Haaremi saladused – Osmanite impeeriumi naised (4. osa)

(2-08) Osmani haaremit kui institutsiooni on eri eurooplased iseloomustanud kui kujuteldamatute mõnude lava või kirjeldamatut põrgut; kui naise vaieldamatut valitsemisala või vanglat; kui stseeni „Tuhandest ja ühest ööst” või saladuste, põnevuse ja vaikuse kantsi.

Naistele nagu Roxelana, kes oli armunud võimu, või Cecilia Baffo-Venier, kes eelistas kooselu sultaniga vallaslapseelule Veneetsia Vabariigi karmi valitsuse all, andis haarem trooni, millel olla võrdses seisundis oma aja võimumeestega. Nendele õrnadele ja hästihooldatud noortele neidudele, kes kõndisid vaikselt läbi seraili aedade oma võimsa osmani valitseja kõrval, paistis haarem kahtlemata palju mugavama kohana kui kodukülad, kus viletsus oli rusuv ja kus nende saatus oleks kahtlemata olnud palju halvem. Seevastu naistel, kes langesid haaremis salapattude ja kurjade plaanide ahvatlusse ning sattusid sekeldustesse või rikkusid reegleid, võis tee viia lossimüürilt alla merre. Palju haaremiorjatare, kelle nimesid enam keegi ei tea, heideti koos kassi ja maoga kotti topituna Bosporusse, kuna nad olid oma isandat mingil põhjusel pahandanud. Kui palju võrratuid kehi on nende sügavate siniste vete vood endasse sängitanud!

Orjatarid ja sultaniprouad
Sultani haarem kui paleeasutus
Kesk-Aasia steppides olid türklased elanud ebatavalist elu, mis oli täis seiklusi. Hobustel galopeerimise, tüdrukute vägistamise, enda purju joomise, vere valamise ja muude vägivallategude rõõmud eksisteerisid kõrvuti sallivuse ja vennalikkuse tunnetega. Vanad türklased nautisid täringumängu, mõistatusi ja lugude jutustamist, aga ka jahipidamist, joomist ja seksi. Sõttagi ajas neid nomaade õigupoolest pigem iha naiste kui rikkuse järele, sest – nagu Tšingis-khaan seda jõhkralt väljendas – pole suuremat rõõmu kui heita oma vaenlase naiste ja tütarde peale.
Selles maailmas, kus isegi mängud olid vägivaldsed, sai naistele ometi osaks nii hoolitsust kui ka vabadust. Naises nähti saaki ja tema vallutamisel oli türgi meeste jaoks sama tähendus nagu sõja- või jahipidamisel. Paaritumist saatsid rituaalid, mängud, turniirid ja võistlused. Näiteks istus tüdruk hobuse selga, visates jäära üle sadula, ja kosilased hakkasid taga ajama. See, kellel õnnestus loom kätte saada, abiellus tüdrukuga.

Vabade küttide ja sõdalaste naistel olid täpsed kohustused, vastutus hõimu sees ja tähtis roll hõredalt asustatud nomaadses elukeskkonnas.
Islami usu ja rangete moraalireeglite omaksvõtmisega muutus türgi ühiskond ja naiste seisund selles. Viimaste vabadus vähenes. Alamkihtides jäi endiselt domineerima monogaamia, kuid ülemkihid hakkasid pidama haaremeid. Araabia keeles tähendab haramgah, zanana, harim „kinnist, püha kohta”. Pärsiakeelne vaste on enderun ja india keeltes purdah või zenana. Kõik need sõnad tähistavad maja osa, mis on reserveeritud naistele. Türgi keeles anti sellele esmalt luuleline nimi darüssaade – Õnnemaja, hiljem aga „haarem”. See sõna sai tavalisimaks ja ka Läänes tuntuimaks.
