Gaas! Gaas! Mürkgaaside kasutamisest Esimeses maailmasõjas

4 minutit lugemist

Mõte kasutada mürkaineid võitlusvahendina tekkis juba vanal ajal. Peloponnesose sõjas V sajandil eKr sundisid spartalased vastast alla andma mürksuitsu abil, mis tekkis väävli, arseeni, pigi ja tõrva segu põlemisest.

Keskajal tarvitati suitsu losside vallutamisel: loss piirati sisse ja süüdati tuulepoolsest küljest paksu suitsu andev aine, et lämmatada suitsuga lossi kaitsjaid. 19. sajandil tehti eriteadlaste poolt ettepanekuid mürskude täitmiseks ärritavate või mürgitavate ainetega, kuid need ideed ei leidnud rakendamist, sest arvati, et piisab külm- ja tulirelvadest. Haagi konverentsi otsusega 1907. aastast keelati mürkainete või mürgitatud relvade kasutamine sõjas. Sellest hoolimata võeti sõjagaas Esimeses maailmasõjas ulatuslikult kasutusele ning etendas võitlusvahendina teatud sõjaetapil küllaltki suurt osa. Initsiatiiv kuulus Saksamaale.

22. aprillil 1915 kasutati esmakordselt Läänerindel Belgia linna Ypres’i lähedal Inglise-Prantsuse vägede vastu kloori1. Sakslased seadsid üles 1600 suurt ja 41 130 väikest gaasiballooni. Soodsa tuule ajal ning pärast ettevalmistavat suurtükituld avati balloonid üheaegselt ning tekitati kuue kilomeetrilaiune gaasilaine, mis sisaldas 180 tonni kloori. Tuule kiirus oli 2–4 meetrit sekundis. Ilm oli jahe ja kuiv. Kuna liitlaste gaasikaitse oli ette valmistamata, olid nende kaotused õige suured. Esimene rünnak mürkainetega tegi võitlusvõimetuks terve diviisi. Ligi 2500 sõdurit hukkus ning 15 000 langes rivist välja.

Saksa keemik Fritz Haber (1868–1934) muutis võimalikuks mürkgaasi tööstusliku tootmise.

Kuu aja pärast korrati gaasirünnakut Idarindel Vene vägede vastu Poolas. 12 kilomeetri laiusel rindeosal lasti soodsa tuule ajal venelaste positsioonide suunas 12 000 balloonist õhku üle 150 tonni mürgist gaasi. Ootamatu pealetung ja täielik kaitsetus mürgise gaasi vastu põhjustas ränki kaotusi. Sel ööl langes rivist välja terve diviis. Gaasidega mürgistatud eesliin, kaevikute ja käikude tihe labürint, olid täis laipu ja surevaid inimesi. Siberi polgust, kus oli üle 3000 pikakasvulise, väljavalitud laskuri, jäi 20 minutit pärast gaasirünnakut järele 140 inimest.

19. ja 20. oktoobril 1915 korraldati Reimsi lähedal gaasirünnak prantslaste vastu. Balloonidest lasti välja 500 kg kloori ja fosgeeni. Tuule kiirus oli 3 meetrit sekundis. Esimene gaasilaine lasti välja 19. oktoobril kell 7, teine 20. oktoobril kell 4 hommikul. Rivist langes välja 5096 Prantsuse sõdurit, kellest 815 suri.

1917. aastal kasutati massiliselt ipriiti, sõja lõpul aga juba üle 50 mürkaine, millest 90 protsenti olid kloori derivaadid. Ainuüksi Inglise armees, mis oli oma suuruselt viiendal kohal sõdivate riikide hulgas, langes 1917. aasta juunist kuni 1918. aasta novembrini mürkainete kasutamise tagajärjel rivist välja üle 160 000 inimese.

Ühe Saksa gaasirünnaku ajal muutis tuul ootamatult suunda ja gaasimürgituse said Saksa sõdurid. Pärast sellist kibedat kogemust hakkasid sakslased otsima mürkainetega ründamiseks teistsuguseid viise. Gaasi kasutati gaasimürskudes, mida lasti välja kas suurtükkidest või spetsiaalsetest gaasipildujatest. Nüüd ei sõltunud gaasirünnak enam tuulesuunast nagu varem, kui gaas lasti välja balloonidest. Sõja lõpupoole võeti veel kasutusele gaasipommid, mille kaal ulatus kuni ühe tonnini. Gaasipomm osutus ebatõhusaks relvaks, sest teoreetiliselt oli ühe ruutkilomeetri suuruse maa-ala gaasitamiseks vaja – nii et seal häviks iga elusolend – 18 tonni gaasipomme. Tolleaegse sõjalennuki kandevõime oli aga kõigest kolm tonni. Massilise gaasirünnaku korraldamine lennukitelt oli aga üsna komplitseeritud. Pealegi sõltus rünnaku efektiivsus suuresti ka ilmastikutingimustest.

Sõjalised mürkained põhjustasid arvutuid ohvreid, kuid õige varsti võeti kasutusule gaasitorbik kui tõhus kaitsevahend.

Juba 1915. aasta juulis katsetas vene teadlane N. D. Zelinski gaasitorbikut, mille kaitsetoime põhines adsorptsioonil. Mürgitatud õhu sissehingamisel läbi gaasitorbiku puhastus õhk täielikult mürgistest segudest. Olgu siinkohal öeldud, et adsorptsiooni originaalne kasutamine leidis aset Inglismaal, kus söe abil puhastati ventilaatoritega parlamendihoonesse puhutavat õhku. Esimese maailmasõja ajal leidis adsorptsioon erakordselt laia kasutamist võitluses sõjaliste mürkainetega, mille abil Saksamaa lootis oma vaenlastest jagu saada. Need lootused ei õigustanud end. Esimeses maailmasõjas korraldasid sakslased 500, Inglise eribrigaadid aga koguni 768 gaasirünnakut.

Pärast Esimest maailmasõda kirjutati 17. juunil 1925 Genfis alla protokollile, mis keelas lämmatavate ja mürgiste gaaside või bakterioloogiliste vahendite kasutamise sõjategevuses. Selle protokolliga ühines suurem osa riike.

* * *

1) Kloori sissehingamine põhjustab lämbumist, hingamisteede rasket põletikku, kopsuturset ja surma. Analoogiline toime on ka fosgeenil.

2) Nagu kloorgi, mõjub ipriit hävitavalt hingamisorganitele, kusjuures mõju ei avaldu kohe, vaid alles mõne aja pärast. Nii gaasina kui vedelikuna tekitab ipriit nahale sattudes raskesti paranevaid haavandeid.

Tunnuspildil: Inglise sõdurid pärast gaasirünnakut 10. aprillil 1918.

©Peter Hagen

0

Your Cart