Iseendale tohtriks ehk enesesisenduse imeline jõud

15 minutit lugemist

Haiguste vastu võitlemiseks on väga erinevaid vahendeid. Kui palju kordi me oleme lugenud pakendilt hoiatust kõrvalmõjude kohta. Kuid kõige tõhusam ravi ei maksa midagi ja sellel pole ka mingeid negatiivseid kõrvalmõjusid: iseravimise varjatud jõud ehk spontaanne remissioon.

Punane ring monitoril muutub hetkeks suuremaks, seejärel väheneb. See näeb välja nagu vanamoodne kompuutrimäng, millega Christian P. tegeleb, kuid ilma actioni ja optiliste trikkideta…

31-aastane mees istub Müncheni eriarsti kabinetis. Tema mõlemale meelekohale on kinnitatud elektroodid, mis seadme abil on ühendatud monitoriga. Christian peab ainuüksi oma mõtete jõul muutma monitori ekraanil kumava punase ringi võimalikult väikeseks. Ta on seda juba mitmel seansil harjutanud ja nüüd laabub kõik üsna hästi.

Kui punane ring muutub väiksemaks, tähendab see seda, et meelekohtades asuvad arterid ahenevad, need lasevad vähem verd läbi ja Christiani peavalu kaob. Selleks et seda saavutada, kujutab patsient ette, nagu lamaks ta külmas lumes. Selle mõtte juures tema arterid meelekohtades ahenevad täpselt samamoodi kui punane ring monitori ekraanil, mis fikseerib tema mõttejõu efektiivsust.

Neurofeedback: patsient kogeb „live”, kuidas tema valud kaovad ja ta on võimeline seda protsessi oma mõttejõul juhtima.

Selle meetodi abil, mida nimetatakse neurofeedback’ks, on võimalik kontrollida omaenda ajutegevust ja seda sihipäraselt mõjutada. Kes on juba kord sellist mõjutamist spetsialisti juhendamisel harjutanud, saab sellega edaspidi hakkama ka ilma tehnika abita. „See toimib nagu kahe abirattaga lastejalgratas. Kui laps on kord õppinud tasakaalu hoidma, saab ta edaspidi hakkama ka kahe rattaga,“ ütleb diplomeeritud psühholoog Barbara Timmer, saksa biofeedbacki ühingu liige. (Mõiste biofeed hõlmab kogu organismi, neurofeedback aga ainult aju.)

Niisiis, ei mingit mökutamist ülerahvastatud ootetubades, ei mingeid medikamente, ei mingeid negatiivseid kõrvalmõjusid – kõige selle asemel on uus tunne: ma aitan ennast ise. „Muidugi on mugavam lasta ennast ravida, kui ise aktiivne olla,“ ütleb Barbara Timmer. Kuid omaenese ravimisjõu usaldamine võib olla palju efektiivsem kui nii mõnigi käik arsti juurde. Kui tõhusalt ja hämmastavalt mõjuvad meis peituvad jõud, on alles viimasel ajal sattunud teadlaste ja meedikute huviorbiiti.

Teada on see, et meie kehas toimub iga päev arvutu hulk raviprotsesse. Me ei märka ega taju nende protsesside toimet ja mõju, teisi tegureid peame aga lausa iseenesestmõistetavaks. Meie immuunsüsteem võitleb ohtlike bakterite ja viirustega, lõikehaav sulgub ja paraneb iseenesest, miljardid rakud uuenevad, ensüümid parandavad defekte pärilikkusesubstantsis DNA, valulik vigastus paraneb iseenesest.

Aga isegi siis, kui me siiralt usume, et need olid arstid, kes meid terveks tegid, ei saa me kuidagi oma osalust tervenemises eitada.

Müncheni psühhoterapeudil Christian Strubel on 30 aasta jooksul olnud kümneid tuhandeid patsiente. „Ma annan füüsikaliste meetoditega nagu soojus ja keha massaaž patsiendile edasi ainult seda, mis aktiviseerib tema enda eneseravijõu,“ ütleb ta.

Katsealuse pea külge kinnitatud elektroodid muudavad aju aktiivsuse nähtavaks.

Eriti muljetavaldavad iseeneslikud ravijõud on ajuvigastustega inimestel, kelle terved neuronid väljalangenute funktsiooni üle võtavad. Nii juhtus näiteks ühe prantslasega, kes kuue aasta eest laineid lõi, kuna ta saab hakkama ainult ühe kümnendiku normaalseks elutegevuseks vajaliku ajumassiga.

