Jaapani hiigellahingulaeva „Yamato“ lugu

36 minutit lugemist

Maailma suurimate „Yamato“ klassi lahingulaevade projekteerimine ja ehitamine Jaapanis ei olnud suurusluulu produkt, vaid see järgis kindlaid poliitilis-sõjalisi eesmärke. Jaapani sõjaväeline juhtkond lootis tõemeeli mõne hiigellahingulaeva abil saada Vaikse ookeani isandaks. Suurte lahingulaevade projekteerimisel ja ehitamisel loodeti sellele, et USA ei suuda lähiajal ehitada sama võimsaid ja sama tugeva relvastusega lahingulaevu, ja pealegi poleks need mahtunud läbi Panama kanali. Nagu sõja kulg näitas, osutusid kõik need lootused ja arvestused ekslikuks.

Jaapani meresõja strateegid jäid kogu aeg ajast maha. Hoiatavaks näiteks oli Saksa lahingulaeva „Bismarcki“ uputamine Inglise lahingulaevade poolt 27. mail 1941. Üksainuke Inglise lennukikandjalt startinud, ajast ja arust biplaan Fairey-Swordfish (maksimaalne kiirus 221 km/h) heitis merre torpeedo, mis tabas päev varem „Bismarcki“ ahtrit. Torpeedoplahvatus painutas laeva topeltrooli kõveraks, nii et seda ei saadud enam kasutada. Ka täitus rooliruum veega, mis tegi igasuguse remondi merel võimatuks. „Bismarcki“ võis nüüd juhtida vaid sõukruvide abil vaevaliselt manööverdades, laeva kiirus langes, tema saatus oli otsustatud. Üllatav oli seegi, et „Bismarcki“ õhutõrjekahurid ei suutnud ühtegi aeglaselt lendavat biplaani alla tulistada. (See on osaliselt seletatav sellega, et laeva 52 õhutõrjerelva toru polnud võimalik suunata nii palju alla, et tabada madalal merepinna kohal lendavaid lennukeid.)

Saksa lahingulaeva „Bismarcki“ esimene ja viimane lahinguretk kestis kõigest 8 päeva.

„Bismarcki“ uputamine Inglise sõjalaevade poolt pani Jaapani strateegid mõtlema: kuitahes võimas lahingulaev ilma hästirelvastatud saatelaevadeta pole haavamatu. Vaenlase lennukikandjatelt startinud torpeedolennukid kujutasid sellise hiigellaeva jaoks aga suurimat ohtu.
Teise maailmasõja ajal Vaikses ookeanis toimunud merelahingud näitasid veenvalt, et suurte lahingulaevade aeg on lootusetult ümber ja kõige efektiivsemateks on hoopiski lennukikandjad, millelt startinud lennukid võivad rünnata objekte, mis asuvad laevast kümnete või isegi sadade kilomeetrite kaugusel – väljaspool ka kõige võimsamate laevakahurite laskekulatust.
Pärast Jaapani lennukikandjatelt startinud lennukite rünnakut Pearl Harbourile 7. detsembril 1941, mõistsid Jaapani strateegid, et väikesed aga nobedad lennukid suudavad rohkem kui neilt oodata võis. Pärast USA mereväebaasi edukat ründamist loobuti Jaapanis uute lahingulaevade ehitamisest, töid jätkati ainult ehitamisel olevate laevade juures. Üheks neist oli ka lahingulaev „Yamato“.
Et mõista „Yamato“ klassi laevade projekteerijate eesmärke, tuleks pisut peatuda Jaapani sõjalaevade ehitamise mõnel huvitavamal etapil. Jaapani sõjalaevade projekteerijate ja ehitajate traagika seisnes selles, et laevu projekteeriti kaua, ehitati kaua, ja kui siis laev kord valmis sai ja mereväele üle anti, oli ta lootusetult vananenud. Nii juhtus see 20. sajandi algaastatel, aga ka hiljem. Ja alati olid teised suurriigid laevaehituses mitu sammu ette jõudnud. Jaapani sõjalaevade projekteerijatel jätkus põikpäisust oma projektide läbisurumisel, kuid jonnaka sihikindluse tagajärjeks oli see, et valminud sõjalaevad ei vastanud ootustele.
Kuid teeme siinkohal lühidalt juttu sõjalaevade arengust ja sellega seotud probleemidest.
Pikka aega jäid laevakahurite tegelikud laskekaugused oluliselt alla maksimaalsele laskekaugusele. See oli eelkõige tingitud sihtimisseadmete puudulikkusest. Eestlaetavatest laevakahuritest tulistades osati isegi 75 meetri kauguselt mööda põrutada. Pealegi oli veel Nelsoni ajal tarvis veerand tundi, et kahurit järgmiseks lasuks ette valmistada.
Kui 1850. aasta paiku peeti merelahinguid umbes 200 m kauguselt, siis 1880. aasta paiku tõusis laskekaugus kahele kilomeetrile, 1905. aastal Tsushima merelahingu ajal tabasid laevakahurid päris täpselt märki juba 6–8 km kauguselt ja 1916. aastal Skagerraki merelahingu ajal „kostitasid“ Inglise ja Saksa sõjalaevad üksteist juba 11–16 km kauguselt. Alles sihtimisseadmete ja kaugusmõõturite täiustamine tegi võimalikuks laeva peakaliibriga tabada märke ka peaaegu et maksimaalsel laskekaugusel. Mõnedes allikates on märgitud, et Teise maailmasõja lõpus tabasid lahingulaevade suurtükid edukalt ka 40 km kaugusel asunud sihtmärke, paraku puuduvad autoril sellise lasketäpsuse kohta igasugused andmed. Asi on selles, et efektiivne ja maksimaalne laskekaugus on kaks eri asja. Mida lähemal on sihtmärk, seda suurem on selle mürskudega tabamise tõenäosus. See on ballistika kuldreegel.
Näiteks avas Saksa lahingulaev „Bismarck“ Taani väinas peetud lahingus tule Inglise lahingulaeva „Hood“ pihta alles 24,1 km kauguselt, kuigi peakaliibri maksimaalne laskekaugus oli 35,6 km. Viimane, „Hoodi“ mürsukeldrit tabanud ja laeva hukutanud lask tehti aga kõigest 12,8 km kauguselt.

JAAPANI LAHINGULAEV „YAMATO”

Nähes ette anglosaksi suurriikidega ülevõimu pärast Vaiksel ookeanil tekkivat sõjalist konflikti, hakati 1934. aastal Jaapanis projekteerima lahingulaevu, mis pidid nii relvastuselt kui ka kaitsekonstruktsioonidelt ületama kõiki seni maailmas ehitatud ja ehitatavaid lahingulaevu.

„Yamato“ lõplik valmisehitamine Kure sadamas.

„Yamato“ projekteerimist ei alustatud n-ö tühjalt kohalt, sest jaapani laevaehitajatel oli piisavalt kogemusi suurte sõjalaevade ehitamisel. „Yamato“ projekteerimist tähistusega A-140 alustati 1934. aastal peakonstruktori, II järgu kapteni (hilisema viitseadmirali) Fukuda Keiji ja viitseadmiral Yuzuru Hiraga juhendamisel. Kuna pakutud mõõtmeid peeti liiga suureks, lükati projekt tagasi. Järgmise 29 kuu jooksul esitatud 23 projekti tabas sama saatus, ja alles 15. märtsil 1937 kinnitati laeva lõplik projekt, milles tulevase laeva veeväljasurvet oli vähendatud 68 200 tonnini.
Selleks ajaks oli spetsiaalses basseinis viidud läbi ka katsetused 50 mudeliga. „Yamato“-tüüpi laeva veeväljasurveks pidi saama ligi 73 000 t ja peasuurtükkide kaliibriks 460 mm. Hiiglaslike suurtükkide raua massiks kavandati 165 t ja mürsu massiks ligi 1,5 t. Arvati, et nii rasketele soomustläbistavatele mürskudele ei pea vastu ühegi vastaslaeva soomuskoorik.
„Yamato“ kiil pandi maha Kure laevatehase VMF 4 kuivdokis. novembril 1937, lasti vette 8. augustil 1940. „Musashi“ ehitamist alustati Nagasakis Mitsubishi laevatehases 29. märtsil 1940, lasti vette 8. novembril 1940 ja anti mereväele üle 5. augustil 1942. „Musashi“ püstitas omamoodi rekordi: oma 35 737 tonniga oli ta suurim sõjalaev, mis eales otse ellingult vette lastud.