Osmani sultanite kuulsat haaremit, mis oli kuulus oma suuruse, luksuse ja elegantsuse poolest, nimetati Harem-i-Hümayun – „Sultani haarem”. Selle institutsiooni ajalugu, laienemine ja järkjärguline allakäik toimus sarnaselt Poolkuuriigi enda omaga. Eurooplaste silmis omandas haarem müütilise maine. Nemad nägid teda esmajoones naudingukohana, kuid tegelikult oli ta eelkõige võimukeskus. Tähtsad poliitilised otsused tehti tihti just seal. Haarem võis näida omaette linnana, mis oli İstanbulist täielikult eraldatud, kuid tegelikult mängis ta erakordset rolli Türgi riigi elus ja sellest väljapoolgi.
Sultani haaremi hierarhia oli identne Topkapi palee omaga ja mõne erandiga oli iga naise ülesannetel vaste meestemaailmas. Iga haareminaise koha määratlesid väga täpsed reeglid ning igaühel olid oma kohustused ja privileegid. Kaugeltki kõik Kõrge Värava orjatarid ei olnud türklased. Ainult esimesed sultanid abiellusid oma rassist naistega, kui nad just ei võtnud poliitilistel kaalutlustel naisteks kristlikke printsesse. Näiteks sultan Orhan, kes elas 13. ja 14. sajandi vahetusel, kosis kreeka vürsti tütre Nilüferi ja hiljem Bütsantsi keisri Johannes VI Cantacuzenose tütre Theodora. Peagi hülgasid sultanid aga abiellumiskombe.
Osmanite Impeeriumis polnud rahvusel kuigi suurt tähtsust ja türklaste ülimuslikkuse poliitika puudus. Paleesse orjade toomise komme seati sisse, vältimaks kildkondade teket ja mässe, sest orjad olid oma kodumaast välja juuritud ja neil praktiliselt puudusid peresidemed.
Naisi toodi sultani haaremisse tavaliselt samal viisil. Provintsikubernerid, pašad ja teised tähtsad ametiisikud, kes tahtsid valitsejale heameelt teha, saatsid seraili kingituseks noori orjatare. Ja kurban bayrami, islami ohverdamispüha ajal kinkisid monarhisuguvõsa liikmed sultanile orjatüdrukuid. Nende ilu ja veetlevus pidi olema erakordne, kuid ühtlasi nõuti neilt head haridust ja stiilitunnet. Tüdrukuid koolitati hoolikalt 8–9 aastat, õpetades nad laulma, pilli mängima ja tantsima, kuni nad olid paleesse viimiseks valmis.
Enamik neist olid tatarlased, tšerkessid või grusiinlased, keda peeti maailma ilusaimate rahvaste hulka kuuluvaks. Oli aga ka valgeid tüdrukuid, kelle piraadid olid röövinud ja rikastele türklastele müünud. Osa haaremitüdrukutest tuli orjaturult, kuid selliseid võeti tavaliselt üksnes teenijateks ja neile anti ebameeldivamad ülesanded. Ükskõik aga, kas tüdruk saadi kingituseks või osteti turult, uuriti ta paleesse jõudes eunuhhide poolt läbi ning kui tal oli pisimgi füüsiline puue või iluviga, ta hüljati. Ülevaatuse edukalt läbinud tüdrukud viidi sultani ema ette heakskiitmiseks.

Orjatarid võisid oma seisundit parandada ja hierarhias tõusta, kuid tee oli raske ning täis karisid, vaenlasi ja lõkse. Uued orjatarid – cariye‘d – pidid kõigepealt usku tunnistama ja muhameedlasteks hakkama. Armulise islami ainujumala omaksvõtmiseks piisas, kui kahe tunnistaja kuuldes lausuda sehadet, püha vormel, mis kõlas nii: „Allah on suur ja Muhamed on tema prohvet” Orjatarid olid ainsad inimesed, kelle türklased sunniviisil usku pöörasid. Palju sagedamini ütlesid eurooplased ristiusust lahti ja pöördusid muhamedi usku vabatahtlikult ideelistel või praktilistel kaalutlustel, vältimaks näiteks karistust või edendamaks karjääri. Haaremisse saabudes anti tüdrukutele uued, sageli pärsiapärased nimed – midagi armsat ja iseloomustavat nagu Safay (Meeldiv), Perestu (Väike Pääsuke), Gülbahar (Kevadroos), Mahpeyker (Kuukujuline), Sekerbuli (Suhkrutükk), Dilbeste (Südamehurmaja) või Nilüfer Nenufaro (Kollane lootos, tugev nagu šerbett). Nimed kaldusid kajastama tüdrukute iseloome või iseloomulikke omadusi.