Sama kõmuline on lugu dokumentaalfilmide tegija Clemens Kubyga, kes jäi pärast õnnetust ratastooli, kuhu ta arstide arvates oleks jäänud kogu eluks. Siis aga võttis mees ennast kokku ja pärast tõsist tööd endaga, tõusis ratastoolist püsti ja läks omal jalal koju – kliiniku personali ülimaks hämmelduseks. „Miks peaks inimene olema nii ebakompetentne, et ta ise ennast ravida ei oska, vaid alati teiste abi vajab?“ küsib Kuby lausa provotseeriva enesekindlusega.

Või näiteks vähipatsient Armin Schütz, kelle edasisest ravimisest arstid loobusid ja ennustasid talle peatset lõppu. „Minge koju ja tehke järelejäänud päevad enda jaoks ilusaks,“ olid tema kirugi viimased sõnad. Kuid Schütz võitleb. Ta leiab alternatiivse kliiniku, kus kunstlikult esilekutsutud kauakestva ja kurnava palaviku abil vähirakud hävitati. Seda juhtumit peetakse meditsiiniliseks imeks. Ja see ei ole ainuke taoline juhtum.

Palavik on ka suhteliselt ohutute haiguste puhul organismi kaitsvaks tõhusaks relvaks. Pikka aega arvati, et kõrge temperatuur on kurnav ja tülikas, mille vastu tuleb tingimata võidelda. Nüüdseks on aga kindlaks tehtud, et palavik toetab – juhul kui see ei ole liiga kõrgele tõusnud – iseeneslikku paranemist, sest palavik on alati seotud imuunrakkude kõrgendatud aktiivsusega.

Meie organismis jälgib imuunsüsteem, et oleks tasakaal kahe protsessi vahel: haigusetekitajaid hävitavate põletike ja vastasmõjuga protsessi vahel, mis üritab neid põletikke jälle normi piiridesse tagasi viia.

Hingelised traumad ja tugev stress võivad viia selleni, et see tasakaal nihkub paigast – ekstreemsetel juhtudel võivad tekkida kroonilised haigused. Ja vastupidi: hingeline tasakaal võib mõjuda nii, et tasakaal immuunsüsteemis taastub.

„Inimese psüühika ja keha on ühtne tervik, teadvustamata vaimne aktiivsus etendab suurt osa nii haiguste tekkes kui ka neist paranemises.“ ütleb Andreas Meyer-Lindenberg, Mannheimi psüühilise tervise keskinstituudi direktor. Tõsi, see seisukoht on õigupoolest igivana, kuid tänapäeva haiglates ei pöörata sellele enam mingit tähelepanu. Haiglates koondub põhitähelepanu mitte haigele, vaid haigekassale – palju sealt saab, palju sealt veel võtta on!

Kuid on ka erandeid. Üheks selliseks on Loodusravi ja Meditsiini kliinik Essenis. Siin kasutatakse klassikalise meditsiini võtete kõrval ka vestlusi, toitumisnõuandeid, massaaži ja lõdvestusharjutusi. Kõiki need raviviisid on koondatud mõiste mind-body-medizin (keha-hing-meditsiin) alla. „Meie ravi aitab aju ja vaimu, püüab toetada organismi iseeneslikku tervenemist,“ selgitab peaarst Gustav Dobos. Selles kliinikus pööratakse suurt tähelepanu sellele, kuidas õpetada patsiente stressiga toime tulema, kuidas tusatuju eemale peletada. Sest alles siis, kui inimene on leidnud hingelise tasakaalu, haigusega seotud muremõtted lennutanud seitsme maa ja mere taha, saavad eneseravi jõud aktiviseeruda.

Üheks tõhusamaks meetodiks stressist jagusaamisel peetakse mediteerimist. Psühholoog Britta Hölzel uuris USA-s Harvardi ülikoolis, kuidas muutub inimese aju tegevus, kui ta päevas 25 minutit mediteerib. Tulemus: juba kahe kuu pärast väheneb subjektiivselt tunnetatav stress oluliselt. Aju hipokampus (ajukoore osa), evolutsiooniliselt vanimas ajuosas hakkab nn hall substants tihenema. Jääb mulje, et aju on regenereerunud ja tekitanud endale „stressipolstri.“

Infektsioonid ja põletikud (märgitud kollaste ringidega) paranevad sageli iseenesest. Ainult näiliselt on tegemist kehasiseste protsessidega. Inimese psüühiline mõjutamine võib paranemist oluliselt mõjutada.

