Dresden 1945 – ühe linna häving

6 minutit lugemist

14. veebruaril 1945 nägid laagris ärganud inglise sõjavangid umbes 40 kilomeetri kaugusel kirdes asuva Dresdeni kohal ligi viie kilomeetri kõrgusele tõusvat tohutut suitsupilve. See hõljus linna kohal kolm päeva ja ka veel hiljem sadas taevast alla söestunud paberitükke. Elbe jõe orus aga sadas tahmast musta vihma. Seejärel kandus suitsupilv lõunasse Tšehhoslovakkia suunas. Üheainsa öö jooksul olid liitlaste lennukid muutnud Dresdeni kesklinna krematooriumiks. Mitte kunagi varem ei olnud ühe õhurünnaku ajal hukkunud nii palju inimesi. Tõsi, Dresden ei olnud esimene Saksa linn, mis Teise maailmasõja ajal sai lauspommitamise läbi rängalt kannatada.

1943. aasta juulis muutsid Inglise pommitajatelt heidetud süütepommid osa Hamburgist tõeliseks varemeteväljaks. Arvukad tulekolded kuumutasid õhku, võimsad õhuvoolud sööstsid ülespoole. Asemele voolas külm õhk ja nii tekkis tuletorm – kunstlik leegitsev tornaado, milles valitses põrgukuumus. Üks pealtnägija meenutas: „Tohutu tuuletõmme rebis lapsed vanemate käest ja paiskas leekidesse. Inimesed, kes arvasid, et nad on õhurünnakust eluga pääsenud, kukkusid palavusest oimetuna maha ning surid sealsamas.” Kivisüsi keldrites süttis ning varjendid muutusid surmavateks küpsetusahjudeks. Kui päästemeeskonnad lõpuks ühte varjendisse jõudsid, nägid nad, et kõik 250 seesolijat olid muutunud pehmeks halliks tuhaks. Neli tuletormist haaratud Hamburgi kvartalit kaotasid 16–38 protsenti oma elanikest. Hukkus ühtekokku 50 000 inimest. Üheteistkümne päeva jooksul tapsid pommid Hamburgis sama palju inimesi, kui neid hukkus Inglismaal kogu sõja jooksul.

Järgnesid uued õhurünnakud ja uued tuletormid. 1943. aasta oktoobris hukkus Kasseli pommitamisel 8000 inimest. Augustis 1944 kaotasid Königsbergis oma vara 134 000 inimest. Septembris heideti Darmstadtile rohkem kui 250 000 süütepommi. Surma sai umbes 12 000 inimest. Tänavad olid kaetud söestunud laipadega. Samasugused õhurünnakud tuli üle elada Bremerhaveni, Braunschweigi ja Heilbronni elanikel.

Liitlaste õhujõudude juhatajad õigustasid neid massimõrvu kui „jätkuvat Saksa tööstuse ja majanduse purustamist”. See oli eesmärk, mille suhtes liitlaste riigipead olid Casablanca konverentsil kokku leppinud. Kuid Dresdeni pommitamisel olid hoopis teised eesmärgid.

Dresden, mida kutsuti Elbe-äärseks Firenzeks, oli Saksamaa kauneimaid linnu. 1945. aasta algul oli linna raudteejaamu ja vabrikuid pommitatud kahel korral. Et Dresden asus Inglise lennuväljadest kaugel, näis ta olevat õhurünnakute eest kaitstud ning seepärast evakueeriti sinna lapsi ohustatud linnadest. 1945. aasta veebruari algul hakkasid linna voorima läände tungivate vene vägede eest põgenevad saksa naised ja lapsed. Dresdenis oli loendamatu arv laatsarette ja sidumispunkte, kus võeti vastu idarindel haavatasaanuid. Linna lähedal laagrites hoiti aga tuhandeid sunnitöölisi Belgiast, Prantsusmaalt ning teistest maadest, samuti tuhandeid vene, inglise ja ameerika sõjavange. 13. veebruaril 1945 elas Dresdenis väidetavalt 950 000 inimest, nende hulgas 250 000 põgenikku. (Elanike arvuks on pakutud ka 1,2 miljonit, kuid see on ilmne liialdus.)

Inglased ja ameeriklased ootasid hetke, et anda linnale kolmekordne hoop. Esiteks taheti levitada elanikkonna hulgas paanikat, teiseks katkestada sõjapõgenike vool linna ning kolmandaks demonstreerida venelastele lääneliitlaste õhujõudude võimsust.

