Elektrooniline seks

14 minutit lugemist

Õhtuti kohtus ta mitmesuguste meestega. Mõnikord mängis ta süütut tütarlast, mõnikord aga kogenud naist. Need mitte millekski kohustavad kontaktid olid enamasti ühekordsed. Ta kuulas võõraid pihtimusi ja puistas ka ise südant. Kui keegi muutus liiga pealetükkivaks ja ületas teatud piirid, jättis ta kahetsemata hüvasti ja ruttas vastu uutele tutvustele. Seda enam, et selleks ei pruukinud isegi kodust lahkuda.

Asi on selles, et seiklused, mida ta endale lubas, toimusid personaalarvuti ekraanil. Siin ei olnud millelgi tähtsust: ei välimusel, vanusel ega seisusel. Olulised olid vaid sõnad. Seepärast, sattunud tehisruumis kokku Odysseusega (mehe nimi arvutis), hakkas armulugu arenema kõigi reeglite kohaselt.

„Kas võib sinu juurde tulla?” küsis mees.

„Jah,” vastas ta, „istu minu kõrvale.”

„Mis värvi on sinu kingad?” jätkas mees.

„Need on erepunased, kõrge kontsaga. Nüüd ma võtan need jalast ja sean ennast mugavasti.”

„Sul on väga lühike seelik. Sinu väljanägemine on väga seksuaalne… Ma tahaksin sind puudutada, kuid selle asemel silitan patja…”

Mõnikord ei lahkunud nad päevade viisi oma arvuti juurest, lükates pärastiseks kõiksugu asjaajamised, et vaid teineteist ekraanil armastada. Mõne kuu pärast nad juba teadsid teineteise maitset ja kalduvusi. Naine vaikis ainult sellest, et tal on kaks täiskasvanud tütart ning et ta on mehest terve põlvkonna jagu vanem… Ja seepärast, kui mees hakkas nõudma kohtumist, ütles ta ei. Ta kartis, et nende ideaalne kaugarmastus ei kannata välja kokkupõrget tegelikkusega, et parukana eemaldatud anonüümsus paljastab tarbetu tõe.

…Kohtumisel ütles mees, et on teda just sellisena ette kujutanud. Ta ei uskunud seda isegi siis, kui nende arvutifantaasiad teostusid ja mees tegi talle abieluettepaneku. See oli veel suurem eemaldumine reaalsusest kui intiimsuhted arvuti teel.

Nad ei suhelnud mitu nädalat. Ta püüdis sõlmida uusi tutvusi, kuid see polnud see, kuni ükskord nägi ta kuvari ekraanil temale adresseeritud läkitust: „Kas sa tõepoolest ei usu, et see on tõsi?” Ja ta vastas: „Eks proovime…”

Kõik see kõlab nagu jõulumuinasjutt. Ja mitte ainult seepärast, et kõik lõppes õnnelikult, vaid ka sel lihtsal põhjusel, et mees ja naine ei kavatsenud üldsegi muuta arvutiflirti maiseks romaaniks.

Samal ajal, kui filmid ja ajakirjad rõõmustavad lugejaid piltidega kellegi pimestavast õnnest, näeb elus kõik välja hoopis teistmoodi. Tänapäeva inimene kannatab depressioonide ja neurooside all, ta sageli ei mõtlegi harjumuspärasele kahekesi seksimisele. Ainult iga kümnes paar on voodis õnnelik, väidavad Lääne psühholoogid ja teevad troostitu järelduse: kunagi varem ei ole seksuaalne lähedus taganenud nii kaugele kui teise aastatuhande lõpul. See ei tähenda sugugi seda, nagu oleksid meie aja tunnusmärgiks saanud impotentsus ja frigiidsus. Inimesed tegelevad endiselt seksiga, kuid sagedamini ilma partnerita. Meeste hulgas korraldatud anonüümsed küsitlused näitavad, et peaaegu 90% rahuldab ennast ise. Paljud kutsuvad seejuures oma kujutluses esile armsa partneri kuju. See võib olla tuttav naine, kes ühel või teisel põhjusel on kättesaamatu, või filmitäht või fotomodell.

Ameeriklased näiteks eelistavad selliseid armsaid nägusid nagu Cindy Crawford, Madonna või Sharon Stone. Sakslased näevad oma erootilistes fantaasiates juba paarile põlvkonnale tuttavat kunagist pornostaari Theresa Orlowskyt. Kui ei ole piisavalt kujutlusvõimet, tuleb appi video. Säärast laadi intiimsed läbivaatused võivad nii tugevasti köita, et õigem oleks rääkida haiglasest kiindumusest.