Kuulus kreeka arst Hippokrates sõnastas selle fenomeni juba 2400 aastat tagasi nii: „Medicus curat, natura sanat – arst ravib, loodus tervendab.“ Siinkohal tasuks aga meenutada ka teist sententsi: medicus medicum non sanat – üks arst teist terveks ei tee. Kuid see on juba teine teema…

Üks inglise perearst tahtis teada, mil määral on võimalik patsientide eneseravijõude mobiliseerida ja tegi järgmise eksperimendi. Ta jagas 200 meest ja naist, kes kurtsid pidevalt selliste alaliste hädade nagu nohu, kaela- kõhu- või seljavalude üle kahte gruppi. Ühe grupi liikmetele rääkis ta ainult positiivset („Pole midagi hullu, see läheb varsti üle“, teise grupi liikmed said kuulda ainult negatiivseid sõnumeid („Me peame seda täpsemalt uurima“, „Ravi võib väga pikaks osutuda“ jne).

Kui arst kaks nädalat hiljem patsiente küsitles, selgus, et 64 protsenti neist, kes said kuulda ainult positiivseid arvamusi, tundis ennast paremini. Teisest grupist tundis ennast paremini ainult 39 protsenti.

„Sõnad võivad mõjuda nagu ravimid,“ ütleb psühholoogiaprofessor Johann Caspar Rüegg. Sama kehtib ka sõbraliku žesti, sõna või teise inimese tähelepaneliku ja osavõtliku ärakuulamise kohta. Seega võib sõna ravida, kuid ka tappa. Toome siinkohal markantse näite iatrogeenia juhtumist omaaegses Nõukogude Liidus. Noor arst, kes soovis rahustada haiget vanakest, ütles talle: „Me sureme ühel päeval, vanaema.“

Mõne aja pärast tuli eideke jälle polikliinikusse ja kuulnud, et arst on ootamatult surnud, imestas siiralt: „Aga kuidas siis mina veel elan?“ Ning suri samas!

Henry Beecher töötas Teise maailmasõja ajal laatsaretis kirurgina. Kui juhtus, et tema morfiumi tagavara sai otsa, süstis ta viimases hädas valust karjuvatele haavatutele keedusoolalahust, jättes kannatajad uskuma, et neile süstiti morfiumi. Väliarst ei jõudnud ära imestada, et suutis sel viisil paljude haavatute kannatusi oluliselt leevendada. Asjaosalised ise olid aga vähem üllatunud, sest nad ju ootasidki süstilt valuleevendavat toimet.

Beecher kasutas nn platseeboefekti. Selle all mõistetakse mõju, mis pole seotud medikamendi toime, vaid enesesisendusega. Pikka aega arvati, et platseeboefekt toimib ainult siis, kui patsient arvab, et talle anti ehtsat ravimit. Kolm uusimat uurimust aga kinnitavad, et platseeboravimid aitavad isegi siis, kui patsient teab, et talle antakse süütut ravimi aseainet.

Ted Kaptchuk Harvardi ülikoolist andis soolevaevustega patsientidele mõjuta pilli, öeldes, et see koosneb mõjuta ainetest, kuid kliinilised uuringud on näidanud, et sellegipoolest mõjub see pill hingelis-kehaliste iseeneslikus raviprotsessis tõhusalt ka soolevaevuste puhul. Hoolimata sellisest „saatesõnast“ hakkasid paljud patsiendid ennast paremini tundma.

„Sellega ei osanud me küll arvestada,“ kommenteerib katses osalenud inglise psühholoog Irving Kirsch. Üsna pea taipasid meedikud, mis haigetele tegelikult mõjus. „Me ei öelnud lihtsalt, et siin on suhkrupill,“ selgitab Kirsch. „Me selgitasime patsientidele, miks see mõjub – tehes seda viisil, mis neid veenis ja mõjutas positiivselt nende alateadvust.“

Samale tulemusele jõuti eksperimendiga Hamburg-Eppendorfi ülikooli kliinikus. Neoroloog Ulrike Bingel asetas oma katsealuste randmele sideme, mis pidi ebameeldivat palavust leevendama. Enne sideme paigaldamist hõõrus ta nahka salviga, kas platseebosalvi või tõhusa valuvaigistava salviga. Kumba ta kasutas, ei mänginud järelduse tegemisel erilist rolli. Otsustav oli see, mida katsealused ootasid. Kui neile määriti ehtsat salvi ja nad ei oodanud sellelt mingit mõju, vähenes valu ainult pisut. Kui aga katsealused uskusid, et salapärane side võtab valu ära, oli efekt kahekordne!

