Hoides tagasi surma

2 minutit lugemist

See juhtus Teise maailmasõja ajal. Nõukogude pommituslennuk maandus ilmselt reeglite vastaselt. Põrganud raskelt vastu maad, veeres ta mööda lennuvälja ja, kaldunud ühele tiivale, peatus, mootorid välja lülitatud. Kõik sööstsid lennuki juurde.

Kõik meeskonnaliikmed lamasid elututena. Verine piloot istus, olles tugevasti klammerdunud rooli külge. Ta jalad surusid pidureile. Oli näha, et vasaku haavatud käe viimase liigutusega lõi ta vastu süüte väljalülitajat, et peatada mootor ja ära hoida tulekahju ebaõnnestunud maandumise korral. Ta näole oli tardunud ülima pinge, tähelepanu ja tahtepingutuse ilme.
Umbes kahekümne minuti pärast, juba esmaabipunktis, tuli piloot teadvusele. Ta näoilme ei muutunud ja läbi kokkusurutud hammaste ütles ta: „Ülesanne on täidetud . . . Kuidas on meeskonnaga? Kas lennuk on terve?“
Ja kaotas uuesti teadvuse.
Möödus umbes pool tundi ja ta tuli jälle teadvusele. Ja kohalviibijad kuulsid, kuidas ta kordas magnetofonilindi täpsusega: „Ülesanne on täidetud . . . Kuidas on meeskonnaga? Kas lennuk on terve?“
Kuulnud, et inimesed on elus (kuigi tüürimees ja laskur olid surnud) ja lennuk terve, lausus lendur rahuldustundega: „Hästi!“ Ta nägu lõtvus, seejärel moondus valust ja ta hakkas oigama ning visklema.
Olles raskesti haavatud, juhtis piloot lennuki lennuväljale. Mõte inimestest, lennukist oli niivõrd tugev, et sellega seoses olev erutuskolle ajukoores pidurdas valu, ei lasknud teadvusel täielikult kaduda. Selle tulemusena jäi lennuk terveks. See kolle oli niivõrd tugev, et ta ei kustunud ka hiljem, juba esmaabipunktis, pärast kahekordset teadvusekaotust. Selle suutsid kustutada ainult rahustavad sõnad, mille järel see kolle vabastas pidurdusest varem pidurdatud alad, tekkis valu ja motoorne erutus, mida põhjustasid rasked haavad.
See ei ole ainus juhtum, kus tahtepingutus lükkas edasi teadvuse kaotamise ja isegi surma. On teada juhtum, kus lendur „pidas kinni“ surma kuni lennuki maandumiseni, olles aga maandunud, suri otsekohe.

Mälestusmärk Pheidippidesele.

V sajandil enne meie ajaarvamist jooksis kreeka sõdur Pheidippides maha nelikümmend kaks kilomeetrit Marathoni asulast Ateenani, andis edasi teate kreeklaste võidust pärslaste üle ja langes siis surnuna maha. Tema auks ongi kaasaegses kergejõustikus 42 kilomeetri ja 195 meetri pikkune jooksudistants nimetatud maratonijooksuks.
Ühe lahingu ajal ratsutas Napoleoni juurde käskjalg. Olles kirja üle andnud, hakkas mees sadulas kõikuma.
„Kas te olete haavatud?“ küsis Napoleon.
„Ei, tapetud!“ vastas käskjalg, kukkudes surnult hobuselt.