Õrna armastust oma keha vastu demonstreerib meeleldi Madonna. Aga need, kes 1990. aastate lõpus nägid Michael Jacksoni esinemisi, märkasid kindlasti laulja avalikke enesehellitusi.

1960. aastate seksuaalrevolutsiooni meenutavad ainult ajaloolased. Sidemete kergus ja spontaansus, vabadus ja kohusetundetus on tänapäeval võib-olla omased ainult väga kergemeelsetele inimestele.

Hirm nakatuda aidsi või mõnesse muusse sugulisel teel edasiantavasse haigusesse ohjeldab instinkte. Vähemalt Lääne naised võivad magada rahulikult: mehed julgevad harva riskida armuseiklusega. Kuid klassikalise truudusemurdmise asemele on tulnud abielurikkumine arvuti abil. Nüüd tabavad naised sageli mehi salakohtumiselt monitoride ekraanidel. Ühe käega onaneerides ja teisega klaviatuuri nuppudele vajutades saadavad nad arvutivõrku kirglikke läkitusi. Kaks sõbrannat sattusid kord kellelegi Casanovale, kes punus edukalt kuvariintriige mõlemaga korraga. Varsti selgus, et sama mees ajas kärbseid pähe veel kümmekonnale naisele. „Ma ei osanud arvata, et truudus mängib rolli ka küberneetilises ruumis,” õigustas mees ennast.

Suhtlemist arvutivõrgu kaudu praktiseeritakse iseenesestmõistetavalt paljudes maades, ka Eestis, kuid tavaliselt taandub see naljale, mängude ja piltide vahetamisele. Mis aga kõige tähtsam: iga personaalarvuti kasutaja võib soovi korral astuda ühendusse kellega tahes.

Üks programmeerija ühendas paari minutiga oma arvuti telefonikaabliga ja peagi kirendasid ekraanil kuulutused. Me valisime nn. telekonverentsi, mille teema oli seks. Seal olid tüdrukud, kes soovisid rääkida armastusest, keegi Michael Taylor pakkus oraalset seksi, üks altruist püüdis tutvustada oma intiimteenustega andmebaasi USA-st: kus, kui kallis ja kuidas. Heledajuukseline rootslanna pakkus ennast elatanud mehele. Otsiti küberneetilise seksi partnerit. Armastuse man to man tuline pooldaja unistas maitsta intiimset lähedust, „kuni põleb jäme havanna sigar”.

„Ma tean, mul on väike peenis…” tunnistas paljutähendavalt Bert D. Keegi tõotas otse surmavalt pöörast akti, samuti valiku koduseid lelusid oraalseks seksiks. Mingisuguse keeruka, raskesti tõlgitava teatega esines mees, kes nimetas ennast psühhiaatriahaigla töötajaks.

Oli võimalik kohe välja valida mis tahes huvitav ettepanek ning lasta elektroonilisse postkasti oma vastus kas või alternatiivse seksi harrastajale.

See on seesama telefoniseks, kuid mugavam ja odavam. Pole vaja vaeva näha telefoniühenduse saamisega ega maksta pöörast raha erutava vestluse iga minuti eest. Sa võid võtta ühenduse ükskõik millise maailmajaoga, kuid maksad kinni ainult oma võrgu teenused, kus oled registreeritud. Tunniajaline kirjavahetus läheb maksma tagasihoidliku summa — umbes 5 dollarit (Eestis öösel neli krooni). Niisama pikk telefonikõne USA-sse teeks aga eelarvesse suure augu.

Tavalise inimesega suhtlemine on seotud hulga formaalsustega. Siin on aga täielik vabadus, ilma igasuguste piiranguteta. See on partnerluse uus liik, millega tegeleb üha rohkem inimesi. Kaabel edastab korralikult õrnusi, terminal asendab tete-a-tete’i. Ükskõik kellega…

Seksuaalsus stimuleerib teatud määral huvi uue tehnika vastu. Just erootika ja porno on kaasa aidanud video uskumatule populaarsusele. Teravate elamuste armastajad saavad nüüd lõpuks kustutada oma nälga mitte kinos, vaid kodus. Skandaalsete fotode kogujad on hakanud neid arvuti abil laiali saatma oma mõttekaaslastele. 1990. aastate lõpus sattusid Ameerika sõjaväelased ärevusse: keegi tehnilisest personalist, kes kasutas aatomirelvastusealast programmi teenindades Pentagoni võimsat arvutit, sisestas selle mällu tuhandeid räigelt pornograafilisi fotosid ja levitas neid.