Tüdrukute kasvatamise eest vastutavad õpetajad täitsid oma ülesandeid pedantse hoolega. Uued orjatarid õpetati türgi keeles lugema ja kirjutama, õmblema ja tikkima, ning kui neil oli vastavaid andeid, koolitati nad välja laulmises, pillimängus ja tantsus. Tüdrukud elasid õpetajate ja vanemate orjataride range järelvalve all. Aega täitsid täpsed kohustused ja igapäevast monotoonsust katkestas vaid mõni tund puhkust harval väljasõidul. Euroopa ränduritel oli täiesti õigus, kui nad võrdlesid seraili seminariga, sest neil kahel oli palju sarnast. Orjatare valitses jäik distsipliin ja iga reegliterikkumise eest karistati karmilt.
Haaremi elu oli nagu ülejäänud Topkapiski organiseeritud mitmesse oda-nimelisse toimkonda, mille kaudu hallati keerulist õukonnaelu. Uus tüdruk määrati mõnda toimkondadest ja ta jäi sinna, kuni oli omandanud teatud oskused. Ta võis tõusta kõrgemale oma alal või vahetada eriala vastavalt oma annetele, kindlameelsusele ja arukusele. See esialgne õpiaeg määras suuresti kindlaks tüdruku tuleviku. Ilusamad ja meelamad tüdrukud, kes olid silmapaistvalt meeldivad ja võimekad, saadeti riigipea ema või abikaasade kaaskondadesse, kus nad võisid silma paista ja sultani soosikuks tõusta. Naised, kellele ei saanud osaks õnne saada sultani poolt armastatud, võisid teha karjääri spetsialiseerunud teenijate või ülevaatajatena ja saavutada auväärse staatuse sellisel teel.
Haarem oli omamoodi naiste impeerium, mida valitses valide sultan – sultani ema – koos kitsa ringi „ministritega”, kes moodustasid tema valitsuse.

Abdülhamit II – „Punane sultan”
Abdülhamit II astus troonile 3. augustil 1876 Osmani etiketi täie pühalikkusega: truudusvanne, mõõga vöölepanemine Eyüpi mošees, sõjaväe ülevaatus ning aukandjate ja ministrite vastuvõtt. Tema Majesteet ratsutas valgel hobusel läbi Istanbuli tänavate, kandes peas fessi, mida ei kaunistanud ükski kalliskivi, ja seljas lihtne rüü, mis üksnes rõhutas teda saatvate aukandjate riiete uhkust.
Vaatamata oma hiilgavale ja pühale pärandile, ei olnud noort sultanit oma ametiks palju ette valmistatud ja talle polnud antud kuigi palju infot hiiglasliku riigi kohta, mis ühendas plahvatusohtlikku segu erisugustest rahvastest, kellel kõigil olid oma erivajadused. Noorena oli Abdülhamit olnud usin õpilane, keda huvitas matemaatika ja kes õppis innukalt ajalugu, kuid tema õpihimu vähendas õukonnaõpetajate nigel tase. Abdülhamit oli uje ja introvertne, hoidis rohkem omaette ning isa ei armastanud teda väga, eelistades talle tarka ja osavat Murati. Suutmata äratada teistes huvi ja sümpaatiat, veetis Abdülhamit üksildase lapsepõlve.

Ta oli lähedane ainult samasuguse keerulise iseloomuga inimestele. Võimule tõi Abdülhamiti progressiivne liikumine, kuid peagi näitas ta ennast autokraadi ja konservatiivina. Tema spioneerimiskomme, mis oli lapsena vennad teda põlgama pannud, muutus nüüd riiklikuks poliitikaks, kui salajast pealekaebamist igati ergutati.