Vaade „Yamato“ vööris asuvale kahele ehitamisel olevale peakaliibri suurtükile.

Kolmandat laeva, „Shinano“ hakati ehitama Yokosukas VMF laevatehases 4. mail 1940 ja lasti vette 8. oktoobril 1940. Töö käigus projekteeriti laev ümber raskeks lennukikandjaks. „Shinano“ anti mereväele üle 19. novembril 1944, kuigi laev polnud veel lõplikult valmis. Neljandat laeva, mis kandis numbrit 111, hakati ehitama Kures VMF laevatehases 7. novembril 1940, kuid laev jäi sõja ajal tekkinud materjalipuuduse tõttu vette laskmata ja seega ka ilma nimeta. Laevast ehitati valmis ainult umbes 30 protsenti. Tema valminud osa lammutati ning seda kasutati kahe lennukikandja ja allveelaeva I 400 ehitamiseks.
Lennukikandja „Shinano“ teenistuskäik jäi väga lühikeseks. Kuigi laev ei olnud veel päris valmis, anti ta 19. novembril 1944 mereväele üle. 28. novembril 1944 väljus lennukikandja Tokio lahest ja võttis suuna Kurele, kus varustuskai ääres pidi laeva ehitustööd lõpetatama. Laeva pardal oli 2515 inimest, nende hulgas 350 laevatehase töölist. Ööl vastu 29. novembrit avastas 300 km kaugusel Mrato neemest kagu pool „Shinano“ USA allveelaev S-311 „Archerfisch“, mis laskis umbes kell 3 8-sekundiliste intervallidega lehvikukujuliselt välja kuus torpeedot, millest neli tabasid lennukikandjat paremasse pardasse. Olgu siinkohal märgitud, et selle allveelaeva iga torpeedo lõhkelaeng koosnes 330 kilogrammist topeksist, mille lõhkejõud on ekvivalentne umbes poole tonni trotüüliga. Kohe pärast plahvatusi vajus laev 9–10 kraadi kreeni. „Shinano“ uppus hommikul kell 10.15. Selleks ajaks olid eskortmiinilaevad võtnud oma pardale 1080 „Shinano“ meremeest, nende hulgas 55 ohvitseri ja 32 tsiviilisikut. „Shinano“ on tänini suurim allveelaeva poolt uputatud sõjalaev.

„YAMATO“ EHITAMINE

„Yamato“ projekteerimine ja ehitamine toimus suure saladuskatte all. Igati püüti vältida, et andmed uue superlahingulaeva klassi kohta ei jõuaks avalikkuse ette. Nii rajati Kure laevatehasesse puidust ja tohututest kardinatest barjäärid, et ükski võõras pilk ei näeks, kui suurt laeva tegelikult ellingul ehitatakse.
Ainult juhtivad konstruktorid ja mereväe juhid teadsid „Yamato“ ja tema sõsarlaeva „Musashi“ kõiki tehnilisi üksikasju, kõik teised projekteerimisel ja ehitamisel osalenud insenerid ja töölised tundsid vaid neid töölõike, millega nad otseselt tegelesid. Salatsemine kestis edasi ka pärast hiigellahingulaevade valmimist.

„Yamato“ 25 m pikkune makett Kure laevatehase muuseumis.

Nii näiteks jäid isegi andmed laevade peakaliibri kohta paljudele meeskonna lihtliikmetele saladuseks. See enneolematu salatsemine jätkus ka pärast „Yamato“ uputamist. Vahetult enne Jaapani kapituleerumist 16. augustil 1945 hävitati kõik fotod ja tehnilised joonised laevadest. Selle asjaolu tõttu ongi „Yamato“ klassi laevadest säilinud nii vähe fotosid, mis on pealegi väga halva kvaliteediga.
Erandiks on mõned fotod, mis on tehtud „Yamato“ proovisõitude ajal 1941. aasta oktoobris. Muide, ka nii suur lahingulaevade austaja nagu Inglise peaminister Winston Churschill, ei uskunud kuni Teise maailmasõja lõpuni, et „Yamato“ ja „Musashi“ üldse olemas olid.
8. augustil 1940 lasti „Yamato“ suure saladuskatte all ilma suurema tseremooniata vette. Laev jäi kuni 1941. aasta sügiseni varustuskai äärde. Hiiglasuurte peakaliibri kahurite transportimiseks konstrueeriti – esmakordselt laevaehituse ajaloos – spetsiaalne 11 000-tonnise veeväljasurvega transpordilaev „Kashino“.
Oktoobris 1940 tegi „Yamato“ proovisõite Jaapani merel, kusjuures maksimaalseks kiiruseks saavutati pisut üle 28 sõlme.
„Yamato“ oli kahtlemata Jaapani laevaehituse tipp ja kujutas endast laevaehituses suurt sammu edasi. Kuna kõigi teiste Jaapani sõjalaevade põhiprojektid olid pärit Esimese maailmasõja ajast, siis oli edasiminek „Yamato“ puhul eriti tähelepanuväärne.
Väga huvipakkuv oli „Yamato“ kere kuju. Et laev suudaks kanda ekstreemselt raskete peakaliibri suurtükitornide raskust (üks soomustatud peakaliibritorn koos kahurite ja lisaseadmetega kaalus 2774 t – sama palju kui üks keskmine hävitaja. Kolm torni kaalusid ühtekokku 8322 t – sama palju kui üks kergeristleja!) ja suudaks kompenseerida kogupaukude võimast tagasilööki, oli laeva keskosa tekil eriti lai – 38,7 m. Seega olid „Yamato“ ja „Musashi“ kõige laiemad sõjalaevad, mis tolle ajani ehitatud.

Vaade vööris asuvatel peakaliibri suurtükkidele.

„Yamato“ üheks probleemiks oli laeva tohutu kaal. Selleks et hiigellaeva kaalu kuidagigi vähendada, projekteeriti vööri- ja ahtriosa suhteliselt saledana. Ka kasutati mõlema laeva juures pirnikujulist pulbi, et veetakistust vähendades saavutada suuremat kiirust.
„Yamatol“ oli kaks rooli – suur pea- ja väike abirool, tänu millele oli laeva välimine pöörderaadius 26 sõlmelise kiiruse juures kõigest 640 m, sisemine pöörderaadius 589 m.
Lõppkokkuvõttes vähendas laeva kere pudelikujuline ja voolujooneline vorm hoolimata laeva tohutust massist oluliselt veetakistust.
Kui kõigil teistel sõjalaevadel kaardus ülatekk vööriosas ülespoole, mis teatavasti suurendab laeva meresuutlikkust, siis „Yamatol“ laskus ülatekk 110 m kaugusel (selles kohas oli parda kõrgus veepinnast 8,65 m) vöörist 20 m ulatuses (parda kõrgus veepinnast 7,26 m) 1,40 m võrra ja hakkas siis uuesti tõusma. Selline vööri suunas laskuv ülatekk võimaldas mingilgi määral vähendada laeva vööriosa kaalu, samuti nii esimese kui ka teise peakaliibri suurtükitorni barbeti kõrgust (see kaalus niigi 350 t), järelikult ka nende kaalu.

„Musashi” vöör.