Spetsialistid arvavad, et peaaegu 80% arvutivõrkudes rändavatest fotodest on kuum kaup, kusjuures mitte ainult tavaline pornograafia, vaid ka keelatud pildid pedofiilidele.

Seks on kindlalt jõudnud ka kompaktplaatidele. Mängud täiskasvanuile annavad mitmesuguseid efekte nõrkadest tugevateni, heli, muusika, oiete ja ägamisega. Mänguks on vaja soliidset kuvarit CD-mängijaga ja muusikaplaadiga, mis aitab reprodutseerida heli. See varustus võimaldab seda, mis veel eile oli võimatu — vahetut osalemist filmis. Autorid on muidugi ette näinud erinevaid variante: võib rivaali tappa, aga võib ka ellu jätta, näitlejanna võib lahti riietada, aga võib ka minema kihutada.

Arvutipornoga kaubitsejaid on küllaltki raske tabada. Need filmirullikesed kujutavad endast kodeeritud arvsignaale. Teadete üldmassist neid eristada ja dešifreerida on jõukohane ainult USA Föderaalse Juurdlusbüroo taolisele ametkonnale, kus on ülivõimsad arvutid, mis võtmesõnade järgi püüavad kinni vajaliku info ja seejärel selgitavad välja saatja aadressi. Kriminaalpolitseil niisuguseid võimalusi paraku pole.

Kuid seksitööstus ei piirdu sellega. Teadlased püüavad teoks teha nn. virtuaalset reaalsust. On loodud spetsiaalsed prillid, mis stimuleerivad erootikamaailma; erikindad, mis tekitavad teravaid aistinguid; kostüümid, mis õrnalt erutavad erogeenseid piirkondi; erilised rinnahoidjad, mis on täidetud tehissõrmedega. Miks ka mitte! Lendurid ja kosmonaudid treenivad juba ammu tehisoludes, kus elavad üle reaalseid situatsioone. Elektrooniline seks on täiesti ohutu AIDS-i haigestumise või soovimatu rasestumise mõttes.

Küberneetiline partner on alati himur ja valmis täitma ka salajasemaid soove. Aga kes teab, võib-olla lähitulevikus lasevad programmeerijad kellegi arvutimängu suguhaiguse viiruse või tungivad teiste inimeste virtuaalsesse reaalsusse… Vähemalt praegu pole Läänes küll märgata huvi langust selle tehnilise hüppe vastu.

Kui ajakirja „Future Sex” esikaanel kujutati elektroonilises riietuses orgasmi jõudnud paari, hakati toimetusse massiliselt helistama ja kirju saatma: kust saab seda muretseda?

Inimmõtte nende saavutuste taustal paistab telefoniseks isegi vanamoelisena, kuid on endiselt ligitõmbav just tänu anonüümsusele. Amoraalsete usaldustelefonineiude äri õitseb endiselt. 30-aastane Austria koduperenaine tahab majaostuks raha koguda ja teenib seda meeleldi nn. kuumal liinil töötades. „Klientidele olen ma 24-aastane,” ütleb Bianca, „mind ju keegi ei näe… Mõnikord tuleb täita kõige ootamatumaid soove. Keegi tahab naturaalset šampust ja ma valan telefonitoru kõrval vett klaasi. Keerulisem lugu on kalamarjaga. Hiljuti helistas aga sadist. Teinuks ma kõike, mida ta tahtis, oleks mind reanimatsiooni viidud…”

Telefoniseksi arved tühjendavad taskuid. Üks vuntsidega lapsehoidja USA-st tekitas oma hoolealuste vanematele kolossaalse ainelise kahju: ühe nädalaga oli mees lobisenud peaaegu 30 000 dollari eest, ilmutades seejuures hämmastavat truudust — üle saja korra oli ta valinud ühe ja sama numbri!

Ühe väikese sissetulekuga Brasiilia pensionäri 12-aastane poeg oli telefoniga rääkinud summa eest, mis ületas viiekordselt isa kuupensioni. Isegi ranges katoliiklikus Hispaanias on kuuma liini telefonid punased. Kummalisel kombel moodustavad suurema osa klientidest lapsed…

1994. aastal kirjutasid Itaalia ajalehed 11-aastasest tüdrukust, kes oli helistanud seksitelefoni numbril Ameerikasse Eesti rahasse ümberarvestatuna 240 000 krooni eest. „See oli nii vahva,” ütles tüdruk enda õigustuseks.