Õukonnas nõudis uus valitseja formaalset välimust ja käitumist, kuid eraelus hindas sõltumatut arvamust ja vaimukat või nilbet nalja. Avalikkuse ees ilmutas ta suurt jumalakartust ja kehtestas range usukommete täitmise nõude, kuid eraelus näitas ta jällegi terast kriitikameelt ja märgatavat skeptilisust üleloomuliku suhtes.
Mitmes mõttes oli Abdülhamit näitleja, kes etendas oma osa täiuslikult, kui see paistis talle kasulikuna. Riigijuhi-sultani ja usujuhi-kaliifina propageeris ja edendas ta kõikide muhameedlaste liitu, võitlemaks impeeriumi lagunemise vastu. Sel põhjusel domineeris tema valitsemisajal usufanatism ja rassivaen, samuti antagonism rahvuste vahel.
Abdülhamiti valitsemisajal voolanud vere tõttu sai ta hüüdnimeks „Punane sultan”. Ta viis läbi reforme, mida pidas populaarseks, ehitas koole ja haiglaid ning püüdis parandada transpordisüsteemi. Uuendusi tehti aga inimeste aitamiseks, mitte riigi moderniseerimiseks. Abdülhamit oli valitseja, keda valitses hirm. Tema eluteed palistasid ettevõtmised, mis ei andnud oodatud tulemusi, ning ihad, mis olid alla surutud ja jäid väljendamata. Ta veetis oma elu, paljastades vandenõusid ja oma elu kallale kippumisi, kuid see ei päästnud teda tagandamisest ja nukrast eksiilist, mille ta veetis Salonicas koos kolme kadin‘i, kahe printsi, nelja eunuhhi ja neljateistkümne teenriga. See oli kaugelt liiga tagasihoidlik kaaskond mehele, kes oli pidanud end võitmatuks. (2-08L)
(3-08) Peaministrilaadses ametis oli kethüda, ülemülevaataja, kes vastutas mitmesuguste toimkondade korraliku töö ja personali tõhusa tegutsemise eest. Ametisse astudes sai ülevaataja sultanilt ametliku pitsati, kalliskivi ja hõbedaga tikitud rüü ametlikel üritustel kasutamiseks. Tema ametikoha sümboliks oli hõbenui.
Kethüda‘le allus hazinedar usta ehk ülemvarahoidja, kellel oli väga vastutusrikas haldusamet. Haaremi eelarve oli märkimisväärne ning see naine korraldas palkade, jooksvate kulude ja serailist lahkunud vanade naiste pensionide maksmist.
Mitmesuguseid toimkondi juhtivaid naisi kutsuti usta, mis sõna-sõnalt tähendas õpetajat, kuid siin tähistati sellega naisi, kes valitsesid teenrite ja orjataride üle. Camasır usta juhtis pesumaja ja hoolitses sultani rüüde eest. Sultani riiete pesemine toimus erilise tseremoniaalse rutiini kohaselt ning spetsiaalseid basseine ja pesunööre, mis olid kõik hõbedast, hoiti ainult sultani garderoobi jaoks.
Riskantsevõitu töö oli ülemmaitsjal. Ajal, kui õukonnaintriigid olid igapäevane nähtus, oli elu palees väga ebakindel. Selle naise tööks oli maitsta sultani toitu, veendumaks, et see ei ole mürgitatud. Ta oli iga eine juures ja seisis sultani kõrval, hoolitsemaks selle eest, et teenindus oleks laitmatu. Riietatud suure hoolega, kandis ta pikki punaseid pükse (salvar) ja pikka kleiti, mida kaunistas kollane taskurätik.
Türklastele väga tähtis komme oli saunaskäimine. Läänes kadus see tava, kuna kristlik liighäbelikkus viis keha põlgamiseni. Seevastu Idas – osaliselt koraani ettekirjutatud rituaalse puhastamise tõttu – viidi kümblemine läbi hoolikalt. Seepärast oli ibriktar usta‘l, saunade juhatajal, tähtis funktsioon. Hamam oli koht, kuhu sultan sageli tuli lõõgastuma ja keelt peksma. Kuna türgi saunad olid mõõduka temperatuuriga, võis nendes veeta terve päeva. Juhataja valitses selle väikese maailma üle koos oma abilistega. Ta hankis veekannud, seebi, võided ja rätikud. Berber usta aga ajas sultanil habet ja juhatas habemeajajatüdrukute gruppi.