Peale radarite oli „Yamatol“ ka 0-tüüpi sonar, mille abil oli võimalik avastada allveelaevu, kuid ainult tingimusel, et laev ise sõitis kas hästi aeglaselt või seisis paigal.
Laeva pardal oli 750 telefoni, 400 kõnetoru, kaheksa 150 cm läbimõõduga helgiheitjat. Siseruume õhutas 282 ventilaatorit koguvõimsusega 1284 hj. Iga meeskonnaliikme kohta tuli 3,2 m² kajutipinda – rohkem kui ühelgi teisel tolleaegsel Jaapani sõjalaeval. „Yamato“ ehtitus läks maksma 103,78 miljonit jeeni (tollal võrdus 1 dollar 4,5 jeeniga).

MEESKOND

„Yamato“ meeskonnas oli 1941. aasta detsembris 2300 meest (150 ohvitseri ja 2150 madrust). „Yamato“ esimeseks komandöriks oli alates 16. detsembrist 1941 I järgu kapten (alates 1. maist 1942 kontradmiral) Hihati Takajangi. 7. detsembril 1942 sai uueks komandöriks I järgu kapten (alates 1. maist 1943 kontradmiral) Tiaki Matsuda. Alates 7. septembrist 1943 sai laeva kolmandaks komandöriks I järgu kapten (alates 5. jaanuarist 1944 kontradmiral) Takedzi Ono. Ka tema teenistusaeg ei olnud kuigi pikk. 25. jaanuaril 1944 määrati uueks komandöriks I järgu kapten (alates 15. oktoobrist 1944 kontradmiral) Hobuei Morisita. „Yamato“ viimaseks komandöriks sai 25. novembril 1944 I järgu kapten (postuumselt viitseadmiral) Kosaku Ariga, kes hukkus koos laevaga.

„YAMATO“ EHITAMISEGA SEOTUD TÄHTSAMAD DAATUMID

Võrdluseks on toodud põhiandmed ka maailma parimaks sõjalaevaks peetud USA lahingulaeva „Iowa“ kohta.
Ehitatud Kure laevatehases
Kiilu mahapanek 4. novembril 1937
Vettelaskmine 8. august 1940
Mereväele üleandmine 16. detsembril 1941 („Iowa“ anti mereväle üle 27. augustil 1943)
12. veebruaril 1942 sai „Yamatost” Jaapani mereväe lipulaev.

„YAMATO“ PÕHIANDMED

Pikkus 263 m (256 m veeliinil. „Iowa“ 270,43 m)
Laius peatekil: 38,9 m („Iowa“ 32,98 m)
Laius veeliinil: 36,9 m
Süvis: 10, 4 m (maksimaalne 10,8 m, „Iowa“ 11,6 m)
Kõrgus veepinnast peatekini laeva keskosas: 8,66 m
Kõrgus veepinnast peatekini vööri kõige madalamas osas: 7,26 m
Kõrgus kiilust peatekini: 18,9 m
Komandotorni kõrgus: tekilt tipuni u 33 m
Kõrgus kiilust komandotorni tipuni: 41 m
Korstna kõrgus 14,4 m, laius laeva ristisuunas 5,6 m
Veeväljasurve: 72 809 t (katsetamisel 69 500 t). „Iowa“ täislastis 57 500 t
Kaks järjestikku paiknevat rooli (tüür), pearool 46 m² ja abirool 16,5 m².

JÕUALLIKAD JA SÕIDUOMADUSED

„Yamato“ jõuallikateks olid neli Kamponi hammasreduktoriga auruturbiini, mis said auru 12 kõrgsurvekatlast (USA lahingulaeval „Iowa“ 8 aurukatelt). Auru surve katlas oli 25 atmosfääri ja temperatuur: 326 °C. Turbiinide koguvõimsuseks oli 150 000 hj („Iowa“ 212 000 hj) ja kiiruse juures 27,5 sõlme, tegid 4 kolmelabalist sõukruvi (iga sõukruvi läbimõõt 6 m) 225 pööret minutis. Laeva sõiduulatus 16-sõlmese kiiruse juures oli 10 500 miili, mis oli spetsialistide arvates suhteliselt väike.
Projektvõimsus: 150 000 hj, katsetamisel saavutatud turbiinide maksimaalne võimsus: 168 300 hj

Kütusevaru: 6300 t

Kiirus: 27,4 s (153 553 hj)
26,6 s (120 655 hj)
25,6 s (90 080 hj)
23,2 s (61 430 hj)
16,47 s (18 595 hj).

Maksimaalne kiirus katsetamisel: 28,05 s (51,94 km/h, „Iowa“ 33 s.)

Tegevusulatus: sõites kiirusega 16 s (29,63 km/h) 10 500 miili (19 446 km); 2700 miili (5000 km) kiiruse juures 27s. Maksimaalse kiirusega sõites oli kütusekulu 62 700 kg/h, ehk 1233 kg läbitud 1000 m kohta. (Võrdluseks: lahingulaev „Iowa“ võis läbida 15 sõlmese kiiruse juures 15 000 miili ehk 27 800 km. Tema tankid mahutasid 9320 t kütust.)

NB! (1 sõlm võrdub ühe miiliga – 1852 meetriga)

SOOMUS

Nagu öeldud, on „Yamato“ tänini kõigi aegade kõige tugevamini soomustatud sõjalaev. „Yamato“ ehituseks kulus 43 000 tonni terast, millest 21 266 tonni ehk 30,8% langes soomuse arvele.
Laevakere pardaplangutusvöö (ehk nn soomusvöö) oli 20-kraadise nurga all ja selle paksus 410 mm („Iowal“ 310 mm). Iga soomusplaadi kõrgus oli 5,9 m (sellest 2,1 m jäi allapoole veepiiri) ja laius 3,6 m (pindala 21,2 m²). Iga plaat kaalus 68,5 tonni! Selline soomusvöö pidi vastu pidama 20–30 km kauguselt tulistatud 406 mm mürskude tabamustele.

„Yamato” torpeedokaitse.

Pommitabamuste eest kaitses laeva siseruume 200–230 mm paksune mangaanterasest soomustekk („Iowal“ 152 mm), mis vähemalt teoreetiliselt pidi vastu pidama kuni 4570 m kõrguselt heidetud 1000-kilogrammise pommi otsetabamusele.
Kaitsekontseptsiooni järgi oli laevas veel nn soomuskast, mis võttis enda alla kogu laeva keskosa, kaasarvatud peakaliibri tornide šahtid. Seevastu vöör ja ahtriosa (välja arvatud tüüriosa) jäid soomustamata.
Ahtri- ja eriti vööriosa soomustamata jätmine pole mõistetav. Just torpeedotabamused kaitsetusse vööri kiirendasid laeva uppumist. Nii „Yamato“ kui ka „Musashi“ uppusid mõlemad ühtemoodi: vöör ees.
Komandotorni juhtimiskeskuse seinad olid kaetud 500 mm paksuste („Iowal“ 440 mm), peakaliibri šahtid aga 440–560 mm paksuste soomusplaatidega. Laeva peateki soomuse paksus oli 200 mm ja pidi – vähemalt teoreetiliselt – vastu pidama ka suurest kõrgusest heidetud pommidele. Lisaks soomusele oli olid laeval torpeedovastased kaitsekonstruktsioonid, mis algasid vahetult veepinna all ja ulatusid laeva põhjani. See lisaabinõu osutus aga laeva Achielluse kannaks, sest needitud ühenduskohad soomusplaatide ja torpeedokaitse vahel olid nõrgavõitu. „Yamato“ oli jagatud ühtekokku 1147 veetihedaks ruumiks, millest osa võidi vajaduse korral laeva külgkreeni vähendamiseks vett täis lasta. „Yamato“ oli konstrueeritud nii, et isegi 18,3-kraadise kreeni korral oli võimalik taastada vastaspardas asuvate ruumide osalise üleujutamisega laeva püstuvus. Ja isegi 20-kraadise kreeni korral jäi laev suhteliselt stabiilseks ja liikumisvõimeliseks.