Austrias varieerub kirgliku vestluse ühe minuti maksumus sõltuvalt seksuaalset rahuldust ihkavate meeste soovidest. Vanad esiisadeaegsed armastusviisid ei maksa eriti palju, kuid igasugused sadomasohhistlikud ja muud perverssed mängud on kallimad.

Juba mõnda aega on ka Eesti meestel võimalus proovida õnne blondiinide või brünettidega. Raamatu koostajale kurtis tuttav naine, et talle oli saadetud meeletult suur telefonikõnede arve. Arvates, et tegemist on kahetsusväärse eksitusega, pöördus ta telefonijaama. Selgus, et tema 20-aastane poeg oli sageli telefoni teel meelt lahutanud õrna neiuga.

„Kas reklaamitud kujutluspildid vastavad tegelikkusele?” küsiti kord ühe kuuma liini omanikult. „Noh, te ju mõistate…” vastas too. „See võib olla kutseline näitlejanna, kes igas vanuses mängib seda, mida vaja. Meie liin on rahvusvaheline, kliendil ei maksa muretseda oma kehva inglise keele pärast. Vestlus toimub emakeeles. See maksab sama palju kui mis tahes erakõne meie maale. See liin on meestele, kuid on ka telefone ainult naistele, kes tahavad õrnalt kudrutada tundmatu mehega. Tavaliselt helistavad need, kes on üksikud, et kas või näiliselt kahekesi olla. Telefon töötab ööpäev läbi ja on raske öelda, mis ajal kõige rohkem helistatakse. Igatahes ei ole see seotud tavapärase armatsemisajaga.”

Bulvarilehtede kuulutusteveerud on täidetud kuumade liinide reklaamiga. „Aasialik armastuskunst”, „kreeka mängud vannis, „karm ja õrn lähedus”, „pikajalgne lopsaka rinnapartiiga blondiin vallatleb sinuga igas poosis” — ja seda kõike telefoni teel!

Kui ohutu on anonüümne seks inimpsüühikale? Mispärast on see nii võidukalt vallutanud läänemaailma, jõudes purgiõlle ja banaanide sabas ka meile? Miks on see nii hõlpsasti välja tõrjunud kahe inimese klassikalised intiimsuhted?

Arvuti kasutamises sel otstarbel ei ole midagi hirmsat, kuna paljusid tehnikauudiseid on inimkonna ajaloos nii või teisiti hakatud kasutama seksuaalseks erutamiseks. Inimese fantaasia on piiramatu.

Kas anonüümne seks ilma partnerita ei ole loomuvastane?

Partneri isikupäratuks tegemine on igasuguse perverssuse esimene ja põhiline tunnusjoon. Kui see asendab suhtlemise konkreetse inimesega, kellel on oma eripära, oma iseteadvus, siis võime rääkida juba perverssuse sugemetest. Arvutiseksi kuritarvitamine ei erine mitte millegi poolest arvutihaigusest. See on suhtlemine iseendaga. Arvuti võib sulle partneriks pakkuda isegi filmistaari, kuid ta ei anna sulle kunagi vastu lõugu. Kõige tähtsam on see, et nendes täiskasvanute mängudes on kaks peamist anonüümsuse tegurit: vastutuse puudumine ja partneri reageeringu etteteadmine. Jah, kuumad liinid on hõõgvel paljudes riikides. On inimesi, kes ei saa enam selleta elada.

Tõsi, see on jällegi suhtlemise aseaine. Töötab ainult üks — kuulmiskanal. Telefoni teel on muidugi võimalik orgasmi saada, kuid ainult oma kujutlusi, meenutusi ja aistinguid kasutades. Psühhoneuroloogiadispanseri registratuuri on sageli helistatud ning töötaja vanust või juuste värvust küsimata räägitud üpris intiimseid asju. Kui ma töötasin usaldusliinil, juhtus selline lugu: helistas pedofiil, et lihtsalt rääkida oma huvialaga seonduvast. Ta ootas mõistmist ja kaastunnet. Võimalik, et seda laadi avalikustamine telefonidialoogis aitab kuidagi reguleerida üksikute indiviidide seksuaalset käitumist.