Läänes peeti Bosporuse valitsejaid metslasteks, kuid oma õukonnas järgisid nad väga keerulisi protokollireegleid, mille olid pärinud Bütsantsi keisririigilt. Igapäevastest rituaalidest said tõsised tseremooniad, mille tegi veelgi mõjuvamaks luksus, mida türklased pidasid nii vajalikuks, samuti hiiglaslik arv teenreid, kes need tseremooniad läbi viis. Üks rituaalidest oli seotud kohviga. Selle eest vastutas kahveci usta ehk kohviülem, kes juhtis kohvitoimkonda. Sultanile ja tema külalistele tõid kohvi viis teenijatüdrukut. Üks kandis kulla ja hõbedaga kandikut, mille peale olid paigutatud tassid, kaks hoidsid pärlitega tikitud siidist laudlina, veel üks hoidis cevze‘t, türgi kohvi valmistamiseks kasutatavat väikest potti, ja viimane serveeris jooki. Tseremoonia toimus sageli, ja alati kohviülema valvsa pilgu all. Türklased jõid seda ülistatud „musta jooki” mitu korda päevas ja peagi vallutas ta lauad kogu Euroopas.
Haaremis tarbiti hiigelkogustes toitu. Lesides loiult diivanitel, sõid naised pidevalt maiustusi ja kooke, tegeldes mõne ajaviitega või ajades niisama juttu. Kilerci usta vastutas toidukambri eest, mis pidi alati olema täis haruldasi ja kalleid sööke ja jooke. Sellesse oda‘sse kuuluvad haaremitüdrukud tõid laudadele puuvilju, kooke ja šerbetti, mis türklastele väga meeldis. Istanbuli õukonnas järgiti hoolikalt, lausa pedantseltki etiketti, mis oli vahend õige distantsi ja hierarhia alahoidmiseks. Saray usta ehk tseremooniaperenaine valvas kõikide sündide, pulmade, ümberlõikuste, ametlike ja usupidustuste üle ning pidi olema kursis iga inimese seisuse ja kohtlemisreeglitega. Ta juhtis igat tseremooniat ja andis kõikidele juhiseid, kuidas sultani ja tema perekonna seltskonnas käituda. Tema autoriteeti ja võimu sümboliseeris hõbekepp ja pitsat, mida ta kandis.
Baskatibe ehk esimene sekretär vastutas distsipliini ja käitumise eest. Tal oli mitu abilist. Ta kontrollis ka kalfa‘sid, vanemaid teenijannasid. Tavaliste haaremitüdrukute järele vaatas vekil usta, naisprefekt. Tema eluruum oli orjadele reserveeritud kvartalis, kelle ridadest temagi oli tõusnud. Tema peaülesanne oli tüdrukute väljaõpetamine.
Tähtis roll oli kutucu usta‘del, valide sultan‘i ja abikaasade isiklikel teenijatel. Nende ülesandeks oli osutada oma perenaistele oskuslikku abi saunas ning aidata neid riietuse ja juuste eest hoolitsemisel. Osmani perioodi lõpus, kui haarem muutus ülemäära suureks ja kulud kasvasid plahvatuslikult, oli igal printsessil rohkem kui üks isiklik teenijatüdruk. Need teenijannad, kes olid oma perenaistele väga lähedased, said tihti väga mõjukateks.
Osmani maailmas oli naistel märkimisväärne mõjuvõim. Nad tundsid ravimtaimi ja salve, kasutasid selliseid Euroopas tundmatuid meditsiinivõtteid nagu vaktsineerimine ning hooldasid rasedaid ja sünnitajaid, mis oli üksnes naiste ülesanne. Naiste ravivõtted erinesid nendest, mida kasutasid mehed ja millest kirjutati raamatutes. Ainult haruharva läks haaremis vaja väljast kutsutud arstide abi. Tervishoid oli hastalar usta, ülemõe, ja tema abiliste käes. Isegi sultan austas ämmaemandaid ja ammesid, keda nimetati sütnine‘deks ehk piimaemadeks. Lapsehoidjad ja ammed valiti väga auväärsetest suguvõsadest ning noorte printside hooldajatena oli neil prestiižikas positsioon. Ja lõpuks oli musahip kadin, kes oli sultani isiklikus teenistuses ja kelle ülesanded langesid kokku valgete eunuhhide omaga meeste majapidamises.