PEAKALIIBRI SUURTÜKID

Laeva peakaliibri mürskude mõju sihtmärgi tabamisel oli muljetavaldav. 20 000 m kauguselt võis mürsk läbida 56,6 cm paksuse vertikaalse ja 41,6 cm horisontaalse soomusplaadi. 30 000 m kauguselt suutis mürsk läbi lüüa veel 16,7 cm paksusest vertikaalsest ja 23,1 cm horisontaalsest soomusplaadist.

Peakaliibri suurtükitorn nr 1.

Teoreetiliselt võttes poleks ühegi tolleaegse laeva soomus suutnud selliste mürskude otsetabamustele vastu panna. Kuid hiiglakahurid tekitasid probleeme laeva meeskonnale endale. Peakaliibri kogupaukudest tekitatud lööklaine oli nii tugev, et konstruktorid olid sunnitud paigutama kõik päästepaadid ja kaatrid kaitstud tunnelisarnastesse angaaridesse laeva ahtriosas. Paate sai ainult ahtri suunas asuvate avauste kaudu vette lasta või jällegi pardale tõsta. 12,7 cm õhutõrjekahurid ja 25 mm õhutõrjekuulipildujad paigutati poolkerakujulistesse soomuskuplitesse, et kaitsta mehi peakaliibriga tulistamisel tekkiva tohutu lööklaine eest. Kuid nendes kaalutlustes oli teatud vastuolu, sest mitukümmend kolmetorulist õhutõrjesuurtükki olid kaitsmata. Mehi võis kurdistavate peakaliibri kogupaukude eest kaitsta ainult kiiver.
Muide, 10 sekundit enne iga peakaliibri kogupauku anti spetsiaalne helisignaal, et tekil viibivad mehed jõuaksid kõrvad kinni katta. Peakaliibri kahurite laadimine võis toimuda ainult kahuritorude horisontaalasendis. Kui toru asend oli laskmise ajal näiteks 30°, tuli laadimiseks toru langetada horisontaalasendisse. Hiigelkahurite laadimine oli täielikult mehhaniseeritud. Peakaliiber võis anda kogupaugu umbes iga 35 sekundi järel. Mürsu maksimaalne lennukestus oli 89 sekundit. Kõikide tornide kogupauk kaalus 13,1 t; vette langenud mürsud tekitasid plahvatades 150 m kõrguse „eesriide“, mis jäi mitmeks minutiks õhku hõljuma.
Mürsk lendas kuni 41,4 km kaugusele, tõustes kuni 5700 m kõrgusele ja ületades lennu ajal helikiiruse. 30 km distantsilt läbistas „tüüp 91“ 417 mm terassoomuse (maapealsetel katsetustel koguni 430 mm). Mürsu päisosa kattis voolundaja, mis vette langemisel eraldus, nii paljastus tömp otsik ja mürsk liikus vee all edasi endises suunas, et vastase laeva allpool soomust tabada.

Laeva mürsukambrid mahutasid 1200 peakaliibri mürsku. Peakaliibri toru tööiga oli arvestatud 200–250 lasule, siis tuli suurtüki vintraud välja vahetada.

PEAKALIIBRI SUURTÜKI PÕHIANDMED

3×3 460 mm peakaliibri kahurit (toru pikkus 21 m). „Iowa“ 406 mm
Kolme kahuri kogukaal: 495 t (üks kahur kaalus 165 t, „Iowa“ kahur 107 t)
Soomuse paksus peakaliibri suurtükitorni esiküljel: 650 mm („Iowal“ 500 mm), ülaosas 270 mm, taga 190 mm, külgedel (vähemalt) 250 mm.
Pikkus peakaliibri suurtükitorni tagumisest seinast kuni suurtüki suuni 30,85 m
Suurtükitorni pikkus: 18,3 m
Suurtükitorni kõrgus tagaosas: 3,8 m
Läbi kahe teki ulatuva barbeti (suurtüki alus) kaal 350 t, soomuse paksus: ees 440 mm, 560 mm külgedel ja 380 taga.
Peakaliibri torni soomuse kaal: 790 t
Peakaliibri torni kogukaal: 2774 t (!), „Iowa“ peakaliibri torn koos barbetiga 1240 t

PEAKALIIBRI SUURTÜKI LASKEKAUGUS SÕLTUVALT TORU ASENDIST

10° (16 840 m, mürsu lennuaeg: 26,05 s)
20° (27 935 m, mürsu lennuaeg: 49,21 s)
30° (35 850 m mürsu lennuaeg: 70,27 s)
40° (40 727 m, mürsu lennuaeg: 89,42 s)
45° (42 053 m, mürsu lennuaeg: 98,6 s)
Toru maksimaalne langetamine: -5 kraadi
Toru maksimaalne tõstenurk: +45 kraadi
Toru tõstekiirus: 10° sekundis
Soomustorni pööramiskiirus horisontaalsuunas: 2° sekundis

PEAKALIIBRI MÜRSUD

Tüüp 91 (soomustläbistav)

Mürsu algkiirus: 780 m/s
Kaal: 1460 kg („Iowa“ peakaliibri mürsk 1225 kg)
Pikkus: 1954 mm
Peakaliibri laskekaugus: 42 050 m (teistel andmetel 41 400 m). „Iowa“ 40 km.

Tüüp 3 (šrapnell)

Kaal: 1360 kg
Algkiirus: 805 m/s
Maksimaalne gaaside surve suurtüki torus: 32 kg/mm²
Laeng koosnes kuuest 55 kg kaaluvast kanistrist kogukaaluga 330 kg. Kuue kanistri kogupikkus oli 228 cm ja läbimõõt 430 cm. Iga 460 mm kahuri jaoks oli pardal 30 õhutõrjemürsku (tüüp 3), millega võis tulistada kuni 30 km kaugusele ja 10 km kõrgusele. Selline mürsk sisaldas 6000 väiksemat süütelaengut, mis plahvatades moodustasid õhus hiiglasliku hõõguva tulekoonuse, pikkusega 1000 m ja läbimõõduga 40 m.

KESKMISE KALIIBRIGA KAHURID

„Yamato“ nn keskmiseks kaliibriks olid algselt neli kolme toruga 15,5 cm suurtükitorni: üks kahe peakaliibri torni taga, kaks külgedel ja üks ahtri peakaliibri ees. 1943. aasta suvel võeti kaks suurtükitorni maha, et õhutõrjerelvadele rohkem ruumi teha.

Keskmise kaliibri kahurid olid pärit 1939. aastal ümberrelvastatud „Mogami“-klassi ristlejatelt. Kahurid võisid 56 kg kaaluva mürsu tulistada kuni 27,4 km kaugusele. Suur laskekiirus – viis lasku minutis – suurendas oluliselt nende relvade efektiivsust. Kui laeva peakaliibri tornid olid võimsa soomustusega, siis 155-mm suurtükkide tornid olid üllatavalt nõrga soomusega. Tornide seinad ja lagi oli kaetud kõigest 24,5 mm paksuse soomusega.

155-mm kolme toruga kahur

Toru pikkus: 961,5 cm
Toru kaal koos lukuga: 12,7 t
Toru eluiga: 250–300 lasku
Maksimaalne laskekiirus: 7 lasku minutis
Efektiivne laskekiirus: 5 lasku minutis
Maksimaalne toru tõstenurk: +55 kraadi
Minimaalne toru langetamine: -10 kraadi
Maksimaalne laskekaugus: 27 400 m
Mürsu maksimaalne laskekõrgus: 12 000 m
Mürsu algkiirus: 920 m/sek
Mürsu kaal: 55,87 kg

ÕHUTÕRJE

„Yamato“ õhutõrjerelvastus oli tema valmimise ajaks võrreldes teiste riikide tolleaegsete suurte lahingulaevadega suhteliselt nõrk. 1941. aasta detsembris, kui „Yamato“ mereväele üle anti, oli laeval ainult kaksteist 12,7 cm õhutõrjekahurit ja 24 25-millimeetrist kolme toruga automaati kaheksas tornis. Peale selle kaks 13,2 kahe toruga automaati mõlemal pool komandotorni. Sõja edenedes mõisteti, et lahingulaeva kõige ohtlikumateks vaenlasteks tuleb pidada lennukikandjatelt startinud lennukeid.
„Yamatol“ oli suhteliselt väheefektiivne tulejuhtimissüsteem ja võrreldes Inglise ja USA sõjalaevadega üsna algelised radarid, mis suutsid ründavaid vaenlase lennukeid avastada kõigest 50 km kauguselt.