Kuidas võib kolmemõõtmelisse ruumi minek mõjutada tavalist elu?

Igal juhul ei paranda see suhteid. Kui suhtled naiseilu etalonidega, nagu Monroe, Crawford jne., hakkavad reaalsed naised kahvatuma. Seega komplitseerub tegelike kontaktide loomise võimalus. See on nagu vanatüdruku igavene ja tulemusteta printsi otsimine. Ühtede jumaldamisega kaasneb tavaliselt teiste eemaletõukamine. Mingisugusel hetkel võib see muidugi taastada inimese psüühilise tasakaalu, kuid ta satub ikkagi nõiaringi — seda mööda võib käia ükskõik kui kaua, kuid sisekonflikti niiviisi ei lahenda… Räägitakse, et mask kasvab näo külge. Nii hakkab ka sageli korratav mäng asendama tegelikke sündmusi. Ühest küljest on sääraste mängudega tegelemine psüühilise alaarengu tagajärg, teisest küljest aga seksuaalse arengu pidur. On juba tuttavad, viimistletud vormid suhtlemises, kuid mitte reaalse naisega, vaid terminaliga.

Kaks inimest, kes asuvad teineteisest võib-olla sadade kilomeetrite kaugusel, vahetavad armastussõnumeid. Nad väljendavad ennast ainult sõnades. Pole ei häält ega puudutust, kuid paljud saavad uskumatuid elamusi. Kuidas seda seletada?

Sõna on igal juhul märk. Aga kui on märksüsteem, on ainult see võimeline käivitama kogu vastastikuse toime mehhanismi. See on nagu armastus kirja teel, kui võõrad inimesed teineteisele kirjutavad. Sõna kutsub esile terve assotsiatsiooniderea. Umbisikuline kirjavahetus ongi sellepärast hea, et sa suhtled ideaalse partneriga. Tõsi, tegelik kohtumine lõpeb tavaliselt julma pettumisega.

Täiskasvanute seksuaalmängud kompaktplaatidel võimaldavad lõõgastuda, vabaneda päeva pingest. See on arvatavasti väga mugav neile, kes tundide viisi töötavad arvutitel. Lülitud ümber, viibid kangelasest armukese rollis ja võid värske jõuga naasta teistsuguste programmide juurde…

See koormab inimesel ühtesid ja samu kanaleid. Arvutiga töötajatel ei ole enam vaja puhkamiseks kinno minna, samas peaks aga nende närvisüsteem arenema mitmekülgselt. Ma olen näinud pärast virtuaalsesse reaalsusse laskumist tekkinud afektiseisundi kirjeldusi. Pehmelt öeldes on need sarnased kliinilise seisundiga, mida täheldame parafiilikutel (seksuaalhäiretega inimestel) pärast vastavate aktide sooritamist. Need meenutavad seda, mida Jung omal ajal nimetas teadvuse petmiseks. Eufooriaseisund koos enda tähtsuse, suursugususe, kõikvõimsuse jne. tunnetamisega on ohtlik. Teatavasti kuulub eufooriaseisund psühhiaatrias kõige raskemate tervisehäirete hulka.

Inimene otsib instinktiivselt seda, mis on lihtsam ja kättesaadavam. Tehes endale ülesande lihtsamaks, lihtsustab ta milleski ka iseennast. Muidugi võin ma selles uues tehnoloogias leida negatiivse kõrval ka positiivseid momente. Peamine on küsimus: kas inimene on võimeline valutult sellest reaalsusest lahkuma?

Futuroloogid ennustavad: seks selle praegusel kujul, äraproovitud ja tuntud, eksisteerib veel seitsekümmend aastat. Aga siis… tuhandete elektronsensoritega varustatud läikiv-liibuv kostüüm. Võlukindad. Erootilise lõhnaga mask. Prillid. Kuuldeklapid. Hiiglaslik spermalaine. Väljalülitus.

Umbes niiviisi kirjeldab ajakiri „Future Sex” intiimkogemusi lähitulevikus. Ameerika kunstnik Paul MacCarty kujutab oma nägemust nii: tehisloodusega Disneyland, aias plastpuu all onaneerivad kaks masina juhitavat meest.

Lohutab vaid see, et Eestisse jõuavad paljud asjad hilinemisega. Seksuaalrevolutsioon viibis tänu raudsele eesriidele. Tähendab, ka virtuaalset reaalsust annab veel oodata.

©Peter Hagen

0

Your Cart