Pole kahtlust, et klassikaline meditsiin on päästnud otsatu hulga inimelusid, kuid paraku näitavad arvukad eksperimendid, et sageli ei ole arstide ravi see, mis parandab, vaid patsient ise. Kuidas muidu seletada seda, et osteartroosihaiged (artroos, liigesehaigus), kellele öeldi, et nende põlve opereeriti, ei tundnud pärast seda enam mingeid valusid? Sama kehtib ka nende patsientide kohta, kes uskusid, et tegelikkuses mitte toimunud südameoperatsioon vabastas neid stenokardiast. Või parkinsonihaiged, kes uskusid, et neile on antud apomorfiini, tegelikult aga süstiti neile vaid süütut keedusoolalahust.

See oli platseeboefekt, mis neid aitas. Kuid see efekt on midagi enamat kui enesesisendus – platseebo põhjustab täiesti objektiivselt mõõdetavaid muutusi organismis.

Parkinsonitõve patsientide puhul mõjus paltseeboravim nii, et nende aju hakkas rohkem eritama dopamiini, mida nendel haigetel napib.

Kuidas aga reageerivad haiged, kui neile mingi platseeboeksperimendi lõpus öeldakse, et väidetav mõjuv ravim seda polnud, et neile lihtsalt valetati, ja et ainult tänu neile endile hakkasid nad ennast paremini tundma. Hamburgi ülikooli psühholoog Regine Klinger sai seda omal nahal tunda pärast seda, kui ta oli patsientidele ulatanud süütut vett, mis oli kergelt roosakaks värvitud, maitses mõrult ja vähendas seljavalusid sama hästi kui päris ravim. Kas patsiendid tundsid pärast tõe teadasaamist ennast tüssatuna? „Vastupidi,“ väidab Klinger, „99 protsenti katsealustest oli vaimustuses, et midagi niisugust üldse võimalik on, et nemad ise on suutelised oma liikuvust parandama ainuüksi mõtlemise muutmisega.“

Michigani-Dearborni ülikooli antropoloog Dan Moerman tegi paljude uurimistööde ja enda isiklike kogemuste põhjal kokkuvõtva järelduse: „Inimene räägib oma tablettidega ehk teisisõnu: see, mida me mõtleme ja kuidas me tunneme, mõjutab oluliselt meie keha reaktsioone.“

Kui Moerman „räägib oma pillidega“, soovitavad Kirsch ja teised kasutada eelkõige oma mõttejõudu. Haigestumise korral tuleks püüda ennast lõdvestada, samas intensiivselt kujutada ette soovitud ravitulemust. On tõestatud, et sel viisil on inimene suutnud isegi vähki võita.

Freiburgi lähedal Ehrenkirchenis elav Rudi Sayer ei põdenud küll 30 aastat tagasi vähki, kuid kannatas suure varba all oleva soolatüüka tõttu, mis põhjustas liikumisel teravat valu nagu roosiokas. Tislerina pidi ta tööd tehes palju seisma, kuid soolatüüka tekitatud valu tõttu muutus see tõeliseks piinaks.

Arst külmutas soolatüüka, kuid see tuli tagasi. Siis lõigati soolatüügas välja, kuid mõne kuu pärast tuli see uuesti tagasi. Siis otsustas Rudi sayer lasta see tüütu tüügas välja opereerida. Enne seda pidi ta aga haiglasse minema jalgpalli mängimisel saadud sidemerebendi tõttu. Üks tema sõber, kes teda haiglas külastas, kuulis soolatüükast ja soovitas: „Sa pead tal paluma lahkuda, sa pead ta lihtsalt minema mõtlema. Sul on ju palju aega.“

„Ma mõtlesin alguses, et see on mingi rumal nali,“ meenutab praegu 55-aastane Rudi. Kuid tema sõber ei jätnud järele ja kinnitas, et see on teiste juures mõjunud. „Jaa, aega mul oli,“ meenutab Rudi. Nii hakkas ta iga päev umbes kümme minutit järjest endale sisendama, et soolatüügas peab kaduma. „Ma olin nagu transis ja oma mõtetesse täielikult süvenenud.“

Kui ta haiglast koju lasti, jätkas ta kodus õhtuti voodis oma mõtteharjutusi. Umbes kahe nädala pärast avastas ta, et soolatüügas oli kadunud. Ja see pole tänini tagasi tulnud!