Soomusplaatide ühenduskoht – üks „Yamato” nõrkadest kohtadest.

Problemaatilised olid ka kolme toruga 25-millimeetrised õhutõrje automaatkahurid, mille näol oli tegemist üsna vananenud mudelitega. Pealegi oli nendele laskemoonamagasinide paigaldamine tülikas, torude tõste- ja pööramiskiirus aeglane. Asi oli selles, et USA hävitajad lendasid kiirusega umbes 180 meetrit sekundis. 25 mm kolme toruga õhutõrjeautomaati liigutasid kaks meest. Üks tõstis vänta keerutades toru ja teine pööras. Iga magasin mahutas kõigest 15 padrunit. Laskemoon toimetati õhutõrjeautomaadi juurde kastis, kus oli ainult kolm magasini. Automaat tulistas need magasinid mõne sekundiga tühjaks. Kolm meest üritasid kähku magasinid välja vahetada. Võib arvata, et selline „koostöö“ oli väga kohmaks ja aeganõudev, enne jõudis kiire lennuk oma pommi laeva pihta heita, kui suudeti magasinid välja vahetada ja torud taas ründaja suunas pöörata. Kõik need asjaolud muutsid sellised õhutõrjerelvad üsna ebaefektiivseks.

127-millimeetriline kahe toruga seniitkahur

Toru pikkus: 5,28 m
Toru eluiga: 800–1500 lasku
Maksimaalne laskekiirus: 14 lasku minutis
Efektiivne laskekiirus: 11–12 lasku minutis
Mürsu algkiirus: 720 m/sek
Mürsu maksimaalne horisontaalne laskekaugus: 13 200 m
Efektiivne laskekaugus: 8100 m
Vertikaalne laskekõrgus: 7400 m
Mürsu kaal: 23 kg
Hülsi kaal: 7,25 kg
Mürsu pikkus: 583 mm

Kolme toruga 25-millimeetrine õhutõrjekuulipilduja

Kuulipilduja kogupikkus: 2400 mm
Toru pikkus: 1500 mm
Toru kaal: 43 kg
Toru eluiga: 3000–15 000 lasku
Laskekiirus: 200–260 lasku minutis
Efektiivne laskekiirus: 100–129 lasku minutis
Kuuli algkiirus: 900 m/sek
Maksimaalne laskekaugus horisontaalsuunas: 7500 m
Maksimaalne laskekaugus vertikaalsuunas: 5200 m
Efektiivne laskekaugus: 1500 m
Maksimaalne laskekaugus lahingutingimustes: 3500 m
Kuuli kaal: 0,25 kg
„Yamato“ laskemoonavaru oli aukartustäratav: merele minnes võttis lahingulaev pardale 1 170 460-mm mürsku, 1 620 155-mm mürsku, 13 500 127-mm mürsku ning 11,5 miljonit väiksema kaliibriga mürsku ja padrunit.

TULEJUHTIMINE VESILENNUKITEGA

Nagu näitasid katsetused ja laeva ainsaks jäänud kogemused merelahingus, jättis „Yamato“ tulejuhtimissüsteem soovida. Siinkohal tuleks juttu teha sellest, miks oli laeva pardal 7 vesilennukit. Selgub, et neid ei vajatud mitte ainult luureks, vesilennukitel oli veel teinegi eesmärk. Kuna peakaliiber võis mürsu tulistada ligi 42 km kaugusele, siis maakera kumeruse tõttu polnud sihtmärk nii kaugelt enam nähtav. Silmapiiri taha jääva sihtmärgi tabamisel pidi vesilennuk täitma lendava tulejuhtimiskeskuse ülesandeid. 21 m pikkune katapult võis anda tuule tiibadesse 5-tonnisele vesilennukile kiirusega 32 m/sek. Küll aga puuduvad andmed, et vesilennukeid oleks kordki tulejuhtimisel kasutatud.

PÄÄSTEVAHENDID

Need olid „Yamatol“ pigem sümboolsed. On ütlematagi selge, et päästepaate pole võimalik sõjalaeval paigutada nii, et nad asuksid kohas, kust neid saaks kiiresti vette lasta ja samas, et need ei saaks lahingu ajal vigastada. Põhilisteks päästevahenditeks jäävad ikkagi päästevestid ja täispuhutavad päästeparved. Sellegipoolest oli laeva pardal:
2 kaatrit pikkusega 17 m (mootori võimsus 150 hj)
1 kaater pikkusega 15 m ((mootori võimsus 150 hj)
1 kaater pikkusega 11 m (mootori võimsus 60 hj)
4 kaatrit pikkusega 12 m (mootori võimsus 30 hj)
4 aerupaati pikkusega 9 m
1 vellboot pikkusega 6 m

„YAMATO“ LÜHIKE ELUKÄIK

Nagu eespool öeldud, anti „Yamato“ Jaapani keiserlikule mereväele üle 16. detsembril 1941, umbes nädal pärast Jaapani kallaletungi Pearl Harbori mereväebaasile. Laeva lõplik relvastamine võttis aega kuni 12. veebruarini 1942, kui „Yamatost“ sai ametlikult Jaapani keiserliku mereväe lipulaev, millel viibis sageli (kuni oma hukkumiseni 1943. aastal) laevastiku ülemjuhataja Isoroku Yamamoto.
Järgnevatel kuudel tegi „Yamato“ proovisõite ja sooritas õppelaskmisi, olles samal ajal Jaapani mereväe ujuvaks peakorteriks, kust sõja esimestel kuudel juhatati suuremat osa Jaapani mereväe operatsioonidest Vaiksel ookeanil.

„Musashi” komandotorn. (I943.)

30. märtsil 1942 tehti Jaapani sisemeres proovilaske „Yamato“ peakaliibri kahuritega umbes 40 km kaugusel asuvate sihtmärkide pihta. Halvad tulemused näitasid selgelt, et sellise kaliibriga mürskudega sihtmärgi tabamine suurelt kauguselt on sama mis kirvega kurge püüda. Teiseks jättis soovida kogu tulejuhtimissüsteem tervikuna.
Alles 1942. aasta mai lõpuks oli „Yamato“ lõplikult lahinguvalmis. Laevastiku lipulaevana osales ta juuni alguses Jaapani jaoks katastroofiliste tagajärgedega lõppenud Midway operatsioonis (3.–6. juunil), kuid nagu mõned teisedki lahingulaevad, ei osalenud „Yamato“ tulevahetuses ühegi vaenlase laevaga.
Jaapani mereväes liikus tollal õel anekdoot: „Kas te teate kolme kõige suuremat ja kasutumat asja maailmas? Need on Egiptuse püramiidid, suur Hiina müür ja lahingulaev „Yamato“.“
20. augustil 1942, tagasiteel Kure mereväebaasi, laskis USA allveelaev SS-229 „Flying Fish“ Minami-Torishima saare lähedal „Yamato“ suunas kaks torpeedot, mis aga mõlemad mööda läksid.

