusis jänes tagajalgadele ja lingutas kõrvu ning vaatas oma surmavaenlasele kartmatult otsa. Kui rebane nägi, et ta on avastatud, pööras ta „kannapealt“ ringi ning sörkis minema. Haavikuemand aga einestas rahulikult edasi.

Pikka aega arvati, et jänes tõuseb tagajalgadele ainult selleks, et paremini kuulda ja näha, mida tema vastane ette võtta kavatseb. Uuemad vaatlused on näidanud, et see seisukoht on vale. Kui jänes on juba kord oma vastase avastanud, ei pruugi ta oma julgeoleku pärast enam muretseda – kord märgatud vaenlast ei lase ta enam silmist.

Nii tulebki välja, et tagajalgadele tõusmine on rebasele signaaliks: „Äh, ma olen sind märganud! Tõmba rahumeeli uttu! Sa tead väga hästi, et ma olen sinust väledam!“

Nii hoiavad mõlemad palju energiat kokku, mida nad muidu raiskaksid tarbetule „võidujooksule“. Seega on tegemist omapärase rebase ja jänese vahelise „kokkuleppega“.

Vähe sellest, rebast märganud haavikuemand muutub koguni nii ülemeelikuks, et teeb koguni mõne hüppe oma jälitajale lähemale ning kargab kõrgele õhku. Kõige pesuehtsam provokatsioon! Väljakutse võidujooksule?

Igal juhul ei võta rebane väljakutset vastu, sest ta jääks kaotajaks.

Sama fenomen esineb ka mõnede antiloopide liikide juures. Näiteks kui Thomsoni gasellid avastavad oma vastase õigeaegselt, teevad nad kõrgeid hüppeid. Ka need hüpped on lõvidele signaaliks: „Me oleme teid näinud, teil pole meie kinnipüüdmiseks mingit šanssi!“ Üldreeglina loobuvad lõvid pärast sellist märguannet jahist.

Koerad pole aga nii kavalad kui rebased ja nad ei mõista seda jänese signaali ja nii alustavad nad signaalist hoolimata tagaajamist. Kui tegemist on ainult ühe koeraga, on pikk-kõrval suuri väljavaateid eluga pääseda, sest ta on koerast palju kiirem. Kui aga jänkut peaksid jälitama korraga mitu koera, on jälitataval vähe lootust terve nahaga pääsemiseks. Iga kord, kui jänes teeb haagi, lõikab teine koer tema tee läbi, lühendades sel viisil põgeneja iga järgnevat teelõiku. Nii kestab see seni, kuni haavikuemandal võhm otsa saab.

Iga jahimeeski teab, et mitu koera on jänese surm.

©Peter Hagen

0

Your Cart