Orjatarid ja teenijad said hõberahas palka, mille suurus varieerus vastavalt tööülesannetele ja mis maksti välja täpselt iga kolme kuu tagant. Lisaks töötasule said naised riietuse, mis koosnes kahest rõivakomplektist aastas, siidriidest ning riidest särkide ja taskurätikute jaoks. See, mida nad said, sõltus muidugi valide ja sultani maitsest ja heldusest, kes võisid oma suva järgi lisakingitusi anda.
Haareminaised ei olnud eluaegsed orjad. Nad olid kohustatud jääma lossi vaid üheksaks aastaks. Pärast seda võisid nad oma soovil lahkuda või mehele minna. Selle sündmuse puhul said nad vabastamistunnistuse ja teenistusaastatega kogutud raha. Sellele lisandusid sõpradelt ja valide‘lt saadud kingitused, ning kui nad läksid erru pärast pikemat teenistust, anti neile majad ja maad. Saadud summad olid märkimisväärsed ja sageli võisid eksorjatarid ennast päris korralikult sisse seada. Vabastatud haareminaised said palju abieluettepanekuid ja võisid kavaleride hulgast valida. Kuna neil oli suur kaasavara ja sidemed endiste perenaistega, võisid need naised tegutseda väärtuslike vahendajatena oma meestele ning seeläbi aidata abikaasade perekondadel terveid varandusi omandada.

Impeeriumi esidaami pikk karjäär
Väike tšerkessitar Tirimujan tantsis graatsiliste žestidega sultan Abdülmeciti ees, kelle imetlus paistis selgesti välja sellest, kuidas ta tüdrukut üksisilmi vaatas. Oli kurban bayrami, ohvripeo, aeg, ja 20-aastane sultan oli külas oma värskelt abiellunud 14-aastasel õel selle armsas puumajas Bosporuse ääres. Nähes venna huvi, mõtles printsess kinkida talle selle tüdruku, ja nii sattuski kaukaasia mägiplika Topkapisse.
Innukas ja väga auahne Tirimujan sai peagi selgeks eunuhhide ja kalfa‘de õppetunnid. Ta täiustas oma seksitehnikaid ja võitis sultani poolehoiu. Sammhaaval ronis ta libedat võimutreppi mööda üles, kuni sünnitas poja Abdülhamit II. See tõusis tulevikus Osmanite troonile ja sai tuntuks kurjakuulutava hüüdnime „Punane sultan” all. Sel hetkel, 19. sajandi esimesel poolel naeratas elu väikesele tantsijannale, kuid ta ei näinud poja trooniletõusu, sest suri väga noorelt, tuberkuloosist maha niidetuna.
Tirimujani saatus näitas teed, mida naistel tuli käia, saamaks universumi suurima monarhi kaasaks. Edu hädavajalikud koostisosad olid ilu, arukus ja palju vedamist. Neid aastateks säilitada ei olnud kerge. Tüdrukuid, kelle peale isanda pilk pidama oli jäänud, kutsuti gedikli. Piisas vaid mingist tühisest tähelepanekust või tillukesestki huviavaldusest ja tüdruku elu muutus täielikult.
Kui sultan ilmutas soovi veeta tüdrukuga öö, valmistati see rituaalselt ette. Ta pesti, masseeriti, lõhnastati ning riietati peenesse linasesse toretsevasse rüüsse, talle tehti soeng pähe, ta kaeti juveelidega ja niisugusena viidi ta suure valitseja ette. Järgmisel hommikul pärast armuööd andis sultan talle kingituse, mis vastas rahuldusele, mida tüdruk oli talle pakkunud. Kui see oli uus kirg, mitte selline konkubiin, kes oli juba peremehe voodis olnud, ei kõneldud haaremis järgmisel päeval millestki muust ja keelepeksu saatis kade õelutsemine.