Pärast seda, kui ameeriklased olid maabunud Guadalcanali saarel, lahkus „Yamato“ koos saatelaevade ja mitme hävitajaga Jaapanist ja asus teele Truki atolli, et olla seal ujuvaks komandokeskuseks, kust juhatati jaapanlaste vasturünnakuid. Teel sihtkohta ründasid laevu taas USA allveelaevad, kuid ka seekord ei tabanud torpeedod sihtmärke.
28. augustil 1942 jõudis laevastiku rühm ilma vahejuhtumiteta oma sihtkohta. 1942. aasta oktoobris andsid „Yamato“ ja „Musashi“ 4500 tonni kütust tankerile „Kenju Maru“, mis pidi varustama Guadalcanali piirkonnas tegutsevaid Jaapani sõjalaevu. See näitas, kui suur puudus oli keiserlikul mereväel kütusest juba sõja alguses. Pärast lahingut Santa-Cruzi saarel toimus „Yamato“ pardal võidu auks suur bankett. (1942. aasta augusti lõpust kuni 1943. aasta maini oli „Yamato“ merel kõigest ühe päeva.)

„Yamato“ Turki atollis, tagaplaanil sõsarlaev „Musashi”.

„Yamato“ jäi Turki atolli laguuni kuni 8. maini 1943 ega osalenud üheski sõjalises operatsioonis. Juba 11. veebruaril oli ta oma rolli lipulaevana osaliselt „Musashile“ üle andnud. Viimane oli Turki atolli laguuni saabunud 22. jaanuaril 1943.
21. mail 1943 saabus „Yamato“ Kure baasi, kus dokis tehti laevale nädal aega kestnud plaanilised remonditööd ja tehnohooldus.
Mõni aeg hiljem toimetati laev taas kuivdokki, et suurendada tema 25-millimeetriste õhutõrjerelvade arvu, paigaldada uus 21-tüüpi radar, tugevdada külgmiste 155-millimeetriste suurtükitornide ja osaliselt ka tekiehitiste soomust ning teha muudatusi kütusepunkrites ja rooliseadmetes.
Hoolimata jaapanlaste suurest salatsemisest, õnnestus 16. juulil 1943 Saksa mereväeatašeel, kontradmiral Wennekeril laeva dokis näha.
17. augustil 1943 lahkus „Yamato“, pardal dessantväelased, nende sõjamoon ja varustus, Kure sadamast koos lahingulaevadega „Nagato“ ja „Fuso“ Truki atolli suunas, kuhu nad vahejuhtumiteta kuus päeva hiljem jõudsid.

18. septembril väljus „Yamato“ koos „Nagato“ ja saatelaevadega Trukist oma esimesele lahinguretkele. Jaapani eskaader pidi liikuma Eniwetoki lähistele, et kimbutada selles piirkonnas tegutsevaid USA lennukikandjaid, mis olid hiljuti osalenud Marshalli saarte ründamisel.

„Musashi” ahtriosa, taamal 12 m pikkune kaater. Paremal on presiendi all 1,5 m läbimõõduga prožektor. (1942.)

Lennukikandjatest polnud jälgegi, nende asukoht teadmata. Nii sõitsid Jaapani sõjalaevad „tühjade kätega“ Truki atolli tagasi. Oktoobri keskel kordus sama stsenaarium Seekord sõitsid merele „Yamato“, „Musashi“ ja „Nagato“. Kuid ka seekord ei õnnestunud neil USA sõjalaevu kohata. 26. oktoobril jõudsid Jaapani laevad tagasi Truki atolli laguuni.
1943. aasta detsembri alguses kavatses Jaapani sõjaväeline juhtkond kasutada „Yamatot“ koos lennukikandja „Shokakuga“ operatsioonis BO-1. Plaan nägi ette tugevdada Jaapani vägesid Vaikse ookeani kaguosas. Juba sõja alguses oli Jaapan kasutanud suuri sõjalaevu transpordilaevadena sõdurite ja varustuse edasitoimetamiseks. Asi oli selles, et tavalised transpordilaevad sattusid üha sagedamini USA allveelaevade rünnakute ohvriks. Tugeva soomusega suurtel lahingulaevadel oli palju suurem tõenäosus sihtpunkti jõuda.
12. detsembril lahkusid „Yamato“ ja „Musashi“ Truki atolli laguunist, võtsid 17. detsembril sõdurid ja varustuse pardale ning asusid tagasiteele. Ameeriklased olid aga ühe raadioteate dešifreerinud ja teades, et „Yamatot“ oodatakse tagasi Truki atolli 25. detsembril, informeerisid kohe selles piirkonnas tegutsevaid allveelaevu.
USA allveelaeval „Sakte“ õnnestuski umbes 180 miili kaugusel Truki atollist põhja pool sobivale positsioonile asuda ja lahingulaeva torpedeerida. Torpeedo plahvatas 165 m kaugusel vöörist. „Yamatolt“ saadetud sõnum selle kohta suudeti samuti dešifreerida: „25. detsember 1943. 180 miili Trukist põhja pool (10°5 N 150°32 O) saime torpeedotabamuse Ameerika allveelaevalt. [—] Vesi tungis väikese leki kaudu suurtükitorni nr 3 laskemoonakambrisse.“
Hoolimata raskest vigastusest ja sellest, et laeva oli voolanud 3000 t vett, jõudis „Yamato“ siiski Truki laguuni, kus üritati hädapärane remont läbi viia.

Grupp „Musashi” ohvitsere. (24. juuni 1943.)

USA mereväejuhatus oli kindel, et laeva ei suudeta Trukis remontida ja nii üritati teda tagasiteel Jaapanisse taas rünnata. Kolm USA allveelaeva avastasidki „Yamato“, kuid neil ei õnnestunud asuda ründamiseks sobivale positsioonile.
16. jaanuaril 1944 jõudis „Yamato“ lõpuks Kure sadamasse, kus hakati kohe torpeedotabamuse tekitatud vigastusi kõrvaldama. Kuid juba veebruaris saadeti „Yamato“ taas dokki. Seekord võeti ette ulatuslikum moderniseerimine. Eemaldati neli 1,5 m läbimõõduga prožektorit. Samuti kõrvaldati kaks külgedel asunud 155 mm keskmise kaliibri kolmiktorni ja paigutati pardale ühtekokku 6 kahe toruga 12,7 cm õhutõrjekahurit. Pärast neljandat moderniseerimist oli „Yamatole“ paigutatud 50 25-millimeetrilist kolme toruga ja 2 ühe toruga õhutõrjekuulipildujat, (21 uut kolmetorulist, neist kuus kupliga kaetud ja 15 lahtist ja 24 ühetorulist) ühtekokku 152 25-millimeetrilist „toru“. Kui lisada veel peakaliibri ja keskmise kaliibri suurtükid, siis oli laeval ühtekokku 167 „toru“. („Iowal“ ühtekokku 157 toru.) Kuna oluliselt suurenes õhutõrjerelvi teenindavate meeskonnaliikmete arv, oli vaja neile ka laevas koht leida, seega tuli uusi ühiskajuteid rajada. Samuti monteeriti laevale uued 13- ja 22-tüüpi radarid.

„Musashi” vööriosa.

1944. aasta aprillis kasutati „Yamatot“ taas dessantlaevana ning ta toimetas sõdureid Manilasse, enne kui asus oma uuele ankruplatsile Linggas Singapuri lähedal. Kuna jaapanlastel oli kütusega kitsas käes, siis määras eelkõige see asjaolu suurte lahingulaevade kasutamise taktika. Linggast võttis „Yamato“ koos „Musashiga“ ette mõned õppe- ja lahinguretked.
Mõlemad laevad osalesid 1944. aasta juunis edutuks jäänud katses tugevdada Biaki saare kaitset. 19. juunil alanud Mariani lahingus osales „Yamato“ esmakordselt koos „Musashiga“. Ameeriklasi ei õnnestunud neil ka seekord rünnata.
Kordagi lahingusse astumata pöördus „Yamato“ juuni lõpus Linggasse tagasi ja sõitis juuli alguses tagasi Jaapanisse, kus veel kord tugevdati õhutõrjerelvastust – laevale paigaldati täiendavalt 5 kolme toruga 25 mm õhutõrjekahurit. Tagasiteel lõunasse transportis „Yamato“ sõdureid Okinawale.