Oli just lund sadanud, kuid taevas oli selge, kui kella 21 paiku jõudsid esimese lainena linna kohale 244 Inglise pommitajat. Sõjast väsinud linlased olid tuju tõstmiseks tähistanud vastlaid. Ooper, Zwinger, kõik kinod ja teatrid olid avatud. Äkki lahvatasid taevas põlema punased „jõulupuud”, mis valgustasid tänavaid. Möödus veel mitu minutit ja siis, markeerivate „jõulupuude” valgusel, tabas linna tõeline pommirahe. Suurte fugasspommide plahvatused rebisid katuseid käsitööliste majadelt, millest nii mõnigi oli ligi tuhat aastat vana. Süütepommid süütasid puumajad, mis põlesid nagu tõrvikud. Varsti olid leekides terved tänavad ja linnaosad. Poolteist tundi pärast esimest rünnakut saabusid 529 Lancasteri, et viia hävitustöö lõpule. Mõlema õhurünnaku ajal heideti linnale 650 000 süütepommi, koos fugasspommidega ühtekokku 2659 tonni. Pärast esimest rünnakut möllas linna keskosas tuletorm, mida teise laine piloodid märkasid juba 300 kilomeetri kauguselt. Ühe linna kohale jõudnud pommitaja piloot tundis palavust isegi kokpitis. Sellal kui teise laine pommitajad asusid tagasiteele Inglismaale, valmistusid 311 Ameerika B-17 tüüpi pommitajat, mida kutsuti lendavaks kindluseks, kolmandaks rünnakuks. Umbes 14 tundi pärast inglaste esimest rünnakut heitsid lendavad kindlused Dresdenile 771 tonni pomme ning saatehävitajad niitsid madallennult kuulipildujatulega inimesi. Teine ja kolmas rünnak oli planeeritud sellise arvestusega, et need tabaksid varemete vahel töötavaid päästemeeskondi.

Kolme rünnaku tagajärjel tekkinud tulekahju oli suurim, mis eales inimese poolt süüdatud. Tuli võimutses varemetel tervelt seitse päeva. Purustatud oli 90 000 maja. On välja arvestatud, et iga elaniku kohta tuli 11 veoautotäit rususid. Dresdeni hindamatud kunstiväärtused olid juba varem kindlasse kohta toimetatud, kuid rohkem kui 150 kunstiteost hävis veoautodel, kui neid taheti läbi linna transportida. Kuulsad ehitised nagu Zwinger, Semper-Oper, ning hulk kirikuid põlesid ära ja varisesid kokku. Keegi ei tea täpselt, kui palju inimesi hukkus, kuid tõenäoliselt oli neid üle 35 000, kuigi pakutakse ka mitu korda suuremaid arve. Raskesti haavata sai 2212 inimest ning kergesti vigastatuid oli üle 13 000. Peavarjuta jäi 350 000 inimest.

Kõige rohkem inimesi hukkus tuletormis, mis puhkes umbes 45 minutit pärast esimest õhurünnakut ning haaras linnast enda alla 28 ruutkilomeetrit. Kui temperatuur tõusis üle 1000 kraadi, hakkasid tellised sulama. Kuumenenud õhk sööstis tohutu kiirusega ülespoole ning põhjustas uskumatult ägeda tuletormi, mis valju mürinaga edasi liikus. Puud paindusid nagu tuletikud või kisti koos juurtega maa seest välja. Veoautod paiskusid ümber. Põlevatest majadest tänavale tormanud inimesed kiskus tuletorm õhku ning nad kadusid leekidesse. Kuid ka nendel, kes olid keldrites varju otsinud, polnud pääsemislootust. Kui lämmatav suits keldrisse tungis, rebisid inimesed naabermajadesse viivad varuväljapääsud lahti ning nii levis mürgine suits keldrist keldrisse.

Sajad süütepommid kukkusid pearaudteejaama klaasist katusele. Hoone maa-aluses pakiruumis varju otsinud 2000 põgenikust põles 100 ära ja 500 suri suitsumürgitusse. Pommid hakkasid langema hetkel, mil rong põgenike lastega oli jaama saabunud. Paljud põgenikke abistanud noored naised hukkusid. Päästemeeskondadel jäi üle ainult surnukehad perroonile riita laduda. Sajad inimesed hukkusid näituseväljakul, kui põlev nafta Wehrmachti tsisternidest välja voolas. Et leekide käest pääseda, hüppasid paljud vanal turuväljakul asuvatesse tuletõrjeveehoidlatesse. Kuna vesi oli 2,5 meetrit sügav ja järskudel seintel polnud mingeid tugesid, uppusid hädasolijad veel enne, kui tohutu kuumus jõudis vee aurustada. Pärast tulekahju leidsid päästemeeskonnad 200 inimest, kes istusid Seidnitzeri väljakul asuva madala tiigi kaldal. Nad kõik olid surnud.

Paljud inimesed surid võrdlemisi valutult hapnikupuudusesse või suitsumürgitusse, osa jällegi keesid ära, kui lõhkenud veevärgitorudest paiskus tulikuum vesi keldritesse. Sõjavangid pandi hukkunuid kokku korjama. Paljusid polnud enam võimalik identifitseerida. Ühte keldrisse kukkunud pomm tappis 200 inimest, jättes neist järele vaid poole meetri sügavuse verest, luudest ja lihast koosneva tiigi. Algul veeti hukkunute surnukehad linnast välja ja maeti ühishaudadesse. Kuid see lõpmata vaevarikas töö kestis nädalaid. Lõpuks tuli lagunema hakkavad laibad põletada linnaväljakutel.

Teine maailmasõda tõi miljonitele inimestele uskumatuid kannatusi ja põhjustas loendamatuid ohvreid. Kahtlemata oli Dresdeni purustamine selle sõja üks koletuslikumaid peatükke. Teist maailmasõda käsitlevates saksa allikates rõhutatakse Dresdenis hukkunute suurt arvu ja seda, et tol ööl tehti linnas maatasa kolm korda suurem pindala kui Saksa õhurünnakute ajal Londonis kogu sõja jooksul. Loomulikult oli Dresdeni purustamine mõttetu, kuid just Saksamaal kiputakse ikka ja jälle unustama, kes seda sõda alustas.

0

Your Cart