Astudes sellele esimesele hierarhiaastmele, sai tüdrukust ikbal (soosik) ja ta eraldati tavaorjadest. Sultan, oma haaremi täielik valitseja, võis valida igal ööl eri naise või jätkata pikka aega ühega, vastavalt sellele, kui suure rahulduse ta sai ja kuidas tüdruk suutis huvi alal hoida. Soosikuid kohtlesid teenrid ja eunuhhid austusega. Osmani ajaloos oli mõistlikke valitsejaid, kes olid vähem naudingualtid, kuid ka väga himuraid, kellel oli kümmekond konkubiini ja tohutu hulk lapsi.

Nur Banu – eurooplanna Istanbuli troonil

Nur Banu oli Selim II naine. Teadlased on esitanud vastakaid hüpoteese tema identiteedi kohta. Mõned arvavad, et ta oli küproslanna nimega Kale Kartanou, sündis 1530. aasta paiku ja rööviti oma perekonnalt. Teised usuvad, et ta oli Cecilia Baffo-Venier, veneetsia patriits, kelle sultan Barbarossa 1537. aastal röövis Parose saarelt Veneetsia–Türgi sõja ajal. Viimase versiooni kohaselt sündis Cecilia 1525. aastal ning oli Parose valitseja Nicolo Venieri ja Violante Baffo tütar. Abielu ei olnud Veneetsias registreeritud – võib-olla seepärast, et tüdruku vanemad ei olnudki abielus.
Tüdruk, kellest oli saanud orjatar, viidi Istanbuli. Kuna ta oli peen ja suursugune, sattus ta prints Selimi seraili ja sai nimeks Nur Banu, Valgusenaine, mis viitas tema ilule. Türklasega koos veedetud aastad ei saanud olla meeldivad, sest Selim ei olnud kena inimene. Ta jõi liiga palju ning oli himur ja nii paks, et ei suutnud hobuse seljas istuda. Nur aga kasutas oma intelligentsust enda maksmapanekuks ja 1546. aastal tsementeeriti nende liit prints Murati sündimisega.
Aastal 1559 ilmus Veneetsiasse keegi Hasan, kes väitis, et tema saatis Selim, kogumaks infot printsessi perekonna kohta. Senat kinnitas naise veneetsia päritolu ja andis infot tema perekonna kohta, kuid neid esialgseid kohtumisi varjutas kahtlus, et mees oli petis. Senat püüdis asja uurida, kuid viljatult. Delikaatse probleemi tegi keerulisemaks fakt, et Selim ja Nur elasid impeeriumi kauges provintsis.
Cecilia võimekus sai veelgi ilmsemaks, kui Selim sai sultaniks, kuid täielikult avaldus see alles Murati valitsemisajal. Ema ja poeg olid väga lähedased. Nur armastas rõhutada oma emarolli rituaalsete vormelitega, mis lisati tema nimele. Murat omakorda, kes oli riigiasjades oskuslik, võimaldas valide‘le tohutu võimu. Sultaniema osales impeeriumi valitsemises. Ta pakkus välja ministrikandidaate, arendas suhteid Euroopaga, eriti Veneetsiaga ning pidas kirjavahetust selliste võimukate naistega nagu Caterina de’ Medici.
Nur muutus Osmani kultuuri täiuslikuks kehastuseks, ja ehkki eraelus säilitas ta euroopa kombed, ei näidanud ta avalikkuse ees sellest märkigi. Ta külastas islami pühamuid, osales usutalitustes ja kasutas oma rikkust heategeval otstarbel. Nur Banu suri ootamatult 7. detsembril 1583 pärast laastavat haigust. Kahtlustati mürgitamist Murati naise Safiye eestvedamisel, kes oli aastaid olnud valide suhtes avalikult vaenulik. Sultaniema maeti oma soovi kohaselt Hagia Sophia kompleksi hiilgavalt kaunistatud mausoleumi. Vahest väljendas tema viimne soov tahet taastada katkenud side oma kristliku ja Euroopa päritoluga. (3-08L)

©Peter Hagen (Järgneb)