1944. aasta juulist oktoobrini võttis „Yamato“ osa arvukatest manöövritest, et olla valmis USA vägede rünnakuteks.
20. oktoobril 1944 lahkus ta koos „Musashi“ ja kõigi teiste Linggas statsioneerinud suurte lahingulaevadega, et Brunei kaudu sõita Leyte saare suunas, kus olid alanud USA dessantvägede operatsioonid Filipiinidel.

„MUSASHI“ HUKKUMINE

Ka „Musashi“ elukäik oli üsna kuulsusetu. 29. märtsil 1944 lahkus laev Palau saare reidilt. Jõudnud vaevalt riffide vahelt läbi sõita, torpedeeris „Musashit“ USA allveelaev SS-282 „Tanny“. Torpeedo tabas laeva kõige nõrgemat kohta – soomustamata vööri. Plahvatus tekitas laeva keresse 6 meetrise läbimõõduga augu, mille pindala oli umbes 20 m². Laeva voolas ligi 3000 t vett. Hukkus 18 meeskonnaliiget (teistel andmetel 7). „Musashil“ õnnestus siiski 3. aprillil jõuda Kure sadamasse ja paigutati kuivdokki, kust kõigest paar nädalat varem oli lahkunud „Yamato“. Järgneva kolme nädala jooksul parandati torpeedo plahvatuse poolt vigastatud vöör, võeti maha kaks kummalgi pardal asunud 155-mm kahurid ja prožektorid nr 7 ja nr 8. Pärast moderniseerimist oli „Musashil“ 130 25-mm õhutõrjerelva. Laev lahkus dokist 22. aprillil.

„Yamato“ sõsarlaev „Musashi”.

Filipiinide saarestiku vahel asuvas Sibuyani sisemeres ründasid 24. oktoobril Jaapani laevu USA lennukid. „Yamato“ sai küll kolm pommitabamust, kuid säilitas liikumis- ja lahinguvõime. „Musashi“ sai erinevail andmetel 11–20 torpeedo- ja 17–20 pommitabamust. 15 pommi lõhkes laeva vahetus läheduses. Laeval täitus veega kogu soomustatud korpuse ees olev vööriosa, samuti osa vasakparda masina- ja katlaruume. „Musashi“ vöör vajus järjest sügavamale vette, samaaegselt kaldus ta vasakpardale kreeni. Kella seitsmeks õhtul oli „Musashi“ esiots kadunud vee alla ja vesi jõudnud ülemisel tekil kuni esimese peakaliibri suurtükitornini.
Kreen oli suurenenud 15°-ni, laeva masinad seiskusid. „Musashi“ komandör kontradmiral Inoguchi mõistis, et ta laev on hukkumas, ja käskis selle pardasse sõita saatehävitajatel „Kiuyoshomi“ ja „Shimakadze“. Kõigepealt anti neile üle haavatud, „Shimakaze“ võttis pardale ka eelmisel päeval hukkunud ristleja „Maya“ 635 meeskonnaliiget. Seejärel hakati lahingulaevalt evakueerima selle terveksjäänud liikmeid.
Kell 19.20 hakkas „Musashi“ kreen kiiresti suurenema ja hävitajad kiirustasid selle pardast eemalduma. Veerand tundi hiljem läks laev ümber ja kadus, vöör ees, sügavusse. „Musashi“ meeskonnast pääses 1288 meest, erinevail andmetel hukkus kas 991 või 1039 meeskonnaliiget, lisaks veel 134 inimest eelmisel päeval pardale võetud „Maya“ mehest.

„Yamato” Sibuyani sisemeres vaenlase õhurünnakuid tõrjumas. (24. oktoober 1944, koloreeritud foto.)

Järgmisel päeval, 25. oktoobril 1944 kohtasid Jaapani laevad, mille eesotsas oli „Yamato” USA lennukikandjaid, mida julgestasid hävitajad. Puhkenud tulevahetuses sai „Yamato” oma esimesed tuleristsed. Esimest ja viimast korda kasutas „Yamato” oma peakaliibri suurtükke meremärkide vastu, tehes 104 kogupauku, osaledes USA lennukikandja „Gambier Bay” ja ühe hävitaja uputamisel.
Halvasti koordineeritud rünnaku tõttu ei õnnestunud jaapanlastel midagi olulist saavutada. Tunduvalt nõrgem USA sõjalaevade grupp pöördus aga pärast ägedat tulevahetust põhja poole.
Päev hiljem, 26. oktoobril ründasid USA lennukikandjatelt startinud lennukid taas Jaapani sõjalaevade gruppi. „Yamato” sai pommitabamuse, mis ei tekitanud aga suuremaid vigastusi, hukkus 29 meeskonnaliiget.

28. oktoobril 1944 jõudis laev Bruneisse, kus täiendas kütusevarusid. 16. novembril 1944 alustas „Yamato” koos „Nagato” ja „Kongoga” Bruneist teekonda Jaapanisse. 21. novembril ründas laevu USA allveelaev „Sealion”. Ristleja „Kongo” ja üks saatehävitaja said torpeedotabamuse ja uppusid.

Viimane foto lahingulaevast „Musashi”. Laev uppus mõni minut pärast selle ülesvõtte tegemist.

Jõudnud tagasi Kuresse, paigutati „Yamato“ uuesti dokki, kus
viidi läbi hooldetöid. Viimast korda täiendati ka õhutõrjerelvastust – laevale monteeriti 24 25 millimeetrist ühe toruga õhutõrjesuurtükki. Nüüd oli laeval ühtekokku 152 25 millimeetrist õhutõrjerelva.
Oma ankrukohalt oli „Yamatol“ pea võimatu lahkuda, sest USA lennukikandjatelt startinud lennukid tegid raskeid pommirünnakuid Jaapani sadamatele. 19. märtsil sai „Yamato“ pommitabamuse komandotorni.

Märtsis 1945 täiendati „Yamato“ kütusevarusid, lastiti laskemoona ja harjutati tulistamist õhutõrjerelvadega.

„YAMATO“ SAADETAKSE HUKATUSSE

Kui 1. aprillil alustas USA merevägi Okinawa hõivamist, võis arvata, et „Yamato“ kui viimane lahingukõlbulik Jaapani lahingulaev saadetakse ennastohverdavalt „isamaad kaitsma“.

19. märts 1945. „Yamato“ püüab pommide eest kõrvale põigelda. Foto on tehtud USA lennukikandjalt „Hornet” startinud lennukilt.

