Iga sajas maakera elanik on skisofreenik

3 minutit lugemist

Ameerika ülikoolides tehtud sotsioloogiliste uuringute põhjal selgus, et meie planeedi iga kümnes elanik pole maksimaalselt teovõimeline tänu ühele või teisele psüühilisele haigusele.
Londoni psühhiaatriainstituudis viidi läbi katsed, mille tulemused annavad võimalused aju magnetresonantsilise skaneerimise teel avastada skisofreenia juba väga varajases staadiumis. Selle rakendamisega selgitasid teadlased välja muutused patsiendi aju kolmes erinevas osas juba siis, kui tal polnud esinenud veel ainsatki sümptomit, mis tavaliselt potentsiaalsele skisofreeniale osutavad.

Vasakul: terve aju, keskel: kõrgendatud risk, paremal skisofreeniku aju.

Soome teadlased viisid läbi uuringud, selgitamaks välja, kas vastsündinu kasvul ja kaalul on mingi loogiline seos riskiga küpsemas eas skisofreeniasse haigestuda. 7000 inimese läbiuurimine näitas, et väike sünnikasv (49 cm ja alla selle) ning eriline kõhnus 7-nda eluaastani on põhilisteks faktoriteks, mis hilisema skisofreenia eest hoiatavad.
Skisofreenia tekkimist ei mõjuta ei inimese rahvus ega rass, ei sotsiaalne staatus, materiaalne kindlustatus ega kultuuriline tase. Haigusele on ühteviisi „kättesaadavad“ nii mehed kui naised. Ainuke erinevus viimaste vahel on see, et haigestumise alguse keskmine iga on meestel 15–25 aastat, naistel 25–35 aastat. Ja sõltumatult soost on suremuse protsent skisofreenikute seas kaks korda kõrgem kui nendel, kes selle tõve eest pääsenud.
Väidetakse, et skisofreeniat põeb iga sajas maakera elanik, st. 1 protsent.
Skisofreensetele häiretele on iseloomulikud muutused mõtlemises, käitumises ja tajumises. Haigus ei tekita teadvuse häireid ja intellekti alanemist. Sümptome jagatakse positiivseteks ja negatiivseteks sümptomiteks.
Positiivsed sümptomid sisaldavad erinevaid tajumishäireid, mis skisofreenia puhul enamasti esinevad: kuulmismeelepetetena, luulumõtetena (ekslikud veendumuslikud otsused), veiderdavat käitumist või rahutusseisundeid.
Negatiivseteks sümptomiteks loetakse: sotsiaalse aktiivsuse alanemist, emotsioonide vähenemist, initsiatiivi puudumist, kõne sisu ja sõnavara vaesumist. Haigus võib alata hiilivalt või järsku.

Skisofreenia kui moehaigus. Skisofreeniasse haigestumine aastatel 1993–2013.

Skisofreeniat peetakse üheks kõige raskemini uuritavaks haiguseks. Juba 1957. aastal anti teada, et skisofreenia tekkesaladuse avastaja pälvib Nobeli preemia. Seda pole veel keegi saanud, seega on tegu väga raske pähkliga. Statistika kohaselt on maailmas ühtekokku 26 miljonit skisofreenikut, kusjuures nende arv pidavat iga aastaga üha suurenema. Ning keegi ei oska ühemõtteliselt vastata, miks see nii on. Michael O’Donovan ja ta kolleegid Cardiffi Ülikoolist Inglismaal suutsid küll 2008. aastal tuvastada, et geen nimega ZNF804A suurendab skisofreenia tekkimise riski umbes 1 protsendi võrra. Ülejäänu suhtes on üleval väga palju erinevaid hüpoteese. Geneetikud on ülitõsiselt asja kallale asunud, asjaomased uuringud toimuvad pea kõikides tsiviliseeritud riikides. Ainult edu pole veel olnud.
Ent 2016. aasta jaanuarikuus selgus, et skisofreeniaoht kummitab eelkõige väga tugeva immuunsusega inimesi, sest kaasasündinud immuunsusgeen pidavat mingil pentsikul kombel põhjustama skisofreenia sümptomeid. Immuunsusgeen ei mõjuta mitte ainult organismi kaitsevõimet, vaid osaleb ühtaegu närvisidemete blokeerimisprotsessis. Teadlased on leidnud, et side soolestiku ja aju vahel on tegelikult kahesuunaline – nii nagu „liblikad kõhus” tunde on tekitanud aju, võib soolestik edastada ajju ka rahulolu või ärevustunnet. Kui vastav geen (uitnärv) käitub väga agressiivselt, siis võib sellega kaasneda peaaju oluliste närvisidemete hävimine.
Piltlikult öeldes on tegemist olukorraga, kui koos pesuveega ka beebi minema heidetakse. Siia ongi koer maetud.
Kahtlemata ei saa kogu süüd immuunsusgeeni kraesse ajada, sest ilmselt on süüdlastest geene rohkem. Teadlased on igatahes veendunud, et ülalkirjeldatud 2016. a avastus võimaldab skisofreenia ravimisel mitu sammu edasi teha.

0

Your Cart