On lihtsalt hämmastav, milleks inimese keha ja vaim võimelised on. Arsti õigesti valitud sõnad, tugev enesesisendus, piiritu usk oma jõusse – kõigil nendel faktoritel võib olla tervendav mõju. Pole üldse tähtis, mida arvab asjast klassikaline meditsiin, tähtis on tulemus!

2013. aasta veebruari ajakirjas „Neuropsychopharmacology“ avaldatud uurimus näitab, et valu leevendamine platseeboga sõltub patsiendi isikust. See, kes on vaimselt stabiilne ja tasakaalukas, võidab ravist rohkem, kui see, kes on kergesti ärrituv, pahur ja äkiline. See erinevus on märgata ka ajus. Positiivselt meelestatud patsientidel eraldavad retseptorid rohkem endorfiini, mille mõju muuhulgas avaldub ka heas enesetundes ja valu leevendumises.

Isegi Saksa Arstidekoda (Bundesärtztekammer), kes on seni suhtunud igasugustesse raviviisidesse vägagi konservatiivselt ja pannud põhirõhu ravimitele, on nüüdseks avastanud omal jõul tervenemise võimalused ja oma seisukohta selles küsimuses selgesõnaliselt väljendanud: „Kuna eksperimentaalne platseeboefekti uurimine on näidanud, millist kasu võib patsient oma platseebovõimest saada, võib selle teadlikku kasutamist täiesti põhjendatuks lugeda.“

Võib-olla ei hakkagi klassikalised meedikud tulevikus enam pead vangutama, kuuldes, et patsient on üht või teist näiliselt „kahtlast“ meetodit kasutades tervenenud. Ei mõju ka kuitahes hea ravim, kui patsient ei usalda arsti ega usu ravimi mõjusse. Aga et enesesisendus teeb imet, siis loo lõpetuseks õpetlik ja mõtlemapanev juhtum minevikust.

Grigori Rasputinil oli kaasasündinud hüpnootilise mõjutamise anne ja tal oli võime laskuda transitaolisse somnambuulsesse seisundisse ehk teisisõnu hüpnoosi sügavaimasse staadiumi.

Millised ei oleks ka hinnangud Vene viimase tsaari Nikolai II ja tema abikaasa Aleksandra Fjodorovna faforiidi Grigori Rasputini kohta, räägivad paljud faktid sellest, et Rasputin tabas intuitiivselt inimeste hingeelu ning tal oli lausa kaasasündinud hüpnootilise mõjutamise anne. On teada, et 1913. aasta lõpus võttis Rasputin salaja hüpnoositunde ühelt Peterburi hüpnotisöörilt. Viimane pidas teda väga andekaks. Hüpnotisööri sõnade järgi omas Rasputin „tugevat tahtejõudu ja oskust seda kontsentreerida”. Kahtlemata elas temas fanaatiku tohutu enesesisenduslik tahtejõud, mis mitmekordistas tema psühholoogilist mõju inimestele, sest temast lähtus, justkui kiirgas enda võimalustesse kõigutamatu uskumise võlu, usku oma vastupandamatusse jõusse. Rasputin evis võimet, mida kadestaks iga koolitatud arst: ta oli võimeline viima iseennast hüpnoosi sügavaimasse staadiumi transitaolisse somnambuulsesse seisundisse.

Väga tulemuslikult kasutas Rasputin ka enesesisendust. Kui tema vaenlase, papp Iliodori poolt saadetud fanaatik Feonia Gusseva (endine Rasputini austajanna) 29. juunil 1914 pühamehele noaga kõhtu lõi, pidasid arstid tema olukorda lootusetuks. Kroonitud kaitsjad saatsid kiires korras kaugele teekonnale oma ihuarsti kirurg Fjodorovi. Rasputini seisund oli tõepoolest üliraske. Kuid traagilist lõppu ei järgnenud. Sel ajal tema juures viibinud inimesed jutustasid, et ta oli tundide kaupa visalt korranud: „Jään ellu, jään ellu, jään ellu…”

Ja jäigi ellu!

©Peter Hagen