Kaks päeva hiljem heitis „Yamato“ ankru Mitajiri mereväebaasis Kurest lõuna pool ja jäi edasisi instruktsioone ootama.
5. aprillil anti käsk asuda Lõuna-Jaapani saarte pärast peetavasse võitlusesse. Selleks moodustati eskaader, kuhu peale „Yamato“ kuulus veel kergeristleja „Yahagi“ ja kaheksa hävitajat: „Isokaze“, Hamakaze“, „Yukikaze“, „Asashimo, „Hatsushimo“, „Kasumi“, „Fuyutsuki“ ja „Suzutski“.
Sõjalaevastiku juhtkonna otsus saata „Yamato“ sellisele lahinguretkele, polnud midagi muud, kui laeva ja meeskonna teadlik ja mõttetu hukatusse saatmine. Seda enam, et „Yamatol“ jätkus kütust ainult sihtkohta sõitmiseks. Ilmselt pandi „Yamato“ täitma ujuva kamikadze missiooni, sest ei laeva enda ega saatelaevade relvastusest poleks piisanud õhurünnakute tõrjumiseks. Oli äärmiselt vastutustundetu saata „Yamato“ „kangelaslikule lahinguretkele“ ilma lennukikandjate kaitseta.
Jaapanlased ilmselt üritasid Okinawa lähedal ankrus seisvatele USA sõjalaevadele maksimaalset kahju tekitada, kuid oli ilmselge, et selline ennastohverdav kangelaslikkus poleks kuidagi mõjutanud ei Okinawa vallutamist ega ka sõja edasist käiku. Olevat olnud ka selline plaan: ajada „Yamato“ Okinawa lähedal madalikule ja kasutada teda rannapatareina. See idee, kui see tõesti eksisteeris, oli pehmelt öeldes kummaline, sest sõjalaev on lahinguvõimeline ainult piisava kütuse- ja laskemoonavaruga ja merel sõites.
6. aprillil tehti Okinawale tunginud Ameerika laevastikule massiline kamikadzede rünnak, millest võttis osa 355 Jaapani lennukit. Uputati 2 USA hävitajat ja 2 transpordilaeva (vigastati 12 hävitajat ja 10 transpordilaeva). Kuid tolleaegse USA hiigellaevastiku kohta olid need kaotused tühised.
6. aprilli lõuna paiku avastati Okinawa poole rühkivad Jaapani sõjalaevad USA allveelaevalt „Threadfin”. Kohe läks teele raadiogramm ja USA laevastikujuhatus hakkas valmistuma jaapanlaste rünnakut ennetavaks löögiks. USA 5. laevastiku juhataja, admiral Raymond A. Spruance kavatses algul nende vastu saata 9 lahingulaeva, kuid siis tegid jaapanlased pettemanöövri ja asusid uuele kursile. Nende tabamiseks startis operatiivkoondise 58 (Task Force 58) kuuelt lennukikandjalt ühtekokku 386 lennukit.
Juba esimesel, kell 12.41 alanud rünnakul sai „Yamato” kaks pommitabamust ja ühe torpeedotabamuse. Teisel rünnakul sai laev pakpoordi (vasakusse pardasse) viis torpeedotabamust. Viimane, neljas rünnak kestis kõigest 15 minutit. „Yamato” sai veel kolm pommi- ja neli torpeedotabamust – kõik pakpoordi. (Muide, see ei olnud juhus, et kõik torpeedod tabasid pakpoordi. Ameeriklased lootsid ainult üht parrast torpedeerides kiirendada „Yamato“ uppumist.)

„Yamato“ uppumisel mürsukeldris tekkinud kahe plahvatuse poolt tekitatud suitsupilv tõusis 6000 m kõrgusele.

Laev peatus, vajus järjest rohkem pakpoordi kreeni, läks lõpuks ümber ja kell 14.23 kadus vee alla. Vahetult enne vee alla vajumist toimus ilmselt laeva vööripoolses laskemoonakeldris peakaliibri mürskude plahvatus, mille tagajärjel vööriosa eraldus, mõni hetk hiljem järgnes teine, veelgi tugevam plahvatus. Tohutu lööklaine tappis hulga mehi. Määratu suitsupilv tõusis 6000 m kõrgusele, plahvatuse mürin oli kuulda rohkem kui saja kilomeetri kaugusele. Tekkis tohutu veekeeris, mis haaras kaasa neid, kel õnnestus viimasel hetkel vette hüpata. Laeval olnud 2767 mehest pääses ainult 269, uppus 2498. „Yamatot“ rünnanud 380 USA lennukist tulistas laeva õhutõrje alla 10, hukkus 16 pilooti.
Kell 14.05 uppus „Yahagi“, mis oli saanud 7 torpeedo- ja 12 pommitabamust. Põhja lasti ka veel 3 Jaapani hävitajat, kusjuures hukkus üle tuhande mehe.

* * *

340 meetri sügavusel asuv „Yamato“ vrakk leiti 1985. aasta aprillis. Selgus, et laev oli pooleks murdunud – vööriosa lamab külili paremal pardal, ahtriosa kummuli. Laeva keskosa on purunenud vormituks rauarisuks, mis näitab, et detoneerusid mürsud peakaliibri ahtritorni laskemoonakambris ning ilmselt seejärel ka mürsud keskmise kaliibri ja õhutõrjesuurtükkide laskemoonakambrites. „Yamatolt“ pääsenud suurtükiohvitserid on avaldanud arvamust, et esialgse detonatsiooni võis põhjustada mõni lööksütikuga peakaliibri mürsk, mis laeva külili minnes oma riiulist välja kukkus. Ei saa ka välistada võimalust, et peakaliibri laskemoonakambri detoneeris mõni hilinenud lennukitorpeedo, mis tabas külili vajunud laeva põhja.

KOKKUVÕTTEKS

Vaatamata aukartustäratavatele mõõtmetele ja võimsale relvastusele, ei olnud „Yamato“ kuigi efektiivne. Ja seda mitmel põhjusel. Kui laeva projekteerijad oleksid osanud ette näha seda, et merelahingute tulemuse Vaiksel ookeanil määravad hoopiski lennukikandjad, siis oleks tulnud „Yamato“ küll ehitamata jätta. Laev ei olnud suuteline ennast kaitsma kümnete kiiresti liikuvate lennukite eest. Ja mis kõige olulisem: ründav torpeedot kandev lennuk võis laevale läheneda kõigest mõnekümne meetri kõrgusel merepinnast, olles seega „Yamato“ õhutõrjerelvadele praktiliselt tabamatu.
Tollane õhutõrjerelvade tulejuhtimissüsteem oli üsna algeline. Tänapäeval on näiteks raadiolokaatori abil juhitava õhutõrjekahuri tabamisprotsent 98. Täiesti mõttetu oli tulistada ründavaid lennukeid peakaliibri kahuritega, sest tabamise tõenäosus oli kaduvväike.

„Paraadfoto” maailma parimast lahingulaevast „Iowa”.

Ka oli laeva puuduseks suhteliselt väike kiirus – maksimaalselt 27 sõlme. Optimaalne kiirus oleks pidanud olema vähemalt 30–32 sõlme. Suur kiirus on lahingulaevale väga oluline, sest see võimaldab merelahingus manööverdada paremale laskepositsioonile. Lahingus saadud vigastuste korral võimaldaks aga suur kiirus jälitajate käest põgeneda. Mis puutub aga „Yamato“ viimasesse lahingusse, siis, nagu eespool öeldud, oli see lihtsalt laeva ja selle meeskonna kindlasse hukatusse saatmine. „Yamato“ oleks ehk pääsenud, kui laeva oleks eskortinud vähemalt kaks-kolm kiiret lennukikandjat, millelt startinud lennukid oleksid astunud õhulahingusse USA lennukitega. On selge, et selline hiigellaev võis edukalt tegutseda ainult koos teiste suurte lahingulaevadega ja kindlasti lennukikandjate kaitse all.
Kui hea sõjalaev „Yamato“ siis ikkagi oli? Spetsialistid on andnud hinnangu 10 palli süsteemis, kusjuures hinnati laeva relvastust, soomust, veealuse osa kaitset ja muid taktikalisi andmeid.
Kõige paremaks sõjalaevaks läbi aegade tunnistati USA ristleja „Iowa“ (valmis 1943, 48 110 t), mis sai 206 punkti, teise koha sai, samuti USA laev, „South Dakota“ (1941, 37 970 t) – 196 punkti, kolmandale kohale jäi Prantsuse „Richelieu“ (1943, 46 000 t) – 174 punktiga. „Yamato“ jäi neljandale kohale, kogudes vaid 170 punkti. On üllatav, et „Yamato“ õhutõrjerelvastus, hoolimata torude suurest arvust sai hindeks vaid 3, samal ajal kui „Iowa“ õhutõrjet hinnati hindega 10. „Yamato“ tulejuhtimissüsteem sai hindeks 5, „Iowa“ oma aga 10. „Yamato“ õhutõrjeautomaatrelvi hinnati veelgi madalamalt – hindega 2,5, „Iowa“ omi aga hindega 10.

©Peter Hagen

Vaata ka youtube.com

Naval Legends – Yamato
Yamato’s Detah
Battleship Yamato’s Mainguns
The End of the japanese Battleship Yamato
Death of the Yamato

jne

 

 

0

Your Cart